Alam-Tatrad: ajaloolisi seiklusi Slovakkia muistsetes mägedes ja orgudes

Eelmises reisikirjas jutustasin Ungarimaa ajaloost ja mõningaist sellega seotud paikadest, mida tänavu hilissuvel oma silmaga nägin. Kuna aga juba nii tähtis reis ette võetud, siis tahtsin kogeda veel enamat. Eesti on mägede poolest võrdlemisi tagasihoidlik – Koonu Kivi talu maakeldriküngast ja Tartu Raja pargi kelgumäge arvesse võtmata – , küll aga on Euroopa maailmajao südamaades piisavalt pinnavorme, mis küündivad taevale lähemale. Mägede poolest torkab kohe silma Ungari põhjanaaber Slovakkia. Karpaatide kõrgemad tipud asuvad Kõrg-Tatrate ahelikus, ulatudes merepinnast kõrgemale kui 2500 meetrit. Pole imestada, et tegemist on suusahullude armastatud kuurordiga. Ungari poolt Slovakkiasse sisenemisel jäävad need mäed aga pisut liiga kaugele, mistõttu pöördus valik juba üsna reisiplaanide algfaasis vähematele, kuid lähematele vendadele – Alam-Tatra mägedele.

Suusatamine mu plaanides ei kuulunud ning ega suvel olekski sellega veidi ikaldus olnud. Ehkki Alam-Tatra mäed võivad olla enam kui 2000 meetri kõrgused (merepinnast siis taas), jäävad nad aastaringsest lumepiirist ikkagi terake allapoole. Küll aga huvitas mind, milliseid minevikusaladusi võiks nende künkahiiglaste peal ja vahel varjul olla. Eeltöö andis selles vallas teatud lootusi.

Slovakkia ekspeditsioon kestis koos edasi-tagasi sõiduga kokku kolm päeva. Startisin Ungari Kuningriigi esimeseks pealinnaks olnud Esztergomist ühel varahommikul, et jalutada üle Doonau silla Slovakkia-poolsele kaldale Štúrovosse. Siin olnud jõeületuskoht juba päris muistsetel aegadel. Kuna Lõuna-Slovakkia kuulus varasematel sajanditel Ungari alla ning praegugi on seal arvestatav ungari elanikkond, on paljudel asulatel ungarikeelsed rööpnimed. Näiteks Štúrovo on ungaripäraselt Párkány. Nimi pärineb türgikeelsest Cigerdelen Parkanist, mis maakeeles tähendaks umbes „Kindlus, mis suskab vaenlase maksa”. Oli ju see osa Kesk-Euroopast kunagi 16.–17. sajandil Ottomanide valduses. Maksasuskaja nimi vahetati pärast II maailmasõda ära slovaki 19. sajandi rahvusliku juhi Ľudovít Velislav Štúri järgi Štúrovoks. Olnuvat viisakam või nii.

(Tere tulemast Slovakkiasse! Esialgu on kohanimed nii slovaki- kui ungarikeelsed)

("Relvad, laskemoon ja lisavidinad". Ei tea, kas peaks mägedes vaja minema...?)

(Lääne-Slovakkia tasandikud sobivad põllukultuuride kasvatamiseks. Nurmel valmib päevalill. Taamal sinavad kõrgemad maastikuvormid, aga need polnud veel need)

Štúrovos hüppasin ma rongile, mis viis mind hella tuuleiilina Slovakkia pealinna Bratislavva. Kolmveerand tundi pausi andis mulle võimaluse üles leida pood ja täiendada toiduvarusid. Teine rong sõitis juba päris Alam-Tatrate künnisele Zvoleni linna. Siin on olnud koguni kaks keskaegset linnust – vanem rajati praeguse linna lõunaosas olevale mäele juba 9. sajandil ning ehitati 12. sajandil ümber üheks Euroopa suurimaks kivilinnuseks. Selle varemeid ma paraku ei näinud, küll aga jõudsin lipata läbi rongijaama kõrval oleva uuema linnuse juurest, mis ehitatud 14. sajandil Ungari kuningate jahilossiks.

