Varbola: varblase ninad ja arbujad

Ei ole Eestimaa peal teist nii vägevat maalinna kui Varbola. Iidsetele rannamoodustistele ehitatud ringvall on kõrge nii seest kui väljast vaadatuna. On siililegi (ja karihiirele. Ja vesimutile) selge, et sellist asja juba paari mehega kokku ei kanna – vaja läheb kõvasti tahtmist, kindlat plaani, tublit kokkukogutud jõudu ja muule lisaks ka piisavalt kõva kätt, kes seda kokkukogutud jõudu tahtmise ja plaani juures hoiaks. Kuidas Varbolas linnuseehitus täpsemalt välja näha võis ja mis siis edasi sai, kui objekt valmis, käisin ühel oma rattaringidest isikliku ihusilmaga kaemas.

(Juba esimene pilt puude tagant väljapaistvast Varbolast on grandioosne)

Muistse Harjumaa läänepiiril asuv Varbola kants on rahvasuus tuntud Jaanilinnana ning huvi äratas ta juba 18. sajandi haritlaste seas. Krahv Mellin tegi temast 1786. aastal kogunisti mitu joonist (vaata neid näiteks siit). Linnuselähedane Põlli küla kandis varasemalt Varbjala nime. Nimi kõlab päris loogiliselt, sest eks jala küljes ole ikka varvas või mitu (kui sa just selgrootute seltskonda ei kuulu). Ja varba küljes jalg. Aga siinkohal veab toponüüm isehakanud etümoloogid võssa, sest varvastega pole Varbola nimel küll erilist pistmist. Tõele heidavad valgust ennevanad ajaraamatud, mis leidnud muuhulgas mahti mainida 13. sajandi alguse sündmusi Harjumaal. Meie blogi veteranallikas Henriku Liivimaa kroonika märgib linnust ladina keeles kui Warbola, castrum Warbole või castrum Warbolense (castrum tähendab linnust). Ka Vene allikais 1213. aastaga seoses mainitud Воробьевъ Носъ võib tähendada Varbolat ning anda lisaks kätte juhtlõnga paiga algse nime tähenduse kohta – ‚Varblase nina’ (teine venekeelne nimevariant on городъ Воробіиный ehk ‚Varblase linn/linnus’). Lisaks kirjutati Taani hindamisraamatusse 1241. aastal külanimi Uarpal, aga seda siis mitte linnuse, vaid arvatavasti Põlli kohal olnud küla kohta.

Mine sa nüüd tea, kas vanavenelastele ja teistele tundus Varbola tõepoolest olevat mingil moel Varblase nina kujuga või kandis Varblase nime linnuse ehitamist kureerinud pealik oma suguseltsiga või oli lihtsalt tegemist muistse peenikese huumoriga. Mõõtude mõttes ma Varbola maalinna päris esimeses järjekorras just varblasega ei võrdleks. Kui peaks ikkagi kuidagimoodi leidma paralleele linnuriigist, tuleks pigem pähe mingi ilgelt suur kanaema, maailmalooja kaur või mõni põhjala moa, ehkki viimasest ei teadnud muinasharjukad ilmselt vähimatki. Aga kes oleme meie, väetid, et vastu vaielda suurte iidsete valikutele – kui varblane, siis varblane!

