Kui suve hullumeelne kiirus on viimaks asendunud sügise hullumeelse kiirusega, peab ju ometi aega leidma ka vaimu paitavate tegevustega, nagu näiteks mööda maid ja metsi kondamisega. Oktoobri alguspoolel oli mul kord asja Läänemaale, Risti kooli soome-ugri rahvaid tutvustama ning tagasiteel leidsin võimaluse läbi põigata paarist muinasajaloo mõttes huvitavast maanurgast. Esimene neist oli Märjamaa kõrval Sõtke küla maadel asuv ringvall.
Esmakordselt
tutvusin selle mõneti enigmaatilise muistisega üle kümne aasta tagasi, aga ega
ta vahepeal õnneks suurt muutunud polnud. Ilma eelnevate teadmisteta talle
ilmselt niisama juhuslikult otsa ei koperda, kuna paik asub ühe majapidamise
taga metsatukas ning kui ka veel muinsuskaitsetahvlist mööda vaadata, siis ei
saaks puude vahel arugi, et siin üldse midagi eriskummalist leiduks. Enne II
maailmasõda tehti metsa all regulaarselt heina ning seepärast oli ka õrnemaid
maastikulainetusi palju lihtsam ära tunda. Näiteks seda madalat (kõrgus
maapinnast kuni 0,5/0,6 meetrit) väheldastest raudkividest ringikujulist valli,
mis piirab pea 3500 m2 suurust maa-ala. Ma ei tea, kas kohalik
rahvas on lisaks isiklikele tähelepanekutele säilitanud ka mingi järjepideva mälestuse
päris vanadest aegadest, kuid igatahes on paika siin tuntud Kantsimäena.
Eesti filmiklassikast teame, et mõni saar ei pruugigi olla päris saar, vaid pigem nagu poolsaar. Samas vaimus ütleb Muinsuskaitseameti muistise pass Sõtke ringvall-sulendiku kohta: “”Kantsimägi” ei ole tegelikult mingi mägi, vaid võrdlemisi tasane metsaalune ala […]”. Tuleb meelde mullu Järvamaal külastatud Nurmsi tarandkalme, mida on samuti kutsutud Kirikumäeks (loe siit). Minus on vägisi vormumas tundmus, et eesti kollektiivses ürgteadvuses on säilinud kujutelm kõikvõimalikest linnustest või kalmetest kui kohustuslikult kõrgemale kohale paigutatud rajatistest – nii et isegi märkimisväärsete positiivsete pinnavormide puudumisel tasasele maale tehtud linnused ja kalmed pidid kindlasti mäe nime kandma.
Mingeid
tõsisemaid arheoloogilisi kaevamistöid pole Sõtkel minu teada tehtud, nii et
muistise vanuse ja otstarbe osas peame pöörduma kaudsete andmete poole.
Vanusega on pisut lihtsam, sest sarnaseid madala sõõrvalliga piiratud paiku on
Lääne-Eestis teisigi ning naabruses on näiteks veidi rohkem uuritud ühte
taolist Rapla lähedal Lipal. Potikildude põhjal on Lipa ringvall-sulendik
dateeritud vahemikku eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni, kuid
üldiselt on mingit laadi esemeleiud taolistes Lääne-Eesti sulendikes väga
haruldased. Sarnaseid muistiseid on üksjagu teada ka Rootsis, eriti Läänemeresaartel
Ojamaal ja Ölandis.
Otstarbega on lood palju segasemad. Kuna jõulist elutegevusega kujunenud kultuurkihti sellistes ringvalliga paikades, kaasa arvatud Sõtkes, reeglina pole (erandiks Lipa) siis tundub, et igapäevaselt neis ei elatud. Nii-öelda pärislinnuste puhul eeldatakse üldiselt kaitserajatisi, mis suudaksid sõjalistele rünnakutele mingil kujul vastu hakata, kuid selleks on needsinatsed vallid liiga madalad – ja ilmselt pole mitte lihtsalt omal ajal pooleli jäänud või hiljem laiali veetud, vaid juba algusest peale madalaks mõeldudki. Sestap ei öeldagi nende kohta ‘linnus’, vaid neutraalsemalt ‘sulendik’. Arheoloogid on isekeskis arutledes jäänud seisukohale, et küllap olid nad mõeldud mingisuguseks kohaliku kogukonna kombetalituste paigaks, kuid palju rohkem me ilmselt teada ei saagi. Harrastusajaloolaste ringis on läbi jooksnud ka oletus muinasobservatooriumist, ehkki sedagi mõtet pole väga palju kaugemale mõeldud. Reljeefkaardil paistab Sõtke valliring kahtlemata efektselt täiuslik, nii et pole midagi öelda, hea sirklitöö!
Võib-olla kunagi, kui tähed taas taevakummil õige asendi võtavad, tulevad tagasi ka need, kes teavad, millisteks süngeteks rituaalideks Sõtke sõõri tegelikult tarvitada…
