Kevad on alanud. Päikese, pajuurbade, saabuvate lindude (alates lõokestest kuni luikedeni), tärkavate lillede ja liblikatega. Suur lootuse aeg. Tõsi, kusagil ründab suur riik oma väiksemat naabrit, sest teisiti pole ta oma asju kunagi õppinud ajama. Aga isegi selles määratus jamas heidab see väike lootuskiiri, mida me teised, veel väiksemad, igatsevalt püüame. Nii teame – kevad on vääramatu, päike on võitmatu.
Mõned päevad enne kevade ametlikku saabumist sõitsin sees pureva rännunälja leevenduseks Kaug-Kagusse. Kolasin metsatukkades ja nurmedel, külauulitsatel ja matkaradadel. Lihtsalt oli vaja. Kõigist neist paigust pole vaja jutustada, nii mõnigi hinnaline eluhetk jäi õigusega omasse aegruumi, aga ühest igatsesin küll juba mõnda aega pajatada. Selleks oli minu esimene sihtkoht – kodunt 101 kilomeetri kaugusel asuv kalme Setomaal Raakva nulgas.
(Kohtumine kalmega. Kivirist on Setomaa vanade matusepaikade tavaline kaaslane. Peagi räägime temast lähemalt)
Vanasti arvas seto rahvas oma külad rühmadesse ehk nulkadesse. Need on Setomaa Eesti poolel nüüdki pruunide viitadega ära tähistatud. Raakva on nulkadest kõige väiksem, asudes päris maa keskel. Sellesse kuulus kaheksa küla – Matsuri, Vaamstõ, Säpinä, Porski, Helbi, Vedernika, Vaartsi ja Vorobi. Mõned külad on nüüdseks teistega liidetud, aga erilist rahvarohkust pole tänapäeval üheski. Matsuris on varemalt olnud pood ja kool, kuid kui piiri veel polnud või oli ta enam-vähem sümboolne, siis vaatas nulga rahvas ikka paar kilomeetrit lõuna poole Setomaa pealinna Petseri suunas. Sinna käidi turule, poodi, kirikusse ja kloostrisse. Raakva enda maadel on ainsaks pühakojaks väike Nahtsi (Anastasia) tsässon Säpinä külas, mis on dendrokronoloogia andmetel ehitatud tõenäoliselt 1711. aasta kandis.
(Säpinä Nahtsi tsässon varjab end veidi häbelikult kuuse kõrval. Minu esmakohtumine temaga leidis aset millalgi 90ndate lõpus. Kõrvalt talust tuli tädi ja tegi ukse lukust lahti. Ukse ees kasvanud nõgesed kitkus ta palja käega ära, nagu olnuks nad suvalised nartsissid)
(Säpinä Nahtsi tsässon varjab end veidi häbelikult kuuse kõrval. Minu esmakohtumine temaga leidis aset millalgi 90ndate lõpus. Kõrvalt talust tuli tädi ja tegi ukse lukust lahti. Ukse ees kasvanud nõgesed kitkus ta palja käega ära, nagu olnuks nad suvalised nartsissid)
Nüüd on kõik vaikne, isegi Koidula piiripunktis. Üksikud masinad ootavad võimalust ületada seda tsivilisatsioone eraldavaks müüriks muudetud joont, mis vastuokslikult jookseb just keset Setomaad. Mitte et see oleks olnud kuidagi setode endi valik. Valikud tehti peaaegu 80 aastat tagasi kusagil mujal, kuid selle ja paljude teiste toonaste otsuste suppi lürbime siiamaani, ehkki võiksime sama ajaga midagi märksa targemat teha. Samas – pole siin ilmas veel ühtki suppi igaveseks jätkunud ning isegi kunagiste suurte impeeriumide kokkukeedetu on millalgi otsa saanud. Küll jaksame ära oodata praegusegi jama lõppemise.
