Kreevinite kätetöö. Vadja rahvakild Lõuna-Lätis

Maikuus sündis, et ansambel Ulguränd läks koos tallinlaste grupiga Joy At Rest Leetu Kaunase linna esinema. Kontserdiõhtu möödus toredalt, bändid (lisaks meile veel tegelasi Leedust, Lätist ja Poolast) kütsid mis kole ning seltskond oli otse loomulikult parim. Järgmisel hommikul – mis juhtus olema laupäev ja 6. mai – käisime vaatamas keskaegset Kaunase linnust ning asusime tagasi koduteele.

See reisikiri ei pajata siiski Leedu vanaaegse hiilguse tunnistajatest, mis peavad oma aega veel mõnda aega ootama. Juttu tuleb hoopis tagasiteel Lätis väisatud Bauska linnakesest ja selle vanast kivilinnusest. Leidsime hetkeks aega, et oma meeled kaunist Zemgale arhitektuuri täis imada ning meenutada selle ilu tegijaid.

(Rohelise teletupsumaaliku valli taga peidab end kena linnus)

Jah, tõsi on, et selles muinasreisikirjas muinasaega polegi. Kuid ärgem laskem sellepärast pead norgu! Ka hiljem on ajaloos huvitavaid seiku ette tulnud. Vähemalt mõnikord.

Kuramaa superintendent (sisuliselt piirkonna ülemvaimulik) Paul Einhorn mainis 1649. aastal, et Bauska ümbruses elab üks isemoodi rahvarühm, keda kutsutakse kreeviniteks. Tema järel on hiljemgi mõni haritlane juhtunud kreevinite kohta huvi tundma – näiteks saksa soost Johann Christoph Brotze ja Ferdinand Johann Wiedemann ning soomlane Anders Johan Sjögren, kui piirduda vaid tuntumate nimedega 18.–19. sajandist. Huvi põhjuseks oli asjaolu, et kreevinite keel ei sarnanenud kuigivõrd ümbruskonnas muidu tavalise läti keelega. Enne kreevini keelepruugi hääbumist 19. sajandi keskpaigaks jõuti sellest nipet-näpet kirjagi panna. Üleskirjutatud keelenäidete põhjal jagas Haapsalust pärit keeleteadlane Wiedemann esimesena ära, et tegemist on mitte eestlaste, liivlaste või vana idaslaavi hõimu krivitšite keelega, nagu mitmed seni arvanud, vaid hoopis ühe vadja keele variandiga.

Kohata Lõuna-Lätis vadjalast on sama üllatav kui eestlast mõnes Põhja-Jäämere äärses Norra väikelinnas (mis muide on tõestisündinud lugu). Ent ilmselt me kõik teame seda kirjanik Hemingway kuulsat ütlust eestlastest ja sadamatest. Miks ei peaks põhimõtteliselt sama kehtima vadjalaste, meie lähimate keelesugulaste kohta? Seega, kui vadjalased on kunagi elanud Läti-Leedu piiri ääres, siis nii lihtsalt on. Aga millal ja kuidas nad sinna sattusid, kui me ometigi teame, et vadjalaste põliskodu Vadjamaa asub hoopis teisel pool Narva jõge?

Paul Einhorni sõnul toodud kreevinid Bauska kanti enne linnuse ehitamist Eestist. Ehkki muinasaja lõpul ja keskaja alguses on vadjalasi meil tõepoolest elanud, eelkõige Alutagusel ning väiksemate kogukondadena siin-seal Tartumaal, pole Läti vadjalaste pärinemine Eesti alalt siiski väga usutav. Pigem tulid nad Zemgalesse ikka päris Vadjamaalt, aga ilmselt just Eesti kaudu. 

(Vadjalaste oletatav liikumine algkodunt Vadjamaalt läbi Eesti Lõuna-Lätti. Jälgige punaseid nooli!)

Bauska linnus pärineb 15. sajandist. See on küll suhteliselt uimane aastasada, millest keskmine eestlane ei mäleta naljalt ühtegi märkimisväärset sõjasündmust, ent päris rahulikult see elu siiski ka ei veerenud. Liivi ordumeister Heidenreich Vincke von Overberg organiseeris 1440. aastatel Novgorodimaale paar sõjaretke, mille käigus võeti ka rohkelt vange. Kui sakslaste vägi neil käikudel sügavale Vene sisemaale tungida ei söandanud, pole imestada, et neile sattusid pihku just piirile lähemal elavad läänemeresoomlased, täpsemalt vadjalased. Keeleuurijad ongi välja käinud oletuse, et Lätti taritud vadjalased võisid pärineda Vadja ala lääneosast, Narva jõe lähedusest, kus külad on praeguseks juba ammu venestunud. Mis siin imestada, keskajal on vadjalasi elanud Narva linnaski. Sõjavangide arvu on hinnatud kuskil paari-kolme tuhande kanti. Nad asutati elama Zemgalesse, leedulaste rüüsteretkede tõttu kohalikest semgalidest-lätlastest hõredaks jäänud küladesse.

Näib, et pikka hõlpu uusasukatele ei antud. Ordumeister tahtis Bauskasse rajada linnust ning tema sõna maksis. Sobiv koht leiti Mēmele (leedu keeles Nemunėlise) ja Mūsa jõeorgude vahele surutud järsupervelisel maaneemikul. Siin liituvad need jõed Zemgale emajõeks Lielupeks, mis voolas ennevanasti Väina jõkke (vahetult enne viimase merrejõudmist), kuid on nüüd oma peasuudme otse merre välja murdnud.

