Viin enne postmarke

Eelmises, Tartu Raadi igiammuseid aegu puudutavas muinasreisikirjas lubasin lõunamaade antiikaegade tutvustamisega süüdimatult jätkata ning täpipealt niiviisi ka läheb. Seekord tuleb juttu järjekordsest Rooma impeeriumi ääremaast, millesuguseid olen sattunud eri põhjusil viimase aastaringi jooksul korduvalt väisama. Pannoonia (Ungari), Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Lusitaania (Portugal) on siia reisipäevikusse juba kantud, kuid ühest Pannoonia põhjaserva tugipunktist tuleb nüüd taas pisut lähemalt juttu.

Mis ma pikalt ikka keerutan – see on tänapäeva Austria pealinn Viin. Aprilli lõpus toimus seal rahvusvaheline soome-ugri tudengite konverents IFUSCO (mis oli hästi äge!) ning kuigi selle temaatika keerles üht või teist või kolmandat pidi uurali rahvaste ja nende keelte ümber, siis leidsin kesk ettekandeid, töötubasid ja sotsiaalset elu paar tundi aega, et välja nuuskida selle linna maa peal paljastuvad ürgjuured – ja mõnel juhul aimata ka maapõue peituvate juurte piirjooni.

Viin on üldiselt hästi kaasaegse, suuremas osas 19. sajandi või uuema näoga metropol. Niiviisi võib pealiskaudselt näida, nagu olekski tegemist mingi äsjase ehitusprojektiga, kuid mulje on siin mõistagi petlik. Viin on Doonau paremkaldal olnud juba tükk aega enne Viini Kongressi (1814–1815) ja muidugi kaua-kaua enne, kui siin ihaldusväärseid postmarke hakati trükkima.

(Keiserlik pargikuju keset keiserlikku purskkaevu näikse justkui samuti otsivat Viini varase ajaloo mälestisi)  

Alguses elas Austria idaosas sarnaselt Ungarile ja Slovakkiale (loetagu neist siit ja sealt) keldi soost rahvas, kes umbes 500. aasta paiku eKr siia Doonau kaldale oma asula rajasid. Nende omalaadsest indoeuroopa keelte harust võrsunud kõnepruuk andis paigale nime, mis võis olla midagi laadis „Vindobona”, sest just sedamoodi panid selle hiljem kirja roomlased. Nime tähendust on püütud ära arvata mitut eri moodi, kuid üks usutavamaid versioone on „valge küla” või „ere küla”.

Keldid, sealhulgas Vindobona omad, moodustasid omakeskis Noricumi kuningriigi või hõimuliidu. Riik sai tuntuks oma kvaliteetsete mõõkade ja teiste relvade poolest, mida nad meelsasti Rooma vabariigile müüsid. Aga umbes 15 aastat enne naatsaretlase Jeesuse sündi võttis Rooma needsamad mõõgad kätte ja vallutas Noricumi ära. Vindobonast tegid nad omale piirikindluse (täpselt nagu Budabesti eelkäijast Aquincumistki).

(Nummerdused Viini antiiksetest paikadest, mis mul õnnestus üles leida ja kirjasõnas mainida. Infost üleküllastunud kaardipõhi pärineb Google Mapsilt)  

Doonau sängi on aja jooksul korduvalt igatepidi solgutatud, nii et algset jõe asukohta on suht raske aduda. Küll aga voolas Doonau sarnaselt praegusega ka minevikus läbi Vindobona/Viini mitmes harus. Parempoolseima, üsna kitsa jõeharu nimi on Donaukanal [1] („Doonau kanal” – algselt nimetati sedamoodi täiesti looduslikku jõeharu ja siis aeti ta tõepoolest kanalisse). Temast tükk maad vasemalt jookseb kõige laiem nn päris-Doonau nime kandev jõgi ja sellest omakorda vahetult vasakul on paralleelne jõesäng Uus-Doonau (Neue Donau), mis kaevati alles 1970.–1980. aastatel üleujutuste leevendamiseks. Ja neile lisaks on vasakpoolseim jõeharu Vana-Doonau (Alte Donau) – sisuliselt vana jõesonn, mille otsad muu jõega enam kokku ei puutu, nii et temast on saanud pikk kõverik järv. Vanal ajal jooksis Doonau peaharu aga just nimelt sealt.

