Tuesday, November 6, 2018 | |

Pannoonia väljad: ajaloolisi seiklusi Ungari muinaskäänakutel


Suve lõpp tõi oodatud puhkuseaja, mille sisustasin suure maailmaavastuskampaaniaga. Eelmisel aastal olin tutvunud põhjamaise Saamimaaga, sel korral pöörasin pilgu lõunasse. Huviteravik sihtis Euroopa keskkõhtu, suure-laia Doonau jõe kallastele ja neist põhja pool kõrguva Karpaatia mäeaheliku lääneossa, Alam-Tatra mägimetsadesse. Tänapäeval elavad neil maadel peamiselt meie keelesugulased madjarid ehk ungarlased ning lääneslaavlaste perre kuuluvad slovakid, kuid Doonau madaliku ja Lääne-Karpaatide ajalugu on erinevate rahvaste poolest olnud iseäranis kirju. Tallinnast Viini kaudu Budapesti lennates ma seda veel hästi ei teadnudki, ehkki olin üldise kodutöö ette valmistanud. Ent aega oli. Üheksa päeva ringiluusimist Ungari põhjaosas ja Slovakkia keskel, lisaks tagasiteel põgus põige Itaaliasse, Lombardia maakonda. Alustuseks oli seda täiesti piisavalt.

Ungarist olin paar korda varem lihtsalt läbi sõitnud, kas teel Horvaatiasse või Rumeeniasse; korralikku peatust polnud ma sel maal seni teinud. Viga tuli parandada. Lisaks tahtsin kangesti teada, kuidas elavad meie kauged keelesugulased, kes moodustavad üksi umbes 60% kõikide uurali keelte kõnelejaist maailmas. Lisaks erinevad ungarlased muudest hõimurahvastest ka oma ajaloo poolest – kui teiste puhul kaob rahva tulek oma praegustele asualadele mineviku hägusse, siis madjarite jõudmine Pannoonia väljadele (tänapäeval paremini tuntud Ungari-nimelise maanurgana) on ajalooliselt ka võrdlemisi hästi dokumenteeritud, isegi kui see sündis vahest paarisaja aastase viivitusega. Aga õige pea juba kõigest lähemalt.























(Lennukiaknast tehtud pilt võib olla hilisemal linnaorienteerumisel kriitilise tähtsusega. Siinpool Doonaud on Buda, teisel pool Pest)

Ungari ajalooga oli päris hea alustada pealinnast Budapestist. Muidugi võinuksin kohe suunduda mõnda põnevasse pisikesse paika, aga kuna ma polnud veel kunagi sellesse 1,7 miljoni elanikuga linna sattunud, siis arvasin, et küll leiab siitki alustuseks midagi head. Ma ei eksinud. Enam kui 2000 aasta pikkuse ajalooga linnas oli vaatamist rohkem kui ma jõudsin ära vaadata. Fookuses oli muidugi kaugem minevik. Seda pakkusid nii Budapestis leiduvad muinaspaigad kui ka Ungari Rahvusmuuseumi väljapanek. Et mu jutt Madjarimaa ajaloost tuleks natuke loogilisem, jätan reisi enda kronoloogia kõrvale ning keskendun nähtu-kuuldu kirjeldamisse ajalooliselt selgemas järjekorras. Aidaku Vikipeedia mind taustateadmistega seal, kus oma taip neid toota ei suuda!























(Allakirjutanu Budapestis ekspeditsioonil. Küll jalgsi või metrooga, küll rendijalgrattaga)


ESIMENE PEATÜKK: UNGARI ENNE UNGARIT

Doonau ümbruse inimasustus koitis hiiglama ammu aega tagasi, umbes 350 000–500 000 aastat tagasi. Sellesse inimkonna jaoks veel üsna neitsilikku ajastusse kuuluvad mõned inimluud ja kivist tööriistad, mis leitud Doonau lähistelt Vértesszőlős’i külast. Põhja-Euroopas ei osanud sellal keegi jääajast isegi undki näha. Järgmiste inimtegevuse tunnismärkideni jäi aga veel veerand miljonit aastat. Ehkki ma Vértesszőlős’i leiupaigas ise kohal ei käinud, nägin Rahvusmuuseumis igasuguseid imelisi esemeid, nende hulgas ka vanema kiviaja tooteid (pilti neist, nagu tagantjärele avastasin, ei teinud).

Kui esimesed Ungari ala inimesed kõõlusid bioloogilises mõttes veel kuskil Homo erectuse ja varajase Homo sapiensi vahel, siis esimesed meie mõistes kaasaegsed inimesed jõudsid siia laias laastus 30 000 aastat tagasi. Muidugi meelitas neid saak. Neil aegadel elasid nimelt kõik loomult Põhja-Euraasia loomad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuna veel põhja pool võimutses juba tuhandete kilomeetrite kaupa jääväljasid ja seal poleks neil midagi teha olnud. Ungari ala jäi viimasel jääajal jää surutisest vabaks ent siin laiusid tundrad, ideaalsed põhjapõtradele, karvastele ninasarvikutele ja mammutitele (Eestis algas samasugune idüll alles pärast jää sulamist umbes 12 500 aastat tagasi). Umbes 7000 aastat eKr tegi võidukäiku koduloomade ja teraviljade – nisu ja odra – kasvatamine. Looduse ja Doonau antud viljakatel muldadel on madjari põllumehed ka tänapäeval põlised rikkad.























