Piirissaar ja Peipsimaa vanausulised

Muinasreiside ajaraamatusse leiavad tee paar muljetust, mis küll päris muinasaega ei puutu, kuid kuna tänavune suvi on mind nende teemadega mõneti põhjalikumalt kokku viinud, tunnen, et peaksin neist siiski lähemalt kõnelema. Esimene matk leidis aset 9. juunil, kui külastasime ühe toreda reisiseltskonnaga Peipsi järve ja Lämmijärve piiri valvavat Piirissaart. Ehkki siin on kokku kõigest kolm küla ja Piirissaare vald on praegu (enne haldusreformi) Eestimaa väikseim omavalitsus, on tal kirju kultuuriline taust, mis väärib avastamist. Kõige tuntum rahvarühm siin on kindlasti vanausulised, kes lisaks Piirissaarele asustavad Peipsi läänerannikut Mustveest Beresjeni. Nad polnud aga sugugi esimesed inimesed, kes saarele oma jala tõstsid – Piirissaar on olnud eestlastele kui venelastele koduks ja peatuspaigaks juba aastasadu.

Veel muinasaja lõpus, 11.–12. sajandil, oli see poolsaar, mis kinnitus umbes kuskil Meerapalu kandis suure maa külge. Ent Peipsi järv on armutu. Kuna suurem osa Eestist, sealhulgas Peipsi põhjakallas, on mandrijää surutise alt vabanenuna endiselt pidevalt kerkimas, muutub arvukatest jõgedest Peipsi-Lämmi-Pihkva järvistusse voolanud vee pääs merre järjest keerulisemaks ning vesi koguneb järvistu lõunaossa, uputades enda alla järjest rohkem maismaad. Sedaviisi sai poolsaarest ühel hetkel saar, mille pindala on jätkuvalt kahanemas. Kui veel 18. sajandi lõpus oli Piirissaare pindala umbes 20 ruutkilomeetrit, siis praeguseks on ta kokku kuivanud vähem kui 8 ruutkilomeetri peale. Seega – kord tuleb aeg, mil Piirissaart enam pole...

Aga see aeg ei tule veel täna ega homme. Praegu on saarel elu. Suviti küll rohkem kui talvel, aga eks hooajalisus ole ilmselt kõikide meie saarte reaalsus. Ja mitte ainult tänapäeval. Võib arvata, et Piirissaare esimesed kokkupuuted inimestega leidsid aset ajutiselt peatuvate küttide või kalurite näol, kes saagi kannul liikudes ennast mõneks ajaks siia või sinna sisse seadsid. Nii võis see olla juba kiviajal. Emajõe Suursoo polnud neoliitikumis ehk laias laastus 7000–4000 aastat tagasi veel laiutama hakanud (veetase oli tubli 2–3 meetrit praegusest madalam) ning jõe suudmealal leidus hulgaliselt kuivi kaldapealseid, millel ennast mõnusalt sisse seada ning ümbritsevast loodusest võtta, mis võtta annab. Sellised paigad on näiteks Akali ja Kullamäe asulakohad, kus on arvatavasti elatud lausa aastatuhandeid, kuid kindlasti on mõned sarnased elupaigad ka praeguseks juba vee alla jäänud. Elu siin võis olla kiviaja inimestele õige soodne. Kui kalad kudema tõttasid või rändlinnud järvel peatusid, polnud muud, kui püügiriistad ja muu eluks vajalik – näiteks tulekivikõõvitsad ja kammkeraamika – paati visata ning ennast mõneks ajaks kõige magusama saagipüügikoha peale majutada, et hooaja lõppedes taas koju naasta või järgmisse kohta liikuda.

(Kullamäe kiviaja asulakoht Emajõe paremal kaldal)

(Oh jätke lootus, kalad, kes te siia sisenete! Taolisi vanemat sorti kalatõkkeid on Emajõel siiamaani mitmeid) 

Kuidas noorema kiviaja inimesed Piirissaare poolsaart nimetasid, me enam ei tea, aga vähemalt filoloog ja folklorist Paul Ariste on oletanud, et Peipsi järve nimi võib küll tagasi ulatuda neisse hämaratesse aegadesse, mil rohi oli roheline ja raudesemed tehti kivist. Aga aastad möödusid, lugematud põlvkonnad päid läks halliks, vesi tõusis ning nagu juba mainitud, sai poolsaarest täieõiguslik saar. Usun, et kirglikud kalamehed ei unustanud Piirissaart kunagi ära, kuid et neil puudus pikka aega igasugune vajadus asju kirja panna, siis leidis saare kirjalik esmamainimine aset alles 1370. aasta paiku. Tartu piiskop oli siis parajasti Pihkvaga tülli läinud ning selle väikese sõja kirjeldamisel märkisid vene allikad ka Piirissaart (nende järgi Žalatško ehk Žoltš).

