Kihnu

Kui eelmine muinasreisikiri kõneles Saaremaast ja Sõrvest, siis saareliste teemadega jätkame ka nüüd. Fookuses on sedapuhku väikene Kihnu saar. Igast küljest paitavad Liivi lahe lained eraldavad teda suurest maast, mille lähim kallas jääb kümnekonna kilomeetri kaugusele. See on siiski täitsa vaatekauguses; isegi teisel rannal kasvavate puude ladvad paistavad kätte ära. Lähikonda jääb ka Kihnu tagamaa ja "koloonia" Manija (ehk Manõja), millest Munalaiu sadamast Kihnu viiv praam Kihnu Virve elegantse poolkaarega mööda podistab. Ühesõnaga, Kihnu pole kaugel ning mitmesugused meresõidukid on võimaldanud saarerahval maailmas ringi kaeda. Seda võimalust on eriti tarvitanud meessugu, kes üleüldise kitsikuse tõttu käisid merel kala ja hülgeid püüdmas, Pärnu ja Riia linnale ehituskive vedamas või ulgumeredel võõraid sadamaid väisamas. Naispool püsis rohkem kodus, haris põllulappe ja andis lastele edasi vanu esivanemate tavasid ja tõekspidamisi. Sel moel on Kihnus tänapäevani elus püsinud nii mõnigi mujal pigem minevikuhõlma taandunud asi – mainigem näiteks kas või punasetriibulist seelikut ehk körti, mida Kihnu naised vähemalt pidudel ikka kanda armastavad.

(Suur osa Kihnust koosneb liivast ja okaspuudest, mistap on maa üksi sadade suude toitmisega teinekord ka jänni jäänud ning lisa on tulnud otsida mere tagant) 

Kihnus on ametlikult neli küla – Linaküla (Ljõnakülä), Rootsiküla (Ruõtsikkülä), Sääre (Siärekülä) ja Lemsi (Lempsi) – , kuid kunagised sumbkülad läksid omal ajal maade kruntimiste käigus sedavõrd laiali, et konkreetseid külasüdameid on paiguti isegi raske ära tunda. Kõige rohkem on vanalaadset külatänavapilti ära tunda ehk Ljõnaküläs.

(Linaküla - kohalikus keeles Ljõnakülä - pakub endiselt tiheasustusvaateid, nagu see oli tavaline üle saja aasta tagasi) 

(Sellel pildil pole juuresoleva tekstiga vähimatki seost, aga ikkagi on ta siin. Saage tuttavaks - Kihnu rannavetes kõhutäidet otsiv ja suvesoojust nautiv nastik)

Tänavu käisin ma Kihnus üleüldse teist korda oma elus. Esinesime Kihnu Muuseumis oma rahvamuusikaansambliga ning pidasime loomelaagrit, aega jäi aga ka saare kirjumirjulise kultuuri- ja ajalooga tutvumiseks. Saare kõige vanema paigaga oli selles mõttes väga lihtne, et selle jaoks tuli sisuliselt minna muuseumist teisele poole teed, Püha Nikolai õigeusu kiriku juurde, millest põhja pool kasvavast metsatukast leiti 1997. aastal noorema pronksiaja asulakoht.

(Kihnu administratiivne keskus ehk Mõisaküla. Punane maja on muuseum, valge kirik. Kiriku kõrval mändide vahel peidab end Kihnu esmaasukate eluaseme ase)

(Muinasasulakohta varjavad puud, põõsad ja alustaimestik)
 

Praegu jääb asulakoht ametlikult Lempsi küla maadele, kuid rahvas on seda saare keskel olevat avalike asutustega (kirik, kool, muuseum, vallamaja) osa kutsunud Mõisakülaks. Arheoloog Aivar Kriiska juhitud väljakaevamistöödel 2003. aastal saadi asulakohast mõned väikesed savinõutükid ja üks tulease, millest välja nopitud söetükid kupatati vanuse määramiseks laborisse. Sealt anti vastuseks umbes 1000–800 eKr, mil Kihnust polnud mereveest välja jõudnud kerkida palju rohkemat kui vaid ebamäärane põhjast lõunasse looklev kitsas riba, millel asulakoha asukohas laiust vaid sajakonna meetri jagu. Ida pool varjas siin randa avalainete eest tilluke saareke, läänes peaaegu suletud laguun, mis üheskoos lõid küllap sobivad võimalused paadiga randumiseks ja mereleminekuks. Ümbritsevast kõrgem seljak, mis on maatõusu käigus praeguseks jõudnud kerkida umbes kuus meetrit üle merepinna, on maastikul endiselt üsna selgelt äratuntav.

(Põhja-lõunasuunaline seljak on kõige paremini nähtav kirikust lõuna pool, tee kõrval)
 

Uuringutel kogutud ainese põhjal jäi mulje, et asulakoht kujutas endast vaid ühteainsat aastaringselt saarel toimetavat talu. Elupaigaga läheb hästi kokku Kihnumaalt kunagi varem leitud varreauguga kivikirves, mis samuti pronksiaegne – ju siis sama perekonna kaotatud.

 

Võib-olla on seda küll raske uskuda, aga suure tõenäosusega ei kandnud esmakihnlaste naised veel triibulisi körte ja mehed tihedalt kootud troisid. Vingeid meretuuli trotsivad rõivad pidid aga neilgi olema. Mida nad siin üleüldse tegid? Mandrimehena jään päris heade seletuste osas jänni, aga variandina võib välja käia hülgeküttimist ja ehk väikest viisi maaharimist (niipalju kui liiv lubas). Ka lammaste pidamine polnud üldsegi võimatu, eriti kuna nii pisikesel saarel polnud karjal õieti võimalik kuhugi ära kaduda ega minema ujuda.

 

Pole andmeid, et esmakihnlased oleksid hilisemate saareasukate otsesed esivanemad. Vahepeale jääb vähemalt paari tuhande aastane auk, millest tõendid seni puuduvad. Esimest korda mainitakse Kihnut kirjasõnas alles 1386. aastal. Kesk- või varauusajast pärineb ka matusepaik Rootsikülast, millest me ratastega eemalt mööda sõitsime (tegin foto üsna huupi paigast, mida uskusin olemasoleva vähese kaardiinfo põhjal olevat just see). Samuti on vana kalmistu Kirde-Kihnus Rock City kämpingu juures männimetsas, kust on leitud mitmeid inimeste luustikke. Matusepaiga keskaegsusest annavad tunnistust ühele maetule ripatsina kaasa pandud 16. sajandi Tallinna killing ning kalme alalt maapinnalt leitud kaurikarbist helmes. Paika on mäletatud Vanakiriku ninana veel hiljemgi, kui uusi matusetalitusi enam ei korraldatud. Samuti on meie päevini säilinud rahvajutt kunagi Põhjasõja aegu koos katkuhaige rahvaga maha põletatud kirikust.

 

Karmid meetmed…

(Ruotsikkülä keskaegne kalmistu võib põhimõtteliselt asuda kusagil siin, aga päris täpset paika ma välja ei nuhkinud)

(Kihnu kuulsaim metskapten Uuetoa Enn ehk Kihnu Jõnn kündis kord ookeane Rock City nimelise laevaga. Tollest sai endale nime Vanakiriku mäe kalmele rajatud kämping. Mändide all puhkavad surnud)

(Päike laskub merre)