(Noorema kiviaja põlluharijate kodukotus Ungari Rahvusmuuseumis. Pilt on viltu, sest tehtud hõlma alt)

Kohe, kui avastati vase kasutusvõimalused inimkonna hüvanguks, hakati Doonaumail meisterdama vasest tarbe- ja iluvidinaid. Alguse sai vaseaeg ehk eneoliitikum ehk halkoliitikum (periood, mis meil Eestis täielikult vahele jäi, mistõttu hüppasime neoliitikumist otsejoones sotsialismi pronksiaega). Vasele lisandus peagi ilus kollane ja pehme kuld, mis on jäänud peaasjalikult edvistamiseks mõeldud asjade materjaliks. Vaseajastu väljapanekust jäid mulle enim meelde inimkujulised saviurnid, mis nägid välja nagu pisikesed kõhedusttekitavad lummutised. Või nagu muistsed sünged jumalused hallidest aegadest, endiselt pilgeni täis viha ja kättemaksuiha.




































(Vaseaja iluvidinad. Arvake ära, millest need tehtud on?)























("Kui meid maapõuest välja kaevad, tuleme piinama su kõiki unesid ja ilmsiolekut, maa peal ja teispoolsuses")

Edasiste sajandite jooksul jõudsid Doonau madalikul puhuda mitmesugused kultuurituuled, millest tuntumatest mainigem siin pronksiaegset urniväljade kultuuri. Nime sai see ulatuslike kalmistute järgi, kus põletatud surnusäilmed on hauda maetud savist matuseurniga.

Esimene rahvas, kelle olemasolu jõudis antiikajal kirjasõnasse, olid keldi soost rahvas eraviscid. Keldid asustasid igavesti lahmakat maa-ala Pürenee poolsaarest kuni Väike-Aasiani välja ning sinna vahepeale jäi ka Ungarimaa. Keltidega seostatakse juba eelrooma rauaaegset Hallstatti kultuuri, mille idaots kattis osalt samuti Ungarit ning mis transformeerus edasi lateeni kultuuriks. Neil päevil valmistasid raud-, pronksi- ja kullassepad paljud imeilusad esemed, mille vaatamisest mul muuseumis süda kadedusest roheliseks tõmbus. Näiteks te vaid vaadake seda võrratut metsseakujukest! Miks meil Eestis ei või selliseid ilusaid asju olla?























(Pronksist mohawkiga metssiga on usaldatud külastaja kätte. Usalduse kuritarvituse vältimiseks on siga ketistatud. Ja kõigele lisaks koopiaese)

Kui sain oma hetkelisest kadedushoost kuidagimoodi üle, astusin Ungari ajaloos meie ajaarvamise lävele. 1. sajand on Doonau madaliku elus põnev aeg, sest piirkonnast sai hiiglasliku Rooma impeeriumi osa. Jätame Ungari Rahvusmuuseumi seks puhuks rahule ja suundume Doonau paremkaldale Vana-Buda ehk Óbuda linnajakku.

Eraviscid rajasid Doonau kaldale mitu toredat asulat. Näiteks Gellérti mäele, mis on praegu rohkem tuntud oma vägeva 19. sajandi tsitadelli ja nõukogudeaegse Vabadussambaga (kuigi Ungari polnud osa Nõukogude Liidust, oli see siiski samahästi kui okupeeritud). Mäelt avaneb ilus vaade Budapestile ning ilmselt nägi muiste ära ka naaberasulat, mis asus mõni kilomeeter ülesvoolu. Viimase muinaskeldikeelset nime ma ei tea, hilisemates Rooma allikates on see aga tuntud kui Aquincum.























(Gellerti mäelt avanev vaade põhja poole. Vasakul paistva mäe ees oli üks tore keltide linnake)


TEINE PEATÜKK: AQUINCUM

Roomlased ei jõudnud Aquincumi päris üleöö, vaid imbusid keltide linnakesse tasahilju ja järk-järgult. Võib-olla mõnikord nad ka luiskasid, et neid seal tegelikult ei ole. 1. sajandi keskpaigas pKr ilmus Aquincumi uulitsaile pooletuhandemeheline Rooma ratsaüksus ning sama sajandi lõpuks oli siin juba paigal 6000-pealine leegion. Rooma sõjaväelased paljunesid kiiresti nagu satikad. Jõgi pakkus impeeriumile piirikaitset, lisaks rajas sõjavägi endale kindlustused ja nende kõrvale hakkas kasvama Rooma stiilis kivist linn. 2. sajandi algul korraldati impeeriumi kätte läinud Lääne-Ungari alad kaheks provintsiks – läänepoolseks Suur-Pannooniaks ja idapoolseks Väike-Pannooniaks, mille pealinnaks saigi Aquincum. Linn kasvas edasi meeletu tempoga, nii et 2. ja 3. sajandi vahetuseks võis selles elada koguni 30 000–60 000 inimest pluss koduloomad, kahjurid ja niisama päevavargad.























