Tee, mida teed, ikka on talvised rännuvõimalused suvistest märksa ahtamad. Nii on see olnud juba aastaid ning eks jätkuv situatsioon mikrobiootilises maailmas tõmbab igasugustele kaugema mineku plaanidele niikuinii ootekriipsu peale. Seevastu on vähemalt uus aasta kaasa toonud päris talve, nii et kes jää ja lumega kaetud teid ja nõlvu ära ei kasuta, on ise aeglane. Ning hilised pimedad õhtud sobivad muuhulgas suviste käikude meenutamist.
Suvel olid ringiliikumisega lood veidi vabamad, eriti neisse naaberriikidesse, kus rahvas tervem. Tagasivaatavalt kinnitan, et aeg leidis sisukat kasutust, kuna sain võimaluse avastada paaril korral ühte oma lemmikmaad Lätit. Maa, mille ajalugu nii tihedalt meie omaga läbi põimunud, on sealsamas võluvalt salapärane – temas leidub minu jaoks veel palju valgeid laike ja kaardistamata alasid. 2020. aasta suvi tõi neisse ehtsaid värve ja muljeid juurde.
Alustagem lääne poolt ja kaugemast minevikust, et samm-sammult liikuda itta ja ajas edasi.
1. peatükk: Võnnu
Esimene sõit lõunanaabrite juurde sündis 12. juulil. Rõuge muinastalus toimetav seltskond tahtis näha, kuidas Lätimaal muistseid aegu inimestele tutvustatakse, ning kutsus mind kaasa tutvumisreisile. Pidin hommikul Tartust bussiga Võrru sõitma, kuid õnnetuseks jäin tulemisega hilja peale ja seega bussist maha – asi, mida minuga just eriti tihti ei juhtu. Maailmalõpu-meeleoludes olin juba valmis päeva enda jaoks maha kandma ning oma ülejäänud elu sügavas leinas mööda saatma, kui Rõuge rahvas helistas ja teatas, et saavad mulle Valka rongile vastu tulla. Selle lahke ettepaneku peale lahtusid murepilved ja päike tuli uuesti välja maailma soojaks paistma. Rongile jõudsin küll. Valgas oligi autode ekipaaž juba ootamas; liitusin kambaga ning ületasime riigipiiri.
(Võnnu ordulinnuse tornid)
(Võnnu ehk Cēsis jääb Valgast umbes 80 km edelasse. Kaardipõhi Google Mapsist)
Pikemalt teel molutamata sõitsime kohemaid iidsesse Võnnu linna. Kes sealmail Lätis trükitud kaartide abil orienteerub, seda paika neilt ei leia, sest lätlased ise ütlevad oma linna nimeks Cēsis. Eestlased ärgu lasku end sellest eksitada, sest maakeelne Võnnu on palju vanem nimi. Ja mis sellest, et Tartumaal on üks samanimeline alevik. Igatahes võib Läti Võnnu olla uhke oma maalilise vanalinna üle, mille süda ja kroon on ajahambale päris hästi vastu pidanud ordulinnus. Keskaja lõpupoole resideerus seal Saksa Ordu Liivimaa haru meister, kes nikerdas halduse, sõjaasjade ja muude selliste ordumeistri tegevustega. Seega võib öelda, et Võnnu oli Riia kõrval sisuliselt üks Vana-Liivimaa pealinnu. Liivi Ordu eelkäija Mõõgavendade Ordu (ametliku nimega „Kristuse Sõjateenistuse Vennad”) hakkasid siia kivist kantsi ehitama juba 1209. aastal, mil Baltikumi paganate ristimisaktsioon oli alles päris algusjärgus ning maa saatus veel enam kui lahtine.
