Edela-Saaremaa muistsed agraarmaastikud

 

Käisin märtsi keskpaigas Saaremaal. Kui viimasel korral – mullu sügisel – oli ajendiks puhkuse tähistamiseks planeeritud soolo-rattamatk (selle Saaremaa etapist loe siit), siis nüüd olin saarel autoga ning koos heade sõprade-mõttekaaslastega. Meie põhiline huvi ja tähelepanu oli sihitud küll Sõrvemaa inimeste ja paikadega tutvumisele, aga kuna öömaja leidsime endile naabrusest Kihelkonna kihelkonnast, siis piilusin ma juba aegsasti Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihile, et teada saada, mida head võiks ümbruskond ehk veel põhiprogrammi kõrvalt pakkuda. Paar asja hakkasidki kohe silma.

 Oli varajane pühapäeva hommik. Hall valgus oli juba üle maa laotunud, aga tares veel kõik magasid. Mina kui seltskonna vanim liige kaotasin une enne kaheksat ära (olen kindel, et kui vanemaks saan, nihkub ärkamisaeg sujuvalt kuhugi nelja kanti) ning leidsin, et aeg on küps üheks kergeks jalutuskäiguks looduses. Hiilisin õue ja asusin mööda maanteed kõmpima. Siht oli teada – kaart näitas, et Riksu külast ihaldatud paika Taritus jõudmiseks tuleb läbida oma paar kilomeetrit.

(Punane mumm Maa-ameti kaardil näitab Taritu küla asukohta saare edelaosas, üsna kunagise Sõrve saare naabruses)

Saaremaal on siin-seal säilinud jälgi muistsetest põldudest ning Taritu on üks taolisi paikadest. Varem olin pronksi- ja vanema rauaaja põllujäänuseid käinud vaatamas Rävalas Rebalas ja Virumaal Uuskülas. Saaremaa omad on teadusringkondades vähemtuntud ja -uuritud ning laiem avalikkus ei tea neist ilmselt üldse midagi, aga oma lugu peab ju ometi neilgi kõnelda olema. Taritu põllu lugu olin ma igatahes valmis kuulama ning selleks sukeldusin ma õiges kohas söakalt metsasügavusse. Siin kuskil puude, sambla ja lehekõdu all pidi see põld kaardi järgi olema…

Algus polnud tõotav. Puude ja sarapuupuhmaste vahel ei hakanud esiti midagi muistsele maaharimisele viitavat silma ning seejärel läks asi ainult nutusemaks, kui mets asendus tiheda raagus võserikuga. Ainult mingite mulle tundmatute sõraliste käigurajad aitasid mind sellest vitsaistandusest veidi inimlikumal moel läbi tungida. Aegamööda tihnik siiski hõrenes ning maastiku vaatlemise tingimused leebusid.

(Esmapilk ahvatleb mõttele, et sellise niiskevõitu metsa kogemiseks ei pea küll kodunt kaugele minema, aga kogemus mainitseb mitte liiga kärmelt ennatlikke järeldusi tegema)
 

(Taga targemaks läheb: lihtsam võib olla leida heina nõelakuhjast kui midagi asjalikku säärasest vitsavõsast)

Kuidas võsa ja metsa all ära tunda kunagist põllumaad? Igati loogilise talupojamõistuse kohaselt on põld reeglina ilma suuremate puudeta lage plats ning puude puudumist kompenseerib inimtahtel kasvama määratud tera-, kaun-, juur- või köögivili. Kui need on põllult koristatud ja järgmisel aastal midagi muud asemele ei külvata, võtab metsik loodus ruumi tasahilju, kuid kindla käega tagasi, lastes seal omalt poolt kasvada kõike, mis sinna kasvama pääseb ja kasvama jääb. Kunagi inimeste valatud higi ja vaeva on aja möödudes maastikul aina keerulisem aimata. Ent päris olematuks need jäljed ka ei kao. Maapinna all võivad säilida aluspinda kraabitud adrakriimustused. Kultuurtaimi kasvatanud mullapõue keemiline koostis võib olla muutunud. Lähedusse jäävate soosilmade või sulglohkude põhjamudas magavad igiund vana aja taimede õitseeast sündinud õietolmuterakesed ja alepõletustel lendunud söekübemed. Ning eelkõige mereranna-lähedastel loopealsetel võivad päris muistsetest põlvedest olla endiselt alles kokkukantud põllukivide hunnikud ja peenrad.

Ning oli see siis ime, hea õnn või asjade loomulik areng, aga igatahes kivikangruid, mille saare parkunud töökäed olid pikkade aastate jooksul kivikoristuste käigus kokku kuhjanud, hakkasin sealt sarapuude vahelt tõepoolest ühel hetkel märkama. Mingi tundmatu metsaelajas oli mõnda hunnikut innuga kraapinud, nii et must muld koos kohati inimpea suuruste kivimunakatega tuisanud. Nähtavasti oli olendi karvases loomapeas ja korisevas loomakõhus kedranud tõsikindel vajadus hambaaluse järele ning siis ei hoolinud ta paiga muinasväärtusest kuigivõrd. Püüdsin pilku teritada, et tabada tuhnimises võimalikke inimesele viitavaid tunnuseid, aga sedamoodi küll vist ikka ei tundunud. Kas elaja vilgas tegevus ka vilja oli kandnud, seda ma enam öelda ei osanud – jälgede tegija ise oli sündmuspaigalt nelja tuule suunas kadunud. Ainult paar sookurge redutasid eemal omasoodu, aeg-ajalt külmavärinaid tekitavaid, otseteed teisest ilmast pärit sõnumeid kuulutades.

