Rosma linnamägi ja teised

Jõulu ja aastavahetuse vahele jäävad mõned hingetõmmet pakkuvad päevad. Eks igaüks teab, kuidas neid enda jaoks kõige õigemini tarvitada (ja kas on üldse võimalust ise otsustada). Minu puhul töötab akude laadimiseks metsaminek. Argikeskkonnast väljumine aitab mõtteid korrastada ja uusi plaane setitada. Sellepärast rändan ma sageli päris üksi, valin endale ise teid ja radu, ei kõhkle teinekord ebamugavustesse tungida – sest teadupärast algavad mugavuse hülgamisest kõik ägedad asjad. Teinekord aga võtan kampa hea reisikaaslase või mitu, kellega koos kõiki neid ägedaid asju kogeda.

Seekordset aastalõpu väljasõidu seltsilist koera olen juba tutvustanud oma Alutaguse ja -esise meenutustes. Tal on matkamiseks sobilikud pikad jalad; lisaks leidsin, et ta võiks oma varjuloleva võhma mõne hea kilomeetri peal rakendada. Meie igapäevased jalutuskäigud kipuvad muidu piirduma vaid maja ümber lonkimisega, mis sääraste füüsiliste võimetega peni jaoks on selge alaekspluateerimine. Nii hüppasime ühel hommikul rongile ning sõitsime Põlvasse, et tutvuda Kagu-Eesti muinasaja peatükiga, mis kõneleb Rosma linnamäest ja selle lähiümbrusest.

Põlvast läbi jalutamine võttis umbes tunni, selle jooksul hakkas viivuks koguni lund sadama, kuid purgaaks veel ei keeranud (seda kogesime alles õhtupoolikul). Rosma oli hästi rahulik ja vaikne, isegi umbusklikke aiataguseid koduvalvureid kohtasime vähe. Linnamäge oli lihtne üles leida, sest tee on päris normaalselt viidastatud ja, noh, eks ole seal ka varem käidud.

Vahetult enne mäkketõusu võttis meid vastu vana muinsuskaitsetahvel, mille järgi asub mäenõlval I aastatuhande asulakoht. Veidi kallaku peal ja liiatigi mäe põhjanõlval (millal siin elajad küll päevavalgust nägid?) ta ju asub, aga samas miks ka mitte. Näib, et vähemalt joogi- ja majapidamisvesi oli mäealustel elanikel siitsamast võtta, nagu paistab praeguseks kraavisängi suunatud veesoonest. Siitsamast tõusis rada üles linnusele – vanal ajal küllap lage, kuid uuel ajal palumetsaga kaetud.

(Vahetult enne linnamäele ronimist tuleb läbi jalutada muinasasulakohast) 

Paljudel muinaslinnustel looklebki tee üles väravani päripäeva kurviga ning sellel on oma militaartehniline põhjus. Kuna muistsetel aegadel oli suurem osa inimesi paremakäelised, siis hoidsid sõdalased relva enamasti paremas ja keha kaitsvat kilpi vasakus käes. Päripäeva kurviga sissepääsutee puhul jääb potentsiaalselt pahade mõtetega vennike linnuse poole oma kaitsmata küljega ning linnusesviibijad võivad valli pealt ennetada tema mõtete teokstegemist. Halvasoovija neutraliseerimiseks kõlbasid küllap kõik lahendused – kivid, tuli, keev vesi ja tõrv, terava otsaga esemed jms.

(Linnusele tõusev rada on päris järsk. Väravateni jõudes vaenlane juba veidi lõõtsutas, see aga andis kaitsjatele eelise)

(Linnamäe põhjavärav. Kas selle juures ka millalgi päriselt taplust peeti?)

Turvalisuse tugevdamiseks oli Rosma mäelae serv millalgi piiratud ühtlase ringvalliga, millesse ehitati kaks väravat. Sisenesime linnusesse põhjapoolsest väravast. Mäletasin varasemast ajast kogu mäge katvat mõnusat samblast metsa, sellepärast oli mu üllatus suur, kui vastu vaatas üsna segane kombinatsioon lageraiest ja tuulemurrust. Tähendab, suurem jagu mäe laest ja nõlvadest oli puudest puhtaks raiutud ning kasvama olid jäetud vaid väike tukk künka põhjaosas, aga hiljutised sügisesed tormid olid sedamoodi pääsenud kasvamajäetud mändidele segamatult ligi ning neid koos juurtega hulgaliselt ümber lükanud. Selge see, et linnuse muinaskultuurkihtki kannatas oluliselt. Ega metsaraiujad ka just mäge paitanud –  harvester või kuidas iganes seda narri vanarauda kutsutakse, oli pressinud end läbi linnuse lõunavärava nii toorelt, et muinasvallide küljed pudisesid. Kuigi ma tean, et selliste tegudeni viib inimestes pesitsevad madalad tungid, millel nimeks (kasu-) ahnus ja ignorantsus, on vahepeal ikkagi natuke kurb.

(Rosma linnus on päris lahmakas, seetõttu jätab ka lageraie kuidagi eriliselt määratu ja troostitu mulje)

(Lageraie serva kasvama jäetud pedajad olid tormituultele kerge saak, samuti hapra samblakorra ja juurte all siin-seal säilinud kultuurkiht)

(Linnuse lõunavärav polnud ehitatud metsaveomasinate mõõtmeid arvestades, aga masinatel ju oma aru peas pole)

Aga selleks, et ignorantsus meid kõiki oma okastraatse haardega lämmatada ei suudaks, peaksime veidi püüdma vaadata ajas tagasi, mõistmaks, millist rolli on Rosma siinkandi ajaloos üldse mänginud. Pea ainsaks allikaks on 2007. aastal Heiki Valgu juhatatud väljakaevamised, mis esmakordselt heitsid valgust linnuse vanuse kohta. Mõned kaevamistel leitud kangakoejäljendiga savinõutükid (ehk tekstiilkeraamika) ja söestunud piirdeaia jäänused vihjavad, et mägi kindlustati juba millalgi eelrooma- või rooma rauaajal. Eesti linnuste seas on Rosma oma 4000 ruutmeetriga üks avaramate seas. Paar tuhat aastat tagasi tähendas nii suure ala kaitsetaraga piiramine väga suurt tööd (ikkagi oma 350 meetrit), aga ega muinasinimesi ka alahinnata ei tohi – võib-olla tulid nad selle väljakutsega toime mängleva kergusega.

Mäel on (võimalik, et pärast pikemat pausi) toimetatud ka eelviikingi- ja viikingiajal ja hilisrauaajal. Hoonejäänuseid kultuurkihist seni leitud pole ning suurem osa õuest oli ilmselt niikuinii lage, kuid valli lähedalt leitud tulease ja mõned hilisemad potikillud pajatavad samuti siinsest igapäevaelust. Ehk asendati just millalgi päris rauaaja lõpus puittara liivast ringvalliga. Üllatuslikult andis vallilt pudenenud kaitserajatiste söestunud jäänuste analüüs tulemuseks 13.–14. sajandi, mis kaevamisaegsete teadmiste valguses tundus liiga hiline, et olla täielikult usutav. Aga kuna Rosma pole meie maal siiski päris ainus keskaja vihjetega muinaslinnus, siis ei saa päriselt välistada võimalust, et siin Põlva kandis võis vana linnus ja sellega koos ka vana pealikusuguvõsa hoida oma võimu isegi pärast ristisõda. Vähemalt mõnda aega. Samas võib ka olla, et viimased kindlustustööd viidi Rosma linnusel kiirkorras läbi just sõja päevil ning kuna linnus jätab tervikuna veidi lõpetamata üldmulje, siis võidi see hüljata vahetult pärast sõja lõppu ja uute maaisandate võimulesaamist. Need küsimused jäävad õhku rippuma.

