Kääpad - kelle omad?

Juhtus sedasi, et kirjutasin ajalehte ühe loo. Kuna ajalehe nimi on „Setomaa”, siis sai ka jutt ise setokeelne. Paberlehes on tal värviline pilt juures ja puha, ent loetav on see ka netiavarustest: http://www.setomaa.ee/kost-ommaz-setoz-siiaz-saanu (naljakas, et kakkõhelü ’ on netiaadressil digimuutunud z-ks).

Kirjatüki sisuks on setode päritolu kohta käiv diskussioon. Sellest olen ka varem ühe veidi pikema artikli moodi asja kokku kirjutanud, nii et kelle jaoks tundub teema olevat huvitav, aga ametlikust eesti kirjakeelest erinevad keelevariandid kipuvad raskusi valmistama, see võib soetada 2013. aasta Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamatu ning asjast lähemalt lugeda.

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis on teadlasi juba enam kui sada aastat hoidnud elevil küsimus, kuidas on seto kultuur kujunenud just nimelt selliseks, nagu ta on. Ühed peavad setosid muinasaegse põhjaga põlisrahvaks, teised aga rõhutavad Põhjasõja ajal ja järel Liivimaalt Petseri ümbrusse pagenud talupoegade rolli. Suuremaid või vähemaid arvajaid on kokku olnud küll kümneid ning mõned neist on suvatsenud koguni oma arvamise toeks argumente esitada, mis on neist väga viisakas, sest ilma argumentideta arvamised jäävad kahjuks üsna kuivetuks.

(Sedapuhku illustreerin juttu 30. aprilli käigu fotodega Setomaalt ja Vastseliina kihelkonnast. Näiteks siin, olge lahked, on Piusa jõgi, mis neid kahte maad üksteisest eraldab)

Üks otsapidi setode päritolu teemat riivav, kuid iseenesest märksa laiem (ja provokatiivsem!) küsimus käib liivast kuhjatud kääbaste kohta, mis on Kagu- ja Ida-Eesti palumetsades paiguti päris tavalised. Enam kui sada aastat on vana aja uurijad püüdnud ära arvata, kes küll olid need inimesed, kes selliseid asju lõid. Küllap oleks kõige ausam ja lihtsam vastus, et tavalised eelviikingi- ja viikingiaja inimesed, kes sealkandis elasid, aga uurijatele pole sellest selgitusest piisanud. Ja nagu pahatihti juhtub, astub mängu poliitika.

(Ümarkääbas Obinitsa kääbaskalmistul Sakalova palos. Ümar sellepärast, et kui pealtpoolt vaadata, siis on täitsa ümara kujuga)

(Näe, veel üks Obinitsa ümarkääbas! Ühes sellised kuhjas võis olla päris mitme inimese põletatud säilmed) 

Kääpad pole omased ainuüksi Eesti kaguosale. Neid leidub ka veidi Läti idaservas, kuid eriti iseloomulikud on nad Loode-Venemaale, eriti Pihkva kandile. Vene ajalooteadus pole aga kuidagi saanud üle ega ümber tõsiasjast, et slaavlased pole siin karges metsavööndis elanud sugugi aegade algusest. Mis nurga alt ka mineviku tunnismärke ei piidleks, ikka on soomeugrilased olnud ees. Sõrve säärest läänes kuni Uuralitaguste tundmatusteni idas on iidsetel aegadel elanud soomeugri keeli ja murdeid kõnelevad rahvarühmad, kellest on tänapäevaks jäänud suuremad või väiksemad saared – meie teiste seas – , samas kui hiiglaslikel aladel Kirde-Euroopas on soomeugri keelepruugid sulanud nagu kevadine lumi. Nende asemel on tulnud vene keel.

Ent kust tuli vene keel praegusele Venemaale ning kuidas on ta saanud miljonite inimeste emakeeleks?

Nüüd jõuamegi tagasi nendesinaste kääbaste juurde. Eriti nõukogude ajal pidasid paljud Vene arheoloogid tõenäoliseks, et kääbaste tekkimise taga Loode-Vene aladele (ning Eesti ja Läti idaossa) on kuskilt Kesk-Euroopast 6. sajandi paiku pKr põhja poole rännanud slaavlased, nimeliselt krivitšid ja sloveenid. Siit leidnud nad eest palju vaba maad, vanu kohalikke soomeugrilasi olevat üleüldse elanud väga hõredalt ning need vähesedki assimileerunud suuremalt jaolt kärmelt uustulnukatesse. Krivitšid, kelle põhiline asustusala jäänud Pihkvamaale, olevatki matnud oma surnud piklikesse ja ümaratesse kääbastesse. Sisserändeteooria üheks apologeediks ja kõneisikuks kujunes arheoloog Valentin Sedov, kes muuhulgas pühendus päris palju ka Irboska vana linnamäe kaevamisele. Eks muidugi tekkis talle kui autoriteetsele tegelasele ka palju toetajaid.

