Monday, July 16, 2018 | | 2 comments

Järveäärne Setomaa - muististe paraad vee veeres


Ujumiseks oli sel ajal veel nagu veidike vara, eriti kuna olen aastaringse suplemispraktikaga natuke laisaks ja mugavaks jäänud. Küll aga sobisid aprillikuised ilmad maad mööda ringikolistamiseks. Käisin päris mõnes paigas, kirjutada tahan aga nimelt retkest Põhja-Setomaale, Värska lahe äärsetesse vanadesse küladesse ja metsadesse, mis on pungil täis muistseid inimaskelduste jälgi. Kunagi hulkusin neis paigus tihedamalt ringi, vahepeal on aga elu teistele radadele hüpanud ning kiire kevadine matk aitas seetõttu tuhmuvat mälu värskendada.

Pihkva järve kaldad kuuluvad praegusel hetkel suures osas ühe teise võimu kontrolli alla, aga üks jagu on endiselt Eesti Vabariigi valduses, täpsemalt Värska laht ja jupp Kuuliska lahe lõunakallast. Suur jagu Petserimaa järvekaldast alates Kulkna saarest ja Kuljest kuni Krupa ja Petska rannani on niisiis haardeulatusest väljas, kuigi sealgi oleks palju põnevat näha ja kuulda. Sealset üsna madalale kaldale rajatud külade rida kutsuti Rannaveereks ning vähemalt viimased sada aastat on see olnud peaasjalikult vene asustusega; seto külad on jäänud Värska ja Kuuliska lahtede äärde. Eks kunagi tulevikus jõuame ka praegu piiri taha jäävast kandist rääkida, seniks varugem kannatust.

Seto külad jagunevad kohaliku inimgeograafilise arvestuse järgi nulkadesse. Põhjalikumaid andmeid on neist alles 19. sajandi lõpust, kuid paljude külade endi sünd ulatub pea tuhatkonna aasta taha, mõnedel sealjuures veel kaugemale. Värska lahest läände jäävad seto külad, Võõpsust põhjas kuni Nedsajateni lõunas kuuluvad Poloda nulka, lahest ida pool olevad külad aga Tsätski nulka. Kõige vanemad külad on rajatud päris lahekaldale, hiljem jäi kauni loodusvaatega krunte vähemaks ning talusid ja külasid tuli hakata ehitama kaugemale sisemaale.


(Mummude paraad näitab kohti, mis ma kõik ühe hooga läbi käisin. Päris intensiivne retk, nagu pärast välja tuli. Kaardipõhi Maa-ametilt) 

Oma sõitu alustasin ma Kuuliska lahe äärsest Podmotsast [1], Tsätski nulga põhjapoolseimast külast. Lahe teiselt kaldalt paistab suur Kulje küla oma ilusa kirikuga. Podmotsa külatänav lõpeb otse järvekaldal, kust paadisild õhutab teekonda jätkama veepinda mööda. Kuid maksab säilitada valvsust, kuna keset lahte jookseb kontrolljoon, mille ületamist panevad nii Eesti kui Vene piirivalvurid kohe tähele. Nii et ärge seda tehke! Küll aga tasub külastada küla teises otsas olevat väikest kalmistut, kus puhkab Podmotsa vanarahvas. Kalmistul on neli keskaegset kiviristi ja 18. sajandil ehitatud tsässon. Üks ristidest on päris suur, hoides oma haarade juures kahte väiksemat, risti poega. Kolmas väike rist asub sellest grupist veidi eemal. Suur rist olevat kohaliku jutu järgi viidud kunagi Kuljesse, kuid tulnud ise omal või jumalikul jõul tagasi vanasse kohta. Selline imelugu olla Podmotsas vana ilma aegu sündinud.




















(Podmotsa külatänava otsas sillerdab sinine vesi)

















(Kuuliska lahe põhjakaldal paistab Kulje kirikuküla)















(Kolm Podmotsa külakalmistu kiviristi - suur ja pojad)










(Üks väike rist on põõsasse varjunud)
















(Tsässon on korduvalt läbi teinud värskenduskuure)

Kuna suur rist oli vahepealse aja jooksul lääbakile vajunud, tehti 2003. aastal väikesed kaevamised ning ajati rist püsti. Selle üsna sügavale maapõue ulatuva jala juurest leiti Saksa Ordu Liivimaa haru meistri Wolter von Plettenbergi ametiajal vermitud münt 1535. aastast, küllap risti püstitamisel anniks auku visatud.