(Veidi kummaline küll, et täiesti looduslikule jõeharule on keegi kunagi pannud nimeks Doonau kanal, aga see andis hiljem kurikavala idee jõgi päriselt ära õgvendada ja kanaldada. Ehkki Viini-taolises metropolis oleks see ilmselt sündinud ka ilma prohvetliku nimeta...)

(Vana-Doonau on kesklinnasaginast veidi kõrvale jääv jõesonn. Ühel hommikul käisin sealsamas foto peal olevalt kaldalt ujumas. Vesi oli karastavalt/meeldivalt jahe)

Põgus kõrvalepõige jõendusse oli puhtalt selleks, et me saaksime aru raskustest püüda paika panna Rooma Impeeriumi põhjapoolset piiri, milleks Doonau 1. sajandist eKr kuni umbes 5. sajandini pKr oli. Vindobonasse ehitati sõjaväegarnisonile kõik vajalikud hooned, tänavad ja muud abirajatised. Neid ma jahtimas käisingi.

Esimesena jalutasin Michaelerplatzile [2]. Turiste liikus omajagu ja peaasjalikult imetlesid nad platsi palistavaid kenasid barokseid maju. Põgusalt heitsin minagi neile pilke, aga tegelik tõmbenumber kutsus mind kiikama allapoole, kesk platsi kaevatud auku. 1990.–1991. aasta arheoloogiliste väljakaevamistega paljastati maa-alused müürijupid, millesuguseid on kindlasti kogu Viini pind tihedalt täis. Mõned neist olid võrdlemisi uued, renessansiajast ja 18. sajandi algusest, aga sekka leidus ka korralikku Rooma leegioni kindlustust (peamiselt need kõige kitsamad kivimüürid). Michaelerplatzi ala oli juba  Rooma ajal teede ristumispunkt. Eks siis oli ka hea kaitseseinte tagant kohalikul liiklusel silm peal hoida ja vajadusel ükskõik mis suunas sõjajõudu välja saata.

(Arheoloogiline auk keset Michaelerplatzi. Esiplaanil on paks renessansi-aegse hoone nurk, rooma müürid jäävad selle taha)

(Rooma sõjaväekindlustuste müürijupid on mingil põhjusel  ehitatud neljakaupa ritta. Kes teab, milleks – võib-olla on koos julgem. Vasakul pool on 18. sajandi alguse maja jäänused) 

Minu teine punkt paiknes Sterngassel ehk Tähekäigus [3]. Ühe tänavatrepi kõrval seisis suhteliselt vormitu kivikuju, mis nägi välja nagu soolasammas või Iru ämm. Aluspostamendi kiri aga selgitas sulaselges saksa keeles, et kivid pärinevad Vindobona leegionäride kümblushoonest, mis leiti 1962. aastal ühe hilisema maja lammutamisel. Sauna seal enam ei köeta, selge see. Pealegi olin valinud ringivaatamiseks reedese õhtu, aga saunapäevaks on ju rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt kõikjal määratud laupäeva õdak (need punktid on korratud üle Egiptuse-Hetiidi rahulepingus, Viini kongressil, Versailles’ rahus, Tartu rahus ja Minski protokollides ning nendest tuleb ülirangelt kinni pidada, muidu on vesi ahjus).

