Keset parajalt mõnusat talvekülma ja lund, millega põhjamaine loodus meid veel endiselt igal aastal vähemalt mõne päeva või nädala jooksul kostitab, tahaksin meenutada hoopis kuue aasta tagust kevadet ning sõitu rohelistele muinasaasadele. Käisin 2012. aasta aprillis külas vennal ja tema tüdrukul, kes sel ajal Rootsi lõunaosas Skånes Malmö linnas haridustee täiendamisega tegelesid. Kuna Malmöt ühendab Taani Kuningriigi suurima saare Sjællandiga (ehk Meremaaga) pikk, aga täiesti toimiv sild, siis ei kulunud kaua, et meie meeltes küpseks plaan teha Taani üks kärme päevane matk. Üks rong viis meid Malmöst Kopenhaagenisse ning teisega sõitsime edasi Sjællandi keskele Lejresse. Soovisime külastada üle ilma kuulsat eksperimentaalarheoloogia keskust „Sagnlandet Lejre”, kus saab ise oma kätega vanaaegseid töid järgi proovida ja tunast eluolu avastada. Rõuge muinastalu mõte sündis omal ajal ka just Lejrest inspireeritult. Aga kuna keskuse koduleht oli vähemalt neil karmidel aastatel veel piisavalt segane, siis avastasime alles kohale jõudes, et keskuse tegutsemishooaeg algab alles maikuust. Nõnda oli meil ühtäkki tekkinud piisavalt vaba aega ümbrusega tutvumiseks ning mis seal salata, vähemalt see ei valmistanud küll pettumust. Ainult ilm oli tatisevõitu, valmistades meile, 21. sajandi suhkruvatilastele, ränka piina.
(Lejre külavaade, keskel sild üle Kornerupi oja)
Lejre on veidi üle paari tuhande elanikuga asula, mis esindab hästi tüüpilist Taani pastoraalmaastikku. Kui Skandinaavia põhjaosas leidub korralikke mäerahnusid, siis siin, lõunas, on maa tunduvalt rahulikum, kuuludes ühte seltskonda Skåne, Alam-Saksa ja Madalmaade põldude ja karjamaadega. Inimene on teda püüdnud taltsutada juba mitu aastatuhandet, sealjuures mõningase eduga. Mõned veel säilinud metsatukad pakuvad varju hirvedele, oravatele ja lindudele, kelle jaoks selline avatud koosluste rohkus on vastuvõetav, samas kui kõnnumaade viimased sangarid hundid, karud ja põdrad on pidanud taanduma kaugemale põhja, kus inimtegevuse mõju on seni tagasihoidlikumaks jäänud.
(Niidud olid rohelust täis, ilm oli väga armastusväärselt tumehall)
(Veel raagus okstega pöögisalu. Aga mis künkake seal tüvede vahel end peidab? Kohe saame teada...)
Sjællandi suurim, Ise fjord lõikub sügavale saare põhjarannikusse, jäädes Lejrest vaid mõne kilomeetri kaugusele. Päris mõnus koht, kuhu end sisse seada, arvas muinasinimene ning seadis end sisse. Vanimad inimeste kätetöö märgid Lejres on lahmakad megaliitkalmed, mis ehitati nooremal kiviajal ning mis ühtlasi reedavad, et põllud ja aasad olid nähtavasti juba sellal muutunud maastiku tavaliseks osaks. Igasuguste lõike- ja terariistade valmistamise jaoks sobilikust materjalist ei tulnud siin samuti puudust – pea kõik Taani mutimullahunnikud on tulekivitükke täis, ole vaid usin üles noppima.
(Kui juba tulekivi niiviisi massiliselt maas vedeleb, siis tuleb ka katsetada, kas ta ka pauku teeb. Aga ei. Ei ainsatki sädet)
Hiiglaslike kääbaste kuhjamise tava kestis Taanis pronksiajal ning hiljem edasi. Üks umbes aastal 650 rajatud kääpamägi kattis näiteks tuleriidal kullatud rõivastes põletatud surnu maiseid tükikesi. Miks need kääpad just nii suured pidid olema, jääb meile ehk pisut mõistmatuks, aga ju siis oli vaja. Tänu mastaapsusele on need kalmukuplid ka tänapäeval täiesti olemas, kuna neid on olnud väga raske maatasa künda (aga kindlasti on vähemalt proovitud).
