Suur-Võrtsjärve avastajad

Muinasreisikirjade ajaraamatu 2020. aasta kiviaegsed lood on jõudnud kolmanda peatükini. Varasemalt nägime, kui hea oli juba vanasti elada Suure-Emajõe rahulikel kallastel ja Haanjamaa kühmlikel pervedel, nüüd aga tutvume, kuidas tundus elu ühe tõeliselt suure järve kallastel. Võrtsjärv on oma 270 km²-ga tänapäevalgi päris suurejooneline veekogu, aga oma kümme või üksteist tuhat aastat tagasi laius ta enam kui kaks korda suuremal alal, eelkõige põhjaosas, kus praegu asuvad Suure-Emajõe ülemjooks ja Alam-Pedja soomassiivid. Mandrijää taandumisel tekkinud Kolga-Jaani voorestik kujutas sellal piklike saarekeste arhipelaagi, mille ümber sillerdas madal mage järvevesi. Mesoliitilised eestimaalased kodustasid need saared ja kõikvõimalikud muud Võrtsu-ääred kaldad esimesel võimalusel ära. Neist jäänud paiku ja jälgi käisin ma avastamas ühel sooloretkel. Lisaks väisasin Võrtsjärve läänekallast terake varasemal automatkal, mille käigus sai samuti üks noorema kiviaja staarmuistis isiklikult tuttavamaks. Jutu loogilisema voolavuse huvides tutvustan esmalt jalgsimatkal, seejärel automatkal nähtut.

(Õhtuvärvid Võrtsjärve kohal)

Viimase paarikümne aasta uurimistööde jooksul on Võrtsjärve vahetust ja kaugemast ümbrusest leitud nii rohkelt kiviaega, et kõigi paikade läbikäimine oleks nõudnud tublit intensiivset nädalat. Selge see, et sellist aega nagu eriti pole – sestap valisingi välja need kõige sagedamini kirjasõnas läbi lipsavad kohad, mis on kujundanud (ja vajadusel ümber kujundanud) oluliselt meie arusaamu kodumaa varaajaloost.

(Matkadel väisatud Võrtsjärve äärsed kiviaegsed paigad. Kaardipõhi Google Mapsist) 

Juuni alguses tundsin üha kasvavat tõmmet võtta telk selga ja sukelduda mõneks ööks metsikusse rohelusse. Muud asjatoimetused nõudsid aga üksjagu oma ning ainsaks vabamaks õhtuks oli ilm keeranud ette oma vesisema palge. Kes mind lähemalt teavad, on tuttavad ka minu kohati üsna eredates värvides väljalööva põikpäisusega – igatahes hindasin olusid matka jaoks piisavalt normaalseteks, hüppasin Viljandi bussile ning Võrtsjärve ääres Leiel jalastusin. Kaugusest kostus kiviaja kume kutse. Pidin sellele ilmtingimata järgnema.

Tagantjärele tarkusena oleksin vihmaoludes pigem pidanud valima päris-tee, mis oli küll pikem, kuid see-eest tunduvalt kuivem kui metsavahelised põdrarajad. Kõrge alustaimestik (eriti just raiesmikul, mis oli vaarikavõsa ja muud säänest kõrini täis kasvanud) tegi saapad ja püksid peagi ligumärjaks ning moraalile see just ülevalt ei mõjunud. Aga ega nutta polnud ka mõtet, sest tunne oli niigi niiske ka ilma pisarateta. Pressisin edasi, kuni jõudsin esimesse plaanitud punkti.