(Zvoleni uuem linnus. Juhin tähelepanu taevasele NATO õhukotkale. Kaitse on tagatud nii maa peal kui õhus)

Loss oli ilus ja ümberringi paistsid juba päris arvestatavad mäed, ent ma polnud siiski veel jõudnud soovitud paika. Sõitsin liinibussiga veel 20 km põhja poole, linna nimega Banská Bystrica. Ühistranspordi osa mu rännutees oli selleks korraks seljataga. Edasi tuli panustada kondiaurujõule. Toidukraami täiendamise järel võtsid kaardi ette ning asusin kõmpima kirde suunas – suurte päris-Alam-Tatra mägede rüppe.

(Sinavad kaugused algavad. Hoiatan ette, lainjaid iluvaateid saab siin reisikirjas veel palju olema) 

Banská Bystrica läks millalgi sujuvalt üle suureks Selce tänavkülaks. Teegi hakkas üles-alla kõigutama, juhatades mind mööda imekaunitest künkanõlvadel laiuvatest karjamaadest. Selce järel tuli vastu Priechodi küla ning siis käänas rada juba tõsiste mägede vahele.

(Selce põhiuulits. Külas on ilmselt rohkem elanikke kui nii mõneski väiksemas Eesti linnas)

(Pastoraalne paradiis. Mäed lähevad sujuvalt taevaks üle)

(Kabel Priechodi külas. Peagi jätsin tsivilisatsiooni seljataha)

Olin sattunud metsavahelisele teele. Vasakut kätt kõrgus järsk pöögimetsaga kaetud mäenõlv, parem pool langes alla kiirevoolulise ojakesega orupõhja. Kell ja tumenev taevas ütlesid, et kaua mulle rännuaega enam jäetud pole, tuleb leida ööbimispaik. Mõne kilomeetri pärast oleksin jõudnud Baláže külla, kuid sinna polnud mul otseselt asja – muinasreisijat kisub ju ikka metsa poole. Ühel hetkel sai pöögiku (nii ju öeldakse pöögimetsa kohta või mis?) kutse võitu kõigest muust ning ma pöördusin teelt kõrvale, ronisin vapralt mäest üles ning tegin endale puude alla pesa.

(Mägi on jõudnud käegakatsutavasse lähedusse)

Slovakkia on välitingimusis ööbija jaoks mõnus paik, vähemalt soojal-kuival aastaajal. Hämariku aegu tiirutas mu pea ümber sääski ja põdrakärbseid (tõmbasin sunnikute eest mütsi kulmudeni pähe), aga kui kottpimedus end mägedele rullis, oli ka nende poolt öörahu ja uneaeg käes. Ainsana magamistarbena oli mul kaasas hea magamiskott, sest telk tähendanuks lennupagasi jaoks olulisi lisakilosid. Pean tõdema, et varustusküsimus oli lahendatud adekvaatselt, sest öö möödus rahulikult ja kosutavalt.

(Head ööd!)

Teekond mägedesse sai ette võetud ka päris konkreetsete eesmärkidega. Esiteks tahtsin üles leida ühe muistsete keltide linnamäe, mille kohta internetis leidus infot, et see asuvat kuskil Banská Bystrica ja Selce lähistel mägedes. Olemasolevate kirjelduste ja Google Earth reljeefikaardi järgi olin kodus suutnud muistise koordinaadid enam-vähem paika panna ning seega jäin lootma, et telefoni laaditud piirkonna kaart suudab mind õigel kursil hoida ka inimasustusest ja mobiilsest võrgulevist eemal. Olles hommikul ärganud samas tervise juures mis õhtul, asjad kokku pakkinud ning jaopärast keha kinnitanud, võtsingi esimeseks ülesandeks linnus üles leida.

Hommik oli kaunis, inimestest jälgi vähe, mägede vahel heljus salaline koiduudu. Õige teeraja valimine polnud siiski üldse lihtne. Millise mäe taga võiks tegelikult asuda ihaldatud muinaspaik? Kas sinna saamiseks tasuks otse üle eesolevate mäenõlvade rühkida või on targem püüda minna ringiga? Maastik ei lubanud eriti joonlauameetodil sirget kurssi hoida, kuid samas ei tahtnud ma ka suisa vastassuunas tatsama hakata.