(Mine sa tea, kas see raidkivi kujutab Rooma leegionäre või kohalikke kelte, kel üll suvaliselt Aquincumi kapsaturult ostetud Rooma lahingvarustus...)

Aquincumi linnasüda kaevati suures osas lahti juba 19. sajandi lõpul ning on muudetud avaraks muuseumiks. Antiiklinn pole küll säilinud päris Pompeiga võrreldavas ulatuses, kuid hoonete alusmüürid, põrandad, lävepakud, sambajupid ja kanalisatsioonisüsteem annavad päris hea ettekujutuse sellest keisririigi piiril seisvast garnisonilinnast. Meil Eestis tehti sellal ka ägedaid asju, näiteks massiivseid tarandkalmeid, aga tõsi ta on, et Aquincumi-taoliste linnaplaneerimise saavutusteni muinaseestlased veel ei jõudnud. Linnast on välja kaevatud terve müriaad esemeid potikildudest oreliviledeni. Osa neist oli eksponeeritud muuseumi siseruumides.























(Välja kaevatud ja ilusaks tehtud Aquincumi linnasüda)
























(Ei tea, kas linnatänav oligi väljakaevatult nii heas korras sillutisega või lapiti kõik augud enne muuseumikülastajate tulekut kähku ära)






















(Astuge sisse!)























(Eestis polnud sellal veel korralik kerisahigi välja mõeldud, kui Rooma provintsid juba põrandakütet pruukisid)























(Maapind, mis peidab Vana-Rooma aegseid orelivilesid ja -plaadikesi, lihtsalt peabki kasvatama üles Ferenc Liszti taolisi muusikageeniuseid)

Õues varikatuste all seisis ja rippus raidkivide paraad. „Oh, äge, vaatan neid kõiki väga hoolikalt!” mõtlesin ma, kui muuseumisse sisse astusin. Õige pea sai aga selgeks, et rooma-aegsest raidkunstist on üledoosi saada väga-väga lihtne. Lõpuks lihtsalt jalutasin ja lasin neist laisa pilguga üle, peatudes ainult mõne eriti erilise juures. Ilm oli kuum, sisalikud sibasid paar tuhat aastat tagasi laotud seinajuppidel ning väljaspool muuseumimüüri tuksus argine suvelõpune Budapest.






















(Väike raidskulptuuride vaikelu)























(Kolm pead on ikka kolm pead. Ainult et paha lugu, kui nad kõik on kadunud)























(Antiikhobune - otsekui loodud Pannoonia pustade jaoks)

Aquincum oli sünnis Vana-Rooma linn koos kõige sinna juurdekuuluvaga. Tänavate ääres seisid keskküttega kivist elumajad, linnasaunad (üks neist enam kui 20 ruumiga), kaks amfiteatrit, linnafoorum ja mitmed templid. Ehkki hakkasin kogu sest imelisest juba vaikselt nõrkema, leidsin ometigi jaksu, astumaks sisse templitest uhkeimasse ja ka salapäraseimasse – Mithraeumi. Liiatigi tabas palavat päeva just sellal uljas vihmavaling, mistap kasutasin aega, tutvumaks lähemalt Mithrase ja Võitmatu Päikese kultusega.























(Aquincumi linnasauna alusmüürid)

Rooma keisririigi aegu levis eri rahvusest riigialamate seas palju usuvoolusid. Vanad rooma jumalad hakkasid tasapisi kaotama toetajaskonda või vähemalt löödi kõikuma nende senine hierarhia. Riigi äärealadelt, eriti Lähis-Idast, jõudis metropolidesse värskeid tuuli ja õpetusi, mis segunesid vanade kohalike tõekspidamistega, sünnitades uusi kombinatsioone. Üheks selliseks 1.–4. sajandil levinud usundiks oli nõndanimetatud mithraism (nagu teda hiljem kutsuma hakati). See sai teatud inspiratsiooni Pärsia jumaluse Mithra kummardamisest ning osutus märkimisväärselt populaarseks impeeriumi sõdurkonna seas. Tuletame meelde, et Aquincum oli ju pesuehtne garnisoni- ja piirilinn, kus leegionäre passis ilmselt iga nurga peal. Täielikult või osaliselt maa sisse ehitatud Mithrase templid asusid paljudes teisteski linnades, sealhulgas eriti põhjapoolsetes piirilinnades.























(Erinevalt paljudest teistest nähtud hoonetest oli Mithrase templile koguni katus peale ehitatud)

Mithraismist on teada väga vähe, kuna religioosseid tekste, mis pakuksid otseallikat õpetuse mõistmiseks, on teada õige napilt. Kuigi küllaltki populaarne, oli ometigi tegemist omaette hoidva ja salaliku kultusega. Et sellest keisririigi rahva seas väga avalikult ei lobisetud, siis tulebki õppida säilinud reljeefide ja skulptuuride pildikeelest. Mithrast kujutati sageli koopas pulli tapmas (selle stseeniga raidkivi oli tavaliselt Mithraeumi templis kesksel kohal). Esineb ka kivi seest sündiva Mithrase kujusid, nagu ka neid, mis kujutavad teda banketil Võitmatu Päikse, Sol invictus’ega. Aquincumi templis asusid reas ka kahteteistkümmet sodiaagimärki kujutavat skulptuuri. Mithrase kultuses oli palju müstilist, see hõlmas mitmeid pühendatuile mõeldud initsiatsioonikombeid ja ühiseid rituaalseid söömaaegu.