Tänapäeva Eestis pole selliseid keskajast pärinevaid ja siiamaani kasutuses olevaid maakalmistuid üldse palju, aga Setomaal on taolisi alles koguni kaks (teisest tuleb ka siin varsti juttu). Suurem osa toonaseid kalmistuid on Põhjasõja järel maha jäetud ning nüüd mäletatakse ainult harukorril sinna maetuid. Podmotsa hauad on aga kõik kenasti korras ja hoolitsetud; külainimesed ei pea jätkuvalt teise ilma suundudes kodukandist kaugele minema.

Podmotsa küla ise on kalmistust hulga vanem – tema sünniaeg küündib kogunisti rooma rauaaega. Ilmselt muinasaja lõpust pärinevad lähedasse metsa peitunud ümmargused kääpad, mida ma piiritsooni läheduse tõttu sel korral üles otsima ei hakanud. Vähemalt ühest neist leiti juttude järgi kündmisel kord hilisrauaaegne kirves. Mis siin siis viga elada! Järv oma kalaparvedega kohe õue all, ümberringi luhad ja kui rahvast liiga palju pole, siis leidub ka põllumaid küla ümber piisavalt. Lõuna poolt, see tähendab Värska suunast, on Podmotsa koos Velna ja Saarepää küladega eraldatud mitme suure sooga, ent järv pakkus häid võimalusi aerud pihku võtta ja paadiga laiemat maailma minna vaatama. Kui vaja, siis kas või Pihkvasse.



















(Kultuurmaastik Podmotsa ümbruses, luhad, niidud, põllumaad)

Praegu ametlikult Podmotsa küla territooriumil, kuid tegelikult viimase tuumikust pea poolteist kilomeetrit lõuna poole Otsa talu juures asuvad tee ääres metsa all mõned ümarkääpad (kaitsetahvli sõnul neli) [2]. Mulle hakkas silma kaks kääpaküngast; oli näha, et keegi oli neid kunagi mingi kaevamisvahendiga puutunud, sest terved nad igatahes enam polnud. Tõepoolest, 1985. aastal toimusid ühel kääpal arheoloogilised kaevamised. Leiti kaks põlenud inimluude pesa ning nende juurest terve posu potikilde, mis olid valmistatud vanakooli töövõtetega potikedra abita. Järelikult pärineb see väike kalmistu I aastatuhande teisest poolest, kuhu kas Podmotsa või mõne muu siinkandi muinasküla (millest veel jälgi pole leitud) elanikud oma surnud ja ärapõletatud omaksed viisid.




















(See on ikka tavaline, et muistis on vaarikat ja enelast täis kasvanud. Otsa talu kääpad pole eriliseks erandiks)


















(Aupaiste kääpa kohal)

Kääpaid on Põhja-Setomaal üldse väga palju, iseäranis Värska lahe kaldal. Õnneks viib tänapäeval läbi Kurõsuu enam-vähem normaalne kruusatee, ühendades Podmotsa-Velna-Saarepää saarekese lõunapoolse, Värska piirkonnaga. Otse Kurõsuu lõunaservas on kena palumets, kus Karusaare talu kõrval kükitavad samuti kaks ümarkääbast [3]. Tegin neistki pilti. Kunagi ühe inspektsiooni käigus panime tähele, et neid kääpaid ümbritseb justnagu mingi ringvall, aga selle inim- või loodustekkelisus pole veel lõplikult selginenud. Ei jäänud ma praegugi selle üle pead murdma, vaid sõitsin väikest teekest mööda loodesse, külla, kust on teada üks Setomaa vanimaid matusepaikasid.

















(Õnnelikematel juhtudel asuvad kääpad ka ilusas madala alustaimestikuga nõmmemetsades)

See küla on Popovitsa, otse Värska lahe kaldale Popovitsa kuba äärde rajatud elupaik. Kubadeks nimetatakse siin vene keele eeskujul väikseid järvelahtesid. Vene kontrolljoon roomab siingi otse küla tagant, eraldades Dubki küla, mis muidu peaks ainuüksi maastikuloogika põhjal kuuluma Eestile, Venemaa Föderatsioonile kuuluvaks enklaaviks, millel pole mainitud riigiga ühtegi maismaaühendust. Praegu on seal ainult mõni talu ja ma ei teagi, kas seal üldse keegi praegu elabki.