(Teekond läbi niiske ja märja. Vähemalt oli otsetee) 

Moksi asulakoht [1] on Eesti muinasuurijatele olnud teada alates 1930. aastast, mil kiviajale pühendunud arheoloog Richard Indreko Moksi talu maal ümbritsevast veidi kõrgema voorekese lael selle leidis. Juhuleide ja koguni haudu oli Võrtsust põhja poolt varemgi leitud, kuid päris elupaik pakkus ajastusse sisseelamiseks erakordset võimalust. Indreko kasutas seda hästi ära. Kaevamistel satuti kividest tuleasemele, mida kattis paks söe ja tuha kiht, ning kolde lähedusest paar puust vaiaotsa. Viimastest järeldas Indreko, et küllap need pärinevad kiviaegsest püstkojast, mille keskel tulekolle paiknes. Ümberringi vedelevad tulekivist terariistad ja killud lubasid asula dateerida keskmisesse kiviaega ehk mesoliitikumi ning Eesti vanima hoone jäänused olidki justkui käes.

(Moksi asulakoht keset madalat voorelage)

Aga asjalood pole ometi nii lihtsad kui toona tundusid. Postijäänuste samaaegsus tuleasemega on tugeva kahtluse alla pandud (radiosüsiniku abil dateerimine leiutati alles pärast Teist maailmasõda, nii et Indreko seda kasutada ei saanud). Lisaks on ainult kahe säilinud vaia põhjal raske rääkida konstruktsiooni põhiplaanist – teoreetiliselt võib see olla ümmargune, nelinurkne, amööbjas või seitsmeteistkümne tipuga tähe kujuline (võite nimekirja oma fantaasia piirides jätkata). Soome arheoloog Sakari Pälsi oli küll juba 1915. aastal leidnud Karjala kitsuselt kiviaegse püstkojalaadse hoone säilmed, kuid tänapäeval kaheldakse isegi selles – tegemist võis olla vaid osa suuremast ehitisest. Ettekujutus kiviaja püstkodadest on siiski nii tugevalt juurdunud, et seda välja rohida pole sugugi lihtne töö. Ja ega siis lõpuni kindel saa olla; muude arhitektuuriliste lahenduste kõrval võis vähemalt keegi mingiks otstarbeks püsti lüüa mõnegi püstkoja. Lihtsalt tõendid (veel) puuduvad.

(Mesoliitikumi peal kasvab kena kõivutukake) 

Uurimisloos oli sellal üldse veel aeg, mil mesoliitikumi puhul eristati lisaks Kunda kultuurile Kesk-Eestis Võisiku kultuuri, millele peeti iseloomulikuks kohaliku tulekivi rohket pruukimist. Kõik Võrtsjärve madaliku voorekeste asulakohad esindasid selle süsteemi järgi Võisiku kultuuri. Võisiku kultuurile omistatud leiud ja muistised loetakse tänapäeval Kunda kultuuri kuuluvaks. Muidugi olid kõikjal tavalised teatud piirkondlikud eripärad eluviisides ja materjalide kasutuses. Näiteks Kesk-Eestit on tõepoolest õnnistatud kohaliku tulekivi ressursiga, mida kiviaja rahvas mõistis enda hüvanguks ära kasutada.

Kunagine Võrtsjärve kaldajoon oli isegi minu jaoks äratuntav. Lapiku voorekese servad oli kunagi siin loksuv vesi üsna selgepiiriliseks saareks vorminud. Madalamal olnuks maapind endiselt niiske, kui poleks laia kraavi, mis suurema osa veest Võrtsu poole viis. Tahtsin minna otse edasi Meleski suunas, aga kraav oli ülehüppamiseks liiga lai ning ebamäärase sügavuse tõttu loobusin ka veest läbikahlamise mõttest. Seega tuli langetada valik veidi pikema tee kasuks, mis tegelikult ka ennast õigustas. Kraavi äärest ehmatasin jooksu kaks pahaaimamatut metskitse. Soku ärevad tontlikud karjed kõlasid veel tükk aega metsasügavusest.

