Rakke varaajaloo pärlid

 

See sündis süveneva sügise aegu, mil talv juba uksetrepil seisis, valmis kohe-kohe enesekindlalt tarre astuma. Olin oma Viru maakodus asju ajamas ning tagasiteele Tartu poole asusin just veidi enne lühikese päeva loojumist. Hämaruseloor kudus end põldude ja metsade kohal järjest tihedamaks, ent minul polnud veel sugugi tahtmist pimeduse eest pakku pugeda. Õigupoolest oli ajusagaras juba mõnda aega kihelenud mõtteraas käia korraks naabruskonnas muinasreisimas. Pudiviru kant on kõikvõimalikke muistseid paiku triiki täis, ainesest juba puudust ei tule, võta ainult ette ja käi nad järjest läbi. Mõnes tuntumas paigas käisin ja kirjutasin juba ammusel 2015. aastal, mil oma rännakute sarjaga pahaaimamatult alustasin (loe Lemmu muinaskihelkonna kohta), aga Rakke ümbrus jäi toonasest ringkäigust välja. Aga esiteks on see samahästi kui tee peal ning teiseks on mul Virumaa lõunaotsaga veel isiklik seos, sest just siinkandis, täpsemalt Olju külas, asus teadaolevalt mu isaliinis esivanemate algkodu alates 17. sajandi lõpust.

(Pandivere kõrgustiku lagi Rakke mäelt vaadatuna. Kuhugi sinna suunda jääb ka minu müütiline algkodu Olju)
 

Tänapäeval on Rakke tuntud raudteeäärse lubjatööstusasulana, mistap võivad tema varaajaloolised pärlid mõneti industriaalhiilguse varju jääda. Aga seda, et päris aleviku südames on vana asulakoht, teavad vaid mõned erialainimesed ja need, kes juhuslikult Maa-ameti kultuurimälestiste andmebaasis tuhlavad. Ja kui kohalikud kinnisvaraomanikud on oma valdustes laiuvast muistisest informeeritud, siis ka nemad. Rakke esmamainimine kirjasõnas kuulub aastasse 1564, ent kindlasti oli küla olemas tükk aega enne raudteed, lubjatööstust ning isegi enne esmamainingut. Väga palju rohkemat ma Rakke küla vanuse kohta ei tea, sest asulakohast saadud leide ega ühtegi temast kõnelevat kirjutist pole ma oma silmaga näinud. Arvestades aga selle naabruses olevaid paiku, kellest kohe samuti lähemalt juttu teeme, poleks tema rauaaegsed juured sugugi üllatavad. Keskaeg on siin esindatud kohe kindlasti, seda julgen arvata ilma tõenditetagi, hilisematest sajanditest rääkimata.

(Rakke asulakoht asub peaasjalikult eraaedades. Taamal annavad aleviku ilmele tooni uusaja korstendused)
 

* * *

 

Järgmine peatuspunkt asus asulakohast vaid pool kilomeetrit lõuna pool, seal kus algavad põlluväljad ja puudetukad. Väike rada viib pisut ülesmäge taamal kasvavate puude vahele, mille varjus elab oma elu Rakke linnamägi. Mingit erilist nime talle antud pole ja mingeid leide pole tema mullast samuti teadaolevalt saadud (viimases võib osalt süüdistada pea olematuid uurimistöid). Ebaühtlane õuepind on pannud arheolooge kahtlema, et linnus pole vist päris lõpuni väljaehitatudki.

(Rakke linnamäe hoovile avaneb parim vaade vaatetornist. Helesinine konstruktsioon on ilmselt mitte muinaskantsi enese, vaid hilisema suusahüppetorni aegadest)

Eelmainitu ei takista siiski Rakke linnamäel olemast tõeline linnus. Ehituslike põhimõtete põhjal võib teda pidada klassikaliseks neemiklinnuseks. Kolmest küljest – põhjast, idast ja lõunast – piiravad teda mäenina järsud nõlvad, lääne ehk nii-öelda maa poolt on talle püstitatud 1,5-meetri kõrgune vall ja sellest väljapoole kaevatud madal kraav. Tundub, et linnuseõuele loode poolt sisenev teerada on üsna uus (umbes nii 20. sajandist), mille rajamiseks ohverdati vallist otsajupp. Ennevanasti võis sissepääs kantsi asuda edelas, kus valli ja mäenõlva vahele jääb napilt paari meetri laiune avaus.

