Rebala, see Virumaa oma

Sel päeval sai I maailmasõja ametlikust lõpust täpselt 100 aastat. Eesti Vabadussõja algusjuubelini olid jäänud veel loetud nädalad. Oli tavaline kõle hilissügis Virumaal – pühapäev, 11. november. Olin juba mõnda aega tahtnud seda ringi ette võtta, nüüd avanes selleks aeg ja võimalus. Vana Virumaa loodepoolseim kihelkond Rebala on suur ja lai, hakates lõunas pihta juba üsna Koonu lähedalt (Taani Hindamisraamat luges koguni naaberküla Aburi Rebala alla kuuluvaks) ning ulatudes üle Rakvere, Kadrina ja Haljala mereäärse Lahemaani välja. Muinasreis sellel võis alata.

(Punased mummud näitavad kohti, mida oma Rebala-ringsõidul külastasin. Kaardipõhi Maa-amet.ee)

Arheoloogid on välja selgitanud, et elu Rebalas on kestnud hiiglama kaua, kaugest keskmisest kiviajast peale. 13. sajandi alguseks oli see üsna mitmepalgeline kant pandud kokku üheks kihelkonnaks. Taani Hindamisraamat kutsus kihelkonda „Repel” ja Henriku Kroonika ladina keeles „Revelensis Provincia”. Sama nime kandis läänenaabri Revala Virumaaga piirnev kihelkond, mis on vanemaid uurijaid pannud koguni arvanud, et kord võis tegemist olla ühe hõimualaga, mis aja jooksul jaotunud Rävala ja Virumaa vahel. Suured asustamata metsa- ja sooalad kahe maa vahel panevad selles oletuses siiski kahtlema – võimalik, et ennemuistsed inimesed isegi ei teadnud, kes (või kas) teisel pool metsa elavad, ühisest hõimuterritooriumi (mida iganes see ka ei tähendaks) moodustamisest rääkimata. Merd mööda oli omavaheline läbikäimine muidugi hõlpsam.

Alustasin oma sõitu Koonust, kaasas sõiduauto ja külmast kahaneva protsendinumbriga telefon/fotoaparaat. Aburist sõitsin peatumata läbi (seal olevat muinasasulat mainisin kord Lemmu reisikirjas, vaata siia) ning peatusin alles veidi enne Rakveret. Olin jõudnud Tõrma külla [1].

(Tere tulemast Tõrmasse, kunagisse Põhja-Eesti suurimasse külla!)

Umbes kaheksasada aastat tagasi käis siin preester/usulevitaja/kroonik Henrik, kes küla suurust ja kogu Virumaad oma väljade tasasuse pärast tunnustas. Põhja-Eestist tõenäoliselt aastatel 1219–1220 kogutud andmete põhjal koostatud Taani Hindamisraamat märgib Tõrma suuruseks 70 adramaad, mida on rohkem kui ükskõik millises teises äramärgitud külas. Varemalt arvatigi, et üks adramaa võrdub automaatselt ühe taluga ning järelikult võis Tõrmas olla 13. sajandi alguspoolel 70 talu (see on ju peaaegu et terve linn!). Hilisemate sajandite jooksul aga pole Tõrmas olnud rohkem kui 35 talu – ehk siis täpselt poole vähem. Sellepärast tuleb varasemad seisukohad üle vaadata ning järeldada, et adramaa polnud juba muinasaja lõpul täpselt võrdne ühe talu põllumaaga, vaid talul võis adramaid olla ka rohkem, näiteks kaks (nagu Tõrmas).

13. sajandi alguse sõdades sattus Tõrma korduvalt sõjavägede liikumisteedele ette. Ilmselt oli Rakvere ja Väike-Maarja vaheline maantee juba toona olemas (aga nähtavasti mitte veel sillutatud). Enamgi veel, kõik märgid näivad osutavat, et Tõrma oli kaugelt tähtsam kui tema praeguseks enneolematutesse mõõtudesse paisunud naaberasula Rakvere. Küla maadelt on teada kolm kivikalmet ja kolm 12.–13. sajandi aardeleidu. Millalgi 1209.–1211. aasta tegi „Torma”-nimelisse (tõenäoliselt ikka just Tõrmasse) kohta sõjaretke Novgorodi vürst Mstislav ning 1219. aastal oli küla ristisõdijate ja nende abivägede korraldatud rüüstekäigu üheks kogunemiskohaks. Rakveret mainitakse neil päevil kirjalikes allikates vaid mokaotsast, sedagi pooleldi vastumeelselt.

(Külavahetee kivisillutis on kindlasti uusaegse edevuse tunnus. Ja asfalt pärineb veel hilisemast ajast. Aga teeäärne mustpruun põllumuld reedab jõulist kultuurkihti) 

Kes seda enam tagantjärele öelda oskab, miks Tõrmast linna ei saanud, aga Rakverest sai. Võib-olla oli asi Vallimäes, mis meelitas maa uusi valitsejaid kivilinnust ehitama palju veenvamalt kui Tõrma tasased nurmed?