(Lejre muinasmaastik - lage maa ja puuga kääpamuhk)
(Kääpamuhk puukesega lähemalt. Sobib näiteks mõne metalplaadi kaanepildiks)
(Neid kääpakünkaid oli seal maastiku peal praktiliselt igal pool, kuhu pilk sattus. Siin veel üks)
Igatahes selleks ajaks, kui Lejre kirjaaega jõudis, oli sellel kandil seljataga juba väga soliidne ajalugu. Vanapõhja keeles kandis paik nime Hleiðr ehk Hleiðargarðr. Varaseimad, 12. sajandi kroonikad nagu Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum“ („Taanlaste Teod“) ja tundmatu autori „Chronicon Lethrense“ („Lejre Kroonika“) jutustavad meile folkloorse hõnguga lugusid Taani muistsetest kuningatest ja nende seiklustest. Skjöldungi kuningasugu, keda on mainitud koguni Vana-Inglise eeposes „Beowulf“, olevat elanud just nimelt Lejres. Viimatimainitud eepilises lugulaulus mainitakse ka üht kuningakoda nimega Heorot, mida kimbutas koletis Grendel. Uurijad arvasid juba mõnda aega, et küllap on mõeldudki Lejret, ent esialgu polnud kellelgi näidata selle tõestuseks ainsatki vettpidavat tõendit.
Siis tulid mängu arheoloogid. 1980. aastatel toimusid Lejres põhjalikud uurimistööd ja nende viljad ei lasknud end kaua oodata – leiti kolm umbes 50 meetri pikkust ja kümnekonna meetri laiust hooneaset, millest vanim oli ehitatud 6. sajandil, teine 7. sajandil ja kolmas 9. sajandil. Põhjamaade muinasmajad ongi erinevalt meie rõhtpalktarekestest väga pikad, aga selliste gabariitidega hooned olid isegi seal üsna erakordsed, nii et oletus Lejre muistsetest kuningakodadest leidis nende välitöödega kinnitust. Nägime meiegi ühe maja mahamärgitud piirjooni ning veendusime selle kunagises vägevuses.
(Ühe väljakaevatud kuningliku pikkhoone piirjooned. Ühele fotole oli seda kõike püüda paras väljakutse, aga enam-vähem ikka õnnestus)
Sealsamas pikkmaja aseme lähedal asus väike muuseum, mis eksponeeris laias valikus ajaloolisi esemeid kiviajast lähiminevikuni. Oli mitmeidki ilusaid ja läikivaid asju. Noh, ega ma ei tea, äkki ongi Taanis täiesti tavapärane, et igas külamuuseumis on oma kohalik viikingikuld esindatud. Muuseumi kõrvalhoone katuse all nägime ka taani laste nägemuslikke (ja kohati kõhedat õõva tekitavaid) joonistusi oma kodumaa kuulsusrikkast minevikust.
(Viikingite asjad muuseumis. Ehkki väikesed, olid nad päris kenad. Tagumine rida kollaseid vidinaid on nii muuseas valmistatud kullast)
(See aga on pronksiaegne habemenuga)
(Lejre muinasaeg Taani noorsoo ilmutuslikus nägemuses. Pangem tähele puuga kääbast, samuti ei jää merekallas Lejrest kaugele. Sarvedega kiivrid viitavad nähatavasti mingitele rituaalsetele peakatetele, millest tõepoolest on teatud andmeid ajaloo- ja arheoloogiaallikates. Mõõgad käes ja naer näol, tõttavad inimesed verisele paganlikule ohvritalitusele)
(Detail teisest seinapannoost. Usun, et kusagil on olemas seltskond ajalootõlgendajaid, kes näevad selles lendavas viikingilaevas ilmset vihjet iidsetele tulnukatele. Mina, muide, nende hulka ei kuulu)
Vanaaegsed kuningad ei konutanud sugugi vaid ühes kohas paigal, vaid reisisid pidevalt oma valdustes ja vahel kaugemalgi ringi. Lejregi võis tegelikult olla vaid üks mitmest kuninga ja tema kaaskonna mõisast. 10. sajandi jooksul ühe kuninga võimu alla kogutud Taani oli ka päris suur, ulatudes üle riigi tänapäevaste piiride. Muidugi kuulusid selle alla Jüütimaa ning Sjælland koos väiksemate saartega, ent lisaks ka Skandinaavia poolsaare lõunajupp Skåne, mis kadus alles 17. sajandil Rootsi Kuningriigi küünte vahele. Taani väinad olid seega täielikult taanlaste kontrolli all.