(Linnuse vall. Tõenäoliselt on see kokku kantud suurtest raudkividest ja pinnasest, mida originaalis hoidsid koos palkrakked. Millest Rakke oma nime on saanud, seda ma ausalt ei tea)

(Paremal pool kõrget vallikuhjatist joonistub välja kraavi kontuur)
 

Intrigeeriv oleks teada saada Rakke linnuse rajamise aeg ja põhjused. Nimelt on talle lähim naaberlinnus linnulennult vaid viis kilomeetrit eemal asuv Tammiku Rahaaugumägi, mida on seostatud Henriku kroonikast tuttava 13. sajandi alguse Pudiviru piirkonna vanema Tabelinusega. Ka Rahaaugumäe linnus näib olevat lõpuni väljaehitamata. Kui Rakke on Tammikuga üheaegne, siis kas pidi igal küla- või vakusepealikul tõepoolest olema oma ihulinnus, kus oli hea alamatele ja konkurentidele ülevalt alla vaadata? Või kui nad samast põlvkonnast pole, siis… siis, noh, on nad eriaegsed.

 

Rakke linnamäe kohta pajatatud lugude hulk on ausalt öeldes muljetavaldav. Küll olevat siin maa alla vajunud linn ja peidetud aarded, mis meelitavad unenägudes ennast kesköösi üles kaevama. Ilmselt on mõned söakamad ka rikkuse leidmise vaeva ette võtnud, ehkki ilma soovitud tulemusteta. Samuti ei tea ma, et mäe seest oleks üles leitud väidetavad maa-alused keldred, kuhu sõdade aegu olla orje vangistatud, kes vaimude ja tontide küüsis hinge heitnud. Rakke mägede kohta on kõneldud ka mingist ebajumalate kummardamisest, aga kolme ebajumala kuju lugu võib olla inspiratsiooni saanud Henriku kroonikas mainitud ebajumalate raiumisest Järva ja Viru vahel. Olgem ausad, Rakke pole selle praegu teadmata paiga lokaliseerimises just tugevaim kandidaat.

 

Neid rahvajutte lugesin ma kohapärimuse andmebaasist Koobas alles pärast külaskäiku, sellepärast arvan nüüd, et peaks tegema korduskülaskäigu, aga sedapuhku nimelt südaööl vastu neljapäeva. Usun, et muljed saaksid hulga värvikamad. Varaõhtuses valguses polnud seal midagi hirmsat. Vaatasin siin-seal ringi ning ronisin üles linnuseõuele püstitatud vaatetornikesse, kust avanesid kenad vaated Pandivere kõrgustiku maastikele. Vaateplatvorm seisis kahel suurel metallpostil – vist vana suusahüppetrampliini jäänused. Suusahüpekat mäletan mäe peal veel oma noorusaegadest (s.t. umbes 18. sajandist).

(Vaatetorni ees kõrguvad mutimullahunnikud võinuks paljastada põnevaid muinasleide, aga olid neist tühjemast tühjad. Värv on neis see-eest ilus must)

 

* * *

 

Kolmas Rakke kandi muistis asulakoha ja linnuse kõrval on surnute põletamise koht Väike-Rakke küla maadel. Sellise nimetuse andis arheoloog Tanel Moora ühele 1964. aastal keset küntud põldu leitud ümmargusele tumedale laigule, mille sees oli põlenud graniidipuru ja inimluude tükke. Järgmisel aastal kaevas ta umbes 12-meetrise läbimõõduga laigust veerandi läbi. 25–30 cm paksuse tumeda mullakihi alt ilmusid nähtavale kolm madalat lohku ning üks ristkülikukujuline kividest koldease, millele üks meeter viiekümnene surnukeha oleks tõepoolest teoreetiliselt ära mahtunud.