(Maastiku järk-järgulisel avanemisel tutvustasid end ka esimesed mõnemeetrise läbimõõduga põllukivihunnikud)

(Mõnda kivikuhja oli kellegi jõuline lihas tuuseldanud nii et maa must ja kivid laiali. Aga kes vägev on nii?)

(Lisaks hunnikutele on kive hilisemal ajal organiseeritud ka madalateks piirdeaedadeks)

(Hallide lindude igavikulised hüüded hallil ajaloolisel maastikul on midagi, mida tuleb ise kogeda. Muinsuskaitsetahvli väide kivikalmete rühmast võib olla kunstiline liialdus, kuid kaadrisse sattunud vägev kivikuhi on kindlasti midagi enamat kui tavapärane kivikoristuse kaassaadus. Loe edasi, siis saad teada!)

Põllukivihunnikud polnud ainus, mida ma seal niiskes võsas kohata lootsin. Maa-ameti kaart oli vihjanud ka muinaspõllu tagumist serva valvavale kivikalmele. Vihjatav asus täpselt omal kohal; tavalistest põllukiviraunadest nii läbimõõdult kui kõrguselt tunduvalt mahukam kuhelik. Ümmarguse põhiplaani põhjal võis teda oletada kivikirstkalmeks, ehkki peale tühjakõhulise metsaelaja polnud seda vist keegi – kah õnneks – veel päriselt läbi kaevanud. Ei teinud seda minagi. Las ta seal valvata, see iidsete aegade pühapaik!

(Võsa vahel asub põllukivihunnikutest kordades suurem kivikalme)

(Ka kalmekivide vahel on tuustitud, õnneks mitte väga sügavalt)
 

Kivikalme(te) ja põldude kombo pole Ranniku-Eestis ebatavaline ning on igati põhjust uskuda, et nad mõlemad kuulusid muistse inimese kodusfääri ühel ja samal ajal. Mõned uurijad (nt Valter Lang) on rõhutanud võimalust, et kivikalmed ehitatigi haritavatele maadele või nende vahetusse lähedusse just sellepärast, et tulevased põlved saaksid kõigile tõendada oma suguvõsa põlist omandiõigust higi ja vaevaga üles haritud maale – üks tubli mausoleum (mis see kalme muud oligi) esivanemate ja teiste suguvõsa liikmete säilmetega oli selleks veenvaim tõend. Ühtlasi sai kodu kõrval puhkavatele kalmulistele olulistel hetkedel külla minna ühise rituaalse pidusöögi pidamiseks või elutoimetustele edenemise palumiseks. Kogu hõim viibis põhimõtteliselt ühes ja samas paigas koos.

(Veel üks Maa-ametist kopeeritud kaart, sedapuhku reljeefvarjutus. Arvukad vinnid Saaremaa pinnal pole muud kui põllukivihunnikud. Kivikalme on plaani paremas osas olev teistest suurem ringikujuline moodustis)
 

Kivikirstkalmeid ehitati meie maal väga pika aja jooksul vahemikus 1200–400 eKr, ehkki vanadesse kalmetesse võidi surnuid vahetevahel matta veel tükk aega hiljemgi. Skandinaavialiku disainiga – sealtkandist arvatakse nende ehitamise kommet pärinevat – matuserajatise keskpaigas on üks, vahel ka mitu kividest kambrikest, nn kirstu. Osad surnud sängitati kirstudesse, osad aga ülejäänud kalmetsõõri alale kivide alla. Leidub ka mõningaid kirstudeta matusepaiku; sel juhul kutsutakse neid kangurkalmeteks. Kumb siis see Taritu oma täpsemalt on, pole lihtsalt peale vaadates võimalik öelda.

 Peaaegu kilomeeter loode pool asub ka teine kivikalme, mis nüüd tagaselja kodus Maa-ameti reljeefkaardi hallivarjundeid uurides näib olevat enam-vähem samasuguse kujuga, aga tol korral ma seda maastikult välja otsima ei hakanud. Ukerdasin hoopis metsast välja maanteele ning rühkisin tagasi öömajja, kus mu kaaslased üksteise järel aegamööda unevallast vabanema olid hakanud. Varsti lahkusime Saaremaa läänerannikult, et ette võtta aeganõudev kodutee ida poole. Õhtupimeduses jõudsime viimaks igatsetud Tartusse tagasi ning järgmisel hommikul alustasime juba tavapärast uut arginädalat. Taritu põllud ja kalmed jäid omale kohale nii, nagu nad kogu aeg olid olnud.