Üks asi, ilma milleta me põhjamaid isegi ette ei suuda kujutada, on muistsed laevkalmed – laeva parraste moodi ritta laotud kivirahnud. Meil Eestis on selliseid leitud vaid üksikuid, paar tükki Sõrve säärelt Lüllelt ja üks Harjumaalt Väolt ning nad kõik kuuluvad pronksiaega. Skandinaaviamaad on kivilaevade kodukant. Siin on neid lisaks pronksiajale ehitatud palju ka vendeliajal (6.–8. sajandil, meie mõistes eelviikingiajal) ja päris viikingiajal (9.–11. sajandil). Mõni surnu saadeti teispoolsusesse ka puust laevas, aga kivist laev oli kahtlemata hulga vastupidavam. Lejreski on taoline umbes 80 meetri pikkune laevahiiglane. Selle eesmärk oli tõenäoliselt viia umbes poolsada enda rüppe sängitatud inimest maailmapuu Yggdrasili juurte all peituvasse surnute ilma Heli. Nii raske alus polekski kõrgematesse sfääridesse suutnud seilata...
(Terve rida graniidirahnusid külatee ääres. Argipäev Põhjamaades - siin pole tegelikult midagi erilist, ainult üks 80 meetri pikkune laevkalme)
Nagu ma siit-sealt leitud juhukirjanduse põhjal olen aru saanud, oli meie nähtud kivilaeva juures ka veel teise samasuguse, aga vanema laeva jäänused (kohapeal ei saanud sellest arugi) ning peale nende olnud lähikonnas ennemalt veel üks laev, aga et kohalikud on pardakive aegade jooksul ka tükkideks lennutanud ja minema vedanud, siis pole sellest praegu enam miskit alles. Olemasoleval laeval polnud samuti enam kogu komplekti koos. Kuna surnute matuseid leidub ka kivide alt, siis on sellest tehtud loogiline järeldus, et kõigepealt on surnud maha maetud ja alles seejärel kivid ritta kangutatud. Mitte vastupidi.
(Laeva pardaid on hõrendanud mitu põlvkonda talupoegi, kes leidsid, et kivid võiksid muudki teha, kui ainult siin passida ja ruumi raisata)
(Õige natuke tuleb kujutlusvõimet juurde kruttida, siis saab aru küll, et on kivilaev)
Surnute sõiduvahendiks olemisele lisaks oli kivilaev nähtavasti mingil moel mõeldud ka elavate jaoks. Siin võidi näiteks toimetada kõiksugu riitusi ja muid meie aja inimeste meelest koletuid tegusid. Saksimaa Merseburgi piiskop Thietmar pani 11. sajandi algul oma kroonikasse kirja mõnda paganlikest kombetalitustest Lejres, mis selleks ajaks olid juba nähtavasti unarusse jäänud. Pole midagi öelda, need olid päris bravuurikad. Igal üheksa aasta järel kogunes rahvas Lejresse kokku, et ohverdada 99 inimest ja 99 hobust, koera ja kukke. Võib-olla olid ohvrid mõeldud jumalaile meeldimiseks, aga võib-olla võeti see tapatalg ette lihtsalt niisama heast peast. Põhjalaste värk ju. Keegi ei mäleta enam kahjuks, kas ohvripidustusi toimetati laevkalmel, mõnel kääpakünkal või mujal, aga Thietmari sõnul oli Lejre Taani riigi tähtsaim koht, pidades ilmselt silmas seda, et mujal nii lõbusaid ohverduspidusid ette ei võetud. Küll oli aga sarnane muinaspühamu Rootsis Uppsalas, kus ka jumalate soosinguks tublisti verd kallati.
