Leedi Hallimägi

Eelmises pikemas reisikirjas pajatasin Vormsist, kuid meie reis ei piirdunud pelgalt sellega. Nimelt tegime tagasiteel Haapsalust Keilasse põike lõunasse ning kohtusime ühe vana linnamäega, Kedre külas oleva Hallimäega. Kohe kõrval asuv veidi suurem Leedi küla on kogu au ja kuulsuse suutnud sedamoodi endale krabada, et rohkem tuntaksegi muistist Leedi Hallimäena. Linnuse enese nimi olevat pärimuse järgi tulnud huntidest ehk hallidest, keda vanasti sealkandis palju ringi kolas.

(Leedi hallis Leedi Hallimäe ees)

Linnamägi paikneb Kirimäelt Kedresse mineva tee ääres metsatukas. Kirimäe ise on ka muinasaja poolest päris jõuline kant, kus on teada mitu asulakohta ning 1920. aastatel avastatud haruldane rahvasterännuaegne leid. Selles oli nii põlenud inimluid (ilmselt siis tuleriidalt toodud) kui ka palju-palju erinevaid asju – ehetest ambsõled, ehtenõelad, keekandjad, käevõrud, relvadest odaotsad, mõõgad, noad, õõskirved, kilbikuplad ja muude asjade tükid. Kokku üle 170 eseme või nende katke. Luud ja asjad olid pandud maasse kaevatud lohku, mis omakorda kaeti lameda kivilahmakaga. Arheoloogid on jõudnud järeldusele, et kõik see leidis aset millalgi 6. sajandil, ajal, mida me kutsume eelkõige lõuna pool Euroopas toimunud protsesside tõttu rahvasterännuajaks. Eks ka Eestis toimusid sellal muutused. Näiteks ei ehitatud enam juurde vanakooli tarandkalmeid, rohkem hakati aga tegema üsna korratult laotud kivilademega kalmeid – niinimetatud kivivarekalmeid. Nende kõrval olid samaaegselt kasutusel ka teistsugused matmisviisid, Kirimäe juhtum näib esindavat maasse kaevatud auku sängitatud põletusmatust (tuntud ka kui maa-alune põletusmatus), ehkki esemete suur arv näib pigem justkui viitavat mingile muistsele ohverduspaigale.

Kirimäe matus/ohvrikoht oli tegelikult üks esimesi sellest ajast pärinevaid leide, mis aitas 1920-ndatel vormida mõistmist, et meie rooma rauaaja ja viikingiaja vahel polnud Eesti mitte täiesti tühi, nagu seni tundus, vaid et sellesse mõnesaja aasta pikkusesse vahemikku mahub veel üks ajastu – keskmine rauaaeg. Viimastel aastatel on see periood küll pisut murenema hakanud, kuna esiteks läheb rahvasterännuaeg (u 450–550/600) kõigist erinevustest hoolimata ikka üsna palju kokku eelneva rooma rauaajaga, teiseks talle järgnev keskmise rauaaja alaperiood, eelviikingiaeg (550/600–800), liitub aga juba üsna sujuvalt viikingiajaga. Ent vähemalt praegu on keskmine rauaaeg meie ajaloos endiselt olemas.

Hallimäe linnus jääb Kirimäest linnulennult umbes paari kilomeetri kaugusele, kuid praeguste teadmiste põhjal on ta tunduvalt noorem kui mainitud rikkalike esemetega põletusmatus. Nipet-näpet proovikaevamised linnuseõue eri nurkades paljastasid liiva seest söetükke, mille ajandamine andis tulemuseks 11.–13. sajandi. Usutavasti jäidki Hallimäe ilusaimad aastad hilisrauaaega.

(Linnuseõu on ümbritsetud laia madala kivivalliga, mis on praeguseks täiesti rohu all. Tiina pole kantsi ajaloolise allakäiguga rahul)

Muinasaja lõpul võis Hallimägi olla  nähtavasti Läänemaa põhjaosa kõige tugevam linnus, mis siis, et näiteks Henriku kroonika ja teised keskaegsed kirjasõnad ei nimeta Läänemaa põhjaosa Hallimäe, vaid hoopis mingisuguse Ridala järgi (Rotalia, Rotelewic jne), mille kants, Tubrilinn, jääb kõigest kümmekond kilomeetrit edela poole. Kuigi viimane võis pindala poolest suuremgi olla, on ka Hallimägi olnud korralikult kindlustatud. Kogu mäelage piirab tsõõrina praeguseks madalaks vajunud ja kamardunud kivist vall. Ühes küljes võib valli sees aimata väravakäiku, kust omad inimesed linnusesse pääsesid, ilma et oleksid pidanud üle müüride ukerdama. Hoovi keskel on muistne kaevulohk, mida praegu on oskuslikult enda huvides ära kasutanud üksik põõsas.