(Võnnu ordulinnus oli Riia järel üks keskaegse Liivimaa haldussüdamikke)
Muidugi polnud mõõgavendade valikus Võnnu kasuks midagi juhuslikku. Baltlaste hulka kuulunud latgalid olid elanud siin juba mõnda aega ning tõenäoliselt polnud nemadki esimesed. Ordulinnuse kõrval pargis leidub üks tunduvalt tagasihoidlikumate mõõtmetega küngas Riekstu kalns ehk Pähklimägi. Sarapuid seal meie päevil ei kasva, kuid sellest hoolimata võib ta ajaloohuvilisele jalutajale mõõdukat elevust pakkuda, sest mäel asus ennevanasti linnus. Arheoloogide sügavuti mineva töö tulemusel on teada saadud, et keegi toimetas künkal juba rooma rauaajal ja rahvasterännuajal (täpsemalt meie ajaarvamise 1.–6. sajandil). Läti teadlased on neid toimetajaid pidanud kohalikeks soomeugrilasteks ja miks ka mitte, sest neid va läänemeresoomlasi pesitses toona päris laialdaselt. Üle poole tuhande aasta hiljem liivlaste ajaloos tähtsat vigurit mänginud Turaida linnus asub Võnnust kõigest napilt 40 kilomeetrit edelas.
(Pähklimägi on selline kena haljas kumerik keset parki)
Läänemeresoomlaste edasisest saatusest ei tea ma lähemalt midagi pajatada, aga üldiselt peetakse eelviikingi- ja viikingiaega baltlaste jaoks heaks põlveks, mil nad ekspandeerisid oma keelt ja kultuuri jõuliselt põhja poole, tänastele Põhja-Läti maadele. Nende mõju oli kindlasti päris suur nii Vidzeme liivlastele kui ka lõunaeestlastele – pea kõik toonased naised kandsid balti moe järgi valmistatud ehteid.
Mitme sajandi vältel võis Võnnu Pähklimägi olla koguni hüljatud, sest järgmised inimtegevused märgid pärinevad alles 10. sajandist. Minu senisest jutust võiks nüüd sujuvalt eeldada, et küllap need mõned latgalid või muud idabaltlased olid, kes siin kanda kinnitasid, aga asjalood pole Võnnu puhul ometi sedavõrd sirgjooneliselt lihtsad. Oh ei! Mängu astub hoopis üks salapärane rahvarühm, kellest me teame õigupoolest väga napilt. Need on võndlased, Henriku 13. sajandi ladinakeelses kroonikas „Wendi”. Peamine allikas nende kohta ongi nimetatud kroonika, mis pühendab võndlaste ajaloopärimusele ühe kõhnapoolse lõigu seoses 1206. aastaga, mil preester Daniel nad ristis. Sealsamas mainitakse, et võndlased elanud algselt Kuramaalt Venta (Winda) jõe äärest, kust nad vististi kuralaste poolt ära aeti, misjärel kolisid nad Väina jõe äärde. Seal elasid nad mõnda aega Vanal Mäel, mille kõrvale ehitati hiljem Riia linn (Vana Mäe asukohast on veidi juttu minu Riia-teemalises reisikirjas). Aga sealgi polnud neil pikka pidamist, sest kuralased, nurjatud, tulid neile sinnagi kallale. Paljud võndlased tapetud, kuid pääsenud taandusid lätlaste sekka elama. Ning kuigi kroonika sellest otsesõnu vaikib, andsid järelikult võndlased linnamäele ja selle ümbrusele oma nime – Võnnu.
(Võnnu Pähklimäe ovaalse linnuseõue otstesse on kuhjatud otsavallid justnagu mõnel Kalevipoja sängil)
Arheoloogid näevad järjepidevat asustust Võnnu Pähklimäel alates viikingiajast, Henriku kroonika võndlaste tulekut Riia alt Võndu ei dateeri. Kui detailselt suutis võndlaste ajaloomälu võimalikke kolme sajandi taguseid sündmuseid meeles pidada, on muidugi vaidlusekoht, aga päris võimatu see ka pole, sest näiteks umbes sama vanad Põhjasõja sündmused on eestlaste rahvapärimuses siiani elus püsinud. Aga sama hästi võis Pähklimäele kõigepealt tulla keegi teine ning nende järel siis mingil hetkel võndlased (võimalik koguni, et tule ja mõõga kaasabil – aga noh, sellest allikad vaikivad).