Juhtumisi oli Rakvere linnus [2] just mu järgmine vahepunkt. Taanlaste alustatud ja hiljem Liivi Ordu täiendatud kivilinnuse varemed on siiani ühed kõige imposantsemad meie kaunil kodumaal. Kuid et meil on muinasreisikirjade blogi ja mina nuuskimas just neid vanemaid kolkaid, siis tõstatub paratamatult küsimus, kuidas Rakveres selle muinaspoolega õieti lood ikkagi on. Henriku Kroonikas on Rakvere seoses 1226. aasta paavsti legaadi Wilhelmi/Guglielmo visiidiga ikkagi ära mainitud, ehkki Tarwanpe/Tharwanpe (Tarvanpää) nime all. Ma ei tea, kas Vallimägi meenutas rebalastele siis kangesti tarva pead, aga nimi jäi püsima ning ka keskajal oli kasvava väikelinna alamsaksakeelne nimi Wesenbergh ehk Veisemägi. Isegi linna vapi peale joonistati suure sõnni pea. Rõhutamaks Rakvere seost ja solidaarsust suurte väljasurnud veislastega, pandi Vallimäe põhjaotsa 2002. aastal püsti määratu tarva kuju, mille Tauno Kangro oli ise oma kätega Rakvere tellimusel teinud. Muide, kohanimi „Rakvere” on esmakordselt kirja pandud Vene allikates „Раковоръ” 1265. aastal seoses venelaste sõjakäiguga Virumaale.

(Rakvere Vallimägi on üks paras jääaja songermaa, nagu neid Pandivere kõrgustiku servaaladel teisigi leidub. Aga linnuse ehitamiseks kõlbas küll)

Kui Tartu muinasnimi Tarbatu näib minu äärmiselt asjatundlikul hinnangul viitavat harukordsele tarvaste nappusele, siis Rakvere Tarwanpe puhul võib koguni ettevaatlikult oletada nende üsna tihedat esinemist. Kujutlegem, kuidas Palermo mets oli ürgveiseid pungil täis, sarved takerdumas okstesse ja üksteise külge...

(Elavaid metsasõnne enam kuskilt saada pole. Olgu siis vähemalt kunstlikudki)

Muinaslinnusest pole Vallimäel palja silmaga enam midagi näha, aga üht-teist on selle kohta siiski praeguseks teada. Arheoloogilistel uuringutel maa seest leitud postijupid ja palgijäänused kuuluvad üsna laia ajavahemikku alates 5. sajandist kuni 13. sajandini välja. Lisagem siia mõned vanema rauaaja riibitud pinnaga potikillud, mõned viikingiaegsed nooleotsad, hilisrauaaja odaotsad ja pronksist ehtenõel ning võime üsna kindlalt öelda, et Tarvanpääl seisis linnus ilma kahtluseta juba muinasajal.

(Näete, siin veel üks vaade Rakvere linnusele. Taamal paremal paistab Rakvere Mihkli kirik, mis valmis alles 15. sajandil)

Kas Rakvere oli lähikonna ainus muinaslinnus, küsite te nüüd kindlasti. Tõstan tähtsalt sõrme, köhatan kurgus suuremad rögaklimbid lahti ja teatan soliidselt: „Sugugi mitte!” Jah, ma tõepoolest ei valeta, kui väidan, et kõigest mõni kilomeeter põhja pool asub teinegi muistne linnamägi – Kloodi Pahnimägi [3].

Pahnimägi on paras mürakas ning linnusehoovi suuruseks on mõõdetud koguni 7000 m². Võrdluseks, Rõuge linnus ei küündinud oma helgemail hetkilgi üle 1000 m². Ida poolt viib üles mäkke klassikaline nõlva mööda üles roniv kaldtee, mis lõpeb aimatava väravakohaga. Kloodi linnuseks valiti pikliku seljaku lõunaosa ning selle kindlustamiseks kulus ohtralt töötunde. Idaküljel ja lõunaotsas kaitsevad kantsi umbes poole meetri kõrgused kruusavallid, põhjaosas on vall meetri võrra kõrgem. Kruusakuupmeetrite julgestamiseks toodi metsast ka tihumeetrite kaupa palke, mis looval moel koerakaelatapiga kokku ühendati. Neist pole aga enam väga palju järel.

(Kaldtee Pahnimäe linnusehoovi. Mäkke tõusval külalisel jäi kilbiga käsi vasakule, s.t. väljapoole. Nii see mõeldud oligi) 

(Linnusehoovi piirab mõnest kohast madal vall. Kadakate asemel oli siin nähtavasti mingi väravakoht, mis paistab vallikatkestusena ka tänapäeval ära) 

Arheoloogiat tehti Kloodi Pahnimäel juba viiekümnendatel. Põhjavallile ja selle kõrvale maha mõõdetud kaevandist leiti kõigest mõnikümmend pisikest savinõutükikest, mis pärinesid meie ajaarvamise esimesest aastatuhandest. Vallis endas võis eristada kahte eriaegset ehitusetappi, mis ootuspäraselt sisaldasid tublisti põlenud puidujäänuseid. Põlengukihita linnust meie maalt naljalt ei leiagi. Kui 1990. aastatel tabas Norrat kirikupõletamiste laine, siis rauaajal on meie kandis olnud akuutseks nuhtluseks haiglaslik linnustesüütamine. Sellest saadi suuresti jagu alles keskajal seoses kivi laiema kasutuselevõtmisega ehitusmaterjalina. Vaadake, kivi üldiselt väga hästi ei põle. Ennetamaks ninatarkade vahelehüüdeid, lisan, et Ida-Virumaal keskajal põlevkivist hooneid ei ehitatud. Eriti.

(Kolmekümnendatel pandi paljudele linnamägedele metallist Eesti kaardid, kus peal kõik tollal tuntud muinaslinnused. Nõnda ka Kloodi Pahnimäele. Kaart on seal linnuseõues siiani)

Linnusega sama seljaku peal põhjavalli taga on olnud suurem kindlustamata asula, aga tiheda võsa tõttu ma sinna ronima ei hakanud. Sellepärast ei tea ka kommenteerida, milline see välja näeb ja kas tasub külastada ja kuidas üleüldse. Ilmselt võsane.

