Saraakallio – ajaprooviga Soome kunst

Minu puhul on tavaline, et igat masti muinaspaikadesse satun ma seoses mõne kontsert-väljasõiduga. Sedasi mitu sääske ühe hoobiga tabades püüan kasutada ajalist ja materiaalset ressurssi võimalikult kasulikult. Minu ansamblite kaaslased on õnneks selle omalaadse veidrusega juba harjunud või vähemalt ei näita nad avalikult välja oma frustratsiooni, et peavad teinekord vantsima sadu meetreid keset eikusagit väidetavalt eriliselt erakordse muistise juurde, kuid kus õigupoolest suurt vaadata polegi. Tunnistan, et selliseid olukordi on vahel ette tulnud küll. Aga mis parata, inimene peab elus taluma kõike, ka muinsusväärtusi.

Rahvamuusikaansambel Sirgutii võttis tänavu juulis kätte ning teostas ühe juba paar aastat peades ringelnud plaani – kontsertreisi Saamimaale. Tee sinna, peaks mainima, polnud teps lühike, sestap olime varunud sõiduks kokku kaheksa päeva. Teise päeva ennelõunaks jõudsime Jyväskylä linna kanti Kesk-Soome maakonnas ning siin olin planeerinud pakkuda meile elamuse heast Soome kunstist.

Linnast umbes 36 kilomeetrit kirde pool loksub vana Saraavesi (ka Saravesi) – kitsas ja väga sügav järv, millel jääb põhja ja veepiiri vahele kohati peaaegu 40 meetrit (meie sügavaim, Rõuge Suurjärv, on 38 m sügav). Soomes on muidugi ka märksa sügavamaid veekogusid, rekordiomanik Päijänne järv näiteks võib uhkeldada lausa 95,3 meetriga. Saraavee naabrusesse jääb üldse arvukalt suuri järvi ning ta ise on lüli pikast Rautalammi veeteest, mida teadaolevalt on kasutanud juba 14. sajandi Savo metsades kolajad. Üks järve nime seletusvõimalusi on nii-öelda „hing” või „liigend” selles veeteeahelas, kuigi nimi võib pärineda ka kallastel kasvavast sarapuust. Koht, mida meie Saraavee äärest otsima läksime, veenab paiga tuntuses aga juba palju-palju varem.

(Pilte tegime Tiinaga üksteise võidu. Siin leidub läbisegi meie mõlema tehtuid )

(Sini-sinine Saraavesi)

Soomlastest on meie kaasaegses rahvaluules ringlemas igasuguseid stereotüüpe, aga nende kunstilembus on jäänud kuidagi kahe silma vahele. Põhjendamatult! Kunstitraditsioonid ulatuvad sellel kaljusel ja järverikkal maal aastatuhandete taha, aegadesse, mil tööriistad tehti kivist ja Väinämöinen oli alles paras beebilõug. Kuna graniidist kaljuseinad on võrdlemisi kestvad, on nendele loodud maalikunst säilinud tihti tänase päevani.

Soome esimesed kaljujoonised avastas 1911. aastal keegi Jean Sibelius kõigest paarkümmend kilomeetrit Helsingist. Selle eest püstitati talle hiljem pealinna torude konglomeraadist koosnev mälestusmärk, mille seos kaljutaide ehk petroglüüfidega jääb küll võrdlemisi ebaselgeks, kuid eks kunst olegi alati olnud üks suur tõlgendamine. Leitud Kirkkonummi Vitträski kaljutaies pidi ootama pool sajandit, kuni avastati järgmine muinaskunsti asupaik, kuid seejärel said otsijad tunde korralikult kätte ning praeguseks on kaljujooniste leiupaiku Soomemaal teada juba üle saja. Enamasti koonduvad nad just Soome lõuna- ja kaguossa. Nende otsimine pole alati meelakkumine, kuna esiteks on Soome üks igavesti suur maa, teiseks on suur osa sellest kaetud suurte laanemassiividega ning kolmandaks pole ka iga kaljusein esmapilgul kuigi kergesti ligipääsetav.