(Siit näeb linnuseõue ümbritsenud ringvalli eriti selgelt. Mõnes kohas vaid meetri kõrgune, väravate juures üle kolme meetri) 

(Linnamägi lõuna poolt vaadatuna. Tegelikult ikka päris suur, kas pole?)

Linnamäelt laskusime veel korraks alla Peri oja äärde, mis võis muistseil aegadel kanda ka kohaliku veeteekese rolli, ühendades linnuserahvast Orajõe ja Ahja kaudu laiema veeteede võrgustikuga. Tagasi tulles tahtsin veel ära näha paar kääbast, mis asuvad kõigest mõnisada meetrit linnusest põhja pool Rosma külahoonete juures. Neid ümmarguse põhiplaaniga kääpaid pole küll kaevatud, kuid väljanägemiselt esindavad nad tüüpilist eelviikingiajal Kagu-Eestis levinud kalmevormi, kuhu peamiselt sängitati surnute põletatud luud koos väheste esemetega. Kunagi võis kääpaid Rosmas rohkemgi olla. Nende kahe säilinud kääpakünka ülesotsimiseks tuli meil koeraga pugeda ebameeldivalt tihedasse tihnikusse, aga tänu oma vaprusele leidsime iidsed matmispaigad üles. Selle tõestuseks olgu siin paar fotot.

(Linnuse all voolav Peri oja võiks eriti kevadvete ajal mõnda madala põhjaga paati kanda küll)

(Võserikus peitis end kääbas...)

(... ja teinegi. Neisse on sängitatud ilmselt mõnede linnuses või selle all elanud inimeste maised säilmed)

Tagasiteel Põlva raudteejaama möödusime 1460.–1470. aastatel ehitatud Põlva Maarja kirikust. Selle fassaadi müüritud kiviristid näevad samuti väga keskaegsed välja. Tõenäoliselt pole aga tegemist sugugi esimese pühakojaga, ehkki varasema ajaloo osas on allikad väga ebamäärased. Olgu Põlva esimese kiriku ehitusaastaga, kuidas on, igatahes tundub usutav, et selle ehituspaiga valikul mängis oma rolli läheduses asunud Rosma linnamägi kui endisaegne võimukeskus. Selliseid muinaslinnuse ja keskaegse kiriku lähedasi paare leidub Eestis teisigi – Rõuges, Otepääl, Suure-Jaanis ja mujal. 

(Põlva kirik kui järjepidevuse tunnismärk Rosma-Põlva kandi ajaloolisest tähendusest)

Irboska nulk

Virumaast olen ma praeguseks kirjutanud terve eepose jagu reisikirju ning selle peamine põhjus lisaks asjaolule, et Virumaal on palju huvitavat avastada, on minu Viru paesesse pinda ulatuvad juured. Need pole aga ainsad. Minu teised juured ulatuvad Setomaa paesesse pinda, kuid kirjutanud olen sellest kandist seni vähem. Neisse paigusse on ka tunduvalt keerulisem ligi pääseda, kuna nad asuvad praegu teises riigis. Samas on tegemist siiski ülimalt põneva maanurgaga – kohati ulatub ajalooliste objektide tihedus ruutkilomeetril astronoomilistesse suurusjärkudesse. Nii et kahtlemata väärt tutvumiseks ja tutvustamiseks.

Võib-olla hakkab mõnel eelnevat lugedes peas põlema tulipunane alarmlambike, sest Setomaa on ju kaugele kuulus oma liivakivipaljandite ja liivaste palumetsade, mitte paekivi poolest. Aga näed sa, Setomaa on mitmekülgne maa ja temas leidub ka päris palju paekivi. Eesti poolel seda küll napib, piirdudes peamiselt vaid Tiirhanna kandiga, aga Vene poolel, eriti Irboska ümbruses, on paekivi maailma kõige tavalisem asi. Mõni ime siis, et paljud majad, kirikud ja tsässonad, linnustest ja muust taolisest rääkimata on seal just nimelt paekivist üles laotud.

(Korsuni Jumalaema tsässon ja kivilinnus esindavad Irboska krohvitud ja krohvimat paearhitektuuri näiteid)

Tänavu oli mul üle mitme aja taas võimalus oma esivanemate mängumaid uuesti tundma õppida ning seda võimalust kasutasin ma nii palju kui vähegi sain. Seetõttu pole praegune reisikiri meenutus ühest konkreetsest ringkäigust, vaid koondpilt mitmest lühikeste vahedega tehtud sõidust, millest igaüks panustas ivakese kogupilti. Päris kronoloogilisse järjestusse neid panna ei saa, sest teema läheks väga sigri-migriks ära, aga katsume kuidagi loogilist joont hoida.

(Paigad, kus ise käisin ja millest siin lähemalt juttu tuleb. Kaart on Google'i oma ning mitte kuigi detailne)

Niisiis...

Peatükk 1. Irboska

Ühele Setomaa kaheteistkümnest nulgast nime andnud alevik peab ju millegi poolest silma paistma. Rahvaarv see olla ei saa, ehkki tegemist on Petseri rajooni suuruselt kolmanda asulaga (Petseri ja Vahtsõ-Irboska järel). Soojal ja tööpäevavabal ajal on Irboska tänavad rahvarohked, sest siia tulevad guljaitama inimesed Pihkvast ja mujaltki. Neid kõiki tõmbab paiga üsnagi apetiitne loodusmaastik ja ajalooline miljöö. Mõlemat jagub kamaluga.

Käisin Irboskas tänavu kaks korda – esmalt märtsis tädiga ja teine kord üksi oktoobris. Varem olen seal samuti ringi kolanud, seepärast ei võtnud kaugema mineviku tunnismärkide leidmine nüüdki palju aega. Irboska muististe paraadi kõige olulisem nina on ürgoru vasakkalda maanina, kuhu juba ammu aega tagasi ehitati korralik linnus. Tema ülesleidmiseks tuleb jalutada läbi aleviku ja õigeusu kalmistu põhja suunas, kuni kraav ja kõrge paekivivall teele ette jäävad. See ongi linnus, rahvasuus ja kirjanduses tuntud kui Truvori linnamägi [1].

(Surnuaia piiriks on Irboska muinaslinnuse vallikraav)

Truvorit teame juba Pihkva reisikirjast viikingite Rjuriku ja Sineuse vennana, kes kolis Kiievi kroonika „Jutustus möödunud aegadest” järgi 862. aasta paiku Russi riigi valitsemiseks Irboskasse (въ Изборстъ) elama. Nagu juba teame, on arheoloogid ja ajaloolased tänapäeval pigem seda meelt, et kroonikas mainitud Irboska võis tegelikult olla hoopiski Pihkva, mis asub viikingiaegsete kaubateede suhtes märksa soodsamas asukohas. Tõsi jah, Irboska linnus paikneb veetee tupikus – siitkandist saavad küll alguse allikad ja ojad, mis toidavad ilusat Irboska järve, mille veed voolavad mööda Shodnitsa jõge piklikusse Mõla järve, millest omakorda viib Optjoki jõgi nad Pihkva järve. Aga kuigi Irboskal on Pihkva järve kaudu veeühendus Velikaja jõe ja Pihkva linnusega, siis temast lõuna poole pole laevaga erinevalt Pihkvast küll enam kusagile edasi sõita. Nii et strateegia ja logistika mõttes jääb Irboska Pihkvale tõepoolest alla ning pole imestada, kui Truvor tõepoolest tegi elupaika otsides valiku viimase kasuks.

