Rakke varaajaloo pärlid

 

See sündis süveneva sügise aegu, mil talv juba uksetrepil seisis, valmis kohe-kohe enesekindlalt tarre astuma. Olin oma Viru maakodus asju ajamas ning tagasiteele Tartu poole asusin just veidi enne lühikese päeva loojumist. Hämaruseloor kudus end põldude ja metsade kohal järjest tihedamaks, ent minul polnud veel sugugi tahtmist pimeduse eest pakku pugeda. Õigupoolest oli ajusagaras juba mõnda aega kihelenud mõtteraas käia korraks naabruskonnas muinasreisimas. Pudiviru kant on kõikvõimalikke muistseid paiku triiki täis, ainesest juba puudust ei tule, võta ainult ette ja käi nad järjest läbi. Mõnes tuntumas paigas käisin ja kirjutasin juba ammusel 2015. aastal, mil oma rännakute sarjaga pahaaimamatult alustasin (loe Lemmu muinaskihelkonna kohta), aga Rakke ümbrus jäi toonasest ringkäigust välja. Aga esiteks on see samahästi kui tee peal ning teiseks on mul Virumaa lõunaotsaga veel isiklik seos, sest just siinkandis, täpsemalt Olju külas, asus teadaolevalt mu isaliinis esivanemate algkodu alates 17. sajandi lõpust.

(Pandivere kõrgustiku lagi Rakke mäelt vaadatuna. Kuhugi sinna suunda jääb ka minu müütiline algkodu Olju)
 

Tänapäeval on Rakke tuntud raudteeäärse lubjatööstusasulana, mistap võivad tema varaajaloolised pärlid mõneti industriaalhiilguse varju jääda. Aga seda, et päris aleviku südames on vana asulakoht, teavad vaid mõned erialainimesed ja need, kes juhuslikult Maa-ameti kultuurimälestiste andmebaasis tuhlavad. Ja kui kohalikud kinnisvaraomanikud on oma valdustes laiuvast muistisest informeeritud, siis ka nemad. Rakke esmamainimine kirjasõnas kuulub aastasse 1564, ent kindlasti oli küla olemas tükk aega enne raudteed, lubjatööstust ning isegi enne esmamainingut. Väga palju rohkemat ma Rakke küla vanuse kohta ei tea, sest asulakohast saadud leide ega ühtegi temast kõnelevat kirjutist pole ma oma silmaga näinud. Arvestades aga selle naabruses olevaid paiku, kellest kohe samuti lähemalt juttu teeme, poleks tema rauaaegsed juured sugugi üllatavad. Keskaeg on siin esindatud kohe kindlasti, seda julgen arvata ilma tõenditetagi, hilisematest sajanditest rääkimata.

(Rakke asulakoht asub peaasjalikult eraaedades. Taamal annavad aleviku ilmele tooni uusaja korstendused)
 

* * *

 

Järgmine peatuspunkt asus asulakohast vaid pool kilomeetrit lõuna pool, seal kus algavad põlluväljad ja puudetukad. Väike rada viib pisut ülesmäge taamal kasvavate puude vahele, mille varjus elab oma elu Rakke linnamägi. Mingit erilist nime talle antud pole ja mingeid leide pole tema mullast samuti teadaolevalt saadud (viimases võib osalt süüdistada pea olematuid uurimistöid). Ebaühtlane õuepind on pannud arheolooge kahtlema, et linnus pole vist päris lõpuni väljaehitatudki.

(Rakke linnamäe hoovile avaneb parim vaade vaatetornist. Helesinine konstruktsioon on ilmselt mitte muinaskantsi enese, vaid hilisema suusahüppetorni aegadest)

Eelmainitu ei takista siiski Rakke linnamäel olemast tõeline linnus. Ehituslike põhimõtete põhjal võib teda pidada klassikaliseks neemiklinnuseks. Kolmest küljest – põhjast, idast ja lõunast – piiravad teda mäenina järsud nõlvad, lääne ehk nii-öelda maa poolt on talle püstitatud 1,5-meetri kõrgune vall ja sellest väljapoole kaevatud madal kraav. Tundub, et linnuseõuele loode poolt sisenev teerada on üsna uus (umbes nii 20. sajandist), mille rajamiseks ohverdati vallist otsajupp. Ennevanasti võis sissepääs kantsi asuda edelas, kus valli ja mäenõlva vahele jääb napilt paari meetri laiune avaus.

(Linnuse vall. Tõenäoliselt on see kokku kantud suurtest raudkividest ja pinnasest, mida originaalis hoidsid koos palkrakked. Millest Rakke oma nime on saanud, seda ma ausalt ei tea)

(Paremal pool kõrget vallikuhjatist joonistub välja kraavi kontuur)
 

Intrigeeriv oleks teada saada Rakke linnuse rajamise aeg ja põhjused. Nimelt on talle lähim naaberlinnus linnulennult vaid viis kilomeetrit eemal asuv Tammiku Rahaaugumägi, mida on seostatud Henriku kroonikast tuttava 13. sajandi alguse Pudiviru piirkonna vanema Tabelinusega. Ka Rahaaugumäe linnus näib olevat lõpuni väljaehitamata. Kui Rakke on Tammikuga üheaegne, siis kas pidi igal küla- või vakusepealikul tõepoolest olema oma ihulinnus, kus oli hea alamatele ja konkurentidele ülevalt alla vaadata? Või kui nad samast põlvkonnast pole, siis… siis, noh, on nad eriaegsed.

 

Rakke linnamäe kohta pajatatud lugude hulk on ausalt öeldes muljetavaldav. Küll olevat siin maa alla vajunud linn ja peidetud aarded, mis meelitavad unenägudes ennast kesköösi üles kaevama. Ilmselt on mõned söakamad ka rikkuse leidmise vaeva ette võtnud, ehkki ilma soovitud tulemusteta. Samuti ei tea ma, et mäe seest oleks üles leitud väidetavad maa-alused keldred, kuhu sõdade aegu olla orje vangistatud, kes vaimude ja tontide küüsis hinge heitnud. Rakke mägede kohta on kõneldud ka mingist ebajumalate kummardamisest, aga kolme ebajumala kuju lugu võib olla inspiratsiooni saanud Henriku kroonikas mainitud ebajumalate raiumisest Järva ja Viru vahel. Olgem ausad, Rakke pole selle praegu teadmata paiga lokaliseerimises just tugevaim kandidaat.

 

Neid rahvajutte lugesin ma kohapärimuse andmebaasist Koobas alles pärast külaskäiku, sellepärast arvan nüüd, et peaks tegema korduskülaskäigu, aga sedapuhku nimelt südaööl vastu neljapäeva. Usun, et muljed saaksid hulga värvikamad. Varaõhtuses valguses polnud seal midagi hirmsat. Vaatasin siin-seal ringi ning ronisin üles linnuseõuele püstitatud vaatetornikesse, kust avanesid kenad vaated Pandivere kõrgustiku maastikele. Vaateplatvorm seisis kahel suurel metallpostil – vist vana suusahüppetrampliini jäänused. Suusahüpekat mäletan mäe peal veel oma noorusaegadest (s.t. umbes 18. sajandist).