(Sellel pildil on meie bänd juba Helsingis, et vaadata oma silmaga Soome kaljumaalingute esmaavastajale pühendatud monumenti)

Saraakallio (ehk maakeeli Sarakalju) esimese kaljujooniste rühma avastas 1970. aastatel Heikki Hirvinen ja teise rühma 1989. aastal Pekka Kivikäs. Kirjanduse väitel on tegemist kogu Fennoskandia poolsaare suurima kiviaegse kaljutaide kogumiga. Seetõttu oli koht ka teedeatlases ning Google Maps kaardirakenduses ära märgitud, mis jättis mulje, et küllap juhatavad ka teeviidad ja korralikud matkarajad meietaolised huvilised kohemaid õigesse paika. Aga tühjagi! Tõsi, päris viidastamata see teekond ka polnud, sest kruusakattega autotee ääres juhatas väike laudsilt „Saraakallio” paremale. Jätnud sõidukid maha, võtsime jalge ette kitsa käänulise matkaraja, mis juhatas meid läbi kivise madala võsa metsapuude vahele. Otse ees kaugemal aimdus järveorg, kuid teerada ise hargnes kaheks, mis andis meile suurepärase võimaluse valida vale haru. Ürgvana rännutarkus ütleb, et sel juhul tulebki ilmtingimata vale rada valida ning kes olime meie, et talle vastu vaielda?! Vale teerada viis meid küll sambla sisse uppunud graniidiastangute juurde, aga kaljujooniseid polnud siin erilist lootust kohata. Kõrgtehnoloogilised navigatsiooniseadmed näitasid, et olime õigest kohast veidi liiga lõuna poole kaldunud. Püüdsime eksimuse parandada ning mööda järjekordset vöölaiust kiinakäänalist metsarada ukerdades jõudsime kohta, kus järsk ja kõrge kaljusein otse järvekallast palistas. 

(Puude taga hakkab paistma Saraavesi, aga kus need kaljujoonised siin on?)

(Kas need? Vist siiski veel mitte päris kiviaegsed...)

(Ent siis...!)

Kui ma siin siis viimaks esimest rusket põtra märkasin, teadsin, et olen kohal. Pea 6600 aastat tagasi loodud ja ilmselt mitme sajandi vältel täiendatud galerii nautis päikselist suvepäeva ja siravaid järvelaineid nagu meiegi. Kellegi käsi oli maalinud siia-sinna graniidipinnale punaseid põtru, inimesi ja teisi kujutisi, mis olid sinna jäänudki, püsides seal kevadeid, suvesid, sügiseid ja talvi, samal ajal kui kõik ajalooõpikutele sisu loonud sündmused ja protsessid ajavoolus mööda jooksid. Vere, loomarasva, uriini ja munadega segatud ookermullavärvi on aidanud säilitada aja jooksul kaljupinnale tekkinud õhuke ränioksiidi kiht. 

(Esimesena tervitas meid see tore pulksarvedega ookerpõder)

Kui palju neid pilte seal siis on? Kuna mitmed kujutised on ikkagi liiga ebamäärased, hägused ja katkendlikud, siis on pessimistid pakkunud Saraakallio piltide koguarvuks umbes 50 ja optimistid üle 200. Meie nägime neid seal heal juhul kümmekond, sest nad pole kõik ühes tropis koos, vaid õigele kunstiteosele kohaselt on kujutistele antud piisavalt õhku ja ruumi. Paljud neist on üksikud, mõned ka paaris või pisut suuremates kompositsioonides. Saraavesi oli ennevanasti palju kõrgema veetasemega ning järvejääl seistes võis täitsa mugavalt maalida kaljule pilte, mis praegu paistavad eriti kõrgelt. Aja jooksul on vesi aga mitu korda järsult langenud ning ka uuemad taiesed paiknevad madalamal. Sedaviisi moodustavad kaljumüürile kantud maalingud mitu horisontaalset vööndit, millest kõrgemal olevad on iidsemad ja madalamad uuemad.

Lähikonnast on teada maalingutega üheaegne asulakoht, kust on leitud meilgi levinud kammkeraamiliste savinõude tükke, ning kalmistu. Muide, ka haudadesse on mingil põhjusel puistatud ookermulda, nii et selle värvi kasutussfäär ei piirdunud kaugeltki vaid kaljuseintega.