Meid huvitab muidugi hirmsasti, kuidas Varbola linnus üldse sündis (maailmalinnu munast? Kalevite soo tembutustest?), kuid selleks peame heitma kujuteldava pilgu maakoore pindmistesse kihtidesse. Andkem sõna arheoloogidele, kes on ka ise vaevaks võtnud ajaraamatu mullaseid lehti sirvida. Esimene neist, Eerik Laid, alustas pärast mõningaid kahtlusi (mida põhjustasid, nagu ta ise on kirjutanud, „peamiselt linnuse ka uurimise seisukohalt erakorralised mõõtmed”) 1938. aasta hilissuvel Varbolas arheoloogilisi kaevamisi. Nelja hooaja jooksul tehti päris korralikult tööd; muuhulgas kaevati lahti 15 meetri sügavune kaev. II maailmasõja keeristes pidi Laid üle mere Rootsi pagema, nii et tema enam töid jätkata ei saanud. Uuesti võeti Varbola tõsisemalt ette 1970. ja 1980. aastatel; siis juhtisid kaevajate vägesid Evald Tõnisson, Jüri Selirand ja Ülle Tamla. Kamara alt paljastati kunagiste tarede jäänused ja kinnivarisenud väravakäik, mis ehitati ka osaliselt uuesti üles.

(Oh mis kaunis avarus ja rohelus. Aga arheoloog peab endalt esmalt küsima, kust otsast üleüldse kaevamist alustada, et sellest ka mingit kasu oleks)

Kaevamistel kogutud leidudest vanimad võivad kuuluda viikingiaja lõppu 10.–11. sajandisse. See näib osutavat linnuse ehituse algust. Krundiks valiti ümbritsevast veidi kõrgem nukk („Varblase nina”?), mis on ülejäänud seljandikust ära lõigatud täitsa silmnähtava kraaviga. Viimasest küll ei piisanud kaitse tagamiseks ja nii on umbes kahe hektari suurune õu ümbritsetud paekividest ringmüüriga (õigupoolest on linnus loperguse pentagooni kujuga). Seestpoolt mõõdetuna kõigub müüri kõrgus 2–7 meetrini, väljastpoolt aga, kus pinnamood ise samuti kaasa aitab, kogunisti seitsme ja kümne meetri vahel. Lame vallihari pakub umbes 580 meetri pikkuse jalutuskäigu võimalust. Omainimeste ja lahkete võõraste sisse-väljapääsemiseks rajati valli sisse kolm eri suundadesse vaatavat väravat, mida võisid turvata täiendavad kaitsetornid (ja nende mehitus).

(Selle kraaviga tehti linnus looduslikult kõige laugemast küljest militaarses mõttes märksa kergemini kaitstavaks)

(Ringvall on piisavalt lai, et ära mahutada patseerimisrada, aga vanasti pidi siia ära mahtuma patseerimisrada JA kaitsev puitpalissaad)

(Ilmselt kõige tähtsam väravakäik, kust pidi osavalt läbi looklema, et siseõue pääseda. Siia vahele võis paigaldada veel nii mõnegi vahevärava, et see looklemine soovimatutel külalistel mitte liialt lihtsalt ei läheks)

(Teine väravakäik näeb välja palju tagasihoidlikum, aga rusukihtide all võib siingi peituda palju keerulisem sissepääsusüsteem, kui algselt tundub)

Selline massiivsus ei sünni mõistagi üleöö. Linnuse enam kui 300 aasta pikkuse ajaloo vältel on teda korduvalt täiendatud ja ümber ehitatud. Võib vaid oletada, mitu töötundi on sellise kantsilahmaka püstiajamine ja korrashoidmine kokku nõudnud. Kivivallide peal olid tõenäoliselt ka palkrinnatised, millel jalutasid relvastatud vahid. Tõeline melu kees aga müüri sees. Õuel loendatud umbes 90 madalat kivihunnikut pärinevad suuremalt jaolt majade kerisahjudest. Võttes arvesse, et igas köetavas hoones elas keskeltläbi nii umbes viieliikmeline perekond, siis saame Varbola linnuse elanikkonnaks laias laastus 450 inimest. Isegi kui see number osutub valeks (näiteks pole kõik ahjujäänused kindlasti päris ühevanused, samas ei pruugi kõik kerisehunnikud olla säilinud), tuleb rahvaarvust kõneldes arvestada ikkagi sadadega, ehkki pakutud on koguni tuhandele lähenevat arvu. Elu kees – lapsed tegid majapidamistöid ja aeg-ajalt pättust, vanainimesedki toimetasid jõukohaste asjadega, koduloomad ajasid omi asju. Millega tegeles aga parimais aastates rahvas? Ja miks pidid nad üldse kolima tihedalt Varbolasse kokku, kui mujalgi oli ruumi nii et tapab?