(Kes iganes Võnnus muinasajal resideerus, pääses üles linnamäele mööda seda kaldteed)
Võnnu rahva päritolu on üks suur mõistatus, mille kallal on uurijad igasuguseid oletusi välja ladunud. Arvamus, mille järgi võndlased võisid olla sama rahvas vadja päritolu kreevinitega, osutus väetiks ja kadus diskussioonilavalt kiiresti. Teisalt on neid peetud ürgseks indoeurooplaste-eelseks rahvarühmaks (millekski baskide laadseteks), samuti läänemeresoomlasteks, baltlasteks või lääneslaavlasteks. Võnnu põliskeel annaks meile vastuse otsimisel kindlasti mingi niidiotsa kätte, kui see poleks juba sajandeid tagasi ajaloo läbitungimatusse pimedusse taandunud. Võnnu linnuse ja linna tõus üheks Vana-Liivimaa olulisimaks keskuseks mõjus ühele kultuuriliselt omanäolisele rahvakillule kindlasti assimileerivalt.
Võnnuga on seotud tegelikult veel üks Läti rahvuslikule ajaloole oluline seik, millest pajatab põhjalikumalt meie reisikirjades seni napilt viitamist leidnud Vanem riimkroonika. 1279./1280. aasta vahetusel käis sakslastel ja nendega liidus olnud rahvastel kõva madistamine isepäisust säilitanud semgalidega. Saksa ordu Liivi haru marssal orduvend Gerhart von Katzenellebogen lasi Riiga kokku kutsuda sõjaväe, et sellega semgalidele selga lennata. Võnnust tuli kutse peale kohale üks orduvend saja kohaliku sõjamehega, kes kandsid nahast õmmeldud punast lippu, mis oli poolitatud valgega. Tundmatu nimega riimkroonik ütleb veel, et see lipp oli tehtud võndlaste kombe järgi, ent peab vajalikuks lisada, et Võnnu linnus asub lätlaste maal ja kirjeldatud lippki kuulub lätlastele. Sellest aimdub, et 13. sajandi teiseks pooleks olid võndlased kui etnos sulandunud lätlastesse ning sama sõnaga nimetati lihtsalt kõiki Võnnu elanikke. Muide, 1870. aastatel võtsid Tartu Ülikoolis õppivad rahvuslikult meelestatud läti tudengid need muistsed lipuvärvid oma sümboliks – tänane Läti riigilipp põlvneb niisiis tegelikult just Võnnust.
2. peatükk: Āraiši
Võnnu vanalinnast vaid seitse kilomeetrit lõunas Āraiši külas elab Lätimaa üks kuulsamaid muinaspaiku, mille tutvustamiseks on rajatud isegi külastuskeskus. Maalilise looduse keskel sillerdava maalilise järve sopiline kaldajoon on meelitanud ligi inimesi alates kiviajast. Poolsaarele ehitatud keskaegse kivilinnuse õuepinnasest on nende aegade tõenditena leitud näiteks kivikirves, mingi peitlilaadne tööriist ning tulekivikamakas, millest osav meister suutnuks välja lüüa teravaservalisi kivilaaste ja -kilde. Leiud kuuluvad 3. ja 2. aastatuhandesse eKr ehk teisisõnu kiviaja lõppu ja vanemasse pronksiaega, kuid arheoloogid pole selleaegset elupaiga kultuurkihti veel Āraišist leidnud. Järve peal ja ümber pidi vanasti inimestest suisa kihama, sest lähikonnast on saadud nii mesoliitikumi kui neoliitikumi, samuti pronksi- ja vanema rauaaja tunnismärke. Järve lähikonnas kaevatud rooma rauaaja kääpa semgalipäraste leidude põhjal on järeldatud, et ju elasid Āraiši geopoliitilises ruumis sellal semgalid. Isegi nime „Āraiši” lõpuosa „-aiši” on hästi iseloomulik Lõuna-Läti regiooni Zemgale kohanimedele.
