Virumaa, Mahu ehk kuidas me ühe Tutuluse loo jaoks käisime muinasmatkamas

Algas kõik sellest, et lubasin Eesti arheoloogia aastakirja Tutulus toimetusele kirjutada loo matkamisest muististel – ehk arheoturismist, nagu see nähtus töö käigus nimeks sai. See on asi, mida olen juba mõnda aega rõõmuga teinud ning millest ka nii oma vanas blogis kui ka siinsamas viimasel paaril aastal muljetanud. Tutuluse artikli tähtaja lähenedes tuli mõelda selle sisule. Tekstiosaga oli võrdlemisi lihtne ning vajalik arv tähemärke rändas dokk-faili kõigest loetud päevadega. Samas soovisin illustreerida juttu mõne ägeda näidismatkaga, et näidata, millega üks muinasrändur oma teel peab päriselt kokku puutuma. Käisin siis mõttes läbi erinevad piirkonnad, mida veel seni külastanud polnud (et säiliks uudsuse moment), kuid kus võiks kohata palju eriilmelisi muinasmonumente. Plaan jäi pidama ühele Virumaa kandile, millest ausalt öeldes ennegi olin mõlgutanud – Viru-Nigula kihelkonnale, mis rauaaja lõpus kandis Mahu nime. Teadsin, et seal leidub põnevaid eluasemeid, linnuseid, kalmeid ja pühapaiku kiviajast tänapäevani. Igale artiklisse raiutud lausele oleks kohe mõni värvikas näide võtta.

Ja nii siis saigi.

8. oktoobril 2016 võtsin Virumaa-tee otsustavalt ette. Et matk oleks huvitavam ja muljed külastatavatest paikadest võimalikult mitmesugused, liitus Rakveres minuga Tiina. Ilm oli klassikaliselt sügisene – hall, vihmane ja väääga tuuline. Eks see on ka arusaadav, kuna Mahu asub ju üht külge pidi Soome lahe ääres ning merel on peaaegu alati tuuline (vähemalt mulle kui absoluutsele sisemaalasele tundub küll nõnda).

(Kohad, mida me oma sõidul nägime. Otsi nurksulgudes numbreid ka teksti seest, et aru saada, mis on mis. Kaardipõhi: Maaamet.ee)

Millest selline isevärki nimi – Mahu – sündinud on? Soome keeleteadlane Lauri Kettunen leidis, et sama nime kannab üks idavadja küla ning soome keeles tähendab „maho” aeru. Seos aeruga on küll mõneti lahtine, aga eks mere ääres läheb seda riistapuud teinekord tõepoolest vaja. Minu jaoks tekitab kahtlusi vaid fakt, et Mahu rannik oli meie külaskäigu päeval nii tuuline, et mingitest aerudest poleks küll absoluutselt mitte mingit tolku olnud, vehi kuidas tahad. Purjest oleks ehk enam abi. Nii või teisiti, Taani Hindamisraamatus on kihelkond kirja saanud kui Maum. Tema naabriks idas oli Askele, millest pajatasin veidi juba oma vanas blogis 26. oktoobril 2015 ilmunud reisikirjas (vaata: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/10/virumaa-askele.html). Läänes pakkus talle seltsi Rebala muinaskihelkond. Kui uskuda Taani Hindamisraamatut, oli Mahu umbes 560 adramaa suurune.

Muinasaja lõpus oli niisiis tegemist täitsa korralikult asustatud piirkonnaga, millel pealegi seljataga enam kui soliidne ajalugu. Aastatuhandete rüppe me oma esimese sihtpunkti abil suundusimegi.

Kunda Lammasmägi [1] on nähtavasti tuntud kohanimi ka neile Eesti inimestele, kes muidu meie muinaspõlvest suurt midagi ei arva. Ja no kui võibki juhtuda, et Lammasmäe nime kuulmine ise ei loo suurajus mingeid neuronite ühendusi, siis Kunda kultuuri nimi sütitab sedamaid iga patrioodi südames nii tulised tunded, et pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama. Sest just see väike keset muidu tasast põldu kükitav künkake peidab endas väärtusi, mis juba 19. sajandi muinasteadlaste jaoks defineerisid keskmise kiviaja meie kandis.