(Lejres pole ükski maastikuelement juhuslik või kogemata. Nii tekkis ka selle kivitüki puhul kahtlus, et ju on temagi siia aasale sattumise taga inimese karvane käsi. Või jääaeg)
Muide, Lejre üks armsamaid muinasleide on pisike hõbedast iluvidin troonil istuva inimesega. Temas on nähtud erinevaid tegelasi, kas Odinit või Freyjat või Friggi. Esimese kasuks räägivad kaks kaarnafiguuri trooni käepidemetel (kelle nimed olid, nagu me kõik une pealtki teame, Huginn ja Muninn), teise ja kolmanda kasuks aga asjaolu, et istuv tegelane kannab küllaltki naiselikke rõivaid. Vaadake pilti siit ja otsustage ise: https://en.wikipedia.org/wiki/Odin_from_Lejre
No vot! Olles sedaviisi piisavalt Lejre kandis ringi kolanud, sõitsime me rongiga tagasi Kopenhaagenisse ja sealt järgmisega Malmösse. Mu matkakaaslastel õnnestus veel samal kevadel siiski eksperimentaalarheoloogia keskuses ära käia, aga mina pole vahepeal Taani Kuningriiki oma jalga tõstnud ning sellepärast ma ei tea, kuidas need kääpad ja kivilaevad ja pikk-kojad ja viikingite kuld praegu elavad ja kas neil kõik ikka on hästi. Nii et kui kellegi teekond viib ta juhtumisi Lejre Kuningriiki, andku edasi minu tervitused!
(Lejre külavaade, keskel sild üle Kornerupi oja)
Lejre on veidi üle paari tuhande elanikuga asula, mis esindab hästi tüüpilist Taani pastoraalmaastikku. Kui Skandinaavia põhjaosas leidub korralikke mäerahnusid, siis siin, lõunas, on maa tunduvalt rahulikum, kuuludes ühte seltskonda Skåne, Alam-Saksa ja Madalmaade põldude ja karjamaadega. Inimene on teda püüdnud taltsutada juba mitu aastatuhandet, sealjuures mõningase eduga. Mõned veel säilinud metsatukad pakuvad varju hirvedele, oravatele ja lindudele, kelle jaoks selline avatud koosluste rohkus on vastuvõetav, samas kui kõnnumaade viimased sangarid hundid, karud ja põdrad on pidanud taanduma kaugemale põhja, kus inimtegevuse mõju on seni tagasihoidlikumaks jäänud.
(Niidud olid rohelust täis, ilm oli väga armastusväärselt tumehall)
(Veel raagus okstega pöögisalu. Aga mis künkake seal tüvede vahel end peidab? Kohe saame teada...)
Sjællandi suurim, Ise fjord lõikub sügavale saare põhjarannikusse, jäädes Lejrest vaid mõne kilomeetri kaugusele. Päris mõnus koht, kuhu end sisse seada, arvas muinasinimene ning seadis end sisse. Vanimad inimeste kätetöö märgid Lejres on lahmakad megaliitkalmed, mis ehitati nooremal kiviajal ning mis ühtlasi reedavad, et põllud ja aasad olid nähtavasti juba sellal muutunud maastiku tavaliseks osaks. Igasuguste lõike- ja terariistade valmistamise jaoks sobilikust materjalist ei tulnud siin samuti puudust – pea kõik Taani mutimullahunnikud on tulekivitükke täis, ole vaid usin üles noppima.
(Kui juba tulekivi niiviisi massiliselt maas vedeleb, siis tuleb ka katsetada, kas ta ka pauku teeb. Aga ei. Ei ainsatki sädet)
Hiiglaslike kääbaste kuhjamise tava kestis Taanis pronksiajal ning hiljem edasi. Üks umbes aastal 650 rajatud kääpamägi kattis näiteks tuleriidal kullatud rõivastes põletatud surnu maiseid tükikesi. Miks need kääpad just nii suured pidid olema, jääb meile ehk pisut mõistmatuks, aga ju siis oli vaja. Tänu mastaapsusele on need kalmukuplid ka tänapäeval täiesti olemas, kuna neid on olnud väga raske maatasa künda (aga kindlasti on vähemalt proovitud).
(Lejre muinasmaastik - lage maa ja puuga kääpamuhk)
(Kääpamuhk puukesega lähemalt. Sobib näiteks mõne metalplaadi kaanepildiks)
Igatahes selleks ajaks, kui Lejre kirjaaega jõudis, oli sellel kandil seljataga juba väga soliidne ajalugu. Vanapõhja keeles kandis paik nime Hleiðr ehk Hleiðargarðr. Varaseimad, 12. sajandi kroonikad nagu Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum“ („Taanlaste Teod“) ja tundmatu autori „Chronicon Lethrense“ („Lejre Kroonika“) jutustavad meile folkloorse hõnguga lugusid Taani muistsetest kuningatest ja nende seiklustest. Skjöldungi kuningasugu, keda on mainitud koguni Vana-Inglise eeposes „Beowulf“, olevat elanud just nimelt Lejres. Viimatimainitud eepilises lugulaulus mainitakse ka üht kuningakoda nimega Heorot, mida kimbutas koletis Grendel. Uurijad arvasid juba mõnda aega, et küllap on mõeldudki Lejret, ent esialgu polnud kellelgi näidata selle tõestuseks ainsatki vettpidavat tõendit.