(Vaatetorni ees kõrguvad mutimullahunnikud võinuks paljastada põnevaid muinasleide, aga olid neist tühjemast tühjad. Värv on neis see-eest ilus must)

 

* * *

 

Kolmas Rakke kandi muistis asulakoha ja linnuse kõrval on surnute põletamise koht Väike-Rakke küla maadel. Sellise nimetuse andis arheoloog Tanel Moora ühele 1964. aastal keset küntud põldu leitud ümmargusele tumedale laigule, mille sees oli põlenud graniidipuru ja inimluude tükke. Järgmisel aastal kaevas ta umbes 12-meetrise läbimõõduga laigust veerandi läbi. 25–30 cm paksuse tumeda mullakihi alt ilmusid nähtavale kolm madalat lohku ning üks ristkülikukujuline kividest koldease, millele üks meeter viiekümnene surnukeha oleks tõepoolest teoreetiliselt ära mahtunud.

 

Dateerimiseks sobilikku sütt polnud paraku enam säilinud (ja 60-ndatel olid lood dateerimistäpsusega nii ehk naa kahtlased), nii et ainsaks pidepunktiks muistise vanuse määramisel osutusid keraamikatükid. Neist mõned luges uurija hiliseks nöörkeraamikaks ja teised kangajäljenditega tekstiilkeraamikaks, mõlemad tüübid laias laastus II aastatuhandest eKr ehk vanemast pronksiajast. Tanel Moora pakkus, et kusagil lähiümbruses võis olla selleaegne asula, mille kultuurkiht on hiljem rikutud. Surnute kremeerimispaika ei söandanud ta aga samasse perioodi arvata, sest nii vanu põletusmatuseid polnud Eesti alalt selleks ajaks veel teada, ning nii oletas uurija pigem seost rooma rauaaegsete tarandkalmetega (ehkki mina neid Rakke lähikonnast ei tunne). Muid esemeid peale ühe sulanud pronksplönni ei leitud. Võib-olla viidi suurem osa sellest, mis surnust ja tema asjadest pärast rituaalset tulelõõma alles olid jäänud, kuhugi mujale – kas mõnda kalmesse või meile tundmatutesse kohtadesse. Järgi jäi vähene pudi, mida korjajad tuha sees sobrades üles ei leidnud või mingil (usulisel?) põhjusel nimme sinnapaika jätsid.

 

Ma ise kommenteerin niipaljukest, et kuna aastatega on põletusmatuste kohta tulnud teadmisi ka neist piirkondadest ja ajaperioodidest, kust me mingeid maapealseid matuserajatisi, nt kivikalmeid ei tunnegi, siis võis surnute põletamine minu poolest olla aset leidnud ka pronksiajal. Ning eks väikeste potikildude määramine ja ajandamine sõltub ka mõnevõrra uurija enese kogemustest ja sajast muust õrnast subjektiivsest varjundist.

(Väike-Rakke surnute kremeerimise koht jääb teest eemale põllule. Kuna päev hakkas juba tõesti loojuma, siis ei hakanud ma kohapeal kondama, vaid tegin ilusa ahetava pildi palju eemalt)

(Võrdluseks vaade samale kohale paar nädalat hiljem, keskpäeval, kuid juba talveriigis)

 

* * *

 

Ehkki maa-alalt väike ja vähe uuritud, näitab Rakke ajalugu juba põgusal ringkäigul üpris mitmekülgset palet. Surnute põletamiskoht näib pärinevat juba pronksiajast või vähemalt vanemast rauaajast, linnus iseloomustab pigem nooremat rauaaega ning asulakoht on alguse saanud kõige hiljem keskajal. Kui nüüd mõni professionaal veel asja tõsisemalt luubi alla võtaks, tuleks teadmisi kindlasti kamaluga juurde. Lõuna-Virumaa juba kord on selline rikas maa. Olen tegelikult ka veendunud, et järgmist selle kandi muinasreisikirja ei pea enam seitse aastat ootama.

Võhma maalinn, katkise kummi kiuste

 

November on vaieldamatult üks minu lemmikkuu ning seetõttu olen mitmel aastal just selleks ajaks võtnud endale puhkuse. Õues valitseval hallil kõledusel on isevärki oskus tuua hinge rahu ja taandumine suvistest sebimistest. Välja arvatud juhul, kui see hing on ikkagi nii rahutu, et pikalt niisama kodus teekruusi taga passida ei malda ning otsustab sügise viimaseid sooje päevi (ja öid) ära kasutada viimasteks rattarännakuteks. Sellepärast vinnasingi ajal, mil termomeeter näitas päeval veel tublit +12…+13 °C, oma värskenduskuuri saanud jalgratta bussi peale ning sõitsin Saaremaale Orissaarde, et avastada veel seni vähekäidud teid. Esimesel matkapäeval oli mul valget aega vaid napid neli tundi, nii et tegin tublit sõitu ning väntasin, matkakott seljas, piki põhjarannikut niipalju kui sain lääne poole. Veidi pärast kella nelja olin jõudnud omadega Mustjala kihelkonda ning enne Võhma küla leidsin parajalt paksu ja samblapehme kuusiku, kuhu ennast ööseks ära peita. Läheduses askeldasid küll mingid metsaveoautod, aga lootsin endamisi, et vast nad pimeduses veel minuni oma raietöödega ei jõua. Tõepoolest, neist mulle tüli ei tõusnud.

Kui kell viis oli väljas juba täiesti pime ning ma telgis soojalt riietatuna magamiskotti pugesin, siis heietasin kavatsust hommikul esimeste valguskübemete paistel end kokku korjata ning kohemaid sõitu jätkata. Tegelikult läks nii, et põõnasin kokku neliteist tundi, aeg-ajalt virgudes ja siis taas unemaale vajudes. Mida seal öises sügismetsas muud tehagi? Hommikul kella kaheksaks suutsin viimaks asjad taas seljakotti koguda ning olin juba valmis end taas teele sättima kilomeetreid mõõtma, kuid alles mõni päev varem üldhoolduse saanud jalgrattal oli varuks üllatus – öö jooksul oli õhk tagumisest kummist taevani tõustes üles igavikku omale otsinud. Aga mida sellises olukorras ikka teha; pressisin kummi taas värske rõhu ja lootsin parimat. Sedamoodi algas uus matkapäev kaunikesti segaste tunnetega.

 

Algusest peale oli selge, et pidin iga mõne kilomeetri järel peatuma ja kummi pumpama. Hoolimata õnnemängust vahemaade ja ajaga püüdsin siiski jätkata oma esialgse kavaga jõuda vahest koguni Ohukotsule ning seejärel Kuressaarde Tartusse viivale bussile. Kuid sel hommikul polnud mu plaanidel määratud kuigivõrd täituda – juba kilomeeter või kaks pärast sõidu algust lasin end peibutada Võhma külas teeveeres seisvast sildist. Sellel olid kirjas võlusõnad:

 

“Võhma linnus”.

 

Ausõna, mul polnud reisi kavandamisel vähimatki mõtet seda paika vaatama minna, aga silt ei jätnud mu nõrgale, hõlpsalt mõjutatavale tahtele teist valikut. Põdurale tagakummile vilistades (ja niikuinii vilistas ta õhku välja lastes vaikselt vastu) keerasin pikema jututa asfaldilt külavaheteele. Järgmise, puust sildi juures jätsin ratta ja matkakoti tagalat valvama, et ise jalgrada mööda tõotatud maale sörkida.