Keskajal oli saar nimelt nii piiskopi, Liivi ordu kui ka Pihkva jaoks päris tähtis kalapüügikoht, nõnda et pea alati kui omavaheliseks naaklemiseks läks, tabas tüli ka Piirissaart. Eks sakslased ja venelased kippusid madistama juba üsna pea pärast vahetut kohtumist, näiteks 1242. aasta varakevadel, mil Tartu piiskopi ja Liivi ordu sõjavägi läks Lämmijärve jääl karvupidi kokku Novgorodi ja Suzdali vägedega. Tänapäeval tunneme seda Jäälahinguna ning see on Vene ajalookirjutuses kõvasti suuremaks puhutud kui asi tegelikult väärt oleks. Lahing võis toimuda arvatavasti just kusagil Piirissaare läheduses, kuna oletatakse, et saare piirkonnas oli vanasti Peipsi järv kõige kitsam ning seega sõjavägede liikumiseks mugavaim. Vastuarvajad peavad lahingupaigaks aga lõunapoolse, Pihkva järve ulatuva Rämeda poolsaare ümbrust.

Edasistel sajanditel on Piirissaare nimi kirjalikes allikates olnud veel Porka, Selsar, Solsar või Klitsaar. Vanemad külad olid Piiri (vene keeli Межа), Saare (Желачек või Желачко) ja Porka. Viimane asus ainsana saare loodekaldal, kuid Peipsi pidevalt tõusev veetase ähvardas küla aina enam ja enam, kuni 1862. aasta torm sundis inimesed Porkast põgenema ning kattis külaaseme veevoogudega. Põgenikud leidsid endale uue elukoha Piiri ja Saare külade vahele, kuhu asustasid Tooni küla. Muide, kui ma väga ei eksi, peaks тони või тоня tähendama vene keeles kalapüügikohta, nii et tegemist võib olla külast vanemagi kohanimega.

(Silt Piiri küla servas viitab, et külal on kaks nimekuju - üks eesti, teine vene keeles)

(Täpselt niipaljukest on näha Porka küla asemest. Tinahall vesi ja taandunud maismaaserv)

1650. aastatel algatas uus, mordva või mari juurtega Vene Õigeusu kiriku patriarh Nikon usuelus terve rida muudatusi, määrates sellega tegelikult ka Peipsimaa edasise ajalookulu. Reformid ei leidnud üleüldist vaimustuspuhangut; vastupidi, märkimisväärne osa Vene rahvast eitas igasuguseid kõrvalekaldeid sajandite jooksul kujunenud usukommetest. Vanadele kommetele truuks jäänud inimesi tabas riiklik tagakiusamine – võõrandati vara, määrati ihunuhtluseid, kodunt väljasaatmisi ja koguni hukkamisi. Puhkesid rahutused, kohati julmad ja verised, ning paljud otsustasid senised kodupaigad hüljata, et leida uus rahulik kant, kus segamatult oma tõekspidamistele truuks jääda.

