Aegamööda on mu mõtteis idanenud kavatsus püüda paremini
tundma õppida muinasajast seda kõige kaugemat ja kauasemat aega – kiviaega.
Eelmise, Tartu kandi paikadega sai äsja varakevadel sõprust sobitatud (loe
sellest siit)
ning eks ole kiviaeg korduvalt varemgi mu rännuteedega ristunud, nii et senised
muljed on igatahes olnud meeldivad ning julgustavad jätkama.
Kiviaeg, mis kestis Eesti alal üle 7000 aasta, on tänasest jäänud
nii kaugele, et paratamatult on keeruline ette kujutada tolleaegset Eestit ja
tema asukaid. Samas on nad elanud meiega samal maastikul ning jätnud siia maha
oma pärandi – paigad, esemed, aegamisi jahtuvad jäljed. Põnev, kas pole? Kuna kevad
tuli ka 2020. aastal oma kindlaksmääratud kava kohaselt, siis tundsin kohustust
kasvavale rännusunnile kuuletuda, pakkisin koti ja sõitsin rongiga Koidula
jaama, kust edasi jätkasin liikumist jalgrattaga, eesmärgiks läbi käia mõnigi
Kagu-Eesti kiviaegne nurgake.
Kokku sai neid kohti neli, kusjuures kolme uurimisel olin
tudengipõlves isegi kaasa löönud (ehkki kiviajale ma toona eriliselt ei
keskendunud; hilisemad ajad tundusid üldiselt justkui köitvamad). Kaks paika
jäävad Setomaale ning kaks Võrumaale, aga kiviaja seisukohast on sellel tõigal
üsna vähe sisulist pistmist, sest mingit riigipiiri siis veel maha pandud
polnud ning kuidas kogukonnad omavahelisi maid ja puid jagasid, seda teadsid
ainult nemad ise ja küsida enam ei saa. Tagatipuks tuleb – nagu Tartu ümbruse
reisikirjagi puhul – juttu ikkagi väga pikast ajavahemikust, tuhandetest
aastatest. Ja see on ikka ilmatu pikk aeg.
 |
| (Kaart Kagu-Eesti kiviaja paikadega, mida mu rännutee puudutas. Kaardipõhi Google Mapsilt.) |
* * *
Igatahes Koidulast hakkasin ma mööda Setomaa teid kohe
usinalt edela ja lõuna poole väntama ning ei läinud pooltteist tundigi, kui
olin jõudnud Meremäele [1]. Merega
pole siin küll vähimatki pistmist, kuigi väidetavalt on paar kilomeetrit eemal
asuvalt Kalatsova mäelt nähtud vanasti Pihkva järve. Meremäel endal on
looduslike veekogudega üldse lood väga tagasihoidlikud, sest kohalik geoloogia
soodustab karstumist (seda Lõuna-Eesti puhul ei ootakski, onju?) ning parimal
juhul leidub siin lisaks karstiaukudesse kogunevale ajutisele suurveele mõne
allika. Näiteks Obinitsa juures paisjärveks kergitatud Tuhkvitsa oja algab just
nimelt Meremäelt.
Eriti kõrgeid panuseid kiviaja osas Meremäel seega ei teeks
– teame ju, et toonane inimene eelistas elupaigana veekogude lähedust, kus oli
hea kala püüda, parte varitseda ja ruhega ringi aerutada. Aga võta näpust!
Kuigi Meremäel polnud pakkuda ühtegi neist hüvedest, elati siin sellegipoolest.
Keskmise kiviaja lõpujärgus ehk hilismesoliitikumis (mis kestis meie mail oma
3000 aastat, vahemikus 7000–4000 eKr) kiitsid kütid-korilased paiga heaks ning
lõid laagri püsti. Meremäe kooli staadionit, mis praegu asulakohast vahetult
põhja poole jääb, noil aegadel muidugi polnud ning sporti asendasid kõikvõimalikud
muud füüsilised tegevused. Põdra tagaajamine ja odavise, täpsusvibulaskmine
jänese suunas, sarapuupähklite
kestvuskorjamine, kohalikust tulekivist ja kvartsist uuritsate ja kõõvitsate
tahumine (ja oh seda valu ja pisaraid, kui mõni löök kogemata sõrme pihta
läks!)... Nimekiri oli pikk ja mitmekesine, võimaldades tõelist pühendumist ja
isiklikku arengut. Ega muud üle ei jäänud ka, sest kes ei töötanud, see ei
söönud ja kes ei söönud, see ei elanud kaua.
