(Mätja lohukivi kaitsetahvli ja lipuvardaga)(Kivile toksitud/hõõrutud lohud koos taamal oleskleva roostes rauatüki ja musta kiviga, mis võib, aga ei pruugi olla kellegi väikesed ohvriannid)
Siis vurasin mõni kilomeeter eemal asuva Karja
kiriku juurde, mis on kaugele kuulus oma erakordselt hästi säilinud
raidsisustuse poolest. Kuna kirik oli kinni, siis jalutasin vaid veidi
kirikaias, kus on muidugi samuti huvitavat kaemist. Näiteks varikatuse alla
reastatud keskaegsed trapetsiaalsed hauaplaadid. Neid on kokku kolm – üks terve
ja kaks poolikut – ning nende paesel pinnal võib aimata riste või muid graveeringuid.
Aga ka sambaid kaunistavad viinapuulehed ja lõunaportaali kohal kõrguv Kolgata
mäe motiiv on imetlust väärivad kivikunsti šedöövrid. Viimasel kujutatakse
kolme ristile naelutatud tegelast. Keskmine on mõistagi Jeesus Kristus, kellele
tunnevad kogu hingest kaasa kaks naist – tõenäoliselt ema Maarja ja
Maarja-Magdaleena. Mõlemal pool Jeesust on risti löödud röövlid. Paremal käel
olnud röövel tunnistas Jeesust kui Jumala poega, seetõttu tõmbab ingel tema
suust välja kehast lahkuvat hinge, et see paradiisi viia. Vasakpoolsel röövlil
jätkus aga võhma kannatustest hoolimata veel Jeesust pilgata, seetõttu pärib
tema hinge keegi põrguolend. Kogu dramaatilist stseeni kroonib peene taim- ja
põimornamendiga rist ning uuestisündi tähistav kaheksaharuline täht.
(Taamal terendab Karja kirik)
(Ja kui lähemale tulla, siis selgub, et kirik on veidi suurem)
(Rühm omal ajal kirikus olnud, kuid segastel asjaoludel sealt välja tõstetud hauaplaate)
Üldiselt olen mõlgutanud plaane Karja kirikust ja tema
sisekujundusest kunagi siin ajaraamatus lähemalt kõnelda, sest see keskaegne
kristlik pühakoda (ehitatud 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses) sisaldab
haruldaselt rohkelt igasuguseid muistseid sümboleid ja tähendusi, sealhulgas
omajagu eelkristlikke. Aga nüüd hüppasin taas sadulasse ja väntasin edasi edela
sihis.
Edasine tee läbi Pärsama, Selja ja Haeska sujus
võrdlemisi sündmustevaeselt. Oleks ma Maa-ameti kultuurimälestiste kaarti
eelnevalt põhjalikumalt läbi kamminud, oleksin ma ilmselt Haeskas veidi
põhjalikuma peatuse teinud, sest õkva tee ääres pesitsevad kaks kivikalmet ja
muistsete põldude jäänused. Ent õndsas teadmatuses rännumees ei peatunud enne
kui Liiva-Putlas. Eesti muinasobjektide supertäht Kaali kraatriväli (mis
sündinud ühe mitte nii super tähe kukkumisest keset Saaremaad) jääb
Liiva-Putlast vaid veidi üle kilomeetri ida poole. Tõelise
pühaduseteotusena loobusin sel korral Kaalist ning püüdsin hoopis ligi pääseda
Liiva-Putla põldude vahele peidetud kivikalmele. Põhja poolt lähenemine jooksis
liiva – eravalduste märgid külavaheteel seiskasid ühel heal hetkel mu
edenemise. Pilguheit kaardile osutas, et kaaluda tasub ka lõunapoolset,
Salavere kaudu kulgevat marsruuti. Seal oli talusid vähem ning ehkki rasked
masinad olid kalmeni viiva põllutee sõtkunud lootusetuks mudatrassiks, õnnestus
mul tee kõrval tahedamat mätast otsides viimaks ihaldatud muinaspaigani jõuda. Kahe
põllumassiivi vaheline jäätmaariba pakkus kodu võsatuttidele ja kulu sisse
kasvanud kivisele matusepaigale.
