Wednesday, November 6, 2019 | | 1 comments

Kirjad Põhjatee lõunaotsast. Norra viikingitest maal ja veel


Viikingid on kahtlemata õhtumaise ajaloo sarmikamaid tegelasi, kellest räägitud kõikvõimalikke lugusid alates keskaegsetest saagadest kuni tänapäevaste seebisarjadeni. Eks merel loksumine ning kaugete maade-rahvaste külastamine-rüüstamine kõla ikka romantiliselt nii vaese Islandi talupoja kui ka Z-generatsiooni netflikseri jaoks. Mina, kes ma jään olemuselt kuhugi nende kahe arhetüübi vahele, pole muidugi mingi erand. Viikingiaja seiklused on mind köitnud juba pea pool eluajast ning et unenäod olematutest mälestustest ei tahtnud kuidagi lahti lasta, pidin sundmõtetele järele andma ning esimesel võimalusel viikingite kodumaad Norrat põhjalikumalt tundma õppima.

Eelnevat võib lugeda päris korralikuks kunstiliseks liialduseks. Sundmõtted viikingitest mul mõistagi puuduvad. Küll aga eksisteerivad need black metali varasema ajaloo osas, mille poolest norrakate maa reljeefselt välja joonistub. Esmajoones käisimegi hüva mõtte- ja reisikaaslasega Oslos ja selle lähikonnas mustmetalli legendidega seotud paiku külastamas. Et nad aga kuuluvad muinasreisikirjade blogi seisukohast pisut liiga hilisesse ajalukku – 1980ndate teise poolde ja 90ndate algusesse – , siis jätaksin neist heietamise mõnda teise aega ja kohta (ehkki nad kindlasti väärivad meenutamist). Nii et üle jäävad ikkagi viikingid.


















(Viiking. Foto on mõneti illustratiivne)

Tutvustan Lõuna-Norra muinsusi selles järjekorras, nagu me neid kohtasime, pühendades igaühele väikse peatüki. Kokku on neidsinadseid siin kolm.


PEATÜKK 1. OSLO: LAEVAD

Viikingilaevade Muuseum on üks Oslo magusamaid turismikomme ja siia Bygdøy poolsaarele voorib rahvast muistseid rikkusi imetlema kõigist ilmakaartest. Muuseumiparklas märkasime koguni Eesti numbrimärgiga bussi, kuid majas sees maakeelset juttu siiski ei tabanud. Seda aga, mida me seal kogesime, on õigupoolest nii palju, et ma jään kõige kirjeldamisega ilmselgelt jänni. Katsun siiski proovi teha.



















(Bygdøy saar on tegelikult rohkem nagu poolsaar. Jalgrattaga pääseb Oslo kesklinnast läbi parkmetsa viikingilaevamuuseumile ligi küll. Kaardipõhjaks siin ja edaspidi Google Maps)

Muuseum on pealt täiesti kirikliku risti kujuline. Igas haaras/tiivas on üks aukartustäratavate mõõtmetega laev, „risti” peas Osebergi ja Gokstadi kääbastest koos laevadega leitud rikkused. Esimene, mida muuseumisse sisenejad näevad, ongi Osebergi laev. Ehitatud millalgi 820. aasta paiku, on see 21,5 meetri pikkune tammepuust laev teadaolevalt üks vanimaid purjelaevu. Keset laeva püstitatud mast võis algselt küündida 9 meetrini, lisaks oli ta varustatud raudankru ja nagu näitavad parrastel jooksvad auguread, aerude ja roolimismõlaga. Katsed laeva põhjal ehitatud koopiatega merd sõita kippusid üksteise järel nurjuma, kuid 2014. aasta eksperiment näitas, et kui kõik õigesti järgi teha, siis võib saada päris korraliku sõiduvahendi. Kuid kindlasti polnud kõik toonased viikingilaevad nii edevalt kaunistatud kui Osebergi oma. Tema tääve katab tihe imeilus ornament, millel võib aimata üksteise külge põimunud elukaid, ning nina ja pära on vormitud mao pea ja saba kujuliseks. See paneb arvama, et ilmselt kuulus alus mõnele Oslo fjordi äärsele ülikule, kes kasutas seda oma kõige tähtsamateks esindussõitudeks.

















(Muuseumikülastajaid tervitab esimesena Osebergi laev)




































(Maopeana keerduv laevanina)
























(Osebergi laev on päris suur, ühele fotole ei tahtnud teine äragi mahtuda. Aga vaadake vaid, kui elegantne ussisaba talle ahtrisse nikerdatud on!)























