Kihnu

Kui eelmine muinasreisikiri kõneles Saaremaast ja Sõrvest, siis saareliste teemadega jätkame ka nüüd. Fookuses on sedapuhku väikene Kihnu saar. Igast küljest paitavad Liivi lahe lained eraldavad teda suurest maast, mille lähim kallas jääb kümnekonna kilomeetri kaugusele. See on siiski täitsa vaatekauguses; isegi teisel rannal kasvavate puude ladvad paistavad kätte ära. Lähikonda jääb ka Kihnu tagamaa ja "koloonia" Manija (ehk Manõja), millest Munalaiu sadamast Kihnu viiv praam Kihnu Virve elegantse poolkaarega mööda podistab. Ühesõnaga, Kihnu pole kaugel ning mitmesugused meresõidukid on võimaldanud saarerahval maailmas ringi kaeda. Seda võimalust on eriti tarvitanud meessugu, kes üleüldise kitsikuse tõttu käisid merel kala ja hülgeid püüdmas, Pärnu ja Riia linnale ehituskive vedamas või ulgumeredel võõraid sadamaid väisamas. Naispool püsis rohkem kodus, haris põllulappe ja andis lastele edasi vanu esivanemate tavasid ja tõekspidamisi. Sel moel on Kihnus tänapäevani elus püsinud nii mõnigi mujal pigem minevikuhõlma taandunud asi – mainigem näiteks kas või punasetriibulist seelikut ehk körti, mida Kihnu naised vähemalt pidudel ikka kanda armastavad.

(Suur osa Kihnust koosneb liivast ja okaspuudest, mistap on maa üksi sadade suude toitmisega teinekord ka jänni jäänud ning lisa on tulnud otsida mere tagant) 

Kihnus on ametlikult neli küla – Linaküla (Ljõnakülä), Rootsiküla (Ruõtsikkülä), Sääre (Siärekülä) ja Lemsi (Lempsi) – , kuid kunagised sumbkülad läksid omal ajal maade kruntimiste käigus sedavõrd laiali, et konkreetseid külasüdameid on paiguti isegi raske ära tunda. Kõige rohkem on vanalaadset külatänavapilti ära tunda ehk Ljõnaküläs.

(Linaküla - kohalikus keeles Ljõnakülä - pakub endiselt tiheasustusvaateid, nagu see oli tavaline üle saja aasta tagasi) 

(Sellel pildil pole juuresoleva tekstiga vähimatki seost, aga ikkagi on ta siin. Saage tuttavaks - Kihnu rannavetes kõhutäidet otsiv ja suvesoojust nautiv nastik)

Tänavu käisin ma Kihnus üleüldse teist korda oma elus. Esinesime Kihnu Muuseumis oma rahvamuusikaansambliga ning pidasime loomelaagrit, aega jäi aga ka saare kirjumirjulise kultuuri- ja ajalooga tutvumiseks. Saare kõige vanema paigaga oli selles mõttes väga lihtne, et selle jaoks tuli sisuliselt minna muuseumist teisele poole teed, Püha Nikolai õigeusu kiriku juurde, millest põhja pool kasvavast metsatukast leiti 1997. aastal noorema pronksiaja asulakoht.

(Kihnu administratiivne keskus ehk Mõisaküla. Punane maja on muuseum, valge kirik. Kiriku kõrval mändide vahel peidab end Kihnu esmaasukate eluaseme ase)

(Muinasasulakohta varjavad puud, põõsad ja alustaimestik)
 

Praegu jääb asulakoht ametlikult Lempsi küla maadele, kuid rahvas on seda saare keskel olevat avalike asutustega (kirik, kool, muuseum, vallamaja) osa kutsunud Mõisakülaks. Arheoloog Aivar Kriiska juhitud väljakaevamistöödel 2003. aastal saadi asulakohast mõned väikesed savinõutükid ja üks tulease, millest välja nopitud söetükid kupatati vanuse määramiseks laborisse. Sealt anti vastuseks umbes 1000–800 eKr, mil Kihnust polnud mereveest välja jõudnud kerkida palju rohkemat kui vaid ebamäärane põhjast lõunasse looklev kitsas riba, millel asulakoha asukohas laiust vaid sajakonna meetri jagu. Ida pool varjas siin randa avalainete eest tilluke saareke, läänes peaaegu suletud laguun, mis üheskoos lõid küllap sobivad võimalused paadiga randumiseks ja mereleminekuks. Ümbritsevast kõrgem seljak, mis on maatõusu käigus praeguseks jõudnud kerkida umbes kuus meetrit üle merepinna, on maastikul endiselt üsna selgelt äratuntav.