 

(Väsinud jalgratas ootab, kuni sõge rändur teeb ära oma kohustusliku palverännaku järjekordse linnuse juurde)

Ning seal raagus võsa ja vesihallitüveliste kuuskede vahel ta oligi. Sammaldunud kividest ringvall, mis piiras teist sammaldunud kividest ringvalli. Just nimelt, Võhma linnusel ongi koguni kaks ovaalset kivivalli teineteise sees. Väiksema valli sisene linnuseõu on õige pisike, kokku umbes 130–140 ruutmeetrit. Ühest küljest on kaks valli ikka ägedam kui üks, aga kuna suurem jagu sellistest sulendikest on Eestimaal (ja isegi Saaremaal) hakkama saanud üheainsa piirdega, siis tuleb muidugi küsida, kuidas siis Võhma puhul on asjad teistmoodi läinud. Kohapeal imetledes ma sellele küsimusele eriti ei keskendunud, aga hiljem kodus otsustasin küll veidi kättesaadavas kirjanduses ringi tuhnida ning jagan leitut ka siin.

(Võhma maalinn sosistab kõhedusttekitavalt: "Tulge minu rüppe, väljavalitud!" Esiplaanil paistavad välimise madala valli sammaldunud kivid. Laiem ja kõrgem sisering edvistab muinsuskaitsetahvliga)

(Mida iganes siin tehti, piisavalt vaba ruumi näikse selle jaoks olnud ka kahe kiviringi vahelises õues) 

Arheoloogia huvisfääri jõudis Võhma linnus punktipealt sada aastat tagasi (juhhei, juubel!), mil seda kirjeldas üliõpilane Theodor Vaas koos teiste Mustjala kihelkonna muinasjäänustega (tol ajal oli käimas üle-eestiline töö muististe väljaselgitamisel, mida peamiselt viisidki kohapeal läbi tudengid). Kohe järgmisel aastal jõudis koht ka Eerik Laidi raamatusse “Eesti muinaslinnad”. Kuigi Võhmast kirjutati aeg-ajalt ka nõukogude-aegsetes arheoloogiakäsitlustes – Aita Kustin ja Jüri Selirand näiteks pidasid seda II aastatuhande alguse pKr kultusekohaks – , tegid esimesed prooviaugud Võhma linnuse pinda alles Toomas Tamla ja Evald Tõnisson 1976. aastal, leides mõnekümne sentimeetri paksusest kultuurkihist käsitsi vormitud savinõude tükke. Võhma maastikel kolas päris palju ringi ka Vello Lõugas. Tema tähelepanelike tähelepanekute tulemusena joonistus välja üksikasjalik muististe muster mitmete kivikalmete (sh kivikirst- ja tarandkalmete), asulakohtade (sh vähemalt ühe kiviaegse) ning ulatusliku fossiilse põllusüsteemiga. Mina ühegi nende juures ei käinud, sest kodutöö oli jäänud tegemata. Linnuses lõi Lõugas labidad maasse 1986. aastal. Leitud poolsada potikildu pärinesid ilmselt rooma rauaajast või isegi päris rahvasterännuaja algusest, päris kultuurkihi allosast tuli aga välja kivikirves, mis on andnud alust oletada, et linnuse asemel võis siin tükk aega varem olla neoliitiline asulakoht. Kogu kultuurkihi ulatuses leitud kvartsipuru võib pärineda mõlemast ajastust.

(Sisering on tavaliselt ikka eriliselt väljavalitute jaoks mõeldud)
 

Endiselt on ikkagi jäänud mõnevõrra lahtiseks ringvallide kokkutassimise motiivid. Välimisel ringil on kaks katkestust ja sisemisel üks, nähtavasti mingit sorti väravakäikudeks – seega oli koht mõeldud selleks, et sinna pääseks ilma suurema ronimiseta sisse. Valter Lang on võrrelnud Võhma linnust teiste Lääne-Eesti vanema metalliaja vallsulendikega, mille puhul tunduvad rituaalsed funktsioonid sõjalistest usutavamad. Taolistest paikadest on mu muinasreisikirjade ajaraamatusse tänavu sattunud näiteks Sõtke ringvall, aga sarnane võis olla ka näiteks Keava Võnnumägi. Võhma linnuse kahekordne ringmüür võib olla inspireeritud kuulsaimast sedalaadi rajatisest Saaremaal, Kaalist, kus meteoriidikraatri ümber on samuti kokku kantud korralik kivimüür. Ehk soovisid võhmalased endalegi midagi meteoriidikraatri taolist, aga autentse kosmilise külalise tuleku viibimisel tuli käised endal üles käärida ning ehtsate tõllude ja piretite kombel kive kokku kangutama hakata. Tulemus polnud küll võrreldavalt suurejooneline, kuid midagi häbenema ka ei pea.

(Isetehtud Kaali, 100% käsitöö)
 

* * *

 

Maalinna mant tulles pumpasin teekonna jätkamiseks tagaratta kummi taas täis ning tarisin seljakoti turjale. Kõigist mu ponnistustest ja headest lootustest hoolimata sai saatuse kannatus viimaks otsa ning täpselt Mustjalga jõudes käis rattakummil miniatuurne, ent efektne plahvatus, mis markeeris otsustavalt rattamatka etapi lõppu. Kuressaareni näitas 30 pikkkka kilomeetrit, kohalik bussiliiklus oli autentsuse huvides kärbitud umbes vanema rauaja sageduseni. Oleks mul tulnud pähe nutta, oleksin ilmselt selle kasuks otsustanud, aga tol hetkel tundus parem valik hakata lihtsalt ratas käekõrval suure linna poole kõndima. Kes teab, kuidas saabastes kandade all jõudu koguvad villid oleksid mul lubanud oma odüsseia lõpuni teostada, igatahes kaheksa kilomeetri järel hakkas ühel möödasõitval autojuhil minust ilmselgelt kahju. Ta võttis mu kogu kupatusega pardale ja viis Kuressaare bussijaama ära. Jõudsin sedamoodi täiesti planeeritult Tartusse minevale bussile ja õhtuks sooja koju. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Keava. Päeva Käsi (või Käe Päev)

Sel sügisesel teekonnal Ristist Tartusse, mille käigus põikasin läbi saladuslikust Sõtke sõõrist (vaata siit), võtsin kavva palverännaku veel ühte muinasmonumentide koondumispunkti. Rapla ja Kehtna lähikonnas on selliseks paigaks Keava aleviku ümbrus, täpsemalt Keavast umbes 2,5 kilomeetrit ida pool oleva Linnaaluste küla maad. Aastatel 2001–2006 käis siin vilgas arheoloogiline uurimistöö – kaevati kahel linnusel, kolmel asulakohal ning mitmes teiseski huvipakkuvas kohas. Kuigi see oli just aeg, mil ka ise ülikooli ajalugu õppima asusin ning peagi arheoloogiasse sukeldusin (jah, ma olen ikka oma ea kohta päris vana), siis erinevalt mõnest teistest kursakaaslasest ma Keavasse kaevama ei jõudnud. Mis seal ikka, tuleb siis hilisematel muinasreisidel kohavaimuga tuttavamaks saada!