Põdrad olid nooremal kiviajal põhjamaade inimeste jaoks olulised ulukid. Suurest loomast läks kasutusse kõik – liha potti, nahk ülle, luud-sarved tööriistadeks ja iluasjadeks, rupskid samuti kas potti või penidele. Lisaks on põder ka muidu ilus suur loom, sellepärast pole imestada, et muinaskunstnikele meeldis teda maalida. Saraakalliol on nii terviklikke põdrasiluette kui ka katkendeid, sealhulgas üks visand, mis on piirdunud tagajala kujutamisega. Enamasti on maalitud sarvedeta emasloomi. Nähtavasti oli põdral ka oma roll kiviaja inimeste maailmapildis ja muinaslugudes. Võib-olla on teda mõnel pool koguni peetud rahva müütiliseks esivanemaks, nagu oletab näiteks Pekka Kivikäs. Kui nüüd kellegi mõte läheb soomlaste eneste hüüdnimele eesti rahvakeeles, siis kutsun ettevaatusele ja lisan, et tegelikult on põdrad kiviaegses kaljukunstis kõige populaarsemad hoopistükkis Rootsis. Soome levinuim motiiv on inimene ise.

(Veel üks põdralehm)

Niisiis – inimene. Lakooniliste põhijoontega inimkeha – kriipsujuku – kujutamise tehnika on sündinud juba neil kaugeil päevil. Saraakalliol näiteks on terve kompositsioon reas seisvatest kriipsuinimestest, küljega vaataja poole. Jalad hajuvad pildi allosas küll ära, kuid pead, käed ja tagumikud on täitsa äratuntavad. Näib, et terve kamp on jäädvustatud rivitantsu (ilmselt jenka) hetkel.

(Jenka on Soomes väga populaarne tants ning nagu me pildilt näeme, ulatuvad selle juured aastatuhandete taha)

Ühed mu isiklikud lemmikud on käejäljed. Veripunased viipeasendis kämblad annaksid justkui edasi aastatuhandete taguste inimeste tervitused. Sarnaseid kujutisi leidub üle kogu maailma ning käe jäljendi kandmist seinale peetakse üheks vanimaks kunstitehnikaks. Kõik on iseenesest väga lihtne – suskad käe värvipotti ja siis plärtsti seinale. Sarnast eneseväljendusmeetodit on tarvitanud ka miljonid väikelapsed oma kunstikarjääri algaastatel (tihtipeale vanemate võhiklikuks nördimuseks).

(Käed ütlevad "Tsau!" Nende all on aimatud veel ühte põdrakujutist. Alumine osa kaljupinnast on lihtsalt punase värviga kokku määritud)

Siis on seal veel sellised omapärased ülespoole piidega kumeraid kamme meenutavad pildid. Neid on enamasti seletatud paatideks, kus pikas venes istub rida kriipsjaid sõitjaid, kuid mõnel juhul võivad nad kujutada ka põdra laiu sarvekroone. Seda on tähele pandud mitmel pool, et need harjad-paadid-sarved paiknevad sageli paarina üksteise kõrval. Leidsime sellise tandemi ka Saraakallio kõrgelt valgelt seinalt. Aga kuhu on need paadid teel? Kas koos oma loojatega Toonela vetele?

(Kõrgel valgel seinal triivivad üksteise kohal kaks rahvast täis paati)

(Saraakallio kuulsamaid taieseid - põdrapeaga vene)

Vahel esineb Soome kaljukunstis siksakjooni, mis meenutavad looklevaid madusid. Viimased on esindatud ka Eesti kiviaja kunstis – tõsi, mitte küll kaljutaides, sest neid meilt veel leitud pole – , ent kuulsaim esindaja on Narva kandist Tõrvalast leitud sarvest rästikukuju. Mürgise ja salalisena on rästik olnud muiste austatud ja kardetud olend, tal on olnud ligipääs üla- ja alailma. Saraakallio maduussi kõrval on üks teine olend, kelles on nähtud kas a) sisalikku või b) looduse poolt heldelt varustatud meest profiilis.

(Siksak on maduuss, tema kõrval on profiilis sisalik või soliidne meesterahvas)

 

Iga Fennoskandia kiviaja kaljukunsti esindaja on omanäoline. Eri piirkondades on olnud omad vaatenurgad ja eelistused, lisaks on maale loodud mitmesaja aasta jooksul, mil eelistused jõudsid kindlasti muutuda. Näiteks Karjalas Äänisjärvi kaldal nii populaarsed pika kaelaga veelinnud on Soome kaljukunstis õigupoolest väga-väga haruldased. Samuti on siin harva maalitud kalu, kes ometi olid toonase rahva igapäevasel toidulaual. Ei näinud meiegi Saraakalliol ei veelinde ega kalu. 

