Seto pühade kivide maa

 

Oktoober on seni olnud vähemalt sama hullumeelne kui september, mis juba iseenesest oli suht gaas põhjas minekuga. Kõikvõimalikud sündmused ja esinemised viisid enam-vähem kõikidesse Eesti nurkadesse ja soppidesse, aga tõtt öeldes mulle nii meeldibki. Sügis, mis selle aja jooksul suve ühel hetkel otsustavalt välja vahetas, meeldib ka. Kui ei meeldiks, oleks elu ilmselt sellel laiuskraadil üpris sünge.

 

“Peab meeldima,” laususin ma iseendale ühel pühapäeval, kui mul oli tekkinud põgus vabam hetk ning olin otsustanud selle pühendada mõnusale rattamatkale Setomaa maalilistele teedele. Väikese lisanüansina pidin küll arvestama tervet nädalavahetust ilmestanud tormiga, mis tõotas matka pöörata külmaks ja vaevaliseks. Seda ta mõistagi ka tegi, ent ma ei jätnud oma jonni ning sõitsin planeeritud kilometraaži siiski kuidagimoodi ära. Põhiliseks motivaatoriks oli soov käia külas paaril tuntud Lõuna-Setomaa pühal kivil, et saaks neist ka siin mõne sõna vesta. Kivid olid omal kohal ning eks neist kohe tulebki juttu, aga lisaks leidsin teel veel mõne püha või muu märkimist väärt tähendusega paiga ning olgu seetõttu nemadki siin ära mainitud.

 

Tartust Setomaale rändamine käib mul tihti sedamoodi, et sõidan rongiga Koidula jaama ning sealt juba rattaga edasi ühes või teises suunas. Sel korral sõitsin ühe soojaga (endal vere maitse suus) Võmmorskisse, ületasin Piusa ja Pelska jõed, ronisin vapralt üles mäkke ning litsusin aina edela suunas, läbides Jaanimäe, Veretinä, Tsergondõ, Tobrova ja Lepä. Esimese sisulise, ehkki põgusa peatuse tegin alles Viro külakeses, kus otse Obinitsa – Meremäe maantee veeres on vana külakabeli ehk setopäraselt tsässona ase. Väike palkhoone ise on juba varasemate aastakümnete jooksul kaduvikku läinud; veel 10–15 aastat tagasi mäletasin ma ise sellest ainult kõige alumist läbimädanenud palgikorda. Puidust paremini oli säilinud algselt tsässona tagaseinas olnud parajalt masajas kivirist, kuid sellelegi olid sisse pugenud ohtlikud praod.

 

Vahepealsetel aastatel oli siiski nii mõndagi tehtud ning praegu võttis mind vastu juba oluliselt muutunud pilt. Tsässonat ennast polnud küll uuesti üles ehitatud, kuid kivirist ja tsässonaase olid vahepeal võimust võtnud kibuvitsast ja muust võsast puhtaks raadatud, ristile hoolitsev katus peale ehitatud ning tsässona piirjooned uue palgikorraga maha märgitud. Lisaks oli juurde püstitatud infotahvel, mis kõneles paiga korrastamisel tehtud arheoloogilistest uuringutest kolm aastat tagasi. Heiki Valgu juhtimisel leiti tookord sajandite vältel maha kukkunud münte vahemikust 1660.–1960. aastad. Mündid polnud sinna tulnud omal jõul, vaid nähtavasti annetatud ristile ja tsässonale. Keegi oli siia ära kaotanud oma kaelaristi – ka selle leidsid arheoloogid nüüd üles. Maas vedeles ka varauusaegseid potikilde, mis võivad pärineda omaaegsetest taludest või hoopis risti ja tsässona juures toimunud palvustest. Hävinud tsässona ehitusaega ei teata, aga rist võib väljanägemist arvesse võttes pärineda juba 14.–16. sajandist. Säilinud on ka teadmine, et pühapaika käidi varemalt kokku paasapüha aegu ehk 19. augustil. Tsässona juurde viidi siis õunu, sest paasapäeva on loetud õunte valmimise ajaks ning alates sellest kuupäevast on mõtet neile hambad sisse lüüa.