(Tempel seestpoolt. Ma eeldan, et pildilejäänud inimesed pole mitte salasekti kummardajad, vaid lihtsalt uudishimulikud muuseumikülastajad, aga ega ma ei küsinud ka...)




































(Alles kodus vaatasin, et oi näe, olin pildistanud kivimürakast sündiva Mithrase kuju)

Mithrase ja Võitmatu Päikese – Rooma ametliku päikesejumala – seosed olid tihedad ja tihtilugu tehtigi neist üks ja sama jumal. Kultus oli kõige populaarsem 2. ja 3. sajandil ning räägitakse, et salaja võis rituaalidest osa võtta koguni mõni keiser või kõrge riigiametnik. Mithrasele tekkis siiski õige pea tugev konkurent kristluse näol, kel õnnestus 4. sajandi jooksul kõik religioossed võistlejad peaaegu kõikjal täiesti välja suretada. Aquincumi ehitati ristiusu kirik millalgi 360. aastatel. Vahest ainult mõnes kõrvalises impeeriumi nurgakeses pidas Mithrase kultus veel mõne inimpõlve vastu, kuni kustus lääneimpeeriumiga üheaegselt. Aquincumi tempel näib olevat hävinud järsku, sest pullitapja Mithrase kuju tükid on leitud täpselt sealtsamast, kus see kunagi templis seisnud oli.























(Kõige klassikalisem Mithrase kujutamisviis on selline, kus ta härga hukkab ja samal ajal Võitmatule Päikesele otsa vaatab)

Mõningaid juppe Aquincumist võib näha ka muuseumist väljas. Näiteks kohtasin ma kahte suurt ja võrdlemisi ebamäärase kujuga müürikängart, mis pärinesid kunagisest linna veejuhtmest ehk akveduktist. See oli kolmetasandiline ja ühtekokku umbes viis kilomeetrit pikk. 400. aastate alguskümnendil hakkas Pannooniasse imbuma germaani ja hunni rahvast, 430. aasta paiku jättis Rooma terve provintsi koos Aquincumiga maha ning piirkonnast saigi hunnide kodu, kuid keisririigi päevilt pärit rahvast jäi Doonau äärde elama veel hiljemgi. Akvedukt teenindas piirkonna inimesi veel mitu sajandit, kuid hoolitseva käe puudumise tõttu amortiseerus järjest enam, kuni kaotas igasuguse veepidavuse.























(Need kaks tegelast pole mitte kivistunud trollid, vaid pikast veejuhtmest säilinud tugisammaste jäänused)


KOLMAS PEATÜKK: AASIAST TULID HUNNID

Kunagine Pannoonia provints ei pidanud Lääne-Rooma tükkideks pudisemise järel igavuse üle kurtma. Siit läbiratsutavaid või mõneks ajaks pidama jäänud tegelasi oli enam kui küll. Kurikuulsuse omandanud hunnid on neist tuntuimad. Kusagilt Aasia steppidest pärit rändrahva seas võis tegelikult olla mitmeid erinevaid etnilise päritoluga seltskondi. Aastal 434 sai hunnide valitsejaks Attila, kellel läks korda luua päris muljetavaldav suurriik, kus lisaks hunnidele endale elas palju idagoote ja samuti Aasia poolt pärit alaane. Kuigi Attila võimuaeg piirdus pelgalt 19 aastaga, kogus ta juba oma kaasajal, aga eriti hiljem suure kuulsuse. Peamiselt teatakse teda igasuguste sõjaliste seikluste tõttu. Kus ta kõik ära ei käinud! Ta rüüstas Pärsiat, Balkanit, Galliat, Põhja-Itaaliat ja veel paljusid paiku, kuni 453. aasta märtsis oma pulmapeol suure alkoholimanustamise tagajärjel tekkinud sisemisse verejooksu suri (jah, ka sellised asjad võivad inimlapsega sündida). Ent Attila nimi ei ununenud, vaid elas edasi rahvalauludes, jõudes koguni Vana-Põhja lugulauludesse. Sest kes see teine ikka Atli nime all Vanemas Eddas toimetab, naistega sehkendab ja tolle aja vahvate meeste kombel sõjakäikudel käib kui mitte vana hea Attila. Lisaks pidasid mitusada aastat hiljem Pannooniasse jõudnud rändrahvas madjarid ennast hunnidega ühest soost põlvnevaks. Nemad võtsid Attila nime ja pärandi kärmelt omaks, nii et tänapäevalgi on Ungarimaa tema nimekaime täis.