(Põhja-lõunasuunaline seljak on kõige paremini nähtav kirikust lõuna pool, tee kõrval)
 

Uuringutel kogutud ainese põhjal jäi mulje, et asulakoht kujutas endast vaid ühteainsat aastaringselt saarel toimetavat talu. Elupaigaga läheb hästi kokku Kihnumaalt kunagi varem leitud varreauguga kivikirves, mis samuti pronksiaegne – ju siis sama perekonna kaotatud.

 

Võib-olla on seda küll raske uskuda, aga suure tõenäosusega ei kandnud esmakihnlaste naised veel triibulisi körte ja mehed tihedalt kootud troisid. Vingeid meretuuli trotsivad rõivad pidid aga neilgi olema. Mida nad siin üleüldse tegid? Mandrimehena jään päris heade seletuste osas jänni, aga variandina võib välja käia hülgeküttimist ja ehk väikest viisi maaharimist (niipalju kui liiv lubas). Ka lammaste pidamine polnud üldsegi võimatu, eriti kuna nii pisikesel saarel polnud karjal õieti võimalik kuhugi ära kaduda ega minema ujuda.

 

Pole andmeid, et esmakihnlased oleksid hilisemate saareasukate otsesed esivanemad. Vahepeale jääb vähemalt paari tuhande aastane auk, millest tõendid seni puuduvad. Esimest korda mainitakse Kihnut kirjasõnas alles 1386. aastal. Kesk- või varauusajast pärineb ka matusepaik Rootsikülast, millest me ratastega eemalt mööda sõitsime (tegin foto üsna huupi paigast, mida uskusin olemasoleva vähese kaardiinfo põhjal olevat just see). Samuti on vana kalmistu Kirde-Kihnus Rock City kämpingu juures männimetsas, kust on leitud mitmeid inimeste luustikke. Matusepaiga keskaegsusest annavad tunnistust ühele maetule ripatsina kaasa pandud 16. sajandi Tallinna killing ning kalme alalt maapinnalt leitud kaurikarbist helmes. Paika on mäletatud Vanakiriku ninana veel hiljemgi, kui uusi matusetalitusi enam ei korraldatud. Samuti on meie päevini säilinud rahvajutt kunagi Põhjasõja aegu koos katkuhaige rahvaga maha põletatud kirikust.

 

Karmid meetmed…

(Ruotsikkülä keskaegne kalmistu võib põhimõtteliselt asuda kusagil siin, aga päris täpset paika ma välja ei nuhkinud)

(Kihnu kuulsaim metskapten Uuetoa Enn ehk Kihnu Jõnn kündis kord ookeane Rock City nimelise laevaga. Tollest sai endale nime Vanakiriku mäe kalmele rajatud kämping. Mändide all puhkavad surnud)

(Päike laskub merre)

Ülemerelaevad Saaremaal

Saaremaa on mereriik, vaata, millisest otsast tahad. Isegi sügaval saare südames on mere lähedus närvilõpmetega tajutav. Selge see, et kui saarerahvas ei võta just vastu ühehäälset otsust kõikehõlmava isolatsiooni kasuks, tuleb välismaailmaga suhtlemiseks leida kohati teisi mooduseid kui minu, vana mandriroti, jaoks harjumuspärane. Infovahetuseks sobivad elektroonilised lahendused alates telegraafist kuni 17G-ni, kuid inimeste endi liikumiseks ja liigutamiseks üle (või läbi) soolase veevälja tuleb appi võtta transpordivahendid. Lennumasinate eluiga on meie planeedil olnud üürike ning allveelaevade regulaarliini pole meil mandri ja Saaremaa vahel veel sisse seatud – ja olgem ausad, madalas Väinameres oleks ennast meeleheitlikult vee alla litsuda üritav allveelaev päris halenaljakas vaatepilt. Seega jäävad üle pealvee- ja mõnel käredamal talvel ka pealjääliikurid.
 