(Sisetunne ütleb, et ATV jäljed ei pruugi päris muinasaegsed olla. Samas on see üsna loogiline koht ka toonaseks liiklusteeks linnuse ja muu universumi vahel)

(Keset õue kasvav üksik põõsas heidab varju üle madalama koha, kus hallidel aegadel asus Hallimäe kaev. Esiplaanil ja paremas servas kaardub ringvall)

Linnused pole kaugeltki olnud pelgalt sõjalised tugipunktid, kus pealik kas üksi või oma alamatega sees konutas ja väljapoole jäänuid teravate odadega ähvardas. Ei. Linnused olid ka käsitöökeskused, Hallimägi nende seas. Mitte et meil sellest väga palju tõendusmaterjali oleks, kuid juba ainuüksi mõned proovikaevamistelt leitud tiiglitükid räägivad selget keelt, et siin mässati tuliste metallisulamitega, näiteks pronksi, tina ja hõbedaga. Põhjalikumad kaevamised tooksid muistsete käeliste tegevuste nimekirja kindlasti olulist täiendust. Nagu ka linnuse enese konkreetsemasse elulukku, millest me praegu õigupoolest midagi ei teagi.

Kel asja Haapsalu ja Tallinna vahelisel maanteel, võib Hallimäelt läbi põigata, kuna ta jääb Nigulast vaid paar kilomeetrit lõuna poole. Et mitte eksida, tasub üks silm kaardi peal hoida, aga kuigi linnust embab tänapäeval metsatukk, siis mingit meeletut võsas ragistamist pole vähemalt selle muistise puhul küll vaja peljata.

(Vana kuulijälgedest kirjumirju kaitsetahvel)

Vormsi ja rannarootslased

Me polnud Tiinaga kumbki varem Vormsil käinud. Eesti suuruselt neljas saar oli meie eludest senimaani suutnud kuidagi kõrvale hoida, kuid see polnud määratud nõnda jääma. Me lihtsalt pidime oma jalad tema pinnale tõstma, et saada aimu tema lugudest, nii avalikest kui ka veidi salajasematest. Nii käisimegi seal 2016. aasta juulis ära.

Kui Piirissaare (kuhu ma sama aasta suvel niisamuti elus esimest korda sattusin) räägib ilmekat lugu Peipsi ääres elavatest vanausulistest, siis Vormsi pakub sisevaadet ühe teise rahvakillu – rannarootslaste – ajalukku. Kunagi meie rannikumere ääres nii tavalised tegelased on praeguseks suuresti mineviku pärisosaks jäänud, kuid sündmuste käigust tublisti ette rutates pean möönma, et päris lõpetatud see peatükk ometi pole. Igatahes jätsid kolm päeva Vormsil nii sügava mulje, et neist lihtsalt peab kirjutama, isegi kui otseselt muinasajast tuleb siin ehk veel vähem juttu kui Piirissaare puhul.

Ega siin muinasajal just kuigi palju olnudki. Esimene tükk kuivavat maad, mida hiljem Vormsiks kutsuma hakati, kerkis merelaineist üles alles paar tuhat aastat tagasi. Praegu on saare kõrgeim punkt merepinnast vaid 13 meetrit kõrgemal (mis räägib samas ilmekalt sellest, et kui väga tahta, siis võivad mäed kasvada küll, vaja on ainult aega ja kannatust). Eestikeelne Vikipeedia-artikkel väidab, et esimesed asustusjäljed pärinevad juba rauaajast (https://et.wikipedia.org/wiki/Vormsi), ent midagi kindlamat pole mul õnnestunud seni kirjandusest antud väite toestamiseks leida. Sestap jäägem selle osas äraootavale seisukohale, kuni värskemad teadmised väidet kas toetavad või merre heidavad. Konkreetsemad andmed saare inimasustusest osutavad alles 13.–14. sajandile.

Vormsil ringikolamiseks on mitmeid mooduseid ning et saar on piisavalt mõistliku suurusega (ükskõik mis otsast vaadata), siis on mitmed neist täiesti õiged. Kel aega, rännaku saar läbi jalgsi, kes aga soovib veidi sõidutuult juustesse, võtku jalgratas. Meie olime mugavad ning läksime autoga ning ega seegi just vale olnud, ehkki paljud väiksemad teed muutuvad aasta-aastalt aina raskemini läbitavateks. Nii et ärge väga vanu kaarte igaks juhuks liialt sinisilmselt usaldage.

(Suurem osa fotosid on muide Tiina tehtud)

(Vormsi saar kaardi peal)

Saare teedevõrk pakub välja kaks peamist marsruuti – idaringi ja lääneringi, mis moodustavad justkui ebaühtlase lõpmatusemärgi. Kummagi läbisõitmiseks – olgu siis auto või jalgrattaga – tasub võtta terve päev, siis jääb veidi aega ka peatusteks ja süvenemiseks. Ringide liitumiskohas saare keskel asub vallakeskus, Vormsi suurim küla Hullo. Umbes tunnikese parvlaeval Ormsö kestnud päikesereisi järel maabusime Sviby sadamas ning otsustasimegi esimese asjana kohe Hullot avastama minna.

