Lugusid Saaremaa keskpaigast

Kuna eelmises reisikirjas lubasin jätkata oma memuaare sügisesel puhkusel sooritatud rattaretke kohta, siis tuleb lubadus täita. Kahe esimese päeva kohta, mis keskendusid Hiiumaale, lugege siit, kolmas päev oli niisiis pühendatud Saaremaale. Lõplikuks eesmärgiks oli jõuda Kuressaarde ning seal viimaks Tartu bussile kolida, aga vahepealse 40 kilomeetri sisse mahtus veel nii mõndagi ägedat. Olles ööbimispaigas hommikul kõhu korralikult täis söönud, ratastusin ning külastasin vaimuapetiiseriks Mätja küla lohukivi, mille pinnal on kokku loetud 36 lohukest. Nende funktsioon on erinevatest teooriatest hoolimata jäänud üheks muinasaja suureks müsteeriumiks. Lohukive leidub meie maal kõige tihedamalt Põhja-Eestis, kuid ega nad Saaremaalgi väga haruldased ole. Mätja kivi ümber, näib, korraldatakse vahetevahel külapidusid ja muid pidulikke tseremooniaid – neile osutas sinnasamma püstitatud lipumast.

(Sissejuhatuseks jagan hoopis pilti Saaremaale jõudmise õhtust, kui ühel hetkel pimeduses hiilgavate Angla tuulikute juurde jõudsin)
 

(Mätja lohukivi kaitsetahvli ja lipuvardaga)

(Kivile toksitud/hõõrutud lohud koos taamal oleskleva roostes rauatüki ja musta kiviga, mis võib, aga ei pruugi olla kellegi väikesed ohvriannid)

Siis vurasin mõni kilomeeter eemal asuva Karja kiriku juurde, mis on kaugele kuulus oma erakordselt hästi säilinud raidsisustuse poolest. Kuna kirik oli kinni, siis jalutasin vaid veidi kirikaias, kus on muidugi samuti huvitavat kaemist. Näiteks varikatuse alla reastatud keskaegsed trapetsiaalsed hauaplaadid. Neid on kokku kolm – üks terve ja kaks poolikut – ning nende paesel pinnal võib aimata riste või muid graveeringuid. Aga ka sambaid kaunistavad viinapuulehed ja lõunaportaali kohal kõrguv Kolgata mäe motiiv on imetlust väärivad kivikunsti šedöövrid. Viimasel kujutatakse kolme ristile naelutatud tegelast. Keskmine on mõistagi Jeesus Kristus, kellele tunnevad kogu hingest kaasa kaks naist – tõenäoliselt ema Maarja ja Maarja-Magdaleena. Mõlemal pool Jeesust on risti löödud röövlid. Paremal käel olnud röövel tunnistas Jeesust kui Jumala poega, seetõttu tõmbab ingel tema suust välja kehast lahkuvat hinge, et see paradiisi viia. Vasakpoolsel röövlil jätkus aga võhma kannatustest hoolimata veel Jeesust pilgata, seetõttu pärib tema hinge keegi põrguolend. Kogu dramaatilist stseeni kroonib peene taim- ja põimornamendiga rist ning uuestisündi tähistav kaheksaharuline täht.

(Taamal terendab Karja kirik) 

(Ja kui lähemale tulla, siis selgub, et kirik on veidi suurem)

(Rühm omal ajal kirikus olnud, kuid segastel asjaoludel sealt välja tõstetud hauaplaate)

(Kiviraidur suutis ära tõestada, et ta tõepoolest oli oma elus puulehti näinud, ning enamgi veel, oskas neid ka kivist järgi teha)

(Kolgata mäe stseen kiriku lõunaportaali kohal. Võib-olla stiililt küll terake naivistlik, kuid siiski omajagu dramaatiline)

Üldiselt olen mõlgutanud plaane Karja kirikust ja tema sisekujundusest kunagi siin ajaraamatus lähemalt kõnelda, sest see keskaegne kristlik pühakoda (ehitatud 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses) sisaldab haruldaselt rohkelt igasuguseid muistseid sümboleid ja tähendusi, sealhulgas omajagu eelkristlikke. Aga nüüd hüppasin taas sadulasse ja väntasin edasi edela sihis.