 |
| (Meremäe I kiviaja asulakoht koolistaadioni taga. Pealtnäha nagu tavaline väli, aga tegelikult mitte sugugi tavaline väli.) |
Nagu kiviajale näis kombeks olevat, ei peatunud ükski
kogukond samas kohas kuigi pikalt ning ega Meremäelgi ilmselt päris juuri alla
võetud. Vahest viibiti seal ainult mingil kindlal ajal aastas, kui just siin
oli midagi head nahka panna, ning ülejäänud aeg kulus ära muudel jahi- ja
saagimaadel. Igal hooajal siia naastes ei pruugitud ka peavarje ühte ja samasse
kohta püstitada. Küllap sellepärast ongi kiviaja jälgi leitud Meremäe ja Kerbä
küla vahelisel pea veerand kilomeetri pikkusel alal, mida katkestab vaid
vahepeale jääv võsane lomp. Arheoloogias on nad kokkuleppeliselt eristatud kahe
asulakohana, Meremäe I ja II. Tundub veidi ebatõenäoline, et kogu see lahmakas
olnuks ühekorraga täis rahvastatud – nii suurel massil poleks seal lihtsalt
midagi teha olnud. Iga lähikonda passima jäänud põder ja jänes oleks kiiremas
korras toiduks tehtud ning järgnenuks must maa ja näljahäda. Usutavam on ikka,
et selle laia maa-ala kattis üks kogukond kivipuru ja muu arheoloogilisega
mõneti pikema aja jooksul. Juba 50–100 aastat näib selleks täitsa paras aeg
olevat.
 |
| (Meremäe II asulakoht. Kahte kiviaja asulat eraldab teineteisest vaid see taamal lohku palistav puudetukk. Kaugemalt paistab ära ka Meremäe kool.) |
Kunagi 2007. aasta suvel perforeerisime uurimiskambaga
Meremäe I asulakoha labidate ja mullapuuriga läbi ning järeldasime, et kogu
kiviaegne kultuurkiht on täielikult läbi küntud. Samas kohas elati muide ka
hilisrauaajal. Uuringuid alustades me veel II asulakohast midagi ei teadnud,
aga üks silmad lahti jalutuskäik lõuna poole tõi ka selle arheoloogilisele
kaardile.
* * *
Haanja kõrgustiku idaosa, kus minu rattasõit edasi jätkus,
on koduks veel nii mõnelegi kiviaegsele leiupaigale. Järgmisena tahtsin minna
külla ühele, mille avastamise juures 2010. aastal oli mul au olla. Toodsi Liidva [2] asulakoht paikneb Luhamaa nulgas Pabra järve põhjakaldal –
praegusele Eesti-Vene piirile nii lähedal, et see hakkas mu nüüdseid rännuplaane
kõige otsesemal moel isesuunas mõjutama. Aga kohe kõigest lähemalt.
Võis olla 2010. aasta hiliskevad või varasuvi, kui Arvis
Kiristajaga Luhamaa kandis leiret (uudissõna arheoloogilise
maastikuinspektsiooni kohta) läbi viisime. Kondasime tihtilugu kõige kaugemate
soppide kaugeimatesse soppidesse, paikadesse, kuhu inimjalg näis olevat viimati
astunud mingil unenäolisel vana ilma ajal. Üks selliseid tillukesi radu, mis
kaardil neist vanadest aegadest jäänud, viis meid Toodsi küla mahajäetud Liidva
talu juurde. Maja oli veel püsti ning paik Pabra järve ääres (mille lõunakallas
jääb juba Euroopa Liidu piiridest välja) lopsakale metsikusele vaatamata üsna
kena. Maja ümbert leidsime toona maapinnalt ja mutihunnikutest mingit puru,
mille seas, kui õigesti mäletan, võis olla mõni potikild ja ehk ka üks-kaks
tulekivitükikest. Need viimased äratasid kahtlusi, et ehk on siin peidus midagi
enamat kui lihtsalt uusaegne taluase. Otsustasime asja millalgi
kaevamisvahenditega lähemalt uurida.