(Pikk-kääbas Obinitsas. Näeb välja nagu mingi suure samblase metslooma küür)

(Obinitsa surnuaial on säilinud paar nn žalnikkalmet - maa peal on kiviring, maa all on matus. See on kääbastest mõnevõrra noorem, pärinedes oletamisi vahemikust 12.-14. sajand)

Aga siiski polnud see teooria mõningatest puudustest prii ning varem või hiljem pidi keegi seda märkama. Näiteks selgus, et kuigi kääbas kui selline – pinnasest kokkuvisatud kalmukünkake – polnud maailma ega isegi Euroopa ajaloos 6. sajandiks pKr midagi uut, oli siiski väga keeruline leida Kirde-Euroopa kääbastele otseseid esivanemaid. Vägisi jäi mulje, justkui oleksid slaavi hõimud kõigepealt rännaku põhja ära teinud ja alles seejärel leiutanud endale kääpad koos kõigi nendega seostuvate kommetega. Lisaks tekkis üsna õigustatud küsimus, et mis oli see vedru, mis tõukas neid inimesi nii suure hulgaga oma senised kodupaigad hülgama ning uusi maid otsima. Taolisi elumuutusi ei võeta ette just päris niisama. Kas tekkis vanal kodumaal ühtäkki beebibuum, mis rahvast sedavõrd kasvatas, et kõigile enam ruumi ei jagunud ning seetõttu pidid paljud uut õnne minema otsima?

Viimasel ajal on küll üha rohkem tähelepanu pöörama kurikuulsale 536. aastale, mil arvatavasti kuskil Ameerikas toimunud vulkaanipursetest atmosfääri sattunud tuhk takistas päikesekiirguse jõudmist maale, mis omakorda viis ränkade viljaikaldusteni kõikjal maailmas. Aga ehkki nälg ja taud võisid küll rahvast liikuma sundida (aga kas just põhja poole, on ikka päris kaheldav), ei tekitanud need mitte rahvaarvu kasvu, vaid järsku langust. Isegi kui pärast halbu aastaid hakkasid inimesed usinalt järeltulijaid sünnitama – nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub –, läks kõigepealt ikkagi omajagu aega, et varasem rahvaarv taastuks, ning alles seejärel võis see kasvada kriisieelsest suuremaks. Ent siiski – kasv nõuab eeldusi. Näiteks kvalitatiivseid muutusi elatusaladel, mida me esimese aastatuhande keskpaigast paraku eriti ei näe.

Kääbaste põhjalikumate kaevamistega selgus ka, et mõnikord varjasid nad endi all veel vanemaid põletusmatuseid. Järelikult olid matusepaigad tunduvalt varasemad kui oletatav slaavi kolonisatsioon ja see omakorda viitas, et ka kääpad ise võisid kuuluda tegelikult vanadele soomeugrilastele (kes noil aegadel endid ilmselt küll soomeugrilastena ei teadvustanud, aga see on juba teine jutt). 

(Lisaks Obinitsale paterdasin ringi ka Võrumaa pool Lindora palus, mis on samuti kääpaid täis. Massiivse ümarkääpa stiilinäide)

(Ilm oli igatahes päikest täis ja männitüvede ladvad joonistasid kääpa peale triibulisi varje)

Leitud on ka mitmeid ühisjooni kääbaste ja neist vanemate kalmete, näiteks tarandkalmete matmiskommetes. Näiteks on Eestis mõned sellised muinaskalmistud, kus rooma rauaaegsed kivikalmed on kõrvuti hilisemate, samuti kive sisaldavate kääbastega. Lisaks on arvutused muinasaegse rahvaarvu kohta kinnitanud pigem seisukohta, et kääbaste ilmumisega pole kaasnenud olulist rahvastiku kasvu. Seetõttu on jutud varasest slaavi massikolonisatsioonist enam kui kaheldavad.

Kuna millalgi pidid slaavlased Loode-Venesse siiski sattuma – elavad nad ju seal tänapäevalgi – , siis on muinas- ja teised teadlased küsinud enestelt, uurimisaineselt ja kes teab, võib-olla koguni taevatähtedelt: kuidas ja millal slaavlased siia põhja siis ikkagi sattusid? 