(Rõngasristid parvlaeva Ormsö külgedel viitavad millelegi kahtlasele...)

(Endiselt Rohukülas. Poseerimine sadamakaiga tõmbab näo naerule küll) 

("Vormsi on, näed, seal!")

Hullos on pood, kool, vallamaja, tankla ning avalik mageda vee kaev (millest ma muidugi kohe jooma pidin ega seda sugugi kahetsenud). Küla teine teises servas on ka kaks pühakoda, millel kummalgi on kohaliku ajaloo kohta palju rääkida. Üks neist on luterlik püha Olevi kirik, lihtne keskaegse välimusega tornita hoone Hullo põhjaservas. Tema algust loetakse 14. sajandiga, mil valmis kiriku kooriruum (hoone kahest osast see väiksem; suurem pikihoone on ehitatud 1632), kuid ilmselt pidi saarel olema mingi pühakoda juba siis, kui esimesed rannarootslased olid end sisse seadnud. Millal see täpselt toimuda võis, on praegu endiselt ebaselge, kuid üldiselt on enamik ajaloolasi seda meelt, et küllap see millalgi 13. sajandi jooksul juhtus. Siia tuldi ka hiljem; näiteks toimus suur rootslaste sisseränne Ranniku-Eestisse 15. ja 16. sajandi vahetusel.

(Hullos on kõik asjad olemas ja käe-jala juures)

Rootslaste vanas kõnepruugis kannab Vormsi muide Ormsö nime, mis tõlkes tähendab Ussisaart. Meie ei kohanud oma retkel ühtegi madu, aga võib-olla olime lihtsalt erakordselt pahaaimamatud ja ettevaatamatud.

Ega Vormsi polnud ainus paik, mis rootsikeelse rahva poolt ära asustati – nad jõudsid ka Hiiumaale, Saaremaale, Ruhnule, Noarootsile (mis oli sellal samuti saar), Osmussaarele, Pakri saartele ja Nõva kanti. Nendest asualadest sai aegamööda Aiboland, eestirootslaste maa. Hajusamalt elati ka mujal rannikul ning linnades, eriti Haapsalus ja Tallinnas. Eestlased ei kippunud keskajal veel kuigivõrd mere ääres elama, nii et ruumi jätkus. Kuigi rootslased suhtlesid nii eestlaste kui ka teiste siinsete rahvastega, näiteks kaubeldes, hoiti siiski mõneti omaette. Sellele aitas kaasa rannarootslaste õiguslik eriseisund; nimelt olid nad isiklikult vabad inimesed, kellel kohalike maaisandate ees vaid piiratud koormised. Selline päris magus põli kestis kuni 17. sajandini (mida eestirootslaste seisukohast irooniliselt tunneme rootsi ajana), mil leiti, et mis need rootslasedki siin niisama sisuliselt ilma koormisteta lulli löövad, ning hakati aga neile kohe värskeid makse peale kuhjama. Sellest sündis palju tüli ning asjaajamist, sest kohalik rahvas asus sedamaid ametnike uksi kulutama, et tõendada oma eriõigust mitte mõisaid orjata. Aga elu läks ikka omasoodu edasi.

Hullo Püha Olavi kiriku tähtsaim püha on olavi- ehk olevipäev, mis leidis aset just nädal aega pärast meie külaskäiku. Pidu oleks muidugi hea meelega pealt kaenud, kui oleks vaid varem osanud kuupäeva tähele panna. Samas poleks siis olnud nii lihtne endale öömaja leida – terve Vormsi olnuks kindlasti rahvast pungil täis. Või siis mitte, kes teab. Meil igatahes oli ruumi piisavalt, et kirikut ühe ja teise nurga alt imetleda. Sarnaselt Muhu kirikuga pole ka Vormsi omal torni, mis jätab temast mõnusalt arhailise mulje. Uks oli lukus ja sisse me ei pääsenud, aga ukse kohal nägime siiski lohemadu tallava Püha Olavi enese ära. Kirikaias olid ka mõned männid (mille võras ajas üks suur kull kulliasju) ja hauad, näiteks rannarootslasi esimese Eesti vabariigi aegu esindanud poliitik Hans Pöhli viimane puhkepaik.

(Vormsi  kirik lõunaküljest)

 

(Püha Olav tallab kurjuse lohemadu ja valvab samal ajal kirikuust)

(Vanad kirjad hauatähistel nõuavad lugemist)

(Vormsiga on seotud olnud koguni riigikogulasi. Siin magab igavest und Hans Pöhl)

Kiriku kõrval on veel üht-teist märkimisväärset. Näiteks on siin Vabadussõja monument. Kohalikud rootslased panustasid samuti jõudumööda Eesti iseseisvusheitlustesse ning nende mälestuseks, kes selleks oma elu andsid, püstitati 1929. aastal graniidist sammas. Kivi rootsikeelsed kirjad päästsid ta punaokupatsiooni ajal kümnete teiste mälestusmärkide saatusest. Nähtavasti ei tundnud Vormsi uued valitsejad piisavalt kohalikke keeli, et taibata selle sisu. Inimeste rumalus tegi sedapuhku head.