 |
| (Pabra järv 2010. aastal Toodsi Liidva asulakoha-poolselt kaldalt vaadatuna. Järve teine kallas kuulub juba Petseri rajooni.) |
Veidi rohkearvulisema tööjõu ja varustusega tegime sama
aasta suvel ja sügise avataktidel mõned prooviaugud. Potikilde tuli maa seest
veel juurde, samuti kivisid, mis olid täitsa seda nägu, nagu oleks keegi neid
kunagi millegi lõikamiseks või torkamiseks tarvitanud. Ehk nagu eriti kiviajal
kombeks oli. Proovikaevand paljastas ka osa kivihunnikust, mis oli ilmselt
olnud kunagi koldease. Kui olime leiud ülikooli viinud, ära nummerdanud,
karpidesse pannud ning neid nii ise vaadanud kui ka mõnele targemale näidanud,
selgus, et kõige vanemad neist – näiteks tulekivilaastud ja mõned kentsaka
ilmega keraamikatükid – pärinesid noorema kiviaja hilisemast osast nöörkeraamika
kultuurist (umbes 3000–1800 eKr). Lisaks viitasid mõned potikillud ja üks
poolik savist värtnakeder, et sama elupaika on eelistatud ka millalgi keskmise
rauaaja paiku (I aastatuhande keskpaigus või teisel poolel pKr). Ja siis oli
veel taluaeg, mida leiumaterjalis esindasid savist ja kivist kalavõrguraskused.
Need korjasime otse maja seina äärest maast; ilmselt oli võrk rippunud
sealsamas seinal.
 |
| (Niiviisi me kaevamist alustasime. Labidaid kasutasime eelkõige vikatitena, et kõrgem hein maha saada. Edasi tulid juba mängu kühvlid ja muud peenemad töövahendid. Foto tegi 2010. aastal Arvis Kiristaja.) |
Nöörkeraamika asulakohta polnud Setomaalt seni leitud ning Toodsi
Liidva on tänaseni jäänud ainsaks omataoliseks selles maanurgas. Nöörkeraamikat
valmistavad inimesed olid kursis teravilja kasvatamise ja loomade talitamisega,
aga pidasid au sees ka ennast tõestanud jahipidamist ja kalapüüki. Pabra järvel
oli hea kalastada ning läheduses sillerdas veel teinegi, Toodsi järv. Mine tea,
äkki oli ennevanasti veetase kõrgem ning need kaks lähedast järvegi üks ja sama
veekogu. No siis olnuks ju rõõmu ja kilkeid ja veepritsimist veel hulga rohkem,
aga kindlasti ka edukaid kalaretki, nagu Liidva talus tuhandeid aastaid hiljemgi
ette võeti.
 |
| (Pabra naaber Toodsi järv 2020. aastal. Niikaugele ma veel jalgrattaga pääsesin, keelumärgid soovitasid edasisest lootusest loobuda.) |
Tee Pabra äärde oli mul veel vanast ajast meeles ning
kavatsesin järve oma praeguselgi rattaretkel väisata, kuid läbinud hüljatud
Kossa küla ja jõudnud samuti inimtühja Toodsi piiresse (Luhamaa lõunaosa on
üldse üsna trööstitult hõreda asustusega), ootas mind ees üllatus. Või isegi
kaks. Esmalt oli Toodsi talus keegi (uus?) omanik toimetama asunud ning pannud
ette keelava sildi võõrastele sisenemiseks. Varemalt tuli aga just sealt läbi
minna, et Pabra äärde jõuda. Olukorra oleks päästnud piirivalve rajatud vastne,
väikse ringiga minev tee, mida ma esimest korda nägin, aga selle kasutamise oli
jälle piirivalve ära keelanud, kuna piirivöönd ja värgid. Ma ei näinud põhjust,
miks keelumärkidest ja piiridest üle astuda ning mittevajalikesse sekeldustesse
sukelduda; seetõttu jäi Pabra järv mul tol õhtul nägemata. Aga loodame, et
piirivalve hoiab seal kiviajal silma peal.