(Mūsa jõgi tuleb Leedust ning  tema viimased meetrid jooksevad Bauska linna vahel, kuni ta koos Nemunėlise jõega kokku saades Lielupe jõeks muutub)

(Linnus noorpaariga. Alustuseks soovitan fotolt leida linnus, edasijõudnud võivad proovida üles otsida ka pruutpaari)

Sõjavangide ihurammuga kerkisid Bauska linnuse müürid. Võib-olla leidus müüriladujate seas ka linnuseehitusplaneerimises pädevamaid tegelasi, igatahes on leitud, et Bauska linnus sarnaneb veidi Vadjamaal asuva Kabrio (Koporje) linnusega. Nagu arvata võiski, ei lastud sõjavangidest ehitajail valminud kantsi ise sisse kolida, vaid sellesse tegid endale pesa Liivi ordu foogtid. Siit oli hõlbus hoida igaks juhuks silm peal Leedu Suurvürstiriigi piiril. Kui ordu sõjas Moskoviitiaga 1560. aastate algul koost lagunes, kolis viimane ordumeister Gotthard Kettler, kellest sai nüüd esimene Kuramaa hertsog, ise 1561. aastal Bauskasse. 16. ja 17. sajandi jooksul jätkasid Kuramaa hertsogid linnuse täiustamist ja nii mõnigi Kuramaa hertsogiriigi Maapäev viidi läbi just Bauskas. Põhjasõjas lasid Vene väed kantsi õhku ja nii jäi ta pikaks ajaks varemetesse.

(Vadja kätega üleslaotud müür on aus)

(Siseõu on suuresti üles vuntsitud, mõned tornid aga on jäetud ilustamata. Ikka selleks, et veenduksime siingi vadja müüriladumiskunsti tasemes)

Vadja rahvas elas Liivimaa sõja ja järgnevad tihedad tapelungid üle. Tasapisi harjuti uue eluga. Harjuti ka tõigaga, et naabruses elavad lätlased pidasid neid ikkagi mingit sorti venelasteks. Läti keeles on venelane „krievs” ning venelasekene „krieviņš”. „Mis siis ikka, kui kreevin, siis kreevin”, mõtlesid uustulnukad ning mida aeg edasi, seda enam hakati ka ise ennast sel moel hüüdma. Mälestused kunagisest päritolust olid küll veel 17. sajandi keskpaigas kuigivõrd säilinud, kuid ka need tuhmusid ajapikku. Kui Vadjamaal oldi elatud õigeusu mõju all, siis Bauska kandis võeti 16.–17. sajandi jooksul omaks luterlus (kusjuures jumalateenistused toimusid juba üsna varakult läti keeles). 1751. aastal fikseeriti kreevinite asuala kohanime Krewische Wacke kujul.

(Ilmselt kõige lühem kahur, mida minu silmad näinud on. Vaenlane, ole hoiatatud: ka lühikesest kahurist võib pauk tulla!)

Seevastu kehakatted jäid veel pikaks ajaks selliseks, nagu esivanemad neid teha tavatsesid, erinedes muu Zemgale rahvarõivamoest. Ka ehitustraditsioonid olid visad muutuma – kreevinid elasid nimelt rehielamutes, nagu talurahvas Eestis ja Põhja-Lätiski, kuid mis Läti lõunaosas olid üldiselt üsna võõrapärased. Sellest arvatakse, et ka vähemalt osa vadjalastest (eriti need läänepoolsed, kelle seast ka sõjavangide järeltulijad võisid pärineda) tundis keskajal rehielamut, kuigi hiljem on kõik teadaolevad Vadjamaa vadjalased elanud teistsugustes, n-ö venepärastes taredes.

Keel säilis samuti päris kaua, ent selle kõnelejate ring jäi iga põlvkonnaga ahtamaks, sest nooremad inimesed kaldusid üle minema läti keele peale. 1810. aastal pakkus kohalik kirikuõpetaja Karl Lutzau, et kreevini keelt mõistab veel vaid umbes 12–15 hinge, ehkki tegelikult võis neid olla ka pisut rohkem. Soome keeleteadlane Anders Johann Sjögren väisas paika 1846. aastal ning tõdes, et kreevini keel on siin põhimõtteliselt täiesti otsa saanud.

„Kas see on lõpp?” küsite te nüüd. Jah, kreevinite iseteadvuse uut tõusu me seni veel näinud pole, keele taaselustamiseks on talletatud sõnavara liiga tagasihoidlik. Meieisapalvega pole probleemi (vaata soomekeelsest vikipeediast: https://fi.wikipedia.org/wiki/Kreevinit), aga näiteks remonditöökojas automuret seletada teadaolevate kreevini sõnade abil on juba keeruline, elu mõttest filosofeerimisest kõnelemata.

Midagi on siiski jäänud. Bauska linnuse müürid püsivad veel ja rõõmustavad rändureid lähedalt ja kaugelt. Minge veenduge ise! Kuulus Läti kirjanduse-, kultuuri- ja poliitikategelane Rainis (1865–1929) on samuti arvatud olevat kreevini juurtega (selle kohta lätikeelses vikipeedia-artiklis https://lv.wikipedia.org/wiki/Krievi%C5%86i). Kui see tõepoolest on nõnda, siis on kreevinid andnud oma panuse kaasaegsesse Läti kultuuri.

Nagu iga rännak, lõppes ka meie seekordne viimaks kodus (või õigemini hargnes meie ühine retk viimaks iga ränduri oma koju). Kunagised Bauska ümbruse kreevini külad jäid sedapuhku meil nägemata, aga kui Aeg on paras ja tähed õiges reas, küll siis seegi võimaluste uks kord avaneb. Seniks uute kohtumiste ja reisikirjadeni!

(Bauska linnuse teist perve kaitseb Nemunėlise kiirevooluline jõgi. Puud kasvatavad parajasti lehti. Oli ilus aeg)