(Kringliks väänatud elukad laeva emapuul)

Üks esindussõit – laeva jaoks viimane – toimus 834. aasta paiku. Kõrges suguvõsas suri üks naine... parandan, vähemalt üks naine ning Oslo fjordi läänekaldale, praeguse Tønsbergi linna lähistele kuhjati puust surnukambriga varustatud laeva peale hiiglaslik hauakääbas. Väljakaevamistel leiti sellest koguni kahe vanemapoolse naise luud. Uhkemalt rõivastatud naist on peetud näiteks Ynglingi ülikusuguvõssa kuuluvaks kuninganna Åsa Haralditütreks, Halfdan Musta emaks. Teise, lihtsamates rõivastes maetu identiteet on õhutanud rohkem kahtlusi. Küll on teda peetud esimesele naisele teispoolsusesse kaasa saadetud inimohvriks, küll koguni kuninganna Åsa lihaseks tütreks. Tegelikult ei tea me kindlalt kummagi naise tõelist nime ega täpset positsiooni. Aga rikkad olid need matused küll, selles pole mingit kahtlust. Ristikujulise muuseumi „peas” näidati ilmaimesid, mida lisaks laevale ja surnutele oli Osebergi kääpasse maetud. Kuigi hauarüüstajad olid väärismetallid juba ennemuiste pihta pannud, oli arheoloogidele jäetud leidmisrõõmu enam kui küllalt. Imepeente nikerdustega vanker ja kolm saani, viis puust loomapeaotstega saua, svastikatega „Buddhaga” kaunistatud pang, voodid, rautatud kirst ning veel terve koormatäis ilu- ja tarbeasju võtsid esiti koguni hinge kinni. Olgugi, et meiegi maalt on leitud ülipõnevaid asju, päris sellist arheoloogilist pillerkaart pole veel teada mitte kusagilt Läänemere idakaldalt.






(Viikingiaja kõige uhkem vanker. Seni olin seda ainult raamatutes näinud)




(Saanid ja reed pidid sõitma isegi teispoolsuses. Pange tähele nurgapostidele nikerdatud kurje kassipäid)























(Puunikerduskunst on selle teose puhul jõudnud inimvõimekuse absoluutse piirini)























(Buddha-pang)

Leidudest, mida muuseumivitriinidesse pandud polnud, mainigem veel Osebergi kääpasse maetutele teispoolsusesse seilamiseks seltsiks antud 15 hobust, kuus koera ja kaks lehma. Eeldatavasti jõudis kogu laevkond kenasti Toonelasse (või kuidas iganes muinaspõhjalased oma surnute ilma hüüdsid). Hobuste, vankrite ja inimestega protsessiooni kujutas ka üks vaibajupp, mis on kääpast leitud koos teiste hinnaliste tekstiilitükkidega.

Risti vasak haar oli pühendatud teisele viikingilaevanduse superstaarile – Gokstadi laevale. Tema on Osebergi laevast jupp maad noorem, ehitatud millalgi 900. aasta kandis ning ehkki tal puuduvad eelmisele omased imposantsed dekoratsioonid, on ta kõikidest Norra viikingilaevadest suurim. 23,8 meetrine alus kündis merd oma kümmekond aastat, kuni sai temastki matuselaev kellelegi nimekale mehele. Kadunu asetati laevale spetsiaalselt matuste puhuks ehitatud laudadest hauahütikesse ning talle anti sõiduks kaasa 12 hobust, kaheksa koera, kaks kanakulli ja kaks paabulindu (!!!). Kust neid värvilisi sulelisi noil päevil Norramaal saada oli, seda ma ei tea, aga luuleide tasub järelikult uskuda. Igasugust muud tingel-tangelit pakiti mehele samuti kaasa, enne kui talle 40–50 meetrise läbimõõduga kääbas peale kuhjati, aga parema jõudsid hauarüüstajad siitki enne arheolooge pihta panna. Säilinud asjade seas oli mingi lauamäng koos nuppudega, telk, kuus sängi, saan, hoburakmed, kolm väikest paati (kaks neist ka muuseumis väljas) ning toiduvalmistamise riistad.