Isegi veidi kahju on, et meil Eestis pole graniitkaljusid, sest vastasel juhul oleksime kindlasti samuti omad esimesed kaljumaalingud juba ammu leidnud. Soome omad pole sugugi meist teab kui kaugel, tegelikult leidub neid üksjagu kohe Soome lahe põhjaranniku lähistel. Aga meie pankrannikud ja liivakivimüürid kipuvad kogu aeg pudenema ning selge see, et sellistele pindadele saab heal juhul luua vaid hetkelist perfoormants-kunsti, mitte ajatuid väärtusi. Mõni aasta tagasi lõi laineid küll üks Karula kiriku seinas olev kivi, millele keegi andekas käsi oli uuristanud kaks linnupeaga jalutajat, kuid selle seos kiviajaga osutus siiski väga kahtlaseks. Mis siis ikka, tutvugem siis oma ülelahenaabrite kunstipärandiga. Nad on siinsamas.

 

(Saraavesi ja Saraakallio - ajaprooviga kunsti galerii)

Kreevinite kätetöö. Vadja rahvakild Lõuna-Lätis

Maikuus sündis, et ansambel Ulguränd läks koos tallinlaste grupiga Joy At Rest Leetu Kaunase linna esinema. Kontserdiõhtu möödus toredalt, bändid (lisaks meile veel tegelasi Leedust, Lätist ja Poolast) kütsid mis kole ning seltskond oli otse loomulikult parim. Järgmisel hommikul – mis juhtus olema laupäev ja 6. mai – käisime vaatamas keskaegset Kaunase linnust ning asusime tagasi koduteele.

See reisikiri ei pajata siiski Leedu vanaaegse hiilguse tunnistajatest, mis peavad oma aega veel mõnda aega ootama. Juttu tuleb hoopis tagasiteel Lätis väisatud Bauska linnakesest ja selle vanast kivilinnusest. Leidsime hetkeks aega, et oma meeled kaunist Zemgale arhitektuuri täis imada ning meenutada selle ilu tegijaid.

(Rohelise teletupsumaaliku valli taga peidab end kena linnus)

Jah, tõsi on, et selles muinasreisikirjas muinasaega polegi. Kuid ärgem laskem sellepärast pead norgu! Ka hiljem on ajaloos huvitavaid seiku ette tulnud. Vähemalt mõnikord.

Kuramaa superintendent (sisuliselt piirkonna ülemvaimulik) Paul Einhorn mainis 1649. aastal, et Bauska ümbruses elab üks isemoodi rahvarühm, keda kutsutakse kreeviniteks. Tema järel on hiljemgi mõni haritlane juhtunud kreevinite kohta huvi tundma – näiteks saksa soost Johann Christoph Brotze ja Ferdinand Johann Wiedemann ning soomlane Anders Johan Sjögren, kui piirduda vaid tuntumate nimedega 18.–19. sajandist. Huvi põhjuseks oli asjaolu, et kreevinite keel ei sarnanenud kuigivõrd ümbruskonnas muidu tavalise läti keelega. Enne kreevini keelepruugi hääbumist 19. sajandi keskpaigaks jõuti sellest nipet-näpet kirjagi panna. Üleskirjutatud keelenäidete põhjal jagas Haapsalust pärit keeleteadlane Wiedemann esimesena ära, et tegemist on mitte eestlaste, liivlaste või vana idaslaavi hõimu krivitšite keelega, nagu mitmed seni arvanud, vaid hoopis ühe vadja keele variandiga.

Kohata Lõuna-Lätis vadjalast on sama üllatav kui eestlast mõnes Põhja-Jäämere äärses Norra väikelinnas (mis muide on tõestisündinud lugu). Ent ilmselt me kõik teame seda kirjanik Hemingway kuulsat ütlust eestlastest ja sadamatest. Miks ei peaks põhimõtteliselt sama kehtima vadjalaste, meie lähimate keelesugulaste kohta? Seega, kui vadjalased on kunagi elanud Läti-Leedu piiri ääres, siis nii lihtsalt on. Aga millal ja kuidas nad sinna sattusid, kui me ometigi teame, et vadjalaste põliskodu Vadjamaa asub hoopis teisel pool Narva jõge?