(See abstraktne skulptuur esindab tegelikult säilinud osa leegionäride termidest. Ehk maakeeli: see oli kunagi saun) 

Hoher Markti (Ülemise turu) [4] nimelise platsi seest leiti kunagi Rooma aegne hüpokaustahi. Leiust vaimustunud viinlased tegid sedamaid sinnasamasse tervet Rooma ajastut tutvustava muuseumi, mis on avatud kõigile huvilistele, välja arvatud mulle, kes ma jõudsin sinna veerand tundi pärast sulgemisaega. Mis seal’s ikka, tegin pilti ühest välivitriinis vastu vaatavast skulpturaalsest kolmikust (mine võta kinni, on see nüüd madal-, kõrg- või keskreljeef, aga igatahes antiik-Roomale tavapärane kompositsioon) ning tõttasin edasi.

(Hoher Markti ehk Ülemise turu leidmiseks tuleb üles otsida vaat selline monument. Viini Rooma muuseum asub kohe selle kõrval, beeži maja kangialusest sisse)

(Muuseumi sissepääsu juures on pilt hüpokaustahjust, mille sisse tehtud väiksest aknast vaatavad välja kolm karu kivist antiik-vindobonalast)

Mitte iga Viinis leitud antiikrajatis polnud tervele ilmale vahtimiseks välja pandud. Am Hofi platsi [5] servas oleva tuletõrjedepoo all jääv laiaulatuslik antiikne kanalite süsteem varjab end siiamaani majade ja tänavasillutisega. Üht-teist on linnapildis säilinud ka vanadest vallikraavidest, aga nendegi äratundmiseks on tarvis eelteadmisi. Näiteks kitsas Naglergasse [6] ja laiem Tiefer Graben [7] („graben” tähendabki kraavi) on ehitatud täpselt Vana-Rooma kaitsekraavide kohale ning järgivad nende kulgu, aga kui ei teaks, siis vaataks neid tänavaid ilmselt üsna tühja pilguga. Sama kehtib Rotenturmstrasse ja Grabeni kohta, kuid minu ringkäigust jäid nad veidi eemale.

(Tuletõrjedepoo varjab rooma-aegse kanalisatsioonivõrgustiku peal nagu kaitsev kanaema tibude kohal)

 

(Naglergasse kohal jooksis üks Vindobona kaitsekraavidest)

(Veel üks antiikne kaitsekraavi ase Tiefen Grabenil. See tänav on ka praegu mitmetest teistest Viini siselinna tänavatest madalamal)

Kes otsib, see leiab. Kuigi Viin näib justnagu pisut häbenevat oma nooruspõlve tiivaripsutusi Roomaga ning püüab selle asemel jututeemaks võtta pigem küpsema ea saavutused, pole tegelikult hullu ühti – juhtub ka parimates peredes. Ja lõppude lõpuks on päris põnev vaadata, kuis on suured impeeriumid kord haaranud maid ja rahvaid, et finaaliks siiski maha jätta ei muud, kui mõni kivihunnik või kraav kesk igimuutuvat maailma.

Raadi

Vahelduseks kõikvõimalike kaugete maade antiikaegade tutvustamisele (uskuge, neid tuleb veel!) leidsin, et võiks vahelduseks hoopis teha ühe muinasmatka kodulinna piires. Kunagi 2015. aastal muinasreisikirjadega alustades võtsin esimeseks proovitööks muistse uhke Tarbatu (loe siit http://uputaja.blogspot.com/2015/02/ugandi-tarbatu.html) ning sealt edasi läksid lennukaared aina laiemaks. Kuid Taaralinnas on põnevaid iidseid salapaiku endiselt piisavalt, sealhulgas üks neist põhimõtteliselt otse mu nina all Raadil. Satun sinnakanti tihti, keskmiselt viis korda nädalas – sest esiteks on Raadi üks ütlemata kaunis kant ja teiseks asub seal Eesti Rahva Muuseum. Et Raadi järve ümbrust on inimkäsi eri aegadel püüdnud üht- ja teistpidi oma äranägemist mööda kohendada, on tulemuseks maastikul valitsev hull eklektiline müsli. Nii juhtub, kui ühte ja sama paika tarvitada elupaigaks, ilupargiks, teaduslikuks katsejaamaks, kruusakarjääriks, sõjaväebaasiks ja veel sajaks pisemaks otstarbeks. Igav ei hakka. Eriti kuna varaseimad inimeste jäljed ulatuvad Raadi linnaosas enam kui tuhande aasta taha.