* * *
Olles õhtupoolikut kasutanud veel selleks, et põigata soppi,
kus Eesti Vabariik tänapäeval kohtub Vene ja Lätimaaga, jõudsin enne päikese
loojumist Võrumaa kagusopi ühele tuntuimale kobarmuistisele. Siksälä külas [3], Hino
ja Mustjärve vahelisel kitsal maaneemikul on kokku kogunenud rohkem arheoloogiat
kui mässavaid teismelisi karantiini-aegsele mudilaste mänguväljakule. Põhja
poole jääb Kalmetemägi, mille madalal lael on vanema rauaaja asulakoht ning
otse selle kohal 8.–18. sajandi matusepaik. Viimane on oma uhkete haualeidude
poolest iseäranis kuulus, kuid et sel korral ajasin taga eelkõige kiviaja jälgi,
siis lükakem selle tutvustus ebamäärasesse tulevikku. Kalmetemäest vahetult lõuna
poole jääb Kirikumägi, kus pärimuse järgi seisnud kirik, mille kell rootsi sõja
ajal Mustjärve sadanud ja ajuti siiani vetesügavusest helisevat. 2004. aastal
tehti Heiki Valgu juhatusel Kirikumäel arheoloogilisi kaevamisi, mille käigus
leiti mõned 15.–18. sajandi matused, terve rida ilmselt kabeliga seotud kesk-
ja varauusaegseid münte ning ettenägematu boonusena ports hilismesoliitilisi
kvartsitükikesi. Ühtlasi olid need minu kõige esimesed arheoloogilised
kaevamised üleüldse, nii et Kirikumägi on ka minu eluloos üsna eriline paik.
 |
| (Siksälä Kirikumägi ja Misso-Rammuka tee. Mõni kilomeetri kaugusel seljataga on Lätimaa.) |
 |
| (Just selle koha peal oli 2004. aastal kaevand, kust muuhulgas tulid välja ka kiviaegsed kvartsitükikesed. Mäe all helendab Hino järv.) |
Mida need keskmise kiviaja kvartsitükikesed siis näitasid? Kokku
koguti neid kaevamiste käigus liiva seest üle neljasaja, suurem osa tillukesed
laastukesed. Kvarts on piimvalge kristaljas kivi, millest on võimalik välja
lüüa päris teravate servadega tükke. Kiviaja inimene teadis seda hästi ning
ekspluateeris kvartsi eriti agaralt just mesoliitikumi lõpupoolel – sellest ka
Siksälä leiukoha ajaline määrang. Küllap oli keegi järveäärsel künkal kivi
tagunud, eesmärgiga saada sellele (või sellest) teravaid servi või nurkasid, et
siis oleks hea midagi lõigata, kaapida või uuristada. Tahumisel lendas laiali
õhukesi laastukesi, millele keegi enam tähelepanu ei pööranud enne, kui meie
nad üles korjasime.
 |
| (Selles nurgakeses leidus kvartsi eriti palju. Mis viga kivi tahuda, kui kõrval on nii hingemattev Lõuna-Eesti maastik!) |
Kvartsi on üldiselt palju leitud merelähedastest
asulakohtadest ning Siksälä, mis on põhimõtteliselt nii sisemaa kui veel
võimalik, on nende kõrval paras erand. Kvartsi kõrval leidus siin ainult paar
Sise-Eestile iseloomulikku tulekivitükki. Kas kivitöötleja Hino järve äärsel
künkal peale kivi töötlemise midagi veel tegi ja kas seal toimetajaid oli üks
või mitu, selles päris täit selgust pole. Siiski on Hino lõunakaldalt leitud
teinegi kiviaja asulakoht, seega oli piirkond toona kindlasti asustatud.
 |
| (Hino järv mai esimese päikeseloojangu eel Kirikumäelt.) |
 |
| (Teisel pool Siksälä Kirikumäge on veidi väiksem Mustjärv. Just sellel kaldal asus meie arheoloogide laager. Järve põhjas olevat siiani vana kirikukell.) |
Mäletan, et kaevamistel tuli üsna kiviaegsete leidude
lähistel liiva seest välja ka üks käsi, täpsemalt käeluud – nähtavasti oli
mingitel meile saladuseks jäänud asjaoludel ülejäänud kehast eraldunud/eraldatud
käsi sinna maha maetud. Spekuleerisime võimalusega, et kiviaegne
kvartsitöötleja läks tööga nii hoogu, et lõi kogemata omal käe otsast. Aga seda
teooriat ei võtnud me toona isegi liialt tõsiselt ega maksa seda teha praegugi.
Liiatigi oli mõistatuslik käsi tõenäoliselt ikkagi pärit keskaja lõpust või
varauusajast ning tema seos kiviajaga puhas juhus.