Paul Einhorni sõnul toodud kreevinid Bauska kanti enne linnuse ehitamist Eestist. Ehkki muinasaja lõpul ja keskaja alguses on vadjalasi meil tõepoolest elanud, eelkõige Alutagusel ning väiksemate kogukondadena siin-seal Tartumaal, pole Läti vadjalaste pärinemine Eesti alalt siiski väga usutav. Pigem tulid nad Zemgalesse ikka päris Vadjamaalt, aga ilmselt just Eesti kaudu. 

(Vadjalaste oletatav liikumine algkodunt Vadjamaalt läbi Eesti Lõuna-Lätti. Jälgige punaseid nooli!)

Bauska linnus pärineb 15. sajandist. See on küll suhteliselt uimane aastasada, millest keskmine eestlane ei mäleta naljalt ühtegi märkimisväärset sõjasündmust, ent päris rahulikult see elu siiski ka ei veerenud. Liivi ordumeister Heidenreich Vincke von Overberg organiseeris 1440. aastatel Novgorodimaale paar sõjaretke, mille käigus võeti ka rohkelt vange. Kui sakslaste vägi neil käikudel sügavale Vene sisemaale tungida ei söandanud, pole imestada, et neile sattusid pihku just piirile lähemal elavad läänemeresoomlased, täpsemalt vadjalased. Keeleuurijad ongi välja käinud oletuse, et Lätti taritud vadjalased võisid pärineda Vadja ala lääneosast, Narva jõe lähedusest, kus külad on praeguseks juba ammu venestunud. Mis siin imestada, keskajal on vadjalasi elanud Narva linnaski. Sõjavangide arvu on hinnatud kuskil paari-kolme tuhande kanti. Nad asutati elama Zemgalesse, leedulaste rüüsteretkede tõttu kohalikest semgalidest-lätlastest hõredaks jäänud küladesse.

Näib, et pikka hõlpu uusasukatele ei antud. Ordumeister tahtis Bauskasse rajada linnust ning tema sõna maksis. Sobiv koht leiti Mēmele (leedu keeles Nemunėlise) ja Mūsa jõeorgude vahele surutud järsupervelisel maaneemikul. Siin liituvad need jõed Zemgale emajõeks Lielupeks, mis voolas ennevanasti Väina jõkke (vahetult enne viimase merrejõudmist), kuid on nüüd oma peasuudme otse merre välja murdnud.

(Mūsa jõgi tuleb Leedust ning  tema viimased meetrid jooksevad Bauska linna vahel, kuni ta koos Nemunėlise jõega kokku saades Lielupe jõeks muutub)

(Linnus noorpaariga. Alustuseks soovitan fotolt leida linnus, edasijõudnud võivad proovida üles otsida ka pruutpaari)

Sõjavangide ihurammuga kerkisid Bauska linnuse müürid. Võib-olla leidus müüriladujate seas ka linnuseehitusplaneerimises pädevamaid tegelasi, igatahes on leitud, et Bauska linnus sarnaneb veidi Vadjamaal asuva Kabrio (Koporje) linnusega. Nagu arvata võiski, ei lastud sõjavangidest ehitajail valminud kantsi ise sisse kolida, vaid sellesse tegid endale pesa Liivi ordu foogtid. Siit oli hõlbus hoida igaks juhuks silm peal Leedu Suurvürstiriigi piiril. Kui ordu sõjas Moskoviitiaga 1560. aastate algul koost lagunes, kolis viimane ordumeister Gotthard Kettler, kellest sai nüüd esimene Kuramaa hertsog, ise 1561. aastal Bauskasse. 16. ja 17. sajandi jooksul jätkasid Kuramaa hertsogid linnuse täiustamist ja nii mõnigi Kuramaa hertsogiriigi Maapäev viidi läbi just Bauskas. Põhjasõjas lasid Vene väed kantsi õhku ja nii jäi ta pikaks ajaks varemetesse.