Novembripäeva valgus on kallis asi, ähvardades igal hetkel kustuda. Pidin kiirustama, et jõuda põhja, Lahemaale, kus mind ootasid ridamisi mitu halli kivikalmet.

Haljala oli jäänud kaugele seljataha ning Palmse mõisaansambelgi äsja läbitud, kui mu tähelepanu köitis teeäärne suur puu ja selle kõrval olev infotahvel. Peatasin auto ning ronisin välja asja uurima.

Virumaal on Lahemaa rahvuspark, kus on Ilumäe küla, kus on Kõnnu mägi (tegelikult lihtsalt oruperv), kus on Hiieniinepuu ehk püha pärn [4]. Kunagi jooksis põndakust välja ka Silmaallikas, mille vesi – nagu nimigi ütleb – olevat olnud silmadele väga kasulik. Allikas on kuivanud, aga vana pärn, mis harunenud mitmeks eraldiseisvaks puuks, laseb hooga edasi. Tema okstele ja tüveharudele on rahvas sidunud igat värvi riidetükke ja linte. Vanasti olnud andide valik laiem, hõlmates uudsevilja, tapetud elaja esimest keedutükki, piimakraami, mett, raha ja õlut. Kõik see oli mõeldud kas pärnale või allikale või siis mõlemale üheaegselt. Stendilt lugesin ka juhtumist, kui kord üks peremees saatnud oma sulase õllega allikale ohverdama. Sulane juhtunud olema aga nõrgapoolse iseloomuga ning joonud õlle enne allikale jõudmist ise ära. Järgmisel päeval surnud peres must lehm.

Siit moraal – ohverda kaine peaga!

(Ilumäe Hiieniinepuu seisab nagu põdrasarvedest kroon Kõnnumäe orupealsel)

(Ohvrilintidega on palistatud nii tüved...)

(...kui ka oksad)

Improvisatoorne, kuid õpetlik vahepeatus tehtud, lendasin järjest läbi kolm kõrvutist küla. Need olid Uusküla, Võhma ja Tõugu, igaüks ümbritsetud tuhandete aastate vanuse kultuurmaastikuga ja sellele laotatud kiviste latakatega – vanema metalliaja miniatuursete nekropolidega. Vaatame neid lähemalt.

Kalme number üks oli Uuskülas [üldine järjekorranumber 5]. Kuna küla maadel on teinegi kalme, kannab vaadeldav objekt järjekorranumbrit II. Asub ta keset karjakoplit, kus praegusel aastaajal loomad ei töllerda, aga ühtlasi tähendab see, et taimestik oli hoitud range kontrolli all ning kivikalme leidmine ei valmistanudki tavapäraseid raskusi. Kalmet kaevati aastatel 1998–1999 ning saadud teadmiste põhjal rekonstrueeriti see sellisena, nagu ta võis päris uuena välja näha. Kalme on nelinurkse kujuga. Sellise disainiga matmispaika pole ma oma muinasreisidel seni veel väisanudki. Põhikehandi moodustab üks suur kividest piirete ja täidisega ruut, mida arheoloogias kutsutakse üksiktarandkalmeks, sest see koosneb ainult ühest tarandist. Uusküla kiviruudule on aga millalgi ehitatud külge veel üks kitsas tarandilaadne jupp, mille üks ots on ilmselt meelega lahtiseks jäetud. Kes teab, võib-olla oligi see lahtine ots mõeldud kalmele sisenemiseks mingiteks iidseteks riitusteks, mis meie tsiviliseeritud ja talitsetud meeled õudusest tarretuma paneksid. Nii on igatahes kalme uurija Valter Lang arvanud (välja arvatud õudusest tarretumise osa, mis on minupoolne vajalik täiendus).

(Uusküla II kivikalme maa pealt vaadatuna. Nii korrapärane, võiks isegi öelda, et kodustatud vaatepilt avaneb ainult kivikalmetele, mis on kaevamisjärgselt rekonstrueeritud ja kus rohusööjad koduloomad hoiavad taimestiku range kontrolli all) 

(Noored männid kasvasid nii soodsa koha peal, et lausa kutsusid leidma kõrgemat vaatenurka Uusküla taranditele)

Uusküla II kalmesse on asetatud vähemalt 23 põletatud inimese jäänused ja nelja põletamata inimese jäänused. Kalmekivide seas leitud asjad, nagu karjasekeppnõelad, potikillud, noad, pronksspiraalid, käevõru ja väike rauast söelabidake, osutavad kalme valmistamisajaks eelrooma rauaaega (2. sajand eKr – 1. sajand pKr) ning kalmesse matmisele enam kui tuhande aasta jooksul – hilisemad matused pärinevad viikingi- ja hilisrauaajast.

Kalme ümber on ulatuslik muinaspõldude süsteem. See koosneb madalatest põllukivihunnikutest ja tervest reast paralleelsetest põllupeenardest, mida koguni minu treenimata silm suutis tuvastada. 40 hektarit katvad ribapõllud on rajatud 10.–12. sajandil ning neid on kasutatud 20. sajandini välja.

(Muistne põllupeenar Uuskülas. Kaunis, kas pole?!)

Teine kivikalmerühm asub Võhma küla Tandemäe nimelisel künkaseljakul [6]. Kalmeid on siia ehitatud sõna otseses mõttes terve rida. Loode-kagusuunaline seljak on hästi pikk ja kitsas; kalmed mahuvad sellele enamasti ükshaaval ritta. Juba kiviajal oli siin elupaik või vähemalt kiviasjade tootmisplats. Metalliaja alguspoole jooksul muudeti Tandemägi elavate ilmast surnute ilmaks; Võhma maadele rajati kokku üle kümne kivikalme, millest kaheksa asuvad otse Tandemäe ribal ning neist omakorda pooli (nelja!) on Tanel Moora aastatel 1969–1972 kaevanud.