Ütlen ausalt, kiviajast tean ma vähe ning seega pole ka reisikirjades seda perioodi põhjalikumalt puudutanud. Aga kunagi on ikka esimene kord ning asulakoht, mis on tervele epohhile oma nime andnud, ju lihtsalt väärib tähele panemist. Kunda Lammasmägi pole küll kõige vanem omasugune, kuid ta oli esimene, mis tollal alles tärkavale arheoloogiateadusele teatavaks sai. Kundasse 1870. aastal rajatud tsemendivabriku jaoks kaevati usinalt järvekriiti, mida just Lammasmäe ümbruse maapõu lahkelt pakkus. Sedasi sattusid kaevandajad 1872. aastal ootamatult mõnedele kummalistele luust esemetele, mis jõudsid Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessori Constantin Grewingki kätte. Kuna ta oli just natukese aja eest avaldanud põgusa ülevaate Eesti ja Läti alalt leitud kiviaegsetest esemetest, sai talle Kunda asjade muistsus ilmselt kiiresti selgeks. Grewingk käis ka ise kohapeal kaevamas ning leidis muuhulgas, et Lammasmägi oli kiviajal hoopistükkis saar keset võrdlemisi suurt, kuid madalat järve (sellest ka järvepõhja ladestunud kriidikiht). Hiljem on peaaegu kõik Eesti kiviaja uurijad pühendanud kas või osa oma tööajast Kunda ajaloole, viimati tegi pisemat sorti kaevamistööd seal 2013 ja 2014 Kristjan Sander.

(Lammasmägi keset kunagist kuivanud järvepõhja. Anti pilt)

Mida on siis teada saadud Kunda kandi inimestest, kelle tegevus on kaudselt andnud nime – nn Kunda kultuur – tervele eluviisile keskmise kiviaja Baltikumis?

Inimesed avastasid selle Soome lahe lähedase järve juba arvatavasti millalgi üheksandal aastatuhandel eKr, seega üle 10 000 aasta tagasi. Võrdluseks – kõige vanem kiviaja asulakoht Pärnu jõe alamjooksul Pullil pärineb enam kui 11 000 aasta tagusest ajast. Kunda kulturistid kasutasid järve võimalusi nii kuis oskasid. Luust voolitud kidaliste teradega ahingutega tülitati kalu, natuke võimsamate riistade, harpuunidega, kopraid, saarmaid ja ehk ka merel hülgeid. Luust ja tulekivist nooleotsad võivad olla mõeldud järvel pahaaimamatult peatuvate veelindude tabamiseks vibu ja noolega. Metsas käidi küttimas põtru, selleks tööks olid kasulikud teritatud luuotstega odad, mida talvel võidi kasutada ka jääpüügil tuuradena. Teistest jahiloomadest leidub Lammasmäel veidi näiteks karu, tarva, metssea, hundi, saarma ja metshobuse luid. Korilus ei hakka küll leitud esemete ja teiste muinasjäänuste põhjal elatusalana silma, kuid kindlasti lõid lammasmäelased hambad sisse kõigile taimedele, seentele ja pisielukatele, keda nad uskusid olevat söödavad. Üldjoontes sedasi on seal elatud umbes 4000 aasta kestel, ent nähtavasti mitte päris järjepidevalt, vaid sekka sattusid ka pikemad, lausa mitmesaja aastased pausid.

Meie külaskäigu ajaks olid kundakulturistid Lammasmäelt kuhugi mujale elama kolinud. Võib-olla on praegugi käimas vaid üks pikem paus ning varsti on nad oma paatide, ahingute ja odadega tagasi? Künkal kasvasid puud, põõsad ja kõrge rohi. Siin-seal tuli jalgade ette vaadata, et mitte pahaaimamatult mõnda rohtunud lohku sadada. Näis, et mõnel arheoloogiliste kaevamiste hooajal oli ilusate asjade leidmise õhin nii suur, et kaevandit ei läbetud hiljem kinnigi ajada. Künka teepoolsesse serva püstitatud infostend pakkus eesti- ja inglisekeelset teadmist paiga erilisuse kohta kõigile ränduritele. Tegime kohast pilte nii lähemalt kui kaugemalt.