Siis tulid mängu arheoloogid. 1980. aastatel toimusid Lejres põhjalikud uurimistööd ja nende viljad ei lasknud end kaua oodata – leiti kolm umbes 50 meetri pikkust ja kümnekonna meetri laiust hooneaset, millest vanim oli ehitatud 6. sajandil, teine 7. sajandil ja kolmas 9. sajandil. Põhjamaade muinasmajad ongi erinevalt meie rõhtpalktarekestest väga pikad, aga selliste gabariitidega hooned olid isegi seal üsna erakordsed, nii et oletus Lejre muistsetest kuningakodadest leidis nende välitöödega kinnitust. Nägime meiegi ühe maja mahamärgitud piirjooni ning veendusime selle kunagises vägevuses.
(Ühe väljakaevatud kuningliku pikkhoone piirjooned. Ühele fotole oli seda kõike püüda paras väljakutse, aga enam-vähem ikka õnnestus)
Sealsamas pikkmaja aseme lähedal asus väike muuseum, mis eksponeeris laias valikus ajaloolisi esemeid kiviajast lähiminevikuni. Oli mitmeidki ilusaid ja läikivaid asju. Noh, ega ma ei tea, äkki ongi Taanis täiesti tavapärane, et igas külamuuseumis on oma kohalik viikingikuld esindatud. Muuseumi kõrvalhoone katuse all nägime ka taani laste nägemuslikke (ja kohati kõhedat õõva tekitavaid) joonistusi oma kodumaa kuulsusrikkast minevikust.
(Viikingite asjad muuseumis. Ehkki väikesed, olid nad päris kenad. Tagumine rida kollaseid vidinaid on nii muuseas valmistatud kullast)
(See aga on pronksiaegne habemenuga)
(Lejre muinasaeg Taani noorsoo ilmutuslikus nägemuses. Pangem tähele puuga kääbast, samuti ei jää merekallas Lejrest kaugele. Sarvedega kiivrid viitavad nähatavasti mingitele rituaalsetele peakatetele, millest tõepoolest on teatud andmeid ajaloo- ja arheoloogiaallikates. Mõõgad käes ja naer näol, tõttavad inimesed verisele paganlikule ohvritalitusele)
(Detail teisest seinapannoost. Usun, et kusagil on olemas seltskond ajalootõlgendajaid, kes näevad selles lendavas viikingilaevas ilmset vihjet iidsetele tulnukatele. Mina, muide, nende hulka ei kuulu)
Vanaaegsed kuningad ei konutanud sugugi vaid ühes kohas paigal, vaid reisisid pidevalt oma valdustes ja vahel kaugemalgi ringi. Lejregi võis tegelikult olla vaid üks mitmest kuninga ja tema kaaskonna mõisast. 10. sajandi jooksul ühe kuninga võimu alla kogutud Taani oli ka päris suur, ulatudes üle riigi tänapäevaste piiride. Muidugi kuulusid selle alla Jüütimaa ning Sjælland koos väiksemate saartega, ent lisaks ka Skandinaavia poolsaare lõunajupp Skåne, mis kadus alles 17. sajandil Rootsi Kuningriigi küünte vahele. Taani väinad olid seega täielikult taanlaste kontrolli all.
Üks asi, ilma milleta me põhjamaid isegi ette ei suuda kujutada, on muistsed laevkalmed – laeva parraste moodi ritta laotud kivirahnud. Meil Eestis on selliseid leitud vaid üksikuid, paar tükki Sõrve säärelt Lüllelt ja üks Harjumaalt Väolt ning nad kõik kuuluvad pronksiaega. Skandinaaviamaad on kivilaevade kodukant. Siin on neid lisaks pronksiajale ehitatud palju ka vendeliajal (6.–8. sajandil, meie mõistes eelviikingiajal) ja päris viikingiajal (9.–11. sajandil). Mõni surnu saadeti teispoolsusesse ka puust laevas, aga kivist laev oli kahtlemata hulga vastupidavam. Lejreski on taoline umbes 80 meetri pikkune laevahiiglane. Selle eesmärk oli tõenäoliselt viia umbes poolsada enda rüppe sängitatud inimest maailmapuu Yggdrasili juurte all peituvasse surnute ilma Heli. Nii raske alus polekski kõrgematesse sfääridesse suutnud seilata...