(Klassikaline kalmepilt - keset põlde on väike söötis saareke, mida katab võsatukk)
Liiva-Putla tarandkalmet kaevas arheoloog Aita Kustin 1963. aastal, leides
kokku viis üksteise kõrvale ehitatud tarandit. Kivide vahel ja all esines põlenud
ja üksteisega läbisegatud inimluude tükke. Kalme sünniaeg kuulub kuhugi
eelrooma rauaaja algusse, samas on sinna maetud ja panuseid toodud ka hilisel
rooma rauaajal ja/või rahvasterännuajal ning mõneti koguni hilisrauaajal. Tegumoodi
ja üldist kultuuritausta arvestades on Liiva-Putla matusepaika loetud varajaste
tarandkalmete hulka, ehkki Valter Lang on väljendanud ka kahtlust, kas ei võiks
tarandid olla vanale matusepaigale lisatud alles rooma rauaaja lõpus. Eelrooma leidude
seas on savinõude tükid (nn Ilmandu tüüpi), suured sirbilaadsed noad, mõned
üheteraliste mõõkade katkendid, rauast karjasekeppnõelad, kilbikese- ja
tutulusekujulised ketasjad ehisnaastud ning pronksist pea ja rauast teravikuga
ehtenõel. Päris mitu ehteasja näikse olevat valmistatud kuskil Ülem-Volga – Oka
– Dnepri jõgikondade mail, mistap võib Liiva-Putla kalme kuuluda kas ühtedele
esimestest idast Saaremaale jõudnud soomeugrilastest või siis käisid kohalikud
muinassaarlased idapoolsete rahvastega tihedalt läbi.
(Aga vaatame lähemalt. Mõned kiviread on küll sammaldunud, aga mis seal salata, tarand, mis tarand)
Rooma rauaaja lõpus ja/või rahvasterännuajal lisandus
Liiva-Putlasse uus kihistus põlenud inimluid koos spiraalsõrmuste, käevõrudega
ja nn Nurmsi tüüpi keraamika kildudega. Mingil põhjusel on muistne, vahepeal ehk
unarussegi vajunud kalme sellal taas suurt tähelepanu saanud. Üldiselt on rooma
rauaaeg Saaremaal endiselt veel päris kehvasti tuntud ning varem on kogunisti
oletatud, et saarlased võisid toona rännata kodupaigast mere taha, kus neist
said soomlased. Õietolmuanalüüsid, sealhulgas siitsamast Kaalist võetud,
tõendavad aga siiski asustuse ja maaharimise püsimist läbi arheoloogilises
mõttes hämarate 2.–4. sajandi pKr.
Niipalju mainin veel, et Liiva-Putla tarandkalmest
mõnisada meetrit edelas pesitseb terve kivikalmete rühm kokku 13 kalmega, aga
ei oska öelda, kas seal midagi uuritud või leitud ka on. Jätsin nad omapead –
niikuinii tundusid nad paiknevat liig talude vahel – ning matkasin edasi edela
poole. Kuressaare polnud enam ületamatus kauguses, kuid tahtsin iga hinna eest oma
teekonda veel ühe vahepeatuse sisse litsuda. Selleks pidi olema ikka hea põhjus,
sest minu muidu nii ontlikku olemist hakkas tasapisi, kuid vastiku
järjekindlusega morjendama taevast allalangev vesi. Pangest just ei kallanud, ent
ka seenevihm suudab korda saata uskumatuid nurjatusi, kui talle piisavalt aega
anda. Nii kerkis mu vettimismõõdikule (kutsugem seda kokkuleppeliselt
vetomeetriks) pea iga minutiga pügal juurde. Siililegi selge, et taoline
ebahumaanne olukord toob varem või hiljem kangemailegi nutuvõru suu ümber. Aga
noh, kuna jalgratas oli endiselt terve ja kellgi ei piitsutanud tagant, siis
jäin oma jonnile kindlaks ja käiasin Kaarmale.
Kaarmas
on maalinn ja kihelkonnakirik, mõlemad päris vanad. Alustame
maalinnast, kuhu suundusin esimesena. Olin seal varem paar korda käinud, nii et
otsimisele aega ei kulunud, aga ka esmakordsele proovijale ei tohiks koha ülesleidmine
erilist vaeva teha. Saare- ja Läänemaa maalinnadele iseloomulikult on tegemist
jõulise ringvalliga, mis piirab 4800 ruutmeetri suurust siseõue. Omalaadne on
Kaarma puhul vaid see, et põhjaküljes on vall mitte kaarjas, vaid üsna sirge,
sestap on ka siseõu tavapärase ovaali asemel pigem poolringi või D-tähe kujuline.
