Sel sügisesel teekonnal Ristist Tartusse, mille käigus põikasin läbi saladuslikust Sõtke sõõrist (vaata siit), võtsin kavva palverännaku veel ühte muinasmonumentide koondumispunkti. Rapla ja Kehtna lähikonnas on selliseks paigaks Keava aleviku ümbrus, täpsemalt Keavast umbes 2,5 kilomeetrit ida pool oleva Linnaaluste küla maad. Aastatel 2001–2006 käis siin vilgas arheoloogiline uurimistöö – kaevati kahel linnusel, kolmel asulakohal ning mitmes teiseski huvipakkuvas kohas. Kuigi see oli just aeg, mil ka ise ülikooli ajalugu õppima asusin ning peagi arheoloogiasse sukeldusin (jah, ma olen ikka oma ea kohta päris vana), siis erinevalt mõnest teistest kursakaaslasest ma Keavasse kaevama ei jõudnud. Mis seal ikka, tuleb siis hilisematel muinasreisidel kohavaimuga tuttavamaks saada!
(Keava linnamäe edelapoolne vall seisab vastu Linnaaluste I asulakohta)
Päris võõras Keava mulle siiski polnud, sest olin siin käinud kord 2008. aasta kandis Tartu Ülikooli ajalooringi Raplamaale viinud sügisreisi ajal. Toona keskendus reisiliste tähelepanu eelkõige põhilinnusele ning teised ümberkaudsed muistised jäid kõrvale. Praeguse kondamise käigus püüdsin rohkemat haarata. Ettenägelikult olin väljasõidule kaasa haaranud spetsiaalselt Keava uurimistulemusi tutvustava raamatu – inglisekeelse Eesti arheoloogiaajakirja esimese erinumbri – , mis aitas maastikul õigeid paiku üles leida.
(Keava kandi muistised, millest oma jutus veidi põhjalikumalt pajatan. Aluskaart Maaamet.ee)
Vanima meile teadaoleva haldusjaotuse kohaselt kuulus Keava kant Harjumaa lõunaossa. 13. sajandi alguse vaenuaegadest pajatav Henriku kroonika tunneb sellelt maalt küll Varbola ja Lohu linnuseid ning Raikküla nõupidamiskohta, kuid Keavast vaikib. Sellest pole õigupoolest midagi, sest Keava võib olla üleüldse esimene kirjasõnas mainitud asustatud punkt Kesk-Eestis. Slaavi kroonikatest on teada, et aastal 1054 vallutas Kiievi suurvürst Izjaslav Eesti vastasel sõjakäigul koha nimega “осек Кедипив, mis tähendab Päikese Käsi (Солнца рука)”. Sündis see tõesti mainitud aastal või veidi hiljem, pole pea tuhatkond aastat hiljem enam suures plaanis ehk kõige tähtsam. ‘Kedipiv’ on päris lähedane Keava vanale nimekujule –1410. aasta üleskirjutuses ‘Kedenpe’, 1486. aasta omas ’Kedenpäh’. Vana-Russi kohanimetõlkija pole aga ilmselt arvestanud, et eesti keele sõnade järjekorra loogika järgi peaks õige tõlge olema hoopis ‘Käe Päev (ehk Päike)’. Nimeuurijad on muide pakkunud ka võimalust, et nime teine pool oli ‘päeva’ asemel algupäraselt hoopis ‘pää’.
Sõnaga ‘osek’ on vanades idaslaavi allikates enamasti märgitud pigem ajutise lahendusega militaarrajatisi – raidtõket teel, langetatud puutüvedest kindlustist või taraga piiratud varjupaika. Keava linnuse arhitektuur, nagu peagi lähemalt vaatame, on olnud oluliselt mastaapsem. Sellepärast on arvatud, et sõnaga ‘osek’ on antud juhul rõhutatud puitmaterjali tähtsat rolli linnuse kindlustustes.
