Saraakallio – ajaprooviga Soome kunst

Minu puhul on tavaline, et igat masti muinaspaikadesse satun ma seoses mõne kontsert-väljasõiduga. Sedasi mitu sääske ühe hoobiga tabades püüan kasutada ajalist ja materiaalset ressurssi võimalikult kasulikult. Minu ansamblite kaaslased on õnneks selle omalaadse veidrusega juba harjunud või vähemalt ei näita nad avalikult välja oma frustratsiooni, et peavad teinekord vantsima sadu meetreid keset eikusagit väidetavalt eriliselt erakordse muistise juurde, kuid kus õigupoolest suurt vaadata polegi. Tunnistan, et selliseid olukordi on vahel ette tulnud küll. Aga mis parata, inimene peab elus taluma kõike, ka muinsusväärtusi.

Rahvamuusikaansambel Sirgutii võttis tänavu juulis kätte ning teostas ühe juba paar aastat peades ringelnud plaani – kontsertreisi Saamimaale. Tee sinna, peaks mainima, polnud teps lühike, sestap olime varunud sõiduks kokku kaheksa päeva. Teise päeva ennelõunaks jõudsime Jyväskylä linna kanti Kesk-Soome maakonnas ning siin olin planeerinud pakkuda meile elamuse heast Soome kunstist.

Linnast umbes 36 kilomeetrit kirde pool loksub vana Saraavesi (ka Saravesi) – kitsas ja väga sügav järv, millel jääb põhja ja veepiiri vahele kohati peaaegu 40 meetrit (meie sügavaim, Rõuge Suurjärv, on 38 m sügav). Soomes on muidugi ka märksa sügavamaid veekogusid, rekordiomanik Päijänne järv näiteks võib uhkeldada lausa 95,3 meetriga. Saraavee naabrusesse jääb üldse arvukalt suuri järvi ning ta ise on lüli pikast Rautalammi veeteest, mida teadaolevalt on kasutanud juba 14. sajandi Savo metsades kolajad. Üks järve nime seletusvõimalusi on nii-öelda „hing” või „liigend” selles veeteeahelas, kuigi nimi võib pärineda ka kallastel kasvavast sarapuust. Koht, mida meie Saraavee äärest otsima läksime, veenab paiga tuntuses aga juba palju-palju varem.

(Pilte tegime Tiinaga üksteise võidu. Siin leidub läbisegi meie mõlema tehtuid )

(Sini-sinine Saraavesi)

Soomlastest on meie kaasaegses rahvaluules ringlemas igasuguseid stereotüüpe, aga nende kunstilembus on jäänud kuidagi kahe silma vahele. Põhjendamatult! Kunstitraditsioonid ulatuvad sellel kaljusel ja järverikkal maal aastatuhandete taha, aegadesse, mil tööriistad tehti kivist ja Väinämöinen oli alles paras beebilõug. Kuna graniidist kaljuseinad on võrdlemisi kestvad, on nendele loodud maalikunst säilinud tihti tänase päevani.

Soome esimesed kaljujoonised avastas 1911. aastal keegi Jean Sibelius kõigest paarkümmend kilomeetrit Helsingist. Selle eest püstitati talle hiljem pealinna torude konglomeraadist koosnev mälestusmärk, mille seos kaljutaide ehk petroglüüfidega jääb küll võrdlemisi ebaselgeks, kuid eks kunst olegi alati olnud üks suur tõlgendamine. Leitud Kirkkonummi Vitträski kaljutaies pidi ootama pool sajandit, kuni avastati järgmine muinaskunsti asupaik, kuid seejärel said otsijad tunde korralikult kätte ning praeguseks on kaljujooniste leiupaiku Soomemaal teada juba üle saja. Enamasti koonduvad nad just Soome lõuna- ja kaguossa. Nende otsimine pole alati meelakkumine, kuna esiteks on Soome üks igavesti suur maa, teiseks on suur osa sellest kaetud suurte laanemassiividega ning kolmandaks pole ka iga kaljusein esmapilgul kuigi kergesti ligipääsetav.