Vanad (ja kahtlemata hallid) ajad

Küllap oli päris alguses järv, mõnus suvise päikese kiirtes sillerdav järv. Juba siis, kui maailm oli veel noor, askeldasid järve sügavustes kalad ja konnad, vetepeeglil triivisid pardid ja vardid, vee kohal patrullisid tiirud ja kaldataimedes varitsesid haigrud pahaaimamatut väikefaunat. Nii, nagu praegugi vahest ette tuleb. Kuna järve perved on kõrged ja kuivad, siis tekkis kellegi viikingiaegses peas mõttekene sinna oma elamine püsti panna. Valikus edela- ja kirdekalda vahel langes otsus viimase kasuks. Ilmselt meeldis uusasukatele elada kohas, mida päike võimalikult palju paitab.

(Ilus järv Jogentaganas, mis sai hiljem nimeks Raadi)

Ega neist üle tuhande aasta tagustest raadilastest suurt midagi teada polegi. Raadiks nad oma residentsi ega järve kindlasti veel ei kutsunud, sest see nimi kinnistus paigale alles keskajal. Aastatel 1989 ja 1990 Raadi mõisasüdames proovikaevamisi teinud arheoloog Romeo Metsallik leidis Raadi lossist veidi lääne poole rajatud kaevandi sügavamast otsast paar käsitsivormitud savinõu tükki, mis kindlasti pärinevad I aastatuhandest, küllap selle lõpuosast – teisisõnu viikingiajast (umbes 9.–11. sajand). Lossi lõunanurga juures leitud umbes 70 cm paksune kultuurkiht sisaldas teisigi ägedaid asju viikingiajast ja sellele järgnenud hilisrauaajast (11.–13. sajand), näiteks karu ja metssea kihvadest ripatsid, kivist värtnakedra tükk, ihumiskivi, pronksist vöönaastuke, sinisest klaasist helmes, kaksikspiraalotsaga ehtenõel (kaksikspiraal tähendab, et ehtenõela ülemises otsas on kaks teineteisest eemale vahtivat spiraali, justkui Vene tsaarikotka pead) ning mõni sellal uudse kedratehnoloogiaga treitud savinõu tükk. Tarbatu poolt vaadates jäi see talu või küla teispoole Emajõge, maale, mida kutsuti Jogentaganaks või Jõgentaganaks (loe teistestki selle kandi paikadest http://uputaja.blogspot.com/2015/02/jogentagana.html).

(Mõisa peahoone siseõue poole vaatav esikülg. Muinasaega on leitud selle esise aukaare piirkonnast. Peahoone ja aukaar ise on muidugi mõista palju nooremad)

Pole aimugi, kas järveäärsed asukad olid oma majandusliku olukorra ja sissetulekutega üldiselt rahul või mitte, aga igal juhul näib, et kõige vaesemalt nad ehk ei elanud. Raadi mõisa maadelt on aegade jooksul leitud päris mitu vanaaegset raha. Neist vanimad on kaks araabimaades vermitud hõbemünti, mis on jõudnud meite ärikate kätte ilmselt millalgi 10. sajandil, enne kui nad need ära kaotasid. 12. sajandil on maha maetud üks paarisaja mündiga aare, mida omaniku käsi enam kunagi ei puudutanud (küllap läks tal kehvemini kui tema varanatukesel). Nende vahele jääb ka üks õige haruldane 11. sajandi hõberaha, mis leiti juba tunamöödunud sajandil ühes teiste müntidega luustiku juurest. Antud mündi teeb eriliseks, et ta on löödud Kiievi suurvürst Jaroslav Targa aegu oletamisi Novgorodis ning kokku on taolisi münte leitud maailmast vähem kui kümme. Praegu hoitakse Raadi münti Peterburis Ermitaažis. Matuse kohta oleks muidugi küsimusi palju. Oli tegemist mehe või naisega, kohalikuga või Jaroslavi Tarbatu-kampaania sõdalasega? Luud on praeguseks igatahes kadunud kui tina tuhka; kes teab, ehk kolinud tagasi maapõue turvalisse rüppe.