(Vormsi vabadussõja mälestusmärk tuli ka nõukogude okupatsioonist võitjana välja)

Saare kõige prominentsem paik on ilma kahtluseta Olavi kiriku kõrval olev kalmistu. Mändide all puhkavad paljud põlvkonnad vormsilasi. Vanemad hauad on tasandunud juba päris madalaks, pea vaevuaimatavaks, kalmuaia idapoolsem külg on aga uuemate päralt. Kuulsaks on surnuaed saanud rõngasristide poolest. Neid on siin palju. Rohkem kui kusagil mujal Eestis. Kui uskuda kirjandust, on riste siin kokku säilinud 343, mis võib ka päris tõepärane number olla (usaldasime targemaid ega hakanud neid ise kokku lugema). Vanim kivirist kannab aastanumbrit 1743 ning noorim 1923. Vajalik lubjakivi toodi kas Ojamaalt või siis tunduvalt lähemalt Liia saarelt ja Sõmerilaiult, rõngasristideks vormisid selle vormsilased ise. Ristidele on kraabitud lahkunute surma-aastad, sageli peremärgid, vahel ka külade ja talude nimed. Sealjuures on kõik ristid tagasihoidlikult, kuid maitsekalt kaunistatud väikeste otsanuppudega. Kui nad niiviisi nunnult metsas sambla sees kükitavad nagu päkapikud, siis pole ime, et seda imelist vaatepilti tullakse siia vaatama ka kaugetelt maadelt.  

(Rõngasristide mets)

(Kui ei teaks, arvaks, et ristid kasvavad ise maast välja nagu seened) 

(Häbelik rist piidleb meid männi tagant)

(Kiri rõnga peal pajatab kellestki Martenist)

 





























(Mõni rist polnud veel suureks kasvanud...) 

(...ja mõnda teist oli Ajahammas närinud nagu barankat)

(Rõngasristid võivad liituda teistegi hauatähistega, näiteks tillukese aiaga)

(Leidus ka puust riste. Nendegi ümber võis olla aiake)

(Keskmisest uhkem hauatähis. Ülemist jagu on Aeg siingi krõmpsutanud)

Kuigi Vormsi elanikud – nii rootslased kui ka vähesed eestlased – olid keskajal katoliiklased ning reformatsiooni järel olnud valdavalt luterlased, pole need ainsad maale jälje jätnud usuvoolud. Hullo küla lõunaotsas on kohe Sviby poolt tulles paremat kätt esimene hoone suur õigeusu kirik. Punastest tellistest pühakoda on üks paljudest omasugustest Lõuna- ja Lääne-Eestis 19. sajandi teisel poolel suure usuvahetushoo tuultes ehitatutest. Vormsil asutati õigeusu kogudus 1886. aastal ning Ülestõusmise kirik valmis kolm aastat hiljem. Pikka iga talle siiski antud polnud, kuna õigeusk ei juurdunud siin kunagi päris kindlalt, sestap lõppes jumalateenistuste pidamine juba 1930. aastatel. Nõukogude aeg ei osanud kirikutega midagi tarka peale hakata. Kirikut kasutati esiti laohoonena, siis aga hüljati täielikult. Praegu on peauks lukus ja suure torni kuppel teadmata kadunud. Ümberringi võtab loodus tasapisi võimust, läheduses on tankla ja majandushoovid.

(Vormsi Ülestõusmise kirik. Aknad kinni löödud, tornikuppel kadunud)
 
(Õigeusk ei juurdunud saarel just väga kindlalt)

Paarsada meetrit õigeusu kirikust põhja pool metsatukas leidsime ka vana surnuaia jäljed – mõned korralikud hauakivid ja kalmistu piirdeaia madala valli. Oli selge, et siia polnud keegi enam tükk aega kedagi matnud.

(Õigeusu kalmistu kiriku lähedal metsa sees. Üht-teist on veel täiesti olemas)

Õhtupoolikul sõitsime oma majutuspaika Rälby külla. Saare idaringi põhjaosas paiknev Rälby on üks väga ilus küla, kus muu kauni seas asub ka vana palvemaja. Palvemajadega on Vormsil üldse oma lugu. 1870. aastatel saabusid Rootsist mõned baptistimisjonärid, kes raputasid seni vanamoodi elavaid vormsilasi üsna korralikult. Usumeestest tuntuim oli Lars Johan Österblom, kes elas saarel 14 aastat jutti ning kellest siiani palju räägitakse. Tema kontol on koole, palvemajasid ja karskusseltse, samuti suutis ta konservatiivseid kohalikke veenda, et suits võiks käia läbi korstna, aga mitte läbi piibu. Tema karismast võlutuna põletasid vormsilased piibud ja hiiu kandled – talharpad – , mida samuti liialt kergemeelse elu sümboliks hakkasid pidama. Samuti võeti tuure maha joomises ja kaklemises. Österblumi tegevuse ja ideede tulemusel uuenes isegi rõivamood (sellest kuulsime hiljem lähemalt Vormsi Talumuuseumist Svibys). Rälby palvemaja ehitati 1905. aastal ning see on tegutsenud tänapäevani.