 

Edasine tee läbi Pärsama, Selja ja Haeska sujus võrdlemisi sündmustevaeselt. Oleks ma Maa-ameti kultuurimälestiste kaarti eelnevalt põhjalikumalt läbi kamminud, oleksin ma ilmselt Haeskas veidi põhjalikuma peatuse teinud, sest õkva tee ääres pesitsevad kaks kivikalmet ja muistsete põldude jäänused. Ent õndsas teadmatuses rännumees ei peatunud enne kui Liiva-Putlas. Eesti muinasobjektide supertäht Kaali kraatriväli (mis sündinud ühe mitte nii super tähe kukkumisest keset Saaremaad) jääb Liiva-Putlast vaid veidi üle kilomeetri ida poole. Tõelise pühaduseteotusena loobusin sel korral Kaalist ning püüdsin hoopis ligi pääseda Liiva-Putla põldude vahele peidetud kivikalmele. Põhja poolt lähenemine jooksis liiva – eravalduste märgid külavaheteel seiskasid ühel heal hetkel mu edenemise. Pilguheit kaardile osutas, et kaaluda tasub ka lõunapoolset, Salavere kaudu kulgevat marsruuti. Seal oli talusid vähem ning ehkki rasked masinad olid kalmeni viiva põllutee sõtkunud lootusetuks mudatrassiks, õnnestus mul tee kõrval tahedamat mätast otsides viimaks ihaldatud muinaspaigani jõuda. Kahe põllumassiivi vaheline jäätmaariba pakkus kodu võsatuttidele ja kulu sisse kasvanud kivisele matusepaigale.

(Mudamere ääres, porikalda peal oleks aga mõnus elu tillukesel seal...)
 

(Klassikaline kalmepilt - keset põlde on väike söötis saareke, mida katab võsatukk)

Liiva-Putla tarandkalmet kaevas arheoloog Aita Kustin 1963. aastal, leides kokku viis üksteise kõrvale ehitatud tarandit. Kivide vahel ja all esines põlenud ja üksteisega läbisegatud inimluude tükke. Kalme sünniaeg kuulub kuhugi eelrooma rauaaja algusse, samas on sinna maetud ja panuseid toodud ka hilisel rooma rauaajal ja/või rahvasterännuajal ning mõneti koguni hilisrauaajal. Tegumoodi ja üldist kultuuritausta arvestades on Liiva-Putla matusepaika loetud varajaste tarandkalmete hulka, ehkki Valter Lang on väljendanud ka kahtlust, kas ei võiks tarandid olla vanale matusepaigale lisatud alles rooma rauaaja lõpus. Eelrooma leidude seas on savinõude tükid (nn Ilmandu tüüpi), suured sirbilaadsed noad, mõned üheteraliste mõõkade katkendid, rauast karjasekeppnõelad, kilbikese- ja tutulusekujulised ketasjad ehisnaastud ning pronksist pea ja rauast teravikuga ehtenõel. Päris mitu ehteasja näikse olevat valmistatud kuskil Ülem-Volga – Oka – Dnepri jõgikondade mail, mistap võib Liiva-Putla kalme kuuluda kas ühtedele esimestest idast Saaremaale jõudnud soomeugrilastest või siis käisid kohalikud muinassaarlased idapoolsete rahvastega tihedalt läbi.

(Kividest laotud tarandid on Liiva-Putlas praegugi kohati jälgitavad)
 

(Aga vaatame lähemalt. Mõned kiviread on küll sammaldunud, aga mis seal salata, tarand, mis tarand)

(No ja kui veel lähemalt vaadata, siis näeb, et ridades leidub ka mõningaid sammaldumata kive)

Rooma rauaaja lõpus ja/või rahvasterännuajal lisandus Liiva-Putlasse uus kihistus põlenud inimluid koos spiraalsõrmuste, käevõrudega ja nn Nurmsi tüüpi keraamika kildudega. Mingil põhjusel on muistne, vahepeal ehk unarussegi vajunud kalme sellal taas suurt tähelepanu saanud. Üldiselt on rooma rauaaeg Saaremaal endiselt veel päris kehvasti tuntud ning varem on kogunisti oletatud, et saarlased võisid toona rännata kodupaigast mere taha, kus neist said soomlased. Õietolmuanalüüsid, sealhulgas siitsamast Kaalist võetud, tõendavad aga siiski asustuse ja maaharimise püsimist läbi arheoloogilises mõttes hämarate 2.–4. sajandi pKr.

 

Niipalju mainin veel, et Liiva-Putla tarandkalmest mõnisada meetrit edelas pesitseb terve kivikalmete rühm kokku 13 kalmega, aga ei oska öelda, kas seal midagi uuritud või leitud ka on. Jätsin nad omapead – niikuinii tundusid nad paiknevat liig talude vahel – ning matkasin edasi edela poole. Kuressaare polnud enam ületamatus kauguses, kuid tahtsin iga hinna eest oma teekonda veel ühe vahepeatuse sisse litsuda. Selleks pidi olema ikka hea põhjus, sest minu muidu nii ontlikku olemist hakkas tasapisi, kuid vastiku järjekindlusega morjendama taevast allalangev vesi. Pangest just ei kallanud, ent ka seenevihm suudab korda saata uskumatuid nurjatusi, kui talle piisavalt aega anda. Nii kerkis mu vettimismõõdikule (kutsugem seda kokkuleppeliselt vetomeetriks) pea iga minutiga pügal juurde. Siililegi selge, et taoline ebahumaanne olukord toob varem või hiljem kangemailegi nutuvõru suu ümber. Aga noh, kuna jalgratas oli endiselt terve ja kellgi ei piitsutanud tagant, siis jäin oma jonnile kindlaks ja käiasin Kaarmale.