* * *
Päike hakkas juba läänekaares silmapiiri embama. Peitsin end
telgiga Hino järve lähedale metsatukka ära ja magasin mõnusalt hommikuni, kuni
laanepüü või keegi muu taoline metsasuleline mind oma kumeda lauluga üles
äratas. Peagi olin taas ratastel ning võtsin suuna põhja, et pärastlõunal Piusa
jaamas Tartu rongi peale astuda.
Teel Missost Vastseliina alevikku pidasin silmas, et veel
ühest kiviaja tunnismärgist mööda ei paneks. See on Tsiistre ja Kirikumäe
(mitte Siksälä oma, vaid üks teine) vahelises metsas õkva tii veereh olev asulakoht [4], mis leiti tegelikult päris
juhuslikult ühe paremini silma jäänud muistise, kivikalme, kaevamisel. 2000.
aastal laiendati kruusateed sedamoodi, et selle kõrval oleva vana kivikalme serv
sai tõsiselt kannatada. Marge Konsa juhendatud päästekaevamised selgitasid, et
kalmesse on põletatud inimluid maetud 5.–6. sajandil pKr (rahvasterännuajal) ning
avastasid, et kalme asub veel ühe hilismesoliitilise elupaiga peal. Kalmekivide
alusest liivast nopitud söetükid osutusid laboris tehtud analüüsi põhjal umbes
7400 aasta vanuseks. Samast liivast leiti ka kaheksa tulekivitükki, millest
osasid oli ilmselt tõepoolest töödes-tegemistes pruugitud. Sarnaselt Meremäe
asulaga pole ka Tsiistre kiviaja elupaik ühegi suure veekogu juures, ent kõrval
on üks kinnikasvanud lomp, mis võis kunagi olla veidi korralikum järveke. Ja
nagu kõik teisedki tänavusel matkal külastatud paigad, võis Tsiistreski olla ühe
kogukonna ajutine peatuspaik mitme teise seas.
 |
| (Tee läks Tsiistre kivikalmest veidi liiga lähedalt mööda. Õnnetu teeservapost pole selles küll ilmselt süüdi. Kuskil seal puude, sambla ja metsakõdu all kükitab salaline kiviaeg.) |
 |
| (Kalmekivid veidi lähemalt. Noored puud ajavad juuri läbi vanema rauaaja ja mesoliitikumi kultuurkihi.) |
 |
| (Lähim veekogu Tsiistre kiviaja asulakohale on just nimelt selline samblasse uppuv lomp. Kas ehk kunagine maaliline metsajärveke?) |
 |
| (Kevadine päikesekummardaja Piusal. Ohtlik, aga ilus.) |
* * *
Mida need Kagu-Eesti kiviaegsed asulakohad näidanud on? Kõik
neli ilmusid arheoloogide tähelepanu alla alles selle sajandi alguses ning tõestasid,
et juba keskmisel kiviajal võtsid inimesed omaks kõrgustike muutliku
pinnavormi. Hino oli nende jaoks ilmselt päris paras järv, kust kala ja muud
vee-elustikku püüda. Aga nagu Meremäe ja Tsiistre näitel veendusime, ei olnud
alati mingit suurt vett lähedusse vaja; piisas ka joogiks ja ehk mõnel
tähtsamal päeval näopesuks vajalikust kogusest. Pabra järve kaldalt leitud
noorema kiviaja nöörkeraamikaga asulakoht on selles Kagu-Eestis maanurgas
ainulaadne, sest teisi sama kultuurirühma maha jäetud muistiseid seni veel
sealkandis leitud pole; lähimad teadaolevad paiknevad alles Võru kandis. Võin
siiski üsna julgelt ennustada, et küll neid tulevikus veel juurde avastatakse.
Ükski külastatud kohtadest ei tundu olevat aastaringne
elupaik, aga seda, kuidas kiviaegne inimene oma laialdasi valdusi kasutas, me
paraku ei tea. Ühe kogukonna maad hõlmasid kindlasti mitmeid elupaiku,
kalavesi, jahimaid, mustikametsasid, sarapuusalusid ja neid ühendavaid teid,
kuskil jälle asusid naabrite maad, mida asustasid sugulased, kaubapartnerid ja
– nagu vahel ikka juhtub – vihamehed. Lõuna-Eesti künklik, metsade, järvede ja
soosilmadega pikitud maastik näis igatahes teatud arvu rahvast juba tuhandeid
aastaid tagasi ära toitvat.