Mulle ajaga üsna tuttavaks saanud kalme (Kalmõtõpäälse) pikka meelt tasub kõigile eeskujuks seada. Tõsi, surnuteilma rahu ei passi just alati elavate võrksa meelelaadiga. Teisalt eksisteerime nii ehk teisiti õlg õla kõrval ning teineteist päris ignoreerida ka ei saa. Selle Matsuri ja Koidula vahelise külakalmistu täpset vanust ma ei tea – ei tea keegi elavaist – , nii et võin vaid aimata, mida ta oma elu jooksul kogenud on. Ainuüksi meie viimase veerandsajandi jooksul aset leidnud kohtumistest on igaüks olnud veidi isesugune. Ning selmet piirduda pelgalt viimatise käigu meenutamisega, annamegi sõna eriaegsetele mälupiltidele.
1. mälupilt. Aasta on 1996 ja kuupäevaks 7. mai. Olen 11-aastane. Matsuris töötab veel kool ja sugulane on selle direktor. Seetõttu korraldab ema, kes on huvimuusikaõpetaja selles Tartu koolis, kus mina ja vendki õpime, Matsurisse kontsert-väljasõidu. Sõidame rongiga kohale. Tartlasi on kuskil paarikümne kandis. Vend esineb akordioniga, mida ta on selleks hetkeks stažeerinud pea ühe õppeaasta jagu (hiljem on ta seda pilli ekspluateerinud oma black metal bändis Form). Mina olen niisama ballastiks ja pealtvaatajaks kaasas. Kuna kontserdi ja üleüldise sõbrustamise peale läheb terve päev, kasutan vahepeal tekkinud vaba aega koos ühe sõbraga metsas kolamisele. Päikseline männitukk on kinä kõigildõ, aga ühtäkki ootab meid ees üllatus. Massiivne kivist rist! Avastus on äge, ehkki muidugi ei oska me temast midagi rohkemat arvata. Aeg pressib ka tagant; kõnnime tagasi koolimajja.
Päeva edenedes teeme juba kogu seltskonnaga – tartlaste ja matsurlastega – matka loodusesse, mille käigus külastame ka kiviristi. Siin teeme ühispildi. Pilt säilib perekonna fotoalbumis koos tagaküljele kirjutatud kuupäevaga.
(Esimene ülesvõte kiviristist (lastekamba keskel). Kuna mind fotol näha pole, siis järelikult olen ma pildi autor)
2. mälupilt. Umbes sama aeg ehk siis 1990. aastate keskpaik. Vanavanemate juures Lääne-Virumaal Tamsalus näen ühel ööl unes järgmist asja. Olen Koidulas, ilmselt tulnud Petserist teiste vanavanemate poolt, kes tollal veel seal elavad. Kui nõukogude ajal käis Tartu rong veel Petseri jaama välja, siis ühekskümnendatel on ta hakanud peatuma Koidulas, kohas, kus raudtee kohtub järsu maanteekurviga. Perrooni ega muud tavapärastele peatustele omast taristut pole – kes rongi peale tahab saada, peab enda ja kompsud lihtsalt väga kõrgele trepile vinnama, ole sa noor või vana, kukk või kana. Kalme on rongi peatuspaiga lähedal, aga unenägu otseselt teda ei näita. Küll aga on unenäoline rongisõit Tartu suunas iseäralik selle poolest, et sealsamas raudtee kõrval seisavad reas kolm mammutit. Loomad on meeletult suured, aga liikumatud, elutud. Esimene neist oleks justnagu igikeltsa külmunud – teda katab tihe ja pikk tumepruun karv. Teine ja kolmas on lumivalged (või vandlivalged?) ja täiesti karvutud, sealjuures kolmandast säilinud vaid tagumine kehapool. Rong sõidab mammutitest aeglaselt mööda. Valitseb kuidagi sünge õhkkond.
(Praegu rööpaid selles lõigus enam pole – need võeti üles juba mitu aastat tagasi, kui ehitati uus Koidula raudteejaam Võru-poolse haru peale. Ainult kõrge raudteetamm annab veel aimu mineviku rongiliikluse suundadest.)