(Võhma Tandemägi pole muud kui üks seljakuriba keset lagedat põllu/karjamaad. Kalmed paiknevad siin suht nagu nööri otsa lükitud helmed)  

Esimesena koperdasin kolm kõrvutise kalme otsa. Need osutusid kivikirstkalmeteks, mis oma põhiplaanilt on ringmüüriga piiratud paeplaatidest hauakambrikesed ehk kirstud. Hauakambris ehk kirstus on tavaliselt ühe, harvem mitme inimese luud. Ausalt öeldes ei mäleta ma, et oleksin oma muinasreisikirjades varem kivikirstkalmeid maininud, kuigi näinud olen neid ennegi. Sellised matusepaigad on tavalised Põhja- ja Lääne-Eestile, kuid sisemaal leidub neid harva. Võhmas on kaks kivikirstkalmet nii-öelda täisinimese mõõdus. Ühes kalmes on ringmüüri sees vähemalt kaks kirstu, ühes põletatud inimluud, teises nooremas kainikueas laps. Osa kalmest on lahti kaevamata. Teises kalmes oli kolm kirstu, igasse sängitatud üks täisinimene. Kolmas tilluke kalme kuulus alla 10-aastasele lapsele. Asju surnutele kaasa ei pandud, kuid ilmselt on kivikirstkalmed tehtud pronksiaja lõpus või eelrooma rauaaja alguses I aastatuhande keskpaiku eKr. Kalmetele on maetud ka hilisema aja jooksul, samuti on neil läbi viidud salalisi rituaale. Need on nii salalised, et me ei tea neist õieti midagi. Ainult kalmekivide vahele pudenenud potikillud näitavad, et nõudel ja ehk ka toidul võis neis toiminguis olla oma oluline roll.

(Läbikaevatud kivikirstkalme. Kivine kirst võib olla kauge kaja hommikumaade vägevatest hauakambritest)

(Arheoloog Artur Vassar on pidanud kivikirstkalme ringmüüri surnute ilma välispiiriks. Originaalis võisid mõned neist olla koguni kuni meetrikõrgused, kuid aeg on neid tublisti madaldanud)

Kaevatud on veel Võhma Tandemäe seljaku kaguotsale tehtud eelrooma rauaaja tarandkalmet. See koosnes kolmest tarandist, mis olid kokku klapitatud nii, et moodustus enam-vähem ruudukujuline nelinurk. Kaks väikest kõrvutist tarandit on varasemad, neile tehti külge kolmas piklik tarand. Kokku on selles kivikalmes eristatud üle 40 inimese säilmed – suurem osa põletamata, kuid vaid mõned neist enam-vähem tervikkomplektis. Kolm inimest olid asetatud kalmes ritta, pea teise süles (välja arvatud siis kõige tagumine).

(Võhma tarandkalmet oli pildi peale saada kole keeruline. Kuidagimoodi õnnestus kaks kivipiiret siiski fotole püüda)

Nagu Uuskülas, on ka Võhma kalmete ümber jälgi muistsest põlluharimisest. Põllukivihunnikud ja –peenrad pärinevad hiljemalt 7.–8. sajandist ehk eelviikingiajast.

Kivikalmemaratoni kolmas etapp viis mind Tõugu külla [7]. Kalmeid on siin koguni 15, muist neist pronksiaja või päris eelrooma rauaaja haku kivikirstkalmed, teised aga eelrooma ja rooma rauaaja tarandkalmed. Kaevatud on ühte kalmet järjekorranumbriga II, kaevajaks Valter Lang ja aastateks 1993–1995.

(Surnute maailma maastik Tõugul. Iga puude-põõsaste (ja muinsuskaitsetulbaga) künkake on kivikalme. Ja see polnud seal veel kaugeltki kõik)

Kui varjav kamar ja vahepealsete sajanditega moodustunud mullakiht oli kividelt eemaldatud, selgus ehmatav (liialdus minupoolne) tõsiasi, et Tõugu II kalme koosneb omakorda kolmest eriaegsest osast. Esimesena valmistati nooremal pronksiajal kivikirstkalme. Kirstu maeti ühe peata inimese põletatud luud. Kuhu pea juba enne keha tuleriidale asetamist kadus, jääb üheks muistsete aegade hämaraks saladuseks. Ja võib-olla leidub siin ilmas asju, mida me ei tohikski teada saada... Järgmiseks etapiks oli eelrooma rauaajal viiest tarandist koosneva kalme ehitamine, kus on oma teispoolseks eksistentsiks uue kodu leidnud 16 indiviidi. Ühe tarandimüüri alt leiti kaevamistel inimkolju tükid koos mõne loomaluuga. Mis värk tõugulastel nende peadega küll oli? Viimaseks otsustati 1. sajandi paiku eKr vana kivikirstkalme omakorda ümbritseda suure ruudukujulise müüriga – sisuliselt veel ühe tarandiga. Müüri sees on tuvastatud vähemalt seitsme inimese valdavalt läbisegi vedelenud luud. Müürikivide all peitus aga – üllatus-üllatus – järjekordne pea, sedapuhku vastsündinud või igatahes väga noore lapse oma.