(Silla alt leitud petroglüüf teatas, et veel meie aastatuhandel avaldas keegi Attila suurt armastust kellegi Brigi-nimelise isiku vastu)

Attila nukra lõpu järel korraldas tema võimukorraldusega rahulolematust üles näidanud germaani hõimu gepiidide pealik Ardaric riigis paraja ülestõusu ning lükkas hunnide võimu Euroopas uppi. Edasi jätkusid Pannoonias...noh, huvitavad ajad. Võrdlemisi lühikese aja jooksul käisid siit üle erinevad valitsejad ja katsetajad – gepiidid, idagoodid, slaavlased, langobardid ning 560. aastatel idast saabunud uue stepirahva, sedapuhku avaaride vallutuslaine. Nende püstilöödud impeerium pidas isegi päris kaua vastu, kuni viimaks 800. aasta paiku nõrkes nii Frangi ja Bulgaaria sõjaliste löökide kui ka sisemiste mullistuste koorma all.


NELJAS PEATÜKK: "MEIL ON NÜÜD UUS SUURVÜRST"

Avaarid ei jõudnud kaotusvalust toibuda, sest juba lendas neile selga uus nuhtlus. Pannoonia tõmbas nagu magnet ligi kõikvõimalikke idapoolseid ratsaseiklejaid; võib-olla just Doonau avarate tasandike kodususe tõttu.

Uued vallutajad olid mingit võõrast, Kesk-Euroopas senikuulmatut keelt kõnelevad ratsamehed. Pärit olid nad kaugete Uurali mägede nõlvadelt, kuigi Karpaatidesse ja Doonau veerde jõudnuna nad seda ise enam ei mäletanud. Nende mälus olid pildikesed Sküütia rohtlatest (tänapäeva Ukraina ja Lõuna-Venemaa kandis) ning kui nad mitusada aastat hiljem oma kuulsusrikast ajalugu hakkasid üles tähendama, siis läks algkoduna kirja just nimelt Sküütia. Sealtsamast olla tulnud varemalt ka hunnid.

Sküütideks neid keegi ometi nimetanud, ei keegi teine ega ka nad ise. Võõrad panid nad kirja kui „Ungri” ja „Ungari”, ise pidasid nad end madjariteks (kohaliku kirjapruugi järgi „magyar”, vanas viisis „mogyër”). Esialgu nimetati selle nimega ehk vaid ühte hõimu, pärast aga kogu rahvast. Nagu arvata võite, olid uustulnukad ungarlased, täpsemalt muinasungarlased. Nende geenid on tänaseks küll lahtunud Pannoonia rahvaste katlas, kuid idast toodud keel on paisunud kõige arvukamalt kõneldavaks uurali/soomeugri keeleks kogu maailmas. Tänapäeval öeldakse ungari keelt kõnelevate inimeste arvuks eri allikates 12–14 miljonit, mida on rohkem kui kõiki teisi uuralikeelseid kokku. Madjarite keelesugulased, hantide ja manside esivanemad jäid elama Uuralitest ida voolavate suurte jõgede kallastele ning mälestus kunagistest sidemetest ununes aja hallides voogudes.























(Eesti keelega ühise päritoluga sõnu leidub Ungari avalikus ruumis üksjagu, viidates meie keelehõimlusele. Näiteks "Szentlélek tér" võiks päris toorelt otse tõlkida kui "Püha (sauna-)leili väljak", ehkki tegelikult on see pigem "Pühavaimu väljak")























("10 000 uut puud Budapesti!" 'Fa' ja 'puu' pärinevad samuti ühest ja samast iidseil aegadel kasutuses olnud algsõnast)

Madjarite pilgud olid suunatud läände, nagu paljudel mobiilsetel stepirahvastel enne ja pärast neid. Millal nad sõitu alustasid, seda ma ei tea, aga 9. sajandi alguses jõudsid nad Karpaatia idapoolsete mägede jalamile. Pärimuse järgi oli madjaritel seitse hõimu (koondnimega Hetumoger – Seitse Madjari Hõimu), kellel igaühel oma pealik, aga nende kõige ülem juht oli Árpád, madjarite varaseima teadaoleva pealiku Álmosi poeg. Keskaegne Ungari ajalookirjandus jutustab madjarite vahvusest ja üllusest, kui nad vahvalt ja üllalt maid hõivasid, Bulgaarialt, Ida-Frangimaalt ja teistelt ettejuhtunud valdustelt linnuseid vallutasid ning oma sõna maksma panid. Árpádi hõim jõudis hilisema Budapesti lähistele Csepeli jõesaarele. Mitmed teised seltskonnad aga jäid esialgu rohkem ida poole, Karpaatidele ligemale.