Vee- ja jääpealsete sõiduriistade ajalugu ulatub meite kandis aastatuhandete hägusse. Põhimõtteliselt saab igat piisavalt suurt veepinnal hulpivat puutükki kasutada veesõidukiks, sellest etapist aga on paadi- ja laevaehituskunst jõudnud edasi areneda määratu maa. Mitte et ma ise oskaksin siin kõiki olulisi nüansse välja tuua – laevanduse vallas jääb mu oskuste laeks kummipaadi täispumpamine. Ometi tajun, et Saaremaa panus Läänemere laevandusajaloo, eriti selle maa või vee sisse jäänud tõendite talletamises, võib olla täitsa korralik. Veealuse muinaspärandiga on lood kaudsed, kuna mul puuduvad lõpused ning mehaanilisigi abimehi pole ma kunagi pruukima õppinud. Seega jäävad üle kuivamaapaigad. Õnneks on ka nendega Saaremaal piisavalt head lood. Just parasjagu ühe muinasreisikirja jagu.

 
Tänavu oli mul võimalust Saaremaad külastada kordi kaks ning mõlemal korral esmakordselt oma silmaga ära näha Eesti arheoloogiateaduse jaoks olulisi mälestisi. Esiteks juuni hakul, mil Eesti Muuseumide Aastaauhindade tseremoonia kõrval leidsin aega teha Kuressaare lähistel jalgrattaga üks tilluke 50-kilomeetrine tiir. Teine käik toimus koos kaaslasega oktoobri lõpus jahtuvate tuulte aegu ning siis sukeldusime korraks ääremaade sügavate metsade keskele. Sellest, mida nendel retkedel nägin, räägingi kohe lähemalt.

(Taanduv meri Tehumardi rannas. Maakerge võidab Saaremaale pidevalt maad juurde, aga mandriga ühinemiseni läheb veel väga palju aega)

 
* * *
 

Pikem peatükk. Eelviikingiaeg: Salme

 
Salmest on viimase kümnekonna aastaga kujunenud Eesti viikingiaja austajate vaimne Meka, kuhu suurem jagu muinasfanaatikuid on vähemasti mõtetes korduvalt rännanud. Füüsiliselt tõenäoliselt mitte nii paljud. Minugi jaoks oli alles 2021. aasta esimene, mil sinna kindla tagamõttega veeresin, ehkki suurte avastuste ajastu Salme koolimaja juures algas juba 2008. aastal ning järgnevalt on sensatsioonilisi leide juurdegi tulnud.
 
Te juba niikuinii teate, millest ma räägin.
 
Kui ma jalgrattaga mööda kergliiklusteed Kuressaare suunast Salmele jõudsin, kukkus õige koht sisuliselt ise sülle. Juba tee ääres kuulutas pruun infotahvel „Salme muinaslaevade Leiukoht“ (sic!). Ning sealsamas kadakate kõrval tervitaski mind pikakaelaline, veidi taunokangroliku olekuga betoonpingike (autoriks siiski arhitekt Mikk Mutso). See oli pandud paiga lähistele, kust 13 aastat varem oli valgustuskaabli kraavi kaevamisel satutud vanale laevale. Töömehed poleks ehk laeva jäänuseid äragi tundnud, aga kaasaandena olid laevas ka inimluud ning nende märkamine on üldiselt juba lihtsam. Edasi läks usinaks arheoloogiliseks päästekaevamiseks, mille käigus joonistus välja algselt umbes 11,5 meetri pikkune ja paari meetri laiuse laevakese kontuurid koos seitsme mehe surnukeha, loomaluude ja kaasapandud kraamiga. Arheoloogide kühvlid ja pintslid polnud jõudnud veel jahtuda, kui ehitajad leidsid kooli staadioni elektrikaabli kraavitamisel veel teisegi laeva. See oli juba suurem – 17,5 meetrit pikk ja 3,4 meetrit lai. Enamgi veel, parraste vahel vedelesid 34 mehe luustikud. Kolme hooaja jooksul kaevati seegi laev koos teispoolsete reisijatega täielikult välja. Praegu on suurema laeva asukoht Salme koolimaja nurgal markeeritud kivilaotisega.