(Viro (ehk Palandõ) tsässon hävis mõnikümmend aastat tagasi, hiljuti on aga pühapaigas taas kord loodud)
 

(Tsässona kunagist aset markeerivad kividele toetatud aluspalgid, millele on kaitseks kliima eest laudadest katused peale ehitatud. Ka kivirist on endale taas varjualuse pea kohale saanud)

(Viro kivirist on selline nunnult töntsakas. Trapetsjad labad on sealjuures iseloomulikud Irboska kandi kiviristide tegemise traditsioonile)

Viro kivirist oli niisiis selle matka esimene Setomaa püha kivi. Olles seal vajaliku hingetõmbe ära teinud, jätkasin teekonda lõunasse, et leida üles järgmised. Mu silme ees virvendas sihtpaigana Vaaksaarõ nulk, Setomaa üks kõrgemaid piirkondi, kus künkad kerkivad enam kui 200 meetri kõrgusele merepinna kohale. Merd siin ometigi läheduses pole, hoolimata Meremäest, Mereküläst või teistest sarnastest eksitavatest kohanimedest, mida oma teel kohtasin. Merekülä kohta on hoopis pakutud välja, et kuna selle ajalooline venekeelne nimekuju on Ме́рина Гора́, siis võib toponüüm siin õrnalt, kuid elegantselt vihjata hoopis soome-ugri rahvarühmale merjalastele, kes ennevanasti elasid peamiselt küll Moskva kandis, kuid mine sa tea, mõni võis ju mingitel asjaoludel ka siia Setomaale sattuda. Kuna seto toponüümikas esineb veel vähemalt kaks kohanime, mille tähendust võib seletada merjalastele lähedaste ersade-mokšade keele abil (Poksa ja Rääsolaane) ning et seto kultuuris on mõningaid teisigi nähtavasti Volga kandi rahvastelt pärit jooni (lähemalt loe näiteks siit), siis ei tõtta ma ka Merekülä ja merjalaste vahelist võrdusmärki liiga usinalt prügikasti pühkima. Aga et kohapeal passimisega pole ka võimalik enam midagi kindlalt tõendada – sest ega tänapäevased merekülälased ju enam ammugi merja keelt kõnele – , siis rühkisin sealt lihtsalt edasi, kuni jõudsin Miikse kirikukülla.

(Salapärase nimega Merekülä)
 

(Vaaksaarõ nulgas on aimata Haanja kõrgustiku hingust. Maastik muutub lainelisemaks, künkad kerkivad taeva suunas)

Kirik pole Miikses olnud kuigi kaua. Ristija Johannesele pühitsetud jumalakoda ehitati alles 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul – veel Stalini eluajal. Sellise vaga teo tõttu andis verine diktaator peagi kuulsusetud otsad ning läks sinna, kuhu veriste diktaatorite hinged on tavapäraselt minema sunnitud. Kiriku ümber on väike surnuaed, kuhu matab ja käib lahkunud omakseid külastamas peamiselt kohalik Vaaksaarõ nulga rahvas. Kõige suurem kogunemine leiab aset vana kalendri jaanipäeval 7. juulil. Sellal korjub Miiksesse ka kaugemalt pärit rahvast, keda tõmbab siia üks vana-vana traditsioon, palju vanem kui künkapealne kirik ja kalmistu. Nimelt asub lisaks neile Miikses ka veel ravi- ja muude imevõimetega Jaanikivi.

(Setomaal on koguni kaks Stalini ajal ehitatud kirikut. Üks on Obinitsas, teine aga siin Miikses. Verine diktaator viskas selle peale vedru välja)
 

(Jupike kiriku ümber kasvanud surnuaiast)

Jaanikivigi on oma nime saanud piiblist tuntud Ristija Johanneselt, niisamuti kui õkva kivi kõrval vonklev madal Jaanioja (Jaaniuja). Setod on teadnud kõnelda, et kunagi käis pühamees Miikses ning istus kivi peale jalgu puhkama, millest jäigi viimasele alatiseks pühadus külge. Kuuldused sellest imelisest loost on levinud üle Setomaa ja kaugemalegi, nii et vanal jaanipäeval tullakse tõepoolest suurte rahvahulkadena Jaanikivi juurde, et talle austuseks head ja paremat tuua. Andideks kõlbab mitmesugune väärt kraam – leib, piimasaadused, vill, linad, riideesemed. Vastutasuks loodetakse kivilt abi enda heaolu parandamiseks. Kellel mõni tervisemure, võib suruda haige kehaosa vastu kivi. Et toimetamised Miikses üleliia paganlikuks ei läheks, on siin juba vanadest aegadest jaanipäeval kohale käinud ka preester (enne Miikse kiriku valmimist tuli ta näiteks Taelovast, mis nüüd on Vene poole peale jäänud), kes juhtis kivi juures palvust ja pühitses Jaanioja vee. Seejärel on rahvas vett samuti kasutanud oma abiks ja õnnistuseks, visates tänuks ojapõhja münte. Lisaks preestrile tuli Miiksesse kohale palju sante ja kerjuseid, kellele kivile toodud annid viimaks võrdselt laiali jagati. Praegusel ajal, kui ande pole enam nii rikkalikult ja mitmekesiselt, on ka almuste jagamise komme kadunud. Ojapõhjas siravad rahad aga kinnitavad, et mõned tavad on siin endiselt kindlalt elu ja tervise man.