(Järsk astang koplis näitab kätte, kus tõusis kord saareke Suur-Võrtsjärvest)

Kunagiselt Moksi saarelt jõudsin mööda metsateed siiski üsna kiiresti Meleskisse ning sealt paar kilomeetrit põhja poole Siimusaarele. Mesoliitilisele esmaasunikule oli paadiga ühelt saarelt teisele mõlatamine hõlpsam kui minul seljakoti ja kahe märja koivaga loivamine. Kindlasti oskas ta igal uuel saarel ainsa hetkega ära fikseerida vähemalt kaks või kolm sobivat kalapüügikohta, ühe hea pardivaritsuspositsiooni ja kuulda sajakonna sammu kauguselt ilmeksimatult ära heli, mida tekitab pilliroos liikumatult konutav kobras.

Siimusaar [2] on Moksiga sarnane voor ning samuti üsna tuntud kiviaja elukoht. Selle teadusliku avastamise lugu on taas seotud Richard Indrekoga, kes vaid aasta pärast Moksit siin maandus. 1960. aastatel müttasid Siimusaarel põhjalikult arheoloogid Lembit Jaanits ja Henn Moora. Laialt maa-alalt on leitud mesoliitikumi tõendavaid esemeid, mistõttu võib ette kujutleda, et Siimusaart (mis nime ta toona iganes kandis) haldas sama kogukond, mis Moksitki. Kaevamistel saadud loomaluud esindavad täiesti tüüpilist kiviaja jahiulukite paraadi – põder, kobras, karu, metssiga, saarmas ja teised, samuti kaladest näiteks latikas ja haug.

(Siimusaare vaade. Kiviaeg, vanem rauaaeg, tänapäev)

(Üks silt on hea, kaks veel parem. Vähemalt on enam kui kindel, et olen jõudnud otse kiviajale) 

Samas leidub Siimusaarel ka veidi päris kiviaja lõpust pärinevat nöörkeraamikat. Nöörkeraamikud on meile juba varasematest reisikirjadest tuttavad tegelased, kes toimetasid ka Suure-Emajõe kallastel ja mõne Haanja kõrgustiku järve ääres. Suur-Võrtsjärv oli selleks ajaks Siimusaarelt taandunud ning mõnusate kalapüügipaikade asemel võis paik uusi inimesi ligi meelitada põlluharimiseks sobiliku maaga.

Siimusaarel on elatud veel millalgi eelrooma või ka rooma rauaajal. Sellest perioodist on asula kultuurkihti maha jäänud tekstiilivajutisega ja riibitud potikilde, samuti üks tulease. Samaaegne võib olla Siimusaarele kokku kantud kivikalme, mille rahvapärane nimi on „Vana eestlaste tuletorni ase”. Kuigi Võrtsjärv jääb vaid linnulennult vaid nelja kilomeetri kaugusele, siis tuletorni päris-päriselt seal siiski vist polnud. Kalme tundub nende kivide puhul palju usutavam.

(Kivihunnik nimega "Vana eestlaste tuletorni ase", tegelikult küll ilmselt vanema rauaaja kalme)

Lähinaabrusse jääb veel üks kuulus asulakoht nimega Kivisaare [3], kuhu Siimusaarelt viib väike metsatee. Kunagi on siin asunud talu ning praegugi on see kena lagendik keset niiskevõitu metsa. Otse loomulikult on Kivisaaregi mesoliitikumi esimeses otsas olnud Võrtsjärve saareke ning sellisena ka küttide-kalurite-korilaste poolt hõivatud. Võib vist julgelt väita, et tegemist on omakandi muististest kõige kuulsamaga – kõigepealt avastati Kivisaarelt hoopis kiviaegne kalmistu ja alles seejärel asulakoht. Voore lõunaosas satuti kivikirvestele, talvadele ja tulekiviesemetele, aga ka esimestele luustikele juba 19. sajandi lõpus. 1910. aastast alates on Kivisaarel kaevanud vaata et iga kiviajaga rinda pistnud Eesti arheoloog, kõige viimati Aivar Kriiska 2002–2004. Kokku on kaevamistel leitud üle 20 skeleti ja lisaks pilla-palla luid enam kui kümnelt inimeselt.