(Siit need laevad leitigi. Google Maps kaardile joonistasin oma käega ka sinise joone, mis märgib umbes kunagist Saaremaa ja Sõrve vahelist väina)

(Sildi õigekirja üle võib küllap diskuteerida tunde, aga õige paiga ülesleidmisel on temast ikka kasu ka)

(Salme laevadest esimene on saanud enda auks kadakate sekka betoonist monumendi/istepingi)

(Suurema laeva kontuur lõikab kooliõue viivast teest läbi nagu nuga võist)

Laevade puitosadest oli vähe järel, nende kuju ning ehituslike nüansside kohta pakuvad eelkõige teadmisi raudneetide read. Suuremal laeval oli püstine kiil, mis on omane purjelaevadele, kuigi masti enese asukoht oli uue aja ehitustööde käigus segi keeratud. Mõlemad laevad olid pisut liiga madalad tormisema Läänemerega rinda pistmiseks ning eeldasid sõitmiseks ainult ilusat ilma. Väiksemal laeval võis olla kuus aerupaari, suuremal 12–13.
 
Rikkalikud panused lubavad laevad dateerida 8. sajandisse, täpsemalt seitsmesajandate aastate alguspoolde. Seda aega loetakse meil eelviikingiajaks, mistõttu võiks eeldada, et viikingitega meil Salme maetute puhul tegemist olla küll ei saa. Aga võta näpust, taolised eeldused võivad teinekord väga võssa juhtida. Seetõttu tuleb tõenditele värske pilguga uuesti otsa vaadata ja küsida neilt, mis siis Salmel toona õigupoolest juhtus.
 
Maetute hammaste keemilised isotoopuuringud vihjasid, et nad pärinesid Kesk-Rootsist Upplandist, Ojamaalt ja vähemalt paar meest võib-olla isegi Saaremaalt (kuigi lõpuni kindel selles olla ei saa). Kaasa pandud sõjariistad – mõõgad, võitlusnoad, odad, nooled, kilbid – , tarbeesemed, ehted ja isegi lauamängu nupud-täringud on samuti üsna skandinaavialiku palgega. Seepärast me vist väga ei eksi, kui oletame, et küllap nad olid oma teekonda üle mere alustanud lääne poolt. Kamp oli tulles ilmselt oluliselt suurem kui need leitud 7+34 meest ning laevugi rohkem kui kaks. Lisaks parimas eas mehepoegadele olid reisile kaasa võetud koerad ja jahikullid. Kas meresõitjate tee viis neid vastu seiklustele idas või olid nad parajasti tagasiteel koju, jääb ilmselt lõpuni vastamata. Igal juhul olid nad valinud tee läbi Saaremaad ja toona omaette Sõrve saart eraldanud ahta väina, millest praegu annab aimu vaid madal jõeke. Ja kõige kitsamas kohas ootas neid ees valus madin.
 
Siinkohal teen kõrvalepõike Kuressaare linnuses olevasse Saaremaa Muuseumisse, kus on Salme avastustest loodud tore näitus „Viikingid enne viikingeid“. Klaasi taha on pandud vaatamiseks originaalesemed, samuti saab igasuguseid asju katsuda oma käega ning ekraanilt vaadata animatsiooni, mis dramaatilises võtmes kirjeldab sündmuste ühte võimalikku käiku. Soovitan, käige ja tutvuge, kuni saate. Või kui kahtlete, siis kuulake esmalt maad näituse kodulehel.

(Näituse tiiser - suurema laeva rekonstruktsioonmudel Saaremaa Muuseumis)

 
Häbitu reklaami järel naaskem mõttes Salme karmidele kallastele. Meile tuttavaks saanud rännuseltskond kohtas seal teisi, teps mitte sõbralikult meelestatud sõjamehi. Kas kohtumine osutus vähemalt ühele osapoolele ootamatuks? Võimalik. Kahe saare vaheline väin (ehk salm/salme) oli toona kõige kitsam just hilisema Salme asula kohal, ideaalne varitsemise ja üllatusrünnaku jaoks. Nooleotsad surnute luudes ja laevade külgedes kõnelevad noolerahest, millega rünnatavaid kostitati. Ründajatest ei tea me õigupoolest suurt midagi, kuna endast on nad maha jätnud vaid lahinguhaavad langenute luudel. Tõenäoliselt olid nad ka arvulises ülekaalus. Nende päritolu ja tapluse motiivide osas võib oletusi leiutada rohkem kui parvlaev Estonia põhjamineku osas. Vastasteks võisid olla kohalikud saarlased ja sõrulased, kellele ei meeldinud võõraste tüüpide hulkumised nende territoriaalvetes. See võis olla ka mõni rivaalitsev Rootsist või mujalt pärit viikingilkäijate salk. Või siis klassikalist vastaspoolt polnudki ning tüli võrsus ühe ja sama retke osaliste vahel. Kuigi see on natuke vähetõenäoline, sest salajast varitsust olnuks sedamoodi mõneti keeruline korraldada (mõeldav eelkõige siis, kui üks osa seltskonnast juba ees varitsuskohta putkas ja siis seal vargsi teisi passis).