Popovitsas endas kees küll elu. Kus toimetati maja katust kõpitseda, kus peesitati rahulikult kevadpäikese käes. Ühe majapidamise õuest leiti käesoleva aastatuhande alguses labidatöödel kaks rohelist rõngast, mis osutusid üle-eelmise aastatuhande algussajandite pronkskäevõrudeks. Enamgi veel, edasised uurimistööd paljastasid kamara alt 3.–4. sajandi kivikalme, mis on kogu Setomaa ja Kagu-Eesti idaosa jaoks üsna ootamatu leid [4]. Üksikuid kivikalmeid on leitud küll ka Lõuna-Setomaalt, mis praegu jäävad Vene poolele, kuid Popovitsa leid kinnitas, et ka Pihkva järve ääres leidus rooma rauaajal elu ning – tõsi küll – ka surma. Kalmekivide vahelt leiti lisaks mainitud käevõrudele savinõude tükke, poolik klaashelmes, jahvekivi ning ilus pronksist peakilpsõlg. Inimestest olid säilinud vaid põlenud luutükid, mis olid puistatud kivide vahele laiali. Kivikalme kõrval on ajaloolise aja matusepaik, samuti on külas ja selle lähistel mitu asulakohta, aga millises neist ka rooma rauaajal elamised olid, seda ma praegu küll ei tea.

(Mehaaniline panoraam Popovitsa külast. Külasüdames vohav võsa on kindlaks märgiks, et sealt on mitu talu vahepeal ära hävinud. Vanasti poleks mingisugune võpsik suutnud Setomaa tiheasustuses ellu jääda)

Popovitsast ei peagi palju lõuna poole minema, et leida järgmised muistse elu tunnismärgid. Sõakalmõmõts, mis eraldab Popovitsa ja Kremessüvä külad üksteisest, varjab oma pedajate all tõepoolest ka vanu kalmukohti. Täpsemalt taas kääpaid [5], mida on siin praegu kokku loetud viis, kuid ennemalt olnud neid rohkemgi. Pärimuse kohaselt puhkavad neis mingis vanaaegses sõjas langenud sõdurid. Kes loodab näha monumentaalseid kurgaane, midagi kergekaalu Haanja kuplistiku laadset, peab ilmselt pettuma, sest Kremessüvä kääpad on iseäranis maadligi madalad. Kaks tükki neist on küll üsna pikad, aga nende äratundmiseks tuleb tööle panna parajas koguses fantaasiat, vastasel korral õnnestub neil päris veenvalt end alusmetsa peita.
















(Kremessüvä sõakääpä' on nii madalad, et juba samblakate petab otsija ära)

Kremessüväst järgmine küla lõunas on Väiko-Rõsna, kaugele kuulus oma sanatooriumi ja veekeskuse poolest. Sanatooriumi varju jäävas külasüdames on vana külakalmistu [6], kuhu keegi enam tükk aega kedagi matnud pole. Küll aga on töökorras Pühale Annale pühitsetud tsässon. Selle juurest olevat kunagi leitud mõõk ja odaots, mis justkui vihjab kalmistu pärinemisele rauaaja lõpust – aga kuna leitud asju kuskil alal pole ja midagi täpsemat pole ka kuulda, siis midagi liiga kindlat ka väita ei saa. Las need surnud siis lihtsalt puhata seal ilusas kohas.


















(Väiko-Rõsna külakalmistu on ümbritsevast veidi kõrgem koht Värska lahe ääres)
















(Annõ tsässon Väiko-Rõsnas) 

Kalmistu kõrval on elatud juba keskajast peale ning arheoloogilised jäänused annavad mõista, et seal on vanasti toimetatud muuhulgas sepatööga.