(Keava linnamäe edelapoolne vall seisab vastu Linnaaluste I asulakohta)

Päris võõras Keava mulle siiski polnud, sest olin siin käinud kord 2008. aasta kandis Tartu Ülikooli ajalooringi Raplamaale viinud sügisreisi ajal. Toona keskendus reisiliste tähelepanu eelkõige põhilinnusele ning teised ümberkaudsed muistised jäid kõrvale. Praeguse kondamise käigus püüdsin rohkemat haarata. Ettenägelikult olin väljasõidule kaasa haaranud spetsiaalselt Keava uurimistulemusi tutvustava raamatu – inglisekeelse Eesti arheoloogiaajakirja esimese erinumbri – , mis aitas maastikul õigeid paiku üles leida. 

(Keava kandi muistised, millest oma jutus veidi põhjalikumalt pajatan. Aluskaart Maaamet.ee)

Vanima meile teadaoleva haldusjaotuse kohaselt kuulus Keava kant Harjumaa lõunaossa. 13. sajandi alguse vaenuaegadest pajatav Henriku kroonika tunneb sellelt maalt küll Varbola ja Lohu linnuseid ning Raikküla nõupidamiskohta, kuid Keavast vaikib. Sellest pole õigupoolest midagi, sest Keava võib olla üleüldse esimene kirjasõnas mainitud asustatud punkt Kesk-Eestis. Slaavi kroonikatest on teada, et aastal 1054 vallutas Kiievi suurvürst Izjaslav Eesti vastasel sõjakäigul koha nimega “осек Кедипив, mis tähendab Päikese Käsi (Солнца рука)”. Sündis see tõesti mainitud aastal või veidi hiljem, pole pea tuhatkond aastat hiljem enam suures plaanis ehk kõige tähtsam. ‘Kedipiv’ on päris lähedane Keava vanale nimekujule –1410. aasta üleskirjutuses ‘Kedenpe’, 1486. aasta omas ’Kedenpäh’. Vana-Russi kohanimetõlkija pole aga ilmselt arvestanud, et eesti keele sõnade järjekorra loogika järgi peaks õige tõlge olema hoopis ‘Käe Päev (ehk Päike)’. Nimeuurijad on muide pakkunud ka võimalust, et nime teine pool oli ‘päeva’ asemel algupäraselt hoopis ‘pää’.

Sõnaga ‘osek’ on vanades idaslaavi allikates enamasti märgitud pigem ajutise lahendusega militaarrajatisi – raidtõket teel, langetatud puutüvedest kindlustist või taraga piiratud varjupaika. Keava linnuse arhitektuur, nagu peagi lähemalt vaatame, on olnud oluliselt mastaapsem. Sellepärast on arvatud, et sõnaga ‘osek’ on antud juhul rõhutatud puitmaterjali tähtsat rolli linnuse kindlustustes.

Olgu veel ära mainitud, et seesama Izjaslav käis veel 1060. aastal Eestis mõistatuslike sossolitega võitlemas ning sundis neid maksma 2000 grivnat. Sossoleid on peetud nii harjulasteks, sakalasteks, saarlasteks kui ka lihtsalt talupoegadeks. Olid nad siis, kes nad olid, maksude asi neile igatahes ei meeldinud ning, olles maksukogujad ajanud kus see ja teine, ründasid järgmisel kevadel Jurjevi linnust (kõigi eelduste kohaselt Tartut, mis sellal Kiievi-Russi võimu all oli) ning ajasid võõrvõimu esindajad sealt välja. Pihkva all toimunud suures lahingus langes mõlemal poolel kõvasti võitlejaid ning kuigi Vene kroonikad ei taha võitjapoolt mainida, kustusid Russi sõjakäigud Eesti tšuudide vastu millegipärast tervelt pooleks sajandiks.

Linnamägi

Kuid tulgem nüüd tagasi Keava juurde! Nagu võiski arvata, ei alanud selle kandi seiklused teps mitte 11. sajandiga, vaid mitu ajastut varem. Selles valguses tutvustagem esmalt kolme lähestikust asulakohta, mis kannavad nimesid Linnaaluste I, Linnaaluste II ja… arvasite õigesti, Linnaaluste III. Lõunast põhja poole (just sealtpoolt lähenesin ma paigale) lugedes on esimene II, seejärel keskmine ehk suurim I ning põhjapoolseim on väike III. I ja III asulakohast leitud napp tulekivi ja kvarts ning lähikonnast kogutud õietolmuproovid osutavad inimtegevusele juba millalgi kivi- ja/või pronksiajal. Samuti on inimesed sealkandis olnud olemas millalgi eelrooma rauaaja alguses (4.–3. sajandil eKr) ning pärast hõredamat vaheaega taas kuskil alates 4. sajandist pKr, mil kohalike taimede õietolmusetted näitavad metsapuude vähenemist ja maastiku avanemist – küllap lihase ja kirve koostoimel. Alates I aastatuhande keskpaigast pKr hakkavad asustuspilti järjepidevalt täiendama ka arheoloogilised leiud.

Kui metsa vahel usjalt siuglevast asfaltteest õigel hetkel vasakule tihnikusse haagitada ning usaldada tagasihoidlikku rada, jõuad lõpuks mitte just üleliia kõrge, kuid küllaltki järskude nõlvadega künka peale. Mina igatahes jõudsin. Küngas ongi linnamägi, mille piklik õu on kahest kitsamast küljest piiratud vallidega. Õueplatsi poolhoolitsetud ilme viitab kunagistele suvistele rahvapidudele ja lahtiselt puu najale tõstetud, kuid endiselt hea tervise juures olev infotahvel väidab, et linnust pole seni arheoloogiliselt uuritud. See viimane vastas tõele kuni 2001. aastani, mil arheoloogide labidad ja kühvlid linnuse loodeserva lähedal kultuurkihti löödi ning järgneva viie hooaja jooksul paljastati kahes kaevandis tublisti ajalugu.

(Linnuse jaoks on valitud paraja kõrguse ja järskusega küngas)

(2400 ruutmeetrit õuepinda. Selline tubli Harju keskmine) 

(Tahvel on tugev ega hooli sellest, et vahepealsete aastatega on tema info juba tugevasti aegunud)

Ehkki kaevandid ei lõiganud läbi selgelt väljajoonistuvaid otsavalle, oli ka madalamates künkaservades võimalik eristada nelja või viit ehitusetappi. Kaitseehitistest olid säilinud söestunud palginotid ja linnuse viimasest faasist ka tihe kivilade. Kantsi kasutusaeg hõlmab kokku ümmarguselt 700 aastat (võrdluseks: täpselt nii kaua kestis ka maailma ajaloo teadaolevalt pikim astronoomiline öö, nimelt eestlaste orjaöö).

I linnusejärk eksisteeris 5.–7. sajandil pKr. Püsivalt asustatud see sellal ilmselt veel polnud.

II järk kestis 7./8.–9. sajandini pKr. Ka siis võis linnus olla igapäevaselt pigem tühi, täitudes rahvaga vaid ohuaegadel.

III järk kuulus 10.–11. sajandisse. Linnusesse oli juba kolinud seltskond inimesi.

IV ja V järk kuulusid 11. sajandi lõpust kuni usutavasti 1224. aasta talveni. Nende kahe vahel on linnus korra räsida saanud, kuid pole teada, millal.