 

Dateerimiseks sobilikku sütt polnud paraku enam säilinud (ja 60-ndatel olid lood dateerimistäpsusega nii ehk naa kahtlased), nii et ainsaks pidepunktiks muistise vanuse määramisel osutusid keraamikatükid. Neist mõned luges uurija hiliseks nöörkeraamikaks ja teised kangajäljenditega tekstiilkeraamikaks, mõlemad tüübid laias laastus II aastatuhandest eKr ehk vanemast pronksiajast. Tanel Moora pakkus, et kusagil lähiümbruses võis olla selleaegne asula, mille kultuurkiht on hiljem rikutud. Surnute kremeerimispaika ei söandanud ta aga samasse perioodi arvata, sest nii vanu põletusmatuseid polnud Eesti alalt selleks ajaks veel teada, ning nii oletas uurija pigem seost rooma rauaaegsete tarandkalmetega (ehkki mina neid Rakke lähikonnast ei tunne). Muid esemeid peale ühe sulanud pronksplönni ei leitud. Võib-olla viidi suurem osa sellest, mis surnust ja tema asjadest pärast rituaalset tulelõõma alles olid jäänud, kuhugi mujale – kas mõnda kalmesse või meile tundmatutesse kohtadesse. Järgi jäi vähene pudi, mida korjajad tuha sees sobrades üles ei leidnud või mingil (usulisel?) põhjusel nimme sinnapaika jätsid.

 

Ma ise kommenteerin niipaljukest, et kuna aastatega on põletusmatuste kohta tulnud teadmisi ka neist piirkondadest ja ajaperioodidest, kust me mingeid maapealseid matuserajatisi, nt kivikalmeid ei tunnegi, siis võis surnute põletamine minu poolest olla aset leidnud ka pronksiajal. Ning eks väikeste potikildude määramine ja ajandamine sõltub ka mõnevõrra uurija enese kogemustest ja sajast muust õrnast subjektiivsest varjundist.

(Väike-Rakke surnute kremeerimise koht jääb teest eemale põllule. Kuna päev hakkas juba tõesti loojuma, siis ei hakanud ma kohapeal kondama, vaid tegin ilusa ahetava pildi palju eemalt)

(Võrdluseks vaade samale kohale paar nädalat hiljem, keskpäeval, kuid juba talveriigis)

 

* * *

 

Ehkki maa-alalt väike ja vähe uuritud, näitab Rakke ajalugu juba põgusal ringkäigul üpris mitmekülgset palet. Surnute põletamiskoht näib pärinevat juba pronksiajast või vähemalt vanemast rauaajast, linnus iseloomustab pigem nooremat rauaaega ning asulakoht on alguse saanud kõige hiljem keskajal. Kui nüüd mõni professionaal veel asja tõsisemalt luubi alla võtaks, tuleks teadmisi kindlasti kamaluga juurde. Lõuna-Virumaa juba kord on selline rikas maa. Olen tegelikult ka veendunud, et järgmist selle kandi muinasreisikirja ei pea enam seitse aastat ootama.

Võhma maalinn, katkise kummi kiuste

 

November on vaieldamatult üks minu lemmikkuu ning seetõttu olen mitmel aastal just selleks ajaks võtnud endale puhkuse. Õues valitseval hallil kõledusel on isevärki oskus tuua hinge rahu ja taandumine suvistest sebimistest. Välja arvatud juhul, kui see hing on ikkagi nii rahutu, et pikalt niisama kodus teekruusi taga passida ei malda ning otsustab sügise viimaseid sooje päevi (ja öid) ära kasutada viimasteks rattarännakuteks. Sellepärast vinnasingi ajal, mil termomeeter näitas päeval veel tublit +12…+13 °C, oma värskenduskuuri saanud jalgratta bussi peale ning sõitsin Saaremaale Orissaarde, et avastada veel seni vähekäidud teid. Esimesel matkapäeval oli mul valget aega vaid napid neli tundi, nii et tegin tublit sõitu ning väntasin, matkakott seljas, piki põhjarannikut niipalju kui sain lääne poole. Veidi pärast kella nelja olin jõudnud omadega Mustjala kihelkonda ning enne Võhma küla leidsin parajalt paksu ja samblapehme kuusiku, kuhu ennast ööseks ära peita. Läheduses askeldasid küll mingid metsaveoautod, aga lootsin endamisi, et vast nad pimeduses veel minuni oma raietöödega ei jõua. Tõepoolest, neist mulle tüli ei tõusnud.