(Jaanikivi ja Jaanioja otsija pööraku pilk kollase infostendi suunas)
 

(Ning siin nad kõrvuti ongi - oja ning selle kaldal veidi tükliku olekuga Jaanikivi)

(Oja põhjas sätendavad ohvrirahad nagu kalasoomused)

Muidugi võib meie segastel aeadel leiduda neidki, kes nüüd põlastavalt hüüatavad, et mingid kivid või lätted ei saa ju ometi tegelikult pühad olla ning et see kõik on sulaselge jama. Nojah, eks ta tõsi ole, ega kaugeltki iga kivi ju pole püha, isegi kui ta kenasti läigib, on riputatud kuldketi külge ning peaks müüja väitel avama su ussripikutšakra. Isegi Jaanikivi kohta esitati juba päris vanasti skeptilisi seisukohti. Neist (kuri-) kuulsaimat mäletab kohalik rahvas hästi. Nimelt kuna Miikse asub kohe Seto- ja Võro- ehk Liivimaa piiril, hakanud kord üks Liivimaa poolt pärit mõisnik või talunik endale uut karjalauta ehitama ning otsustas ka Jaanikivi ehituseks vedada. Mõeldud-tehtud – püha kivi õhati juppideks ning müüriti hoiatustele vaatamata laudaseina. Lugu oleks sellega ka lõppenud, aga ei lõppenud. Lõppema hakkasid hoopis laudas elama pandud lehmad. Laudaehitaja sai viimaks oma veast aru ning tõi jupitatud kivi oma algsesse asukohta tagasi. Ning selles, et Jaanikivi on tõesti katki tehtud, võib oma silmaga veenduda igaüks, kes Miikset palverännakul või muidu kolades väisab.

(Oma silm ei valeta - kivi on katski mis katski)
 

Enne kiriku ehitamist olnud Miikses ka mitu tsässonat – üks külas sees, teine kuskil üsna kivi lähedal (see hävi ilmselt juba 20. sajandi algul) ning kolmas, 1920. aastate lõpus ehitatud, otse kivi kõrval. Viimase ehitas isa Dorofei Petseri kloostrist, et rahvas liiga palju tähelepanu kivile ei pööraks, vaid pigem tsässonasse pandud Ristija Johannese ikooni austaks. Nõukogude aastate jooksul hävisid kõik selleks ajaks veel Miiksesse jäänud tsässonad ning vastvalminud kirik võttis jumala teenimise rolli enda kanda.

 

Seda pean ka veel kindlasti lisama, et Jaanikivi asub otsapidi ühe künkakese pervel, aga künkake ise on vana külakalmistu – nii et üks pühapaik teise kõrval. Lisaks on arvatavasti Miiksest leitud 1884. aastal üheksast araabia dirhemist koosnev viikingiaegne aare (leiukoha lokaliseerimise teeb ebakindlaks see, et Miikset on kirjakeeles nimetatud ka Meeksiks, teine samanimeline koht leidub aga ka Lämmijärve ääres). Miiksest läks keskajal läbi Vastseliinast Pankjavitsa ja sealt edasi Irboskasse suunduv maantee, mida mööda liikusid rahumeelse rahva kõrval vahel ka sõjaväed. Sestap on küla oma esimese kirjaliku mainimise saanud seoses 1341. või 1342. aastal toimunud lahinguga Liivimaa ja Pihkva vägede vahel, mis nähtavasti kusagil siin Miikse oja äärsetel väljadel aset leidis (pihkvalased said klobida, nii et tolmas).

(Oja ja kivi kõrval olev madal küngas peidab endas vanade miikslaste haudu)
 

(Keskaegne tee Miiksest Pankjavitsa suunas. Praegusel ajal poolitab seda küll kontrolljoon ehk hallustraat)

Selle vana tee võtsin minagi ette ning sõitsin mõne kilomeetri ida poole. Pikalt selles suunas minna ei saa, sest Venemaa kunagi huupi joonistatud kontrolljoon tuleb peagi vastu. Käänasin ära vasemale Kiislova poole ning sealt omakorda ülesmäge Pelsile, kus elab nulga teine tuntud ohvrikivi. Tema nimi on Annõkivi ning sarnaselt Jaanikivile kõneleb seto pärimus siin Püha Maarja emast Annast (Annõst), kes maad mööda rännates korraks kivile puhkama istus ja kehakinnituseks oinaliha sõi. Vanas kalendris on annõpäiv 7. augustil. Sellal tuli rahvas Pelsile kokku, villad ja oinapead kaasas, et need Annõkivile ohverdada. Pankjavitsast või mujalt oli selleks puhuks teenima tulnud preester, samuti olid platsis vaesed, kellele lambasaadused päeva edenedes laiali jagati.