Võib järeldada, et vähemalt korra sajandi või paari jooksul Keavas ikka midagi põnevat juhtus. Sõdimised, piiramised ja kaitsmised, nii nagu neil ajuti rahututel aegadel kombeks. Ei olnud Izjaslav kaugeltki esimene ega viimane, kes Keavas möllu tegi. Et kohalikel oleks huvitavam ja, noh, võib-olla ka teatud lisaeelised linnuse kaitsmisel, siis ehitasid nad valli alla ka ühe kitsa salakäigu hoovist künkanõlvale. Ma ei oska aimata, kuidas täpselt oli pahalaste eest maskeeritud käigu välimine ots, aga neil aegadel, kui üksteist külastavad sõjasalgad reeglina veel kuigi suured polnud, võis käik olla päris kasulik näiteks ööpimeduse varjus piirajatest läbilipsamisel ja abi kutsumisel. Ainult klaustrofoobial ei tohtinud võimust võtta, sest tunnel oli ikka päris kitsas. Linnuse lõpliku mahajätmise järel mattus salakäik aegamisi kinni ning sajandeid hiljem andis temast aimu veel vaid õrn süvend maapinnal. Alles arheoloogid avastasid taas Keava varjatud imed ning pärast kaevamisi taastasid käigu nii, nagu nad arvasid ta algselt olnud olevat.

(Salakäigu linnuseõue poolne ots)

(Salakäik viib linnust kaitsnud müüri alt künkanõlvale. Tundub usutav, et omal ajal oli ta mingil moel maskeeritud, näiteks kibuvitsapõõsa või kamovõrguga)

Praeguseks on kaevamistest möödas üle 15 aasta ning kuna vuntsimistöid siin ilmselt range regulaarsusega läbi ei viida, siis on salakäik praeguseks natuke kulunud – paeplaatidest trepiastmed on paigast nihkunud ja palktalad kipuvad pehkima. Aga kes tunneb, et on siuliku lookleva kehatüübiga ning kitsaid pimedaid ruume ei pelga, selle jaoks peaks ta endiselt läbitav olema. Ma ise küll sedapuhku mingil põhjusel (küllap vanadusest) loobusin katsest, ent vähemalt otsapidi käisin sees ära.

(Midagi pimedate ja kitsaste tunnelite sõpradele)

Kui Izjaslavil tuli tegemist teha nähtavasti Keava linnuse III ehitusjärguga, mille ta võis tõepoolest ka maha põletada, siis pärast teda toimus linnuse vastu kindlasti veel vähemalt üks sõjaline kampaania. IV ehitusjärgu lõpetanud sündmustest ei tea me midagi, aga viimase, V järgu saatus on kaudsete vihjete abil aimatav. Kaevamistel leiti linnamäelt üks tornikujutisega hõbemünt, mille võisid vermida taanlased Tallinnas 1219. aastal või veidi hiljem (aga leidub ka oletust, et münte olevat löödud Varbolas; eks loe Tutulusest Kristjan Oadi artiklit lk 22–24 ja otsusta ise). Niisiis näib, et Keava linnus pidas ristisõdade tuules ja tules vastu 1219. aastast kauem, kuid viimaks jõudis sõja lõõm temanigi. Palkidest kaitseseinad langesid tuleroaks ning osa põhjapoolsest vallist varises suurde linnamäe jalamile kaevatud auku. Käisin seda lohku oma silmagagi vaatamas. Selge see, et piiramine ja vallutamine! Aga millal? Henriku kroonika vaikib endiselt, temasse pole Keava kohta vahepeal ühtegi rida lisandunud. Või siis…

Või siis ajas Henrik sõjakäikudest kirjutades midagi omavahel segamini. Võttes ette kirjelduse sakslaste, lätlaste ja liivlaste retkest 1224. aasta talvel, leiame sealt ühe teise tuntud Harjumaa linnuse Lohu piiramise kirjelduse. Võitlus kestis kaks nädalat; selle jooksul läksid käiku igasugused piiramismasinad ning ühe trikina kaevasid ründajad linnamäe nõlva maha, pääsemaks piiramistorniga otse linnusetara kõrvale. Piiratavad taplesid vastu nii nagu suutsid, ent pidid hädade võimendudes viimaks alistuma. Järelejäänud kaitsjate jäi küll hing sisse, kuid kogu vara võeti neilt ära ning linnus süüdati põlema.

No Keava mis Keava! Lohu maalinna kõrval pole ühtegi suuremat auku, mida võiks seostada kroonikas mainitud piiramisega, aga Keavas, näed, on. Henrik jätkab veel vaid, et kolm ümbruskonna linnust andsid ründajate väele hulgaliselt maksu ja vaipu (ladinakeelses tekstis esineb siin ühtäkki selges maakeeles ‘waypas’). Kujutagem ette, kuidas hiljem kroonikule oma sõjaseiklustest pajatanud mehed, olemata ise geograafias ja ajaloos üleliia tugevad, erinevad kohanimed lihtsalt sassi ajasid. Vahel juhtub parimategagi. Niisiis lubagem endale vabadust lugeda Lohu asemel sel 1224. aasta talvel vallutatuks hoopis Keava. Ning näib, et uusi ehitisi pärast seda linnamäele enam püsti ei aetud.

(Kui teraselt silmitseda, saab isegi pildi pealt aimu päris korralikust süvendist, mille võisid siia kaevata Keava linnust piiranud ristisõdijad 800 aastat tagasi)

Linnaaluste asulakohad

Keava linnamäe ümbrus oli tol muistsel ajal peaasjalikult külade ja nurmede päralt. Nagu juba ennist mainisin, on lähikonnast leitud kolm asulakohta, mida Keava projekti käigus veidi ka uuriti. Suurim, I asulakoht, laiub kohe linnusest edelas lagedal väljal. Sealt on leitud ühe kerisahju jäänused, paar majapidamislohku ning tublisti potikilde ja hooneseinte palgivahedesse möksitud savitihendite tükke. Külas tegeleti usinalt luu-, naha- ja tekstiilitööga ning võib-olla just käsitööliste vajadusi arvestades peeti ka palju lambaid. I asula hiilgeaeg kestis laias laastus 7.–11. sajandini. Hilisemad on vaid mõned 11.–12. sajandi võreornamendiga kaunistatud ning 16.–18. sajandi glasuuritud savinõude tükid.

(I asulakoha kultuurkiht laiub lagedal põllul. Kujutage ette, et siin võis kunagi elada koguni mitusada inimest)

Ka III asulakoht on linnamäe lähedal. I asulakohast eraldab teda vaid paarsaja meetri laiune, praegu suuresti kuivendatud Verevainu soo. Siin võis asuda Keava metallitöörajoon, kust on leitud jälgi vähemalt ühest sepikojast. Rasketööstuskallakuga asula eksisteeris vahemikus 8.–11. sajandini.

(III asulakoht asub seal kraavide taga)

II asulakoht paikneb eelmistest juba veidi rohkem eraldi – I asulast on ta mõnisada meetrit lõuna pool, praeguse Linnaaluste küla südames. Seda on kaevatud kõige vähem. Asula potikillud kuuluvad vahemikku 11.–15. sajandisse. Seega on II asula üle elanud linnusele hävitavalt mõjunud 1224. aasta piiramise ning on tänapäevani püsima jäänud. Leitud šlakitükid osutavad samuti rauasulatamistöödele.