(Irboska ehk Gorodištše (Linnamäe) järv linnuselt vaadatuna. Sisuliselt veeteede lõpp-punkt) 

Sellest hoolimata on alati jagunud neid, kes just Irboska kauneid oruvaateid on pidanud kõige armsamateks. Sarnaselt Pihkva Kromiga on Irboskaltki leitud arheoloogiliste kaevamiste käigus tõendeid pea kõigist võimalikest ajaperioodidest. Kivitalvad nooremast kiviajast ning auguga kivikirveste tükid vanemast ja nooremast pronksiajast, samuti rooma rauaaega dateeritud keraamikakillud. Oru all järve ääres on inimtegevuse jälgi koguni keskmisest kiviajast – küllap eelistasid esimesed Irboska kandi asukad elada kalavetele võimalikult lähedal, ilma et oleks pidanud pidevalt mäest üles-alla trampima. Oruperved on siinkandis muide tõeliselt järsud, hulga äkilisemad kui Eestis üldiselt tavaks.

(Linnuseks on valitud Irboska ürgoru neemikuna esile ulatuv nukk. 17. sajandil, kui linnamägi ise juba aastasadu tühjalt seisnud, ehitati sellele Püha Nikolause kirik, teine samanimeline Irboskas)

Rooma rauaajal võidi linnuseneemikut täiendada mingil moel ka lisakaitserajatistega, aga hilisem arendustegevus on ilmselt kõik jäljed neist maamunalt pühkinud. Suuremaks kirvetööks läks kuskil 7. sajandi paiku ehk põhimõtteliselt eelviikingiajal – muutunud ajad vajasid korralikke kindlustusi. Ilmselt tasus investeering ennast ära, sest linnus eksisteeris sama koha peal 14. sajandi hakuni välja. Esialgu ei pruukinud ta küll olla nii suur kui praegu näha. Arheoloogilistel kaevamistel on aimatud jälgi savist kuhjatud lõunavallist, mis võidi hiljem tasandada linnuse laiendustööde käigus. Kõik uurijad pole selles aga sugugi ühel meelel ning on ka oletatud, et esialgne paekivimüür kaitses linnust täpselt samas kohas, kus hilisem kuue meetri kõrgune paekivivall, mis praegugi kantsi lõunast piirab. Linnuse edelaosas on välja kaevatud ja rekonstrueeritud väravakäik. See meenutab mulle kohe suve alguses külastatud Varbola linnuse vägevat mitmeosalist väravat, mille kõrval Irboska nähtavasti tunduvalt varasem sissepääsukoht tundub ikka päris tagasihoidlik.

(Lisaks paekivist vallile kindlustasid linnust kindlasti ka puitseinad. Harjal seises betoonist kamakas on muide Eesti-aegne linnuste kaardi aluspostament, millelt pronkskaart ammu kadunud. Uuel ajal on sellele pandud odavamast materjalist venekeelsed infotahvlid)

(Rekonstrueeritud väravakäigu varikatus on nii madal, et pikemat sorti sõdalane või hobune ilma kummardamata sisse ei pääsegi. Pole teada, kas nii oli ka muistsetel aegadel või mitte)

Linnuses elav rahvas majutus väikestes palktaredes, millel olid puit- , savi- või muldpõrandad ning mida köeti jahedal ajal soojaks kivikeriste või savikummidega ahjudega. Elatist teeniti kõikvõimaliku metallitööga, küllap ka mingil määral põllulappide harimise ja järvest kala püüdmisega. Keegi kõrgemal aujärjel tegelane võis end neist madalatest ja määrivatest tegevustest säästa ning keskenduda valitsemisele, diplomaatiale ja ärile. Kaheksa maha pillatud (ja arheoloogidel leitud) araabia maades vermitud münti reedavad Irboska kuulumise viikingiaegsesse Põhjalast Orienti küündivasse kaugkaubandusvõrgustikku. Keegi igatahes võis endale peenraha kaotamist lubada.

(Näha, et ka potikilde on maha pillatud. Tuhatkonna aasta jooksul pole ka keegi vaevunud neid üles korjama) 

Linnuse põhjapoolses nokatipus pole viikingiaegseid hoonejäänuseid leitud. Vene arheoloogi Valentin Sedovi arvates oligi seal üks lage plats, kus peeti koosolekuid ning talitati usutoiminguid ja muud säänest. Teine arheoloog Sergei Beletski pakkus, et tegelikult oli ka see jagu linnusest hoonestatud, kuid neist pole lihtsalt midagi säilinud. Nii ei teagi me, kas linnuse pealik kõva hõbeda kokkuajamise kõrval aeg-ajalt midagi ka oma rahvaga arutas või pidas ta seda tühjaks vaevaks ja vaimunärimiseks.

(Kogu see roheline väli on linnuse hooviala. Tagumine ots on tekitanud küsimusi - kas see oli hoonestatud või asus seal hoopis plats kogukondlikeks tegevusteks?)

Ehkki Venemaa kirjutatud ajalugu ulatub ajas kaugemale kui Eesti oma, pole kroonikad mäletanud Irboska esimesi ninamehi. Varauusaegse pärimuse järgi olnud Irboska rajajaks Novgorodi vürsti Gostomõsli poeg Sloven, kel omakorda poeg Izbor. Jutt tundub aga ajaloolise sulatõe jaoks veidi liiga ilusana. Esimesena ilmub rambivalgusse alles skandinaavlane Truvor 862. aasta paiku, kuigi temagi seost Irboskaga oleme juba varem kahtluse alla seadnud. Hilisem rahvapärimus ei lase end aga kahtlustest segada, vaid ütleb, et peale üürikest Irboska karjääri hinge heitnud Truvor maeti linnusevalli taha kalmistule. Tema hauale püstitati koguni üle kahe meetri kõrgune kivirist, „Truvori rist”. See rist on seal tänaseni tõepoolest alles, kuid on valmistatud tegelikult alles 14.–15. sajandil. Pealegi polnud ei Truvor ega suure tõenäosusega ükski teine irbosklane toona veel kristlane ning matmiskombedki hilisematest sootuks erinevad.

(Truvori rist Irboska surnuaial kohe linnuse kõrval on tegelikult üks mitmest reas seisnud kiviristist. Teised on aja jooksul jalalt langenud. Viikingiajal neid siin mõistagi veel polnud)

Päris eelviikingi- ja viikingiajast on Irboska kandis teada vaid mõned kivilaotisega kääpad teisel pool järve Ust-Smolka muinaskalmistul. Veidi parem seis on veidi hilisemast ajast, 11.–13. sajandist, mil Irboskast hakkas reaalselt saama Kiievi-Vene riigi olulisi piirkondlikke tugipunkte. Ühtlasi juurdus siin aina kindlamini ristiusk. Surnute põletamise komme taandus laibamatuste ees, kuid matmiskommetes säilis üht-teist vanadestki tavadest, nagu näiteks komme kuhjata kadunu hauale kõrge kääpakuhi. Terve Irboska ümbrus oli kunagi neid Kiievi-Vene aegseid kääpaid täis, kuid maaparandus, varanduseotsijad ja lihtlabane hoolimatus on neist eriti viimase sajakonna aasta jooksul nii määratu hooga üle käinud, et paljudest paikadest teame veel vaid tänu arhiiviallikatele.

Üks võimas, sadu kääpaid hõlmanud kalmeväli asus linnusest veidi maad läänes ning kandis Slovenskoje Polje („Sloveeni Väli”) nime [2]. Praeguseks on alles ainult kaks muljetavaldavate mõõtmetega kääbast, kuid nendegi ümbrus on trööstitu mis trööstitu. Kalmistu alale ehitati nõukogude ajal majandilaut, mis praeguseks tühi; selle ümber on taritud vedelema koormatäied prügi. Nukrat pilti võimendas tänavu kevadel põlenud kulu, mis kattis pinna, sealhulgas kääpad, musta söestunud kihiga.

