Viin enne postmarke

Eelmises, Tartu Raadi igiammuseid aegu puudutavas muinasreisikirjas lubasin lõunamaade antiikaegade tutvustamisega süüdimatult jätkata ning täpipealt niiviisi ka läheb. Seekord tuleb juttu järjekordsest Rooma impeeriumi ääremaast, millesuguseid olen sattunud eri põhjusil viimase aastaringi jooksul korduvalt väisama. Pannoonia (Ungari), Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Lusitaania (Portugal) on siia reisipäevikusse juba kantud, kuid ühest Pannoonia põhjaserva tugipunktist tuleb nüüd taas pisut lähemalt juttu.

Mis ma pikalt ikka keerutan – see on tänapäeva Austria pealinn Viin. Aprilli lõpus toimus seal rahvusvaheline soome-ugri tudengite konverents IFUSCO (mis oli hästi äge!) ning kuigi selle temaatika keerles üht või teist või kolmandat pidi uurali rahvaste ja nende keelte ümber, siis leidsin kesk ettekandeid, töötubasid ja sotsiaalset elu paar tundi aega, et välja nuuskida selle linna maa peal paljastuvad ürgjuured – ja mõnel juhul aimata ka maapõue peituvate juurte piirjooni.

Viin on üldiselt hästi kaasaegse, suuremas osas 19. sajandi või uuema näoga metropol. Niiviisi võib pealiskaudselt näida, nagu olekski tegemist mingi äsjase ehitusprojektiga, kuid mulje on siin mõistagi petlik. Viin on Doonau paremkaldal olnud juba tükk aega enne Viini Kongressi (1814–1815) ja muidugi kaua-kaua enne, kui siin ihaldusväärseid postmarke hakati trükkima.

(Keiserlik pargikuju keset keiserlikku purskkaevu näikse justkui samuti otsivat Viini varase ajaloo mälestisi)  

Alguses elas Austria idaosas sarnaselt Ungarile ja Slovakkiale (loetagu neist siit ja sealt) keldi soost rahvas, kes umbes 500. aasta paiku eKr siia Doonau kaldale oma asula rajasid. Nende omalaadsest indoeuroopa keelte harust võrsunud kõnepruuk andis paigale nime, mis võis olla midagi laadis „Vindobona”, sest just sedamoodi panid selle hiljem kirja roomlased. Nime tähendust on püütud ära arvata mitut eri moodi, kuid üks usutavamaid versioone on „valge küla” või „ere küla”.

Keldid, sealhulgas Vindobona omad, moodustasid omakeskis Noricumi kuningriigi või hõimuliidu. Riik sai tuntuks oma kvaliteetsete mõõkade ja teiste relvade poolest, mida nad meelsasti Rooma vabariigile müüsid. Aga umbes 15 aastat enne naatsaretlase Jeesuse sündi võttis Rooma needsamad mõõgad kätte ja vallutas Noricumi ära. Vindobonast tegid nad omale piirikindluse (täpselt nagu Budabesti eelkäijast Aquincumistki).

(Nummerdused Viini antiiksetest paikadest, mis mul õnnestus üles leida ja kirjasõnas mainida. Infost üleküllastunud kaardipõhi pärineb Google Mapsilt)  

Doonau sängi on aja jooksul korduvalt igatepidi solgutatud, nii et algset jõe asukohta on suht raske aduda. Küll aga voolas Doonau sarnaselt praegusega ka minevikus läbi Vindobona/Viini mitmes harus. Parempoolseima, üsna kitsa jõeharu nimi on Donaukanal [1] („Doonau kanal” – algselt nimetati sedamoodi täiesti looduslikku jõeharu ja siis aeti ta tõepoolest kanalisse). Temast tükk maad vasemalt jookseb kõige laiem nn päris-Doonau nime kandev jõgi ja sellest omakorda vahetult vasakul on paralleelne jõesäng Uus-Doonau (Neue Donau), mis kaevati alles 1970.–1980. aastatel üleujutuste leevendamiseks. Ja neile lisaks on vasakpoolseim jõeharu Vana-Doonau (Alte Donau) – sisuliselt vana jõesonn, mille otsad muu jõega enam kokku ei puutu, nii et temast on saanud pikk kõverik järv. Vanal ajal jooksis Doonau peaharu aga just nimelt sealt.

(Veidi kummaline küll, et täiesti looduslikule jõeharule on keegi kunagi pannud nimeks Doonau kanal, aga see andis hiljem kurikavala idee jõgi päriselt ära õgvendada ja kanaldada. Ehkki Viini-taolises metropolis oleks see ilmselt sündinud ka ilma prohvetliku nimeta...)

(Vana-Doonau on kesklinnasaginast veidi kõrvale jääv jõesonn. Ühel hommikul käisin sealsamas foto peal olevalt kaldalt ujumas. Vesi oli karastavalt/meeldivalt jahe)

Põgus kõrvalepõige jõendusse oli puhtalt selleks, et me saaksime aru raskustest püüda paika panna Rooma Impeeriumi põhjapoolset piiri, milleks Doonau 1. sajandist eKr kuni umbes 5. sajandini pKr oli. Vindobonasse ehitati sõjaväegarnisonile kõik vajalikud hooned, tänavad ja muud abirajatised. Neid ma jahtimas käisingi.