(Āraiši on sisuliselt kohe Võnnu naaber. Kaart ikka Google Mapsist)
Väidetavalt oli kuni keskmise rauaajani Võnnu ümbruse etniline pilt üsna selge. Võnnust lõunas elasid semgalid ja põhja pool läänemeresoomlased. Alates 6. sajandist pKr hakkasid kagust tulema latgalid ja maailm polnud enam endine. Arvatakse, et nemad ehitasidki endale kuskil 830. aasta kandis elupaiga otse järve. Või noh, mitte nüüd päris vette, vaid kaldalähedasele madalikule või saarekesele. Selleks tegid nad esmalt palkidest platvormid ja nende peale terve tiheda küla. Samamoodi talitati mitmes paigas Põhja-Lätis ja siin-seal Lõuna-Eestis. Meite tuntuim järveasula peitub Koorküla Valgjärve vetes, kuhu isegi mõni aasta tagasi põikasin (loe siit). Kas Koorkülas ja teistes samalaadsetes elas kohalik maarahvas või oma algkodudest põhja rännanud baltlased, kes seda täpselt teab öelda – Lõuna-Eesti (aineline) kultuur oli aga viikingiajal igal juhul väga lätipärane.
(Järveasula majad näivad nii maadligi madalal, et veidi veel ja vajuksid päris vette)
Olgu teiste järveasulatega lugu kuidas on, Āraiši sai neist kõige kuulsamaks tänu 1960. ja 1970. aastatel aset leidnud intensiivsele kaevamistööle ja sellele järgnenud ülesehitusprogrammile, mil kogu küla löödi uuesti püsti selliselt, nagu ta võis oma esimeses ehitusjärgus välja näha. Abiks tuli kunagiste ehitusjäänuste haruldaselt hea säilivus, mille eest oli hellalt hoolitsenud märg keskkond. Peaaegu täielikult olid säilinud küla peaaegu 1000 ruutmeetrise alusplatvormi tugisõrestik ja sellele laotud palksillutis. Ka mõned hooneseinad olid püsti kuni nelja-viie palgikorra kõrguseni. Piiratud territoorium nõudis kahtlemata läbimõeldud planeeringut. Majad paiknesid kindla korra järgi reas, mõned keskel, teised perimeetris, ukseavad sissepoole. Sedamoodi moodustasid tared juba ise kaitseseina soovimatu külalise eest. Kindluse mõttes tehti nende ümber platvormi serva veel üks rõhtpalkidest sein ja terrassi alla teinegi palksein. Järvekülla sisenemiseks tuli külalisel jalutada üle palktee ning läbida kaks väravat. Kui lisada siia veel odadega relvastatud valvemeeskonna, osutusid ootamatud üllatusrünnakud suhteliselt keeruliseks ülesandeks.
(Astuge sisse, värav on avatud!)
(Üks Āraiši järveasula tänavatest. Kuna ruumi pole üleliia, siis peavad naabrid omavahel hästi läbi saama)
(Keskne maja näeb välja natuke sedamoodi, nagu võinuks siin elada küla pealik. Vasakus servas oleval mätaskatusega maja kõrval on näha ka väike abiruum, kus sai hoida tarbekraami, kanu ja pahasid lapsi)
Iga mõneteistkümne aasta järel tehti külas suuremat sorti remonti, mille käigus kasvatati saart mätastega ja laiendati platvormi. Alates neljandast ümberehitamisest jäeti asula keskele vaba ruum ning kaitserajatistele lisati pihtaed. Saarekülas oli korraga keskeltläbi 16 tare, mille pindalad varieerusid kümnest kolmekümne ruutmeetrini. Nende põhjal on Āraiši rahvaarvu hinnatud umbes 70–90 inimesele, kelle seas oli mehi ja naisi, noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid.
Latgalide eluviiside kohta võisime rekonstrueeritud hoonetesse sisse kiigates isegi üht-teist aimata. Tare keskpõranda oli hõivanud savivõlviga ahi, millesuguseid on leitud Rõugestki, ehkki seal eelistati ahjusid ehitada enamasti ühte toanurka. Talvel võidi Āraišis tare valgustamiseks ahju peal koguni lahtine lõke süüdata. Peaasjalikult pakkusid nappi valgust siiski peerud ja kasetohust tõrvikud. Ümarpalkidest põrand oli kaetud savikihiga – see oli igal juhul mõistlik mõte, sest esiteks ei puhunud siis palgivahest tuul sisse ning teiseks ei kadunud pisemad pudinad, näiteks helmed ja muud ehted kogemata maha kukkudes kohe igaveseks põranda alla ära. Lisaks ei pannud isepäisem säde või söetükk nii kergelt maja põlema. Arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti pea iga maja juurest savi- ja liivavarud, mida ilmselt pruugiti vajadusel elamu kohendamiseks.