3. mälupilt. Möödunud on kümmekond aastat, käes on kahe tuhandendate esimene pool, pakun, et 2004 või 2005. Olen läinud Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Setomaa arheoloogia ja pärimus tunduvad erakordselt huvitavad ning ülikooli raamatukogust leian selle kohta ägedat kirjandust. Esimesest Setumaa kogumikust loen Heiki Valgu kirjutist Põhja-Seto tsässonatest ja külakalmistutest, kust muuhulgas jääb meelde, et Matsuri/Vammstõ kalmet (nagu seda artiklis on nimetatud) on peetud mingi vana sõja aegseks. Ja et viimane matmine toimunud [ilmselt viimase] Saksa okupatsiooni ajal, mil sinna sängitati kohalik omasteta kaevumeister Siima Mikk. Viimast olevat mäletanud Koidulas elanud Varu. Teda on ka mu vanavanemad oma juttudes põgusalt maininud; nad nimelt töötasid nõukogude ajal üksvahe Koidula kokkuostupunktis. Selle põhihoone on veel 2022. aastalgi püsti.
Nagu mõni aasta hiljem Setomaa koguteose vanema ajaloo köitest (2009) lugeda võib, pärinevad siinkandi kiviristid peaasjalikult 14.–16. sajandist, ehkki vanimate juured võivad küündida 12.–13. sajandisse. Vast on ka Matsuri/Vammstõ kalme oma algupäralt keskaegne. Riste võidi panna jõukamate või muidu tähtsamate maetute haudadele või märkida ristiga kogu matusepaiga pühitsetust.
(Kaks Raakva nulga küla alt orust kaieh – vasakul Matsuri, paremal Vammstõ. Viimane on praegu ametlikus mõttes esimesega kokku pandud)
4. mälupilt. Kahe tuhandendate teine pool, vist 2007. Üle tüki aja olen saanud piiri taha Petserimaale. On augusti lõpp ja Petseri kloostris maaŕapäiv, mille juurde kuulub kirmass koolimajas (Petseri II Keskkoolis, mis on nüüd ümber nimetatud Petseri Lingvistiliseks Gümnaasiumiks). Pärast kolmepäevast ringirallimist läheme kaaslastega tagasi Eesti poolele. Vene keelt ei mõista õieti ükski meist, aga piiriületusel probleeme ei teki. Lapsepõlvest tuntud paiku oli küll väga tore taas ära tunda, aga teatud poliitiline surutis hõljus peade kohal nagu tinahall vihmapilv. Seetõttu on tagasi Koidulasse jõudmine ka omajagu vabastav. Tartu bussini on veel aega ning seetõttu käime kalmet vaatamas. Panen tähele, et risti kõrval on ümbritsevast maapinnast paarkümmend sentimeetrit kõrgem ning mitu meetri pikk ja lai nelinurk – selgelt inimkäe loodud, tõenäoliselt mingi kalmekääpa laadne moodustis. Männimetsa all kasvavad punased pohlad, aga kaaslane keelab neid kalmelt korjata. Vanarahvas on sellise tegevuse hukka mõistnud. Kuna vanarahva reeglite järgimine on sellal eriliselt moes, siis käitume vastavalt.
5. mälupilt. 2021. aasta juuli algus. Eelmisest mälupildist saadik on muutunud väga palju meil mõlemal, nii minul kui kalmel. Suvi on palav, kuid see pole takistanud korraldamast ühepäevast rattatiiru koos hea kaaslasega. Rattatiir kujuneb Piusas katkiläinud rongi tõttu kahepäevaseks, aga seda me selsinatsel hetkel veel ei tea. Hommikupoolikul Koidulas maha tulles ja Matsuri poole Setomaa avatud käsitöötalude päeva vaatama sõites teeme peatuse ka vanal kalmel. Ümbritsev mets on vahepeal maha võetud, nii et kogu põndak näeb välja räsitud ja alasti. Kalme ise on siiski enam-vähem puutumata – kivirist, nelinurkne kuhjatis, mõned kalmele kasvama jäetud pedajad ning maantee poole vaatav vana muinsuskaitsetahvel. Krõbekuiv samblik pragiseb jalgade all. Teeme ristiga tutvust, kes esimest, kes mitmendat korda. Taamal lõuna pool terendavad metsaviiru taga Petseri linna veetorn ja luteri Peetri kiriku sihvakas torn.
(Kalmet katnud mets on tasapisi võtnud suuna taastumisele. Hoiame talle pöialt!)