Olgu veel ära mainitud, et seesama Izjaslav käis veel 1060. aastal Eestis mõistatuslike sossolitega võitlemas ning sundis neid maksma 2000 grivnat. Sossoleid on peetud nii harjulasteks, sakalasteks, saarlasteks kui ka lihtsalt talupoegadeks. Olid nad siis, kes nad olid, maksude asi neile igatahes ei meeldinud ning, olles maksukogujad ajanud kus see ja teine, ründasid järgmisel kevadel Jurjevi linnust (kõigi eelduste kohaselt Tartut, mis sellal Kiievi-Russi võimu all oli) ning ajasid võõrvõimu esindajad sealt välja. Pihkva all toimunud suures lahingus langes mõlemal poolel kõvasti võitlejaid ning kuigi Vene kroonikad ei taha võitjapoolt mainida, kustusid Russi sõjakäigud Eesti tšuudide vastu millegipärast tervelt pooleks sajandiks.
Linnamägi
Kuid tulgem nüüd tagasi Keava juurde! Nagu võiski arvata, ei alanud selle kandi seiklused teps mitte 11. sajandiga, vaid mitu ajastut varem. Selles valguses tutvustagem esmalt kolme lähestikust asulakohta, mis kannavad nimesid Linnaaluste I, Linnaaluste II ja… arvasite õigesti, Linnaaluste III. Lõunast põhja poole (just sealtpoolt lähenesin ma paigale) lugedes on esimene II, seejärel keskmine ehk suurim I ning põhjapoolseim on väike III. I ja III asulakohast leitud napp tulekivi ja kvarts ning lähikonnast kogutud õietolmuproovid osutavad inimtegevusele juba millalgi kivi- ja/või pronksiajal. Samuti on inimesed sealkandis olnud olemas millalgi eelrooma rauaaja alguses (4.–3. sajandil eKr) ning pärast hõredamat vaheaega taas kuskil alates 4. sajandist pKr, mil kohalike taimede õietolmusetted näitavad metsapuude vähenemist ja maastiku avanemist – küllap lihase ja kirve koostoimel. Alates I aastatuhande keskpaigast pKr hakkavad asustuspilti järjepidevalt täiendama ka arheoloogilised leiud.
Kui metsa vahel usjalt siuglevast asfaltteest õigel hetkel vasakule tihnikusse haagitada ning usaldada tagasihoidlikku rada, jõuad lõpuks mitte just üleliia kõrge, kuid küllaltki järskude nõlvadega künka peale. Mina igatahes jõudsin. Küngas ongi linnamägi, mille piklik õu on kahest kitsamast küljest piiratud vallidega. Õueplatsi poolhoolitsetud ilme viitab kunagistele suvistele rahvapidudele ja lahtiselt puu najale tõstetud, kuid endiselt hea tervise juures olev infotahvel väidab, et linnust pole seni arheoloogiliselt uuritud. See viimane vastas tõele kuni 2001. aastani, mil arheoloogide labidad ja kühvlid linnuse loodeserva lähedal kultuurkihti löödi ning järgneva viie hooaja jooksul paljastati kahes kaevandis tublisti ajalugu.
(Linnuse jaoks on valitud paraja kõrguse ja järskusega küngas)
(2400 ruutmeetrit õuepinda. Selline tubli Harju keskmine)
(Tahvel on tugev ega hooli sellest, et vahepealsete aastatega on tema info juba tugevasti aegunud)
Ehkki kaevandid ei lõiganud läbi selgelt väljajoonistuvaid otsavalle, oli ka madalamates künkaservades võimalik eristada nelja või viit ehitusetappi. Kaitseehitistest olid säilinud söestunud palginotid ja linnuse viimasest faasist ka tihe kivilade. Kantsi kasutusaeg hõlmab kokku ümmarguselt 700 aastat (võrdluseks: täpselt nii kaua kestis ka maailma ajaloo teadaolevalt pikim astronoomiline öö, nimelt eestlaste orjaöö).
I linnusejärk eksisteeris 5.–7. sajandil pKr. Püsivalt asustatud see sellal ilmselt veel polnud.
II järk kestis 7./8.–9. sajandini pKr. Ka siis võis linnus olla igapäevaselt pigem tühi, täitudes rahvaga vaid ohuaegadel.
