Koorküla Valgjärv

Üks põhitõdesid, milleni iga rändaja varem või hiljem jõuab, on, et kõiki teid ja radu ei jaksa mitte kunagi läbi käia. Kuhu iganes sa ka ei läheks, ristub sinu tee alati mõne suurema või väiksema teega, mis käänab peagi pilgu alt tundmatusse. Ning ehkki osad neist lõpevad tõepoolest õige pea (vähemalt esmapilgul) täiesti suvalises võpsikus või põlluservas, jääb ometi üle ka terve rida neid, mis ka tegelikult kuhugi välja viivad. Ainult et me ei saa kunagi täielikult teada, kuhu.

Leppimine teadmisega, et paljud teed jäävadki igaveseks saladuseks, on üks meie elu suuri õppetunde.

Kaardid ei loe. Kes on veidi põhjalikumalt kokku puutunud nii elava maastiku kui maakaartidega, teab hästi, kuivõrd vähe ütlevad kaardid tegelikult päris maailma kohta. Kaarti võib küll ka kodus kamina ees või arvutist vahtida, aga me ei saa sellest veel eriti targemaks. Nii et lõpuks ei jää ikkagi midagi muud üle, kui järgida järjest tugevamat südame tõmmet ning taas tee ette võtta. Sest niisama juhuslikult sinna sattuda ei pruugi.

Üks selliseid kante, kuhu juhuslikult naljalt ei satu, vaid kuhu tuleb spetsiaalselt minna, on Tõrva linnakesest umbes 13 km lõuna pool olev Valgjärv. See on üldse üks üsna omaette ja vaikne maanurk Mulgimaa idaosas, mille küngaste vahele see kaunis ja paiguti väga sügav (kuni 28 m) veesilm end peitnud on. Mõni kilomeeter lõunas lookleb juba Läti piir. Meid Tiinaga meelitasid 23. novembrikuu päeval järve äärde aga iidsed veealused saladused.

(Isegi hilja novembrikuus on Valgjärv täitsa ilus)

Juba vanarahvas oli tähele pannud, et järve põhjas on midagi. Räägiti jutte vee alla vajunud lossist, mis viis endaga kaasa kogu pulmarahva eesotsas õest-vennast pruutpaariga (sarnane jutt käib ka mulle tuttavama Porkuni järve kohta). On kõneldud ka sellest, kuidas mõistatuslikud järveelanikud olevat kutsunud kalurite paadist kalad vette tagasi. Kuna neid jutte kinnitasid kaude ka veesügavusest paistvad palgijupid, siis on mõned uudishimulikud proovinud üht-teist järvepõhjast välja tuua. Juba 1640. aastal olevat mõisnik von Anrepi kamandusel Valgjärvest asju välja toodud. Kuna kuulud jõudsid Koorküla kandist ka kaugemate õpetatud meeste kõrvu, käisid 19. sajandil Valgjärve saladustega tutvumas sellised prominentsed nimed nagu Hugo Treffner (kes tollal heas vormis tudengina ka palkide vahele sukeldus) ning Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin Grewingk.

20. sajand tõi Valgjärvele uued huvitujad. Alates 1950. aastatest on Valgjärve keskosa madalas, kõigest 1–3 meetri sügavuses vees solberdanud tuukrid ja akvalangistid, sealhulgas on seal võrdlemisi hiljaaegu snorgeldanud Valga maakonnast pärit arheoloog Pikne Kama (Pikne Kama suuline teade autoritele juba sama päeva õhtul). Umbes 700 ruutmeetri suurusel alal järve kitsas keskosas on nende silmad näinud igasugu imeasju, mis vanadest aegadest on järvepõhjas meie päevini säilinud. Palgid, postid, vaiad, süsi, kivid, savipottide tükid. Veealustest linnavaremetest viis järve läänekaldale kaks kõrvutist vaiarida, mis võisid pärineda kunagisest vaiteest. 