Sanatooriumi liivarand on suvel ujumiseks ja paatide randumiseks väga sobiv. Oli ka sellal, kui sanatooriumit veel välja poldud mõeldud. Alates sügavast kiviajast, nii keskmisest kui nooremast, samuti vanemal ja nooremal rauaajal [7]. Head supelranda pole ju mõtet niisama raisku lasta, lisaks oli hea lähedal kalale minna ja puha, sellepärast rajasid siinsed kohalikud oma eluasemed otse vee äärde. Värska lahe veed on varasemalt olnud praegusest tagasihoidlikumad, kuid veetase on aja jooksul tõusnud. Nõnda on osa muinasküla alast jäänud praegu vee alla (sama saatust jagavad mitmedki Peipsi järvistu äärsed muinasmonumendid) ning sajandite vältel lõhutud savinõude tükidki on suuresti vee poolt siledaks lutsutatud, nii et nad meenutavad rannakivikesi rohkem kui rannakivikesed ise.












(Rand on kiviajast, hiljem lisati komlepkti sanatoorium)

Väiko-Rõsna II asulakohal – nagu sanatooriumi blääži muinasasulat teadussfäärides kutsutakse – on läheduses hea naaber. See on Sosna saar ehk Pedäjäsaar, tänapäeval rohkem nagu poolsaar [8]. Kuiva jalaga pääseb igatahes ligi. Värska Piirivalvekordon otsustas (pool-) saarele oma pesa teha ja selle jaoks kaevati pesaalune plats hoolikalt läbi. Palju huvitavaid asju tuli (pool-) saare seest välja. Vanimad jällegi kiviajast, näiteks kammkeraamika tükid, kivikirve jupp ja kivist talb, ent lõviosa kraami pärineb rauaaja lõpust kuni varajase uusajani välja. Vanad inimesed on pajatanud, et Sosnasaarel olla ennemalt olnud tsässon. Kaevamiste käigus leitud matused näivad juttu kinnitavat.



















(Sosna saar, mis ei olegi päris saar, vaid rohkem nagu poolsaar. Alguses oli kiviaeg, siis kellegi majapidamine, kabel ja kalmistu ning lõpuks piirivalvekordon)

Nüüd oli aeg sõita Värskasse, tänase Eesti-Setomaa keskusse. Aleviku „vanalinn” asub Püha Jüri kirikust teisel pool teed. Siin on selgelt tunda tänavküla hõngu, millesarnast võib näiteks leida veel Obinitsast ja veel mõnest suuremast külast, samuti Petseri linna vanimate puumajakvartalite kandist. Värska kõrgest kaldapervest voolab välja püha allikas. Järskude kallaste tõttu võibki koha venekeelne nimi olla Verhoustje; Värska kohal on järvelaht ka kõige kitsam, pakkudes soodsaid kohti laevade-paatide randumiseks. Vana sadamakoha juurde rajati kogudus 1759. aastal, praegune kirikuhoone pärineb 1904. aastast. Lahe teisel, läänekaldal olevas Lobotkas asus tsaariaja lõpupoole vallamaja, mistap kandis kogu Põhja-Setomaad hõlmav vald Lobotka ehk Slobodka nime.


















(Värska Püha Jüri kirik)

Kiriku ümber ja taga, pidevalt laiendatav kalmistu pole Värskas ainus. Asula põhjaservas kohisevas palutukas asub veelgi vanem matusekoht [9]. Hirmus kõverike okstega jämeda kõivu juures lösutavad kolm kivi, millele on peale uuristatud ristikujud, igaüks omanäoline. Tänapäeval on vana surnuaed ümbritsetud aiaga, veel 1930. aastatel piiras aga kalmistut mitme palgirea kõrgune rakis. Vanadel arhiivifotodel võib näha, kuidas Värska rahvas kunagi tsässonat ja kalmistut suure hulgana väisas. Küllap sündis see kevadel jüripäeval, mis on ka praegu selle kandi suurim kirikupüha. Vahepealsete kümnendite jooksul oli kalmistu ununemas, ent on selleks korraks taas pildile toodud. Mis ei tähenda siiski, et siia uuesti matma hakataks...

















(Värska vana kalmistu piirdeaed piirdub küll vaid tänavapoolse küljega, aga näeb siiski viisakas välja)


















(Kolm ristidega kivi kükitavad kadakate vahel nagu kivikujud)
















(Varem vedelesid ristidega kivid kummuli, nagu juhtus, aga on nüüd tagasi püsti aidatud)

Värska lahe läänekaldale hüpates (kel jääb hoogu väheks, võib kasutada abivahendina silda) leiame end piltlikult öeldes pea sama paksu kultuurkihi otsast. Mitte et seda nüüd päris igal pool oleks, aga enamikel siinsetel veeäärsetel küladel on ette näidata suursugune ajalugu. Võtame või Lobotkast põhja poole ja metsa taha jääva Tonja [10] ja selle naabri Võporsova [11], mille mõlema esimesed noorused jäid vanemasse rauaaega. Tonja talude lähedal on proovikaevamistel leitud eelrooma rauaaja tulease ning Võporsovast tekstiilijäljendiga potikilde, mis oli suur mood eelrooma ja rooma rauaajal.


















