Lõhavere – Sakala Lembitu kodukants

Täna, 21. septembril, möödub täpselt 800 aastat Madisepäeva lahingust, milles paljude teiste seas leidis oma lõpu Sakala tuntumaid juhte Lembitu. Henriku Liivimaa kroonikas 14 korda mainimist leidnud mees on vaieldamatult meie jaoks tuntuim muinasajal sündinud Eesti inimene ning rahvuslikus müüdiloomes on temast saanud Kalevipoja taoline vägilane, keda kujutatakse linalakalise selge pilguga kangelasena, kes mõnikord ratsutab hobuse seljas Laidonerina vaenlase päid purustama, teisal jälle laseb sinimustvalgel lipul lehvida, endal pilk kaugusse suunatud.

Isegi kui eelnev kirjeldus kunstiliseks liialduseks lugeda (mida ta otse loomulikult oli), usun, et meie kollektiivses alateadvuses on Lembitu ja Kalevipoeg tõepoolest osaliselt kokku sulanud. Igatahes on terve rida seoseid, mis näivad seda kinnitavat. Mõlemad olid aktiivsed vaenlase (raudmeeste, ristisõdijate vms) vastu võitlejad, mõlemaid tabas traagiline saatus, Lembitu elas linnamäel, millesuguseid rahvasuu on seostanud Kalevipoja sängidega jne. 19. sajandist alates on mõlemad tegelased olnud väga populaarsed rahvuslikud sümbolid. Lembitu nimi anti lisaks sadadele poisslastele ka suurtükipaadile, soomusplatvormile, soomusautole ja allveelaevale. Kalevipoja kujud on samuti Vabadussõja mälestusmärkide üks meelismotiive. Ühesõnaga – ütleme „Kalevipoeg”, mõtleme „Lembitu”. Ja vastupidi.

(2016. aasta suvel külastasin Lembitu elupaika ja selle lähikonda. Suure-Jaanis on ka Lembitu ise pääsenud Vabadussõja mälestusmärgile)

Üheks kõige äsjasemaks peatükiks Lembitu müütoses võib pidada tänavu Lõhavere linnamäel Urmas Lennuki sulest lavastunud tükki „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita”. Paraku ma ise suhteliselt teatrikauge inimesena pole seda näinud, aga ära mainin siiski.

Tegelikult on asju, mida me Lembitust ei tea, sootuks rohkem kui seda, mida teame. Kuna tema maiseid jäänuseid pole tuvastatud, siis on Lembitu välimus üks suur küsimärk. Henrik kirjeldab teda aktiivse ristisõdijate vastase tegelasena, kes ei põlanud ära ka Läti ja Vene maadel pahanduse tegemist, mistõttu võime oletada, et vähemalt füüsiliselt võis ta olla üsna heas vormis. Vaimne vorm ei saanud ka just kõige nigelam olla. Aga mis saab, kui prooviksime Lembitut ette kujutada mitte raseeritud lõuaga linalaka mehepojana, vaid süsimusta pika habeme ja kiilaneva pealaega jässaka vanamehenässina?

„See pole ju Lembitu!” hüüatate te kindlasti nördinult, „See on kurikuulus piraat Edward Teach alias Musthabe.” Aga ega me ju ei tea. Võib-olla nägi Lembitu just selline välja, taplustest hullumeelsed silmad pealuus keerlemas, nägu pesemata, võitlejatele järsult käsklusi kärkimas. Võib-olla sellisena kohtasid teda 1212. aastal Sakalas preester Salomon ja tema tõlgid, enne kui Lõhavere pealik nad koos oma salgaga tappis. Või järgmisena kohe pihkvalased, kes Lembitu juhitud sakalaste ja ugalaste rüüste- ja süütetegude läbi oma kodud kaotasid. Või need preestrid, kellele oli antud ülesandeks ristirüütlitele 1215. aastal alistunud lõhaverelased Lembituga eesotsas ära ristida. Või latgal Veko, kes Madisepäeva lahingus Lembitu ära tundis, teda jälitas ning viimaks tappis, mispeale Lembitu (süsimusta habeme ja kiilaneva laega) pea maha raiuti ning Liivimaale kaasa viidi. Kusagil Poolas olevat kunagi olnud kolju kirjaga „Rex Estoniae” („eestlaste kuningas”), kuid selle asukoht pole hoolimata otsinguist praegu veel teada.

Koguni Lembitu täpsem nimekuju pole lõpuni selge. Olgu välja toodud Henriku kroonikas kui ainsas Lembitut maininud kirjatükis esinevad variandid – Lembitu, Lambite, Lambito, Lembito, Lembit. Vali, milline meeldib! Üldiselt tõlgitakse nime kui „Armastatu”, aga ärme igaks juhuks välista täielikult ka „Ilma lambita” võimalust... Eesti, liivi ja soome muinasnimetraditsioonis, mis elas veel ka keskajal, on sarnased nimevariandid (Lemmit, Lemmet jm) olnud igatahes päris populaarsed.

Näojoontest ja nimekujust sootuks täpsemalt teame rääkida Lembitu elupaigast. Kroonika ütleb selleks Sakalas oleva Leole linnuse, täpsustades, et see asus Pala jõe ääres. Korra mainitakse ka Pala jõe äärset Lembitu küla. Kuni 19. sajandi lõpuni arvati, et Leole paiknes Põltsamaal, mille saksakeelne nimi oli Oberpahlen ehk Üle-Pala. Segadust tegi ka Leole nimekuju sarnasus Lihula saksakeelse variandiga Leal.

Selguse tõi esimene Eesti soost arheoloogiaentusiast Jaan Jung, kes, olles hästi kursis Henriku kroonika ja Viljandimaa geograafiaga, tuli 1880. aastal Suure-Jaani ligidale Lõhaverre kohaliku rahva seas tuntud linnamäge üle vaatama. Viie töömehega löödi labidad mulda ning ennäe – maa seest tuligi välja „potitükke, sütt ja teravate riistadega lõigatud konte, mis vist söömaajast üle jäänud”. Jungile järgnes Viljandi Kirjandusseltsi esimees Theodor Schiemann, kes oli samuti suur arheoloogiahuviline. Temagi kaevamised tõid päevavalgele põlenud palgijuppe ning mäenõlval justkui trepina asetatud paeplaate, mis tundusid pärinevat mingist teest. Jungi ja Schiemanni uurimistöödega saigi selgeks, et Lembitu Leole ehk mugandatult Lehola asuski just siin, Lõhavere linnamäel ning et Pala jõgi on tegelikult Navesti jõe vana nimi.

Põhjalikumad väljakaevamised tehti linnamäel aastatel 1937–1941 ning 1956–1962, läbi jõuti kaevata umbes 2/3 õuealast. Palju on Lõhaverele tähelepanu pööranud meie muinaslinnade uurija Evald Tõnisson. Suuresti tänu tema kirjutistele on Lembitu linnusest üht-teist ka avalikult teada, suur töö kaevamismaterjalide ülevaatamisel seisab aga veel kindlasti ees.

(Kaevamiste resultaat - niipalju siis teame Lõhavere ehk Leole ehk Lehola linnusest)

Linnus ehitati seljaku ühte otsa juba 11. sajandil, mil Lembitu vanemadki polnud veel tõenäoliselt sündinud. Võib-olla oli ehitajateks mõni tema esivanemate põlvkond. Esialgu olid kindlustised veel tagasihoidlikud, aga 12.–13. sajandi vahetuseks, kui Lembitu juba kaelakandjaks sai ning ise otsustama pääses (või vähemalt nii me arvame), võeti ette suuremat sorti ümberehitamine. Linnamägi kuhjati palju kõrgemaks ja järsemaks, selle servadesse püstitati pinnasega täidetud palktarandikud, mis toetusid võimsatele maasse kaevatud postidele. Siin-seal kerkisid kaitseseinast kõrgemad tornid, mis olid linnuse kaitse seisukohast väga olulised, võimaldades piiravat vaenlast ülevalt igasuguste raskete, teravate või põlevate asjadega kimbutada, jäädes ise kättemaksuhimulisest haardeulatusest välja. 