(II asulakoht sai alguse 11. sajandil ning nagu näha sellel olevate talude järgi, kestab siiani)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et linnus koos tema jalamile kleepunud I ja III asulakohaga kujutas endast vana head klassikalist eelviikingi- ja viikingiaegset linnus-asula kompleksi, millesarnaseid on teada üksjagu nii Eestist kui naabermaadest. 11. sajandil kolis külarahvas aga linnusest kaugemale elama, näiteks II asulasse (hilisraua- ja keskaegseid asulakohti on teada ka Keava mõisast ja mujaltki). Vanasse paika võisid edasi jääda vaid sepikoda pluss üksikud majapidamised. Taolise asustuse ümberkujunemise põhjuseks on oletatud ühiskonna kõrgkihi võimujanu kasvu, mille rahuldamiseks vajati suuremat kontrolli maa ja sealtkaudu selle elanike üle. Nii võidi talupoegade koormised linnuses elava isanda heaks paika panna juba jupp aega enne Saksa ja Taani ristisõdijate sissetungi. Maksudesse puutuvaid kokkuleppeid toona veel üldjuhul üles ei kirjutatud, sellepärast pole meil peale võrdlemisi kaudsete andmete neist palju aimu.

Selleks ajaks, kui Taani preestrid 1220. aastatel Põhja-Eestis ringi kondasid ning oma kuninga uusi maavaldusi nimekirjadesse lükkisid, võis II asula juba kanda Linnaaluste nime (‘Litnanas’, mis võis algselt tähendada ‘Linnaase’) ning säilinud osa kunagisest suurest I/III asulast nime ‘Veri’ (meenutagem, et sealsamas on ju ka Verevainu soo).

Võnnumägi

Kõige eelmainituga Keava imed ei piirdu. 2002. aastal avastati ümbruskonna läbikammimisel linnamäest mõnisada meetrit põhja pool metsas Keava mägede seast üks arheoloogidele keskmisest kõrgendatumat huvi pakkuv küngas. Võnnumäe lõunanõlv on juba looduslikult järsk ja kõrge, kuid järk-järgult laugeneva põhjakülje turvamiseks on keegi ennemuiste püstitanud madala valli. Muidugi tuli ju kohe teada saada, millal ja kuidas ja milleks see kõik tehtud on, ning künkal kaevati siit-sealt kokku kolmel hooajal (2003–2005). Selgus, et vall oli valdavalt kuhjatud liivast ning tugevdatud puitseina ja kivimüüriga. Potikilde saadi Võnnumäelt vaid veerandsaja ringis ning üksi nende abil oli paiga vanust määrata raske, kuid valli puidujäänuste radiosüsinikuanalüüs andis ehitise dateeringuks 4.–3. sajandi eKr ehk eelrooma rauaaja. See aeg klapib hästi ümbruskonnast võetud õietolmuproovidega, mis samuti näitavad kohapealset inimtegevust.

(Keava Võnnumägi on sarapuid ja muud floorat nii tihedalt täis kasvanud, et mingit vähegi mõistliku sisuga fotot on keeruline teha. Seetõttu jäi mul endal ka paljukiidetud vall leidmata. See-eest künkalae lõunaveeres leidsin ühe veidi lagedama koha)

Veidi hämaraks jäi küll Võnnumäe otstarve, ent selleaegseid valliga piiratud linnuselaadseid objekte on Eestis teada teisigi, näiteks Läänemaal Saluvere Salumägi (seal käisin 2020. aasta suvel) ja Harjumaal Jägala linnamägi. Üldiselt on selliste paikade sõjalises kaitsevõimekuses pigem kaheldud ning sageli on arheoloogide mõttemõlgutuisse ikka lipsanud ettekujutus mingist kogukondlikust rituaalipaigast, mida oli vaja kuidagi füüsiliselt piiritleda. Aga nagu Sõtkegi puhul, pole meil peale süngete fantaasiate suurt midagi täpsemat lisada.

* * *

Õhus on tunda veel palju-palju fakte, seoseid, oletusi ja küsimusi, millega Lõuna-Harjumaa ajaloo uurijad on tegelenud. Siinkohal tõmban aga otsad kokku ning jätan Keava ja Linnaaluste muinaspaigad rahulikult talveunne. Lumevaiba alla mattudes näevad nad kindlasti und oma aastatuhandete jooksul aset leidnud juhtumistest, rahulikest ja rahututest päevadest, töödest, muredest ja rõõmudest.

Sõtke Kantsimägi: salasõõr minevikust

Kui suve hullumeelne kiirus on viimaks asendunud sügise hullumeelse kiirusega, peab ju ometi aega leidma ka vaimu paitavate tegevustega, nagu näiteks mööda maid ja metsi kondamisega. Oktoobri alguspoolel oli mul kord asja Läänemaale, Risti kooli soome-ugri rahvaid tutvustama ning tagasiteel leidsin võimaluse läbi põigata paarist muinasajaloo mõttes huvitavast maanurgast. Esimene neist oli Märjamaa kõrval Sõtke küla maadel asuv ringvall.

Esmakordselt tutvusin selle mõneti enigmaatilise muistisega üle kümne aasta tagasi, aga ega ta vahepeal õnneks suurt muutunud polnud. Ilma eelnevate teadmisteta talle ilmselt niisama juhuslikult otsa ei koperda, kuna paik asub ühe majapidamise taga metsatukas ning kui ka veel muinsuskaitsetahvlist mööda vaadata, siis ei saaks puude vahel arugi, et siin üldse midagi eriskummalist leiduks. Enne II maailmasõda tehti metsa all regulaarselt heina ning seepärast oli ka õrnemaid maastikulainetusi palju lihtsam ära tunda. Näiteks seda madalat (kõrgus maapinnast kuni 0,5/0,6 meetrit) väheldastest raudkividest ringikujulist valli, mis piirab pea 3500 m² suurust maa-ala. Ma ei tea, kas kohalik rahvas on lisaks isiklikele tähelepanekutele säilitanud ka mingi järjepideva mälestuse päris vanadest aegadest, kuid igatahes on paika siin tuntud Kantsimäena.

(Lehtedest aegamisi vabanev puudesalu varjab kiivalt oma muistseid saladusi)

(Muinsuskaitsesilt teatab nii lakooniliselt kui võimalik 'linnus', kuid kes edasi loeb, saab teada, miks see pole antud oludes päris õige nimetus)

Eesti filmiklassikast teame, et mõni saar ei pruugigi olla päris saar, vaid pigem nagu poolsaar. Samas vaimus ütleb Muinsuskaitseameti muistise pass Sõtke ringvall-sulendiku kohta: “”Kantsimägi” ei ole tegelikult mingi mägi, vaid võrdlemisi tasane metsaalune ala […]”. Tuleb meelde mullu Järvamaal külastatud Nurmsi tarandkalme, mida on samuti kutsutud Kirikumäeks (loe siit). Minus on vägisi vormumas tundmus, et eesti kollektiivses ürgteadvuses on säilinud kujutelm kõikvõimalikest linnustest või kalmetest kui kohustuslikult kõrgemale kohale paigutatud rajatistest – nii et isegi märkimisväärsete positiivsete pinnavormide puudumisel tasasele maale tehtud linnused ja kalmed pidid kindlasti mäe nime kandma.