(Kui uskuda arheoloogiakirjandust, siis võib sellise kühmu sees olla muistse ahju vare. Ja neid muhke on siin õue peal veel üksjagu...)

Peamiselt 12.–13. sajandisse kuuluva arheoloogilise materjali seas on päris palju käsitööle viitavat kraami. Luust ja sarvest esemed ja tootmisjäägid räägivad igapäevasest luutöötlemisest, millest lihtsamad asjad olid küllap igaühele piisavalt jõukohased. Mõned luukammide poolfabrikaadid ja väike rauast saeleht aga näitavad, et Varbolas võis 13. sajandil elada ka professionaalne kammimeister, sest kammipiide lõikamine oli kogenud kätt nõudev ülesanne, millega harrastaja kippus jänni jääma. Kaevamistel leitud savist tiiglid, valuvormid ja valamiskulbid kulusid jällegi ära vasesulamist asjade tegemiseks, šlakikänkrad sündisid tulisest rauasulatamisest. Tundub, et meistrimeestest ja -naistest Varbolas puudust ei tuntud.

Nooremal rauaajal oli tavaline, et seal, kus nikerdati kõikvõimalikku tarbe- ja ilukraami, aeti ka kõikvõimalikku äri. See võis olla nii hoogne, et nii mõnigi münt pudenes kohmakate näppude vahelt maha, et sajandeid hiljem saada üles korjatud mõne arheoloogilise kaevaja poolt. Ehkki varblasi varbolasi oli palju, ei piirdunud nad pelgalt omavahelise kauplemisega, vaid lubasid ka kaugemat-jõukamat rahvast ennast väisata. On kogunisti pakutud, et Kasari jõgi koos lisajõe Vardiga, mis voolab Varbola lähistelt mööda, oli muiste laevatatav – kaubalaevnikele pakkus veetee kahtlemata lisastiimulit laadaplatsile pääsemiseks. Kuna linnus paikneb Muinas-Harju maakonna suhtes imelikul moel mitte keskel, vaid kõrvalises servas, siis on ka arvatud, et ehk ulatusidki Varbola tagamaad lisaks Harjule ka Rävala ja Läänemaa aladele, mis jäävad samuti sisuliselt kiviviske ulatusse. Kes teab, ehk ongi õigus neil, kes peavad Varbolat kõigile avatud kauplemiskohaks, kus ei kehtinud teiste Harjumaa linnustega samad reeglid ja tavad.

(Kaege-kaege - muinasreisikirjade blogi videopostitus number üts! Ringvaade Varbola müüri pealt)

Selline mansaft rahvast pidi suure meisterdamise ja ostu-müügi-vahetuse kõrval aeg-ajalt ka midagi hamba alla panema, sest raha on hea asi, aga nälga ta ise ei kustuta. Igapäevane toit tuli ilmselt ümberkaudsetelt põldudelt – vanad põllujäänused on leitud näiteks kilomeetri jagu linnusest põhjas – , aga vesi pidi pidevalt ligiduses olema. Kõige parem, kui see olnuks suisa linnamüüride vahel, sest vastasel juhul kippunuks rahvas piiramise ajal kiiresti janusse jääma. Varbolased teadsid seda hästi. Õnneks juhtus linnuseõues tänu paekihtide tektoonilisele rikkele olema üks vesisem koht (see kõlab peaaegu nagu oleks tegemist vulkaaniliselt aktiivse piirkonnaga vms, tegelikult oli see tavaline karstilõhe) ning sinna kaevatigi korralik kaev. Töötegemise tuhin oli nii suur, et kaev sai lõpuks koguni 15 meetrit sügav. Šahti lehtrina laieneva ülaosa servale laoti paeplaatidest astmed, et oleks võimalik kindlama jalaga kaevule pääseda. Arheoloogid on kaevu lahti kaevamisel leidnud põhjast kirve, niinest vakkasid ja tammepuust oletatava sõjanuia otsa. Praegugi on kaev üsna sügav, nii et niisama nalja pärast serval kõõlumine pole ehk kõige mõistlikum tegevus, mida ilmtingimata kõigile soovitaksin.