(Vadja kätega üleslaotud müür on aus)

(Siseõu on suuresti üles vuntsitud, mõned tornid aga on jäetud ilustamata. Ikka selleks, et veenduksime siingi vadja müüriladumiskunsti tasemes)

Vadja rahvas elas Liivimaa sõja ja järgnevad tihedad tapelungid üle. Tasapisi harjuti uue eluga. Harjuti ka tõigaga, et naabruses elavad lätlased pidasid neid ikkagi mingit sorti venelasteks. Läti keeles on venelane „krievs” ning venelasekene „krieviņš”. „Mis siis ikka, kui kreevin, siis kreevin”, mõtlesid uustulnukad ning mida aeg edasi, seda enam hakati ka ise ennast sel moel hüüdma. Mälestused kunagisest päritolust olid küll veel 17. sajandi keskpaigas kuigivõrd säilinud, kuid ka need tuhmusid ajapikku. Kui Vadjamaal oldi elatud õigeusu mõju all, siis Bauska kandis võeti 16.–17. sajandi jooksul omaks luterlus (kusjuures jumalateenistused toimusid juba üsna varakult läti keeles). 1751. aastal fikseeriti kreevinite asuala kohanime Krewische Wacke kujul.

(Ilmselt kõige lühem kahur, mida minu silmad näinud on. Vaenlane, ole hoiatatud: ka lühikesest kahurist võib pauk tulla!)

Seevastu kehakatted jäid veel pikaks ajaks selliseks, nagu esivanemad neid teha tavatsesid, erinedes muu Zemgale rahvarõivamoest. Ka ehitustraditsioonid olid visad muutuma – kreevinid elasid nimelt rehielamutes, nagu talurahvas Eestis ja Põhja-Lätiski, kuid mis Läti lõunaosas olid üldiselt üsna võõrapärased. Sellest arvatakse, et ka vähemalt osa vadjalastest (eriti need läänepoolsed, kelle seast ka sõjavangide järeltulijad võisid pärineda) tundis keskajal rehielamut, kuigi hiljem on kõik teadaolevad Vadjamaa vadjalased elanud teistsugustes, n-ö venepärastes taredes.

Keel säilis samuti päris kaua, ent selle kõnelejate ring jäi iga põlvkonnaga ahtamaks, sest nooremad inimesed kaldusid üle minema läti keele peale. 1810. aastal pakkus kohalik kirikuõpetaja Karl Lutzau, et kreevini keelt mõistab veel vaid umbes 12–15 hinge, ehkki tegelikult võis neid olla ka pisut rohkem. Soome keeleteadlane Anders Johann Sjögren väisas paika 1846. aastal ning tõdes, et kreevini keel on siin põhimõtteliselt täiesti otsa saanud.

„Kas see on lõpp?” küsite te nüüd. Jah, kreevinite iseteadvuse uut tõusu me seni veel näinud pole, keele taaselustamiseks on talletatud sõnavara liiga tagasihoidlik. Meieisapalvega pole probleemi (vaata soomekeelsest vikipeediast: https://fi.wikipedia.org/wiki/Kreevinit), aga näiteks remonditöökojas automuret seletada teadaolevate kreevini sõnade abil on juba keeruline, elu mõttest filosofeerimisest kõnelemata.

Midagi on siiski jäänud. Bauska linnuse müürid püsivad veel ja rõõmustavad rändureid lähedalt ja kaugelt. Minge veenduge ise! Kuulus Läti kirjanduse-, kultuuri- ja poliitikategelane Rainis (1865–1929) on samuti arvatud olevat kreevini juurtega (selle kohta lätikeelses vikipeedia-artiklis https://lv.wikipedia.org/wiki/Krievi%C5%86i). Kui see tõepoolest on nõnda, siis on kreevinid andnud oma panuse kaasaegsesse Läti kultuuri.

Nagu iga rännak, lõppes ka meie seekordne viimaks kodus (või õigemini hargnes meie ühine retk viimaks iga ränduri oma koju). Kunagised Bauska ümbruse kreevini külad jäid sedapuhku meil nägemata, aga kui Aeg on paras ja tähed õiges reas, küll siis seegi võimaluste uks kord avaneb. Seniks uute kohtumiste ja reisikirjadeni!

(Bauska linnuse teist perve kaitseb Nemunėlise kiirevooluline jõgi. Puud kasvatavad parajasti lehti. Oli ilus aeg)