(Muinaslinnus peaks olema kuskil selle kaksikmõhnalise mäemüraka taga)

(Veel majesteetlikke iluvaateid)

(Ja veel. Orus heljub veel hommikuudu, mille päike läbi pilveaukude helendama paneb)

(Alam-Tatrate fauna esindaja piidleb turisti ilmse umbusuga)

Head sõbrad, kindlasti on teie seas neidki, kel suured mägimatkamise kogemused ning kellelt oleksin võinud juba varem hüva nõu küsida, aga ega ma siis niipalju ette mõista mõelda, panen ikka õhinaga mingis suunas leekima ja pärast vaatan, mis välja tuleb ja kuhu omadega jõuan. Noh, sel korral läks mõnes mõttes sama moodi. Vaadake, Alam-Tatra mäenõlvadel kohtab üldjuhul kolme tüüpi taimestikku. Esimene on soliidne pöögimets, kus on mõnus liikuda, kuna pöögi all mingil põhjusel alusmetsa taimed eriti kasvada ei taha. Teine taimestikutüüp on raiesmik. Enamasti võetakse mingi sektor metsast mööda mäenõlva ülevalt alla maha, järgi jäävad kännud ja oksad ning siin hakkavad kiiresti kasvama näiteks vaarikad, põldmarjad ning muu säärane. Sellisel maastikul on ka enam-vähem okei ukerdada, ehkki ronimist okste vahel on märksa rohkem. Kolmas variant on raiesmikust mõne aasta jooksul kasvanud ülitihe võsa, kus varitsevad kibuvitsad ja muu läbipääsmatust tagav floora. Vaat selles soovitan jalutada juhul, kui olete näiteks mäger või nastik või muu väga madal ja painduv olend. Inimese füsioloogia on taolise ökoloogilise keskkonna jaoks selgelt sobimatu, ning pole mingit vahet, kas sul on peos matšeete või pulgakomm.

(Äranuditud metsatukaga kuppel)

Ühel hetkel võtsin vastu otsuse rassida mäest üles. Kõigist võimalikest taimestikuvariantidest otsustasin ma, ullike, just nimelt kolmanda ehk läbipääsmatu okkalise võsa kasuks. Tagantjärele ma enam ei mäleta, kas Alam-Tatrad said kuulda ohtralt eestikeelseid vägisõnu või piirdusid need kõigest mu koljuvõlvi all kumisemisega, ent ülesminek oli igal juhul ränk ukerdamine. Need mäed pole ka mingid lamavad politseinikud, vaid oluliselt jõulisema kraadinurgaga nõlvad. Mõnikümmend meetrit ülevalpool sai mul võpsikus rabelemisest tõeliselt villand ning leidsin Jumala armust otse enda kõrvalt mulluse või tunamulluse raiesmikuriba, mis mu edasist jalavaeva kergendas.

Raiesmikul leidis aset ka põgus kohtumine Slovakkia metsseaga. Üllatus oli mõlemapoolne, sellega kaasnev kerge ärevus samuti. Kusjuures me kumbki üksteist põõsaste tõttu ei näinud, küll aga kuulsime. Passisime mõlemad esiti niisama nagu kuldid rukkis, püüdes teise edasisi samme ette aimata. Õhk särises pingest. Kui vaikimine juba piinlikult venima hakkas, üritasin meie vahel jää murda lausega: „Noh, siga”. Siga üllatus eesti keelest niivõrd, et pani leekima, otse sellesse imetihedasse võssa, mida teile ennist nii innukalt kirjeldasin. Nagu empiiriline kogemus tõestas, võib tihnikus ragistamiseks olla ka lihtsalt metssiga.

(Kuskil siin leidiski aset mu meeleolukas kohtumine metsseaga. Tagaplaanil läbipääsmatu võpsiku stiilinäide)

Mis mul üle jäi – jätkasin teed üles.

Kui Timbu-Limbu oma õukondlastega mäkke rühkis, jõudsid nad viimaks lumemöldrite veskini. Mina jõudsin teele. Üks väike, aga korralik tee läks mööda mäekülge kuhugi. Tuli vaadata, kuhu.