Esimesena jalutasin Michaelerplatzile [2]. Turiste liikus omajagu ja peaasjalikult imetlesid nad platsi palistavaid kenasid barokseid maju. Põgusalt heitsin minagi neile pilke, aga tegelik tõmbenumber kutsus mind kiikama allapoole, kesk platsi kaevatud auku. 1990.–1991. aasta arheoloogiliste väljakaevamistega paljastati maa-alused müürijupid, millesuguseid on kindlasti kogu Viini pind tihedalt täis. Mõned neist olid võrdlemisi uued, renessansiajast ja 18. sajandi algusest, aga sekka leidus ka korralikku Rooma leegioni kindlustust (peamiselt need kõige kitsamad kivimüürid). Michaelerplatzi ala oli juba  Rooma ajal teede ristumispunkt. Eks siis oli ka hea kaitseseinte tagant kohalikul liiklusel silm peal hoida ja vajadusel ükskõik mis suunas sõjajõudu välja saata.

(Arheoloogiline auk keset Michaelerplatzi. Esiplaanil on paks renessansi-aegse hoone nurk, rooma müürid jäävad selle taha)

(Rooma sõjaväekindlustuste müürijupid on mingil põhjusel  ehitatud neljakaupa ritta. Kes teab, milleks – võib-olla on koos julgem. Vasakul pool on 18. sajandi alguse maja jäänused) 

Minu teine punkt paiknes Sterngassel ehk Tähekäigus [3]. Ühe tänavatrepi kõrval seisis suhteliselt vormitu kivikuju, mis nägi välja nagu soolasammas või Iru ämm. Aluspostamendi kiri aga selgitas sulaselges saksa keeles, et kivid pärinevad Vindobona leegionäride kümblushoonest, mis leiti 1962. aastal ühe hilisema maja lammutamisel. Sauna seal enam ei köeta, selge see. Pealegi olin valinud ringivaatamiseks reedese õhtu, aga saunapäevaks on ju rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt kõikjal määratud laupäeva õdak (need punktid on korratud üle Egiptuse-Hetiidi rahulepingus, Viini kongressil, Versailles’ rahus, Tartu rahus ja Minski protokollides ning nendest tuleb ülirangelt kinni pidada, muidu on vesi ahjus).

(See abstraktne skulptuur esindab tegelikult säilinud osa leegionäride termidest. Ehk maakeeli: see oli kunagi saun) 

Hoher Markti (Ülemise turu) [4] nimelise platsi seest leiti kunagi Rooma aegne hüpokaustahi. Leiust vaimustunud viinlased tegid sedamaid sinnasamasse tervet Rooma ajastut tutvustava muuseumi, mis on avatud kõigile huvilistele, välja arvatud mulle, kes ma jõudsin sinna veerand tundi pärast sulgemisaega. Mis seal’s ikka, tegin pilti ühest välivitriinis vastu vaatavast skulpturaalsest kolmikust (mine võta kinni, on see nüüd madal-, kõrg- või keskreljeef, aga igatahes antiik-Roomale tavapärane kompositsioon) ning tõttasin edasi.

(Hoher Markti ehk Ülemise turu leidmiseks tuleb üles otsida vaat selline monument. Viini Rooma muuseum asub kohe selle kõrval, beeži maja kangialusest sisse)

(Muuseumi sissepääsu juures on pilt hüpokaustahjust, mille sisse tehtud väiksest aknast vaatavad välja kolm karu kivist antiik-vindobonalast)

Mitte iga Viinis leitud antiikrajatis polnud tervele ilmale vahtimiseks välja pandud. Am Hofi platsi [5] servas oleva tuletõrjedepoo all jääv laiaulatuslik antiikne kanalite süsteem varjab end siiamaani majade ja tänavasillutisega. Üht-teist on linnapildis säilinud ka vanadest vallikraavidest, aga nendegi äratundmiseks on tarvis eelteadmisi. Näiteks kitsas Naglergasse [6] ja laiem Tiefer Graben [7] („graben” tähendabki kraavi) on ehitatud täpselt Vana-Rooma kaitsekraavide kohale ning järgivad nende kulgu, aga kui ei teaks, siis vaataks neid tänavaid ilmselt üsna tühja pilguga. Sama kehtib Rotenturmstrasse ja Grabeni kohta, kuid minu ringkäigust jäid nad veidi eemale.

(Tuletõrjedepoo varjab rooma-aegse kanalisatsioonivõrgustiku peal nagu kaitsev kanaema tibude kohal)

 

(Naglergasse kohal jooksis üks Vindobona kaitsekraavidest)

(Veel üks antiikne kaitsekraavi ase Tiefen Grabenil. See tänav on ka praegu mitmetest teistest Viini siselinna tänavatest madalamal)

Kes otsib, see leiab. Kuigi Viin näib justnagu pisut häbenevat oma nooruspõlve tiivaripsutusi Roomaga ning püüab selle asemel jututeemaks võtta pigem küpsema ea saavutused, pole tegelikult hullu ühti – juhtub ka parimates peredes. Ja lõppude lõpuks on päris põnev vaadata, kuis on suured impeeriumid kord haaranud maid ja rahvaid, et finaaliks siiski maha jätta ei muud, kui mõni kivihunnik või kraav kesk igimuutuvat maailma.