(Muinasaegne hauaküngas kesk postapokalüptilist jäätmaad. Ajastud põrkavad mõnes kohas kokku erilise teravusega)

(Slovenskoje Polje kalmeväli on muudetud suvaliseks prahiväljaks. Taamal paistab ära Truvori linnus Nikolai kirikuga) 

Neid kunagi nii rohkearvulisi kääpaid on teaduslikust huvist kaevatud ometigi väga vähe ning ka neist on säilinud vaid üksikuid esemeid. Mitu sama aja kalmistut on teada ka teisel pool orgu järve idakaldal, nii et II aastatuhande alguses pidi Irboska olema kasvanud muljetavaldavaks aleviks, kus elas nii kohalikke läänemeresoome/tšuudi inimesi (Slovenskoje Polje lähistel oli varemalt teinegi muinaskalmistu Tšudskoje Polje ehk „Tšuudi Väli”), slaavi soost rahvast kui ka üksikuid skandinaavlasi, kes Pihkvast üle olid jäänud. Esmalt mahtusid nad küll ära linnusesse ning selle lähemasse ümbrusesse, aga senine eluruum hakkas aina kasvavale asulale ajapikku ikka kitsamaks ja kitsamaks jääma.

Setomaa ala ei kuulunud ilmselt kunagi Kagu-Eestit valitsenud Ugandi alla, vaid kujunes Irboskaga eesotsas Pihkva vürstiriigi tagamaaks. 13. sajandi alguses loodi Ugandi asemele ristisõja tulemusel katoliiklik Tartu piiskopkond. Selle ja Pihkvamaa omavahelise piiri paikapanemine võttis veidi aega ja eks vahel ka sõjalise muskli näitamist. Viimase käikulaskmises mängisid teinekord rolli hoopis Vene-sisesed võimujagelemised. Nii näiteks võis kunagise Pihkva vürsti Vladimiri poeg Jaroslav olla saanud 1230. aastateks Irboska vürstiks, kuid himustas Pihkva valitsusjärge (mis oli kahtlemata kõrgem tase). Ta tegi liidu Tartu piiskopi Hermanniga ja leidis toetust ka teatud poliitilistelt jõududelt Novgorodis. Üheskoos läksid vandeseltslased 1233. aastal pihkva-meelsete käes olnud Irboska peale ning vallutasid selle – üks linnuse arheoloogilistel kaevamistel täheldatud põlengu- ja valli rusukiht võivad pärineda nimetatud madinast. Pärast said pihkvalased Irboska enda kontrolli alla tagasi, kuid liivimaalased käisid Irboska all veel 1240. aastal (üsna edukalt) ja mitu korda hiljemgi (vaieldavate tulemustega).

Tülidest-ohtudest hoolimata – või siis just nende pärast – püsis Irboska olulise strateegilise punktina ning sõjakunstivoolude muutuste valguses tekkis vajadus uue ja säravama linnuse järele. 1330. aastal mõõdeti krunt sisse vanast linnamäest väheke lõuna pool Žeravja künkale ja löödi üles võimas tornide ja vallikraavidega kivilinnus [3], mis mahutas vajadusel korralikku sõjaväge. Linnusesse ehitati Püha Nikolai kirik, mis on praegusest viiest Irboska kirikust vanim. Alevi tuumik koonduski sellest ajast peale kivilinnuse ümber ja on selles kohas tänapäevani. Ehkki Irboska taandus keskaja jooksul pelgaks Pihkva sõltlaseks, on mulle jäänud küll mulje, et siin elas keskajal rohkem rahvast kui nii mõneski samaaegses Eesti ala väikelinnas.

(14. sajandil ehitati Truvori linnusest paar kilomeetrit lõuna poole võimsam kivilinnus, mis siiamaani ajaloohuvilisi vaatama meelitab. Müüride tagant piilub välja Irboska vanim säilinud pühakoda Nikolai kirik)

(Mõnes kohas sai paest järsakut ära kasutada looduslikuks lisakaitseks. Sinna ehitati vaid pikk sirge müür otsa ja oligi valmis)

(Seina müüritud rist tähistab kantsi sümboolset tähtsust keskaegse õigeusu maailma turvamisel. Samamoodi on rist seinas ka katoliikliku Liivimaa piirilinnusel Vastseliinas)

Keskajal oli Irboska possaadis mitu kalmistut, millest üks, Skudelnja [4], paikneb praegu kellegi aias. Mis on päris nunnu, sest kujuta ette, kui sul on aias mitu kiviristi, kiviringidega hauatähised (Vene traditsioonis kutsutakse neid žalnikuteks ning nad dateeritakse 11./12.–14. sajandisse) ja murupinna all vanad luukered. Kiviriste on Irboska ja selle lähem ümbrus paksult täis, neid on küll ümber liigutatud muuseumisse ning kirikute ja tsässonate juurde, kuid on ka piisavalt omale kohale jäänuid. Nende hulka kuuluvad ka eelmainitud „Truvori rist” ja teised tema seltskonnas olnud ristivägilased.

(Ega tegelikult ei reedagi miski, et just siin tee ja aia juures asub üks keskaegsetest kalmistutest, Skudelnja)

(Aialippide vahelt tehtud salafoto keset uiboaeda asuvast Skudelnja kalmistu žalnikust ja kiviristist)

Peatükk 2. Konetski

Pärast seda, kui avastasin, et olen Irboska teemal kirjutanud terve epopöa – ehkki olgem ausad, asi oli seda ka väärt – , tundsin, et peaks mõnda muud Ida-Setomaa muinaspaika ikka ka tutvustama. Kaugelt ei pea neid otsima. Liikugem Irboska naaberkülla Konetskisse, mille väljadel on olnud mitu vana matmispaika. Mina käisin ühel neist oma suvise rattamatka käigus.

See oli üks päris kiire käik ning väärib eraldi meenutamist. Hommikul tulin rongiga Koidulasse, ületasin piiri ning kolasin ringi mitmes vanas seto külas, kuhu oma mäletatavas elus seni sattunud polnud. Kõik oli hästi vahva – päike paistis, Pruutsa järv pakkus mõnusat värskendust ja Seeridsä nulk oli täpselt nii põnev kui olin ette kujutanud või koguni veel põnevam.

Pööre tuli matka sel hetkel, kui tegin pöörde valele teeotsale. Süüdistan selles jalgrattakompassi, mis, nagu ilmnes, osutas omal soovil igasugustesse ilmakaartesse. Keerält sõitsin Kolole, sealt läbi Alaotsa Pöönile ning Pöönilt järgmine pidi olema Unkavitsa, aga sealkandis algasid suured ülesküntud põllumassiivid ning Petseri-Irboska asfaltteele jõudmise asemel sõitsin ma mööda tillukest rada hoopis ühte tundmatusse külla, kus asfaldist polnud haisugi. Hiljem sain teada, et see oli Taavidakontsa. Sellal veel kompassi vembutamist mitte kahtlustades jätkasin kuidagimoodi teed, kuni avastasin, et olen jõudnud tagasi punkti, kust ennelõunal olin läbi sõitnud – Raatsovasse. Segadus oli päris suur, aga eksimisest poleks olnud vähimatki muret, kui õhtupoolikuse Tartu rongi aeg poleks vaikselt ligi hakanud hiilima. Mis seal ikka, surusin rattaga viimaks läbi metsa otse lõunasse Riia-Pihkva kiviteele ning andsin pedaalidele valu. Irboskas käänasin nina otse Petseri poole, jättes mitmed planeeritud paigad tol korral külastamata. Ainult maantee äärsel Konetski kalmel [5] tuli ikkagi korraks peatuda.