Uuemal ajal toimetatakse maalinnas mõnikord vabaõhupidustusi, kuid mõistetavalt
oli ennemuistsetel aegadel tema otstarve terake teistsugune. Liiga palju
teadmisi meie käsutuses veel pole, sest arheoloogilised uuringud piirdusid
pikka aega baltisakslase Jean Baptiste Holzmayeri välitöödega 1860. aastal. Tema
sai teada, et vall on ehitatud kividest ja mullast, samuti leiti ilmselt
puitkonstruktsioonidest pärinevat sütt. Neljajalase (umbes 1,2 meetrise) läbimõõduga
õuekaev oli vooderdatud kividega. Linnuselt leitud asjade loetelu on tagasihoidlik,
piirdudes käevõru ja pronksist ristpeaga rinnanõelaga. Üldiselt on Kaarma
maalinn dateeritud laias laastus 12.–13. sajandisse.
(Holzmayer, muide, oli päris tegus ajaloo, arheoloogia
ja rahvaluule huviline. Saaremaa uurimislugu võlgneb talle palju)
(Siseõu on endiselt viisakas ja hoitud)
(Keegi, võib-olla Holzmayer ise, on kaevanud pika, vallilt hoovile ulatuva tranšee, mille jälg maastikul ei taha kuidagi kustuda)
Mullu, see tähendab 2022. aastal käis Kaarma maalinnal
uurimisrühm eesotsas arheoloog Marika Mägiga georadarit sõidutamas. Väga palju
uut infot nad selle käigus ei saanud, aga üht-teist siiski. Radaripilt vihjas,
et suure põhivalli ümber võis kunagi olla veel teinegi, savist vallike, mille
alus maapõuest veel nüüdki vastu kajab. Samuti näis, et linnus oli rajatud
omaaegsele jõesaarele, ehkki praeguseks on jõevood kuivanud ega paku enam vähimatki
kaitset võõraste eest.
Henriku Kroonika Kaarmat ei tunne, seevastu on ta
äramärkimist leidnud tundmatu autori loodud Liivimaa Vanemas Riimkroonikas. Saarlased
olid 13. sajandi alguse ristisõdades iseenesest aktiivne osapool, kuid erinevalt
mõnestki teisest piirkonnast toimus nende vallutamine suhteliselt verevalamisvaeselt.
Ka näib, et saarlased säilitasid 1227. aasta talvise alistumise järel üsnagi
palju õigusi. See kõik ei takistanud neid kujunenud olukorra üle nurisemast ja
võimalusel ka uute võimude vastu relva tõstmast. Niimoodi sündis 1236. aastal Mõõgavendade
Ordule hukatusliku Saule lahingu järel (sellest olen veidi kirjutanud siin) ning kuigi 1241. aastal suutsid sakslased saarlased viimaks taas kuulekusele
sundida, läks mööda vaid napp paarkümmend aastat ja kõik kordus taas. Sedapuhku
oli sündmuste käivitajaks 1260. aastal toimunud lahing Kuramaal Durbe järve
ääres, kus leedulased lõid väga valusalt Liivi ordut ja selle abivägesid (välja
arvatud neid, kes lahingus ei osalenud või enne seda poolt vahetasid).