(Savivõlviga ahi laiutab keset põrandat, tema ees on varbitud pinnaga savipott ja poolitunud alusel jahvekivi)
Kui külarahvas parajasti oma kindlussaart veel kurjemaks ei ehitanud, siis pidasid nad suurel kaldapealsel kariloomi, harisid põldusid, käisid järve peal kalal ja metsas jahil. Metsas puu otsas elasid ka mesilased. Meesõber pidi nendeni jõudmiseks end köitest ja konksudest vintsisüsteemi abil üles vinnama ning trotsima tigedaid kiletiivalisi, kellele mõnikord see plaan eriti ei meeldinud. Maiasmokki näis Āraišis jaguvat – paigast on leitud mitmeid metsmesinduseks tarviliku ronimisvarustuse osasid.
(See seina ääres rippuv kiige moodi asjandus on metsmesilasteni jõudmiseks mõeldud agregaat, mille abil meekoguja end üles puu otsa vinnas)
Võimalike pahasoovijate ümberveenmiseks oli välja mõeldud terve komplekt mõjutusvahendeid – odad, mõõgad, pistodad, vibud-nooled, puust nuiad ja võib-olla lingud. Lõppude lõpuks aga ei piisanud sellest kõigest järveasula püsimajäämiseks. Pahasoovijate käsi siin ilmselt mängus polnudki. Hoonetealune terrass kippus pidevalt mädanema ning lisaks sellele, oh häda, muutus kliima 9. sajandist alates soojemaks – ja niiskemaks. Pidevad vihmad tõstsid järve veetaset sedavõrd, et elu muutus külas väga vastikuks. Pärast järjekorras juba viiendat ümberehitust otsustati järveasulast minema kolida, kuid selle varemed andsid veel sajanditeks ainest rahvajuttudeks uppunud lossist.
Ehitusarendus jätkus Āraišis muidu hiljemgi. Keskajal rajas Liivimaa Ordu järveäärsele künkale kivilinnuse. 20. sajandi teisel poolel ehitati järveküla uuesti üles ning siia-sinna lähedusse lisati ka teisi vanaajalikke hooneid, näiteks kiviaega illustreerivad roost varjualused ning püstroigastest tarekesed pronksiajast. Kes külastuskeskusest pileti ostab ja väikese ringkäigu ette võtab, näeb ja kogeb seda kõike isegi. Meie päeva sisutasid Võnnu ja Āraiši kahepeale igatahes põhjalikult ära.
(Keskaegne ordulinnus, mille õuelt on mingil põhjusel leitud mõned kiviaegsed esemed)
(Pildikesi Āraiši arheoloogiapargi atraktsioonidest: pilliroost hooned, mis illustreerivad elu Lätimaal kiviajal)
(Püstlatt-konstruktsioonis tareke tutvustab pronksiaja arhitektuuri)3. peatükk: Rēzekne / Räisaku
Nüüd tuleb mõtteline hüpe järgmisesse Läti-reisi, mille tegin oma vanematega sama aasta 28. ja 29. juulil. Olime otsustanud avastada lõunanaabrite ilusa maa seni vähetuntumat idaosa Latgalet. See on mõneski mõttes omapärane kant. Latgale keelepruuk erineb üksjagu läti kirjakeelest ning oh seda rõõmu, siin-seal võis seda ka avalikus ruumis märgata. Kui Lõuna-Eestis kestis Poola võim kõigest umbes 40 aastat või nii, siis Latgale (tollal tuntud kui Inflantija ehk Poola Liivimaa) kuulus Poola-Leedu alla üle 200 aasta, 1561–1772 . Sellepärast on katoliku kirik seal endiselt väga populaarne. Ühtlasi on Latgale uuemal ajal otsekui üleminekuala baltlaste ja idaslaavlaste vahel – piirkonnas elab omajagu venelasi ja valgevenelasi, varem ka poolakaid ja juute. Ja nagu peagi näeme, leidub siin täiesti ehedaid eesti seoseidki.