Mägiteedega on ka see konks, et sa tegelikult ei tea, kuhu tee lõpuks välja käänutab – kas sulle soovitud suunas või kisub päris kõrvale. Sellist kaarti mul kahjuks polnud, kus väiksed rajad peal, nii et tuli lihtsalt loota parimat. Õnneks kinnitasid kompass ja telefoni navigaator, et kurss muinaslinnusele on õige. Orienteerumisabi pakkus ka ühele kaunile krookuserohkele aasalapile paigutatud infotahvel ja sellel olev piirkonna kaart. Enesekindlalt lähenesin sihtkohale.

(Pöögimets võib päris kena välja näha. Tasasest teerajast ei ütelnud ma samuti ära)

Otsitud mäe jalamil leidsin veel paar infotahvlit, mis tutvustasid linnust ehk hrádoki. ’Hrádok’ tähendab slovaki keeles linnamäge ning näib, et sobilikest kaitse-eelduslikest küngastest siin puudu ei tule. Infotahvlite piltidelt sain teada, millised arvatakse olevat olnud linnuse kaitserajatised ja hoonestus, samuti seda, mida kõike siit kaevamistega leitud on – rahasid, oda- ja nooleotsi, ratsanikukannus, kirves, niisama rauakamakaid ja muud eluks vajalikku. Asjalikumad kaevamised toimusid mäel 1980. aastatel, mil leiti elutegevuse jäänuseid nii pronksiaja lõpust, rauaaja algusest (nn Lateeni kultuuri ajast), rooma rauaajast, rahvasterännuajast ja koguni varakeskajast.

(Infostendilt saab teada linnuse kohta palju uut. Iseäranis palju juhul, kui oskate slovaki keelt)

Mäele ja selle lähiümbrusesse on peidetud mitmeid Rooma riigi aegseid mündiaardeid. Alam-Tatrad ei kuulunud küll kunagi Rooma keisririigi piiresse, kuid siinsed peamiselt keldi soost rahvad olid impeeriumiga kirglikus kaubandussuhtes. Vahepeal kuumenes kirg üle ka, siis sõditi. Näiteks Rooma keiser Marcus Aurelius (oli ametis aastatel 161–180) käis mõnikord Slovakkia alal kelte ja germaanlasi kimbutamas ja nood omakorda tegid sama Rooma põhjaprovintsidele. Marcus Aureliuse sõjakäigud võisid alata Aquincumist (vaata eelmist reisikirja!), kus ta teadaolevalt vahel tõepoolest viibis, kirjutades mõnede oletuste kohaselt seal oma tuntud teose „Meditatsioonid”. Alam-Tatrates mediteerimiseks aega polnud, siin tuli barbaritega tapelda.

(Kui särgid on pesus, aga on vaja roomlastega sõdida)

Muidugi tahtsin ma teada, milline näeb Hrádok pealtpoolt välja, sestap ronisin üks-kaks-kolm mäetippu. Avanenud pilt oli üllatavalt sarnane Eesti linnustega. Metsaga kaetud küngas, sealjuures üllatavalt tagasihoidlike mõõtmetega (ehk olin vaimusilmas ette kujutanud mingit Varbola taolist kolossi). Kaardil on linnamägi justnagu neemiku peal, kuna ühest küljest ühendub ta kitsa maariba abil teise, suurema mäega. Päriselt oli tegemist siiski päris omaette hoidva pinnavormiga – ka ühendava maariba suunal pakkus looduslik rahnunukk päris head kaitset, aeglustades soovimatute külaliste innukust.

(Nõlv on aus, vähemat poleks ühe mägismaa muinaskantsi puhul oodanudki)

(Linnuseõu on selline lihtne. Pöök ja sarapuu valitsevad)

(Kitsas, aga see-eest järsk maariba langeb sarapuude vahel, kuni...)

(...lõppeb äkilise kaljunukinokaga)

Kuna ma esiti koguni kahtlesin, kas ma olen ikka õige mäe otsa jõudnud (navigaator peksis ka lõpus segast), tuli leida midagi, mis kõhklusi hajutaks. Arheoloog lööb sellisel juhul silmad maha. Kivide ja lehtedega kaetud maapinnal leidus siin-seal ikka mõni mustema mullaga laiguke. Ja ootuspäraselt kükitasid selles mullas potikillud. Mõni neist robustsemalt valmis visatud nõust, mõni hoolikamalt silutud kausist. Need paar tuhat või enamgi aastat tagasi valmistatud nõude tükid olid ilmne tõend kunagisest elutegevusest, mis veensid mind otsustavalt. Tegin neist pilti ja jätsin samasse, kust leidnud olin. Endale ma selliseid asju kuhugi sahtlisse tolmama ei taha, pealegi näisid killud end oma looduslikus elukeskkonnas päris hästi tundvat.