(Gokstadi laev on tiba lihtsam, aga see-eest suurem)

























(Kiikame võimalusel laeva sisemusse. Istmelaudu viikingilaevades polnud, igaüks vaatas ise, mille istumise alla võttis)

Laev leiti 1880. aastal Norra fjordi lähedasest Gosktadi talu maal olevast „Kuningakääpast” ning juba õige pea tehti tema põhjal koopialaev „Viking”, mis sõitis 1893. aastal tosina meeskonnaliikmega Bergenist üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse. Tegelikult suudaks aga selliste mõõtudega laev pardale mahutada kuni 70 inimest.

Kolmas muuseumis eksponeeritav alus oli üleüldse esimene uusajal leitud viikingilaev. Muuseumi parempoolsesse ristihaara paigutatud Tune laev kaevati välja Norra fjordi idakaldal Rolvsøy külas olevast kääpast juba 1867. aastal ning kuigi ta pole tervenisti säilinud, võis ta algselt küündida enam kui 18 meetrini. Tune laev on Gokstadi omaga umbes sama aastakäigu väljalase – temagi ehitati 900. aasta paiku ookeanisõitudeks, kuid lõpetas surmailma suunduva alusena, millele ehitati peale plankudest surnumaja ning kaeti kogu kupatus kääpakuhjaga. Nähtavasti kuulus haud mõnele kuulsale mehele. Väljakaevamistel olla leitud mitmeid põnevaid asju, nagu sõjariistu ja turviseid, suusajuppe, täring, ehteid ja riidetükke ning hobuse- ja inimluud, kuid ükski neist pole praeguse ajani säilinud. Räpakas kaevamine rikkus laeva ennastki, seetõttu on ta säilinud teistest tunduvalt halvemini. Aga parem pool muna kui tühi koor.























(Tune laev on võrreldes teistega tunduvalt kehvemas seisus. Kaevamismeetodid olid 19. sajandi keskel alles arenemises. 
Taganurgas paistab Gokstadi laeva puust hauakamber)

Nagu näha, meeldis kõige rikkamatele ja tähtsamatele 9.–10. sajandi norrakatele sõita teise ilma võimalusel ikka laevaga. Kuidas laev surnute maale jõudis, kui tal oli samal ajal turjal sadu tonne pinnast, on metafüüsilisest vaatenurgast üsna rumal küsimus ning küllap tuli hea manööverdusvõimega ookeanialus toime ka kõige raskemate sõidutingimustega. Muinas-skandinaavlaste suurt armastust laevade vastu näitab igatahes muuhulgas ka see, et nende skaldiluulekunst tunneb arvukalt kenningeid ehk ümberütlevaid väljendeid laevade kohta. Tundsin kiusatust mõnda neist ka reisikirjas kasutada, kuid oleksin arvatavasti riskeerinud sellega, et keegi poleks aru taibanud, mida õigupoolest tähendab „lainete põder”, „mere hobune”, „merekuningas Endilli suusk”, „saarerõnga täkk” või „mastitipu vedeliku põhjapõder”. Kõik nad, muide, tähendavadki laeva.


PEATÜKK 2. LARVIK: VIIKINGID

Oli aeg liikuda edasi. Laevu juba nägime, paari inimese luud olid ka muuseumis klaasi all nähtavale pandud, aga kuna iga „lainete põder” mahutas oma parraste vahele mitukümmend meeskonnaliiget, siis pidid ju need ülejäänudki laevnikud kusagil eksisteerima. Neid kohtasime Oslost 130 km lõunas Larvikis. See Oslo fjordisuu läänekalda sadamalinnake on koduks maailma kõige põhjapoolsemale pöögimetsale Bøkeskogenile. Pöögimets omakorda on varjuliseks koduks sajakonnale kääpale, kus puhkavad paljude viikingiaja inimeste luud.





















(Larvik vaatab näoga Skagerraki väinale. Teisel pool loksub orus piklik Farrise järv)

Kui kuninglikud kääpad, kuhu mahtus vabalt sisse sihvakas ookeanilaev, võisid läbimõõdult ulatuda oma 50 meetrini, siis Larviki pöögisalu kääpad on tšuudi seisukohast tunduvalt mõistlikumate gabariitidega – nende diameeter piirdub enamasti kolme-nelja-viie meetriga (sekka mõni kümnene), kõrgus maksimaalselt ühe meetriga. Väljanägemiselt meenutavad nad igati Kagu-Eesti eelviikingi- ja viikingiaegseid liivakääpaid, kuigi meil asuvad nad peamiselt männikutes.  