(Kuna Rēzekne rööpnimi Räisaku pole tänapäeval meil enam kuigi tuntud, panin nad mõlemad kaardile. Kaardipõhi Google Mapsist)
Aga eks kõigest järgemööda. Ühte muistset paika kohtasime Rēzekne linnas – meile omases pruugis tuntud kui Räisaku – samanimelise jõe paremkaldal künka otsas. Kui linnas on mägi, siis on ta muidugi mõista linnamägi. Esimesed kirvelöögid tehti siin Āraišiga enam-vähem samal ajal, 9. sajandil. 12. sajandi lõpuks oli Räisaku läinud mingite meile teadmata vangerduste tulemusel Jersika vürstiriigi koosseisu. Meile pole ka teada, kas elu Jersika võimu all oli hea või halb. Kuna Räisaku asub Jersikast sadakond kilomeetrit kirdes, siis sai ilmselt enamasti asju ajada täitsa omaette, peaasi, et vürstile olid maksud makstud. See elu sai läbi hiljemalt 1230. aastatel viimase Jersika valitseja Vissewalde/Vsevolodi surmaga ning Räisaku kant läks Mõõgavendade Ordu kontrolli alla. Sajandi lõpupoolel uuendasid nad künka militaarstruktuure, asendades puu mördiga seotud kivi vastu. Castrum Rositten elas üle veel 16. ja 17. sajandi lõputud sõjad, kuni purustati lõplikult Põhjasõjas. Mõni põikpäisem müürijupp on aga tänapäevani püsti.
(Räisaku linnamägi on ka väga ilus haljas. Keskelt läheb kellegi püstloodine jäljerida)
(Mõned müürid - ja üks võlvkaar - on kangekaelselt trotsinud kõiki sõdu)
4. peatükk: Ludza /
Lutsi ja maarahvas
Latgales on vaadata veel palju-palju põnevaid kohti, mida reisikirja valdavalt muistlise kallaku tõttu enamasti pikemalt kirjeldada ei jõua. Mainin vaid Läti katoliiklikku keskuseks olevat Aglona küla katedraali (käisime sealsamas kõrval järves ujumas), Daugavpilsi ehk Väinalinna uusaegset kindlussüsteemi ning müstilise õhustikuga Kraslava linnakest Valgevene piiri lähedal. Viimasest sõitsime edasi kirdesse, kuni ümbrus muutus künklikuks ja metsaseks. Olime enesele märkamatult jõudnud Lutsimaale.
(Ludza ehk Lutsi on tegelikult üsna Räisaku lähistel. Kaardipõhi: Google Maps)
Lutsi linnale lähenesime mööda lõunapoolset kruusateed, mis lookles kilomeetrite kaupa läbi metsade. Mõnikord jäid teele klassikaliselt eluvaimu ja mahajäetust kombineerivad väikesed külakesed. Natuke enne Ludza ehk Lutsi linna jõudmist peatasime auto Pilda külas, et teha tutvust kohaliku surnuaiaga. Seal otsisime hauakividelt ja ristidelt teatud tüüpi nimesid, mida tõesti ka seal leida võis. Ei, need polnud meie tuttavad – õigupoolest ei tundnud me säältkandist isiklikult kedagi – , ent ometi pakkus nende nimede otsimine meile omamoodi õhinat. Need nimed kuulusid lutsi maarahvale, meie hõimlasile, kelle võro või seto keele moodi maakeel hääbus alles 21. sajandi hakul. Kas ka lõplikult, on tegelikult veidi vara öelda.