(Veel üks kunagine järvesaar tänapäevase nimega Kivisaare)

Tükk aega oli matuste täpne vanus lahtine, nõnda on neid paigutatud eri uurijate poolt väga laia perioodi alates mesoliitikumist kuni pronksiajani. Dateerimise muutis keeruliseks asjaolu, et kivisaarlased polnud oma maetute hauapanustega varustamisele just üleliia rõhunud (või vähemalt sellistele panustele, mis ka ajahammast kannataksid). 2004. aasta laborianalüüs näitas, et üks luustik pärines tõenäoliselt vahemikust 4360–4230 eKr ehk teisisõnu neoliitikumi algusest. Inimluid leidub läbisegi ka asula kultuurkihis, mis tähendab, et kiviaegne inimene kas ei pannud surnuluid enda ümber tähele või ei lasknud end nende kohalolust häirida või siis vastupidi, tema jaoks oli just nimelt eriti oluline, et need ümberringi vedeleksid.

(Kaevamisjälgi oli Kivisaarel näha küll. Poolviltu vajunud posti küljes rippus kunagi nähtavasti muinsuskaitsetahvel).

Kivisaarel on ühtviisi esindatud nii keskmine kui ka noorem kiviaeg. Samuti on olemas põhimõtteliselt kõik vanemad keraamikaliigid – narva tüüpi keraamika (mida tänapäeval seostatakse pigem keskmise kiviaja lõpuga), kammkeraamika ja nöörkeraamika. Küllap on Kivisaarele jõudnud erinevatel aegadel eri päritoluga seltskonnad, kes paiga heaks kiitsid. Selliseid korduvalt kasutatud elukohti leidub Eestis isegi suhteliselt palju. Mis aga Kivisaare eriliseks teeb, on tema esindatus vanemas pronksiajas – meie esiajaloo kõige tumedamas augus. Oli mujal kuidas oli, vähemalt teame seda, et just nimelt keegi Kivisaarelt pärit inimene omandas Eesti ala ühe kõige esimese pronksist sirbi. Mis ta selleks tegema pidi ja miks hinnaline terariist kõigest hoolimata viimaks maha vedelema jäi, neile küsimustele mul enam vastuseid pole. Küll on arheoloogid arvanud, et sirp valmistati kusagil Ukrainas. Seega pidi ta maha rändama pika tee ja arvatavasti vahetama korduvalt omanikke, enne kui Võrtsu kandis paikseks jäi. Ma ei tea, kui palju on praeguseks vanema pronksiaja sirpe Eesti alalt leitud, aga Kivisaare oma on endiselt üks meie maa varasemaid metallesemeid, mis pärit  umbes 14.–15. sajandit eKr. Teisisõnu on sirp peaaegu 3500 aastat vana.

Kivisaare oli mu rännuõhtu viimane peatuspunkt. Väikese intensiivsusega, ent lakkamatu langev vihm hoidis enesetunde nivoo püsivalt kergel ebamugavusel. Panin telgi ühe põõsa taha püsti nii kiiresti kui sain. Toas vabanesid jalad märgadest saabastest-sokkidest, ning magamiskott hoidis kõleduse minust meeldivas kauguses. Ka telk oli endiselt ülesannete kõrgusel ega lubanud terve öö kestnud vihmal mind märjaks teha. Õhtul tegi vaid kitsesokk metsas kurja häält ning korra ärkasin öösel üles veidra hirmuhoo tõttu, mis otsekui kõuepilv jalgadest peani üle rullus. Aga et kõik oli endist viisi rahulik, uinusin kohe. Tea nüüd, kas see võis olla kiviaegsete maetute sõnum, et nende haudadel telkimine on halb mõte...?

Nõrk, kuid sellele vaatamata ebameeldiv vihm jätkas võimutsemist ka hommikul. Kell viis sundis äratuskell tegutsema, kella kuueks oli elamine kokku pakitud ning võisin Kivisaarega hüvasti jätta. Jalutasin taas üle Siimusaare ja läbi Meleski Leiele, kus buss mu tagasi Tartusse tõi. Kuivad vahetusriided aitasid enesetunde kaasaegse emantsipeerunud inimese tasemele tõsta. Aga mis seal salata, ka matkaraskustel on elus oma koht, eriti iseloomu dresseerimisel.