(Sellel pildil on meie bänd juba Helsingis, et vaadata oma silmaga Soome kaljumaalingute esmaavastajale pühendatud monumenti)

Saraakallio (ehk maakeeli Sarakalju) esimese kaljujooniste rühma avastas 1970. aastatel Heikki Hirvinen ja teise rühma 1989. aastal Pekka Kivikäs. Kirjanduse väitel on tegemist kogu Fennoskandia poolsaare suurima kiviaegse kaljutaide kogumiga. Seetõttu oli koht ka teedeatlases ning Google Maps kaardirakenduses ära märgitud, mis jättis mulje, et küllap juhatavad ka teeviidad ja korralikud matkarajad meietaolised huvilised kohemaid õigesse paika. Aga tühjagi! Tõsi, päris viidastamata see teekond ka polnud, sest kruusakattega autotee ääres juhatas väike laudsilt „Saraakallio” paremale. Jätnud sõidukid maha, võtsime jalge ette kitsa käänulise matkaraja, mis juhatas meid läbi kivise madala võsa metsapuude vahele. Otse ees kaugemal aimdus järveorg, kuid teerada ise hargnes kaheks, mis andis meile suurepärase võimaluse valida vale haru. Ürgvana rännutarkus ütleb, et sel juhul tulebki ilmtingimata vale rada valida ning kes olime meie, et talle vastu vaielda?! Vale teerada viis meid küll sambla sisse uppunud graniidiastangute juurde, aga kaljujooniseid polnud siin erilist lootust kohata. Kõrgtehnoloogilised navigatsiooniseadmed näitasid, et olime õigest kohast veidi liiga lõuna poole kaldunud. Püüdsime eksimuse parandada ning mööda järjekordset vöölaiust kiinakäänalist metsarada ukerdades jõudsime kohta, kus järsk ja kõrge kaljusein otse järvekallast palistas. 

(Puude taga hakkab paistma Saraavesi, aga kus need kaljujoonised siin on?)

(Kas need? Vist siiski veel mitte päris kiviaegsed...)

(Ent siis...!)

Kui ma siin siis viimaks esimest rusket põtra märkasin, teadsin, et olen kohal. Pea 6600 aastat tagasi loodud ja ilmselt mitme sajandi vältel täiendatud galerii nautis päikselist suvepäeva ja siravaid järvelaineid nagu meiegi. Kellegi käsi oli maalinud siia-sinna graniidipinnale punaseid põtru, inimesi ja teisi kujutisi, mis olid sinna jäänudki, püsides seal kevadeid, suvesid, sügiseid ja talvi, samal ajal kui kõik ajalooõpikutele sisu loonud sündmused ja protsessid ajavoolus mööda jooksid. Vere, loomarasva, uriini ja munadega segatud ookermullavärvi on aidanud säilitada aja jooksul kaljupinnale tekkinud õhuke ränioksiidi kiht. 

(Esimesena tervitas meid see tore pulksarvedega ookerpõder)

Kui palju neid pilte seal siis on? Kuna mitmed kujutised on ikkagi liiga ebamäärased, hägused ja katkendlikud, siis on pessimistid pakkunud Saraakallio piltide koguarvuks umbes 50 ja optimistid üle 200. Meie nägime neid seal heal juhul kümmekond, sest nad pole kõik ühes tropis koos, vaid õigele kunstiteosele kohaselt on kujutistele antud piisavalt õhku ja ruumi. Paljud neist on üksikud, mõned ka paaris või pisut suuremates kompositsioonides. Saraavesi oli ennevanasti palju kõrgema veetasemega ning järvejääl seistes võis täitsa mugavalt maalida kaljule pilte, mis praegu paistavad eriti kõrgelt. Aja jooksul on vesi aga mitu korda järsult langenud ning ka uuemad taiesed paiknevad madalamal. Sedaviisi moodustavad kaljumüürile kantud maalingud mitu horisontaalset vööndit, millest kõrgemal olevad on iidsemad ja madalamad uuemad.

Lähikonnast on teada maalingutega üheaegne asulakoht, kust on leitud meilgi levinud kammkeraamiliste savinõude tükke, ning kalmistu. Muide, ka haudadesse on mingil põhjusel puistatud ookermulda, nii et selle värvi kasutussfäär ei piirdunud kaugeltki vaid kaljuseintega.

Põdrad olid nooremal kiviajal põhjamaade inimeste jaoks olulised ulukid. Suurest loomast läks kasutusse kõik – liha potti, nahk ülle, luud-sarved tööriistadeks ja iluasjadeks, rupskid samuti kas potti või penidele. Lisaks on põder ka muidu ilus suur loom, sellepärast pole imestada, et muinaskunstnikele meeldis teda maalida. Saraakalliol on nii terviklikke põdrasiluette kui ka katkendeid, sealhulgas üks visand, mis on piirdunud tagajala kujutamisega. Enamasti on maalitud sarvedeta emasloomi. Nähtavasti oli põdral ka oma roll kiviaja inimeste maailmapildis ja muinaslugudes. Võib-olla on teda mõnel pool koguni peetud rahva müütiliseks esivanemaks, nagu oletab näiteks Pekka Kivikäs. Kui nüüd kellegi mõte läheb soomlaste eneste hüüdnimele eesti rahvakeeles, siis kutsun ettevaatusele ja lisan, et tegelikult on põdrad kiviaegses kaljukunstis kõige populaarsemad hoopistükkis Rootsis. Soome levinuim motiiv on inimene ise.