Väljanägemiselt sarnaneb kalme paljude Eesti keskaegsete külakalmistutega. Ehk siis väike võsatukk ja ei mingit aimu kellegi viimasest puhkepaigast. Kunagi leidus siin hulgaliselt väikseid haudu katvaid kääpakuhjasid, ent praegu pole ka neist mingit aimu. Teada on aga, et ühte kääbast kaevates leiti luustiku juurest maakirves ja rauašlakki. Seevastu žalnikutest on mõni veel täitsa alles. Enam-vähem ringikujuliselt asetatud maakivid markeerivad haudu ning Pihkvamaal hakkasid nad levima juba 11. sajandi lõpus. Konetski kalmegi võib alguse saada juba neil vanul päevil, kuid sinna maeti tõenäoliselt veel kesk- ja varauusajalgi. Žalnikute mood hakkas aegamööda lõppema 14. sajandil. Eesti poolel on neid teada väga vähe – Kagu-Eestis ainult Obinitsas ja Luuskas ning Alutagusemaal mõnes neis paigus, kus on elanud Vadjamaalt sisserännanud rahvast (näiteks Jõugalt).

(Pealtnäha täiesti harilik puhmas, seestpoolt aga vana matusepaik Konetski küla läheduses)

(Alustaimestik ei suuda täielikult varjata kõiki kalmel säilinud kiviringe ehk žalnikuid)

Konetski kalmel korrakohane peatus tehtud, sõtkusin tollal viimast jõudu kokku võttes piirile ja ime küll, jõudsin ka õigeks ajaks Koidulas Tartu rongile. Viimaseks Setomaa rattamatkaks see ei jäänud, kompass pole aga sealtmaalt saati minu usaldust tagasi võitnud.

Muide, Nõukogude ajal oli teine muinaskalmistu maanteest eemal Konetski küla talude lähistel, koosnedes pea poolesajast põllule hajutatud enam-vähem ümara põhikujuga kivihunnikust. Nii et klassikalised kivikalmed. Mõnda neist jõuti enne hävimist isegi päris põhjalikult läbi kaevata ning nii põlenud kui põletamata inimluude juurest leitud esemete (karjasekeppnõel, kaksikspiraalne oimuehe, käevõrud, sirp, nuga ja muud) põhjal kuulus kalmeväli eelrooma rauaaega või rooma rauaaja algusesse. Sedavõrd varajased kivikalmed on nii Setomaal kui ka Lõuna-Eestis ikka tõeliselt haruldused, küll aga võisid mõjutused jõuda mööda Peipsi-Pihkva veeteed ja Optjoki jõge siiakanti Põhja-Eestist (näiteks Virumaalt). Küllap maeti neisse kalmetesse ka veel muinasaja lõpul või koguni keskajal. Ma ise pole Konetski nurmedel kühme otsiva pilguga ringi vaadanud, aga kui ehk tulevikus juhtun mõnda kivikalmet märkama, siis annan kindlasti teada. Või siis jätan enda teada.

Peatükk 3. Mõla

Konetski moodustab koos naaberkülade Makarova ja Mõlaga justkui kolmelülilise külade ahela. Keskmine Makarova on neist pisim, põhjapoolseim Mõla aga kolmest kõige suurema kuulsusega. Mõla kirik ja surnuaed on idapoolsete setode üks tähtsamaid pühapaiku. Et seal puhkab minulgi mitu põlvkonda esivanemaid, siis käisime sugulastega tänavu Mõlas korduvalt. Kuid ühe juunikuise käigu järel põikasin korraks läbi ka Mõla ja Petseri-Irboska maantee vahel olevalt muinaskalmistult, kuhu tänapäeval enam seto rahvast kuigi tihti ei satu, ehkki kunagi oli tegemist ümberkaudsetes külades küllaltki tuntud muistisega.

Sadakond aastat tagasi oli Mõla vanal kalmistul [6] oma 250 kääpakuhjatist. Muljetavaldav, mis! Muljetavaldav on kahtlemata ka see tempo, millega kõik need 20. sajandi jooksul maatasa on tehtud. Praegu on see piklik, ümbritsevatest põldudest veidi kõrgem kalmeala iseenesest täiesti äratuntav ja ülesleitav (selle jaoks, kes leida oskab), kääpaid ja žalnikuringe asendavad aga mõningad varanduseotsijate või kruusakaevandajate loodud negatiivsed pinnavormid.

(Juunikuu on ikka ilus aeg. Tärkav hein ja puud haljendamas Mõla muinaskalme peal)

(Näide Mõla muinaskalmele uuel ajal tekitatud negatiivsest pinnavormist)

Seto pärimuse kohaselt on kalmest leitud hiiglasemõõtu inimeste luid, kuid mõningad kohapeal toimetatud arheoloogilised uuringud pole nendele veel sattunud. Küll on välja tulnud päris palju muud põnevat. Paljud kalmesse sängitatud olid varustatud rikkalike hõbe- ja pronksehetega, samuti oli hauda kaasa pandud tööriistu (sealhulgas ühel juhul koguni kaalukausid) ja relvi. Ühe maetu juures 1912. aasta kaevamistel saadud kullatud mõõk ei kuulu kindlasti igapäevaste muinasleidude hulka. Ehetena kantud araabia ja Lääne-Euroopa hõbemündid pärinesid 10. sajandi lõpust ja 11. sajandi algusest, üks münt koguni 9. sajandi algusest, kuigi inimene, kelle hauast see saadi, elas tegelikult paarsada aastat hiljem. Varaseimad matused võisid olla koguni põletatud, mõni uhkem kääpakuhjatis sisaldas aga koguni paekividest laotud hauakambrikesi ja ringe.

(Kalmel olevad üksikud raudkivid pole nähtavasti seotud hauatähistega, vaid toodud siia ehk põllu pealt jalust ära) 

Mõla kalmesse maeti kindlasti veel keskajalgi, aga fookus läks siis juba alla orgu, pikliku Mõla järve läänekaldale. Pärimuse kohaselt kolis sinna 15. sajandil elama kristlik erak Onufrius ehk Annuhvre, setode ja venelaste poolt väga austatud pühamees. Tema surma järel leidis Mõlas aset korralik mungaelu laiendamine – 16. sajandi keskpaigas ehitati mungaklooster Kristuse Sündimise kiriku ja vajalike abihoonetega [7]. Kloostrit on peetud üheks idapoolse seto rahva ristiusustamise keskuseks. Kes teab, võib ka ju olla. Praeguse kiriku ümber olev kalmistu näib ulatuvat samasse aega, sest keset setode hauaplatse kükitab siiamaani ka üks kivirist. Teine, kõikidele Mõla orgu külastavatele inimestele tuntud keskaegne kivirist asub oruperve peal alla kiriku poole mineva tee ääres ning on rahvajutu järgi pühendatud kellelegi kõrgele sõjapealikule ehk ohvitserile. Selle risti lähedal, veidi orunõlvast alla on püha allikas, mille vesi aitab parandada eriti silmanägemist. Püha veega allikad vulisevad ka kiriku alt ja vanade kloostrihoonete lähedusest.