Sedaviisi leidsid mõned vanausulised – nagu neid kutsuma hakati – 17. sajandi lõpul Rootsi Kuningriigi valdustes varjupaiga. Esimesed neist olevat tulnud Narva kanti Mustjõele. 18. sajandi hakul, kui Eesti ala oli Põhjasõja heitlustes läinud täielikult Vene Impeeriumi kontrolli alla, tuli vanausulist rahvast veelgi juurde, eriti Peipsi järve läänekaldale. Muuhulgas asutati Räpinasse koguni oma klooster, mille küll sõjavägi peagi laiali ajas. Ent vanausulised olid visad ning lõid Peipsi läänekaldale ja kohati kaugemalegi sisemaale aina uusi kodusid. Ehitati ka palvemaju, millele küll riigivõim tihtipeale vastu oli, aga ega sellest eriti ei hoolitud. Kükital avati palvemaja 1740. aastal, talle järgnesid Mustvee, Kallaste, Kasepää, Varnja, Kolkja  ja teised. Ka Tallinnas ja Tartus tekkis väikesed vanausuliste kogukonnad. Piirissaare vanausulistest on esmakordselt teateid aastast 1802, mil siiagi oli juba jõutud ehitada palvemaja. Küllap olid nad siis juba mõnda aega tagasi jõudnud end saarel kenasti sisse seada. Uued asukad õppisid kiiresti elama järvega ühes rütmis – talvel püüti kala, suviti käidi linnades müüre ladumas ja kasvatati aedvilju. Lisaks vene vanausulistele on saarel alati elanud ka omajagu eestlasi. Hoolimata usuerinevustest saadi ilmselt omavahel küllaltki rahulikult läbi.

(Sadamas pakuvad stendid esimese sisekaemuse nii saare loodusesse kui ka inimeste igapäevaellu. Üleval vasakul pildike Saare palvemajast, selle kõrval kuulsad kõrged aedviljapeenrad)

Kõrvaltvaataja jaoks pole vanausu ja reformitud õigeusu erinevused kuigi suured, kuid tasub meeles pidada, et 17. sajandi inimeste mõttemaailm võis tänapäevasest tunduvalt erineda. Pühades tekstides kirjutatu polnud mitte tõlgendamiseks, vaid sõna-sõnalt Jumala poolt antud juhised ja suunised, mida inimestel polnud voli oma äranägemise järgi muuta või painutada. Uuenduste seas oli näiteks senise kahe sõrme asemel kolme sõrmega ristimärgi tegemine, samuti kirjutati Jeesuse nime nüüd Иисус (mitte Исус, nagu vanasti) ning pühakoja õnnistamise, ristimise ja laulatamise korral hakati käima ümber kiriku vastupäeva vanapärase päripäeva asemel.

Vanausulised jäid rangelt endiste tavade juurde kindlaks ning teatud rangus või tõsidus iseloomustab nende olekut tänapäevalgi. Karmid ajad muutsid nad mõneski mõttes sissepoole pööratud eluga rahvaks – võõraid ei võinud usaldada, kuna nad võisid a) olla riigivõimu esindajad ja vanausulisi taga kiusata või b) väärusulised, kelle arusaamad maa ja taeva asjadest olid valed. Muidugi ei elanud vanausulised mingis totaalses isolatsioonis, vaid suhtlesid ja kauplesid naabritega ning käisid ka teistel, kaugematel vanausuliste kogukondadel külas. Siinjuures on paslik ka lisada, et üle maailma pudenenud vanausulised ei moodustanud ideoloogilises mõttes sugugi ühtset monoliiti, vaid nende seas oli terve rida erinevaid harusid ja voolusid, kes ei pruukinud sugugi üksteisega ühist sõbralikku keelt leida. Piirissaare rahvas näiteks kuulub pomoorlaste hulka. Neil pole omi preestreid, kuid erinevalt mõnest teisest voolust (näiteks vanematest fedossejevlastest, keda samuti leidub Peipsi kaldal) tunnistavad nad abielu.

Vene keisririik ei suutnud pikka aega leppida alamatega, kes polnud usu-uuendustega nõus, ning püüdis neile aeg-ajalt kaikaid kodaraisse loopida. Eriti sallimatu oli keiser Nikolai I poliitika. Näiteks esines juhtumeid, kus vanausuliste peredest võeti lapsed jõuga ära ning ristiti nad õigeusku ümber. Aga nagu me tagasivaatavalt tõdeda võime, siis püsivad vanausulised tänapäevani, mida aga Nikolai I kohta päris öelda ei saa.

19. sajandi jooksul kosus Piirissaare elanikkond jõudsalt, ulatudes 1907. aastaks lausa 2000 inimeseni. Kuna see oli ka ilmselt maksimum, mida saar (kus elamiskõlbulik maa moodustab vaid murdosa kogu saare pindalast) kanda suutis, siis suuremaks see enam ei paisunud, vaid hakkas järgnevalt tasapisi kahanema. Eks oma rolli selles mängis ka Eesti iseseisvumine ja seniste suurte Venemaa linnade, eelkõige Pihkva kalaturu kadumine, mis oli tsaariajal saarerahvale päris head leiba lauale toonud.