 

Pärimus osutab koguni kahele kõrvutisele kivile. Õige Annõkivi olevat praegu enamjaolt maa sees, nii et ainult üks nukikene kamara alt välja vaatab, selle kõrval aga on madal ja lameda pealispinnaga Andõkivi, kuhu lambasaadused asetati. Mõlemad kivid on alles. Neile liginemine nõuab aga pisukest nahaalsusepisikut, kuna kohe kivide kõrval asub üks talu ning kuuseheki tagusel pinil on kuulmine piisavalt korras, et igasuguseid hulkujaid tähele panna ja neile reageerida. Arvan siiski, et Pelsi rahva elu on tänapäeval piisavalt rahulik ja vaikne, kuna annõpäeva, erinevalt Miikse jaanipäevast, tänapäeval eriti aktiivselt ei tähistata.

(Pelsi pühapaiga miljöö - kivid, muinsuskaitsetahvel ja taamal terendav Kiislova küla)
 

(Kui uskuda kohalikke, siis pidavat see õige Annõkivi olema suuresti maa sees, nii et vaid jupikene sellest ulatub välja vaatama. Iga muruniiduki õudusunenägu...)

(Lamedale Andõkivile asetati villad ja oinapead. Hiljem läksid annid vaestele ja väetitele)

Üsna vanasti olnud kivide juures ka väike puust tsässon, mis mälestuste järgi maha põlenud. Selle asemel ehitati 1896. aastal Pelsi külakese teise otsa paksudest maakividest kabelike, mida ma samuti Annõkivi(de) järel põgusalt kaemas käisin. Seegi tsässon on pühitsetud Pühale Annale. Maakividest tsässonad pole Setomaal just kuigi tavalised, kuid ajahambale peavad nad kahtlemata paremini vastu kui haprama loomuga puit.

(Praegu on Pelsi külas juba üle saja aasta olnud maakividest tsässon. Setomaa külakabelitele iseloomulikult on tal väike avatud eeskoda)
 

Koidula – Tartu rongi väljumiseni hakkas aega järjest vähemaks jääma, samuti pidin arvesse võtma mind jaamast lahutavad kilomeetrid, puhutise vastutuule ja sõrmi pureva külma. Tuli pingutada. Ma ei mäleta enam, kas tagasiteel sadas ka või mitte, aga lõppude lõpuks jõudsin ma siiski kohale, kusjuures isegi väikse varuajaga. Rongis kodu poole loksudes sulasid kohmetunud sõrmed ja muud kehaosad aegamisi üles, aga mu jutu moraal on see, et kui ma oma muinasreiside planeerimisel pole seni osanud ilmaga arvestada, siis ega ma ilmselt hakka seda tegema ka edaspidi.

 

Setomaa pühad kivid elavad omal kohal iga ilmaga.

Muinaslugusid Viimsi poolsaarelt

 

Meie kauni isamaa muinasjäänustega tasub tutvuda ka siis, kui suvesoojad on järk-järgult asendumas karmimate oludega. Augusti lõpp ei toonud küll päikesepaistele järsku otsustavat lõppu, kuid andis samas mõista, et lisaks põuasele leitsakule võib ilmal leiduda aastaringis teisigi variatsioone. Nii juhtus, et just selsinatsel päeval, mil ma seoses tööga Tallinnasse tulin ning mõne tunni vaba aega ka lähikonna muinasajaloole plaanisin pühendada, möllas merel paras torm ja taevast kallas vahelduva intensiivsusega, kuid enam-vähem lakkamatult vett alla Rävalamaa peale. Olin rongi peale kaasa võtnud jalgratta – sest sellega pääseb ju soovitud paikadesse mõistagi hõlpsamini ligi kui näiteks jala või ühistranspordiga – ning Tallinnas Ülemiste peatuses maandudes sain läbimärjaks loetud minutitega. Kuna töökohustuste täitmine toimus Kumu kunstimuuseumis, mis kunsti parema säilimise huvides on loodud veekindlaks, siis möödus suurem osa päevast inimväärse kuivamise suunas. Aga ühel heal hetkel sai töö otsa ning algas ränk ja võhmalevõttev lõbu.

 

Pärastlõunal õnneks enam suisa oavarrest ei kallanud. Kange tuul tõi aeg-ajalt sellegipoolest endaga mõned vihmavihurid, aga need mind enam otsinguretkel oluliselt takistada ei suutnud. Väntasin Kadriorust kirde poole Viimsi poolsaarele, mis hoolimata oma viimaste aastakümnete sõgedast kinnisvaraarendusest on suutnud säilitada ka üht-teist väärtuslikku oma kaugema ajaloo kohta. Esmajoones tahtsin ma üles leida siinsete rooma rauaaja tarandkalmete asukohad. Selles aitas mind mõnevõrra ka netist leiduv kartograafiline materjal, kuid tubli jao olin sunnitud usaldama heale õnnele. Õnnega, nagu staažikam muinasreisikirjade lugeja ilmselt on märganud, on mul teinekord segased lood. Maastikul on tihti rohkem kui kaks varianti – sa kas leiad otsitava koha või ei leia. Või siis ei saa õieti arugi, kas koht, kuhu oled jõudnud, on nüüd see otsitav või mitte. Sel korral, usun, oli õnn mulle pigem armuline.