(Sinava metsa taga kõrguvad Petseri kõrgemad tipud - luteri kiriku torn ja veetorn. Vahepeale jääb piir)
6. mälupilt. Ring on täis – olen meenutamistega jõudnud tagasi 2022. aasta varakevadesse. Pilt siin on üsna samasugune, nagu mullu suvel, ainult lumi võidutseb veel raiesmikul ja metsa all. Märkan ristist vahetult ida pool sambla sees kivi, mille keskele on süvendatud nelinurkne õnarus. Sellised näevad mõnikord välja keskaegsete kiviristide jalasoklid. Kui nii, siis võis kalmel kunagi olla rohkemgi riste. Kas ma olen seda kivi siin varem märganud või mitte? Võib-olla olen, aga mälestust sellest pole oma siledapoolsete ajukurdude vahele talletanud.
(Risti taga samblas peidab end väike sokliga kivi. Kas risti kunagine tugialus või jälg teisest kunagi kalmel olnud ristist?)
Mulle ajaga üsna tuttavaks saanud kalme (Kalmõtõpäälse) pikka meelt tasub kõigile eeskujuks seada. Tõsi, surnuteilma rahu ei passi just alati elavate võrksa meelelaadiga. Teisalt eksisteerime nii ehk teisiti õlg õla kõrval ning teineteist päris ignoreerida ka ei saa. Selle Matsuri ja Koidula vahelise külakalmistu täpset vanust ma ei tea – ei tea keegi elavaist – , nii et võin vaid aimata, mida ta oma elu jooksul kogenud on. Ainuüksi meie viimase veerandsajandi jooksul aset leidnud kohtumistest on igaüks olnud veidi isesugune. Ning selmet piirduda pelgalt viimatise käigu meenutamisega, annamegi sõna eriaegsetele mälupiltidele.
1. mälupilt. Aasta on 1996 ja kuupäevaks 7. mai. Olen 11-aastane. Matsuris töötab veel kool ja sugulane on selle direktor. Seetõttu korraldab ema, kes on huvimuusikaõpetaja selles Tartu koolis, kus mina ja vendki õpime, Matsurisse kontsert-väljasõidu. Sõidame rongiga kohale. Tartlasi on kuskil paarikümne kandis. Vend esineb akordioniga, mida ta on selleks hetkeks stažeerinud pea ühe õppeaasta jagu (hiljem on ta seda pilli ekspluateerinud oma black metal bändis Form). Mina olen niisama ballastiks ja pealtvaatajaks kaasas. Kuna kontserdi ja üleüldise sõbrustamise peale läheb terve päev, kasutan vahepeal tekkinud vaba aega koos ühe sõbraga metsas kolamisele. Päikseline männitukk on kinä kõigildõ, aga ühtäkki ootab meid ees üllatus. Massiivne kivist rist! Avastus on äge, ehkki muidugi ei oska me temast midagi rohkemat arvata. Aeg pressib ka tagant; kõnnime tagasi koolimajja.
Päeva edenedes teeme juba kogu seltskonnaga – tartlaste ja matsurlastega – matka loodusesse, mille käigus külastame ka kiviristi. Siin teeme ühispildi. Pilt säilib perekonna fotoalbumis koos tagaküljele kirjutatud kuupäevaga.
(Esimene ülesvõte kiviristist (lastekamba keskel). Kuna mind fotol näha pole, siis järelikult olen ma pildi autor)
2. mälupilt. Umbes sama aeg ehk siis 1990. aastate keskpaik. Vanavanemate juures Lääne-Virumaal Tamsalus näen ühel ööl unes järgmist asja. Olen Koidulas, ilmselt tulnud Petserist teiste vanavanemate poolt, kes tollal veel seal elavad. Kui nõukogude ajal käis Tartu rong veel Petseri jaama välja, siis ühekskümnendatel on ta hakanud peatuma Koidulas, kohas, kus raudtee kohtub järsu maanteekurviga. Perrooni ega muud tavapärastele peatustele omast taristut pole – kes rongi peale tahab saada, peab enda ja kompsud lihtsalt väga kõrgele trepile vinnama, ole sa noor või vana, kukk või kana. Kalme on rongi peatuspaiga lähedal, aga unenägu otseselt teda ei näita. Küll aga on unenäoline rongisõit Tartu suunas iseäralik selle poolest, et sealsamas raudtee kõrval seisavad reas kolm mammutit. Loomad on meeletult suured, aga liikumatud, elutud. Esimene neist oleks justnagu igikeltsa külmunud – teda katab tihe ja pikk tumepruun karv. Teine ja kolmas on lumivalged (või vandlivalged?) ja täiesti karvutud, sealjuures kolmandast säilinud vaid tagumine kehapool. Rong sõidab mammutitest aeglaselt mööda. Valitseb kuidagi sünge õhkkond.