(Esimene katse teha madalast metsaalusest vallist läks mõneti vett vedama. Puielt langenud lehed võtavad metsa saladuste varjamist täie tõsidusega)

(Katse kaks. Uuemal ajal laotud kiviaia rohelised mütsakad reedavad muinasvallist üle roomates selle kerged kumerused maastikul)

Mingeid tõsisemaid arheoloogilisi kaevamistöid pole Sõtkel minu teada tehtud, nii et muistise vanuse ja otstarbe osas peame pöörduma kaudsete andmete poole. Vanusega on pisut lihtsam, sest sarnaseid madala sõõrvalliga piiratud paiku on Lääne-Eestis teisigi ning naabruses on näiteks veidi rohkem uuritud ühte taolist Rapla lähedal Lipal. Potikildude põhjal on Lipa ringvall-sulendik dateeritud vahemikku eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni, kuid üldiselt on mingit laadi esemeleiud taolistes Lääne-Eesti sulendikes väga haruldased. Sarnaseid muistiseid on üksjagu teada ka Rootsis, eriti Läänemeresaartel Ojamaal ja Ölandis.

(Leidsin valli-sisesel alal ka ise mõned asjad, aga need vist pole päris muinasaegsed)
 

Otstarbega on lood palju segasemad. Kuna jõulist elutegevusega kujunenud kultuurkihti sellistes ringvalliga paikades, kaasa arvatud Sõtkes, reeglina pole (erandiks Lipa) siis tundub, et igapäevaselt neis ei elatud. Nii-öelda pärislinnuste puhul eeldatakse üldiselt kaitserajatisi, mis suudaksid sõjalistele rünnakutele mingil kujul vastu hakata, kuid selleks on needsinatsed vallid liiga madalad – ja ilmselt pole mitte lihtsalt omal ajal pooleli jäänud või hiljem laiali veetud, vaid juba algusest peale madalaks mõeldudki. Sestap ei öeldagi nende kohta ‘linnus’, vaid neutraalsemalt ‘sulendik’. Arheoloogid on isekeskis arutledes jäänud seisukohale, et küllap olid nad mõeldud mingisuguseks kohaliku kogukonna kombetalituste paigaks, kuid palju rohkem me ilmselt teada ei saagi. Harrastusajaloolaste ringis on läbi jooksnud ka oletus muinasobservatooriumist, ehkki sedagi mõtet pole väga palju kaugemale mõeldud. Reljeefkaardil paistab Sõtke valliring kahtlemata efektselt täiuslik, nii et pole midagi öelda, hea sirklitöö!

Võib-olla kunagi, kui tähed taas taevakummil õige asendi võtavad, tulevad tagasi ka need, kes teavad, millisteks süngeteks rituaalideks Sõtke sõõri tegelikult tarvitada…

(Praegu on Sõtke salasõõr endiselt veel puude-põõsaste vallata. Inimeste läbi viidavad rituaalid on ootel)

Braidwoodi linnamägi – muinaskilluke Šotimaast

Tänavu maikuus käisin esimest korda oma elus Suurbritannia saare peal. Eesmärk oli esineda ansambel Ziegenhorniga (vaata tema kohta näiteks siit) Šotimaa suurimas linnas Glasgow’s ning selle plaani me otse loomulikult ka täitsime. Armutu black metal elustiili kõrval, mille jaoks ma juba veidi vanaks hakkan jääma, kogesime ka täiesti hingematvalt kaunist loodust ja pastoraalset vaikelu. Muinasreiside fookusele truuiks jäädes tahaksin siin eelkõige jagada muinasmuljeid ühest pisikese küla nimega Eight Mile Burn, kus meil oli õnne nautida öömaja ja kõike muud külalislahket. 

(Täpselt nii ilus see Šotimaa ongi)

Esmalt taustalugu. Šotimaa on igasuguseid muistiseid paksult täis; olen enam kui kindel, et igas talus ja tagaõues pesitseb mõni ajalooliselt oluline linnus, matusepaik, aare või vähemalt Rooma-aegne teease. Esimese ülevaate sellest sain juba Šoti Rahvusmuuseumis Edinburgh’s, mis pakkus külluslikku väljapanekut saare põhjaosa arheoloogilisest vallaspärandist. Siinsetel saarlastel on üldiselt palju veidrusi, millest vasakpoolne liiklus on üks värvikamaid, kuid tava pakkuda muuseumisse tasuta sissepääsu kuulub kindlasti mu lemmikute hulka.

Inimesed võisid Britannia põhjaossa jõuda juba eelmise jäävaheaja päevil (umbes 130 000–70 000 aastat tagasi), kuid tõendid sellest on järgmine jää suuresti ära buldooserdanud. Meie ajani jätkunud asustusele pandi alus umbes 12 000 aastat eKr (hilispaleoliitikumis), nii et paar tuhat aastat enne Eestit. Läbi mesoliitikumi ja neoliitikumi seilates jõuti ca 2000 aasta eKr kandis pronksi ja 7. sajandil eKr raua kasutuselevõtuni. Tekstidesse jõudis see maa esmakordselt maadeavastaja ja geograafi Massalia Pythease käe läbi umbes 320 eKr ning 71. aastal pKr alustasid roomlased agressioone Šotimaa lõunaosasse. 2. sajandi esimesel poolel ehitati teineteise järel Suurbritannia läänerannikust idarannikuni jooksvad Hadrianuse ja Antoninuse vallid, mille eesmärgiks oli hoida põhja pool Kaledoonias (nagu suurt osa Šotimaad toona nimetati) elutsevatel sõjakate piktide sõjakatel plaanidel silm peal. Tõenäoliselt keltide sekka kuuluvatest piktidest on üsna vähe teada, ent nad on endast maha jätnud päris soliidse arheoloogilise pärandi – muuhulgas ilusat kunsti, mille põimornament meenutab viikingiaegseid Skandinaavia kaunistusviise, ning omalaadse kirja oghami. Minu treenimata silma jaoks tundub see lihtsalt kriipsukeste jadana, aga kogenud šifriveteranite jaoks on see valdavalt jõukohane. Enamasti on oghamis kirja pandud vanaiiri keelt, kuid 6.–9. sajandi vältel pKr pruugiti seda teatud määral ka piktikeelsete sõnumite ülestähendamiseks kivirünkadele. Aja jooksul asendus pikti keel gaeli keelega, mis kuulub samuti keldi keelte hulka. Ja praegu on suurem osa šotlasi omaks võtnud vanade rivaalide inglaste keele, kuigi ka gaeli keelt kohtab endiselt näiteks rongijaamade nimesiltidel ja siin-seal mujalgi avalikus ruumis.