(Stiilinäide augusti lõpu ilmast Rävalamaal Viimsi poolsaarel kesk Pärnamäe muinaspärandmaastikku)
 

Tallinnaga piirnev Pärnamäe küla näeb esmapilgul välja nagu iga teine pealinna-äärne uusmagalarajoon, ent selle varjus peituvat iid-dimensiooni on hea tahtmise korral võimalik üles leida küll. Mulle naeratas õnn esmakordselt siis, kui Pärnamäe tee äärest leidsin kivirahnud, millest keskmisel tahvel kirjaga “Wiimsi 1241”. Nende juures püüab pilku värviliste rombide kujuline teabetahvel, mis annab paiga peal väärt tarkust lähikonna muististe kohta ning näitab kaardil ära nende paiknemise. 1241 märgib aastat, mil Taani preestrite Põhja-Eesti matkade tulemusel said kirja pandud kuninga uute alamate elupaigad ja nende adramaad. Viimsi kandist läks sellesse Taani Hindamisraamatu Suure Eestimaa nimistu nimelisse nimekirja seitsme adramaaline Uianra küla (mida võib lugeda ka kui Vianra). Küla täpset kohta ei tea kindlalt keegi, kuigi võimalikuks kandidaadiks on peetud näiteks Viimsi mõisa ümbrust.

(Rahnud meenutavad Viimsi astumist kirjalike allikate valgusesse. Arheoloogia pakub aga veel kordades vanemaid teadmisi)
 

(Keskmisele rahnule kinnitatud plaat pakub väljakutseid iidsete kirjade dešifreerijale. Mina lugesin lõpuks välja "Wiimsi 1241")

Teabetahvli asupaik polnud siiski suisa suvaliselt valitud, vaid asus kahe kunagise kivikalme naabruses. Neid ma ju otsima tulnud olingi. Tahvlil olev kaart osutus kasulikuks abiliseks ning, püüdes vältida maja ja selle aeda, mis eraomanduse kiituseks ja minusuguste muinashulguste nuhtluseks kalmete personaalruumi oli püstitatud, silkasin puude alla. Teineteisest vaid umbes 40 meetri kaugusel asunud kalmed olid muiste rajatud järsu klindi servale, kust ilusamatel aegadel avanes hingemattev vaade Viimsi poolsaare otsale ja seda ümbritsevale merele. Ent mind tervitas paljandi all vaid läbipääsmatu roheline rägu. Loodus oli vallutanud vaate.

(Puudeviirg palistab klindiserva ja vanade tarandkalmete kunagist asukohta)
 

(Vaade merele. Või õigemini selle puudumine)

Mis seal ikka, ega loodusel või sellepärast lasta kaduda, et ta merevaateid täis kasvatab. Kahjuks olid kadunud ka matusekohad ise, kuigi see ei tulnud mulle üllatusena. Teadsin ju, et ühte neist 1970. aastate algul avastatud kalmest rikuti tõsiselt 1988. aastal õunapuuaia jaoks buldooseriga maad tasandades ning et olemasoleva päästmiseks kaevas arheoloog Valter Lang 1990. aastal kalme läbi. Töö käigus leidis ta teise kalme, mis oli küll suurematest jamadest pääsenud, kuid läbi kaevata otsustati seegi. Tänu kaevamistulemuste publitseerimisele teame me vähemalt rääkida, mis siin kunagi olnud on.

(Umbes siin üks neist kahest kalmest oli. Õnneks on kunagine matuse- ja riitusepaik jäetud enam-vähem metsikuks ega ole püütud kõike täis ehitada)
 

Põhjapoolsel, buldoosriga üle käidud kalmel oli kokku neli paeplaatidest laotud tarandit, millest kaks keskmist olid kõige karmimalt pihta saanud. Teisel, paremini säilinud kalmel oli tarandeid vaid kaks. Mõlema kalme tarandite sisse kokku toodud kivide vahel leidus nii põletatud kui põletamata surnute luid, suurem jagu neist kalmes üsna läbisegi. Üsna arvukalt vedeles ka savinõude tükke. Teistest inimkätega loodud asjadest leiti kalmest eelkõige ehteid – käevõrusid, sõrmuseid, ambsõlgesid, pronksspiraale, helmeid ja paar kaelavõru. Muudest asjadest olid esindatud noad, vööpandlad, ketilülid, luisutükk ja mõned habemenoad. Esemed pärinesid valdavalt 4.–5. sajandist pKr ehk rooma rauaaja teisest poolest ja rahvasterännuaja algusest. Kui üleüldse on leiumaterjal mitmeski mõttes kooskõlas rooma rauaaja tarandkalmete traditsiooniga (ehete ja savinõukildude esinemine), siis haruldaseks võib pidada ühte kalme äärevaresse maetud lapsele kaasa antud väikest odaotsa – relvad on toonastes matmiskohtades ikka päris suur erand. Milleks alaealisele teise ilma sõjariistu vaja, jääb ilmselt lõpuni vastamata küsimuseks.