Ühel päeval oli muinasaeg läbi ja keskaeg kohal. Elu järve kaldal jätkus omasoodu. Mine võta nüüd kinni, kuidas see täpselt juhtus, aga keskaja lõpuks 16. sajandil oli meile pea tundmatu iseloomuga asulast saanud Tartu raele kuuluv mõis. Omaniku järgi anti kohale meie päevini säilinud nimi – Raadi. Kuigi tagasihoidlikult, on keskajast teada ka mõned hoonejäänused. Raadi lossi lõunanurga kaevandist leiti puust sõrestiku sisse ehitatud väikestest maakividest ja tellistest vundament. Nähtavasti kandis see mõnda kergemat sorti puust hoonet. Võib-olla oli Tartu rael mõisas vaja mõnda ulualust, kus hoida rehasid. Või kanu. Või paati, millega raehärrad puhkuse ajal järvel sõudes ja ussi leotades närve kosutasid.

Läheduses paiknesid veel teisegi, kivist hoone jäänused. Seal – nagu ma usun – hoiti kindlasti kallimaid rehasid. Või Saksamaalt pärit kanu. Või kullast paati, millega peened raehärrad käisid eriti tähtsatel kirikupühadel (näiteks peeter-paulipäeval) järvepõhja võlumaailma uudistamas.

(Mõned keskaegsed müüri- ja vundamendijupid tulid välja just lossi lõunanurga juurest)


Elu varauuemal ajal

Liivi sõda muutis senised mõisahooned arheoloogiliseks uurimisobjektiks ning kui Lõuna-Eesti Poola krooni alla läks, muudeti Raadi kuninglikuks majandusmõisaks. Poolakatelt läks riigivõim juba 17. sajandi alguses edasi rootslaste kätte ning sellest ajast alates käis mõis erinevate eraomanike vahel kätest kätte. Oxenstiernad, Fersenid, Verfenhofid, Taubed, Bibikovid ja viimaks Liphardid. Viimastele hakkas Raadi sedavõrd meeldima, et muutsid selle oma majoraatmõisaks – see tähendab, et mõisat suguvõsa kätest nad enam välja ei müünud.

Liphardite viis põlvkonda on ka suuresti süüdi mõisasüdame ja pargi kujundamises üheks päris kenaks paigaks. Varasematest mõisahoonetest ja nende ümbrusest teame väga vähe, lisaks eelmainitud müüride ja vundamentide jäänustele on olemas veel üks nunnu kaart 1688. aastast, millel on Raadi järve kaldal kujutatud kena punase katusega kollast maja ning selle juures katkendjoonena looklevaid teeradu. Neist üks, mis viis mõisahoovist alla järve äärde ja sealt ilmselt õkva Tartu peale, jooksis enam-vähem samast kohast ühe tänapäevase asfalteeritud jalgrajaga. Liphardid hakkasid mõisa peahoonet peeneks lossiks ümber ehitama 1770. aastatel. Fotodelt ja piltpostkaartidelt tuntud välisilme sai loss 1840. aastatel, mõningaid edevaid täiendusi (näiteks kuppel) lisandus veel 20. sajandi alguses. Lossiehitusega samal ajal rajati mõisasüdame ümber ja teisele poole järvegi ulatuv ilupark, mida samuti aja jooksul on ümber kohandatud. Uute hoonete ja hooneosade ehitamisel sattusid labidamehed kahtlemata nii mõnelegi iidsele ehitusjäänusele, aga või nad siis oskasid toona veel selliseid leide väärtustada – mis ette jäi, oli määratud kaduma.