III järk kuulus 10.–11. sajandisse. Linnusesse oli juba kolinud seltskond inimesi.
IV ja V järk kuulusid 11. sajandi lõpust kuni usutavasti 1224. aasta talveni. Nende kahe vahel on linnus korra räsida saanud, kuid pole teada, millal.
Võib järeldada, et vähemalt korra sajandi või paari jooksul Keavas ikka midagi põnevat juhtus. Sõdimised, piiramised ja kaitsmised, nii nagu neil ajuti rahututel aegadel kombeks. Ei olnud Izjaslav kaugeltki esimene ega viimane, kes Keavas möllu tegi. Et kohalikel oleks huvitavam ja, noh, võib-olla ka teatud lisaeelised linnuse kaitsmisel, siis ehitasid nad valli alla ka ühe kitsa salakäigu hoovist künkanõlvale. Ma ei oska aimata, kuidas täpselt oli pahalaste eest maskeeritud käigu välimine ots, aga neil aegadel, kui üksteist külastavad sõjasalgad reeglina veel kuigi suured polnud, võis käik olla päris kasulik näiteks ööpimeduse varjus piirajatest läbilipsamisel ja abi kutsumisel. Ainult klaustrofoobial ei tohtinud võimust võtta, sest tunnel oli ikka päris kitsas. Linnuse lõpliku mahajätmise järel mattus salakäik aegamisi kinni ning sajandeid hiljem andis temast aimu veel vaid õrn süvend maapinnal. Alles arheoloogid avastasid taas Keava varjatud imed ning pärast kaevamisi taastasid käigu nii, nagu nad arvasid ta algselt olnud olevat.
(Salakäigu linnuseõue poolne ots)
(Salakäik viib linnust kaitsnud müüri alt künkanõlvale. Tundub usutav, et omal ajal oli ta mingil moel maskeeritud, näiteks kibuvitsapõõsa või kamovõrguga)
Praeguseks on kaevamistest möödas üle 15 aasta ning kuna vuntsimistöid siin ilmselt range regulaarsusega läbi ei viida, siis on salakäik praeguseks natuke kulunud – paeplaatidest trepiastmed on paigast nihkunud ja palktalad kipuvad pehkima. Aga kes tunneb, et on siuliku lookleva kehatüübiga ning kitsaid pimedaid ruume ei pelga, selle jaoks peaks ta endiselt läbitav olema. Ma ise küll sedapuhku mingil põhjusel (küllap vanadusest) loobusin katsest, ent vähemalt otsapidi käisin sees ära.
(Midagi pimedate ja kitsaste tunnelite sõpradele)
Kui Izjaslavil tuli tegemist teha nähtavasti Keava linnuse III ehitusjärguga, mille ta võis tõepoolest ka maha põletada, siis pärast teda toimus linnuse vastu kindlasti veel vähemalt üks sõjaline kampaania. IV ehitusjärgu lõpetanud sündmustest ei tea me midagi, aga viimase, V järgu saatus on kaudsete vihjete abil aimatav. Kaevamistel leiti linnamäelt üks tornikujutisega hõbemünt, mille võisid vermida taanlased Tallinnas 1219. aastal või veidi hiljem (aga leidub ka oletust, et münte olevat löödud Varbolas; eks loe Tutulusest Kristjan Oadi artiklit lk 22–24 ja otsusta ise). Niisiis näib, et Keava linnus pidas ristisõdade tuules ja tules vastu 1219. aastast kauem, kuid viimaks jõudis sõja lõõm temanigi. Palkidest kaitseseinad langesid tuleroaks ning osa põhjapoolsest vallist varises suurde linnamäe jalamile kaevatud auku. Käisin seda lohku oma silmagagi vaatamas. Selge see, et piiramine ja vallutamine! Aga millal? Henriku kroonika vaikib endiselt, temasse pole Keava kohta vahepeal ühtegi rida lisandunud. Või siis…
Või siis ajas Henrik sõjakäikudest kirjutades midagi omavahel segamini. Võttes ette kirjelduse sakslaste, lätlaste ja liivlaste retkest 1224. aasta talvel, leiame sealt ühe teise tuntud Harjumaa linnuse Lohu piiramise kirjelduse. Võitlus kestis kaks nädalat; selle jooksul läksid käiku igasugused piiramismasinad ning ühe trikina kaevasid ründajad linnamäe nõlva maha, pääsemaks piiramistorniga otse linnusetara kõrvale. Piiratavad taplesid vastu nii nagu suutsid, ent pidid hädade võimendudes viimaks alistuma. Järelejäänud kaitsjate jäi küll hing sisse, kuid kogu vara võeti neilt ära ning linnus süüdati põlema.