(11.-13. sajandi kääpad olid juba tagasihoidlikumate kabariitidega ning katsid enamasti vaid üht surnukeha, keda enam enne matmist põlema ei pandud. Siin on üks selline kääbas Lindora naaberkülas Tabinas)

Juba 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul käidi välja teooria, mille peamine toetaja Eestis oli arheoloog Priit Ligi ja mis kõlab kokkuvõtlikult nõnda, et viikingiajal hakkasid „teel varjaagide juurest kreeklaste juurde” ehk „Idateel” ehk Loode-Vene ala suurte veeteede ääres ridamisi puhkema kaubanduslikud ja poliitilised keskused. Kõik suuremad keskused on ikka enam või vähem paljurahvuselised ning seega kõlas ka neis vanades linnakestes kindlasti nii kohalikke soomeugri kui ka kaugemalt tulnud skandinaavlaste ja slaavlaste juttu. Neist viimased olid arvatavasti suuresti pärit lääneslaavi, s.o. Poola ja Saksamaa idaosa aladelt, sest nagu kuulsad Skandinaavia viikingid, hakkas ka Läänemere lõunaranna slaavi rahvas neil päevil agaraks ringirändajaks, kauplejaks ja õnnekütiks. Kui selline kirju taustaga seltskond sai ühes kohas kokku ja tahtis kuidagi omavahel suhelda, tuli kuidagi leida ühine keel.

Küllap prooviti nii üht- kui teistpidi ning leidus piisavalt neidki, kes õppisid mitu keelt selgeks. Aja jooksul hakkas Idatee keskustes igapäevases suhtluses peale jääma slaavi keel. Miks just see, pole mulle veel täiesti selgeks saanud, aga noh, las ta siis olla. Kaasnähtusena kippus teistel sealsetel inimestel oma emakeel vaikselt ära ununema, eriti noorematel, kes juba maast madalast uues keelekeskkonnas ringi hängisid. Nõndaviisi kulus kõigest mõni inimpõlv, et kohalik keelekeskkond neis varalinnades täielikult muutuks.

Kuna kõik, mis keskustes sündis, oli ümbruskonna jaoks äge ja huvitav, siis sai ka slaavi keel prestiižiasjaks, mis vääris järgitegemist. Sedasi levis uus keel linnast maale, esmalt lähematesse küladesse, tasahilju aga ka järjest kaugemale. Soomeugrikeelsed vanakooli inimesed kolisid viimaks kääpasse, nende lapsed olid kakskeelsed, kes omakorda oma järeltulijatele õpetasid ainult uut, slaavi keelt. Viimaks oli kogu maalahmakas, mida me Loode-Venemaaks nimetame, keelevahetuse läbi teinud ning ainult kaugemates kolgastes, mis keskustest kõrvale jäid, võis vana keel alal püsida. Selline kant on näiteks Vadjamaa, mille keelevahetusprotsess vanadelt vadja ja isuri keeltelt vene keelele on alles nüüd peaaegu lõpuni jõudnud ja isegi praegu kõigest peaaegu.

Kuidas asjad Setomaa alal käisid, me eriti ei tea. Arheoloogia on keelekasutuse osas niikuinii äärmiselt kidakeelne ja ajaloolised kirjalikud allikad on põhimõtteliselt olematud. Juba I aastatuhande lõpus hakkas Vana-Vene riigi üheks oluliseks keskuseks saama Pihkva ja selle kõrval Irboska, mis asuvad praeguse Setomaa idapiiril. Järelikult võis ka neis paigus keelevahetus juba võrdlemisi varakult pihta hakata. Pihkva on tänapäeval päris vene linn, seevastu Irboska lähistel võib veel tänapäevani leida riismeid veel lähiminevikus jõulisest seto asustusest. Arvatavasti on seto keelealale toonud värsket verd 17. ja 18. sajandil Lõuna-Eestist rahutute aegade eest pagenud talupojad, kes oma keelepruuki ida poole laiendasid. Nii et keelepiirid võivad aja jooksul olla loogelnud siia ja tänna päris palju.

Kääbastest läks see viimane jutt küll veidi kaugele, ent mitte liialt. Kääpad ise tukuvad siiani paludes, ninad samblas ja mustikavartes, ning ei kipu oma ehitajatest ega maetutest jutustama. Võib ju olla, et nende jaoks pole see sugugi kõige tähtsam küsimus. Nemad on mõeldud ajatuteks rahupaikadeks, piirikupitsateks mitme maailma vahele, surnute kaitsevallideks.