(1688. aasta kaart näitab, et Raadi mõis oli vanasti selline ilus mitmekordne kollane maja punase katuse ja kolme korstnaga. Kõikides ahjudes lõõmas parajasti tuli, nii et järelikult oli keegi selle kaardi tegemise ajal kodus. Kaart: Ajalooarhiiv)

(Liphardid kujundasid järvekalda astmeliseks ning lisasid oma maitse järgi rotunde ja muid dekoratiivelemente) 

Kaks sajandit Lipharte sai ühel hetkel otsa. Ilmasõja päevil leidis aadliperekond, et paigalejäämine oleks ohtlik, pakkis asjad, uputas muist varandust ajutiselt järvepõhja ning sõitis rongiga ära Saksamaale. Hiljem, kui Eestist oli saanud juba vabariik ning rahu maa peal taastatud, tulid ja tõstsid nad järelejäänud kraami vetevoogudest välja, aga rahvasuu pajatab, et midagi jäi siiski ka endiselt järve. Orvustunud mõisa omastas riik, kes loovutas selle edasi Tartu Ülikooli põllumajanduse katsebaasile ja noorukesele, seni korralike ruumideta Eesti Rahva Muuseumile. Sedamoodi toimetati Raadil edasi kuni 1944. aastani.

Raudlindude aeg

Liphardite noorema põlvkonna tehnikalembus oli ilmselt põhjus, miks Raadi mõisa väljadele juba enne I maailmasõda lennukite maandumisplats rajati. Eesti kaitsevägi kolis 1920. aastate lõpus ERMi ja ülikooli katsebaasi naabriks Roosi tänavale (kus on praegugi paar päris ägedat angaari alles). Meie lennuvägi oli sellal veel väga pisike, koosnedes mõnest Tšehhoslavakkia päritoluga aeroplaanist. Lennujaamal oli aga määratud kasvama, paisuma, laiuma võimsalt üle Raadi väljade, nagu kuuluks temale õieti kogu Tartu. Kogu loo juures oli ainult üks aga – see kõik ei toimunud teps mitte meie kauni isamaa hooleks ja rõõmuks.

(Roosi tänava ääres hoiavad vanad eestiaegsed lennuangaarid möödujatel valvsalt silma peal)

Raevutsev II maailmasõda rullis kaks korda üle Eesti, neist teisel korral 1944. aasta suvel käis nõukogude armee Raadi kandi pommidega sedavõrd põhjalikult üle, et mitte milleski süüdi olev loss põlema süttis. Õnneks olid ettenägelikud ermikad jõudnud lõviosa muuseumi kogudest evakueerida. Täpse silmaga punakotkad püüdsid tegelikult pihta saada sõjalennuväljale, mille fritsud olid vahepeal endale haaranud, aga läks nagu alati. Loss on tänaseni varemeis ning tema seisukord ei anna taastamiskavatsustele just eriti suuri lootusi. ERMil polnud Raadil igatahes enam midagi teha – punakotkad asusid korterisse, ehitasid Raadile eeskujuliku postapokalüptika (et oleks kodusem) ning kuhjasid lennuraja külgedele lennukite peitmiseks kõrged vallid ehk kaponiirid.