(Veel üks põdralehm)

Niisiis – inimene. Lakooniliste põhijoontega inimkeha – kriipsujuku – kujutamise tehnika on sündinud juba neil kaugeil päevil. Saraakalliol näiteks on terve kompositsioon reas seisvatest kriipsuinimestest, küljega vaataja poole. Jalad hajuvad pildi allosas küll ära, kuid pead, käed ja tagumikud on täitsa äratuntavad. Näib, et terve kamp on jäädvustatud rivitantsu (ilmselt jenka) hetkel.

(Jenka on Soomes väga populaarne tants ning nagu me pildilt näeme, ulatuvad selle juured aastatuhandete taha)

Ühed mu isiklikud lemmikud on käejäljed. Veripunased viipeasendis kämblad annaksid justkui edasi aastatuhandete taguste inimeste tervitused. Sarnaseid kujutisi leidub üle kogu maailma ning käe jäljendi kandmist seinale peetakse üheks vanimaks kunstitehnikaks. Kõik on iseenesest väga lihtne – suskad käe värvipotti ja siis plärtsti seinale. Sarnast eneseväljendusmeetodit on tarvitanud ka miljonid väikelapsed oma kunstikarjääri algaastatel (tihtipeale vanemate võhiklikuks nördimuseks).

(Käed ütlevad "Tsau!" Nende all on aimatud veel ühte põdrakujutist. Alumine osa kaljupinnast on lihtsalt punase värviga kokku määritud)

Siis on seal veel sellised omapärased ülespoole piidega kumeraid kamme meenutavad pildid. Neid on enamasti seletatud paatideks, kus pikas venes istub rida kriipsjaid sõitjaid, kuid mõnel juhul võivad nad kujutada ka põdra laiu sarvekroone. Seda on tähele pandud mitmel pool, et need harjad-paadid-sarved paiknevad sageli paarina üksteise kõrval. Leidsime sellise tandemi ka Saraakallio kõrgelt valgelt seinalt. Aga kuhu on need paadid teel? Kas koos oma loojatega Toonela vetele?

(Kõrgel valgel seinal triivivad üksteise kohal kaks rahvast täis paati)

(Saraakallio kuulsamaid taieseid - põdrapeaga vene)

Vahel esineb Soome kaljukunstis siksakjooni, mis meenutavad looklevaid madusid. Viimased on esindatud ka Eesti kiviaja kunstis – tõsi, mitte küll kaljutaides, sest neid meilt veel leitud pole – , ent kuulsaim esindaja on Narva kandist Tõrvalast leitud sarvest rästikukuju. Mürgise ja salalisena on rästik olnud muiste austatud ja kardetud olend, tal on olnud ligipääs üla- ja alailma. Saraakallio maduussi kõrval on üks teine olend, kelles on nähtud kas a) sisalikku või b) looduse poolt heldelt varustatud meest profiilis.

(Siksak on maduuss, tema kõrval on profiilis sisalik või soliidne meesterahvas)

 

Iga Fennoskandia kiviaja kaljukunsti esindaja on omanäoline. Eri piirkondades on olnud omad vaatenurgad ja eelistused, lisaks on maale loodud mitmesaja aasta jooksul, mil eelistused jõudsid kindlasti muutuda. Näiteks Karjalas Äänisjärvi kaldal nii populaarsed pika kaelaga veelinnud on Soome kaljukunstis õigupoolest väga-väga haruldased. Samuti on siin harva maalitud kalu, kes ometi olid toonase rahva igapäevasel toidulaual. Ei näinud meiegi Saraakalliol ei veelinde ega kalu. 

Isegi veidi kahju on, et meil Eestis pole graniitkaljusid, sest vastasel juhul oleksime kindlasti samuti omad esimesed kaljumaalingud juba ammu leidnud. Soome omad pole sugugi meist teab kui kaugel, tegelikult leidub neid üksjagu kohe Soome lahe põhjaranniku lähistel. Aga meie pankrannikud ja liivakivimüürid kipuvad kogu aeg pudenema ning selge see, et sellistele pindadele saab heal juhul luua vaid hetkelist perfoormants-kunsti, mitte ajatuid väärtusi. Mõni aasta tagasi lõi laineid küll üks Karula kiriku seinas olev kivi, millele keegi andekas käsi oli uuristanud kaks linnupeaga jalutajat, kuid selle seos kiviajaga osutus siiski väga kahtlaseks. Mis siis ikka, tutvugem siis oma ülelahenaabrite kunstipärandiga. Nad on siinsamas.

 

(Saraavesi ja Saraakallio - ajaprooviga kunsti galerii)