(Tõugu II kivikalme on täielikult läbi kaevatud, ent praegune pilt paigast on pisut kaootiline - korratud kivihunnikud siin-seal)

(Infotahvel annab aimu, milline Tõugu II kivikalme välja nägi - kivikirstkalme, millele on hiljem nelinurkne tarand ümber ehitatud. Samuti on kõrval ridamisi mitu tarandit) 

Pronksi- ja eelrooma rauaaja inimestel olid ikka päris sünged kombed. Päid muudkui veeres. Eriti Tõugul.

Eelmiste kalmekohtade mustrit järgides on Tõugu matusepaigad kohe ennemuistsete põllumajandusliku tegevuse jälgede kõrval. Tüütust, kuid vajalikust kivikoristusest jutustavad kivihunnikud ja üks pikem põllupeenar. Need pärinevad Tõugul vähemalt 8.–10. sajandist, maaharimine on siin aga kahtlemata tuntud juba tuhandeid aastaid varem.

(Vana põllukivihunnik ei erine välisilmelt oluliselt kalmest. Tihtipeale sünnib selgus alles väljakaevamiste käigus)

Kas oli süüdi külm ilm või kummitavad Tõugu kalmete kohal tõepoolest siiani iidsed kõledad needused, jõledate riituste viirastused, nimetud hirmud ja hullumeelsed sosinad rüvedas keeles, igatahes tegi mu telefoni aku välkkiire hüppe 13 protsendilt ühele protsendile ning tekkis reaalne oht, et rohkem ma oma teekonnal pildistada ei saagi. Aga paar huvipakkuvat paika oli mul endiselt plaanis läbi käia. Pidasin paremaks kiiresti lahkuda ning suundusin Kadrina kanti.

Kadrina alevikust kõigest umbes kaks ja pool kilomeetrit lõuna pool metsas peidab end Mäeotsa linnamägi [8]. Rahvajuttude järgi Kalevipoja tukastuseks pea alla võetud küngas oli kunagi kahest otsast kindlustatud vallidega. Kes teab, vahest oli viikingiaegne või hilisem Torvestvere (nagu Kadrinat tollal teati; Taani Hindamisraamatusse on nimi üles kirjutatud kujul „Toruestaerae”) keskus nimelt siin, praeguste kultuur- ja metsamaade piiril.

Paraku teame Mäeotsa linnamäe kohta kolehirmus vähe. 1950. aastate hakul sündis siin koletu juhtum. Tapale rajati ulatuslik nõukogude sõjaväebaas ja selleks oli sinna kindlasti vaja ka lennuvälja. Maandumisraja ehitamiseks vajaliku kruusa kaevajate ahne pilk jäi pidama linnusekünkale ning mõne aastaga kaevandati kolmveerand mäest täiesti ära. Mina leidsin eest trööstitu augu, mis nägi välja nagu kõle mulk lõualuus, kust on hammas välja tõmmatud. Korralik jupike mäest on sellegipoolest säilinud, mida ei saa aga öelda režiimi kohta, kes teda hävitada püüdis. Taas kord sain kinnitust suurele elutõele: nõukogude võim on kaduv, rauaaeg jääv.

(Mäeotsa linnamägi on...noh...metsane. Väga metsane. Mets võidutseb kõikidel tasanditel)

Pärast seda koletut roima Repelis taibati, et sarnane hävitustöö võib tabada kõiki Kadrina ja Neeruti kandi kauneid oose ning aktiivsete inimeste eestvedamisel õnnestus asutada Neeruti maastikukaitseala. Selle vaieldamatuks pärliks on kenad Neeruti metsajärved ning Mäeotsa linnusest vaid poolteist kilomeetrit kagu pool olev Sadulamägi [9]. Saladuskatte all võin öelda, et ka see on linnamägi. Nime on ta saanud Kalevipoja mahakukkunud hobusevarustuse järgi, millele tillukesed inimmutukad oma kantsi ehitasid. Õigupoolest on lisaks ägedate kaitsevallidega Sadulamäele kaitsekompleksis veel kaks künkaplatood, mis üksteisest eraldatud vallide-kraavidega. Sellisena meenutab Neeruti veidi Pudivirumaa kuulsat Äntu Punamäge ehk Agelindet, mis koosneb samuti kolmest jaost.

(Neeruti Sadulamägi on, tõsi mis tõsi, täitsa sadula moodi. Kujutage vaid ette Kalevipoja kintsuhaaret ning tulge siis veel rääkima, et muiste vägilasi polnud...)

(Seisan seda fotot tehes Sadulamäel ning vaatan alla vahekraavi poole, mis eraldab küngast teisest, samuti linnuseks kasutatud platoost. Tänapäeval viib mõlemale õuele mugav trepp, aga muinasajal tuli loota, et kaldteed poleks liiga porised või jäätunud. Mida nad kindlasti tihtipeale olid.) 

Kuna arheoloogid pole ei Mäeotsa ega Neeruti linnustel labidat ega kühvlit maasse löönud, pole ka veel selge lähedaste naabrite omavahelised suhted. Kaks samaaegset kõrvutist linnust pole kunagi kuigi head jahu jahvatanud, tühjast võis hõlpsasti suur tüli tõusta ning siis oli sõda ja verevalamine juba ette ära otsustatud. Aga kui üks linnus on varasem kui teine – oletame näiteks, et Mäeotsa oli enne, viikingiajal ja Neeruti hiljem, hilisrauaajal – , siis ei saa eitada võimalust, et mõlemad linnused on rajanud üks ja sama kogukond (kuigi ilmselt mitte päris ühed ja samad inimesed).