 





























(Rälby pastoraalmaastik. Tee)

(Rälby pastoraalmaastik. Tuulik)

(Rootsipunane palvemaja Rälbyst, anno 1905)

(Ühe tähe loojumine Läänemerre)

Lisaks Rälbyle läbib idaring Diby, Norrby, Söderby ja Sviby külasid ning möödub väikesest Hosby külast. Norrbyl tõmbasid meie tähelepanu endale tee ääres olevad suured kivid mälestus- ja infotahvliga, mis osutasid madalale kivivundamendile. Lugedes selgus, et siin oli enne II maailmasõda olnud koolimaja. Üsna tagasihoidlike mõõtmetega, kuid ikkagi haridustempel, mis andis paljudele kohalikele lastele eluks vajaminevad teadmised ja oskused. Aga tuli sõda, ajas siit minema rahva ja tema haruldase eluviisi ning koolimajagi lagunes aluskivide ridadeks metsa all.

(Kõik tekstid tuleb läbi lugeda. Siit saime teada, et nende puude asemel oli enne sõda Norrby kool)

Metsa on muide Vormsi saarel palju ning viimasel ajal on seda ka pidevalt juurde sugenenud. Väidetavalt pidada saarel elama palju metssigu ja ilveseid, ent ehkki seda pikisilmi ootasime, ei hüpanud ükski metskaslane meile ka kõige paksemas metsas turja. Sellepärast pidime me leppima vähemliikuvate vaatamisväärsustega. Näiteks rändrahnudega. Jääaja lõpust alates pole nad just kuigivõrd ringi kolanud, tänu oma soliidsetele mõõtmetele on nad aga pälvinud inimputukategi tähelepanu, kes on neile nimesid jaganud ning mitmesuguseid rahvajutte külge pookinud. Norrby küla juures mererannas on igavene suur kivilahmakas nimega Kirikukivi. Kunagi vanasti kasutanud seda kivi pesitsemiseks kotkas, mistõttu tuntakse seda ka Kotkakivi ehk Eernstainina. Hullo lähedal metsas on aga Parunikivi, millele raiutud tekstiga mälestatakse Vormsi viimast parunit Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergi.

(Vormsi suurim kivimürakas Kirikukivi laiutab keset madalat merelahte)

(Hullo kiriku lähedase Parunikivi külg on kaetud parun Stackelbergi meenutava tekstiga)

Väga meeldis meile kolmaski suur kivi nimega Vargstein ehk maakeeli Hundikivi. Selle kohta räägib lugu, et muiste olla kivi lapikult laelt mõnus hunte lasta ning sellest ta nime saanudki. Ronisime mõistagi ise ka kivi peale ning tegime teineteisest black metal pilte (sest et pidi ju!). Rahn tuletas meelde Soome kirjaniku Aleksis Kivi (sic!) raamatu „Seitse venda” selle koha, kus vennad lahtipääsenud pullikarja eest ühele samasugusele kivilahmakale pakku ronisid.

(Black metal poose number 616 Vargsteiniga)

(Poose number 999 Vargsteiniga)

(Vargsteini metsa mürgifloora kannab vilju)

Üks täitsa omamoodi koht on saare lääneosas, Fällarna küla lähedal. Paksus kuusemetsas peidab end Huitbergi paekühm, esimene nukk, mis kunagi merest välja hakkas vaatama ning millest ajapikku saar kasvas. Huitbergil endal on vanust omajagu, täpsemalt 400 miljonit aastat. Neil päevil asus ta mõnusas sooja veega troopikameres ning polnud veel mingi paeküngas, vaid õilmitsev koralliriff. Vanade aegade mereloomad jätsid siia omad jäljed ja surnud kestad, mis setetesse mattunult kivistusid, kasvatades nõnda praeguse Huitbergi künka, mida meiegi vastu üht hämarduvat õhtut külastasime. Sügavroheliste laiaoksaliste kuuskede taha varjunud konarlik lagendik jättis salaliku mulje. Mets uinub tasapisi, kuid samas ka ärkab, just nimelt selle peidetum pool. Miljonid aastad tagasi suikunud mälestused ergastuvad, hakkavad nihelema, tõmmates kaasa ka ümberkaudseis sõnajalatihnikuis redutanud saladused. Öö laotub hääletult üle metsa. Aeg avaneb...