(Klindiserv ja sellel kasvavad tammed veidi teise rakursi alt. Kunagine avatud vaade võis pakkuda hingematvat tausta kõikvõimalike meie jaoks pentsikute riituste läbiviimisel)
 

Näiliselt kaootilises luude segapudrus on siiski täheldatud teatud seaduspärasusi, mis avavad meile vanema rauaaja matusekombestiku kurioosseid nüansse. Nii näiteks tundub, et lahkunute koljusid oli põletatud sagedamini kui muid luid. Sealjuures võidi pea kehast eraldada alles surnukeha mõningase laagerdumise järel kalmekivide vahel – eks ta tõsi ole, niimoodi tuleb pea kergemini otsast. Sealjuures pole alalõua põletamist eriti oluliseks peetud. Pealuude tuleroaks andmist põhjendavad uskumused on tänapäevaks unustatud, kuid võimalik, et sellega püüti kadunukesele pigem head teha, mitte talle käkki keerata.

 

Pärast läbikaevamist tarandkalmeid ei taastatud ning minulgi jäi nüüd üle vaid oletada nende täpne asukoht. Ent lähikonna arheoloogiline kultuurmaastik ei piirdu vaid nendega. Pärnamäe teest lääne pool on juba varasemast ajast teada Rootsi kuninga haua nimeline kalme, mis paraku lõhuti maaharimisega juba 1960. aastatel. Hiljem saadi kalmepõhjalt veidi savinõutükke ja rauast nn karjasekeppnõela tükke, mille põhjal arheoloog Vello Lõugas määras matusepaiga umbes Kristuse sünni kanti (või hilisemate seisukohtade põhjal Kristuse-eelse aastatuhande lõppu). Sealt lähistelt leidis ta ka asulakoha kultuurkihi, milles tuvastas põlenud kive, šlakkitükke ja potikilde. Viimaste põhjal dateeriti elupaik aastatesse 200 eKr – 100 pKr ehk eelrooma rauaaja teise poolde – tarandkalmetest mitusada aastat vanemaks. Teine arheoloog Mauri Kiudsoo pani vahepeal ununenud asukohaga asulakoha 2007. aastal täpselt kaardile paika. 16 aastat tagasi oli see maastiku avatuse tõttu veel suhteliselt lihtne, kuid mul polnud mõtetki sinnakanti siiberdama minna, kuna vahepealsete aastate jooksul oli 2000 aasta vanune asulakoht, ehkki muinsuskaitse all, krunte ja hooneid täis tehtud. Püüdsin siiski pildistamisel ära tabada kohtade umbkaudsed paiknemised. Kui hästi või halvasti see mul õnnestus, on juba iseasi.

(Eelrooma rauaaja asulakoht on praeguseks uusi majakarpe üsna täis ehitatud)
 

(Tõenäoliselt eelrooma rauaaegne kivikalme - "Rootsi kuninga haud" - võis kunagi asuda kuskil siin, võib-olla puudetukast vasakul. Taamal kõrgub Tallinna teletorn)

Sedamoodi võib öelda, et Pärnamäel sai inimasustus alguse tõesti juba eelrooma rauaajal. Mauri Kiudsoo on pidanud võimalikuks, et asulakohast lõunas külitav Soosepa raba, mida laienev kinnisvaraarendus pole suutnud seni veel alistada, vastutab inimeste siiameelitamise eest. Oli just see aeg, mil siinne rahvas õppis kasutama soode pakutava rauamaagi mitmekesiseid võimalusi. Eelmises reisikirjas kõnelesime viikingiaegsetest seppadest Peipsi ääres Raatveres. Pärnamäe siin oli üks neist paljudest paikadest, kus Eesti maatõugu sepatöö sai oma esimesi jalgu alla. Raba nimigi on selles kontekstis päris kõnekas. Rootsi kuninga haud, kust leiti põletamata või ainult nõrgalt põlenud inimluid, võis aga endast kujutada varajast tarandkalmet, milletaolisi on just hilisest eelrooma rauaajast leitud mitmelt poolt Ranniku-Eestist. Kaks pea kilomeeter ida pool klindiservale ehitatud tarandkalmet olid juba mõnisada aastat uuemad. Neisse matnud viimsikad ei pruukinud enam elada vanas kohas – Viimsi II asulakoht rooma rauaaegse keraamikaga on leitud tarandkalmetest lõuna pool. Huvitava tõigana on see koht olnud elupaigaks ka juba kiviaja lõpul, nöörkeraamika ajal. Mina sinna üldse ei sattunud ega polekski saanud sattuda, sest praeguseks on see asulakoht kruusakaevandamisega ilmselt lõplikult hävinud. Sestap keerasin otsa taas Tallinna poole ning paiguti õudset vastutuult trotsides jõudsin lõpuks Balti jaama, et üles leida tagasi kodusesse Tartusse viiv rong.