(See potikild on nii kõvasti tuld saanud, et võib olla koguni mõne metallisulatustiigli tükk)

(Sellel pildil on potikildu märgata veel võrdlemisi lihtne)

(See aga on juba tõeline peitepilt - kus on potikild?)

Mõnel stendil olev pilt linnuse hoonestuse rekonstruktsioonist pakkus ruumivõimaluste osas küll selgelt üle. Niipalju kui ma seal ise ringi tuiasin, tundus ebatasane mäelagi üsna kompaktne, aga see tähendas kunagi ka hoolikat planeerimist, kuhu midagi üldse ehitada mahub. Lisaks linnusele võidi ehitusarendust jätkata madalamatel pindadel, nagu rekonstruktsioonpildil näha, aga ega ma täpselt ei tea, kas see kujutluspilt võrsus arheoloogilistest tõenditest või on kunstniku isiklik mõttevili.

(Pilt linnusest on muidu päris äge, aga mõõtkava tundub küll olevat puusse pandud. Elu sees ei usu ma, et seal nüüd nii ruumikas olemine oli)

* * *

Hrádok käidud ja nähtud, istusin ma maha ning mõtlesin, mida ülejäänud päevaga peale hakata. Aega oli veel piisavalt. Mis seal ikka – võtkem ette järgmine eesmärk! Selleks oli iidne vasekaevandusküla Špania Dolina, kus juba vase- ja pronksiajal väärt metalli kaevandati. Külla jõudmiseks tuli läbida veel omajagu mägiradu, seepärast hakkasin pikemalt viivitamata astuma.

Algul läks tee tasapisi allamäge. Siin-seal avanesid hunnitud vaated Alam-Tatra majesteetlikele pinnavormidele, mis vaieldamatult nõudsid imetlemist ja pildistamist. Õhus lendles ringi põdrakärbseid, kelle eest aitas endiselt müts. Puhta veega ojakesed tagasid jätkuva varustatuse joogiveega ning teeäärsed põldmarjad tegid elu magusamaks. Ilmaga vedas samuti. Päeva ainus vihmavaling oli alla tulnud juba hommikupoolikul, kuid selle passisin ma sarapuu kaitsva võra all kuivalt ära.

(Jaburalt kaunite vaadete eksponeerimine jätkub)

(Mõistus ütleb, et võiks vähem mägede pilte üles panna, aga põrn käratab vastu: "Piltide üleslaadimist jätka!")

(Mis seal salata - on ju ilus?!)

(Tagasivaade. Pool on juba üles tuldud, umbes pool tuleb veel rühkida. Ja ega siis veel pärale pole jõudnud)

Ühest mäest alla ja teisest üles. Ülesmäge minek on alati natuke virilam kui allatulek, aga noh, ütleme et tulin toime. Vahepeal küll rada keerutas kahtlaselt ning hargnes korra koguni kaheks, ilma selgitamata, kumba haru oleks mõistlikum valida, aga päriselt ma ära ei eksinud. Lõunapoolsete mäenõlvade põldmarjad olid väga küpsed ja seetõttu iseäranis magusad, nii et rännakul polnud üldiselt viga. Lõpufaasis hakkasid viidad Špania Dolina poole näitama ning varasel õhtupoolikul jõudsin külla.