(Salapärane rada viib paksu kuusikusse)

(Tiibade puudumine ei takista läbi õhu kulgemist)

(Stend paotab saladuskatet Huitbergilt)

(Kamardunud korallriff keset paksu boreaalset metsa)

(Piibelehtede marss üle kivististe)

(Tiina-Magdaleena ja hämarduv Huitberg)

Sootuks teistsugune oli meie kogemus ühe teise loodusmärgi, Rumpo poolsaarega. See umbes kolm kilomeetrit saarest lõunasse sirutuv oos kasvatab kadakaid, kitsi ja merilehmasid, siin elab ka harilik tundrasamblik, keda mujal Eestis ei kohta (ent seda ei osanud me tähele panna). Kondasime poolsaarel keset lõõskava päikesega päeva (oh palavust!), imetlesime merd ja hulpivaid laide, silmapiiril kangastus mannermaa. Merilehmad olid tegelikult šoti mägiveised, kes siin rannas ennast täiesti vabalt tundsid. Mõned neist luurisid kadakates, teised aga solberdasid jalgupidi kaldavees ning hoolimata üsna kidurast taimestikust näis, et ninaesise leidmisega neil muret pole. Küllap aitavad suured rohusööjad säilida vanadel rannaniitudel, mis muidu aega raiskamata kinni kasvaksid. Päris poolsaare tippu me ei jõudnud, kuna kuumus, janu ja nälg kimbutasid aina enam, sestap pöördusime mingi hetk tagasi, käisime Rumpo külas meres ujumas ning tõttasime Hullosse toiduvarusid täiendama.

(Rumpo poolsaar on põhimõtteliselt üks suur karjamaa)

(Kohtumine merilehmaga)

(Siin on neid rohkemgi)

(Väikesest karvikust saab kunagi suur karvik)

(Saare ainuke liivane rand asub Rumpos. Ja isegi see on paiguti päris kivine)

(Hullo trahter Krog, kust saime süüa ja kohalikku õunasiidrit nimega Viider)

(Meeldiv üllatus: 30. juulil esineb Hullo kiigeplatsil ansambel Emperor. Kaks hetke hiljem saime aru, et päris nii see siiski pole...)

Üleüldse kohtasime Vormsil üsna palju erinevaid pudulojuseid – lisaks eelnimetatud veistele ja kitsedele veel lambaid, hobuseid, koeri ja kanu. Ainult kassidega oli ikaldus. Nende puudumist ei osanud me ratsionaalselt seletada, järelikult tuli appi võtta mitteratsionaalsed selgituskatsed. Aga ka need ei suutnud müsteeriumit lahendada. Siit üleskutse lugejaile – kui teist keegi on Vormsil mõnda kassi näinud, palume oma kogemusest muinasreiside blogi toimetusele teada anda. Oleme iga teate eest väga tänulikud!

(Kui lammastega on Vormsil kõik korras, siis kasse me oma ekspeditsioonil ei kohanudki)

Vormsi floora pakub suvisel ajal rikkalikult ninaesist. Eriti palju kasvas põldmarju ja lillakaid, samuti oli piiramatult kadakamarju, aga ka üht-teist muud.

(Põldmari sirutab oma ogalised haarmed kõikjale. Pääsu pole kellelgi)

Eelpool mainisin korra, et 17. sajandil läks vormsilaste elu varasemaga võrreldes märksa keerulisemaks. Üheks peasüüdlaseks oli 1604. aastal rajatud mõis, mis sai nimeks Suuremõisa (sest ta oli suur). Sama kohanime võib leida ka Hiiumaalt ja Saaremaalt, nii et ilmselt pole meie läänesaartel uute kohanimede väljamõtlemine alati just kõige ladusamalt läinud. Vormsi lääneringil oleval mõisal on kirju minevik ja mitte just kõige kadestamisväärsem olevik. Mõisa esimene omanik oli Magnus Brümmer, aga 1620. aastatest alates omandas selle suur ja väga kuulus de la Gardie aadlipere, kellele muuhulgas kuulus toona ka tillukene Haapsalu linn. De la Gardie suguvõsa liige Magnus hakkas Vormsil asjatama ning tema järgi sai mõis endale saksakeelse nime Magnushof. Siit oli mõnus orkestreerida vormsilaste kaasamist mõisakoormiste imetabasesse võlumaailma, millega kõik asjaosalised just rahul polnud.

Kui Vormsi kogu Eesti- ja Liivimaaga tükkis Vene Keisririigi koosseisu läks, ostsid mõisa 1748. aastal endale von Stackelbergid. Järgmisel sajandil ehitasid nad (ilmselt mitte päris oma kätega) mõisale väga uhke peahoone, millel oli kaks korrust ja keskel väärikas kuppelkatusega torn (vaata pilte siit). Talle pakkusid seltsi arvukad kõrvalhooned ja maaliline park. Veidi kaugemale kerkis Hollandi tüüpi tuulik.