Kujutame ette: vana pealik elas rahumeeli oma Mäeotsa linnuses, aga juba tema lapselapselapsed leidsid, et ruumi on kole vähe, seinapalgid mädad ning vallid nii madalad, et iga isehakanud maailmavallutaja pääseb isegi kätel kõndides sisse. Nagu igaüks, kes kord on pidanud korrastama väsinud ajaloolist hoonet, hästi teab, on palju lihtsam tegelikult teha nullist uus kui vana kõpitseda. Sestap ehitati veidi maad eemale tutikas mitmeosaline ja ajastu militaarvajadustele hästi vastav linnus, mis säras eredalt nagu prillikivi või lubjakivi või midagi sellist.

Kas sündmused tegelikult ka niiviisi oli, seda ma muidugi ei tea. Ise luuletasin praegu kokku. Mingil ajahetkel jäi ka Neeruti linnus ajast ja arust ning hüljati. Henriku kroonika ei maini Kadrina kandi linnuseid poole sõnagagi, nii et nende panus 13. sajandi alguse ristisõdadesse on seniajani teadmata. Henrik ise elas muidugi Virumaast kaugel Lätimaal ja siinsed asjad puudutasid teda enamasti üsna vähe. Rohkem võisid Virumaaga tegemist teha 1219. aastal Lyndanisele saabunud Taani väed, aga neilt pole kahjuks teada ühtegi ajaraamatut.

Sedamoodi olin ringi Virumaa Rebala kihelkonnale peale teinud, näinud nii mõndagi tuttavat ja hämmastunud nii mõnegi muinasaegse tava üle, kohanud kaugete aegade rõõmude ja veel rohkem murede kajasid. Nüüd aasta lõpus panin kõik kogetu alandlikult kirja, enda lõbuks, kaaslastele kasuks.

Bergamo – Lombardia rahutu saatusega pärl

Eelmistes reisikirjades jutustasin oma retkedest Ungaris ja Slovakkias. Kord jõudis kätte aeg hakata tagasi Eesti poole liikuma. Kodutee võib tihtipeale olla käänuline ning täis ootamatuid seiku, kohtumisi ja avastusi. Nüüdki ei läinud retk sugugi sirgjoones põhja, vaid tegi enne laia kaare lõuna suunas. Põgus, vähem kui 24-tunni pikkune vahepeatus toimus Põhja-Itaalias, Bergamo linnas. Et aga logistilised nüansid mind juba siia olid toonud, pidasin paslikuks ümbruskonnas veidi ringi vaadata, et kohata mõningaid ajaproovile vastupidanud paiku.

Bergamo on oma 120 000 elanikuga Lombardia-nimelise maanurga suuruselt neljas linn. Selle ülikaunis vanalinn ehk Cittá Alta kõrgub järskude nõlvadega künka peal modernse all-linna kohal nagu stoiline vanaätt oma pujäänikutest lastelaste ees. Kohalik pealinn on 40 km eemal asuv Milano, mille rahvaarv ületab kaugelt müstilise miljoni piiri. Milano, ehkki vana ja väärikas, ei köitnud mu huvi sedavõrd. Õigemini püüdsin mulle antud nappi aega keskendada ühele paigale korraga ning et sõpruskonna seast olid kõlanud soovitused Bergamos ära käia (Salisbury katedraali kõrval), siis mõtlesin, et saagu nõnda. Lennuk lendas Budapestist üle Pannoonia pusta, ületas pilvised Alpid ning maandus Bergamo lennuväljal. Positsioneerinud oma asukoha turismiinfost saadud kaardil ning varunud kaubanduskeskusest moona, asusin täitma käigu pealt kujunevat plaani.

(Bergamo vanalinn on täiesti hoomatava suurusega. Pakun, et enam-vähem võrreldav Tallinna vanalinnaga, ehk vaid pisut suurem)

(Vanalinn kõrgub õhtuse uuslinna kohal. Kuna Bergamot ennast jõudsin avastama küllaltki hilja, siis ongi kõik linnavaated sellised pimedapoolsed)

Itaalia on teatavasti üsna mitmepalgeline ning selle põhja- ja lõunaosa erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Lombardia esindab jõukat põhjapoolt. Alpide taga algab juba Šveits, muudeks kohalikeks naabriteks on sellised Itaalia regioonid nagu Piemonte, Emilia-Romigna, Veneto ja Trentino Alto Adige. Kõlab lõbusalt, mis? Kambakesi koos veel mõne piirkonnaga moodustavad nad Apenniini säärsaapa lehvikukujulise ülaserva.

(Eel-Alpide piiratud Põhja-Lombardia maastik) 

(Inimestel on olnud aega tuhandeid aastaid, et maa peaaegu täielikult ära kodustada. Vana Euroopa on suuresti just selline - talitsetud, mõistuspärane ja natuke igav)

Esimese asjana väisasin Bergamo südamest mõni kilomeeter ida pool vulisevat Serio jõge, mis aitab Alpide külma lumesulavee Aadria mere poole viia. „Itaalias polegi ma veel kunagi ujunud”, mõtlesin ma ning lootsin selle vea parandamisel jõe koostööle. Kaldapealsele jõudnult pidin aga nõutult kukalt sügama, sest jõe vood olid väga kiired ja kärestikulised. Vesi polnudki teab kui sügav, aga see muutis ujumisplaanid pigem keeruliseks, sest igatsugu põhjas peituvaid teravate nukkidega kivirahne leidus voolus palju-palju. Pisut allavoolu leidsin ometi koha, kus jahedapoolsesse vette ukerdada ning koguni paar ujumistõmmet teha. Madal kivine põhi võib kujutada reaalset ohtu põlvedele, pehmele kõhualusele ja muudele habrastele kehaosadele, nii et pikalt ma ligunema ei jäänud. Aga vähemalt sai ausalt ära tehtud!