(Usinad kalapüüdjad vajasid korralikku sadamat, mistõttu kaevati juba tsaariajal esimene kanal läbi saare. Selle kanali ääres on sadam praegugi)

Eesti Vabariik tõi aga Peipsimaa vanausulistele esmakordselt täieliku usuvabaduse. Usuelu paremaks korraldamiseks toimusid aeg-ajalt vanausuliste kongressid, neist paar tükki ka Piirissaarel. Rahvast tuli kaugemalt kokku ka igal aastal 12. juulil, vana kalendri peetripäeval, mis on siiamaani saarel suur püha. Piiri ja Saare külas tegutsesid eraldi kogudused, kellel mõlemal oli oma palvemaja. Teise maailmasõja ajal aga pommitasid Saksa sõjalennukid saarel viibinud Nõukogude armee sõjajõude ning paljud talud põlesid maha. Teiste seas läks tuleroaks ka Piiri palvemaja. Nõukogude ajal ühendati Piiri ja Saare kogudused ja nõnda on see seis tänapäevani.

Nõukogude ajal jätkus ka elanike vähenemine. 1970 suleti saarel kool, misjärel kaks veel sinna jäänud last suundusid edasi õppima Mehikoormasse. Kooli puudumine tähendab saare niigi napile elanikkonnale paraku jätkuvat vananemist ja vähenemist. Ka koolimaja juures olev punastest tellistest pood on määramatuks ajaks suletud, mistõttu jäätist saab nüüd osta ainult sadamast. 

(Käisime ka vana koolimaja vaatamas. Tunnid olid lõppenud juba 46 aastat tagasi)

Piiri küla on kolmest saareasulast suurim ning juhuslikulegi uitajale hakkab kindlasti silma siinne kalmisturohkus. Neid on siin külas koguni kolm. Kaks tükki kuuluvad vanausulistele – üks Piiri rahvale, teine Saare küla rahvale. Kolmas on luterlike eestlaste kalmistu. Lisaks neile on kohe Piiri küla servas, kuid ametlikult Tooni küla alla kuuluv õigeusklike kalmuaed, mille keskel asub väike valgete müüridega kirik. See ehitati siia 1933. aastal, kuna kohalik õigeusu vaimulik soovis vähendada vanausuliste mõju saarel. Oma välimuselt on ta täiesti sarnane Pihkva keskaegsete kirikutega, mida leidub seal linnas ilmselt rohkem kui eluhooneid. Praeguseks on kirik maha jäetud, kuid vähemalt väljastpoolt üsna heas korras.

(Piiri vanausuliste kalmistu värav)

(Saare küla vanausuliste kalmistu, mis asub samuti Piiri külas)

(Peeter-Pauli kirik oleks justkui Pihkva vanalinnast välja astunud)

Viimasel ajal on Piirissaar sattunud ajakirjanduse rambivalgusse mitme tuleõnnetusega, millest üks tabas Saare küla palvemaja. Vaadates ajas tagasi, näeme, et kahjutuli on laastanud saare pühakodasid varemgi. Ei tahaks aga uskuda, et tegemist on üksnes Piirissaarele ainuomase taagaga, sünge needusega, mis vääramatult ikka ja jälle ennast meelde tuletab. Pigem mängivad siin rolli mitu faktorit, millest igaüks eraldigi suurendab ohtu, koos aga seda enam. Esiteks tihe hoonestus – rahvaarvu kasvuga ei tulnud eluruumi kusagilt juurde. Seetõttu on majad ja abihooned paiguti tropis koos, lubades leeginakkusel hõlpsalt katuselt katusele hüpata. Teiseks on paljud majapidamised tänapäeval maha jäetud või püsivate elaniketa, nii et inimesi, kes õnnetuse süttides kiiresti reageeriks, on vähe. Kolmandaks on Piirissaar lähimatest professionaalsetest päästjatest kaugel ning seetõttu eriti haavatav. Tahaks loota, et katk, mis meie maa päästekomandosid praegusel ajal isekalt mullatoidule saadab, vaibub peagi ning ka keskustest kaugem rahvas ei pea enam ööl ja päeval õnnetuse ees hirmu tundma.