Tänapäevaks on kõigest sellest järgi jäänud üpris vähe. Juba alates 1894. aastast läks mõis riigile ja sinna loodi tütarlaste sanatoorium. Eesti iseseisvudes ei leitud peahoonele mingit rakendust ning see lammutati lihtsalt maha. Sellepärast ei näinud meiegi siin midagi rohkemat kui vaid sakilisi varemeid keset umbrohtu. Parkki oli väsinud, tiik selle keskel kuivanud ning siin-seal võis vaid aimata mõisaansambli kunagist hiilgust. Mõned kõrvalhooned, näiteks avar kelder, olid siiski täitsa heas korras. Käisime ka tuuliku juures. Selle juures hakkasid silma omapärased topeltseinad – justkui oleks tuuliku sisse ehitatud teine, vaid õige pisut väiksem hoone. Ent üldiselt kehtisid siingi lauluread „veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud”.

(Mõisa peahoone mattub rohelusse. Loodus ujutab varemed üle)


(Üksik klassikaline sammas kesk nõgeseid annab aimu, et kunagi võis siin midagi enamat olla. Näiteks antud juhul tall-tõllakuur)

(Park kuivanud tiigiasemega)

(Valitsejamaja katus vihma juba läbi ei lase. Välja arvatud siis, kui sajab)

(Mõisa kelder või kääbikumaja, sõjavarjend või teletupsubunker?)

 





























(Tuuleveski kaotas labad, veskimees on samuti vist käega löönud) 

(Kaks kõrvutist seina Suuremõisa tuulikus, üks neist välimine, teine sisemine. Aga kumb on kumb?)

Vormsi lääneringil on Suuremõisa kõrval veel sellised külad nagu Kersleti, Saxby ja Förby, millest vaid viimases me üldse ei käinud. Saare põhjaosas asuv Borrby küla (ehk Borrbybor) jääb suurest teest veidi kõrvale, kuid põikasime siiagi. Tegemist on üsna kena väikese sumbkülaga. Leidsime üles kunagise palve- ja koolimaja, millest oli järgi jäänud korstnajalg ja selle najale toetatud veskikivile raiutud mälestuskirjad.  

(Nagu näha, pole rootsi keel Vormsi avalikust ruumist tänapäevalgi täielikult kadunud)  

Põgus peatus oli Kersletis ehk Kärrslättis, omaaegses väga suures külas. Parimatel päevadel tegutsesid siin kool, palvemaja, kauplus ja hulgaliselt tuuleveskeid. Praegu on elu tunduvalt kokku tõmbunud, aga ilus bussipeatus tõendab, et Kersleti rahvas hoolib endiselt oma külast väga. Üleüldse on Vormsi pisikesed rootsipunased bussi ootepaviljonid väga toredad. Mõni aeg tagasi korraldati nimelt võistlus bussipeatuste kaunistamises ning kõikjal võeti asja hingega. Näiteks saare teises otsas Söderby bussipeatuses oli koguni raamaturiiul, et ootaja võiks rahulikult kirjandusega tutvuda. Kersleti ootepaviljonil näitas see-eest aega nägus vanakooli kell, umbes selline sõjaeelse disainiga, mis Rootsiski on üsna populaarne, ning kõigi huviliste jaoks oli mõeldud karbike küla ajalugu tutvustava voldikutega.

(Rälby bussipeatus keskendus kalade ja nende püügi teemale)

(Bibliofiilne Söderby bussikas)

(Tiina ootab Kersletis bussi. Või siis ühendab käekella wifiga)

(Kersleti bussiootepaviljon on ühtlasi kohalik postkontor ja õige aja teenistus)

Kersletist edasi põikasime Saxbysse, mis on külastajate seas populaarne oma metallmajaka poolest. Rannas toimetasid merevaadete maalijad, siinsamas metsas panime tähele palju I maailmasõja aegu kaevatud laskepesasid ja jooksukraave. Nagu ajaloost teada, tulidki Saksa keisririigi väed Vormsile just lääne poolt ning saar oli 1917. aastal üsna pikalt sõjapiirkonnas, siiski otseselt lahingutegevusse sattumata. Majakas ise on Vormsi esimene tuletorn, mis 1864. aastal malmplaatidest kokku pandi. Sirutudes 24 meetrit taeva suunas, töötab ta teejuhina siiamaani, kuid on avatud ka turistidele. Ühes kõrvalhoones on väike väljapanek saare loodus- ja ajaloost alates fossiilidest kuni tänapäeva kultuurielu tutvustuseni. Ronisime punast treppi mööda üles majaka tippu, kus meie pilgule avanes hingemattev vaade Väinamerele ja kauguses sinavale Hiiumaale. Ehkki võrdlemisi lähedal, on Hiiumaa ikka päris teine maa, kuhu minek nõuab eraldi kättevõtmist. Ma ise pole sinna tükk aega sattunud, viimane kord oli Kõue ja Aldevia kontsertreis 2004. aastal, kui me Metsatöllu soojendasime ning seejärel 27 kilomeetrit jutti Kärdlast Heltermaale jalutasime.