(Alpidest kihutav Serio jõgi on Bergamo lähistel keevaline, aga külm)

(Selline vesi nagu ujuma väga ei meelita...)

Sealtsamast kaldaveest leidsin ühe jõest ümaraks lihvitud servadega maalitud krohvitüki. Kes ja millal sellise kena jupi esteetikat valmistanud on, ei teadnud ma sel hetkel midagi tarka öelda ega tea praegugi. Eelistan üldiselt, et muinsusväärtused elaksid oma looduslikus keskkonnas, seetõttu rändas krohvitükk pärast fotodokumenteerimist tagasi Serio jahedasse rüppe.

(Vaat selline muinsustükk sattus mulle pihku. Antiikloolased, tulistage oma teadmisi Põhja-Itaalia krohvikunsti osas!)

Päris vanasti elas Lombardia alal igasuguseid rahvaid. Esimesed nimeliselt teadaolevad olid liguurid, kes arvatavalt juba 1200 eKr Bergamo Vanalinna mäele oma elamise püsti panid. Nemad olevat seda paika kutsunud Barra. Koht sai hästi valitud – künkast voolavad välja allikad, mis pakuvad ka tänapäeval vanalinnas inimestele organismi talitlemiseks vajalikku turgutust. Umbes 600 eKr soovisid allikatest maitsta etruskid, kes piirkonna hõivasid ning neile järgnesid 550 eKr omakorda keldid-gallialased. Viimaste järgi hakkasid muistsed roomlased kogu Põhja-Itaaliat nimetama Gallia Cisalpinaks ehk siinpool Alpe olevaks Galliaks. Rooma poolt vaadatuna kujutas Cisalpina endast väravat õigesse Galliasse (mida tänapäeval tunneme Prantsusmaana). Keldi tsenomanide hõim, kes siinkandis end sisse seadis, andis mäepealsele elupaigale omapoolseks nimekujuks Berghem.

(Bergamo piiril. Kõige suuremas kirjas on linna tänapäevane nimi, seejärel tuleb hüüdnimi "Tuhande linn", mille sai linn oma toetuse eest Garibaldile Itaalia ühendamissõdades. Kõige alumine nimekuju pärineb keltidelt ning pärineb ajast, mil seda kanti peeti veel Galliaks)

(Allikad on tänaseks torustiku range kontrolli all, aga vesi on endiselt joodav. Proovisin järele ja elan praegugi, kombitsad ka eriti ei sega...)

Gallia Cisalpina liideti Rooma riigiga juba 81. aastal eKr ning 42. aastal pKr kuulutati ametlikult Itaalia osaks. Roomapärase nimekuju Bergomum saanud asula kasvas neil päevil soliidseks 10 000 elanikuga linnaks. Kohalikud keldid sulasid aja jooksul kokku muude roomlastega. 3./4. sajandi vahetusel leidsid Põhja-Itaalias aset mitmed äkilised sündmused seoses uue usuvoolu – kristluse – levimisega rahva seas. Esialgu olid Rooma keisrid selle võõrapärase sekti suhtes väga veriselt meelestatud. Näiteks keisrid Diocletianus, Maximianus, Galerius ja Constantius (uskuge või mitte, põhimõtteliselt olid nad tõepoolest kõik ühel ja samal ajal võimul!) võtsid ette põhjalikud kristlaste vastased aktsioonid, mille käigus püüti ka sõjavägi puhastada kristlastest. Iseäranis palju seiklusi ja sekeldusi oli selletõttu ühel Bergomumist pärit Aleksandri-nimelisel kristlasest sõduril. Ta pääses sõjaväes toimuvast detsimeerimisest, võeti korduvalt vangi ja pani kinnimajast ka mitu korda plehku. Leidnud usaldusväärsete inimeste seas peavarju, otsustas ta Bergomumis Kristusest jutlustama hakata. Võimud said ta viimaks ikkagi kätte ning 303. aasta 26. augustil võeti Aleksandril pea maha. Nõnda sai temast Bergamo kaitsepühak. Ajad ja suhtumised hakkasid siiski peagi muutuma. 313. aastal andis keiser Constantinus Milanos/Mediolanumis välja edikti, millega andis kõikidele impeeriumi religioonidele vaba voli tegutseda ning õige varsti muudeti kristlus ainumaks seaduslikuks usuks Roomas.

(Püha Aleksandri/Alessandro katedraal on ehitatud uusajal varasemate pühakodade kohale)

(Baptisteerium. Sellises väikeses majakeses on toimetatud ristimise sakramenti)

(Kristlik maaling ühe vanalinna äri laes. Pildistasin läbi vaateakna. Paistab olevat päris vana)

395. aastal said keiser Theodosius I pojad endale kumbki valitsemiseks ühe tüki Rooma riigist – Arcadius sai idapoolse ja Honorius läänepoolse jupi. Kogu Itaalia ala jäi Lääne-Rooma alla, ent tolleaegsed inimesed lugesid Roomat endiselt üheks riigiks, mida juhtumisi lihtsalt kahest kohast valitseti-hallati.