(Csepeli jõesaar asub Doonaus näete siin. Siin võttis koha sisse Árpádi juhitud seltskond. Võtsin ette kurnava rattasõidu, et paika ise oma silmaga näha, aga tulemus ootuseid päris ei ületanud) 

Madjarite invasioon langeb kokku Põhjala meresõitjate aktiivsuse kasvuga. Põhjapoolne ranniku-Euroopa pidi taluma viikingeid ja sisemaa jällegi madjarite seiklusi, kui nood erinevaid riike, linnu ja maid kimbutasid – ikka selleks, et koguda sõjamehekuulsust ja rikkusi. Sest mis olnuks varakeskajal veel soodsam võimalus näha uusi maid ja kohtuda huvitavate inimestega, kui mitte osalemine sõjaretkel! See oli aeg, mil ei skandinaavlased ega madjarid olnud läinud veel nii mugavaks, et korraldada oma eluviis ümber naabrite moel kristlikke standardeid järgides. Madjarite sõjaratsaretked ulatusid muuhulgas Bütsantsi valdustesse ja koguni kaugesse Hispaaniasse.









































(Valik madjarite vallutusvarustust. Pannoonia väljade hõivamiseks on hädavajalik tuulekindel kuub, terava tipuga mütsike, vibu ja jalustega sadul. Heast rauast mõõga olemasolu ei tule kahjuks. Hobusest rääkimata)

Madjaritel oli neil aegadel kombeks omada kahte pealikku korraga, kellest üks, gyula, oli sõjaline juht ning teine, kende, rohkem usuline liider. Árpád oli siis emb-kumb neist, rohkem peetakse teda gyula’ks. Kende ametikohta võis täita ajaloos märksa vähem tuntud Kurszán. Käsikäes juhtisid nad Hetumogeri hõimuliitu uutele võitudele ja valdustele Doonau kallastel, kuni Kurszán Ida-Frangimaa valitseja Louis Lapse salasepitsuste läbi 904. aastal elu jättis. Seejärel võttis Árpád võimuohjad täielikult enese kätte. Ent temagi päevi polnud kauaks, vaid need lõppesid umbes 907. aasta paiku või nii. Árpádi järel asus madjareid valitsema tema poeg Zoltán, kellest omakorda põlvnesid järgmised Ungari valitsejad mitmesaja aasta jooksul.

Kohtasin Árpádi ja teisi Hetumogeri vanemaid Budapesti Kangelaste Väljakul, kus nad oma uljate ratsude seljas pronksivalatuna seisid. Nägid uhked välja küll, eriti vuntside poolest. Vanemad siis, mitte hobused.























(Budapesti Kangelaste Väljak. Taolise klassikalise arhitektuuri ja skulptuurikunstiga on üle kallatud suurem osa Euroopast, aga muljet avaldab ikka)






















(Árpád ja teised madjarite pealikud on rivistunud ümber keskse ilmasamba)























(Põhivend Árpád) 























(Kõrget staatust näitas kindlasti ka see, kui edevaks oskasid sa tuunida oma ratsavarustuse. Näiteks valjaste asemel hirvesarvede kasutamine oli kui mitte hobusele ohutu, siis kindlasti ratsaniku ego üksjagu upitav. Või vähemalt nii on arvanud omal ajal kujude autor)

Kui madjarid end madjareiks pidasid, miks neid siis ungarlasteks hüüdma hakati? Seletusi on mitmeid, nagu ikka siis, kui tegelik selgus puudub. Võimalik, et ka see nimi toodi Doonau äärde endistest kodusteppidest kaasa. Vanas oghuri-turgi pruugis tähendas „On-Ogur” kümmet noolt või kümmet hõimu. Teisalt võib nimi pärineda hoopis Vana-Vene vahendusel levinud rahvanimest „Jugra”, millega nimetati kõiki muistseid ugrilasi, ungarlaste, hantide ja manside esivanemaid ning mis kandus madjaritega kaasa nende uuele kodumaale.


VIIES PEATÜKK: "MEIL ON NÜÜD UUS PEALINN"

Madjarite valitsus jätkus endise õhinaga, aga päris endisel moel enam jätkata ei saanud. Árpádi suguseltsi kuuluv vürst Géza, kes oli endiselt tiitli poolest seitsme hõimu ülemvalitseja, asus Ungarit moderniseerima. Noil 10. sajandi päevil ei tähendanud see veel kogu maa elektrifitseerimist/internetiseerimist, aga vanad soomeugri ja teistelt stepirahvastelt omaks võetud jumalused pidid tasapisi hakkama teed andma mujal Euroopas aina enam levinud kristlusele. Kristlasi oli Pannoonias elanud ka Rooma impeeriumi päevil, aga vahepealsed hunnid ja muud tegelased suutsid selles vallas tekitada pikema katkestuse. Géza meetodid oma võimu koondamisel juhtusid küll olema mõneti türanlikud, mistõttu lisaks sõpradele sigines talle mõnigi kriitik. Ta lasi ka end ristida ning sai kristliku nime Stefan. See ei takistanud teda samal ajal hoolitsemast vanade paganausu tavade eest.