(Petseri-Irboska maanteelt kõrvale keeranud ja läbi Mõla küla tulnud rändurile on vaatepilt orupõhjas paistvaist kirikust ja kellatornist avanenud juba enam kui nelisada aastat)

(Kloostri juures oli kunagi veel üks väike kirik, mis vahepeal seisis varemeis, kuid on viimastel aastatel taas pühakojana kasutusele võetud)

(Keskaegne kivirist Mõla kalmistul. Tõtt-öelda avastasin selle enda jaoks alles tänavu sügisel, seniajani oli ta mõistnud väga hästi tänapäevaste haudade vahele sulanduda)

(Mõla kuulsaim kivirist on kohe kirikutee juures orupervel)

(Püha veega allikas Mõla orunõlval on praegugi kirikuliste ülesmäeteel vaata et kohustuslik vahepeatusepaik. Loputatakse silmi kohapeal ja võetakse anumatega koju kaasa)

Mõla klooster tegutses hoolimata vahepealsetest sõjakatest aegadest 1761. aastani, mil ta keisrinna Katariina II käsul riigistati. Millalgi pärast seda asutati Mõla kirikukogudus, kuhu kuulus seitse küla, nende seas mu vanavanemate kodukülad Pokolduva ja Saltanova. 1902.–1903. aastal valmis Kristuse Sündimise kiriku kõrvale Mõla Onufriusele pühitsetud talvekirik, nii et tegelikult asuvad seal külg külje kõrval kogunisti kaks kirikut. Mu vanavanaisa aga oli omal ajal keskaegses väga järskude trepiastmetega kellatornis kellamees.

(Varakevad või hilissügis - antud juhul november - on parim aeg Mõla kiriku(te)st pildi tegemiseks. Keskaegne Kristuse Sündimise kirik on vasakpoolne ning uusaegne Mõla Onufriuse kirik parempoolne. Aga et nad on kokku ehitatud, siis jääb hõlpsasti mulje, et nad on üks ja sama hoone)

(Kellatornis olen kunagi korra käinud. Trepiastmed olid kitsad ja kõrged, sest keskajal pandi rohkem rõhku gootilikule efektile kui ohutusnõuetele. Vanavanaisa pidas torni tipus kellamehe kaugele kuuldavat ametit)


Peatükk 4. Sahnova

Ühel oktoobrikuisel matkal sõitsin Petserist bussiga Irboskasse, kust jalutasin edasi mööda orupõhja looklevat rada Mõlla (ühel hetkel kadus rada küll päris ära). Sealt otsustasin jätkata teekonda põhja poole Roogova küla suunas. Orus läks üks tee just õiges sihis, kuid lõppes siis samuti täiesti niisama ära. Tüütu küll, kuid ronisin läbi tihniku järsust orupervest üles – ja ma ei väsi kordamast, et Petserimaa orud on tõesti väga järsud, uskuge mind –, kuni jõudsingi õnnelikul kombel soovitud kohta.

Nagu mu vanaisa kunagi mainis, oli Roogova vanasti seto küla, kuni noormehed hakkasid vene küladest naisi võtma. Praeguseks on Roogova, Mõla, Konetski ja mitmed teised ümberkaudsed seto juurtega külad pea täiesti venestunud. Roogoval on läinud koguni nii, et siin ei ela tänapäeval enam üldse püsielanikke. Paljud vanad talukohad on ümber ehitatud „Malskaja Dolina” ehk „Mõla oru” nimeliseks suusabaasiks. Siiski on küla kõrval alles vana keskaegne kalme, millelt küll kiviristid praeguseks teadmata suunas kadunud.

Mõla järve põhjaots ulatub Roogova küla alla välja ning siit voolavad Irboska kandist lähtuvad veed Optjoki ehk Abdohha metsajõkke. Kui kunagi vanal ajal rahvusvahelised rändajad või kauplejad sõitsid Pihkva järvelt Irboskasse, siis tegid nad seda just nimelt mööda Optjokki. Jõgi on oma ülemjooksul suhteliselt madal, nii et paiguti on päris keeruline ette kujutada siin seilamas mõnda tõsisemat viikingilaeva-laadset alust (nagu näiteks Norras nähtud). Aga kes see siis ikka ookeanilaevaga sisevetele ronis.

(Kui võrrelda Mõla järve mõne Eesti veekoguga, siis lööb ehk esmalt silme ette Viljandi järv. Mõla on kitsam ja käänulisem. Ka teda ümbritsev org on kitsas nagu mõni kanjon)

(Roogova küla juures algab Mõla järve ühest nurgast Optjoki ehk Abdohha jõgi, mis 19 km allavoolu kohtub Pihkva järvega)

(Madal Optjok on paiguti veetaimi täis kasvanud. Põnnidena käisime siit koos isa ja vanaisaga kala ja vähki püüdmas. Veel varem sõitsid seda mööda viikingite jõelaevad)

Lõbusa, kuid ühtlasi hoiatava faktina mainin, et 2005. aastal kohtasid Eesti arheoloogid ühe Optjoki lisaoja ääres euroopa sookilpkonna, nii et see ürgne, inimverd ihkav roomaja võib siinkandis püsivalt elutseda ja saaki varitseda.

Ületasin jõe juba nooruspõlvest tuttava sillakese abil ning tõusin oru vastasnõlvale, et väisata veel üht põnevat muinaspaika – Sahnova linnamäge [8], Irboska vähetuntud naabrit. Linnulennult on kahe muinaskantsi vahe pelgalt mõni kilomeeter. Põhjalikke kaevamisi pole temal tehtud, kuid oletamisi on peetud seda Irboskaga enam-vähem samaaegseks. Piklik Sahnova linnus on klassikaline neemiklinnus. Kõrged orukaldad kaitsevad teda kolmest küljest ning vaid nii-öelda maa poolt on tema eraldamiseks laotud paeplaatidest viie meetri kõrgune vallimüür ning ette kaevatud täiendavat kaitset pakkuv kraav.

(Väravakäik Sahnova linnuse järsus otsavallis teeb sisenemise veidi kergemaks)

(Sahnova linnamäe hoovis kasvavad puud ja sinililled. Kohtusin siin ka ilusa halli metsasokuga, kes pildile jääda ei soovinud)

Mõned Vene arheoloogid on Sahnovat pidanud vähemalt mingist hetkest alates Irboska eelkaitsepositsiooniks. Pole võimatu. Samas võib ka endale ette kujutada kahte Irboskas ja Sahnovas pesitsevat rivaalitsevat suguvõsa, kes mõlemad püüdsid ümbruskonnas saada kõige mõjukamaks ja jõukamaks. Kas nende vahel millalgi ka sõjaks võis minna, selle kohta ajalugu vaikib. Igatahes Irboskal läks Sahnovast veidi paremini, kuna viimasest pole keskaegsetes allikates üldse mingit juttu, ei head ega halba. Aga kena paik on ta siiski.

Lõpetuseks

Irboska ja selle ümbrus on puhtakujuline kahe maailma piiriala. Ühest küljest on ta Vene ajaloolise ruumi läänepoolne serv, mida tõendab ka asjaolu, et mitmed muistised on Eesti arheoloogia vaatenurgast üsna kentsakad, kuid muutuvad loogilisemaks just Vene, eeskätt Pihkvamaa arheoloogia taustal. Teisalt on see iidvana läänemeresoome kant, vahest koguni säilinud killuke kunagisest tšuudide rahva laiemast asualast. Seto külad on siin mis venestunud ja mis viimaste aegade tuules sootumaks tühjaks jäänud, ent siiamaani käiakse Mõla surnuaial puhkavaid külastamas, hauaplatside eest hoolt kandmas ja vanu tavasid au sees hoidmas. Ja vahepeal koguni muinasrändudel kolamas. 

Alutagusest ja natuke ka Aluesisest

Olen muinashõngulisi reisikirju kirjutanud varsti juba viis aastat jutti ning seni pole vist vahele sattunud ühtegi aastat, mil ma poleks vähemalt korra Virumaast pajatanud. Eks veri on ikka paks, mis seal salata. Pealegi on minu Pandivere kiltmaal paiknevast residentsist üsna lihtne teha kiireid ekspeditsioone ja dessante ajaloost nõretavatele Viru maastikele. Nii et ei pääse te ka tänavu neist.