(Kaevušahti üks sein võimaldab sirget vabalangust ilma täiendavate põrkamisteta otse kaevu põhja)

(Kaevu teised küljed on kujundatud astmeliseks, et kaevukukkumine sisaldaks ka naljakaid põrkeid)

* * *

Varbola mõõdus muinaslinna polnud muidugi võimalik vaka all hoida ning küllap tunti teda nii lähemal kui kaugemal. Ei pääsenud ta ka 13. sajandi alguskümnendite sõjakeeristest, ehkki Varbola tuli neist välja puhtama nahaga kui nii mõnigi teine omasugune. 1212. aastaks oli Saksa ristisõdijate initsieeritud ja läti-liivi abijõududega toimetatav vallutus- ja rüüstetegevus haaranud juba lisaks Lõuna-Eesti maadele ka põhjapoolseid alasid. Harjumaa oli nendest pahalastest seni pääsenud, aga pidi peagi taluma vintsutusi hoopis ida suunalt. Nimelt kui Novgorodi vürst Mstislav kuulis, et ristisõdijad on Järvas ja Vaigas rüüstamas, kogus ta 15 000 meest (või vähemalt väidab nii Henrik) ning läks samuti sinna, ent leidmata sakslasi (ma ei tea, mis ta neist üldse otsis...), liikus edasi Varbola alla, kus võitles varbolastega mitu päeva. Võib-olla arvas Mstislav, et kui juba tuldud sai, oleks narr ilma saagita koju lontsida, ning otsustas seega enam-vähem kindla peale minna. Vaist igatahes ei petnud teda, sest piiramisest tüdinud varbolased lubasid novgorodlastele maksta 700 marka nogaatasid. Nogaataks kutsuti vanasti algselt araabia päritoluga hõbemünti, üks mark aga oli terake üle 200 grammi. 700 marka võrdus seega 140 kilo hõbedaga! Nagu näha, olid varbolased rikkad nagu kröösused, vähemalt kuni 1212. aastani.

Edasistest aastatest Varbolas ei tea me midagi, kuni 1219. aastal kinnitasid Põhja-Eestis oma sõjalise kanna uued mängijad – taanlased. Nad jõudsid ka Varbolasse, aga näib, et mingit erilist kokkupõrget nende ja varbolaste vahel ei tekkinud. Koguni vastupidi. Taanlased kinkisid linnusele suisa ühe kiviheitemasina, nii et alistumine võis toimuda väga malbelt. Võib-olla poleks vallutajad kiirustanud oma sõjatehnika jagamisega eestlastele, kui nad oleksid teadnud, milliseid tagajärgi see lahkest südamest tulnud tegu endaga kaasa tõi. Ega esialgu ei toonudki. Asi läks kurjaks alles siis, kui Taani väed pöörasid 1222. aastal oma ahned silmad Saaremaale. Neil läks küll korda saarel kivilinnus teha, aga saarlased võtsid end kiiresti kokku ja hakkasid linnust piirama. Mõned neist reisisid Varbolasse taanlaste (oh irooniat!) kingitud patarelli uurima ning tulid uute teadmistega koju tagasi, et hakata ise suures koguses kiviheitemasinaid vorpima. Nende abil oli taanlaste väljaajamine käkitegu. Ka värskest kivilinnusest ei jäetud kivi kivi peale.

(Taanlased, narrid, kinkisid Varbolale oma kiviheitemasina. Iseendale kivi jala peale heitmine või kuidas seda 13. sajandil kutsutud oleks...)