(Tõesõna - Lehola küngas sai ümberkujundustööde käigus nii järsud nõlvad, et ilma ATV-ta hästi ei tihkagi üles rühkida. Aga ATV-sid polnud 13. sajandil kusagilt võtta)

Kaevamistel leiti kaks väravakäiku, kuid nad võivad olla ka eriaegsed. Varasem oli väiksem ning selle kaudu pääses linnuseõuest mäenõlval oleva kaevuni, hilisem oli aga laiem ning kes iganes selle kaudu kantsi sisenes, leidis end suure, kuni 8 meetrise küljepikkusega palkhoone eest, mis võis olla Lembitu enese elamu või linnuse sisse ehitatud väiksem kindlustus, midagi tsitadelli taolist. Siseõue palistasid hooned ning lisaks mainitud künkanõlval olevale kaevule asus üks veevõtukoht ka linnuses sees. Kaev oli 9 meetrit sügav ning selle seest leidsid arheoloogid põnevaid asju, mis olid säilinud tänu niiskele pinnasele – puust redel, vibukaar, kaks hitsmeatra, puust labidad, köiejupid jm.

Kogu leitud esemekraam näitab, et Lõhavere/Lehola linnus oli muinasaja lõpul rahvarohke. Elanikud ei hoidnud käsi rüpes, vaid tegelesid pidevalt millegi asjalikuga. Mätsiti savinõusid, valati väärismetallidest iluasju, kooti kangast ja valmistati rõivaid. Just sellal levima hakanud innovatsiooniröögatuse – käsikiviga – jahvatati vilja. Kellel jõudu ja jõukust, kauples hea ja paremaga.

(Lehola linnuse õu oli piisavalt suur, et sinna mahuksid kaitseehitised, eluhooned, inimesed ja muud elajad. Lembitust rääkimata)

Kindlasti olnuks see elu ilma sõjata palju mõnusam olnud, aga ega sõda ei küsi. Kes teab, võib-olla oli heitlikke aegu ka enne ristisõdijate tulekut, me lihtsalt ei tea neist midagi. Lembitu ja Lehola ilmuvad Henriku ajaraamatu lehekülgedele alates 1211. aastal. Selsinatsel aastal käis Lembitu koos teise Sakala üliku Memega Ümera kandi lätlasi riisumas, omastades ka kohaliku preestri vara ning pannes kirikule tule otsa. Kohalik preester oli ei keegi muu kui Henrik ise, kes Lembitule seda sigadust andeks ei andnud ning kujutas teda edaspidi ikka kui „kõige truudusetumat” ja üleüldse negatiivset tegelast. Samal sügisel toimus esimene dokumenteeritud ristisõjakäik Lehola alla. Põhja-Sakalat rüüstati üsna põhjalikult ning linnus süüdati põlema.

Lembitu elas edasi, ent nähtavasti ei tärganud kodulinnuse leekidest tema südames kuigi sooje tundeid sakslaste vastu. Pigem vastupidi. Järgmisel aastal saadeti Riiast Sakalasse misjonitööd tegema preester Salomon. Juhtumisi olid samal ajal saabunud Põhja-Eestisse sõjakäigule novgorodlased ja pihkvalased. Sakalased ja ugalased otsustasid seda kuuldes kiiresti ka oma vägesid kokku koguma. Kuna Salomon hakkas ennast Viljandis üsna kõhedalt tundma, mõtles ta koos tõlkide Theoderici ja Philippiga lahkuda tagasi Liivimaale. Ent Lembitu jälitas koos kaaslastega preestri seltskonda ning tappis nad tee peal ära. Ilmselt nii igaks juhuks.

Käeharjutus tehtud, oli aeg suureks sõjategevuseks. Kuna venelased olid pahaaimamatult Järvamaad ja Harjumaad vaenamas, otsustas Lembitu oma väega Pihkva alla minna. Nii ka sündis. Sakalased ja ugalased sõitsid Pihkvasse ning asusid kiiresti inimesi tapma. Kui pihkvalased selle peale kära tõstsid, võtsid rüüstajad kaasa niipalju kui kanda jõudsid ja putkasid padavai tagasi koju. Hiljem sõjakäigult naasnud Vene sõdalased leidsid eest katkitehtud kodulinna.

1212. aastal sõlmiti sakslaste ja eestlaste vahel kolmeks aastaks vaherahu, mille kestel me Lembitu tegudest midagi ei tea. Kuid 1215 jätkasid ristisõdijad koos liivlaste ja lätlastega kampaaniat Sakala vastu. Viljandi jäeti sedapuhku vahele, teravik suunati otsejoones Leholale. Linnuse kaitsjatel õnnestus esimestele kohalejõudjatele hirm naha vahele ajada, kuid põhiväe kohale jõudes kerkisid Lehola kohale süngemad murepilved.

Ründajad kandsid kaitsevalli kõrvale suure puuriida ja pistsid sellele tule otsa. Tuleleek tõusis ning ähvardas linnuse otsani maha põletada. Kaitsjad pakkusid raha, aga ristisõdijad – vähemalt Henriku sõnul – keeldusid sellest, nõudes, et kõik laseksid end hoopis ristida. Lõhaverelased ei tahtnud kuidagi seda teha lasta, kuna see oleks tähendanud ametlikult sakslastele allumist, aga kui tuli oli kindlustustele juba tõsist kahju teinud, ei jäänud siiski muud üle. Lembitu koos teiste linnuselistega lasi end ristida. Piirajad võtsid kõik hobused ja härjad ja muud elajad, kes olid ka linnuses varjul olnud, endaga kaasa ning sama tehti Lehola ülikutega eesotsas Lembituga. Viimased lasti siiski varsti vabaks, kui nad andsid oma pojad pantvangideks (mis tollal oli muide levinud praktika selleks, et igasugused lepped ikka peaksid).

(Vaenlastele avanes 1215. aastal Lehola alla jõudes muidugi veidi teine pilt – künkapealne oli hästi kindlustatud ega tahtnud kuidagi alistuda)

Ent ehkki Lembitu omad olid lubanud ristimisel „igavese ustavusega ristiusu õigustest kinni pidada”, nagu kroonik ütleb, lisab ta siiski, et „selle lubaduse murdsid nad siiski hiljemini oma äraandlikkuse riugastega” (XVIII, 7).

Nüüd kus Lõhavere ülemkihi järelkasv oli sakslaste käes pantvangis (sellest ammutas ainest Enn Kippel oma raamatus „Meelis”) ja Lõhavere ametlikult alistunud, näis, et ega muud polegi, kui hakata muutunud oludes toime tulema. Lembitu oli aga trotsi täis ning ei jätnud asja nõnda. Soodsat võimalust nägi ta kaks aastat hiljem 1217, kui sakslased olid Ugandi keskuses Otepääl sunnitud alistuma venelaste ja eestlaste ühisväele. Nüüd tuli härjal sarvist haarata. Lembitul pidi olema piisavalt mõjuvõimu, et kutsuda Navesti jõe äärde sõjaväge Sakalast, Ridalast, Harjust, Rävalast, Järvast ja Virust, kokku umbes 6000 meest. Kokkuleppe kohaselt pidid seekord appi tulema ka novgorodlased ja pihkvalased, kes tõsi küll, tulemata jäid. Võib-olla mäletasid nad veel hästi viie aasta tagust vingerpussi Pihkva linnaga?