No Keava mis Keava! Lohu maalinna kõrval pole ühtegi suuremat auku, mida võiks seostada kroonikas mainitud piiramisega, aga Keavas, näed, on. Henrik jätkab veel vaid, et kolm ümbruskonna linnust andsid ründajate väele hulgaliselt maksu ja vaipu (ladinakeelses tekstis esineb siin ühtäkki selges maakeeles ‘waypas’). Kujutagem ette, kuidas hiljem kroonikule oma sõjaseiklustest pajatanud mehed, olemata ise geograafias ja ajaloos üleliia tugevad, erinevad kohanimed lihtsalt sassi ajasid. Vahel juhtub parimategagi. Niisiis lubagem endale vabadust lugeda Lohu asemel sel 1224. aasta talvel vallutatuks hoopis Keava. Ning näib, et uusi ehitisi pärast seda linnamäele enam püsti ei aetud.
(Kui teraselt silmitseda, saab isegi pildi pealt aimu päris korralikust süvendist, mille võisid siia kaevata Keava linnust piiranud ristisõdijad 800 aastat tagasi)
Linnaaluste asulakohad
Keava linnamäe ümbrus oli tol muistsel ajal peaasjalikult külade ja nurmede päralt. Nagu juba ennist mainisin, on lähikonnast leitud kolm asulakohta, mida Keava projekti käigus veidi ka uuriti. Suurim, I asulakoht, laiub kohe linnusest edelas lagedal väljal. Sealt on leitud ühe kerisahju jäänused, paar majapidamislohku ning tublisti potikilde ja hooneseinte palgivahedesse möksitud savitihendite tükke. Külas tegeleti usinalt luu-, naha- ja tekstiilitööga ning võib-olla just käsitööliste vajadusi arvestades peeti ka palju lambaid. I asula hiilgeaeg kestis laias laastus 7.–11. sajandini. Hilisemad on vaid mõned 11.–12. sajandi võreornamendiga kaunistatud ning 16.–18. sajandi glasuuritud savinõude tükid.
(I asulakoha kultuurkiht laiub lagedal põllul. Kujutage ette, et siin võis kunagi elada koguni mitusada inimest)
Ka III asulakoht on linnamäe lähedal. I asulakohast eraldab teda vaid paarsaja meetri laiune, praegu suuresti kuivendatud Verevainu soo. Siin võis asuda Keava metallitöörajoon, kust on leitud jälgi vähemalt ühest sepikojast. Rasketööstuskallakuga asula eksisteeris vahemikus 8.–11. sajandini.
(III asulakoht asub seal kraavide taga)
II asulakoht paikneb eelmistest juba veidi rohkem eraldi – I asulast on ta mõnisada meetrit lõuna pool, praeguse Linnaaluste küla südames. Seda on kaevatud kõige vähem. Asula potikillud kuuluvad vahemikku 11.–15. sajandisse. Seega on II asula üle elanud linnusele hävitavalt mõjunud 1224. aasta piiramise ning on tänapäevani püsima jäänud. Leitud šlakitükid osutavad samuti rauasulatamistöödele.