Sellega saarlaste ind ei raugenud. Võidu maitse suus, võtsid nad ette Mandri-Eesti, mis oli selleks ajaks juba järjest kindlamalt ristisõdijate käpa alla surutud. Saarlased õpetasid mannermaalastelegi piiramismasinate ehitamise kunsti ning kogunesid koos harjulaste ja läänlastega Varbolasse. Seal viibisid mõned taanlased, sealhulgas preestrid, kes ülestõusnute käe läbi eluga hüvasti pidid jätma. Veidi veider on küll asjaolu, et needsamad taanlased pidid ju nägema, kui saarlased suht äsja kiviheitemasina vastu ebatervet uudishimu välja näitasid, aga nad olid kas lihtsameelsed või polnud neid selsinatsel saarlaste külaskäigu hetkel siiski Varbolas (olid ehk hoopis metsas marjul või muid taanlaste asju ajamas).

Ehkki üle Eestimaa tõusis üleüldine möll ja sakslaste vere valamine, läks initsiatiiv 1223. aastal selgelt taas ristisõdijate kätte ning 1224. aasta Tartu vallutamisega said nad kogu Eesti mandriosa uuesti enda kontrolli alla. Varbola kadus ajalookirjutajate tähelepanu alt, kuid elas oma elu Taani võimu all siiski edasi. Nii mõnigi ehitusetapp teostati just 13. sajandi vallutuse järel. Näiteks linnuse praeguseks rekonstrueeritud väravakäik võidi põhjalikumalt remontida või ümber ehitada alles 13. sajandi keskpaigas, samuti on õuest saadud mõnigi 13.–14. sajandil moes olnud ehe.

(Tagasi kõige tähtsama väravakäigu juurde. Need puupostid on küll siia uued pandud, aga eelmised väravapostid võidi samadesse pesadesse panna 13. sajandi keskpaigas, kui Põhja-Eesti oli kindlalt Taani kätte läinud) 

Ajalooridadesse ilmub võimalik vihje Varbolast siiski alles eestlaste 1343. aasta ülestõusuga seoses. Johann Renner sirvis ja kasutas oma 1550-ndail valminud kroonika jaoks ka ühte vanemat, Bartholomäus Hoenekesele omistatud 14. sajandi riimkroonikat, kus olnud kirjas, et ööl vastu Jüripäeva mässu tõstnud eestlased ehitanud peagi Harjumaale kaks linnust. Ühte neist ongi päris mitmed uurijad pidanud Varbola, teist aga Lohu linnuseks, mille kaitsekindlustusi segastel aegadel uuendati – kahtlemata võttis see vähem vaeva ja aega kui nullist uue linnuse püstiajamist. Mida ajaraamatud kahjuks ei maini, on see, kas nende linnuste juures ka ülestõusu käigus taplust löödi või läks kogu vaev nagu mutiauku.

Igatahes – kas kokkusattumusest või just nimelt ülestõusu luhtumisest tingitult jäi Varbola kuskil 14. sajandi keskpaiku viimaks varemeisse. Vähemalt ei ehitatud talle enam midagi uut juurde. Linnusehoov muutus elavate elupaigast manaliste maaks. 15.–18. sajandini matsid ümberkaudsed inimesed siia oma surnuid ning heitsid ajapikku kinnimattuvasse kaevu ohvrimünte. Kesk- ja varauusaegseid münte leiti kaevamistel ka ühest lohust, mis samuti olnud arvatavasti algselt allikakoht.  

* * *

Aga et mis puutuvad siia muinasreisikirja pealkirjas mainitud arbujad? Ei puutugi – tundsin lihtsalt sisemist vajadust kaunistada oma järjekordne grafomaaniline sünnitis teravmeelse hilisuusaegse kultuurilise viitega. Sest et arbujad on Varbolas...

(Arbuja on Varbolas)