Ristisõdijad olid samuti üsna ärevil, kuna viimaste sündmuste valguses oli kahtlane, kas senised ponnistused Eestimaa alistamiseks olid üldse asja ette läinud. Sestap panid ka nemad sakslastest, liivlastest ja lätlastest päris suure väe kokku ning suundusid kiiruga Sakalasse eestlaste maleva vastu, ennetamaks viimaste käike.

Maruline kohtumine toimus Viljandist natuke põhja pool kuskil Karuse ja Vanamõisa kandis. Läheduses asub muide hilisrauaaegne Madi kivikalme. Eestlased peitsid end esmalt metsa ära, et valmistada vastastele üllatust. Ristisõdijate vägi oli paigutatud nii, et vasakule jäid lätlased, keskele sakslased ning paremale liivlased. Äkitsi hüppasidki eestlased metsast välja ning läks maruliseks madinaks. Liivlasi häiris heiteodade sadu, mis ei lasknud neid esiti väga enesekindlalt taplusse tungida. Sakslaste keskosa suutis aegamööda eestlastest läbi suruda, nii et viimased põgenema pöörasid. Lätlastega rinnutsi olevad sakalased suutsid pakkuda väärilist vastupanu, kuid nähes teiste ebaõnne, olid samuti sunnitud taganema. Lahingu tulemus oli sellega sisuliselt otsustatud. Sakala juhtidest hukkusid Wottele, Maniwalde, Vytamas ning ka Lembitu ise. Lätlane Veko tundis põgeneva Lembitu ära ning tappis ta, võttes seejärel tema rõivad enesele. Surnukehal raiuti pea maha ja viidi võidu märgiks Liivimaale. Kas see võib tõepoolest hiljem olla sattunud Poola ning millal see üles leitakse, nendele küsimustele meil veel vastuseid anda pole.

Madisepäeva lahingus võis elu kaotada oma tuhatkond eestlast, ristisõdijate kaotused olid küll väiksemad, kuid koivaliivlaste juht Kaupo sai surmavalt haavata ning heitis arvatavasti järgmisel päeval hinge. Tema põrm põletati Sakalas ning säilmed toodi koju Krimulda kiriku juurde. Võitjaleer kasutas aega rüüstamiseks ja röövimiseks, kolm päeva pärast lahingut sõlmis Lembitu vend Unnepewe sakslastega rahu. 

(Lõhavere linnuse kõrvale püstitati 1967. aastal graniidirahnudest mälestusmärk Madisepäeva lahingus langenutele)

Hoolimata Lembitu surmast polnud veel käes aeg Lehola lahkumiseks ajalooareenilt. Viis aastat pärast Madisepäeva lahingut, 1222. aastal, puhkes saarlaste initsiatiivil suur Saksa ja Taani vastane kampaania. 1223. aasta jaanuaris laienes ülestõus Sakalasse, kus Viljandisse ja Leholasse sisseseadnud sakslasi üllatati põhjaliku veresaunaga. Lühikeseks ajaks vabanes kogu Sakala võõrvõimust. Ometi ei jätnud ka sakslased jonni. Juba kevade alguses tehti Sakalasse sõjakäik, mille käigus piirati ka kolm päeva tulemusteta Leholat. Augustis vallutasid ristisõdijad viimaks pärast ränka kahenädalast piiramist Viljandi ning kuna Lehola rahvas endale samasugust verist saatust ei soovinud, andis linnus vaenlasele võitluseta alla. Nüüd oli tõesti lugu läbi.

Lõhavere linnuselt leitud rikkalike esemete seas on küllaltki palju relvi – odaotsi, noolteteravikke, kirveid ja koguni terve mõõk. Selge see, et siin on tõepoolest palju sõda peetud. Tõenäoliselt mingist sõjasündmuse tõttu on maha jäänud ka linnuse suurimast hoonest leitud kasetohust käsitöövakk, mis sisaldas palju mitmesuguseid ehteid, käsitööesemeid, tekstiilijuppe, kõlapaelu, kaupmehe kaalusid ja muud ilusat. Näib, et selle kalli kompsu omanikuga juhtus midagi tõsist ning tema vara jäi maasse arheoloogidele leida.  

* * *

800 aastat on pikk aeg, aga ometi peame sellal toimunud sündmusi ja elanud inimesi enda jaoks oluliseks. Lembitu on surnud, elagu Lembitu!

Retk Põhja. Saamimaa oma silmaga nähtuna

Eelmises reisikirjas pajatasin lähemalt sellest, kuidas me ansambel Sirgutiiga teel Saamimaale külastasime Kesk-Soomes Saraakallio kiviaegseid kaljumaalinguid. Sel korral jätkan sama reisi kirjeldamisega, kuid keskendun meie sõidu peamisele sihtmaale – Saamimaale. Plaan nägi ette kokku nelja esinemist – esiteks Soome-Saami kohtades Inaris ja Sevettijärvis, seejärel Norra linnakeses nimega Kirkenes ning viimane Lõuna-Soomes Mikkelis.

(Valdav enamik fotodest on tehtud meie ametlikul piltnikul Tiinal, mõned pärinevad ka minult, isalt või ehk kelleltki veel)

TEEL

Saraakallio nähtud, tegime sel päeval jõulise surumise põhja poole ning jõudsime õhtupoolikul Kemi linna kanti. Siin hargneb tee kaheks. Parempoolne haru viis Rovaniemi ja sealt edasi veel kaugemale Soome Saamimaa poole. Vasakpoolne haru juhatas Torniosse ja üle jõe Rootsi linna Haparanda. Üks autokond trotsis kiusatust ning võttis suuna Rovaniemile, et leida üles keset paksu metsa asuv öömaja. Teine autotäis otsustas aga, et kui see Rootsi juba nii lähedal on, siis miks mitte lülitada oma matka veel üks riik. Nõnda põikasimegi korraks kuningriiki.

Tornio ja Haparanda on nagu sukk ja saabas või nagu Narva ja Jaanilinn. Tornio jõgi lahutab kaksiklinna, mis on selliseks kujunenud alles 19. sajandil, mil Vene keisririik oli Rootsilt vallutanud Soome ning tõmbas uue riigipiiri Tornio jõele. Rootsi poolele jäänud soomlased jäid oma emamaal toimuvast kõrvale ning kujunesid omamoodi eneseteadvusega rahvakilluks, keda kutsutakse mitut moodi, näiteks Tornio oru soomlasteks või lihtsalt tornio-orulasteks (Tornionlaaksolaiset). Nende vanapärasest soome keelest võrsunud keelt – meän keelt (‚meie keel’) – mõistab tänapäeval hinnanguliselt umbes 60 000 inimest, ehkki väga paljud ei kasuta seda enam igapäevaselt. Tänapäeval on tornio-orulased tunnistatud üheks Rootsi põliseks vähemusrahvaks.

(Niiviisi nägi Põhjalahe põhjasoppi ja Tornio turgu 16. sajandi kartograaf Olaus Magnus)

Tornio ja Haparanda näevad praegusel ajal väga kenad välja ning et piir enam teab mis range pole, siis teevad linnad paljudes valdkondades tihedat koostööd. Käisin ka Rootsi poolel jões ujumas. Vesi oli väga külm, nagu sealkandis juuli alguses kõik teisedki veekogud. Otsustasime mitte pikalt venitada, vaid samuti see Rovaniemi lähistel olev metsamaja üles leida.

(Vikerkaareülekäik Tornio jõe blääžile Haparandas)

(Tegin katse ujuda Tornio vastaskaldale Soome poolele, aga vesi oli külm ja poid takistasid)

Tegelikult just siia, Kemi ja Tornio linnade kanti, ulatus vanasti välja ühe saami rühma asualasid. Neid kutsuti kemisaamideks ning nende keelest on isegi üht-teist kirja pandud, ehkki selle kõnelejaid pole maamuna peal enam vähemalt sada aastat elanud. Kemisaami keel oli küllaltki lähedane praeguseni säilinud inari ja kolta keeltele. Kohanimede uurijad on leidnud, et saami keelt on sajandeid tagasi kõneldud isegi Lõuna-Soome ja Lõuna-Karjala aladel, kuid tasapisi tõrjuti saamid aina enam põhja poole. Tänapäeval tuleb kõige lõunapoolsemate Soome saami küladeni jõudmiseks rännata Kemist veel sadu kilomeetreid ülespoole.