(II asulakoht sai alguse 11. sajandil ning nagu näha sellel olevate talude järgi, kestab siiani)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et linnus koos tema jalamile kleepunud I ja III asulakohaga kujutas endast vana head klassikalist eelviikingi- ja viikingiaegset linnus-asula kompleksi, millesarnaseid on teada üksjagu nii Eestist kui naabermaadest. 11. sajandil kolis külarahvas aga linnusest kaugemale elama, näiteks II asulasse (hilisraua- ja keskaegseid asulakohti on teada ka Keava mõisast ja mujaltki). Vanasse paika võisid edasi jääda vaid sepikoda pluss üksikud majapidamised. Taolise asustuse ümberkujunemise põhjuseks on oletatud ühiskonna kõrgkihi võimujanu kasvu, mille rahuldamiseks vajati suuremat kontrolli maa ja sealtkaudu selle elanike üle. Nii võidi talupoegade koormised linnuses elava isanda heaks paika panna juba jupp aega enne Saksa ja Taani ristisõdijate sissetungi. Maksudesse puutuvaid kokkuleppeid toona veel üldjuhul üles ei kirjutatud, sellepärast pole meil peale võrdlemisi kaudsete andmete neist palju aimu.
Selleks ajaks, kui Taani preestrid 1220. aastatel Põhja-Eestis ringi kondasid ning oma kuninga uusi maavaldusi nimekirjadesse lükkisid, võis II asula juba kanda Linnaaluste nime (‘Litnanas’, mis võis algselt tähendada ‘Linnaase’) ning säilinud osa kunagisest suurest I/III asulast nime ‘Veri’ (meenutagem, et sealsamas on ju ka Verevainu soo).
Võnnumägi
Kõige eelmainituga Keava imed ei piirdu. 2002. aastal avastati ümbruskonna läbikammimisel linnamäest mõnisada meetrit põhja pool metsas Keava mägede seast üks arheoloogidele keskmisest kõrgendatumat huvi pakkuv küngas. Võnnumäe lõunanõlv on juba looduslikult järsk ja kõrge, kuid järk-järgult laugeneva põhjakülje turvamiseks on keegi ennemuiste püstitanud madala valli. Muidugi tuli ju kohe teada saada, millal ja kuidas ja milleks see kõik tehtud on, ning künkal kaevati siit-sealt kokku kolmel hooajal (2003–2005). Selgus, et vall oli valdavalt kuhjatud liivast ning tugevdatud puitseina ja kivimüüriga. Potikilde saadi Võnnumäelt vaid veerandsaja ringis ning üksi nende abil oli paiga vanust määrata raske, kuid valli puidujäänuste radiosüsinikuanalüüs andis ehitise dateeringuks 4.–3. sajandi eKr ehk eelrooma rauaaja. See aeg klapib hästi ümbruskonnast võetud õietolmuproovidega, mis samuti näitavad kohapealset inimtegevust.
(Keava Võnnumägi on sarapuid ja muud floorat nii tihedalt täis kasvanud, et mingit vähegi mõistliku sisuga fotot on keeruline teha. Seetõttu jäi mul endal ka paljukiidetud vall leidmata. See-eest künkalae lõunaveeres leidsin ühe veidi lagedama koha)
Veidi hämaraks jäi küll Võnnumäe otstarve, ent selleaegseid valliga piiratud linnuselaadseid objekte on Eestis teada teisigi, näiteks Läänemaal Saluvere Salumägi (seal käisin 2020. aasta suvel) ja Harjumaal Jägala linnamägi. Üldiselt on selliste paikade sõjalises kaitsevõimekuses pigem kaheldud ning sageli on arheoloogide mõttemõlgutuisse ikka lipsanud ettekujutus mingist kogukondlikust rituaalipaigast, mida oli vaja kuidagi füüsiliselt piiritleda. Aga nagu Sõtkegi puhul, pole meil peale süngete fantaasiate suurt midagi täpsemat lisada.
* * *
Õhus on tunda veel palju-palju fakte, seoseid, oletusi ja küsimusi, millega Lõuna-Harjumaa ajaloo uurijad on tegelenud. Siinkohal tõmban aga otsad kokku ning jätan Keava ja Linnaaluste muinaspaigad rahulikult talveunne. Lumevaiba alla mattudes näevad nad kindlasti und oma aastatuhandete jooksul aset leidnud juhtumistest, rahulikest ja rahututest päevadest, töödest, muredest ja rõõmudest.