(Praegu rööpaid selles lõigus enam pole – need võeti üles juba mitu aastat tagasi, kui ehitati uus Koidula raudteejaam Võru-poolse haru peale. Ainult kõrge raudteetamm annab veel aimu mineviku rongiliikluse suundadest.)
3. mälupilt. Möödunud on kümmekond aastat, käes on kahe tuhandendate esimene pool, pakun, et 2004 või 2005. Olen läinud Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Setomaa arheoloogia ja pärimus tunduvad erakordselt huvitavad ning ülikooli raamatukogust leian selle kohta ägedat kirjandust. Esimesest Setumaa kogumikust loen Heiki Valgu kirjutist Põhja-Seto tsässonatest ja külakalmistutest, kust muuhulgas jääb meelde, et Matsuri/Vammstõ kalmet (nagu seda artiklis on nimetatud) on peetud mingi vana sõja aegseks. Ja et viimane matmine toimunud [ilmselt viimase] Saksa okupatsiooni ajal, mil sinna sängitati kohalik omasteta kaevumeister Siima Mikk. Viimast olevat mäletanud Koidulas elanud Varu. Teda on ka mu vanavanemad oma juttudes põgusalt maininud; nad nimelt töötasid nõukogude ajal üksvahe Koidula kokkuostupunktis. Selle põhihoone on veel 2022. aastalgi püsti.
Nagu mõni aasta hiljem Setomaa koguteose vanema ajaloo köitest (2009) lugeda võib, pärinevad siinkandi kiviristid peaasjalikult 14.–16. sajandist, ehkki vanimate juured võivad küündida 12.–13. sajandisse. Vast on ka Matsuri/Vammstõ kalme oma algupäralt keskaegne. Riste võidi panna jõukamate või muidu tähtsamate maetute haudadele või märkida ristiga kogu matusepaiga pühitsetust.
(Kaks Raakva nulga küla alt orust kaieh – vasakul Matsuri, paremal Vammstõ. Viimane on praegu ametlikus mõttes esimesega kokku pandud)
4. mälupilt. Kahe tuhandendate teine pool, vist 2007. Üle tüki aja olen saanud piiri taha Petserimaale. On augusti lõpp ja Petseri kloostris maaŕapäiv, mille juurde kuulub kirmass koolimajas (Petseri II Keskkoolis, mis on nüüd ümber nimetatud Petseri Lingvistiliseks Gümnaasiumiks). Pärast kolmepäevast ringirallimist läheme kaaslastega tagasi Eesti poolele. Vene keelt ei mõista õieti ükski meist, aga piiriületusel probleeme ei teki. Lapsepõlvest tuntud paiku oli küll väga tore taas ära tunda, aga teatud poliitiline surutis hõljus peade kohal nagu tinahall vihmapilv. Seetõttu on tagasi Koidulasse jõudmine ka omajagu vabastav. Tartu bussini on veel aega ning seetõttu käime kalmet vaatamas. Panen tähele, et risti kõrval on ümbritsevast maapinnast paarkümmend sentimeetrit kõrgem ning mitu meetri pikk ja lai nelinurk – selgelt inimkäe loodud, tõenäoliselt mingi kalmekääpa laadne moodustis. Männimetsa all kasvavad punased pohlad, aga kaaslane keelab neid kalmelt korjata. Vanarahvas on sellise tegevuse hukka mõistnud. Kuna vanarahva reeglite järgimine on sellal eriliselt moes, siis käitume vastavalt.