Saarlased otsustasid taas üles näidata sõnakuulmatust – ja tegid otsustatu
teoks. Riimkroonika väitel ei jätnud nad kusagil omal maal kristlasi ellu. Kuipalju
selles väites tõtt leidus, on iseküsimus, igatahes kõlbas see hästi karistusretke
õigustuseks. 1261. aasta talvel (siis oli lihtsam mööda merejääd Saaremaale
tungida) kogusid Liivi Ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopid sakslastest, eestlastest,
liivlastest ja lätlastest tugeva sõjaväe ning läksid Saare külasid rüüstama. Saarlased
olid oma ülestõusukeskuseks valinud Kaarma maalinna, kroonikas nimetatud kui Hag
Carmele, ning seda tublisti kindlustanud. Pühapäevale planeeritud piiramine
osutus ohvriterohkeks. Esimese rünnaku lõid kaitses olevad saarlased igatahes edukalt
tagasi. Nagu riimkroonik sõjamehelikult mõnelgi korral ka vastaseid kiita
mõistab, oskasid nad “käituda kitsikuses hästi mehiselt”. Kuid kui “päev juba
kaugel oli”, õnnestus piirajatel siiski kants amburite toetusel ära võtta. Kaitsjaist
jäid ellu vähesed, järgmised kaks päeva kulus vallutajatel aga linnusest
varanduse väljatassimisele. Saarlased olid sunnitud taas alla andma, Kaarma maalinna
hilisemast käekäigust me enam midagi ei tea.
Kaarma kirik asub maalinnast pelk paarsada meetrit
läänes. On arvatud, et tema ehitamist alustati selsinatsel õnnetul 1261.
aastal, aga kes see nii täpselt ikka teab. Esimene kivihoone oli ühelööviline
ja kolme võlviga, lisa pakkusid kooriruum ja põhjaküljel käärkamber.
Vundamendid ei osutunud alguses just üleliia usaldusväärseks, mistap juba 13.
sajandil varisesid võlvid sisse. Ajutiseks lahenduseks pandi seejärel kirikule
puulagi peale, see variant püsis aga üle saja aasta. Alles 15. sajandi teisel
veerandil taastati võlvid, samuti ehitati kirik nüüd kahelööviliseks. Samal
aastasajal pandi püsti ka kellatorn. Kokkuvõttes kerkis Kaarmasse üks
Lääne-Eesti suurimaid pühakodasid.
(Peamine sissepääs kirikusse. Gooti teravkaar on küll pigem aimatav, aga ikkagi gooti teravkaar)
Kirikusse sisse ma ei läinud, sest uks oli sellelgi
kinni, aga põnevat vaatamist leidus piisavalt ka õues. Kiriku seinamüürid on täis
sissemüüritud kiviriste ja hauaplaatide tükke. Ühelt kiviplaadilt võis lugeda:
“SEL AAS TAL ON SEKIRK WAL MIS SA NUD PET RI PAE WAL AN1407”. Üldiselt ei usuta,
et plaat ja tekst pärineksid ka tegelikult aastast 1407, ega usu seda minagi –
kirjapilt näeb selleks välja veidi liiga modernne (loe: lihtsalt loetav). Aga
mingit ajalooline väärtus on tal nähtavasti sellegipoolest. Vanu kivist riste sirgus
ka kirikaias, samuti oli kümnete ja kümnete põnevate raiddetailide majutamiseks
püstitatud mingi ajutise loomuga varikatus (ehkki nagu nägime, ei tule ajutiste
lahenduste pikaealisusest näiteid kaugelt otsida).
(See rõngasristiga hauaplaat torkab aga palju kergemini silma)
(Rohetav kivirist kirikaias)
Kuressaare polnud enam sugugi kaugel – mingi tühised 12 kilomeetrit – , ent süvenev vettimus muutis viimase rännulõigu virilaks kogemuseks. Viimaks jõudsin ma tõotatud linna, kus väsinud ja tüdinud rändur sai süüa-juua ja veidi kuivada. Isegi jalad olid jõudnud selleks ajaks ära märguda. Jäi veel vaid viimane etapp, bussisõit Kuressaarest Tartusse, mis möödus kuivade varusokkide hellas embuses ja üleüldises apaatsuses. Hilisõhtuks olin kodus tagasi. Sõit oli läinud väsitavalt, aga hästi. Täpselt nii, nagu olingi eeldanud.
1 comments:
Kirjavara, mida asjade paremaks mõistmiseks lugesin:
Valter Lang. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. Tartu, 2007.
Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn, 2003.
Marika Mägi, Hannes Tõnisson ja Olav Harjo. Archaeological and ground penetrating radar investigations around Valjala, Pöide and Kaarma hill forts in Saaremaa. Arheoloogilised ja georadari uuringud Valjala, Pöide ja Kaarma maalinna ümbruses Saaremaal. Archaeological välitööd Eestis, 2022. Archaeological Fieldwork in Estonia. Tallinn, 2023.
Post a Comment