(Muinaskääbaste rida Larviki pöögisalus)























(Üks tüüpiline viikingikääbas on täiesti kagueestiliku väljanägemisega)























(Mõni suuremat sorti kääbas sattus samuti kalmistule)

Tegelikult peaks üldse alustama sellest, et Larviki pöögik kõrgub fjordi kohal kõrgel kaljukünkal, mida teisest küljest piirab Farrise järv. Jääaeg pani järve ja mere vahele maha tubli koorma moreeni, mistap ei küündi soolane merevesi Farriseni ning umbes 170 000 ümberkaudset inimest saavad järvest segamatult magedat joogivett ammutada. Aga olukord pole alati selline olnud. Umbes 8500–7000 aastat tagasi tõusis mereveetase praegusest 40–50 meetrit kõrgemale ning järv muutus fjordiks. Kaljunukk jäi aga oma endisesse asukohta ning pakkus vastse lahesopi kaldal varjulisi, meretuultele tabamatuid kaldapervi. Selline lugu meeldis inimestele, kes juba sellal Norra rannikut oma kodukandiks pidasid, ning nad kolisid sisse. Püüdsid kala, jahtisid metsaelajaid, korjasid maast ja puust kõike, mis hamba all päris ei karjunud ning elasid nii, nagu oskasid. Muul ajal toksisid kividest endale uusi tööriistu ning pudistasid selle tegevuse käigus maha tulekivilaaste. Hiljuti leidsid arheoloogid need tulekivilaastud, mõne ärakaotatud kivieseme ja kiviaegse tuleaseme üles ning sellepärast me teamegi, mida Farrise järve/fjordi ääres tuhandeid aastaid tagasi tehti.























(Farrise järve vood täidavad pika sisemaale lõikuva kaljuoru)























(Sellel nõlval tatsasid kord kiviaja inimeste jalad. Taamal valendav järv ulatus toona merefjordina märksa lähemale)

Hiljem muutus Farris taas päris järveks. Kaljuküngas jäi kaljukünkaks. Kui uskuda kohalikku infostendi, siis kuhjati viikingiaegsed kääpad sellele umbes vahemikus 880–950. Mitmesse salka jaotunud kääpad on saanud tunda aardeküttide või harrastusarheoloogide karmi kätt, kuid päris professionaalset kaevamist pole Larviki kalmed veel kogenud. Viiest kääpast, millest neli kuulus meestele ja üks naisele (järelikult esindab iga kääbas keskeltläbi ühte inimest), on teada ka mõned ehted, tööriistad ja relvad, nagu mõõk, kilbikupal ja kirves. Selge see, et siia maetud polnud nii kõrge staatusega nagu laevadega varustatud rikkursurnud, aga omas kogukonnas olid nad siiski ilmselt austatud isikud. Osebergi ja Gokstadi kääpad pole Larvikist tegelikult üldse kaugel, nii et kes teab, ehk puhkab siin oma viimast und mõnigi mainitud laeva omaaegne meeskonnaliige. Või on nad vähemalt neid aluseid oma silmaga merel või sadamas näinud.























(Stend tutvustab meile viikingiajal hauda kaasa pandud sõjariistu)

Siit ongi sobilik teha hüpe kolmandasse peatükki.


PEATÜKK 3. KAUPANG: SADAM

Koht, kus inimesed ja laevad omavahel kokku saavad, on mõistagi sadam ning seda ma peagi otsima suundusin. Larviki linnast mõni kilomeeter ida pool, Oslo fjordi järjekordse sopi lähistel asub väike Kaupangi küla. See tänapäeval kergesti kahe silma vahele jääda võiv asula oli varasel viikingiajal hoopis Norra esimene ja suurim linn. Tema nimi annab eestlaselegi selge pildi, et tegemist pidi olema tähtsa kaubitsemiskohaga.




















(Kaupang oli Larvikile piisavalt lähedal, et sinna minna jalgsi)

Tuhatkond aastat tagasi lõikus rannajoon sügavamale sisemaale, aga tegelikult aimdub praegustestki vesistest ja pilliroistest kohtadest kunagist madalat merepõhja. Avamere tuule ja lainete eest kaitseb lahesoppi Malmøya saar. Tõsisem asjatamine läks siin lahti millalgi 8. sajandi lõpus. Kõrgemad kohad ehitati hooneid täis ja laevaga paremini ligipääsemiseks varustati sadam korralike maabumissildadega. Lähedalt Klåstadist on leitud uppunud kaubalaeva vrakk, mis vajas navigeerimiseks vaid 5–7 meest; ülejäänud ruumi võis rikkalikke kaupadega täita.