(Värska lahe läänekallas Tonja küla juures. Siia kolisid esimesed inimesed teadaolevalt eelrooma rauaajal)


















(Võporsova küla Tonja poolt. Oleksin ehk külast lähemaltki pilti teinud, aga üks kahtlustav pini arvas, et pigem mitte)

Võporsova asub Värska lahte lääne poolt suubuva Karisilla oja lõunakaldal, kohas, kus oja on laienenud väikeseks laheks. Selle põhjakaldal on koha leidnud Suure-Rõsna küla. Oma nimele kohaselt küllaltki suures külas on asulakoht ning selle kõrval vana kalmistu koos umbes paarisaja aasta vanuse tsässonaga [12]. Küla kõige tähtsam püha on nahtsipäiv 11. novembril.



















(Suure-Rõsna esmamainimise aasta. Küla ise võib samas vabalt olla 1582 aastat vana)














(Suure-Rõsna külakalmistu koos väikese tsässonaga. Selline armas)

Suure-Rõsna palutukkades võib eduka otsimise korral kohtuda küla vanimate elanike
puhkepaikadega – I aastatuhande teise poole kääbastega, milletaolisi on siinkandis koguni kolm rühma. Esimene neist, mis asub tegelikult päris talude lähedal, kannab kokkuleppeliselt ja täiesti arusaadavalt Suure-Rõsna kääbaskalmistu nime. Sellest põhja pool – Rõsna, Mikitamäe ja Laossina külade vahele jäävas kolmnurgas – on suuremas metsaala veel kaks kääbastikku. Neid kutsutakse Rõsna-Saare I ja Rõsna-Saare II kääbaskalmistuks ning arheoloog Mare Aun on mõlemate kääpakuhjad täielikult läbi kaevanud.

Mina leidsin oma teekonnal üles Rõsna-Saare II kääbastiku jäänused, kus algselt oli üksteist kääbast, neist viis piklikku ja kuus ümmargust [13]. Juba siis, kui kääpad 1970. aastate lõpus arheoloogiliselt läbi kaevati, jäi nende välisilme taastamata. Liivahunnikud on siiani seal nii, nagu nad kaevamissuvede jooksul kuhjusid. Kunagi muidugi võiks nende algse välisilme taastada, oleks ju ilus. Aga see peab ootama oma aega. Praegu tuli mulle aga hoopis üllatusena, et kena männimets, mis siiani oli kääbaste jäänuseid oma rüpes varjanud, oli vahepealse paari aasta jooksul täiesti maha võetud. Kuna kääpad ise on tõesti viimseni ära kaevatud, siis ei saanud metsaraiemasinad neid lõhkuda, aga ilus see pilt siiski polnud.


















(Vaat kus! Rõsna-Saare II kääbastiku ümbrus on puha lagedaks võetud)


















(Eks kunagi kasvab siia uus mets, aga seni on ikka nukravõitu. Varasemalt läbi kaevatud kääpakuhjatiste pinnas seisab endiselt vallides)




















(Matusepaik ja metsamajandus)