* * *

Viimasena räägin meeleldi praegugi õkva Võrtsjärve läänekaldal paiknevast Valma asulakohast/kalmistust [4], kus ühel maikuisel õhtul käisin. Õiget kohta pole kuigi lihtne üles leida. Ajalooliselt kannab see külaosa, mille alal muistis asub, Saba nime ning ükski viit sinna ei juhata. Tagatipuks tuleb kiviajale läheneda kas läbi taluõue või metsiku metsa. Siiski tõestab muinsuskaitsetahvel – ei, isegi kaks tahvlit – , et seikleja on ohtusid trotsides jõudnud tõepoolest soovitud maale. Praegu kasvab Saba maanukil korralik mets, kuid kunagi varem oli see põlluks küntud. Ja veel varem, nooremal kiviajal, elas seal üks väike tubli seltskond.

(Võrtsjärve kaldaid palistav roostik võis omal ajal pakkuda pilliroo näol head odavat ehitusmaterjali)

(Kujutage ette, et selle metsa ja võsa asemel oleks meeldiv liivane järverand ja sellel mõni hütt, mille ümber käib asjalik toimetamine) 

Valma asulat kaevas 1950. aastatel Lembit Jaanits. Kiviaegne asula koosnes arvatavasti vaid mõnest hoonest. Võrtsjärve läänekallas on erinevalt põhja- ja kirdekaldast olnud pikka aega ühe koha peal paigal ning loksub tänapäeval sealsamas kus kiviajalgi. Kaevamistel leiti põhiliselt tüüpilise ja hilise kammkeraamika ning nöörkeraamika tükke (kokku umbes 17 000 potikildu), mis kõik esindavad neoliitikumi. Samuti saadi natuke hilisrauaaegseid potikilde – järvevaatega asukoht vastas eri ajastute nõudmistele. Kultuurkiht avaldas veel kümmekond tuleaset, rohkelt tulekivist esemeid ja kilde, kivitalbu, luust kalapüügiriistu ja nipet-näpet teisi luuesemeid, merevaigust ripatseid ja muid tükke ning kalade ja jahiloomade luid. Põder ja kobras olid muidugi iga kiviaja ulukitükeldus- ja konsumeerimispaiga igihaljad hitid, aga sealsamas näiteks tarvas või kogunisti hüljes äratavad küll tähelepanu. Tarvast saan veel aru, see määratu sõnn võis järve kallastel küll ringi konnata. Aga hüljes... Kuigi Võrtsjärv on suur, pole see kaugeltki meri ega isegi mitte Saimaa järv Soomes, mis tõesti võib uhkust tunda oma kohaliku viigerhülge alamliigi üle. Võrtsjärves pole hüljes teadaolevalt kunagi elanud ning pigem peame uskuma valmalaste kasulikesse tutvustesse mereäärsete hülgepüüdjatega, kellelt eksootilisi luid ja ehk teisigi väärt saadusi hangiti.

(Valma Saba neemik peidab oma muistseid saladusi päris osavalt)

Valma väärtus kiviaja uurijate jaoks seisneb ka otse asulakohast leitud matustes. Kokku on neid kolm, üks lapsematus asula ühes servas ja kahe täiskasvanu paarismatus teises servas. Elupaikadesse matmine ja mitme inimese sängitamine ühte hauda oli neil aegadel üsna tavaline. Paarismatuse koosseisu kuulusid naine ja mees, esimesel pea idas, teisel läänes. Kaasa oli neile pandud paar-kolm tulekivist terariista, samuti luust ja merevaigust loomakujukesed. Sedalaadi leiud meelitavad alati justkui iseenesest tegema järeldusi muistse usundi kohta. Naise pea peal asunud merevaigust figuur kujutas metssiga või kobrast (interpreteeringud sõltuvad interpreteerijast), mehe koljul asus kaks luust loomakest, kellest üks oli üsna usutavalt modelleeritud ujuv kobras. Kuna kujud asusid pea peal, võisid nad algselt olla kinnitatud peakatte külge. Vahest pidid need metssead ja koprad aitama kasvatada õnne pärisloomade tabamisel. Või peeti neid loomi oma ennemuistseteks esivanemateks, keda eriliselt austati – isegi siis, kui nad pintslisse pisteti.