Kui kell viis oli väljas juba täiesti pime ning ma telgis soojalt riietatuna magamiskotti pugesin, siis heietasin kavatsust hommikul esimeste valguskübemete paistel end kokku korjata ning kohemaid sõitu jätkata. Tegelikult läks nii, et põõnasin kokku neliteist tundi, aeg-ajalt virgudes ja siis taas unemaale vajudes. Mida seal öises sügismetsas muud tehagi? Hommikul kella kaheksaks suutsin viimaks asjad taas seljakotti koguda ning olin juba valmis end taas teele sättima kilomeetreid mõõtma, kuid alles mõni päev varem üldhoolduse saanud jalgrattal oli varuks üllatus – öö jooksul oli õhk tagumisest kummist taevani tõustes üles igavikku omale otsinud. Aga mida sellises olukorras ikka teha; pressisin kummi taas värske rõhu ja lootsin parimat. Sedamoodi algas uus matkapäev kaunikesti segaste tunnetega.

 

Algusest peale oli selge, et pidin iga mõne kilomeetri järel peatuma ja kummi pumpama. Hoolimata õnnemängust vahemaade ja ajaga püüdsin siiski jätkata oma esialgse kavaga jõuda vahest koguni Ohukotsule ning seejärel Kuressaarde Tartusse viivale bussile. Kuid sel hommikul polnud mu plaanidel määratud kuigivõrd täituda – juba kilomeeter või kaks pärast sõidu algust lasin end peibutada Võhma külas teeveeres seisvast sildist. Sellel olid kirjas võlusõnad:

 

“Võhma linnus”.

 

Ausõna, mul polnud reisi kavandamisel vähimatki mõtet seda paika vaatama minna, aga silt ei jätnud mu nõrgale, hõlpsalt mõjutatavale tahtele teist valikut. Põdurale tagakummile vilistades (ja niikuinii vilistas ta õhku välja lastes vaikselt vastu) keerasin pikema jututa asfaldilt külavaheteele. Järgmise, puust sildi juures jätsin ratta ja matkakoti tagalat valvama, et ise jalgrada mööda tõotatud maale sörkida.

 

(Väsinud jalgratas ootab, kuni sõge rändur teeb ära oma kohustusliku palverännaku järjekordse linnuse juurde)

Ning seal raagus võsa ja vesihallitüveliste kuuskede vahel ta oligi. Sammaldunud kividest ringvall, mis piiras teist sammaldunud kividest ringvalli. Just nimelt, Võhma linnusel ongi koguni kaks ovaalset kivivalli teineteise sees. Väiksema valli sisene linnuseõu on õige pisike, kokku umbes 130–140 ruutmeetrit. Ühest küljest on kaks valli ikka ägedam kui üks, aga kuna suurem jagu sellistest sulendikest on Eestimaal (ja isegi Saaremaal) hakkama saanud üheainsa piirdega, siis tuleb muidugi küsida, kuidas siis Võhma puhul on asjad teistmoodi läinud. Kohapeal imetledes ma sellele küsimusele eriti ei keskendunud, aga hiljem kodus otsustasin küll veidi kättesaadavas kirjanduses ringi tuhnida ning jagan leitut ka siin.

(Võhma maalinn sosistab kõhedusttekitavalt: "Tulge minu rüppe, väljavalitud!" Esiplaanil paistavad välimise madala valli sammaldunud kivid. Laiem ja kõrgem sisering edvistab muinsuskaitsetahvliga)

(Mida iganes siin tehti, piisavalt vaba ruumi näikse selle jaoks olnud ka kahe kiviringi vahelises õues) 