Rovaniemi asub põhjapolaarjoonel, mõttelisel piiril, kuhu veel ulatuvad polaarpäeva ja -öö võim. Tegelikult mõistsime, et midagi on teistmoodi, juba mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool Kätkävaara matkamajas, kus me ööbisime. Mustmiljonist sääsest hoolimata ei läinud ööselgi ilm pimedaks ega isegi mitte mainimisväärselt hämaramaks. Sel hetkel jõudiski kohale, et oleme juba tõepoolest päris kaugel põhjas. Ehkki me polnud siis veel põhjapõtru näinud, osutasid hoiatussildid maanteel ja jalajäljed metsaraja liivas, et nad on kuskil läheduses liikvel.

(Sõralise jälg Kätkävaara metsateel. Põhjapõdrad luusisid läheduses)

Saami keeli on kokku kümmekond ning nad ei pruugi olla vastastikku mõistetavad. Soomes kõneldakse neist kolme – põhjasaami, inarisaami ja koltasaami keelt. Põhjasaami keelel on Soomes, Norras ja Rootsis kokku umbes 15 000–30 000 kõnelejat ning see on suurima kasutajaskonnaga saami keel üldse. Meie matk puutus osalt ka põhjasaami asulaisse. Näiteks sõitsime nii minnes kui tulles läbi Sodankyläst ehk Soađegilli’st, kus on muide üks Lappi lääni vanimaid puukirikuid (ehitatud 1689), samuti väikesest Vuotsost/Vuohčču’st, kust on pärit rokk-bänd SomBy. Põhjalikumalt tutvusime aga hoopis inari- ja koltasaami külade ja maadega.

(Sodankylä vana puukirik näeb restaureerimise järel välja nagu uus, aga on tegelikult viis aastat vanem kui Mikitamäe tsässon)

(Vuohčču au ja uhkus - Somby)

Umbes Vuotsost alates lisanduvad kõikidele muidu soomekeelsetele kohaviitadele saamikeelsed variandid. 

INARISAAMIMAA

Inari vald on Soome kõige suurema pindala ja kõige hõredama asustusega omavalitsus, siin elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt kõigest 0,45 inimest. Tõepoolest on siin tavaline, et kahe naaberasula vahele jääb mitukümmend, vahest lausa sadakond kilomeetrit. Ühtlasi kehtib vallas neli ametlikku keelt – soome, põhjasaami, inarisaami ja koltasaami. Kes soovib ise veenduda, vaadaku Inari kodulehte www.inari.fi, mis lisaks mainitutele sisaldab ka rootsi-, inglise- ja venekeelset infot. Autoraadio tabas ära nii Inari kohaliku raadio, mis peaasjalikult rääkis soome keeles, kui ka saamikeelse Yle Saame jaama. Viimase abil saime hea läbilõike kaasaegsest saamikeelsest muusikast. Seda on tegelikult tehtud päris palju, kusjuures pea kõik kuuldud lood sisaldasid sõltumatult muusikastiilist ka joigamist, traditsioonilist saami laulu. Kusjuures toimis küll.

Inarisaami keele kõnelejaid pole nähtavasti kunagi olnud väga palju, kuid tänapäeval hinnatakse nende arvu vaid 200 ja 400 vahele. Olukord on küll kriitiline, ent õnneks leidub üksjagu entusiaste, kes oma emakeelt väga hindavad. Kõnelejas- ja kasutajaskonna seas leidub nii kirjanikke, teadlasi kui ka räppareid. Kui Yle Saame raadio ja kohaviidad välja arvata, siis me inarisaami keelega oma reisil suuremat kokku ei puutunud. Tehes korraks peatuse Ivalo ja Inari külade vahel oleva Ukonjärvi kaldal, mille kõrval olev küngas oli kõigest kaks meetrit Suurest Munamäest kõrgem, jõudsime kolmanda päeva õhtuks Inarisse.

(Karge Ukonjärvi ja Suurest Munamäest mõne vaksa jagu kõrgem küngas)

Inari/Aanaar küla on tekkinud kohta, kus Juutuanjoki suubub sopilise kaldajoonega Inari järve. Järv on Soome suuruselt kolmas ning saamidele jaoks on ta olnud erilise tähendusega, eriti selle üks väike saar, mis ka meie hõivatud kämpingu rannast selgelt ära paistis. Inari keeles Äijih või Äijihsuálui, soomepäraselt Ukonkivi oli ennevanasti väga püha paik (siejdi), kuhu viidi mitmesuguseid ande, näiteks põhjapõtrade sarvi. Briti arheoloog sir Arthur Evans külastas saart 1873. aastal ning leidis siin pühas koopas kaevates 13. sajandil Kama ja Võtšegda jõgede piirkonnas valmistatud hõbedast peaehte tüki (pildi sellest iluasjast leiate siit: http://www.nationalparks.fi/ukonsaariisland). Arvatakse, et paigale toodi ande veel 19. sajandilgi, kuid tänapäeval on Äijih turismiobjekt, kuhu mootorpaadid kõiki soovijaid sõidutavad.

(Inari järv. Kuulus Äijih on see muhutaoline saar otse silmapiiri keskel. Saamide püha paik)

(Siinkohas teen ajalise põike augusti lõppu, mil Tartus toimus Soome-ugri kirjanike kongress, millest osavõtnud inarisaami kirjanik Petter Morottaja rääkis mulle Äijih’i kohta, et vanasti pidi saarele sõitma võimalikult vaikselt, et mitte pahandada kõuejumalat, aga nüüd panevad kõik mootorpaadiga nagu juhtub. Vaat siis, millised ajad...)

Kuidas praegu siinkandis vanade usukommetega lood on, ei hakanud me kohalike käest põhjalikumalt pinnima. Inari peatänava ääres asub puude vahel väike luteri kirik, mille infostendilt lugesime koguduse tegemiste kohta nii soome kui saami keeles. Usulised valikud, nagu näha, on Inaris täiesti olemas.

(Mändide vahele peitunud Inari luteri kirik)

(Mis kirikus toimub? Saad teada, kui kõneled soome või saami keelt)

Inari põhitõmbekeskus on Siida, Põhjala loodust ja kultuuri tutvustav muuseum, mis Lonely Planeti sõnul on Soome üks köitvamaid. Meie tuuri esimene kontsert toimuski just nimelt siin. Enne seda jõudsime veel natuke sisenäitusega tutvuda, kuid tegelikult on Siida peahoone taga metsatukas ka äge arhitektuuriväljapanek, mis jäi meie jaoks järgmist korda ootama. Sõna „siida” tähendas vanemal ajal saami kogukonda, kui nende eluviis oli praegusest tunduvalt liikuvam. Muuseumi lähedusest on leitud mitmeid kiviaegseid elukohti, nii et see paik on tõepoolest juba varakult inimesi köitnud.