(Surnuaiad räägivad kohalikust kultuurist ja mõttemaailmast väga palju. Pilda kalmistu näeb üsna eestilik välja. Nagu peagi selgus, puhkab selles mullas palju Eesti juurtega inimesi )
Lubage mul tutvustada selle maanurga lugu! Lutsi linn asub ütlemata ilusate suurte järvede (Suure ja Väikese järve) kaldal, kus on inimesed tegutsenud juba võib-olla alates 8. aastatuhandest eKr. Arheoloogia on tõestanud mesoliitikumi, neoliitikumi ja igasuguste hilisemate perioodide olemasolu piirkonnas. Esmakordselt võis seda kanti olla kirjalikult mainitud Vana-Vene Kiievi leetopissis Лючин’i nime all 1173 või 1177. Vürst Rjurik Rostislavovitš (ei, mitte see kuulus Rjurik, vaid üks paaalju hilisem tüüp) olla siis teel Novgorodist Smolenskisse lubanud selle paiga oma äsjasündinud pojale. Лючин’i nimele kandideerivad mitmed teisedki paigad, nii et ega ta ei pruugi üldse olla see meie Latgali Lutsi. Nii ehk teisiti oli siinsetel latgalidel Suure ja Väikese järve vahelisel kenal künkal oma kena linnus.
(Lutsi Suur järv linnusemäelt silmitsetuna. Latgales on ilusaid järvi palju)
Lutsimaa oli osa suuremast Lotigolamaast (põhimõtteliselt Latgale rööpnimi), millele 13.–14. sajandil pretendeerisid nii Liivimaa Ordu, Polotski vürst kui ka Leedu vürstid. Viimaks sai selle endale ordu, kes 1399. aastal ehitas mäele uue kivist linnuse. Lutsist sai ordu piirikants vastu Pihkvamaad. Seda nähes ehitasid pihkvalased varsti igaks juhuks omale poolele Krasnõi Gorodoki linnuse. Kahe kantsi vahele jäi mitukümmend kilomeetrit piirivööndit.
(Lutsi linnuse müürid ümbritsesid lahmakat õue, millest ilmselt suur osa seisis lihtsalt tühjana. Ühes nurgas on säilinud ka mitmekorruselise põhilinnuse hoone varemed)
Keskaegse kindlusarhitektuuri nuhtlus varauusaeg tõi koos sõdadega varemestumise ning nüüd on meil Lutsi mäe otsas imetlemiseks kõigest mõned romantistlikud müürijupid. Sõjad ja elukorra muutused panid ka rahvad liikuma. Metsasesse Latgalesse hakkas põhja poolt immitsema uut, lõunaeestilikku seltskonda, kes leidsid oma uue kodumaa päris mõnusa olevat. Küllap oleks ka vana kodumaa endiselt piisav olnud, aga kui uskuda sisserändajate kaugete järeltulijate mälu 19. sajandi lõpust, siis kippus mõisnikkude orjus neid liialt rängasti rõhuma. Et ühtegi kindlat kirjapandud tõendit neist ärapagemisist meil nii korraga võtta pole, siis tuleb tõepoolest uskuda lutsi maarahva perepärimust, mida Oskar Kallas oma 1893. aasta suve ekspeditsioonil talletas. Lugude järgi tulnud lutside esivanemad „Roodzi maalt” ehk „Rood´i kuniga maalt”, millest Kallas järeldas, et küllap see toimus valdavalt 17. sajandi jooksul, mil Lõuna-Eesti kuulus Rootsi krooni alla. Ühes peres mäletati esivanema tulemist Võromaalt Vähä külast (Misso kandist), millest ka uus küla Lutsimaal omale nime sai. Kirivä-Kidze külas teati rääkida mehest nimega Indrik, kellel „Roodzi maal” kurja mõisahärraga nii palju sekeldust oli, et ta viimaks härral nina kuklasse keeras ning ise lastega Lutsimaale pages. Et tal elujärg uues kohas täitsa viisakaks läks, siis kutsus ta kodukandist veel inimesi juurde ning nõnda see maarahvas siin edenes. Kui ka esialgu olid tulijad luterlased, siis Latgalis Poola võimu all tehti nad sujuvalt katoliiklasteks – mis polnud toonaste eestlaste jaoks ilmselt üleliia äkiline elumuutus, sest 17. sajandil polnud luterlik usukorraldus veel jõudnud maarahva seas väga kõvaks areneda. Hiljem oli lutside seas natuke ka õigeusklikke.