Mis seal ikka, liikusin mööda raiesmikega vürtsitatud palumetsa edasi põhja poole. Laossina on kena Pihkva järve äärne külake, millele on ajalugu peale määritud nii paksu kihina, et jätab koguni nii mõnegi linna seljataha. Alustame loetelu vanemast. Uulitsat mööda majadest mööda jalutades jõuame kenasti hooldatud kaldapealsele, kus kitsas roostikku raiutud kanal viib ujuja või paaditaja välja lahtisele veele. Kaldal on elatud juba nooremal kiviajal – sellest ajast pärines siit 21. sajandi algul leitud tulease [14]. Terve Eesti arheoloogia jaoks on oluline aga teadmine, et Laossinas resideeruti ka vanemal pronksiajal (vahemikus 1800–1100 eKr). Nimelt on see üks kõige hõredamalt infot pakkuv ajastu meie kodumaa inimasustuse ajaloos. On küll mõningaid juhuleide, näiteks silmaga kivikirveid, aga kindlalt maa küljes kinni olevaid muistiseid on nii vähe, nii vähe, et arvatakse koguni, et sellal juhtus siin midagi, mis senist, kiviajast pärit rahvast omajagu muserdas. Nagu selgub, siis Laossina rannas elasid inimesed igatahes edasi. Mõnisada meetrit eemal Lüütja mõisa põllult on leitud nooremasse pronksiaega arvatud kivikirves. Edasiste sajanditega, mis tähistavad rauaaja algust, on Laossinas lood küll lakoonilisemad, aga tekstiilijälgedega keraamikakilde, mis on üsna tavalised nii Kristuse eelsele kui järgnevale pooltuhandele aastale, on leitud sarnaselt mitmele teisele Värska lahe äärsele asulale siitki. Eelnevale lisaks elati Laossinas ka kääbaste ajal, I aastatuhande teisel poolel pKr.


















(Pealt nagu tavaline järverand, alt harukordne muistis)

Kääpaid on Laossinas ümber tublisti, moodustades metsa all väikseid muinsuslikke ansambleid. Kaks rühma on Mikitamäe-Võõpsu maantee äärses metsas, Laossina bussipeatusest natuke põhjas [15], kolmas [16] asub kohe bussipeatusest külla viiva tee ääres – see tee kaksab ühel päris pikal kääpal koguni saba otsast. Neljas kääbaste rühm paiknes vanasti küla surnuaia esise platsi piirkonnas, kuid on nüüd maa pealt pühitud. Ning viimane, viies kääbastik, on Laossinast Mikitamäele ja Suure-Rõsnasse viival metsateel.


















(Kääpad istuvad Laossina metsas kenasti reas nagu kukupaid)

















(Ühest pikast kääpast on külatee otsa ära kaksanud)

Päris palju kääpaid kokku...

Tavaloogika ütleb, et kus on palju surnuid, küllap on seal ka üksjagu elajaid olnud. Kuna aga kääbaste kuhjamine ja neisse matmine toimus mitmesaja aasta jooksul, siis ei saanud need kogukonnad olla ka nii meeletult suured. Võib-olla oli iga kääparühm kõigest ühe-kahe perekonna valduses ning Laossina ja Suure-Rõsna kandi rahvaarv keskmisel rauaajal piirdus kokku vaid kümne-kahekümne perega.

Laossinas on lisaks kääbaste arhipelaagile ka uuem kalmistu, mis sarnaselt Podmotsa omaga pärineb tõenäoliselt juba keskajast, ent on siiamaani vastu pidanud [17]. Siingi võib leida kolm vana kiviristi, mis on kenasti hoolitsetud kalmude seas leidnud endale sobivad kohad. Kalmistuaia ääres on väike Jumalaema Sündimise tsässon, mille tähtsaim püha on vana kalendri järgi 21. septembril, Väiko-Maarjapääväl.


















(Püha aupaiste keskaegsete ristide kohal Laossina külakalmistul) 
















(Laossina tsässon on justkui ühe külje keeranud aiavärava poole ette)

Laossina ja tema naaberkülade jaoks on lähim kirik üle vee Kolpino ehk Kulkna saarel samanimelises külas. Praegu on terve saar Vene poolel, kuhu Eestist niisama naljalt ei pääse ning nii pole minagi seal kunagi käinud. Küll aga võib rannast kiigata teisel pool vett säravaid 16. sajandil ehitatud Issanda Muutmise kiriku valgeid müüre ja rohelist katust. Puust pühakoda oli saarel juba hiljemalt 15. sajandil. Kui veel riigipiiri vahel polnud, käisid Poloda nulga põhjaosa külade elanikud pühade ajal paadiga kirikus.