 

(Siida muuseumis on põnevaid asju. Vasakpoolne ovaal on salapärane nõiatrumm, millele joonistatud kujutised räägivad meile vanast saami maailmapildist, aga ka asjadest, mis võhikule peavadki saladuseks jääma. Paremal pool on klaasi taha pandud üks vanadest jumalatest)

(Sirgutii tuuri avakontsert Siida suures saalis)

* * *

Millega tõmbab maa, kus sääski on palju, järved jäised ja talved krõbekülmad? Maaliliste mägedega, põhjamaise polaarpäeva valguse, kalavetega, kulla ja nikliga? Jah, kõik need on õiged vastused, ent kiviajal hinnati selles nimekirjas ilmselt enim just kalajõgesid ja -järvi. Kuid oli veel midagi väärtuslikumat – põhjapõdrad. Eelmises postituses Saraakallio näitel Soome kiviaja kunstist kõneldes nägime, kui olulisel kohal inimeste elus olid põdrad, keda peeti vääriliseks suurtes kogustes kaljuseintele maalida. Põhjapõtradel on saami ühiskonnas olnud vähemalt sama tähtis positsioon, kui mitte veel tähtsamgi. Ning neid tegelasi on Põhjalas endiselt omajagu metsades ja tundrutes kolamas.

PÕHJAPÕDRAD

Põhjapõdra teeb väga rännuhimuliseks loomaks asjaolu, et talved on siin külmad ja lumerohked ning suved jälle väga sääserikkad. Mõlemat faktorit püüab põder võimalusel leevendada, liikudes talviti lõuna poole, kus metsa vahel on lihtsam lumest sammalt ja muud toitu välja kraapida, ning suviti põhja poole, kus sääski näiteks merelt puhuvate tuulte tõttu vähem. Inimene on aja jooksul samuti põhjapõdra rännurütmi omaks võtnud. Ennevanasti piirdusid saamid metsikute põhjapõtrade küttimisega, kuid peaasjalikult viimase tuhatkonna aasta jooksul on välja kujunenud omalaadne põhjapõtrade karjatamisviis, kus poolkodustatud loomad liiguvad suurema osa suvest omapäi ringi ning koonduvad sügisel uuesti söötmiskohtadesse kokku.

Põtru ei huvita eriti, kust jooksevad maavalduste ja riikide piirid ning see on tekitanud inimeste jaoks ajaloos ka palju jama, sest nii mõnelgi korral on võhiklikud võõrad tõmmanud piire Saamimaal täiesti suvaliselt, ainult selleks, et pärast hädaldada, et põdrad, va sunnikud, trambivad koos karjustega nende maa peal. Igasugused riikide omavahelised maadejagamised on seega ka saamidele pidevalt muret valmistanud, takistades neil oma loomadega sisseharjunud samblakarjamaid külastamast.

(Põhjapõder on suht flegmaatiline olend. Kui tahab, siis veedab oma suvepäevad näiteks kuskil laohoonete vahel)

Tänapäeval on põdrakasvatajatel Soomes täiesti seaduslik voli karjatada oma loomi kõikjal, kus neile vaid ninaesist leidub, sõltumata maaomanikest. Päris probleemideta see süsteem siiski alati pole ning vahepeal peab põdrakasvatajate omavahelistesse ja/või jagelustesse maaomanikega sekkuma politsei.

Kõige ilmekama pildi moodsa põhjapõdrakasvataja argielu süngematest värvidest saab sellest dokumentaalsete sugemetega muusikavideost:

(Märät säpikkäät pajatavad porokasvataja kurjast elust)

Põhjapõtru on Soomes tänapäeval laias laastus umbes 200 000, millest rohkem lähekski juba keskkonna jaoks veidi kurjaks. Saami entsüklopeedia sõnul on kaks suurimat ohtu põhjapõtradele liiklus ja röövloomad. Esimene tegur põhjustab igal aastal umbes 3000 poro surma ja teine (ahmid, karud, hundid ja kotkad) „kõigest” 2000.

(Suviti on põdrad parajalt tokerjad, aga kui ilm jälle külmaks keerab, kasvatavad nad endale uue koheva kasuka)

Ennevanasti, jah, keskenduti peamiselt põhjapõtrade küttimisele. Arheoloogid on isegi täheldanud paar intensiivsemat küttimise perioodi, esmalt kiviajal umbes 7500–4000 aastat tagasi ning seejärel rauaajal vahemikus 500 eKr – 1400 pKr. Mida Arktika inimesed siis vahepealsel ajal tegid, sellele küsimusele pole ma head vastust saanud. Küttimisel kasutati arvukalt püünisauke, mida ainuüksi Norrast on tosina aasta taguse seisuga leitud üle 1200. Samuti läksid jahil käiku vibud, odad ning alates 17. sajandist tulirelvad, millega saamid muutusid nii osavaks, et Johannes Schefferuse „Lapponia” järgi suutis saami jahimees tabada põtra kas või kuuvalgel alati südamesse või selgroogu. Mõnikord kasutati põdrajahil ka spetsiaalselt treenitud koerte või peibutiseks kaasa võetud poolkodustatud põhjapõtrade „teeneid”.

(Põhjapõdrad Näätämös tankimisjärjekorras)

Muidugi on saami kultuuri(de)s põhjapõdraga seoses palju uskumusi ja kombeid. Tema kohta on kümneid erinevaid nimetusi, täpsustamaks, kas tegemist on noore või vana, isase või emase loomaga, mis värvi on tema karv või millise kujuga sarved. Põdraõnne jätkumiseks pidi looma või tema maiste jäänustega sündsalt ümber käima. Põtru või nende kehaosi ohverdati mitmetele saami jumalustele – mainisin juba põdrasarvi Inari järves oleva püha Äijih’i saare koobastes. Põtradega tegelesid juba müütilise aja esimesed tegelased Päike ja tema poeg. Viimase abielust Hiiglase tütrega sündinud taevased põdrakütid (põhjasaami Gállabártnit) jälitavad suuskadel taevapõtra ja kui kätte saavad, on ka maailmal viimaks ots käes. Tähistel öödel võib põtra näha Sarva tähtkujuna, mille moodustavad tähed asuvad meie mõistes Kassiopeia, Perseuse ja tükati Veomehe tähtkujudes. Kütid paistavad aga omakorda selgelt ära Orioni vöös (eesti astronoomias on need tuntud Reha pulkadena).

(Valik vanu omanikumärke Siida muuseumis. Sälgud lõigati põtrade kõrvadesse, et kõik saaksid aru, kelle loomad on kes. Tänapäeval lüüakse kollased numbrilipikud, nagu meil lehmadelegi)

(See pole mitte paadike, vaid põhjapõdrakelk ahkio ehk ahke, kuhu mahtus üks kerge kondiga inimene. Eksemplar Siida muuseumist)

Juulikuisel polaarpäeval sirab Põhjala taevakummil vaid üksainus võimukas täht ja see on meie kodune Päike, kes omal ajal olevat tutvustanud inimestele põhjapõtrade küttimise ja karjatamise võimalusi.

KOLTASAAMIMAA

Kui olime Inaris ära mänginud ning pillid kotti pannud, ootas meid samal pärastlõunal ees veel teinegi esinemine. 112 kilomeetrit kirde pool asuv Sevettijärvi Pärimuskoda (vähemalt nii tõlgiksin soomekeelse „Perinnetalo”) oli samuti Sirgutii esinemiseks valmistunud. Korralik asfalttee läbib selle vahemaa peale vaid paar küla, muidu palistab maanteed lai, kuid madal männimets. Ka koltasaamide kultuuriline keskus Sevettijärvi ise pole just suur koht.

(Silt näitav Pärimuskoja ja vabaõhumuuseumi poole. Meie panime esimese õhinaga sildist mööda, aga kui Sevettijärvi kanti satute, siis tehke siin kindlasti peatus)

Sevettijärvi koltapärane nimi on Čeˊvetjäuˊrr ning esmapilgul näis meile, et küla piirdubki vaid Pärimuskoja, koolimaja ja kirikuga. Tegelikult hakkasime hiljem siin-seal tee ääres märkama ka pooleldi puude taha varjunud väikseid elumaju, mis hõreda ahelikuna venitasid küla mitme kilomeetri pikkuseks. Pärimuskoja perenaine Maria võttis meid kenasti vastu ning andis meie käsutusse välilava ja pikendusjuhtme basskitarri jaoks. Päike paistis soojalt ja sääski oli suhteliselt vähe.