5. mälupilt. 2021. aasta juuli algus. Eelmisest mälupildist saadik on muutunud väga palju meil mõlemal, nii minul kui kalmel. Suvi on palav, kuid see pole takistanud korraldamast ühepäevast rattatiiru koos hea kaaslasega. Rattatiir kujuneb Piusas katkiläinud rongi tõttu kahepäevaseks, aga seda me selsinatsel hetkel veel ei tea. Hommikupoolikul Koidulas maha tulles ja Matsuri poole Setomaa avatud käsitöötalude päeva vaatama sõites teeme peatuse ka vanal kalmel. Ümbritsev mets on vahepeal maha võetud, nii et kogu põndak näeb välja räsitud ja alasti. Kalme ise on siiski enam-vähem puutumata – kivirist, nelinurkne kuhjatis, mõned kalmele kasvama jäetud pedajad ning maantee poole vaatav vana muinsuskaitsetahvel. Krõbekuiv samblik pragiseb jalgade all. Teeme ristiga tutvust, kes esimest, kes mitmendat korda. Taamal lõuna pool terendavad metsaviiru taga Petseri linna veetorn ja luteri Peetri kiriku sihvakas torn.
(Kalmet katnud mets on tasapisi võtnud suuna taastumisele. Hoiame talle pöialt!)
(Sinava metsa taga kõrguvad Petseri kõrgemad tipud - luteri kiriku torn ja veetorn. Vahepeale jääb piir)
6. mälupilt. Ring on täis – olen meenutamistega jõudnud tagasi 2022. aasta varakevadesse. Pilt siin on üsna samasugune, nagu mullu suvel, ainult lumi võidutseb veel raiesmikul ja metsa all. Märkan ristist vahetult ida pool sambla sees kivi, mille keskele on süvendatud nelinurkne õnarus. Sellised näevad mõnikord välja keskaegsete kiviristide jalasoklid. Kui nii, siis võis kalmel kunagi olla rohkemgi riste. Kas ma olen seda kivi siin varem märganud või mitte? Võib-olla olen, aga mälestust sellest pole oma siledapoolsete ajukurdude vahele talletanud.
(Risti taga samblas peidab end väike sokliga kivi. Kas risti kunagine tugialus või jälg teisest kunagi kalmel olnud ristist?)
Raiesmiku servas valitseva kuklaselinnaku elanikud on ärganud ja naudivad päikest. Kevade esimene liblikas, juhtumisi kollane, laperdab mööda. Raiumata metsaosas säilitab sulamata lumi põtrade kõnniradu. Minagi liigun edasi. Kalme jääb talle omaselt paigatruuks.
(Kuklaselinna elanikud tunnevad päikesest siirast rikkumata rõõmu)
* * *
Minu kohtumised Matsuri ja Koidula vahelise kalme ja selle lähiümbrusega pole piirdunud nende kuue korraga, kuid mitte kõik pole vajutanud oma jälge mällu. Kahekümne viie aasta jooksul olen õppinud kalme juures märkama aina rohkem detaile, samuti saanud teada sügavust lisavaid taustalugusid. Kena männimets on vahepeal tarbepuiduks realiseeritud, aga kalmet ennast on selle käigus õnneks säästetud. Loodan näha veel oma elu jooksul uut metsa peale kasvavat, sest see sobib siia palju paremini kui praegune tühermaa. Kuidas aeg Raakva nulga ja tema servaaladele veetud piiriga toimetab, saame samuti näha. Kalme igatahes püsib oma pikameelse rahuga seal edasi.
(Kuklaselinna elanikud tunnevad päikesest siirast rikkumata rõõmu)
* * *
Minu kohtumised Matsuri ja Koidula vahelise kalme ja selle lähiümbrusega pole piirdunud nende kuue korraga, kuid mitte kõik pole vajutanud oma jälge mällu. Kahekümne viie aasta jooksul olen õppinud kalme juures märkama aina rohkem detaile, samuti saanud teada sügavust lisavaid taustalugusid. Kena männimets on vahepeal tarbepuiduks realiseeritud, aga kalmet ennast on selle käigus õnneks säästetud. Loodan näha veel oma elu jooksul uut metsa peale kasvavat, sest see sobib siia palju paremini kui praegune tühermaa. Kuidas aeg Raakva nulga ja tema servaaladele veetud piiriga toimetab, saame samuti näha. Kalme igatahes püsib oma pikameelse rahuga seal edasi.
(Rühmapilt Matsuri/Vammstõ kalme, pedajate ja muinsuskaitsetahvliga)