Muistse Alutaguse kihelkonna lõunapoolsetes ääremaades käisin juba 2015. aastal ning sellest kirjutasin oma eelmises blogis. Tänavu sügisel keerasin nina juba aastatuhandeid tihedalt asustatud põhjaranniku suunas. Seda kanti võib teatud põhjustel nimetada ka Aluesiseks (peagi selgitan, miks). Inimesed on aegade jooksul Viru lavamaale kuhjanud kõikvõimalikke tegevusjälgi asulakohtadest tuhamägedeni. Säästmaks teie aega ja närve, tegin nende seast kolmese valiku. Siin nad on.

(Kolm toredat paika, mida Ida-Virumaal külastasime. Kaardipõhi: Google Maps) 

Olime sel päeval koeraga käinud juba oma maamõisas rohimas ja teinud põike Mahu randa, et proovida omal nahal järgi kummipaadisõit hallidel sügisestel merelainetel. Koer käis küll selle käigus korra ka ise ujumas (mitte et ta oleks tahtnud, paadiserval turnimine lihtsalt päädis sellega), aga leidsime, et võiks järelejäänud valget aega kasutada veel millegi uue avastamiseks. Kusagil Purtse ja Kohtla-Järve vahel keerasime suurelt liiklusrohkelt maanteelt kõrvale ja kolistasime veidi aega mööda konarlikku põlluvaheteed, kuni see käänas metsa äärde ja lõppes ära. Olime jõudnud vana kuulsa Alulinna [1] värava ette – sõna otseses mõttes Aluesisele.

(Alulinna madal väravaesine) 

Selle madala kividest ringmüüri vanust ei osanud me koeraga kumbki öelda. Müüri oleks hõlpsasti võinud kogunisti kahe silma vahele jätta, sest see oli vaid ühe tavalise kiviaia kõrgune ning peitunud kamara ja võsa kamoflaaži. Müür piiras laia lagedaks niidetud platsi, mida oleks enne osanud heinamaaks kui linnuseõueks pidada. Linnustele enamasti omasest kõrgendikust ei saa küll Alulinna puhul eriti kõnelda. Sigade (või detektoripättide?) tuhnitud must muld näis natuke kultuurkihi moodi välja küll, ehkki võis olla ka tavaline soomuld. Praegu polnud küll otsest hirmu linnuses või selle ümber jalga läbimärjaks teha – päris igasse tihnikusse ma erinevalt koerast ka ei pugenud – , kuid ennevanasti asunud kants otse keset soolappi. Sellest tulebki õigupoolest nimi Alu, mis tähendab madalat tümapoolset kanti. Linnuse kõrval jooksval kraavil on suuri teeneid nii soo kuivendamises, kui ka veel ühes teises asjas...

(Näeb välja rohkem nagu põld või niidetud heinamaa kui linnuseõu. Aga on siiski just nimelt viimane)

(Kohati paistis linnust ümbritsev kiviaed võsast veidi paremini välja. Kas see oli aga ilmtingimata sõjaliseks kaitseks laotud või oli linnusel mingi muu, vaimsemat laadi ülesanne, jäägu siinkohal vastuseta. Koera ilme igatahes on hindamatu)

(Tükike muinaskätega laotud muinasaeda)

(Must leidudeta mullapind otse väravakäigu juures)

Kraav kaevati linnusest põhja poole juba 1869, samal aastal, mil Tartus peeti esimest üldlaulupidu. Rasket üksluist tööd tegema pandud kraavihallid pidid aga kindlasti tõsiselt üllatuma, kui leidsid kõigest linnusest poolsada meetrit eemal paari ruutmeetri suuruselt alalt kilode viisi vanarauda. Tol ajal oli see suurim leitud muistsete raudesemete kogum. Leidude seas oli 61 odaotsa, 23 sirpi, 14 kirvest, vikatnuga, mõõk ja mõned mõõgatükid. Mõnegi riista ebaharilik kuju viitas kõrgele vanusele, kokku oli ühte ja samasse kohta uputatud laias laastus vahemikus 100–1200 pKr. Ehk siis tagasihoidlikud 1100 aastat või nii. Mis oli see vägi, mis sundis rauaaja inimesi nii pika aja vältel oma rauda sohu heitma? Kõikidest võimalikest seletustest usun ma kõige rohkem tulnukate teooriat... Aga võib ka olla, et asjad toodi kellelegi/millelegi ohvriks.  Nagu juba õige pea teada saame, tuli taolisi asju vanul ajul mujalgi ette.

(Mõned harjutasid 1869. aastal laulupeorepertuaari, teised kaevasid seda kraavi, kuni sattusid ootamatu leiu peale) 

(Stendifoto tutvustab esinduslikumaid Alulinna kõrvalt leitud raudesemeid - odaotsi, sirpe, kirveid, mõõka)

Selle kõrval ei tundugi väga nukker, et Alulinnast enesest pole ühtegi muinaseset leitud. Linnuse seos ohvripaigaga pole üleliia selge, aga nende tandemiga liitub veel linnusest teisel pool kraavi põllul olev asulakoht, kus on elatud laias laastus samal ajal ohverdamisega. Iseenesest ju hea, kui ei pea paganlikke riitusi kodukotusest liiga kaugel läbi viima.

Alu linnuse tagant algabki päris Alutaguse, muust Virumaast paljuski laante ja soodega eraldatud kant, mida juba rauaajal loeti omaette kihelkonnaks ning mida varauusaegsedki kaardid tihtilugu eraldi ära mainivad. Alutaguse põhjaosas, paeklindi lähistel, jooksis idast läände iidvana tee, mis on enam-vähem ainus normaalne maismaaliin Eesti ja Vadjamaa vahel.

Nõnda on olukord ka tänapäeval. Tallinna-Narva-Piiteri vahel voorivad lakkamatult sõidukid ja kui 19. sajandil poleks lisandunud rongiliiklust, mis suure osa inimeste ja kaupade vedamise raudteele tõstis, oleks maanteel autosid palju-palju rohkemgi. Kõva trampimise tõttu tuleb teid vahepeal parandada, liikluse kasvamisel ka suuremaks ehitada. Üks selline töö võeti Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel ette 2009. aastal. Kukruse juures teetrassi kaevates tõmbas üks ekskavaatorijuht kopaga välja pronksist noatupe. Pealelennanud arheoloogid tegid kindlaks, et selles kohas on vanaaegne kalmistu, mida tuli enne tee-ehituse jätkamist põhjalikumalt uurida. Kuna oli juba sügise lõpp, siis pandi objektile püsti suur telk ja tariti kohale generaator, mis seda päevad läbi soojemaks küttis. Kaevamised kestsid pakaselises talves jaanuari lõpuni. Käisin kaevamistel isegi paaril päeval abiks – peamiselt kas kelluga mulda kraapimas või luukeresid ja nende väärtasju üles joonistamas. Ilmad olid erakordselt külmad, lumised ja jäised, aga kogu töövägi seevastu erakordselt kange ja entusiastlik. Kaevanditelki toodi pühade ajal isegi kuusepuu.

Nüüd pärast Alulinna püüdsingi Kukruse muinaskalmistu [2] taas üles otsida. Kuna otseseid märke sellest maastikul pole, siis võttis teedel edasi-tagasi tiirutamine veidi aega (kiirteel pole ka võimalik oma suva järgi peatuda või ümber keerata). Viimaks saime õigele paigale siiski pihta ning auto Kukruse mõisa lähistele jättes jalutasime maantee kõrval asuvale matusepaigale.