(Ungari varane kristlik kunst raskemeelsusele ei rõhu)

Selle koha peal on paslik jätta Budapest ning suunduda 40 km loodesse, Doonau-äärsesse Esztergomi linnakesse. Ehkki elanikke elab seal alla 30 000 (väiksem kui Kohtla-Järve, aga suurem kui Viljandi), on see Ungari ajaloos mänginud hiiglaslikku rolli. Istusin rongi ja sõitsin kohale oma silmaga veenduma. Esztergomi südameks on kaks üsna järsku küngast Doonau paremkaldal. Ühe tipus on kitsad käänulised tänavad, väikeste õuedega majakesed, kena kabel ja selleni viiv Kolgata stseenidega palverada. Selle otsa ronisin ma kõigepealt. Avanenud vaade oli ilus, eriti teisele künkale. Muidugi pidin ka kohe sellele ukerdama, eriti kuna küngas oli täidetud veelgi suurejoonelisema ajalooga.























(Esztergomi kesklinnas on üks selline küngas, mille otsa ma kohemaid sipelgana ukerdasin)























(Künkale jõudes avanes kohemaid ilus vaade teisele künkale, millele oli ehitatud palju põnevat - linnus, katedraal ja muud taolist)

Selle teise künka peal elati juba umbes 20 000 aastat tagasi, kui jõetagusel maal laiutas jääaeg. Rauaajal pesitsesid Esztergomi küngastel keldid, kellele lisandusid roomlased ja kõik teised juba kõik eelnevates peatükkides kirjeldatud rahvad. Madjarite tuleku järel valis suurvürst Géza 960. aastatel paiga oma residentsiks ning sellesinatse künka otsas nägi ilmavalgust tema ainus poeg ja pärija Vajk, kellele sai aastal 1000 või 1001 osaks au ja kohustus olla ungarlaste esimene päriselt kroonitud kristlik kuningas. Tema ristinimi oli isa eeskujul Stefan, ungaripäraselt István. Esztergomist sai kuningriigi pealinn, kust kuningas laiendas oma haaret (paiguti sõdides kanget kaela ilmutanud hõimlaste vastu), asutas üle riigi piiskopkondasid ja suurendas isiklikku peret.






















(Esztergomi kuninglikud linnusemüürid)
























(Kui ma poleks teadnud, et asun keset Euroopa maailmajagu, oleksin vabalt arvanud, et tegemist on mõne vahemerelise linnakesega. Aga mere asemel on Doonau)




































(István kroonitakse kuningaks. See pidulik sündmus olevatki toimunud kas Esztergomis või Székesfehérváris)

Esztergomi rajati uhke katedraal, mis põles maha kahjuks juba 12. sajandi lõpus. Edaspidi oli sama koha peal nii mõnigi pühakoda, ent ükski neist ei jäänud igaveseks. Praegune basiilika ehitati valmis ja õnnistati sisse 1856. aastal; tegemist on Ungari Katoliku Kiriku tähtsaima jumalakojaga. Kes sinna oma rändudel kord satub, sellel soovitan ronida üles basiilika kuplile, kust avaneb päris kaunis vaade nii Ungari kui Slovakkia väljadele ja mägedele. Nimelt teisel pool jõge asubki ei keegi muu kui Slovakkia ise oma väikese Šturovo linnakesega.























(Esztergomi basiilika lähedalt vaadatuna. Minu rõõmsaks üllatuseks oli võimalik keskse kupli juurde ronida, mida ma ka sedamaid tegin) 























(Palju huvitavat nägi Anti pilvepiirilt. Linnusemüüride taga laiub all-linn)























("Ilus sinine" Doonau lahutab siin Ungarit ja Slovakkiat. Silla teises otsas algas Šturovo linn)

Esztergom oli riigi pealinnaks enam kui kakssada aastat. Siin tegutses riigi ainus ametlik müntla ning terve müriaad erinevaid käsitöölisi ja kaupmehi. Stefan/Istváni surma järel puhkes riigis küll sisekakelung võimu pärast, ent jõukat pealinna mõjutasid need seigad võrdlemisi vähe. Aga siis tulid idast uus häda ja endisest uhkusest jäi vähe järele.

Madjarid polnud nimelt kaugeltki viimane rahvas, kes ida poolt Ungarisse elama asusid. Üks stepirändlejate seltskond jäi siia samuti pikemalt pidama. Need olid kumaanid ehk polovetsid. Nad liikusid läände järjekordse stepisõdalaste kamba – mongolite – eest, kellega neil oli mitte just kõige sõbralikum läbikäimine. Ungari piiride lähistele jõudes palusid polovetsid 1238. aastal toonaselt kuningalt Bela IV-lt mongolite eest asüüli. Polovetside khaan Köten pakkus isegi välja, et laseb oma 40 000 alamat ristiusku pöörata. Kuningas soostus, lootes neid ära kasutada võitluses mongolite vastu. Paljud ungari aadlikud olid aga uute naabrite suhtes väga umbusklikud ning väitsid Belale, et kuna ka mongolite väes leidub polovetse (alistatud rahvaid on oma armeesse sõdima võetud kõikidel aegadel), siis ei saa immigrantegi sugugi usaldada. Bela sattus segadusse. Püüdmaks oma autoriteeti ülikute seas vähegi hoida, vangistas ta Köteni. Samal ajal kindlustati Ungari idapiiri Karpaatide väravail, praeguse Rumeenia põhjaosas.