(Muinas-keldi pildikivi, mis näikse kujutavat hobusel ratsutavat naispealikku ja tema vahvat kaaskonda)

(Rooma leegionärid olid sõjakate piktidega kohtumisel veidi kohmetunud)

(Kivile kraabitud ogham on kui kaldkirjas triipkood. Paremaks arusaamiseks võib pildi suuremaks klõpsata)

* * *

Eight Mile Burn asub Kagu-Šotimaal Midlothiani maakonnas, Edinburghi südamest umbes 18 kilomeetrit (ehk tegelikult 11 miili) edelas. Hoolimata sellest, et piirkonda nimetatakse Kesk-Madalikuks, on siin arvukalt kõrgeid kupleid ja sajanukilisi kaljurahne. Eestlasel pole muud, kui suu ammuli maastikku vahtida. Meie võõrustaja (samasugune karvane, nagu me isegi, aga väga meeldiv inimene) viis meid esimesel vabal hommikul oma väikese maja taha rohelistele künkanõlvadele jalutama. See oli täielik Šoti idüll – taamal pügasid lambad karjamaad ning tugev tuul vingus astelhernepõõsaste vahel, mille erkkollased õied ahmisid siinkandis harukordset päikesepaistet. Nagu muuseas oli peremees ennist maininud, et tal on peaaegu maja kõrval üks vana linnamägi, ning rohkemat polnud mu õhinaks vaja. Ja tõepoolest, seal ta asuski! Braidwoodi linnus oli kord muistseil päevil ehitatud mitte piirkonna kõige kõrgema mäe tippu – joogivee korraldamine oleks sedaviisi olnud igapäevane õudusunenägu –, vaid ühe tunduvalt madalama nuki peale. Tänu lammaste sajanditepikkusele hoolitsusele maastiku avatud hoidmisel võis kerge vaevaga ära tunda erinevad pinnase maha- ja juurdekaevetööd. Sisehoovi ümbritses madal ovaalne ringvall ning selle välisserva palistaval astangul omakorda teine ringvallivöönd. Väravad avanesid kolme eri suunda; välja oli jäetud vaid idakülg, kus kindlustused pidid pinnamoe lauguse tõttu olema kõige tugevamad.

(Braidwoodi linnuseõue markeerib mullune kolletunud kulu, sellest paremal haljendab värske rohi kraavis ja seda piiraval madalal ringvallil)

(Linnuseaset ümbritsev terrass oli ilmselt mõeldud mullast ja kividest vallkeha ja pihttara mahutamiseks ja majutamiseks)

(Ringvall on kõige kõrgem looduslikult kõige nadimat kaitset pakkuval küljel. Tänapäeva inimesed muistsete keltide kätetööd tallamas)

Braidwoodi linnus peidab õigupoolest palju enamat kui mina kohapeal palja silmaga märkasin. Nimelt pakub Šoti ajaloolisele pärandile pühendatud koduleht paigast terve rea aerofotosid, mis paljastavad ka siseõues mitmeid ringe ja ringikesi. Mis need sellised on? Aru taipamiseks guugeldasin veidi erinevaid Briti linnuste rekonstruktsioone ning näib, et vallide-taradega piiratud hoov oli ehitatud täis ümmarguse põhiplaaniga elamuid, kokku vähemalt 25 tükki. Kuna mõned ringid näivad teisi katvat, siis võivad hoonepõhjad olla osaliselt eriaegsed.

Rauaaegseid linnuseid on Šotimaal üldse kokku tuhatkond. Võrdluseks: pindalalt peaaegu poole väiksemas Eestis on neid praeguseks teada suurusjärgus 150.

No ja siis veel viimane küsimus – millal kantsi kasutati? Braidwoodi on teaduslikult kaevatud korduvalt 1940., 1950. ja 1960. aastatel. Nende käigus on küll kinnitust leidnud, et linnuse kaitserajatised ja sisemine hoonestus on tõesti rajatud mitmes etapis, kuid leiumaterjal pole dateerimisele palju kaasa aidanud. Peamiselt on leitud jämekeraamiliste pottide tükke (ühe sellise killukese noppisin ma isegi lamba kraabitud mullast) ja jahvekive, aga ka üks auguga kivi (milleks iganes see mõeldud oli) ja klaasist käevõru katke (näiteks Rooma riigis olid need väga moes). 18. sajandil lõpul olla keegi leidnud linnuselt koguni ühe kuldse kaelavõru, mis on ajandatud meie ajaarvamise algussajanditesse. Arvan, et ma ei paneks väga palju mööda, kui pakun linnuse kuuluvaks viimastesse Kristuse-eelsetesse ja esimestesse -järgsetesse aastasadadesse.

 

(Näe, keraamika! Potikild rändas pärast pildi tegemist tagasi oma loomulikku keskkonda ehk kultuurkihti)

Teatud seos Rooma võimuga näikse Eight Mile Burni ja Braidwoodi kandil tõepoolest olevat. Meie võõrustaja sõnul jooksnud mägede alt, peaaegu rööpselt praeguse Edinburgh – Cold Chapeli maanteega vana Rooma-aegne tee. Lõuna-Šotimaa jäi Antoninuse kaitsevallist nii-öelda Rooma poolele. Ehkki Braidwoodis näisid valitsevat kohalikud – ei, mitte piktid, vaid neist lõuna pool elanud keldi britoonid – , oli maa lühikest aega teatud alluvussuhtes Rooma jõustruktuuridega. Roomlased tegid 2. ja 3. sajandi algul mitu katset Suurbritannia põhjaosa kontrollida, ent mitte eriti tulemuslikult. 210. aastal taanduti lõplikult Hadrianuse valli joonele, mis oli Rooma Keisririigi üks põhjapiire kuni Lääne-Rooma laialipudisemiseni 5. sajandi keskpaigas. Šoti ala jäi seega korralikumalt impeeriumiga lõimumata ja sealsed inimesed endiselt iseteadvateks.

(Rooma tee läinud jutu järgi tänapäevasest maanteest veidi eestpoolt, aga enam-vähem samas sihis)

* * *

Epiloogiks tutvustan teist samas külas elavat, ehkki märksa uuemat kindlustust Brunstane’i lossi (Brunstane Castle). See 16. sajandi algupoolel ehitatud tornlinnus kuulus esiti Crichtoni klannile ning tema tuleristsed leidsid aset Šotimaa ja Inglismaa vahelises Kaheksa-aastases sõjas (1543–1551; tuntud ka kui Rough Wooing) – Crichtonid olid sealjuures mestis va inglastega. 1548. aasta veebruaris vallutas linnuse Šoti regent Arran ning Brunstane koos paari teise kantsiga määrati lammutamisele. Päris kapitaalseks asjad ei pööranud, kuigi mõned puitosad ja müürikivid veeti minema Edinburghi lossi tugevdamiseks. Sama sajandi lõpus tehti Brunstane’ile uuenduskuur, kuid nagu meie veenduda võisime, oli ta 2022. aastaks ikkagi täitsa varemetesse jäänud ning maltsa ja võsa täis kasvamas. Aga metallistide jaoks piisavalt hea, et ringi ukerdada ja ägedaid pilte teha…

(Brunstane'i linnuse maalilised varemesakid kesk vegetatsiooni)

(Kesksest kaitsetornist on isegi tubli poolteist korrust säilinud)

(Paar lehtriks uuristatud kivi olid mõeldud selleks, et linnuse kaitsjad saaksid pahadele sissetungijatele varauusaegsetest püssidest tuld ja tina anda)

(Samal ajal Edinburgh's – linnus tunneb end tänu Brunstane'ist toodud täiendustele tänapäevani hästi)