(Salme mereväin on maakerke tõttu taandunud tähtsusetuks jõekeseks. Antud koha peal on ta veel isegi üsna lai - viikingilaev mahuks manööverdama) 

(Jõgi aheneb vahetult enne merd eriti kitsaks. Tema sängi vallutanud pillirood muudab siin kanuugagi sõidu keeruliseks, suurematest alustest rääkimata)

Njah, meil pole aimugi Saaremaa ja selle naabermaade poliitilisest olukorrast 8. sajandil ega tea me ka, kes kellega sõpruses ja liidus oli, kes kellega sõjajalal või kes kelle reetis. Ainus, mida öelda võime, on, et verevalamises langes ühel poolel vähemalt 41 meest, kelle surnukehad sängitati laevadega sinnasamasse mereranda.
 
Valatud verest punaseks värvunud liival oli kaotanud poolel võimalus oma langenud kokku korjata ning korraldada neile olusid arvestades võimalikult kombekohane ärasaatmine. Kaks laeva tõmmati rannale, surnud asetati neisse – kes lamama, kes poolistukile – , varustati kõige vajalikuga ning kaeti seejärel kilpide, liiva ja tõenäoliselt ka purjekangaga. Nõnda võis alata langenud sõdalaste väärikas sõit Valhallasse.
 
Lahingu tulemuse seisukohast võis olla otsustavaks ühe konkreetse mehe langemine. Ta oli 25–35-aastane ning kaasasündinud eripära tõttu lühikese ja jäiga kaelaga (esimene kaelalüli oli koljuga kokku kasvanud), mis põhjustas talle pidevalt valusid ja liikmete kangust. Tapluses mõõgahoopidele lõplikult alla vandunud, sängitati ta suuremasse laeva koos mõõgaga (mille uhkel nupul oli rõngakujuline ehisdetail), põhjapõdrasarvest kammiga ning suhu pandud kuninganupuga (sellele oli märkeks raudnagel sisse löödud), mis pärines toona populaarsest lauamängust nimega hnefatafl. On oletatud, et tegemist oli kogu reisiseltskonna juhiga, ehk suisa mõne toonase kuningaga, kelle tapmine määraski madina lõpptulemuse.

(Kohtumine näitusel - rõngakujulise ehisjullaga nupp ja kaitseraud mõõgast, mis kuulus nähtavasti lahingu kaotanud poole pealikule)

Kõrgemast soost kaotusi oli nähtavasti veel. Ühele teisele leitud mehele oli kõrvale asetatud kullaga graveeritud pidemeosadega mõõk, terve pundar lauamängunuppe ja kaks koera. DNA-analüüside põhjal oli see mees üks neljast vennast, kes sel rannal oma elu jätma pidid. Nagu perekonnal neljakordsest murest vähe oleks olnud, oli nende saatusega liitunud veel üks lähisugulane. Nii et võime ette kujutada, kuidas ellujäänute kodusadamasse randumine tõi kaasa koormatäie leina mitmesse kotta. Ilmselt mitte päris see saak, mida oodati…
 
Salme personaalküsimuse lõpetuseks pöördugem korraks taas probleemi juurde, kuidas suhestuvad need iseenesest ülimalt harukordsed leiud viikingite ajaga. Õige viikingiajani oleks veel pidanud kuluma õige mitu aastakümmet. Maailmaajaloos juurdunud harjumuse kohaselt alustatakse viikingiajast rääkimist aastast 793 seoses põhjalaste rüüsterünnakuga Lindisfarne’i kloostrile Inglismaal. Teisalt on muidugi juba tükimat aega teatud, et päris niisama eimillestki need retked ei alanud ning et Idatee suund oli skandinaavlastele tuttav juba tükimat aega. Näiteks Vana-Laadoga kaubasõlm rajati 750. aastate kandis ning meilgi liikus eriti Ranniku-Eestis ülemeremaades valmistatud ehteid eelviikingiajaks kutsutud perioodil 550/600–800. Võtame seega teadmiseks, et olgu Lindisfarne’iga, kuidas tahes, aga Läänemere akvatooriumis hakkas sisuline viikingiaeg pihta juba mõnikümmend või isegi sada-kakssada aastat varem. Salme lahingupaik ja matused on lihtsalt täiendav kild märksa suuremasse pilti.
 