Oi, see oli kaunis paik! Küla peatänav jooksis suht-koht kesk orgu, palistatuna kenadest aedadest ja heledaks võõbatud seintega majadest. Küla tõusis aga mööda mõlemat orunõlva ülespoole kõrgematele tasanditele, moodustades kohati koguni kolmekorruselise asula. Mõned vanemad hooned pärinesid 17. ja 18. sajandist, näiteks üks kaevurite elamu. Vase- ja pronksiaegsete kaevurite elamuid ma kahjuks ei kohanud ega tea ka päris täpselt, kus need olla võisid. Vaseaegseid vasekaevandusšahte ka ei näinud või õigemini ei taibanud eristada hiljem rajatud/laiendatud käikudest. Siiski kinnitasid erinevad infoallikad, näiteks turististendid, et esimesed metallistid urgitsesid väärt maaki orus juba vahemikus 4300–3300 eKr. Ungari Rahvusmuuseumis olin näinud ka mõnda pisikest rohelist vidinat (vaata siia), mis valmistatud kas just vanast heast Špania Dolina vasest, aga igal juhul sama vasepalaviku päevadel. Tänapäevases metallide virrvarris on meil tihtipeale keeruline teha valikut, ennevanasti oli lugu lihtne – vask ja asi vask!

(Špania Dolina külamiljöö)

(17. sajandi kaevurite elamu. Päris kullas nad küll ei supelnud, aga vases ikka)

(Veel üks olupilt. Hea on see, et küla pole muudetud totaalseks ilupildiks, vaid siin toimub päriselu oma toimetustega, uue ja vana kokkumiksimine vastavalt vajadusele)

Üks kaevanduskäik algas päris külasüdamest. Selle juures oli mälestustahvliga ära märgitud 1764. aasta, mil Habsburgi soost Austria keisrinna Maria Theresa pojad – kroonprints Josef ja ertshertsog Leopold – väisasid kaevandust. Minulgi oli võimalik mõnikümmend meetrit mäe sügavusse pugeda, seejärel tuli trellitatud uks vastu. Teispool varbu paistsid hämaruses mingid kummalised inimsiluetid. Suuremad kujud kehastasid kaevuripaari, ent nende kõrval seisnud väikesemõõduline tegelane polnud mitte nende laps, vaid, nagu ühelt stendilt pärast teada sain, hoopis mäehaldjas. Neid haldjaid kutsuti ’permonici’ ning pärimuse järgi aitasid nad kaevureil õigeid vasemaagi asukohti üles leida. Vastu viisid kaevurid haldjaile söögikraami. Kord tahtsid inimesed oma mäesügavuses elavaid abistajaid eriliselt meeles pidada ning tegid neile ilusad uued riided. Tulemus oli ootamatu. Haldjad pidasid kingitust vihjeks oma räpasusele, vihastasid koledal kombel ning lahkusid igaveseks Špania Dolina šahtidest.

(Iluaiaks muudetud kaevanduskäigu suu. Igal hommikul alustasid kaevurid palvusega, et seejärel sukelduda ränka töösse mäe südames)

(Kaevurite ja mäehaldja topised (või niisama kujud). Tunneli lõpus paistab valgus. Rong vist läheneb...)

See viimane võib ka õige olla, sest mina neid seal enam ei kohanud. Leidsin seevastu kiriku, mis asus küla nii-öelda teisel korrusel. Kirikuaeda viis pikk-pikk-pikk suletud galeriiga trepp. Kõigepealt olnud kiriku koha peal romaani stiilis kabel, mis 1254. aastal ehitati ümber gooti kirikuks. Oma praeguse väljanägemise sai ta 18. ja 19. sajandil sooritatud vuntsimistega.

(Klassitsistlik portaal juhatab trepini, mis viib taevale lähemale)

(Špania Dolina pühakoda)

(Kirikla seinal näitab päikesekell aega täpselt niikaua, kuni kogu sein pole varju jäänud. Edasi käib ajaarvestamine täiesti huupi)

Kiriku tagant algas pisike rajake, mille kutset ei saanud ma kuidagi eirata. Kuhu see küll viib? 
Suvalistest aiatagustest möödudes jõudsin ilmselt päris ametlikule matkarajale, mis hoiatas end looklevat kilomeetrite kaupa Špania Dolina kaevanduskäikude lähistel. Üks šahtisuu jäi ka üsna raja algusesse. Kuna Heliose päikesekaarik lähenes nüri järjekindlusega järjest enam õhtukaarde, otsustasin siinkohal piirduda vaid kõige lähemate tutvumisväärsete paikadega.