Näib, et üks valmalaste lemmikelajas oli karu. Ühe mesikäpa kihv, purihammas ja mõned jäsemeluud olid maetud eraldi lohku justnagu hauda. Säilmete kohal paiknes tulease. Päris paljude rahvaste mütoloogias on karu üleloomuliku päritoluga olend, kellega tuli viisakalt läbi saada. Ehk seetõttu matsidki valmalased kütitud päntajalast vähemalt osa austusavaldustega maha. Nagu kuuluks ta nende sekka.

Inimese ja karu sarnasusest räägib seegi tõik, et ühe Valmast leitud tillukese savikujukese osas pole siiani konsensust, kas tegemist on inimese või istuva karumõmmiga. Kunst on kunstis kunsti näha, nagu öeldakse...

Kaksikhauast leitud mehe kolju on andnud ainest ettekujutusteks kiviaja inimeste väljanägemisest. Vene arheoloog-antropoloog-skulptor Mihhail Gerassimov, kes oli spetsialiseerunud ajalooliste inimeste näojoonte modelleerimisele nende kolju põhjal, lõi ka omapoolse nägemuse Valma mehest (vaadake seda siit). Tema visiooni mõjutas tollal laialt levinud seisukoht, et tüüpilist kammkeraamikat valmistasid ida poolt Läänemeremaadesse rännanud rahvas – ja seetõttu tehti Valma mehelegi veidi mongoliidsed silmad. Sellist protolaponoidseks rassiks nimetatud välimust peeti varajastele soomeugrilastele omaseks. Tegelikult kolju kuju ise ei anna küll mingit aimu sellest, kas sel mehel ikka oli mongoliidne silmakurd või mitte. Samas, kammkeraamikute idast tulek on ka praeguste geeniuurimuste valguses usutav (kuni järgmiste uurimisteni...). Väga kaugelt idast nad ilmselt siiski ei tulnud, pigem kuskilt Ida-Euroopa ehk Loode-Vene metsaaladelt, kus loodusolud olid sarnased. Kammkeraamikud on andnud tänapäeva eestlastele oma peotäie geene, kuid kui nõukogude ajal kinnistus teadmine neist kui esimestest meie kandi soomeugrilastest, siis tänapäeval pole kammkeraamika valmistajate keele osas lood enam nii selged ning soomeugrilased arvatakse siia tulnud alles pronksiajal.

* * *

Võrtsjärv on ilus suur järv. Siin elab palju kalu ja teisi vee-elukaid, tema vetel sõidavad paadid ja purjekad, toimetavad kalurid, järveuurijad ja niisama puhkajad. Enam-vähem sarnane on see pilt olnud tuhandeid aastaid, ainult selle vahega, et järve uuriti vanasti eelkõige sobivate kalapüügi- ja jahipaikade otsimiseks ning suvitamine elustiili osana oli veel leiutamata. Vahe oli ka järve mõõtmetes – põhjas ja kirdes ulatus ta kümneid kilomeetreid praegusest kaugemale. Nii mõnigi Kolga-Jaani voorestiku kühmuke oli noil aegadel tore järvesaar, mis pakkus kiviaegsetele inimestele häid elutingimusi. Sestap peatuti seal meelsasti. Aga elati sealgi, kus järvekallas pole vahepeal eriliselt muutunud, näiteks Valma Saba neemikul ja paljudes-paljudes teistes lähedastes paikades, kuhu ma ise sedapuhku ei jõudnud.