Rahvasterännuaeg tegi oma kareda pai tervele Euroopale ning miks olekski pidanud Põhja-Itaalia sellest kuidagi kõrvale jääma. Rooma põhjapiirid pandi igas asendis proovile. Polnud harv juhus, kui mõni militaaraksessuaaridega hästivarustatud seltskond suutis piirivalvest läbi murda ning omal käel impeeriumi imedega tutvust teha. 401. aastal väisasid Itaaliat visigoodid ehk läänegoodid koos oma kuninga Alariciga ning teel Rooma mürgeldasid korralikult ka Bergomumis. Pool sajandit hiljem oli kord hunnide ja nende ninamehe Attila käes, kes samuti seda kaunist maanurka imetlesid. Selle, et linnast pärast nende lahkumist taas vaid tukid ja kivihunnikud järele jäid, võis kanda lihtsalt hunnide omanäolise turismitarbimis-käekirja arvele, ei muule. Bergamo külalistena on neil päevil mainitud ka vandaale, alaane ja ostro- ehk idagoote. Gooti verd oli ka Itaalia kuningaks tõusnud Odoaceris ja Theodericis, kes lühikest aega Bergamot kamandasid.

(Läbi aia piilusin arheoloogiliste kaevamiste auku. Sügavus on silmaga hinnatult umbes meeter või veidi enam. Võib arvata, et rahvasterännuaeg jääb veel palju-palju sügavamale)

Eelmainitud seltskondadega rahvasterännuaegne saalimine Põhja-Itaalias ei piirdunud. Germaanlaste hulka kuulunud langobardid ehk pikkhabemed (vt ka märksõnu ‚pikk-kõrv’, ‚sammalhabe’, ‚haavikuemand’ jms) jõudsid siia teistega võrreldes küll võrdlemisi hilja, alles 560.–570. aastatel, kuid osutusid püsivamaks kui nii mõnigi juhuseikleja enne neid. Langobardide pealik Alboin leidis 569. aastal Bergamosse jõudes linna sõja tõttu küllaltki tühjana, kuid rahulik elu taastus niipea kui olud rahulikumaks läksid. Langobardidel õnnestus paarisajaks aastaks enda võimu alla koondada suur jagu Apenniini poolsaarest ja Põhja-Itaaliast. Viimast hakatigi pikapeale hüüdma langobardide maaks, mis edaspidi mugandus meilegi tuttavaks Lombardiaks. Nii et kõikidest rahvastest, kes siin aegade jooksul valitsenud ja suvatsenud, suutsid just langobardid sellele maale oma nime kinnitada.

(Pikkhabemete pärand Bergamo kandi kaasaegsetes toponüümides)

Muinasreisikirjade püsilugejad (mul pole aimugi, kui palju teid õigupoolest olla võiks) ilmselt juba teavad, et ma olen veidigi uuema ajaloo kirjeldamises kaunis laisavõitu. Bergamo vanalinn pakub imekauneid kõrg- ja hiliskeskaegseid ning varauusaegseid arhitektuurielamusi, millest kõikide kirjeldamine käiks mul selgelt üle jõu. Mõningaid tähelepanuväärseid maamärke pean ometigi kohustuslikuks välja tuua.

Aastal 774 läks linn Karolingide Frangi Keisririigi koosseisu ning paarsada aastat hiljem sai Bergamost vabalinn. Linnakodanikud ise otsustasid, kuidas nad elavad ja mida oma ajaga ette võtavad. 12. sajandil võtsid nad näiteks ette ehitada oma linna au ja uhkuse, Basilica di Santa Maria Maggiore. Lisaks pühakojale täitis see ka ametnike kohtumispaiga ja laoruumide funktsioone, nii et tõeline munitsipaalhoone.

(Püha Maarja basiilika üle on bergamolased ise väga uhked. Kirik pärineb 12. sajandist, kuid on muidugi hiljem näinud igasuguseid täiendus- ja ümberehitustöid)

(Sekka üks niisama linnavaade. Itaallased kutsuvad seda väljakut Piazza Mercato delle Scarpe)

Valitsejad on tulnud ja läinud, poliitika on kobrutanud, rahutused ja mäsu kõditanud meeli. Näiteks 14. sajand oli siinkandis üsna koleeriline. Ilmselt pole juhus, et just sellal rajati Bergamo mäe ühte otsa linnus ja teise otsa tsitadell. Päris olulist rolli mängis linna ajaloos 15.–18. sajandil Veneetsia Vabariik, mil samuti ei kõheldud kellut haaramast ja midagi konstruktiivset tegemast. Näiteks linnamüür ja -väravad pärinevad just nimelt Veneetsia võimuajast. Väikese saatuse irooniana sattus see olema ka üks rahumeelsemaid perioode Bergamo muidu nii heitlikus eluloos, nii et ega neid müüre praktikas väga vaja ei läinudki. Aga nagu öeldakse: Kui soovid rahu, valmistu sõjaks! Veneetsia aeg lõppes ühel ilusal päeval ära. 1797. aastal sai Bergamost kuueks kuuks koguni omaette vabariik, kuni Prantsuse väed ta mõneks ajaks vallutasid.

(Vanalinna künka lääneotsa mahtus ära üks kena tsitadell) 

(Tsitadelli sees valvab, oh üllatust, diplodookus. Aga samas, miks ka mitte! Hoidsin silmad igaks juhuks laser-raptorite suhtes lahti) 


(Künka idaosas aga kõrgub uhke linnus)

(Veneetsia Vabariigi aegse kaitseehituskunsti šedöövreid - San Giacomo värav ja selle esine sild)

Pikemaks jääda ma ei saanud. On juba isegi nagu väikseks traditsiooniks saanud reisikirjade lõpus veidi kahjatseda, et palju põnevat nägemata jäi, aga eks midagi peab alati ka teiseks korraks jätma. Näiteks rekordilised 4700 hektarit parke, mis Bergamo vanalinna mäe taguseid künkaid katavad. Mind viis lennumasin mõne tunni pärast üle Alpide ja Euroopa südamaade tagasi kodusesse Hüperborea nurgakesse nimega Eesti, tagasi argiste askelduste ja peatselt algava sügise rüppe.