(Lennurada on Vikipeedia andmetel praegu umbes 2500 meetrit pikk, uuemal ajal on siin tegutsenud autoturg ja libedarada. Tänavu juulikuus esineb siin keegi Metallica)

(Need pikad rööpsed vallid ei kuulu mitte muistsele maalinnale, vaid olid mõeldud sõjalennukite peitmiseks. Nende taga piilub uudishimulikult ERMi peahoone)

Nõukogude lennuväebaas toob meid kummalisel moel ometigi arheoloogia juurde tagasi. Nõukogude Liidu türanniale oli koost pudisemine juba DNA-sse sisse kirjutatud ning 1992. aastal lahkusid punakotkad Raadilt, nina norus, tiivad sorus, jättes endast maha ulmelistes kogustes keskkonnasaastet. Eesti Rahva Muuseum sai hooletusse jäetud mõisasüdame koos ümbrusega tagasi. Esimene võhm läks kõige hullema laga koristamisele, kuid aegamööda asus ERM tagasi Raadile kolima. Uuele muuseumihoonele pandi nurgakivi 2013. aastal ning kaks aastat hiljem oli töödejärg jõudnud mõisasüdame ja muuseumihoone vahelise haljasala korrastamisega. Tuli lammutada mõned allesjäänud sõjaväebaasi rajatised, ehitada viinaköök ümber välilavaks, teha uued jalgrajad ja külvata paljastele pindadele taimi.

Kuna osa mullatöödest pidi aset leidma muinasasulakoha muinsuskaitsevööndis ja ega kaugemalgi polnud teada, mida põnevat võib maapõu paljastada, siis sisustasin tükikese 2015. aasta sügisest ja 2016. aasta kevadest arheoloogilise järelevalvega Raadil. Mu ülesanne oli selgeks teha, kas mõisasüdant piiritlevast raudaiast kagu pool, kuhu ekskavaatorid ja buldooserid teetrasse sisse tõmbasid, on üldse midagi ajaloolist ja ainelist leida ning kui jah, siis mis ajast ja mis ainest. Alustasin mõne prooviaugu kaevamisega, mida arheoloogide keeles kutsutakse šurfimiseks. Mõnel pool oli sõjaväebaasi viks ja viisakas (lisage sellele sõnapaarile enda maitse järgi jutumärke) rahvas pinnast sedavõrd seganud, et koguni meetri sügavuselt leidsin klaasikilde, naelu ja muud nõukogudelikult roostetavat. Teisal paljastus juba üsna kiiresti huumuseteki alt looduslik, inimkäest puutumata pinnas.

(Tõeliselt tagasihoidlik valik kogu sellest metallpahnast, mida sõjalendurid Raadil maa sisse on jätnud)

Kui esimene pilt enam-vähem selge, lendaski objektile rasketehnika ning mulle tuli omakorda appi metalliotsijatega tiim. Üheskoos passisime peale, kas hakkab ehk masinate kopa või saha alt midagi iseäralist silma. Muinas- ja keskajast polnud selles paigas küll õhkagi. Liphardite perioodist pärines ehk mõni tellisetükk, punasest savist potikild ja võib-olla veel nipet-näpet. Peamised arheoloogilised esemed, mis me saime, avardasid teadmisi elust sõjaväeosas. Odavast metallist kauss, taldrik ja lusikas olid kõhetu, söögikorrast söögikorrani elava soldati jaoks kindlasti hädavajalikud riistad. Mundri kuldsed kraeplekid ja nööbid tõstsid sõduri moraali, samal ajal kui pandlad ehk pljaškad hoidsid kodumaa kaitsmise ajal püksid üleval. Leidsime ka mõne padrunikesta ja ühe süütevõtmete komplekti (küllap veoauto omad), mille äramurdunud võtmepea asemel olid keegi hakkaja vana seibi asemele keevitanud, et auto endiselt käivitatav oleks.

(2015. aasta hilissügis. Buldooser on lükanud pargitee lahti umbjoones samas kohas, kust jooksis 17. sajandi kaardi järgi vana mõisatee)

(Mitte küll täiesti sama nurga alt, aga siiski sama tee 2019. aasta hiliskevadel. Ärge laske end eksitada asjaolust, et pildid on tehtud eri aastaaegadel – praegune olukord on nii või teisiti tunduvalt hoolitsetum)

Pinnasetööd toimusid ka teistest mõisahoonetest pisut eemale ehitatud viinaköögi ümber. Ehitajad leidsid seinte kõrvale ladestunud müürirusude seest päris kobaka veskikivi. Lähim veski töötas kunagi Narva maantee ja Jänese tänava nurgal, viinaköögist pea kilomeeter edela pool. Võib-olla oli kivi veski juurest viinaköögini veeretanud ajaviiteks mõni vahva vägimees. Kuna aga ta oma nime kivile ei kirjutanud, siis jääb ta selle teksti avaldamise ajaks veel anonüümseks.