Kõige paremini paistab Kolpino saar ära Lüübnitsast, kuhu sõitsin järgmiseks. See on ümberkaudu üks suuremaid külasid, tänapäeval kuulus oma sibulalaatade poolest. Ajalooliselt on see olnud vene küla, nagu temast veel põhja poole jääv vanausuline Beresje, aga küllap leidub siin nüüd ka eesti ja seto verd rahvast. Lüübnitsa loodeservas on üsna kõrge küngas valitud juba vanast ajast surnute puhkepaigaks [18]. Siit on leitud ühele kunagi teispoolsusse rännanule teele kaasa pandud mõõk. Kuigi Setomaa põhjaosa matmispaiku pole arheoloogiliselt eriti uuritud (kääpad välja arvatud), võib relvade surnutele kaasaandmine olla rauaaja lõpupoolele iseloomulikuks kombetalituseks. Lüübnitsa lõunaservas asuv pärimuslik pelgupaik Gorodets pole iseenesest muud kui madal künkake rohusoos. Sellel olnud rahva jutu järgi kunagi ka tsässon. Päris vastne tsässon on püsti pandud kohe Võõpsust Lüübnitsasse jõudes tee ääres.

















(Lüübnitsa kalme on üks salapärane küngas küla servas. Kes teab, mis seal veel öösiti võib sündida...)















(Vana tsässon on kadunud minevikulooride vahele, aga see-eest on Lüübnitsas nüüd uus kabel)

Lüübnitsast Audjassaare poole edasi on põhimõtteliselt kogu Pihkva järve kaldaäär muistse asula kultuurkihti täis venitatud [19]. Elatud on nii vaatetorni juures kui ka sellest lõuna pool, Kretska ninast Kaameska ninani välja ulatuval hästi kitsal, kuid parajalt pikal kuivemal soolikal. Ühele poole seda soolikat jäi järvevesi, teisele poole märgala, koduks kahepaiksetele, lindudele ning vere- ja higijanulistele mutukatele. Juba paar tuhat aastat tagasi sätiti sellele ribale ridamisi kõrvuti majad. Kohe varahommikul ärgates võis toast väljudes jalgupidi vette solberdama hüpata või paat kaldast lahti tõugata, et kalasupp laualt ei kaoks. Sedasi elati siin rannas kogunisti rohkem kui tuhat aastat. Naabrid ka lähedal – kõik need kohad, millest meil siiamaani juttu on olnud.















(Lüübnitsa rand ja muinasasula (mitte see kollane nukumaja). Taamal Kolpino saar, hea pingutamise korral on koguni sealne kirik äratuntav)


















(Kitsas kuiva maa riba järve ja märgala vahel mahutas päris mitu ennemuistset majapidamist ära. Praegu on selle koha peal iseenesestmõistetavalt võsa)

Tiheda kavaga matka lõpetas põgus peatus Setomaa põhjaotsas vastu Võromaad, Võõpsu külas. Võhandu jõgi toob oma 160 kilomeetri pikkusel teel kogutud veed Võõpsust läbi ning lõpetab peagi Lämmijärves. Juba iidammusel ajal sõitsid laevad ja paadid jõge mööda Kagu-Eesti südamaade ja Peipsi-Pihkva järve vahet. Jõe paremkaldale jääb Setomaa Võõpsu, vasakule aga Võrumaa Võõpsu. Kes lõuna poolt Võõpsust läbi sõidab, keeraku pilk just enne Võhandu sillale jõudmist paremale (ehk itta), siis näeb ta üht kena tsässonat [20]. Seesinane hoone on päris soliidses vanuses – dendrokronoloogid on seinapalkide aastarõngaste põhjal tuvastanud, et pühakoda püstitati Võõpsu tõenäoliselt juba 1710. aastal ehk pea kohe pärast siinseid tormilisi Põhjasõja märuleid. Tsässon pühendati Migulale, nagu Püha Nikolaust kohapeal tuntakse. Tsässona ümber on vana külakalmistu, kuhu maeti arvatavasti mitmesaja aasta jooksul, ent hauad on praeguseks tasandunud ja nimed unehtatud. Mõned inimluud leiti 2010. aastal tsässona remondi käigus, sealhulgas paarikümne sentimeetri sügavuselt põrandaalusest mullast.


















(Võõpsu Migula tsässon pakub sarnaselt paljudele teistele Setomaa pühakodadele seltsi iidsele kalmistule)

Sõitsin tasa üle silla, jätsin Setomaa seljataha ning jõudsin Vanale-Võromaale. Nähtust ja kogetust sündis vahepealsete rahulikumate õhtute jooksul reisikiri. Kui Jummal and, tuleb muinasmuljetustele varsti lisa.


















(Võhandu jõgi, Setomaa ja Võrumaa lahutaja, Kagu-Eesti ja Peipsi-Pihkva järve ühendaja)