(Kumaani ehk polovetsi ratsamees lennutab sõidu pealt noole selja taha. Hobune naerab. Ajalooline tükike Ungari Rahvusmuuseumist)

Muidugi lendasid suured kaitseplaanid vastu taevast nagu aastavahetuse ilutulestik. Mongolid noppisid 1240. aastal idapoolsed linnused üksteise järel, kusjuures kõige vihasemalt hakkasid neile vastu just polovetsid, kellel oli meeles kibedad kogemused vallutajatega, samas kui Ungari enda väed olid juba jõudnud võrreldes oma stepipäevadega liialt rooste minna. Madjarite ja polovetside omavahelised suhted ei läinud ohu süvenedes aga teragi paremaks. Ungari aadlikud soovisid Köteni mõrvata või mongolitele üle anda. Köten sai nende plaanist haisu ninna ja otsustas sammukese ees võrreldes. Mõeldud, tehtud – ta tappis iseend ja oma naised, jättes mõrtsukatöö plaanijad pika ninaga raevutsema.






















(Polovetsi sõjamehe ja peenema daami riided-asjad)

Mongolid olid Batu-Khaaniga eesotsas Mohi lahingus ungarlasi valusrängasti löönud ning asusid 1241. aasta talvel Esztergomi piirama. Ungari kuningas Bela IV polnud jõudnud vallutajate vastu eriti mingeid ettevaatusabinõusid korraldada. Pealinn alistati verise lahinguga, vaid mõni elanik suutis oma elunatukese päästa, et hiljem linn taas üles ehitada. Päris senist hiilgust aga enam ei saavutatud. Bela nägi, et varemetes pole tal enam suurt midagi tarka peale hakata ning viis pealinna 1256. aastal üle Budasse. Eri aegadel on pealinn asunud veel mitmes kohas, nagu Székesfehérvár, Temesvár (Timișoara), Visegrád ja nii edasi. Visegrádi nägin ma hiljem möödaminnes rongiaknast, kui pärast Slovakkias veedetud päevi taas Budapesti poole sõitsin.  























(Visegrádi linnus kõrgel mäetipus. 15. sajandi alguses hoiti siin vangis omapärase mõttemaailmaga Valahhia valitsejat Vladi, kes teenis lisanime "Teivastaja". Hiljem leidis ta Dracula tegelaskujuna tee kirjandusmaailma ) 

Mongolite Ungari-päevad jäid küll üürikeseks ja nad tõmbusid pärast Euroopas saavutatud võite tagasi (miks, see vääriks omaette raamatut ja eks ole ka palju selle üle pead murtud). Polovetsid, keda sõda oli väga räsinud, aga kes siiski olid andnud ka ise vahvasti vastu, jäid Ungarisse pidama ning integreerusid tasapisi järgnevate sajandite jooksul, säilitades ka omad eripärad.

Mis Ungarist edasi sai? Bela Neljas on surnud ja Árpádi dünastia samuti. Ungari Kuningriik nägi veel hiilgeaegasid ja laiu piire, mis ulatusid Tatratest Vahemereni. Aga nägi ka erinevaid võõrvallutusi, Osmanite ja Habsburgide aegu, revolutsioone ja rahvuslikku ärkamisaega, kaksikmonarhiat Austriaga, maailmasõdasid, regendiaegu ja aheldavaid idabloki aastaid. Nende sajandite vältel astus pildile palju erinevaid tegelasi, kellest mõni ka Eesti ajaloos rolli mänginud – näiteks Transilvaania aadlisuguvõsast pärit Stefan Bathory, kes siin Liivimaa sõja lõpuosas Poola kuningana päris särava gastrolli tegi.




































(Obelisk Esztergomis kujutab ajaloolise Ungari Kuningriigi piire (kollasega) ja praegust Ungari Vabariiki (hall laik kollase sees))

Praegune Ungari Vabariik on märksa tagasihoidlikumate mõõtmetega kui minevikus. Tänapäeval on tema naabriteks on Ukraina, Rumeenia, Serbia, Horvaatia, Sloveenia, Austria ja Slovakkia, kelle maad on kõik otsapidi mingil hetkel olnud Ungari valitsejate käsutada. Aga noh, las ta jääda nii, nagu ta praegu on. Mina jalutasin Esztergomist järgmise päeva varahommikul üle Doonau silla Šturovosse, et rinda pista Slovakkia mägimetsadega. See on aga järgmise muinasreisikirja teema.























(Nunnu kraaniga hobune tervitab ka)

1 comments:

Anti said...

Kirjandus

Führer durch die archäologische Ausstellung des Ungarischen Nationalmuseums 400 000 v. Chr. – 804 n Chr. Magyar Nemzeti Múseum, 2003.

The Gesta Hungarorum of Anonymous Notary of King Béla. A Translation by Martyn Rady. The Slavonic and East European Review, Vol. 87, No. 4, 2009.

Uurali kaja: soome-ugri ja samojeedi rahvad. Eesti Rahva Muuseum. Tartu, 2018.

...ja hästi palju erinevaid Vikipeedia-artikleid, peamiselt inglise keeles, aga nipet-näpet mujaltki.

Post a Comment