(Militaarsonk Saxby metsas I maailmasõja päevilt)































(Tule torn)

(Loomad, kes olid noored siis, kui maailm noor oli)

(Torni sisemus pakkus rohkelt esteetilist õnne)

(Illuminaatorivaade Läänemerele)

(Saxby rand, meri ja silmapiiril paremas nurgas õhuke triip Hiiumaad)

(Vaade maa poole. Majakavahi elamine ja metsik saar)

Kolmanda päeva lõppu jätsime Talumuuseumi külastuse Svibys. Soovitan seal kõigil, kel samuti Vormsi avastamine plaanis, kindlasti ära käia, eelistatult lausa kohe reisi alguses, sest kohalikust ajaloost ja eluolust saab siin väga korraliku ülevaate ning pärast on hea kõike muudki sügavama pilguga tähele panna. Talumuuseumile puhusid Eesti taasiseseisvumise järel hinge sisse omal ajal Rootsi pagenud ja nende järeltulijad, et teadmised siinsest ainulaadsest kultuurist oleksid kuskil kindlalt olemas. Muuseumi perenaine näitas meile erinevaid taluhooneid ja vana aja asju ning jutustas põhjalikult tausta juurde.

(Valik sajanditaguse Vormsi naise rõivaesemeid. Lilleline pluus oli vaat et kohustuslik)

(Muuseumi perenaine näitab sauna. Tuleb tuttavlik ette küll)

(Pannoo rannarootslaste ajaloost. Kõike läbi lugeda kahjuks ei jõudnud, kuigi tegemist on hariva asjaga)

Enne viimast sõda oli Vormsi elu täis. Peamiselt elasid saarel ka siis rootslased, vähem oli eestlasi, keda leidus eelkõige Sviby külas. Rannarootslastele oli Eesti Vabariigis antud kultuuromavalitsuse õigus, mida nad siiski ei kasutanud. Üldine elu käis vanade reeglite järgi, külaühiskond oli väga tugev (mis muuhulgas andis endast selgesti tunda siis, kui keegi tahtis midagi teisiti teha kui seni kombeks).

II maailmasõda tegi mitmesaja aastasele harjumuspärasele elule väga järsu lõpu. 1941. aastal käis Saxby tuletorni juures äge madin sakslaste ja venelaste vahel ning kaks aastat hiljem otsustas suurem osa vormsilastest, et kindlam on üle mere Rootsi seilata kui jääda kurja saatuse tõmbetuulde, mis Nõukogude Liidust järjest tugevamalt puhus. Mälestuskivi Svibyl meenutab seda lahkumist, mis paljude jaoks jäi viimaseks mälestuseks kodusaarest. Ilmselt ei kujutanud keegi ette, et okupatsioon tallab meie maad veel tervelt pool sajandit. Maha jäid vähesed, hüljatud külades hulkusid ringi koduloomad. Veidi meenutas olukord mulle Petserimaad, mis samuti nõukogude ajal järk-järgult vanast rahvast tühjenes. Nõukogude ajal tuli saarele uut rahvast, kelle juured on peaasjalikult mujalt Eestist. Nagu mujalgi, seadis piirivalve mererannas kõva valve sisse ning sellest ajast pärinevad mitmel pool rannas leiduvad kaheldava arhitektuurilise kvaliteediga valveputkad ja muu säärane. Vanast Aibolandist ei jäänud just palju järele.

(Mälestuskivi saarelt lahkunutele)

(Maduuss nõukogude-aegse piirivalverajatise seinal viitab ilmselgelt Ormsöle ehk Ussisaarele)

Siiski panime ka nende kolme Vormsil veedetud päeva jooksul tähele, et üht-teist on sellest vanast elust ka alles. Külad on Eestimaa kohta üsna eripärase ilmega, näiteks on paljud hooned rootsipunased ning valgete aknaraamide ja servalaudadega. Küllaltki palju esines rootsikeelseid silte ja tekste, samuti kuulsime korduvalt rootsi keelt, näiteks Hullo trahteris. Sõja ajal siit pagenud inimesed ja nende järeltulijad tulevad eriti suviti ikka kodusaarele tagasi, mitmed neist on ka oma talud tagasi ostnud, et siin ennast mõnusalt tunda. Ka Vormsi rootsi murre pole täielikult kadunud, vaid elab mõnede vanemate inimeste jutus edasi. Eks muidugi talvel on olukord sootuks teistsugune – siis jääb saar väga vaikseks. Aga vähemalt suvel pulbitseb Vormsil elu.

Kuna olime ettenägelikult broneerinud praamile autokoha, ei pidanud me muretsema, kas ka tagasi suurele maale pääseme. Sõit Rohukülla möödus valutult, jälgisime praamile pesa teinud pääsukeste lendu ja vahtisime niisama merd. Tagasiteel põikasime veel läbi ilusast Haapsalust ning seejärele võtsime suuna kodu poole. Teame nüüd ühest värvikast Eestimaa maanurgast taas veidi rohkem.

(Pääsukesepere otsustas pesa ehitada otse praamile, et võtta verekümnist nii mandri kui Vormsi putukate seast)