Raatvere seppade pesa

 

August andis mitmesuguseid võimalusi kodumaal ja lähinaabruses ringi rännata ning üks selliseid kiiremaid sutsakaid viis mind Peipsi kanti. Kodavere kihelkond on huvitav päris mitme nurga alt – võtkem või vanausulised, Juhan Liiv või Alatskivi loss. Samuti on idamurdeline kodavere keelepruuk selline põnev, liites endasse eri suundadest pärit jooni ning kõlades sellest hoolimata ikkagi täiesti originaalselt. Vahest iseloomustabki just keel hästi Peipsimaa positsiooni inimeste ja kultuuride sünteesijana. Siinne asustuslugu küündib tuhandetesse aastatesse ning uusi avastusi tuleb järve kallastelt ja vee altki pidevalt juurde.

 

Kodavere kirikust mõni kilomeeter loode pool Raatvere külas asub kohe maantee ääres terve komplekt muistiseid, mis avavad ühe Peipsiveere nurgakese rahva eluolu tuhatkond aastat tagasi. Uitmõtted olid selle kandi ümber keerelnud juba varemgi, kuid külaskäiguks pidin passima sobivat aega. Aga kui juba seal olin, siis läks koha leidmine Maa-ameti kultuuripärandi kaardirakenduse lahke abiga kärmelt. Viikingiaja lõpu ja hilisrauaaja (10.–13. sajandil) talud asusid sealsamas, kus praegusedki – maanteest Peipsi pool umbes kolme hektari suurusel alal. Omaaegsetest hoonetest, hoovidest ja hoovitagustest on jäänud maha arheoloogiline kultuurkiht. Sinna ma siiski ligi ronima ei hakanud, kuna võõra tüübi hulkumine kellegi tagaaias oleks välja näinud suhteliselt kahtlane. Seevastu sihtisin tähelepanu teistele muistsetele paikadele.

(Puude tagant annab endast märku suur sinine Peipsi järv)

Tegid muinasraatverelased oma kodus, mida tegid, aga kui asi läks rauatootmisele, mindi selleks ilmselt tuleohutuse eesmärgil taluhoonetest mõnisada meetrit kagu poole. Rauda vajas lihtinimene toona tagasihoidlikult, vahest ainult noa, vikati ja kirve jaoks. Erialainimesele kulus mõistagi rohkem – sõdalane ja kütt pruukisid tapariistu, puusepp peitleid-voolmeid, sepp tervet täiskomplekti spetsialiseeritud töövahendeid jne. Kuna kogu raua saamise ja sellest kõikvõimalike esemete valmistamise võlukunstid olidki pühendatud viimasena mainitud ametimehele, siis pidi ta olema rahva seas päris austatud – sõltus tema oskustest ja abivalmidusest teistegi heaolu. Rauatootmine oli tublisti aega ja võhma nõudev töö. Vaevalt et üks auväärsesesse seisusesse tõusnud sepaisand üksipäini kõiki kohustusi enda õlule kanda võttis. Tema keskendus keerulisematele ja täpsematele töölõikudele, lihtsam-mustem töö jäeti vähemkvalifitseeritud odavtööjõule. Sedamoodi valmis terve brigaadi ühisrügamisel ihaldatav lõpptoodang, mida hiljem arheoloogid on leidnud nii elupaikadest ärakaotatult kui ka surnutele kalmesse kaasa pandult. Muinasteadlastele oskavad aga hinnata ka seda, mida muistsed rauatootjad ise üleliigseks prügiks pidasid ja objektile maha vedelema jätsid – näiteks savist rauasulatusahjude tükke ja šlakikänkraid. Rauatootmistaristust leiti kaevamistel ka paar sulatusahju aset ja üks söepõletamisauk.

 

(Rauda sulatati külast veidi eemal. Praegu on selle koha peal põld)