* * *

Ühe päevaga jõuab küll Piirissaare asustatud osale tiiru peale teha, kuid selle väikese kogukonna igapäevaelu mõistmiseks jääb sellest ajast väheks. Kuidas elada tihedalt tillukesele saarele kokkupakitult ja samas omaette, vahel võimude ja loodusega piike ragistades ja ennast rangele vagadusele sundides, eemal tänapäevastest hüvedest, mida mõned meist juba inimõigusteks peavad? Kõige paremini saavad sellest aru piirissaarlased ise ja teatud piirini ka teised pisikeste saarte elanikud. See on teistmoodi elu, oli seda vanasti ja on kindlasti ka praegugi. Ning saab olema ka tulevikus, niikaua, kuni Peipsi magedad vood lubavad.

Koorküla Valgjärv

Üks põhitõdesid, milleni iga rändaja varem või hiljem jõuab, on, et kõiki teid ja radu ei jaksa mitte kunagi läbi käia. Kuhu iganes sa ka ei läheks, ristub sinu tee alati mõne suurema või väiksema teega, mis käänab peagi pilgu alt tundmatusse. Ning ehkki osad neist lõpevad tõepoolest õige pea (vähemalt esmapilgul) täiesti suvalises võpsikus või põlluservas, jääb ometi üle ka terve rida neid, mis ka tegelikult kuhugi välja viivad. Ainult et me ei saa kunagi täielikult teada, kuhu.

Leppimine teadmisega, et paljud teed jäävadki igaveseks saladuseks, on üks meie elu suuri õppetunde.

Kaardid ei loe. Kes on veidi põhjalikumalt kokku puutunud nii elava maastiku kui maakaartidega, teab hästi, kuivõrd vähe ütlevad kaardid tegelikult päris maailma kohta. Kaarti võib küll ka kodus kamina ees või arvutist vahtida, aga me ei saa sellest veel eriti targemaks. Nii et lõpuks ei jää ikkagi midagi muud üle, kui järgida järjest tugevamat südame tõmmet ning taas tee ette võtta. Sest niisama juhuslikult sinna sattuda ei pruugi.

Üks selliseid kante, kuhu juhuslikult naljalt ei satu, vaid kuhu tuleb spetsiaalselt minna, on Tõrva linnakesest umbes 13 km lõuna pool olev Valgjärv. See on üldse üks üsna omaette ja vaikne maanurk Mulgimaa idaosas, mille küngaste vahele see kaunis ja paiguti väga sügav (kuni 28 m) veesilm end peitnud on. Mõni kilomeeter lõunas lookleb juba Läti piir. Meid Tiinaga meelitasid 23. novembrikuu päeval järve äärde aga iidsed veealused saladused.

(Isegi hilja novembrikuus on Valgjärv täitsa ilus)

Juba vanarahvas oli tähele pannud, et järve põhjas on midagi. Räägiti jutte vee alla vajunud lossist, mis viis endaga kaasa kogu pulmarahva eesotsas õest-vennast pruutpaariga (sarnane jutt käib ka mulle tuttavama Porkuni järve kohta). On kõneldud ka sellest, kuidas mõistatuslikud järveelanikud olevat kutsunud kalurite paadist kalad vette tagasi. Kuna neid jutte kinnitasid kaude ka veesügavusest paistvad palgijupid, siis on mõned uudishimulikud proovinud üht-teist järvepõhjast välja tuua. Juba 1640. aastal olevat mõisnik von Anrepi kamandusel Valgjärvest asju välja toodud. Kuna kuulud jõudsid Koorküla kandist ka kaugemate õpetatud meeste kõrvu, käisid 19. sajandil Valgjärve saladustega tutvumas sellised prominentsed nimed nagu Hugo Treffner (kes tollal heas vormis tudengina ka palkide vahele sukeldus) ning Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin Grewingk.

20. sajand tõi Valgjärvele uued huvitujad. Alates 1950. aastatest on Valgjärve keskosa madalas, kõigest 1–3 meetri sügavuses vees solberdanud tuukrid ja akvalangistid, sealhulgas on seal võrdlemisi hiljaaegu snorgeldanud Valga maakonnast pärit arheoloog Pikne Kama (Pikne Kama suuline teade autoritele juba sama päeva õhtul). Umbes 700 ruutmeetri suurusel alal järve kitsas keskosas on nende silmad näinud igasugu imeasju, mis vanadest aegadest on järvepõhjas meie päevini säilinud. Palgid, postid, vaiad, süsi, kivid, savipottide tükid. Veealustest linnavaremetest viis järve läänekaldale kaks kõrvutist vaiarida, mis võisid pärineda kunagisest vaiteest. 