Esinemine läks samuti kenasti. Meid oli tulnud vaatama kümmekond inimest ja kaks valget karvast samojeedi koera, kes kõik võtsid meie muusika soojalt vastu. Meil on üks lugu nimega „1-2-3-4-5-6-7”, mille püüdsin ka alati kohalikesse keeltesse tõlkida. Sevettijärvis näiteks oli see "Õhtt-kue’htt-koumm-nellj-vitt-kutt-čiččâm". Kontserdi järel tuli üks mees meiega vene keeles rääkima. Ta oli Vene poole pealt Notozerost (või nii ma veidi eemalt kuulsin, küla koltakeelne nimi on Njuõʹttjäuʹrr) tulnud saam, kes ütles, et on elu jooksul viis korda Eestis käinud, nii et enda sõnul teadis ta kõiki meie tantsulugusid. Tõdesime taas ning sugugi mitte viimast korda selle reisi jooksul, et maailm on tegelikult üsna väike.

(Metsakontsert. Päike paistis, nagu me polekski Arktika piirimail)

Meie võõrustaja Maria näitas meile pärimuskojas olevat muuseuminurka ja kõrval metsas olevat väikest vabaõhumuuseumit, samuti kirikut ja kalmistut ning koolimajas asuvat külakeskust, kus muuhulgas valmistatakse käsitöötooteid. Kuna meil oli siin tunduvalt rohkem vaba aega kui ennelõunal Inaris, saime põhjalikumalt tutvuda kohaliku eluoluga.

Nagu mõnede hoonete reipalt kollane toon mõista andis, oli vabaõhumuuseum veel suhteliselt noor. Vanad hooned hävisid peamiselt sõjakeerises, nii et suvist elupaika (sijd) demonstreeriv ekspositsioon põhines rekonstruktsioonidel ja vanadel arhiivimaterjalidel. Saami palktared olid meie mõistes väga tillukesed, kogu pere pidi leplikult sisse mahtuma. Ka Saamimaa kuulsad sammasaidad olid esindatud. Posti otsas olid nad pandud selleks, et lemmingud ja teised närilised ei pääseks vara rikkuma. Pealegi mattuksid nii väikesed hooned talvel küllap sedavõrd sügavale lumehange, et neid ei leiaks keegi enam üles. Varikatuse all seisis männipuust vene (kolta keeles paskk), mille küljelauad olid omavahel kokku õmmeldud juurtega (kirjanduse andmeil kasutati mõnikord ka kanepinööre). Seda iidvana tehnikat on tuntud ka Eestis, Handimaal ja laialdaselt mujalgi Põhja-Lauraasia rahvaste seas.

(Tare-tareke)


(Sisevaade tarre. Paremal seina ääres olevad kivimürakad markeerivad tuleaset. Loetud ruutmeetritele peab külg külje kõrvale ära mahtuma terve pere)

(Sammasait. Lemmingute vältimiseks on trepiastmed nimme hästi järsud raiutud)

 


















 (Selliseid rõivaid kandsid vanasti koltasaami naised ja mehed. Kannavad praegu ka, aga peamiselt tähtsamatel puhkudel)

(Vene lausa meelitab kõrvaloleval veesilmal tiiru tegema)

(Õmblused parrastel. Tulge Eesti Rahva Muuseumisse ja näete samasugust tehnikat ka ühel vanal Eesti paadil)

Koltasaamid on siin Fennoskandia poolsaare põhjaharja peal elanud väga kaua. Keskajal jõudsid siiakanti vene misjonärid eesotsas munk Trifoniga, kes rajasid 1533. aastal Petsamo ehk Peäccami kloostri. Neil õnnestus ajapikku veenda ümberkaudseid saame õigeusku omaks võtma. Esimene selgem riikidevaheline piiritõmbamine toimus 1826 Venemaa ja Norra vahel ning küllap see segas saami rahva senist harjunud elukorraldust, aga sel ajal polnud veel kombeks kohalike meelsust väga jälgida ning nõnda võime ainult aimata, milliseid probleeme see sellal kaasa tõi.

(Asjad, milleta Põhjalas ei saa. Põdrarangid. Või vähemalt nii mina, võhik, neid nimetaksin)

Sarnaselt setodega, kelle maadele 15. sajandi lõpul samuti Petseri õigeusu klooster asutati, tõi ka koltasaamide ellu suured muutused Tartu rahuleping. See polnud sedapuhku siiski mitte Eesti-Vene lepe, vaid Soome ja Nõukogude-Venemaa vaheline rahulepe, mis allkirjastati Eesti Üliõpilaste Seltsi majas 14. oktoobril 1920. Soome sai Petsamo piirkonna endale, aga oluline osa koltasaamide põdrakarjamaadest, jahimaadest ja kalavetest jäi Venemaa kätte. Paratamatult tekitas see pingeid. Petsamo niklimaardlad olid strateegiliselt tähtsad loodusvarad ning põhja kolis palju soomlasi, nii et põlisrahvas jäi peagi selgesse arvulisse vähemusse.

Uus õnnetus tuli Teise maailmasõja näol. Esmalt tabas maad Talvesõda (1939–1940), mille käigus Soome suutis küll Nõukogude armeele väga valusalt vastu kärssa anda, kuid pidi siiski loovutama agressorile Karjala kannase koos Viiburi linnaga, Salla piirkonna Põhja-Karjalas ning koltasaami aladest Kalastajasaarento poolsaare. Pärast Jätkusõda (1941–1944) oldi sunnitud ära andma ka kogu Petsamo piirkond, millega Soome kaotas täielikult ligipääsu Põhja-Jäämerele. Annekteeritud ala elanikud Petsamo, Suonikylä ja Paatsjoe küladest asustati ümber allesjäänud Soome. Suonikylä koltad toodigi elama Sevettijärvi külla. Saamimaad muserdas korralikult veel päris maailmasõja lõpus puhkenud Lapi sõda soomlaste ning Saksa vägede vahel, kes seniajani olid Põhja-Fennoskandias Norra okupeerijate ja Soome liitlastena oma huvides toimetanud. Sõja käigus hävitati suur osa Soome põhjaalade niigi haprast infrastruktuurist. Need sündmused ei teinud koltade elu põrmugi lihtsamaks ning järgnevate muidu rahulikumate aastakümnete jooksul esitasid koltad – sarnaselt paljudele-paljudele väikerahvastele – endale kas teadlikult või alateadlikult korduvalt küsimuse, kas on üldse mõtet iseendana jätkata või peaks veidigi mugavama eluolu nimel pigem hakkama kellekski teiseks. Eriti noored otsustasid tihtipeale kodukandi jätta, et leida uus elu mõnes suuremas linnas.

(Suõ'nnjeisiid'a ehk Suonikylä vanema põlve koltad. Tartu rahulepingu tagajärg neile inimestele oli see, et nad olid sunnitud hülgama oma vana talveküla. Foto Sevettijärvi Pärimuskojas)

Aga koltad ei murdunud. Sevettijärvis asutati kool, kliinik ja kabel. 1970. aastatel, mil üle kogu Saamimaa (noh, Nõukogude Liidu ikke all ägav osa siiski välja arvata) levis rahvusliku ja poliitilise eneseteadvuse tõusulaine, loodi ka koltasaami kirjakeel.  Sarnaselt inari keelega piirdub kolta keele kõnelejate ring tänapäeval umbes 300 inimesega. Laste keelepesa püüab siiski kindlustada, et ka noorem põlv sellesse ringi kuuluks. Avaldatakse raamatuid (ostsin külakeskusest mälestuseks lasteraamatu „Tu’rrvuei’vv da peärna”, mille täpse tõlke annan siis, kui keele selgeks õpin) ja aastakirja „Tuõddri pee’rel”.