Kui juba jutt surnute sfäärile kaldus, siis püüti Raatveres sarnaselt rauasulatusele kodutanumalt igaks petteks eemal hoida ka surnud. Nende tarbeks valiti umbes 10. sajandi lõpus kas juhuslikult või tagamõttega sama rauatootmispaik ning võib koguni olla, et mingil ajal tegeldi seal pisut kõrgemal liivakingul rauatöö ja matmisega üheaegselt. Nagu arheoloog Ain Lavi aastatel 1981–1983 päästekaevamiste käigus leidis, maeti Raatvere surnud algul vaid põletatult, kuid 11. sajandi algusest lisaks ka põletamata ning valdavalt peaga lääne poole (vaid paari panusteta luustiku pead olid suunatud põhja). Sedamoodi oli igati omane ka ristiusu tavadele. Peipsi järve mööda võisid teadmised kristlusest liikuda juba jupp maad enne ristisõdade möllu. Vesikonna suurim kiriklik keskus asus lõunas Velikaja jõe alamjooksul Pihkvas ning sealt oli laevaga Põhja-Peipsile siinse Soopoolitse nimelise maanurga rannavetesse liikumine soodsate ilmaolude korral puhtalt ärategemise küsimus. Kuid ega siin ka vanu kombeid sedamaid üle parda heidetud – enamik maetuist olid varustatud kogu Toonelas vajamineva kraamiga, eelkõige savinõudega, mida leidus paljude luustike juurest. Samuti põletati endiselt vähemalt osa surnuid enne matmist vana kombe kohaselt tuleriidal ära. Alles 13. sajandil näib põletusmatuste tava Raatverelt hääbuvat – usutavasti kristluse uue, nii otsese kui kaudse surve tõttu. Kalmistule aga maeti raatverelasi ilmselt ka veel keskajal.

(Rauatootmiseks ja surnute matmiseks sobis enam-vähem üks ja sama koht. Ei tea, milline see koht küll 11. või 12. sajandil välja nägi, ent praegu kasvavad muinaskalme peal puud)
 

(Kes püüab Raatvere kalmet üles leida, siis sellele annavad sobiva juhise kohe maantee äärsele matusepaigale püstitatud vana kooli muinsuskaitsetahvel ja infostend. Eemalt võib aimata juuresoleva talu maakeldrit. Võin enam-vähem kindel olla, et selle ehitamisel satuti nii mõnelegi muinasluule)

Kokku 27 kaevamistel leitud laibamatusest on arheoloogide silmad pannud iseäranis kahtlaselt särama kaks. Need mõlemad kuulusid keskeltläbi 35-aastastelt surnud meestele, kellele oli hauda kaasa pandud sepatööks vajalikku kraami ja muud head. Ühe kirstuga sängitatud mehe erakordselt mitmekülgsesse hauainventari kuulusid sepavasar, vikatitera, mõõk, kaks suurt odaotsa (neist ühe küljes olid pronkstraadiga kinnitatud mingi linase kanga jäänused), neli käevõru, spiraalotstega sõrmus, hoburaudsõlg, riidejäänused ja nende pronkskaunistused, vöö ja pandlad, Saksa linnas Wormsis umbes aastael 1002–1024 vermitud hõbemünt, kasetohust vakake, puust kausi tükid ja käsikedral valmistatud savikauss. Kõige suurem panus oli surnu jalutsisse kummuli asetatud raudpada, mida ilmselt oli samuti kasutaud sepatööks. Pikemalt seletamatagi on selge, et tegemist on ka Eestis ainukordse arheoloogilise leiuga. Võrdlusmaterjali võib aga leida naabrusest. Sepapadasid on maetutele kaasa antud Skandinaavias, samuti soomlaste, karjalaste ja vepslaste juures, mis kuulusid laiemalt viikingiaegsesse kaugveeteede võrgustikku, nagu õigupoolest Raatveregi. Valmistusviisi põhjal on oletatud, et Raatvere katel oli kohaliku meistri töö, nii et mine tea, ehk läks pada koos oma valmistajaga üheskoos Toonela maile.

(Vähe väsinud olekuga infotahvel on 2023. aastal veel üldjoontes loetav, samuti annab juureolev pilt aimu Raatvere kuulsast sepast, kellel on palju asju ja oda küljes lehvimas lipuke. Odaotsa küljes säilinud tekstiilijäänuseid on tõesti lipuna tõlgendatud, kuid ega me täpselt ka tegelikult ei tea)
 

Teinegi arvatav sepp oli varustatud raudvasaraga ning lisaks sepapihtidega. Muudest panustest olid esindatud vikat, odaots, kirves, käevõrud, hoburaudsõlg, vöö, savinõu ja muud head. Ain Lavi on sepapihtide tegumoe põhjal järeldanud, et neid kasutati toorrauakamakate väljavõtmiseks sulatusahjust, ning selle põhjal omakorda järeldanud, et 11. sajandil tegelesid raua tootmise ja toorrauast esemete valmistamise etappidega ühed ja samad inimesed (aga arvan endiselt, et mustem töö anti ikkagi abijõu teha). Ilusate asjadega on maetud veel teisigi raatverelasi, kuid põhjalikumat tervikkirjutist kalmerahva kohta pole minu teada seni ilmunud. Aga kui nüüd keegi võtaks uurimistööd teha, siis pakuks Raatvere aines kahtluseta veel põnevaid seiku ja tõiku meie kodumaa minevikust.

 

Ei saa salata, huvitav kant see Peipsimaa.