(Kõnealune salapärane leiupaik asub puudega maaneemest vasakul. Veepind ei reeda küll kuidagi tema asukohta)

(Järve madala läänekalda juurest on leitud ka paar vana uppunud ühepuupaati)

Palginottidest võetud süsinikuproovid ja muud leiud – eelkõige keraamika – näitasid, et Valgjärves ei asu mitte ühe, vaid koguni kolme eriaegse asula jäänused. Kõige vanem neist oli väga vana. Juba nooremal kiviajal leiti Valgjärv olevat nõnda meeldiv paik, et siia jäädigi elama. Praeguseks vee alla uppunud madalik võis toona olla hoopiski saar või poolsaar, nii et muinaselanikud ei pidanudki oma uues ägedas elupaigas toimetulekuks hakkama endale lõpuseid kasvatama. Selle asemel püüdsid nad ilmselt kala ja vähki, keetsid neid oma suurtes kammkeraamilistes padades, kuhu ka väikesed pahad lapsed oleks vabalt sisse mahtunud, ning tundsid muidu päikesest ja ilmaelust rõõmu. Siis tuli tubli tükk aega, mil päikesest ja ilmaelust tunti rõõmu nähtavasti kuskil mujal, kuid eelrooma rauaajal (5.–2. sajandil eKr) tuldi taas vanasse heasse kohta järve äärde tagasi. Asula kolmas, noorim eluetapp, langes umbes 6.–9. sajandisse pKr ning sellest ajast pärineb suurem jagu järvepõhjas olevatest puunottidest ja potikildudest. Leitud on ka üks omapärane puust konks, mille abil – nagu arvatud – võis olla hea ronida puu otsa metsmesilastelt mett noolima. 

(Peab ikka ka ise oma silmaga ära nägema, mis seal vees siis õigupoolest on. Kuna jääd pole, on vesi järelikult plusskraadides)

(Vaim on valmis kohtuma veealuse võlumaailmaga)

(Jalad juba kohtuvad veealuse võlumaailmaga. Esialgu on veel meeldivalt jahe...)

(Suund järveasulale!)

(Kõigest "loetud" meetrid enne sihtmärgile jõudmist otsustasin siiski missiooni katkestada, kuna vee jaheduse kohta ei saanud enam meeldiv öelda)

(Aga tagantjärele on ikka hea küll targutada. Järgmisel korral käime kindlalt ära)

Eestis oli Valgjärve asula pikka aega teadaolevalt ainus omasugune (alles viimasel ajal on Lõuna-Eesti järvesaartelt hakatud leidma teisigi taolisi asulakohti), kuid Lätis on neid see-eest päris mitu. Viimastest on kindlasti tuntuim Āraiši järveasula 9.–10. sajandist pKr, mis on pärast põhjalikke kaevamisi ka uuesti üles ehitatud, ehkki seal keegi tänapäeval kahjuks püsivalt sees ei ela ning koht on pigem mõeldud turismiatraktsiooniks (aga kaege Āraiši kohta lähemalt siit: https://et.wikipedia.org/wiki/%C4%80rai%C5%A1i_j%C3%A4rvelinnus).

Seda, kas Valgjärve järveasula oli ka kuidagimoodi eriliselt kindlustatud, me praegu veel ei tea, aga eks juba ümbritsev vesi ise pakkus veidi turvet. See oli aeg, mil Sakala oli veel noor ja roheline ning Henriku kroonikas kirjeldatud kurjad sõjad alles kauge ettenägematu tulevik. Samas ei maksa arvata, et muinasaeg oleks olnud mingi igikuldne õnneaeg – pahandused juba kord käivad inimestega kaasas, tee mis teed. Mõned Valgjärve asulast leitud põlenud palgijupid viitavad, et siinset elamist võis millalgi viikingiajal tabada kahjutuli, mis elule Valgjärve keskel sedapuhku joone alla tõmbas. Et aga varemed jäid veepõhja alles, siis elas edasi ka lugu kunagisest uhkusest, mis aegamööda moondus jutuks mõisast ja selle pattu teinud elanikest.

Otsige ta üles, kui saate!