Leidku siin korraks mainimist ka meile Skandinaavia saagadest tuttav lugu kuningas Ingvar Halljuuksest, kes millalgi 7. sajandi kandis ühel oma arvukatest retkedest eestlastega Kivi-nimelises kohas taplema sattus, selle käigus oma lõpu leidis ning Adalsyslasse maeti. Selle kohanimega tunti üleüldiselt vana Läänemaad, kuid ühes allikas on mainitud matusepaigaks Eysyslat ehk Saaremaad. Seda, kas saaga kõneles just Salmel langenud pealikust, pole kahjuks võimalik kindlalt öelda, sest Läänemere idarandadel on läbi aegade viikingeid teisigi hukka saanud. Idateel käimine polnud alati päris piknik roheluses...
 
* * *
 
Kas selle oopusega me siinkohal lõpetame? Oh ei! Ainult et aeg on minna mõttes 8. sajandist pKr umbkaudu 8. sajandisse eKr – Baltimaade ülemerelaevanduse esimesse kuldaega. Või kui täpne olla, siis pronksiaega. Just sellal, nooremal pronksiajal, olid Läänemere kaldad omavahel ühendatud laevaliinidega, mis otsekui õrnad niidid traageldasid eri piirkonnad ühte laiemasse suhtlusruumi. Mitte et teaksime, millised nii vanad merealused ise õieti välja nägid – võime vaid oletada, et küllap eeldasid nad samuti vaikset ilma ja tugevaid kätepaare aerudele – , kuid esemed, kalmetüübid ja muu säärane arheoloogiasse puutuv ei jäta kõhklust meresõitude toimumise faktis kui sellises.
 
Üks pronksiaegne navigatsioonitee kulges täpselt sama joont mööda, kus pea 1500 aastat hiljem langesid meile juba tuntud reisusellid varitsuse ohvriks – Saaremaa (alias Kuressaare) ja Sõrve vahelises väinas. Selle tõendiks on Salme põhjapoolse naaberküla Tehumardi karjamaalt juba enne I maailmasõda leitud vanametalli kogum, milles olid tükid pronksist mõõkadest, odaotsast, kaelavõrust, sõlest, habemenoast ja muudest pisematest pudinatest. Saaremaale toodi nad 8. või 7. sajandil eKr üle mere Ojamaalt ning pidid tõenäoliselt minema ümbersulatusse, kuid mingi vahejuhtum sundis pronksivedajaid väärt kraami Salme väina lähedal maa sisse peitma. Võib-olla olid taas lähenemas pahasoovijad, kel südames patune himu võõras vara endale krabada.
 
Need salakavalad veed ja rannad... 

 

(Karjamaa Salme ja Tehumardi vahel, kustkandist enam kui sada aastat tagasi leiti noorema pronksiaja peitleid)

Lühem peatükk. Noorem pronksiaeg: Lülle

 
Saaremaal kees pronksiajal päris vilgas elu. Kaali meteoriit oli selleks ajaks juba keset saart maha prantsatanud ning aegamisi kamarduvale peakraatrile lõid saarlased püsti pronksisulatamise töökoda. Sama tööga olid hõivatud saare kagurannas Asva ja Ridala kindlustatud asulad. Toormaterjali, vanu pronksesemeid ja nende tükke, toodi Skandinaavia poolsaarelt, siin sulatati nad ümber uuteks asjadeks. 
 
Materiaalsete väärtuste kõrval liikusid üle vee ka inimesed. Ühed tulid, ajasid omad asjad ära ning naasid seejärel koju. Teised tulid, ajasid omad asjad ära ning otsustasid pikemaks jääda. Rajasid siia näiteks uue kodu ja elasid selles oma elupäevade lõpuni. Ning lasid end matta oma sünnimaa kommete kohaselt.
 