(Otsustavaks ülesandeks oli muinaskalmistu õige asukoht kiirteelt ära tabada)

Kokku oli 2009.–2010. aasta talvise kaevamishooaja koguskooriks 40 laibamatust 35 hauas, millele lisandus maikuisel järeluuringul veel mõni kadunuke. Maapõu varjas ka mullas läbisegi vedelenud luutükke, mis pärinesid tuleriidal põletatud surnutelt. Et viimaste seas leiti ka mõni tuld saanud ese, võib nende põhjal oletada, et kalmistu võidi siia rajada koguni I aastatuhandel pKr. Uhkete panustega laibamatused kuulusid laias laastus 12. sajandi lõppu ja 13. sajandisse, mõnel juhul maeti sinna küllap veel hiljemgi keskaja jooksul. 18.–19. sajandil jooksis üle vana kalmistu munakivitee; selleks ajaks oli muistne rahula juba tõenäoliselt unustatud.

(Koer tutvub Kukruse muinaskalmistuga. Teeäärne on ära niidetud, aga selle kõrval kasvavad noored puud. Kõik see on osake vanast surnuaiast)

Maetud, keda virgad kühvlikesi hoidvad käed järgemööda mullase haualoori alt nähtavale tõid, nägid välja täpselt nagu mõnest esinduslikust arheoloogiakirjandusest välja hüpanud illustratsioonid. Mõnelegi mehele oli kaasa pandud kirves või oda, ühele isegi mõõk. Leidus teisigi surnute ilma kaasa antud asju. Kes on Eesti Rahva Muuseumis käinud, teab ilmselt hästi seal omalaadsesse hauakambrisse klaasi alla pandud enam kui 45-aastaselt surnud Kukruse emandat, kelle maised jäänused on kalmistult näitusele toodud. Ta oli matuste puhuks uhkelt rõivastatud ja ehitud, vööle sätitud pronkstupes nuga ning jalgade juurde asetatud vikat, käärid, liimeister, nõel, pott ja kanamuna. Selliseid asju leidub teistelgi maetutel, nii meestel kui naistel (tõsi, rätsepatööga seotud esemeid siiski peamiselt naistel). Emandast natuke vähem teatakse Kukruse kaunitari, teist üle 40. eluaasta piiri ületanud naist, kes rändas mitu aastat tagasi näitusega mööda Eestit. Tedagi ehtisid pronksist käevõrud, helmed, rinnalehed ja muud iluasjad ning hauda oli kaasa pandud vajalikke riistu.

Elu polnud mingi meelakkumine. Maetute seas oli ka noores eas eluga hüvasti jätnuid. Mitut last ja täiskasvanut oli piinanud skorbuut. Seljahädad, murdunud luud ja sekka ka mõõgahoobid pähe on kõigist hädadest ainult see osa, mis luudele märke jätnud. Kõikide inimeste surma põhjuseid võime ainult ette kujutada ning küllap jääb siingi fantaasia päriselule tublisti alla. Jah, elu oli vanadel hallidel aegadel raske, aga muld seevastu, nagu loodame, kerge.

(Kommertsmaailma ja teispoolsuse põkkumine) 

Kõike, mida Kukruse kalmistult tol hooajal laboritesse ja hoidlatesse toodi, pole siiamaani veel ära jõutud läbi uurida. Kalme ise aga oli päeval, mil me koeraga teda külastasime, täiesti rahulik – kui mitte arvestada kohe kõrval kiirteel mürisevat autode kanonaadi. Noored matusepaigale kasvanud puud olid tõmmanud sügisrüü selga ning valmistusid hingedeaja kasinuseks. Kusagil seal pinna all puhkasid üleskaevamata muistsed kukruslased ja nägid igavest und. Millest, ei osanud meie, elavad, isegi ette kujutada.

Meil oli aeg edasi minna.

Üks märkimisväärne muinaspaik ootas veel väisamist. ERMis, sugugi mitte kaugel Kukruse naise „mausoleumist” asub üks väike vitriin mõne läbiroostetanud raudesemega. Paljud heidavad neile ilmselt vaid põgusa pilgu ning tõttavad edasi midagi köitvamat otsima, kuid nende tagasihoidlike asjade raudoksiidise pinna all varjab end sügavam lugu, mis samuti Alutaguse põhjaosaga otseselt seotud.

Selle looga tutvumiseks tuli sõita läbi Kohtla-Järve linna Kohtla Vanakülla [3]. 2013. aastal leidsid paar hobiotsijat pealtnäha täiesti tavaliselt rohumaalt paraja hulga vanu raudesemeid. Üsna sarnaselt Alulinna kraavitajatega 144 aastat tagasi. Kuna Kohtlas õnnestus arheoloogidel kohe asuda leiupaika põhjalikumalt uurima, siis koorus siin välja Eesti seni suurim raudesemete peitleid, mis lükkas Alulinna leiu sedamaid troonilt. Kokku leitud üle 700 eset, mille hulgas paarsada sirpi, üle saja odaotsa, enam kui 70 kirvetera, paar kõblast ning üksikleidudena tuluskivi ja poolik ambsõlg, olid suures osas säilinud ühe pundina oma algses asukohas. Nende alt leiti siit-sealt põlenud puutükikesi ja loomaluid. Mõned esemed olid hilisemate kündidega suurema maa-ala peale laiali roobitsetud. Vanadelt kaartidelt on näha, et varemalt paiknes väli väikese jõe kaldal, mis on kaevandustööde tõttu nüüdseks jäljetult kadunud, kuid mille kaldad olid ilmselt madalad ja vesised. Nii et võime endale ette kujutada, kuidas see kola kunagi muinasajal parajate sulpsatuste saatel hoopis vette kukutati.

(Veel üks Alutagusemaa vanarauavara koondumiskoht)

(Kunagise jõeluha tegid täiesti kuivaks maaparandused ja kaevandamine. Seda kinnitab ka taamal kõrguv tuhamägi)

Millal see kõik toimuda võis? Raua all ja vahel olevad puidujäänused pärinesid radioaktiivse süsiniku analüüsi põhjal 1.–4. sajandist pKr ehk rooma rauaajast. Relvad ja tööriistad nägid välja väga 5.–7. sajandi moodi ning poolik ambsõlg kandis 9. sajandi lääne-balti moejooni.

Pilt on seega üldjoontes sama, mis Alulinna leiu puhulgi. Sajandite vältel oli teada ja kasutusel üks kindel vesine koht, kuhu mingitel puhkudel (vaevalt et igapäevaselt) käidi rauast kraami uputamas. Ega see pole olnud ka mingi Alutagusemaa kiiks, sest sarnaseid peitleide on saadud kõigist Balti riikidest, Skandinaaviast ja mujaltki. Selleks pidi igatahes olema kõva vajadus, sest sellal oli raud kallis materjal, mida vaevaga maagina koguda ja tulega välja kuumutada. Ja sellest veel mingi mõtestatud eseme valmistamine otsa. Milleks või kellele need asjad ära anti, seda me muidugi ei tea, kuid kuna iga eseme ärapanemine oli selgelt millestki väärtuslikust loobumine, siis võime seda kõike küll vabalt ohverdamiseks pidada. Kohtla Vanaküla ja veel paljude samasuguste ohvripaikade näitel näeme tuhandete töötundide kulutamist vaid selleks, et kogu töö tulemus lõpuks kuskil lombis vedeleks. Aga ju siis peeti seda piisavalt oluliseks ja ennast äratasuvaks. Minul tuhmi 21. sajandi inimesena pole õigust nende teguviisi üle õigust mõista – meil on lihtsalt omad ajad ja kombed.  

* * *

Ilm läks juba päris tumedaks ja kõledaks. Kohtlast oligi aeg tagasi Tartusse sõita. Koer ütles ka, et võiks minna, sestap võtsin tema nõu kuulda ja läksimegi koju. Aga eks millalgi tuleme jälle tagasi. Eks?