(Sellest lektüürist läbinärimine võtab veel omajagu aega...)

Sevettijärvi surnuaeda minnes tuleb meeles pidada, et värav kindlasti enda järel kinni saaks. Kuna mitmed hauaplatsid on väga kaunilt helehalli põdrasamblikuga haljastatud, võivad ringihulkuvad põhjapõdrad nad pikemalt mõtlemata pintslisse pista. Nii on kusjuures mõnikord juhtunud. Suurem osa Sevettijärvi inimestest on õigeusklikud ja neil on venepärased perenimed. Mõnele hauale oli asetatud põhjapõdra sarved, aga miks, seda ei oska ma öelda. Petsamo Püha Trifoni kirik on väike ja iga nädal siin teenistust ei peeta. Leidsime seinale riputatud ikoonide seast omakandiinimese – piiskop Platoni (kodanikunimega Paul Kulbusch), kes hukkus märtrina 14. jaanuaril 1919. aastal Tartus enamlaste käe läbi ning kes on usule kindlaks jäämise tõttu tunnistatud pühakuks. Ilmselt on Sevettijärvi kogudust väisanud külalised Eestist, kes on ikooni siia kingituseks toonud.

(Sevettijärvi Püha Trifoni kirik väljast ja seest)

(Kirkad põhivärvid on saami rõivastele väga omased. Nii ka sellel altarirätil)

(Tore on Tartu inimesi ka kohata. Piiskopmärter Platoni ikoon kirikus)

Sevettijärvist surusime veelgi põhja poole, et ületada järgmisel hommikul Soome-Norra riigipiir ning lisada Sirgutii esinemisnimekirja veel üks riik. Õhtul jäime ankrusse Kirakkajäu’rri järve läheduses olevasse majutuskohta. Käisime Tiinaga järve ääres loodust vaatamas ning kavatsesime ka ujuma minna, aga see ei tahtnud esiotsa väga hästi välja tulla. Hoolimata tõeliselt selgest veest ja mõnusalt liivasest põhjast, oli Kirakkajäu’rr kõige külmema veega järv, mida ma oma nahaga tundnud olen. Veerand kraadi veel ning ta oleks ilmselt jääs. Kuna veepiiri ääres paljalt passimine ei tulnud ründavate sääskede pärast kõne alla, siis ma ikka viimaks käisin ka põgusalt vees ära. Aga tõesti vaid põgusalt. Panime telgi metsa, tunnistasime kesköist päikest ning vajusime unne, et järgmiseks tähtsaks päevaks taas valmis olla.

(Mõtiskelu Kirakkajäu’rri veerel. Niipalju kui sääsed lubavad)

(Keskööpäike on päriselt olemas)


NORRA KUNINGRIIK – SAAMID, VIIKINGID JA KVEENID. NING EESTLASED

Jõudnud meie reisi viiendal päeval viimasesse Soome külla Näätämösse ja võtnud veidi kütust juurde, ületasime Euroopa Liidu piiri ning saabusimegi Norra Kuningriigi Finnmarki maakonda. Selgitasime paarile huvi tundvale tolliametnikule loodetavasti piisavalt veenvalt, et oleme kontsertreisil vandersellid, kellel midagi deklareerida pole, küll aga on tulemas show, ning sõitsime otsejoones Sør-Varangeri vallas asuvasse Kirkenesi linna. Grenselandmuseet (Piirimaamuuseum) oli olnud nõus meie muusikat võõrustama. Muuseumi mänedžer Berit oli teinud Sirgutiile tõhusat reklaami nii ajalehes kui ka koolis ja eakatekeskuses, nii et kuulajaid oli kogunenud mitukümmend. Teiste seas oli ka kohaliku lehe ajakirjanik, kes sündmusest hiljem päris muheda tagasivaate kirjutas.

(Grenselandmuseet – Meie kontsertpaik Norras)

(Sirgutii Norra meedias)

(Mäng!)

Reisi ilmselt üks suurimaid üllatusi tabas meid vahetult pärast esinemist, kui publiku seast astus ligi üks mees, kes tänas meid sulaselges maakeeles kena kontserdi eest. Meie rõõmsa imestuse ja huvitundmise peale tutvustas ta end – tema nimi oli Igor – ning selgitas, et on pärit Vladivostokist ning elab hetkel Norras. Eesti keel tulnud aga sellest, et tema vanaisa elas enne II maailmasõda Eestis ning seetõttu hakkas ka Igor ise eesti keele vastu huvi tundma. Elu on seiklus, ma ütlen!

(Ka maailma veerel kuuleb eesti keelt)

Grenselandmuseet tutvustas nii piirkonna vanemat ajalugu ja saami eluolu, Kirkenesi linna tõusuaastaid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui ka II maailmasõja heitlikke aastaid ja kohalikku maavarade ekspluateerimise lugu. Põhja-Jäämere rannik asustati niipea, kui suure jää viimased tugipunktid olid jäänud Skandinaavia poolsaare kõrgematele tippudele (kusjuures juulikuist lund ja jääd nägime teel Näätämöst Kirkenessi siin-seal meiegi). Juba umbes 10 või 11 000 aastat tagasi – laias laastus samal ajal, kui asustati Eesti! – liikusid mööda Norra rannikut põhja söakad inimesed, et küttida hülgeid ja püüda merekalu. Ühe Põhja-Norra leiukoha järgi on arheoloogid hakanud nende jäetud muistiseid ja asju kutsuma Komsa kultuuriks. Sügavale sisemaale lõikuvad fjordid olid neile igatahes väga meelepärased. Nägime mõnda kiviaegset eset ka muuseumis, nii et jutt Põhja-Jäämere rannaäärse asustuse iidsusest tundub vastavat tõele.

(Mõned kiviaegsed majapidamisriistad Piirimaamuuseumis. Kammitempliga potid ja varreuaguga kivikirved on küll tükk maad nooremad kui mainitud Komsa kultuur, ent siiski tõend Põhja-Jäämere äärsest elust vanal heal ajal)

Kirkenesil on mitmeid nimesid. Soome/kveeni keeles Kirkkoniemi, põhjasaami keeles Girkonjárga. Eesti keeles võiks see niisiis olla Kirikuneeme. Siin Bøkfjordi ääres elab kokku umbes 3500 inimest, lähedusse jääb suur Varangerfjord. Kui vaprad meresõitjad viikingiajal mööda rannaveert tasahilju kirdesse ja itta seilasid, võisid nad just sellistes avamere tuulte eest varju pakkuvates paikades ööseks laagrisse jääda või joogiveevarusid täiendada.

 (Tänapäevane Kirkenes)

(Eesti keeles kõlaks Kirkenes Kirikuneeme, lõunaeestilikult Kerigoneeme või Kerkoneeme. Siin siis kirik ise ka)

(Poliitiline manifest ei vaja kommentaari)

Üks selliseid sõitjaid elas 9. sajandil Hålogalandil (Norra rannikul põhja pool polaarjoont kuskil Tromsø kandis, aga Kirkenesist tükk maad edelas) ning tema nimi oli Ottar. Võib-olla oli temasuguseid rohkemgi, aga Ottari elust teame me tänu sellele, et 890. aastal külastas ta Inglise kuningat Alfredi ning viimane lasi tema huvitava jutu üles kirjutada. Norralastest elas Ottar enda sõnul kõige kaugemal põhjas, sealt edasi olid saamide pärusmaad, kes talle loomanahkade, linnusulgede, morsakihvade ja köite näol andamit maksid. Ottaril endal oli üsna vähe koduloomi, kui välja arvata 600 kodustatud põhjapõtra. Mõnikord käis ta kaaslastega vaalapüügil ning ükskord oli võtnud ette reisi kaugemale põhja poole, et näha, kui kaugele maa üldse ulatub ja kes seal elab. Ühtlasi lootis ta leida rohkem morskasid, sest nende kihvad ja tugev nahk olid sellal heas hinnas.