(Terve rida graniidirahnusid külatee ääres. Argipäev Põhjamaades - siin pole tegelikult midagi erilist, ainult üks 80 meetri pikkune laevkalme)
Nagu ma siit-sealt leitud juhukirjanduse põhjal olen aru saanud, oli meie nähtud kivilaeva juures ka veel teise samasuguse, aga vanema laeva jäänused (kohapeal ei saanud sellest arugi) ning peale nende olnud lähikonnas ennemalt veel üks laev, aga et kohalikud on pardakive aegade jooksul ka tükkideks lennutanud ja minema vedanud, siis pole sellest praegu enam miskit alles. Olemasoleval laeval polnud samuti enam kogu komplekti koos. Kuna surnute matuseid leidub ka kivide alt, siis on sellest tehtud loogiline järeldus, et kõigepealt on surnud maha maetud ja alles seejärel kivid ritta kangutatud. Mitte vastupidi.
(Laeva pardaid on hõrendanud mitu põlvkonda talupoegi, kes leidsid, et kivid võiksid muudki teha, kui ainult siin passida ja ruumi raisata)
(Õige natuke tuleb kujutlusvõimet juurde kruttida, siis saab aru küll, et on kivilaev)
Surnute sõiduvahendiks olemisele lisaks oli kivilaev nähtavasti mingil moel mõeldud ka elavate jaoks. Siin võidi näiteks toimetada kõiksugu riitusi ja muid meie aja inimeste meelest koletuid tegusid. Saksimaa Merseburgi piiskop Thietmar pani 11. sajandi algul oma kroonikasse kirja mõnda paganlikest kombetalitustest Lejres, mis selleks ajaks olid juba nähtavasti unarusse jäänud. Pole midagi öelda, need olid päris bravuurikad. Igal üheksa aasta järel kogunes rahvas Lejresse kokku, et ohverdada 99 inimest ja 99 hobust, koera ja kukke. Võib-olla olid ohvrid mõeldud jumalaile meeldimiseks, aga võib-olla võeti see tapatalg ette lihtsalt niisama heast peast. Põhjalaste värk ju. Keegi ei mäleta enam kahjuks, kas ohvripidustusi toimetati laevkalmel, mõnel kääpakünkal või mujal, aga Thietmari sõnul oli Lejre Taani riigi tähtsaim koht, pidades ilmselt silmas seda, et mujal nii lõbusaid ohverduspidusid ette ei võetud. Küll oli aga sarnane muinaspühamu Rootsis Uppsalas, kus ka jumalate soosinguks tublisti verd kallati.
(Lejres pole ükski maastikuelement juhuslik või kogemata. Nii tekkis ka selle kivitüki puhul kahtlus, et ju on temagi siia aasale sattumise taga inimese karvane käsi. Või jääaeg)
Muide, Lejre üks armsamaid muinasleide on pisike hõbedast iluvidin troonil istuva inimesega. Temas on nähtud erinevaid tegelasi, kas Odinit või Freyjat või Friggi. Esimese kasuks räägivad kaks kaarnafiguuri trooni käepidemetel (kelle nimed olid, nagu me kõik une pealtki teame, Huginn ja Muninn), teise ja kolmanda kasuks aga asjaolu, et istuv tegelane kannab küllaltki naiselikke rõivaid. Vaadake pilti siit ja otsustage ise: https://en.wikipedia.org/wiki/Odin_from_Lejre
No vot! Olles sedaviisi piisavalt Lejre kandis ringi kolanud, sõitsime me rongiga tagasi Kopenhaagenisse ja sealt järgmisega Malmösse. Mu matkakaaslastel õnnestus veel samal kevadel siiski eksperimentaalarheoloogia keskuses ära käia, aga mina pole vahepeal Taani Kuningriiki oma jalga tõstnud ning sellepärast ma ei tea, kuidas need kääpad ja kivilaevad ja pikk-kojad ja viikingite kuld praegu elavad ja kas neil kõik ikka on hästi. Nii et kui kellegi teekond viib ta juhtumisi Lejre Kuningriiki, andku edasi minu tervitused!