Arheoloogia huvisfääri jõudis Võhma linnus punktipealt sada aastat tagasi (juhhei, juubel!), mil seda kirjeldas üliõpilane Theodor Vaas koos teiste Mustjala kihelkonna muinasjäänustega (tol ajal oli käimas üle-eestiline töö muististe väljaselgitamisel, mida peamiselt viisidki kohapeal läbi tudengid). Kohe järgmisel aastal jõudis koht ka Eerik Laidi raamatusse “Eesti muinaslinnad”. Kuigi Võhmast kirjutati aeg-ajalt ka nõukogude-aegsetes arheoloogiakäsitlustes – Aita Kustin ja Jüri Selirand näiteks pidasid seda II aastatuhande alguse pKr kultusekohaks – , tegid esimesed prooviaugud Võhma linnuse pinda alles Toomas Tamla ja Evald Tõnisson 1976. aastal, leides mõnekümne sentimeetri paksusest kultuurkihist käsitsi vormitud savinõude tükke. Võhma maastikel kolas päris palju ringi ka Vello Lõugas. Tema tähelepanelike tähelepanekute tulemusena joonistus välja üksikasjalik muististe muster mitmete kivikalmete (sh kivikirst- ja tarandkalmete), asulakohtade (sh vähemalt ühe kiviaegse) ning ulatusliku fossiilse põllusüsteemiga. Mina ühegi nende juures ei käinud, sest kodutöö oli jäänud tegemata. Linnuses lõi Lõugas labidad maasse 1986. aastal. Leitud poolsada potikildu pärinesid ilmselt rooma rauaajast või isegi päris rahvasterännuaja algusest, päris kultuurkihi allosast tuli aga välja kivikirves, mis on andnud alust oletada, et linnuse asemel võis siin tükk aega varem olla neoliitiline asulakoht. Kogu kultuurkihi ulatuses leitud kvartsipuru võib pärineda mõlemast ajastust.

(Sisering on tavaliselt ikka eriliselt väljavalitute jaoks mõeldud)
 

Endiselt on ikkagi jäänud mõnevõrra lahtiseks ringvallide kokkutassimise motiivid. Välimisel ringil on kaks katkestust ja sisemisel üks, nähtavasti mingit sorti väravakäikudeks – seega oli koht mõeldud selleks, et sinna pääseks ilma suurema ronimiseta sisse. Valter Lang on võrrelnud Võhma linnust teiste Lääne-Eesti vanema metalliaja vallsulendikega, mille puhul tunduvad rituaalsed funktsioonid sõjalistest usutavamad. Taolistest paikadest on mu muinasreisikirjade ajaraamatusse tänavu sattunud näiteks Sõtke ringvall, aga sarnane võis olla ka näiteks Keava Võnnumägi. Võhma linnuse kahekordne ringmüür võib olla inspireeritud kuulsaimast sedalaadi rajatisest Saaremaal, Kaalist, kus meteoriidikraatri ümber on samuti kokku kantud korralik kivimüür. Ehk soovisid võhmalased endalegi midagi meteoriidikraatri taolist, aga autentse kosmilise külalise tuleku viibimisel tuli käised endal üles käärida ning ehtsate tõllude ja piretite kombel kive kokku kangutama hakata. Tulemus polnud küll võrreldavalt suurejooneline, kuid midagi häbenema ka ei pea.

(Isetehtud Kaali, 100% käsitöö)
 

* * *

 

Maalinna mant tulles pumpasin teekonna jätkamiseks tagaratta kummi taas täis ning tarisin seljakoti turjale. Kõigist mu ponnistustest ja headest lootustest hoolimata sai saatuse kannatus viimaks otsa ning täpselt Mustjalga jõudes käis rattakummil miniatuurne, ent efektne plahvatus, mis markeeris otsustavalt rattamatka etapi lõppu. Kuressaareni näitas 30 pikkkka kilomeetrit, kohalik bussiliiklus oli autentsuse huvides kärbitud umbes vanema rauaja sageduseni. Oleks mul tulnud pähe nutta, oleksin ilmselt selle kasuks otsustanud, aga tol hetkel tundus parem valik hakata lihtsalt ratas käekõrval suure linna poole kõndima. Kes teab, kuidas saabastes kandade all jõudu koguvad villid oleksid mul lubanud oma odüsseia lõpuni teostada, igatahes kaheksa kilomeetri järel hakkas ühel möödasõitval autojuhil minust ilmselgelt kahju. Ta võttis mu kogu kupatusega pardale ja viis Kuressaare bussijaama ära. Jõudsin sedamoodi täiesti planeeritult Tartusse minevale bussile ja õhtuks sooja koju. Nii et lõpp hea, kõik hea.