(Kadakate kohal olid majad ja inimesed. Pilliroo kohal oli meri, laevad ja sadam)

Linn ise ei võtnud tänapäevaste standardite mõttes üldse palju ruumi, aga ilmselt osati olemasolevat ruumi lihtsalt hästi ökonoomselt kasutada. Ära pidi mahtuma palju – rauasepistamine, pronksivalamine, helmeste valmistamine ja muidugi suures koguses ärikäivet. Arheoloogiliste jälgede põhjal jooksid Kaupangi kaubakontaktid Taani, Reinimaale, Briti saartele, Läänemere merevaiguranda, Skandinaavia põhjaossa ja koguni araabia maadesse välja. Peamisteks kohalikeks artikliteks olid raud, luisud, jahisaadused, toiduained ja erilisest kivimist steatiidist valmistatud pajad-kausid, mida vahetati Lääne-Euroopa luksuskaupade ja Põhjatee kaugemast otsast pärit morsakihvade, loomanahkade ja pehmete linnusulgede vastu. Viimaseid võisid siia lõunasse tuua kaugel põhjas elavad norralased nagu Ottar Hålogalandist, kellest rääkisin põgusalt ka ühes varasemas Norrat riivavas reisikirjas. Hea ärisoonega tegelased said kindlasti nii ropprikkaks, et võisid surres loota kolossaalsetele laevmatustele.























(Kunagise sagiva kaubalinna asemel on nüüd rahulik põhjamaine pastoraalmaastik)























(Reljeefne kaart kunagisest maastikust. Kogu tegevus pidi ära mahtuma mere ja kaljude vahelisele kitsale maaribale)

Linna umbes 1000 elanikust polnud ükski ilmasambaks loodud ning järelikult läks varem või hiljem vaja ka kalmistut. Kaupangist ja mitmelt poolt lähikonnast on teada kokku tuhatkond matusepaika. Ühte neist nägin minagi. Laevakujuliselt asetatud kividest kalme oli arheoloogiliste kaevamiste käigus osaliselt maakamarast välja puhastatud ning selle sees paiknesid omakorda mõned väiksemad kivisulendikud. Selliseid laevkalmeid kasutati siinkandis päris palju, samuti olid tavalised kääpaga kaetud matused, nagu Larvikiski.






















(Kui päris laeva maha matta ei raatsinud, kõlbas kividest laotud laev matusereisiks sama hästi)

Kaupangi päevad said otsa millalgi 900. aasta paiku, aga selle põhjust ei tea õieti keegi. Ühe seletusena võis hukatuse tuua Taani ja Norra valitsejate omavaheline pidev kisklemine. Nad mõlemad himustasid tulusat kaubapunkti enesele, lõpuks aga hävis see sootumaks ega toonud jõukust kummalegi. Kalmistutesse maeti inimesi veel umbes pool sajandit edasi, kuni ristiusk tõi Norramaale uued tavad ja kombed ning vanarahva hauad jäeti tasapisi unarusse.























(Nagu Eestis, nii on Norraski meri aja jooksul tükk maad taandunud)

* * *

Oslo fjord ja selle kaldail olevad muistised jäid kord kuulsa Põhjatee algusesse. Mööda käänulist-skäärilist rannikut viis navigatsioonitee üles Jäämerre, mida keegi peale põhjalaste ise naljalt ette võtta ei söandanud. Seetõttu oli Lõuna-Norra otsekui värav tundmatusse, saladuslikku ja ohtlikku maailma, kus kardeti elavat kõikvõimalikke jõledaid monstrumeid. Selle värava vardjaid ennastki peljati. Söakalt kristlikku Euroopat rüüstavad paganad ei jätnud endast esiti just väga usaldusväärset muljet. Aga mida aeg edasi, seda tihedamaks põimusid kontaktid – sealjuures tunduvalt malbemad kaubakontaktid ja nendega käsikäes igasugused isiklikud suhted – ning jõukate pealike innustusel kodustus kord nii metsik Põhjala aegamööda õhtumaise kultuuriruumi üheks peaaegu tavapäraseks osaks...

...kuni tuhat aastat hiljem tulid bläkkarid ja pilti oma äranägemist mööda taas muutsid. Aga nagu öeldud, sellest juba kuskil mujal ja mõnel teisel ajal.