 

Kaarmas on maalinn ja kihelkonnakirik, mõlemad päris vanad. Alustame maalinnast, kuhu suundusin esimesena. Olin seal varem paar korda käinud, nii et otsimisele aega ei kulunud, aga ka esmakordsele proovijale ei tohiks koha ülesleidmine erilist vaeva teha. Saare- ja Läänemaa maalinnadele iseloomulikult on tegemist jõulise ringvalliga, mis piirab 4800 ruutmeetri suurust siseõue. Omalaadne on Kaarma puhul vaid see, et põhjaküljes on vall mitte kaarjas, vaid üsna sirge, sestap on ka siseõu tavapärase ovaali asemel pigem poolringi või D-tähe kujuline. Uuemal ajal toimetatakse maalinnas mõnikord vabaõhupidustusi, kuid mõistetavalt oli ennemuistsetel aegadel tema otstarve terake teistsugune. Liiga palju teadmisi meie käsutuses veel pole, sest arheoloogilised uuringud piirdusid pikka aega baltisakslase Jean Baptiste Holzmayeri välitöödega 1860. aastal. Tema sai teada, et vall on ehitatud kividest ja mullast, samuti leiti ilmselt puitkonstruktsioonidest pärinevat sütt. Neljajalase (umbes 1,2 meetrise) läbimõõduga õuekaev oli vooderdatud kividega. Linnuselt leitud asjade loetelu on tagasihoidlik, piirdudes käevõru ja pronksist ristpeaga rinnanõelaga. Üldiselt on Kaarma maalinn dateeritud laias laastus 12.–13. sajandisse.

 

(Holzmayer, muide, oli päris tegus ajaloo, arheoloogia ja rahvaluule huviline. Saaremaa uurimislugu võlgneb talle palju)

 

(Kaarma maalinna poole viib asfalteeritud teekene, mis küll veidi enne päralejõudmist häbelikult asfaldist loobub)

(Põhiline väravakäik maalinna sisemusse)

(Siseõu on endiselt viisakas ja hoitud)

(Keegi, võib-olla Holzmayer ise, on kaevanud pika, vallilt hoovile ulatuva tranšee, mille jälg maastikul ei taha kuidagi kustuda)

(Väravakäik number kaks. Topelt teadupärast ei kärise)

(Pildil paremale jääv põhjavall on mingitel põhjustel tehtud sirge, muutes maalinna harjumatult ebasümmeetriliseks. Taamal kõrgub Kaarma kiriku torn)

Mullu, see tähendab 2022. aastal käis Kaarma maalinnal uurimisrühm eesotsas arheoloog Marika Mägiga georadarit sõidutamas. Väga palju uut infot nad selle käigus ei saanud, aga üht-teist siiski. Radaripilt vihjas, et suure põhivalli ümber võis kunagi olla veel teinegi, savist vallike, mille alus maapõuest veel nüüdki vastu kajab. Samuti näis, et linnus oli rajatud omaaegsele jõesaarele, ehkki praeguseks on jõevood kuivanud ega paku enam vähimatki kaitset võõraste eest.

 