(Kõnealune salapärane leiupaik asub puudega maaneemest vasakul. Veepind ei reeda küll kuidagi tema asukohta)

(Järve madala läänekalda juurest on leitud ka paar vana uppunud ühepuupaati)

Palginottidest võetud süsinikuproovid ja muud leiud – eelkõige keraamika – näitasid, et Valgjärves ei asu mitte ühe, vaid koguni kolme eriaegse asula jäänused. Kõige vanem neist oli väga vana. Juba nooremal kiviajal leiti Valgjärv olevat nõnda meeldiv paik, et siia jäädigi elama. Praeguseks vee alla uppunud madalik võis toona olla hoopiski saar või poolsaar, nii et muinaselanikud ei pidanudki oma uues ägedas elupaigas toimetulekuks hakkama endale lõpuseid kasvatama. Selle asemel püüdsid nad ilmselt kala ja vähki, keetsid neid oma suurtes kammkeraamilistes padades, kuhu ka väikesed pahad lapsed oleks vabalt sisse mahtunud, ning tundsid muidu päikesest ja ilmaelust rõõmu. Siis tuli tubli tükk aega, mil päikesest ja ilmaelust tunti rõõmu nähtavasti kuskil mujal, kuid eelrooma rauaajal (5.–2. sajandil eKr) tuldi taas vanasse heasse kohta järve äärde tagasi. Asula kolmas, noorim eluetapp, langes umbes 6.–9. sajandisse pKr ning sellest ajast pärineb suurem jagu järvepõhjas olevatest puunottidest ja potikildudest. Leitud on ka üks omapärane puust konks, mille abil – nagu arvatud – võis olla hea ronida puu otsa metsmesilastelt mett noolima. 

(Peab ikka ka ise oma silmaga ära nägema, mis seal vees siis õigupoolest on. Kuna jääd pole, on vesi järelikult plusskraadides)

(Vaim on valmis kohtuma veealuse võlumaailmaga)

(Jalad juba kohtuvad veealuse võlumaailmaga. Esialgu on veel meeldivalt jahe...)

(Suund järveasulale!)

(Kõigest "loetud" meetrid enne sihtmärgile jõudmist otsustasin siiski missiooni katkestada, kuna vee jaheduse kohta ei saanud enam meeldiv öelda)

(Aga tagantjärele on ikka hea küll targutada. Järgmisel korral käime kindlalt ära)

Eestis oli Valgjärve asula pikka aega teadaolevalt ainus omasugune (alles viimasel ajal on Lõuna-Eesti järvesaartelt hakatud leidma teisigi taolisi asulakohti), kuid Lätis on neid see-eest päris mitu. Viimastest on kindlasti tuntuim Āraiši järveasula 9.–10. sajandist pKr, mis on pärast põhjalikke kaevamisi ka uuesti üles ehitatud, ehkki seal keegi tänapäeval kahjuks püsivalt sees ei ela ning koht on pigem mõeldud turismiatraktsiooniks (aga kaege Āraiši kohta lähemalt siit: https://et.wikipedia.org/wiki/%C4%80rai%C5%A1i_j%C3%A4rvelinnus).

Seda, kas Valgjärve järveasula oli ka kuidagimoodi eriliselt kindlustatud, me praegu veel ei tea, aga eks juba ümbritsev vesi ise pakkus veidi turvet. See oli aeg, mil Sakala oli veel noor ja roheline ning Henriku kroonikas kirjeldatud kurjad sõjad alles kauge ettenägematu tulevik. Samas ei maksa arvata, et muinasaeg oleks olnud mingi igikuldne õnneaeg – pahandused juba kord käivad inimestega kaasas, tee mis teed. Mõned Valgjärve asulast leitud põlenud palgijupid viitavad, et siinset elamist võis millalgi viikingiajal tabada kahjutuli, mis elule Valgjärve keskel sedapuhku joone alla tõmbas. Et aga varemed jäid veepõhja alles, siis elas edasi ka lugu kunagisest uhkusest, mis aegamööda moondus jutuks mõisast ja selle pattu teinud elanikest.

Otsige ta üles, kui saate!