(Mustav käigusuu kutsub huvilise kaevandusse. Pikalt ronida ei saa, sest võreuks paneb tee kinni)

Juba all orus oli tähelepanu püüdnud küla kohal kõrguv taimedeta kiviklibune mäepõndak. Matkarajal sama põndaku peale jõudnult sain aru, mis värk sellega oli. Sadade tonnide kaupa lahtist kiviprahti oli pika aja vältel välja taritud kaevanduskäikudest ning kogu sodi lihtsalt mäenõlvale valatud. Kui arvestada, et Špania Dolina vasemaardlad hakkasid ammenduma juba 18. sajandil (nojah, haldjad olid ju lahkunud...) ning lõplikult pani kaevandamine pillid kotti aastal 1888, siis on lõviosa aherainemäest kokku kantud kesk- ja varauusaja jooksul. Vagonette pidi tollal tirima-tõmbama-lükkama käsitsi, kuid tulemuseks oli päris muljetavaldavate mõõtmetega looduskeskkonda muutev tehnogeen.

(Katuste kohal kõrguv mäelagi pole päris see, millena ta paistab)

(Niiviisi näeb see aherainemägi välja lähedalt)

(Ja niiviisi näeb küla välja aherainemäe perspektiivist)

Tulin tagasi alla ja lahkusin Špania Dolinast, et leida endale uus ööbimispaik kuskil poolel teel Banská Bystricasse. Teine öö metsas oli sama rahulik ja sündmustevaene nagu esimenegi. Kolmanda Slovakkia-päeva hommikul tõmbasin taas saapad jalga ning marssisin otsejoones Banská Bystricasse. Ostsin rongipileti, imestasin, miks kaubanduskeskus kinni on, kinnitasin Hroni jõe ääres keha ning kui aeg käes, hüppasin rongi, mis viis mu Levice linna Lõuna-Slovakkias. Siin oli mul aega järgmise, Štúrovo rongini, nii et kolasin veidi ringi, imestasin, miks kaubanduskeskus kinni on, ning kui aeg käes, istusin uude rongi. See oli selline väike ja nunnu, kõigest kahe tillukese vaguniga – peaaegu nagu susla.

(Levice-Štúrovo liini kvaasisusla)

Tore oli see, et Levicet Štúrovoga ühendav raudtee ei asunud meile tänapäeval harjumuspärasel raudteetammil, vaid jooksis paiguti lihtsalt põldude vahelt läbi. Ümisesin mõttes Slovakkia hevibändi Tublatanka ägedamaid kohti ja vahtisin vaguniaknast hirmunud jäneseid ja väikesi teele jäävaid vaksaleid. Ühel hetkel ilmusid jaamahoonetele slovakikeelsete nimesiltide kõrvale ungarikeelsed. Esimene selline koht oli Tekovské Lužany ehk madjari keeles Nagysalló. See näitas, et olin taas jõudnud piirkonda, kus elamas arvestataval hulgal ungarlasi.

(Tagasi soomeugri keeleruumi)

Koduses Štúrovo jaamas oli ka veel tükk aega Budapesti rongini, sestap istusin vaksali kõrval õllelauda ja taipasin ajaviiteks internetist järgi uurida, miks iga viimane kui ostukeskus sel päeval kinni on. Selgus, et parajasti oli Slovakkia Põhiseaduse Päev. Vaat siis! Keda huvitab, võib järgi vaadata, mis kuupäeval see on ning nõnda jälile saada ka mu Slovakkia-reisi kuupäevadest. Budapesti rong hilines peaaegu tunni jagu, kuid tulemata ta siiski ei jäänud. Sedamoodi lõppes mu kolmepäevane mägede tuur, täis seiklusi hingematvas looduses ja erinevates rongijaamades. Naasin Ungarisse, kus viibisin veel paar päeva, enne kui Põhja-Itaalia kaudu tagasi kodumaale lendasin. Sellest aga juba õige varsti järgmises reisikirjas.

P.S. Ungarisse naasmise järgsel õhtul, kui ma Budapestis sõber Istvániga õlut manustasin ja oma matkamuljeid jagasin, uuris ta, kas ma mägedes magades karusid ei kartnud. Just suve lõpus olevat nad talveuneks naha alla rasvakihti kogudes iseäranis aktiivsed. Einoh, oleks mul sellest halli aimugi olnud...

(Päris lõppu ka kaart kolatud kandist)