(Neidenfjord on koht, kus Põhja-Jäämeri sirutab ühe oma paljudest haarmetest sügavale Skandinaavia poolsaare sisse)

Alguses sõitis Ottar niisiis tükk maad põhja või õigemini kirdesse, kuni rannajoon käänas ida poole. Siin mööduski ta hilisema Kirkenesi asukohast, kus sellal võisid veel ringi liikuda vaid saamide esivanemad. Jõudnud niiviisi kaarega teisele poole Skandinaavia poolsaart, ootas Ottarit ja tema laevkonda Valge meri ja Biarma, mille nimi viitab Permile ja selle rahvastele, peaasjalikult komidele. Põhjala oli kuulus oma nunnude karvaste loomade – oravad, nugised, sooblid ja koprad – pärast, kelle koheval karusnahal oli nii Lääne-Euroopas kui ka araabiamaades väga hea minek. Seetõttu ei põlanud Ottari-taolised ettevõtjad reisiriski paljuks.

(Arvukad paadid fjordil tõendavad, et norrakad on endiselt mererahvas)

(Merefauna kuldliikmed - nuivähid. Kinnituvad kõigele, millele saavad. Sealhulgas ka laevakeredele. Laevnikud eelistaksid, et nad kinnituksid ainult kividele)

Meresõitja ja kaupmehe Ottari seiklused köitsid rohkem kui tuhat aastat hiljem ühe Eesti kirjaniku, tulevase presidendi tähelepanu. Lennart Meri oli samasugune hull rändaja nii ruumis kui ajas. Raamatus „Virmaliste väraval” (1974) pajatab ta oma Arktika-retkest ning meenutab selle kestel paljude ajalooliste maadeavastajate tegemisi põhja meretee ehk Kirdeväila otsinguil. Ottar ongi üks esimesi, keda Meri selles seoses mainib, kuid Meri läheb veel kaugemale, nimetades vana viikingit ka esimeseks soome-ugri võrdleva keeleteaduse rajajaks. Nimelt leidnud Ottar, et finnid (vanades allikates nimetati sedasi tõenäoliselt saame) ja Biarma elanikud rääkisid üht ja sama keelt.

Kuna ma ise keeleteadlane pole, siis on mul seda väidet keeruline kommenteerida, kuigi pean usutavaks, et tuhatkond aastat tagasi ei kõlanud saami ja komi (või mõne muu soome-ugri rahva kõnepruuk) teineteisele siiski enam väga sarnaselt. Aga kes teab, ehk oli Ottar väga tundliku keelenärviga ja leidis, et sarnasused on piisavad, rääkimaks ühisest keelest.

Ahjaa, ühest rahvast tahtsin ma veel kõnelda. See pole just väga laialdaselt tuntud või väljapaistev, ent Kirkenesis leidsin neist siiski vähemalt ühe jälje. Nimelt oli ühel jalakäijate tänaval suurendatud foto põhjapõtra lüpsvast naisest ja looma samal ajal kinni hoidvast poisist. Foto alune tekst selgitas, et noormees on kveen. Kveenid on Soomest sajandite jooksul põhja rännanud inimesed, kes 19. sajandiks moodustasid Finnmarki ja Tromsø maakondades märkimisväärse rahvastikurühma. Neid meelitasid näiteks kasvav kalatööstus, samuti oli siit hõlbus võimalusel/vajadusel hüpata mõnele Ameerikasse sõitvale laevale. 

(Kirkenesi tänavail leiduv tunnismärk kveenidest mustvalge fotograafia aegadel. Põhjapõdra lüpsmist põhjarahvad väljaspool Skandinaaviat eriti ei harrasta)

Sarnaselt Tornio oru Soome päritolu rahvaga jäid kveenid Soome emamaal toimuvatest rahvuslikust liikumisest ja kõigest sellega seonduvast kõrvale ning nende keelepruugis on tänaseni säilinud mõndagi vanapärast. 19. sajandi lõpupoolel ja enamikul 20. sajandist oli sõna „kveen” veidi halvustav maik, mistõttu sarnaselt koltasaamide ning tuhandete teiste etnostega üle maailma tabas ka kveeni kogukondi sisemine ja välimine surve hakata kellekski teiseks. Viimase mõnekümne aasta jooksul on aga kveenide eneseuhkus taas pead tõstmas ning nad on loonud mitmeid oma kultuuri ja iseteadvust hoidvaid institutsioone – Kveeni Instituudi, Norra Kveenide Organisatsiooni jne. Kveeni keele oskajate arvu hinnatakse umbmääraselt 2000 ja 8000 vahele.

TAGASI LÕUNASSE

Kirkenesist sõitsime veel samal pärastlõunal tagasi Soome, tehes peatuse vaid Neidenfjordis ujumiseks (jah, reisi peaeesmärk ujuda Põhja-Jäämeres sai sellega täidetud!) ja Neideni jõe kohiseva kärestiku imetlemiseks. Öö veetsime viimast korda inarisaami asualal Ivalos ning järgmised kaks rännupäeva veetsime juba soomlaste maadel. Viimase päeva õhtul oli meil reisi neljas ja viimane kontsert Lõuna-Savos Mikkeli linnas. Kohalik Eesti selts „Mihkel” oli korraldanud toreda õhtu ning mis seal salata, täismajale mängida on ikka päris mõnus! Muide, ka Mikkeli esinemispaiga sein oli kaunistatud kahe saami nõiatrummiga, millest üks oli küll millegipärast riputatud nii-öelda pea alaspidi. 

(Sellistel hetkedel aimad, et looduse kõrval on inimene ikka endiselt üks pisike mutukas)

(Kaks pisikest mutukat loodusstiihia kõrval)

 
(Tuuri lõpukontsert Mikkelis. Higine, hoogne, äge)

(Ka Lõuna-Soomes leidsime siit-sealt vihjeid Saamimaale. Nõiatrummid Mikkelis)

Viimase öö veetsime Mikkeli lähedal sopilise Tarsalanjärvi ääres. Tegime Tiinaga järvel väikese paaditiiru ning avastasime järve puistatud saarekesi. Järgmisel päeval tegime Mikkelis pisut lähema tutvumisjalutuskäigu. Leidsime näiteks 12.–13. sajandi matusepaiga kohale rajatud kabeli. Lähiajaloo huviliste jaoks on Mikkeli tuntud Talvesõja aegse sõjaväe peastaabi asukohana, mis oli osaliselt halli kalju sisse peidetud. Siis veeresime Helsingisse ja laev viis meid tagasi Maarjamaale.

(Soome-ugri naine paadiga ürgvetel)

(Mikkeli linnas on üks tore vana kabel, mille all maa sees puhkavad selle Lõuna-Savo maanurga inimesed. Nemad elasid 12.–13. sajandil, ajal, mida Soome ajaloos nimetatakse ristisõdade perioodiks)

* * *

Mida siis Saamimaast kokkuvõtvalt öelda? Need kaheksa päeva, millest päris-Saamis veetsime neli-viis, on selle avara maa avastamise jaoks selgelt piiratud, aga sellegipoolest intensiivsed. Kesksuvine avastusretk pakkus polaarpäeva ja sääski, kuid sügis, talv ja kevad pakuksid kindlasti samavõrra eredaid hetki. Loodus ja aastaajad on seal ikka üksjagu erinevad meile harjumuspärasest keskkonnast. Inimesed – omanäolise ajalooga ja kohastumustega, kuid siiski inimesed. Ütleksin isegi, et meile palju lähedasemad, kui me pelgalt kaardile vaadates arvama kipume. Mitmed „äratundmiskohtumised” igatahes kinnitasid seda muljet.

Ja et kas ma tahaksin sinna veel minna? Jah!