Henriku Kroonika Kaarmat ei tunne, seevastu on ta äramärkimist leidnud tundmatu autori loodud Liivimaa Vanemas Riimkroonikas. Saarlased olid 13. sajandi alguse ristisõdades iseenesest aktiivne osapool, kuid erinevalt mõnestki teisest piirkonnast toimus nende vallutamine suhteliselt verevalamisvaeselt. Ka näib, et saarlased säilitasid 1227. aasta talvise alistumise järel üsnagi palju õigusi. See kõik ei takistanud neid kujunenud olukorra üle nurisemast ja võimalusel ka uute võimude vastu relva tõstmast. Niimoodi sündis 1236. aastal Mõõgavendade Ordule hukatusliku Saule lahingu järel (sellest olen veidi kirjutanud siin) ning kuigi 1241. aastal suutsid sakslased saarlased viimaks taas kuulekusele sundida, läks mööda vaid napp paarkümmend aastat ja kõik kordus taas. Sedapuhku oli sündmuste käivitajaks 1260. aastal toimunud lahing Kuramaal Durbe järve ääres, kus leedulased lõid väga valusalt Liivi ordut ja selle abivägesid (välja arvatud neid, kes lahingus ei osalenud või enne seda poolt vahetasid). Saarlased otsustasid taas üles näidata sõnakuulmatust – ja tegid otsustatu teoks. Riimkroonika väitel ei jätnud nad kusagil omal maal kristlasi ellu. Kuipalju selles väites tõtt leidus, on iseküsimus, igatahes kõlbas see hästi karistusretke õigustuseks. 1261. aasta talvel (siis oli lihtsam mööda merejääd Saaremaale tungida) kogusid Liivi Ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopid sakslastest, eestlastest, liivlastest ja lätlastest tugeva sõjaväe ning läksid Saare külasid rüüstama. Saarlased olid oma ülestõusukeskuseks valinud Kaarma maalinna, kroonikas nimetatud kui Hag Carmele, ning seda tublisti kindlustanud. Pühapäevale planeeritud piiramine osutus ohvriterohkeks. Esimese rünnaku lõid kaitses olevad saarlased igatahes edukalt tagasi. Nagu riimkroonik sõjamehelikult mõnelgi korral ka vastaseid kiita mõistab, oskasid nad “käituda kitsikuses hästi mehiselt”. Kuid kui “päev juba kaugel oli”, õnnestus piirajatel siiski kants amburite toetusel ära võtta. Kaitsjaist jäid ellu vähesed, järgmised kaks päeva kulus vallutajatel aga linnusest varanduse väljatassimisele. Saarlased olid sunnitud taas alla andma, Kaarma maalinna hilisemast käekäigust me enam midagi ei tea.

 

Kaarma kirik asub maalinnast pelk paarsada meetrit läänes. On arvatud, et tema ehitamist alustati selsinatsel õnnetul 1261. aastal, aga kes see nii täpselt ikka teab. Esimene kivihoone oli ühelööviline ja kolme võlviga, lisa pakkusid kooriruum ja põhjaküljel käärkamber. Vundamendid ei osutunud alguses just üleliia usaldusväärseks, mistap juba 13. sajandil varisesid võlvid sisse. Ajutiseks lahenduseks pandi seejärel kirikule puulagi peale, see variant püsis aga üle saja aasta. Alles 15. sajandi teisel veerandil taastati võlvid, samuti ehitati kirik nüüd kahelööviliseks. Samal aastasajal pandi püsti ka kellatorn. Kokkuvõttes kerkis Kaarmasse üks Lääne-Eesti suurimaid pühakodasid.

(Kaarma kirik on tõega suur, aga kui poleks sügis, varjaksid puud ta sellegipoolest täiesti ära)
 

(Peamine sissepääs kirikusse. Gooti teravkaar on küll pigem aimatav, aga ikkagi gooti teravkaar)

(Üks kahest kiriku sissepääsu valvavast kivinäost)

Kirikusse sisse ma ei läinud, sest uks oli sellelgi kinni, aga põnevat vaatamist leidus piisavalt ka õues. Kiriku seinamüürid on täis sissemüüritud kiviriste ja hauaplaatide tükke. Ühelt kiviplaadilt võis lugeda: “SEL AAS TAL ON SEKIRK WAL MIS SA NUD PET RI PAE WAL AN1407”. Üldiselt ei usuta, et plaat ja tekst pärineksid ka tegelikult aastast 1407, ega usu seda minagi – kirjapilt näeb selleks välja veidi liiga modernne (loe: lihtsalt loetav). Aga mingit ajalooline väärtus on tal nähtavasti sellegipoolest. Vanu kivist riste sirgus ka kirikaias, samuti oli kümnete ja kümnete põnevate raiddetailide majutamiseks püstitatud mingi ajutise loomuga varikatus (ehkki nagu nägime, ei tule ajutiste lahenduste pikaealisusest näiteid kaugelt otsida).

(Kui seda fotot piisavalt kaua ainiti vaadata, siis joonistub üldise paekivihalluse taustal välja üks sõõridega kaunistet kivirist)

(See rõngasristiga hauaplaat torkab aga palju kergemini silma)

(Kiviplaat teatab vanadest aegadest. Konsensus ütleb, et plaat ise nii vana pole)
 

(Rohetav kivirist kirikaias)

(Kodutute raiddetailide varjupaik. Või romula, kui soovite)

Kuressaare polnud enam sugugi kaugel – mingi tühised 12 kilomeetrit – , ent süvenev vettimus muutis viimase rännulõigu virilaks kogemuseks. Viimaks jõudsin ma tõotatud linna, kus väsinud ja tüdinud rändur sai süüa-juua ja veidi kuivada. Isegi jalad olid jõudnud selleks ajaks ära märguda. Jäi veel vaid viimane etapp, bussisõit Kuressaarest Tartusse, mis möödus kuivade varusokkide hellas embuses ja üleüldises apaatsuses. Hilisõhtuks olin kodus tagasi. Sõit oli läinud väsitavalt, aga hästi. Täpselt nii, nagu olingi eeldanud.