Ühte sellist kauge maa rahva matusepaika käisime otsimas oktoobris Sõrve kõrgel lõunaosal Lülle küla tagamaadel. Küla tuumikus tuli üles leida väike konarlik tee, mis juba esimestel meetritel osutus autoga läbitamatuks, mistap jalastusime ning matkasime läbi kauni sügisese Sõrvemaa looduse. Õnneks on Muinsuskaitseamet kaitsealused mälestised väga täpselt Maa-ameti kaardile kandnud ning otsitava leidmise isegi tihedas metsas lihtsaks teinud. Sestap jõudsime sekeldusteta Lülle laevkalmete manu.

(Abivahend neile, kes soovivad omal käel Lülle kivikalmed üles leida. Kaart taas Google Mapsist, ise lisasin punase mummu)

1967. aastal kaevas Lüllel arheoloog Vello Lõugas. Metsa all on kivikalmeid tegelikult rohkemgi, ent huvi ja kühvli alla sattusid just kaks kõrvuti asuvat ovaalse kujuga kalmet. Üks oli 7,5 meetrit pikk, teine umbes kuus. Ehkki mõlemast oli aegade vältel servakive pihta pandud, tundis professionaalne silm sellegipoolest ära laevkalmed, millesarnaseid teatakse eelkõige pronksiaja lõpu ja eelrooma rauaaja alguse Ojamaalt ja mujalt Skandinaaviast. Eestis esineb paadi või laeva kujuga kivikalmeid üleüldiselt harvalt, peale Lülle veel vaid üks Harjumaal Väol, ning ega neid Lätis ja Soomeski palju rohkem ole.
 
Kaevamise käigus selgusid üksikasjad. Pikema kalme „pardakivid” olid enamuses kadunud, kuid selle põhikuju aitasid määratleda väiksemad täidiseks kokku kantud kivid. Nii „paadi” ahtri- kui vööriosas paiknes ruudukujuline püstistest kiviplaatidest kirst, mille sisse olid sängitatud põlenud luutükid – ühed vanimad põletusmatused Eesti alal. Kalme vanus määrati ahtripoolsest kirstust luude juurest leitud pronksist nooleotsa ja pintsettide, mingi pronksist esemejulla ja savist tassikujulise nõu järgi, mis olid iseloomulikud nii umbes 900.–800. aastale eKr.

(Laevakujulise kalme täidiskivid on nii toredalt ära sammaldunud, et hakkavad kuldpruuni metsaaluse kõdu taustal selgelt silma)
 
Naaberkalme paadi pardad olid paremini alles, uhke täävikivi kõrgub praegugi veel üle teiste. Paadi keskel oli samuti kividest kirst, kuid selle sisemus rüüstatud. Kirstu kõrvalt leiti ometi nii põlenud inimluid kui ka riibitud pinnaga potikilde, jahvekivi ja väike varreauguta kivikirvetoorik (mis on meil väljas ERMi püsinäitusel, tulge saage tuttavaks!), mis näevad välja esimese kalme esemetega umbes samaaegsed.

(Teisel kalmel on säilinud suuremad "pardakivid". Mõlemad kalmed ongi sellise keskmise paadi mõõtu)

("Paadi" nina tähistav kõrgem kivi näeb välja nagu miniatuurne Iru ämm)
 
Raske uskuda, et pronksiajal, mil mehed olid pronksist ja naised pronksist ja esikohtade võitjad said samuti ainult pronksmedaleid, oleks paate ja laevu päriselt kivist ehitatud. Aga nii üllatav kui see ka pole, ega neid ka pronksist valatud. Laevad tehti ilmselt ikka puust ja võib-olla kasutati nende konstruktsioonides ka loomanahkasid, nagu on vahel arvatud. Et ka surnud sümboolselt igavestesse paatidesse pandi, näitab ilmselt meresõiduvahendite olulisust elavate maailmas. Laevkalmetesse matjad ise pärinesid küllap teiselt poolt merd, kuid Sõrves elades võtsid nad kindlasti üle üht-teist kohalikust elulaadist.
 
* * *
 
Ekskurss vanasti Saaremaa vee-, maa- ja õhuruumi sattunud meresõidukitest on sellega tehtud. Kindlasti on neid Rootsist tulnud teistelgi aegadel, aga näideteks piisab ehk juba neist –  kahest surnute kandjast, mis valmistatud kahest erinevast materjalist, pärinevad kahest erinevast ajastust ja asunud kunagi kahel erineval saarel. Ning nüüd, jah nüüd on tõepoolest aeg sellele oopusele punkt panna.