(Latgale usuline pilt on kirju. Esiplaanil on Lutsi linna õigeusu kirik, taamal mäe otsas iseloomuliku kahe torniga katoliku kirik)
Oskar Kallas luges Lutsimaal 53 maarahvaga asustatud küla, mis kuulusid Mihalova (Mērdzene), Põlda (Pilda), Nersa (Nirza) ja Janovali (Brigi) valdadesse. Paljudes neis mõistsid ainult mõned vanemad inimesed oma keelt, Kallase hinnangul kokku umbes 800 hinge. Oli selge, et kui nii edasi läheb – puudus ju omakeelne kooliharidus, kirjasõna ja muu säärane – , siis pole seda ägedalt vanapärast lõunaeestilist keelt enam kauaks. Kallase ekspeditsioonist läks mööda mõnikümmend aastat, kui lutsi maarahva hariduse küsimuse võttis endale südameasjaks tuline hõimuaktivist Paulopriit Voolaine (kelle diskograafias on ka selline pärl nagu Anne Vabarna feat. Paulopriit Voolaine: seto eepos „Peko”). Tema käis 1920. ja 1930. aastatel Lutsimaal korduvalt, vahepeal poolenisti seal lausa elades. Voolaine sai lutsidega sõbraks, kogus neilt rahvapärimust, keelt ja vanavara ning püüdis levitada rahvavalgustust ja haridust.
1937. aastal pidi Voolaine oma töö pooleli jätma, sest Läti valitsusele hakkas selline Eesti propaganda kahtlane tunduma ning teda ei lastud enam riiki. Mine tea, kuidas asjad oleksid läinud paralleelajaloos, aga II maailmasõda ja sellega käsikäes tulnud nõukogude võim nuhtlesid Lätit ja Eestit üsna ühetasa. Paulopriit Voolaine jätkas küll Lutsimaal käimist, kuid innustunud rahvaharidustööd ta enam vanaviisi teha ei saanud. Ja ega ta üksi olekski jaksanud suuri protsesse teistpidi voolama panna. Lutsid lätistusid ja venestusid aja jooksul pea otsani ära. Viimased head kõnelejad lahkusid meie seast üldiselt seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, mõtteliseks finišiks loetakse keeletundja Nikolājs Nikonovsi surma 2006. aastal.
Kas lutsi maarahvas on sellega siis nüüd pillid päriselt ajaloo kotti pannud? Kui veel paarikümne aasta taguste kirjutiste põhjal võis tõepoolest selline mulje jääda, siis vahepeal on olukord veidi muutunud. Esiteks pole lutsi sugu ise Latgale pinnalt kadunud, kunagi neile antud läti- või venepärased perekonnanimed elavad tänapäevalgi. Olin reisiks valmistudes üles kirjutanud mõned levinumad lutsi perenimed (vaata loetelu siit). Pilda surnuaial otsisime eeskätt nende kalmusid, mida seal oli täitsa arvestataval hulgal.
(Teine lutsi maarahvale tüüpiline perekonnanimi on Unda)
(Oskar Kallase järgi olevat perekonnanimede andmisel üks vaimulik kõigile oma koguduse lutsilastele andnud nimeks Bul'. Nimi koos läti reeglite kohaselt lisatud S-ga on siiani olemas)
Mitmete lutsi perede teadmises elab edasi uhke teadmine maarahvast põlvnemisest. Leidub koguni neid, kes on keele väljasuremise loole kinda heitnud. Tõenäoliselt maarahva juurtega keeleteadlane Uldis Balodis on lutsi keele ja identiteedi eluleäratamise heaks teinud palju asju – lugege kas või tema loodud veebilehte. Uus verstapost tõusu teel on Balodise sulest 2018. aastal ilmunud lutsi keele aabits „Ludzi kiele lementar”. On välja antud teisigi raamatuid ja heliplaate rahvalaulude ja muinasjuttudega, maakeeles laulavad folkloorigrupid ja toimub muud ägedat. Julgen pakkuda, et selles põnevas maanurgas võib veel tulevikuski maakeelt kuulda. Meie tookordne läbisõit oli süvenemiseks küll liiga põgus, aga järgmisel korral otsime lutsi maarahva tänapäeva kindlasti üles!