(Siiruviirulise jahvatuspinnaga veskikivi 

Teine põnev kraam, mida mullatööd viinaköögi juurest suurtes kogustes välja tõid, nägi välja nagu pühadekard – kitsad hõbedased, kollased või sinakasrohelised alumiiniumribad, mis tuustidena mullahunnikust välja vahtisid. Minu esimene mõte oli, et küll need sõjalennuväelased ikka armastasid oma angaare ja barakke nääride puhuks lille lüüa, kuid kaine mõistus vibutas näppu ja hoiatas ennatlike järelduste eest. Tegelikult olid alumiiniumiribade kimbud mõeldud hoopistükkis lennukist alla visates vastase radarite segamiseks. Nostalgilise Tartu Facebooki grupis, kuhu ma huvi pärast kimbukestest foto üles panin, tuli nende kohta ägedaid mälestusi. Viinaköögi juurest leitud lühikeste ribade kõrval kasutati vahepeal ka mitme meetri pikkuseid ribasid, mida uudishimulikud alaealised omal ajal elektritraatidele heitsid (aga siis oli parem neid rohkem mitte palja sõrmega katsuda, sest muidu võis vikatimehel tööd tulla). Maakeeles sel kraamil õiget nime polegi, aga inglise keeles kutsutakse seda chaff ning pruugitud on seda üle maailma. Alumiinium oskab radarilained nii laiali peegeldada, et lennuki täpne asukoht kaob ekraanile tekkivas sigrimigris ära. Väidetavalt olla chaff tänapäevalgi militaarlennunduses kasutuses. Nii et nüüd me siis teame.

(Chaff näeb välja nagu kimpuköitmata pühadekaunistus, aga välimus võib teadagi petlik olla)

(Veel üks "enne ja pärast" fotopaar. Mõisa viinaköök 2016. aasta varakevadel, kui seda alles asuti korda tegema) 

(Mõisa viinaköök 2019. aasta hiliskevadel. Müürid enam ei varise ja ümberringi lokkab kena rohelus)

* * *

Lõpetuseks veel näpuotsaga muinasaega, aga sedapuhku Raadi järvest/mõisast veidi kaugemal. Kui rauaaja lõpu elupaiku on meie maal teada ikka suhteliselt omajagu, siis matmispaiku mõnel pool on ja mõnel pool mitte ning Tartu ümbrus kipub langema sellesse teise lahtrisse. Üks väheseid arvatavalt hilisrauaaega kuuluvaid kalmistuid jääb otse tänase Tartu piiridesse ning on Raadilegi tegelikult väga lähedal. Suure Puiestee ja tillukese Kingu tänava kohtumispaigas on erinevate ehitustöödega leitud kokku vähemalt 11 luustikku, mis on maetud kõigest umbes 60 cm sügavustesse haudadesse. Ühe luustiku juurest leiti ka muinasaja lõppu kuuluv pronksist kaelavõru. Pole võimatu, et sellele kalmistule ongi maetud just nimelt Raadi järve ääres elanud inimesed, aga seal võib puhata ka Tarbatu linnuse alt pärit rahvast või hoopis mõne Ülejõe või Raadi kandis eksisteerinud, kuid meile seni veel tundmatuks jäänud küla elanikud.

(Kingu tänav on nii kitsas, et võib Puiestee tänaval liigeldes hõlpsalt kahe silma vahele jääda. Ometigi on siinkandis ilmselt muinasaja lõpus olnud matusepaik)