(Vaikelu kõverate okstega kase, alustaimestiku ning mesoliitilise kultuurkihiga. Tiina pilt)

(Okstega maskeeritud auk võib olla mõeldud mammuti lõksu meelitamiseks. Või siis pigem mitte. Anti pilt)

(Teeme järvepõhjast ka pilti. Tiina pilt)

(Tark tekst on tark. Lammasmäe Puhkekeskus OÜ on tubli olnud. Anti pilt)

Sellega oli Lammasmäe keskmise kiviaja asulakoht oma ihusilmaga nähtud ning võisime suuna võtta järgmisele objektile. Vahetult enne Kunda linnapiiri käänasime pahemale, püüdsime mitte alla ajada tormakalt teed ületavat nirgipoega (kes sedapuhku eluga pääses) ning pärast veidikest sõitu metsavahelisel maanteel allusime Toolse ordulinnuse poole juhatavale sildile, mis meid vastuvaidlemist mitte sallides paremale kamandas.

Hüpe kiviajast keskaega oli järsk. Isegi ilm, mis seni oli olnud küll ühtlaselt hall, kuid siiski suutnud püsida enam-vähem viisakates piirides, ei pidanud enam vastu ning päästis tuule koos vihmasagaratega valla. Aga ühe mereäärse varemetes linnuse nautimiseks oligi taoline sügisene meelevald õige. Proovisime vanade müürijuppide tagant veidigi ajutist tuulevarju leida ning veendusime järjekordselt, et õige rõivastus on matkamisel määrava tähtsusega. Õnneks meil enam-vähem oli.

(Ajahammas ei taha, et me Toolse lossivaremetest rohkem teada saaksime. Anti pilt)

Toolse ordulinnus [2] ise trotsis aga rahulikult Soome lahelt puhuvaid oktoobri-iile. Meie keskaegsete kantside seas on ta suhteliselt nooruke. Toolse on päris hea sadamakoht, mille kaudu kauples Rakvere linn Soome ja muu maailmaga. Saksa ordu Liivimaa haru meister Johann Waldhaus von Heerse (nime kirjapilt vahel ka Johann Wolthus von Herse), kes jõudis ametis olla küll vaid aastakese jagu, leidis, et sadamat pidevalt ähvardanud mereröövlid tuleks kuidagi paika panna. Selleks tarbeks lasi ta 1471. aastal ehitada kivilinnuse, millest sai ühtlasi kohaliku foogti korter. Tema valdus oli väike; Toolse foogtkond hõlmas vaid linnuse lähemat ümbrust, sealhulgas Selja ja Kunda mõisaid, ning veidi veidral moel ka Järvamaa kirdeserva Ambla ja Valgejõe vahel.

(Tondiloss juba ootab meid: "Tulge-tulge, lapsed!". Tiina pilt)

(Soome lahelt on ikka tulnud Virumaale tuult, kaupu ja mereröövleid. Tiina pilt)

Mitte kõik ordu liikmed polnud ordumeistri otsuste üle õnnelikud. Põhjust nurisemiseks oli näiteks Selja mõisa senisel omanikul Vicke von Wrangelil, kellelt von Heerse mõisa linnuse ehitamiseks ära võttis. Samuti leidis ordu juhtkond, et ordumeister oli linnuse omavolilise püstitamisega liigselt ordu rahakotti kergendanud. Need ja paljud teised põhjused viisidki õige pea ordumeistri vangistamiseni omade poolt ja Võnnu linnusesse lukustamiseni, kus ta 1472. või 1473. aastal oma lõpu leidis. Toolse linnust ei kiirustanud keegi siiski lammutama. Vastupidi, kui ta juba olemas oli, tuli talle ju võimalikult hea rakendus leida. Nii jäi kants järgnevateks aastakümneteks oluliseks Virumaa sadamavalvuriks.

Kel soovi Toolse kirevate seiklustega põhjalikumalt tutvust teha, soovitan kõige kiiremaks teadmistenälja leevendajaks Virumaa Teataja artiklit 2012. aastast: http://virumaateataja.postimees.ee/719040/toolse-linnus-kerkis-randa-540-aastat-tagasi

Igasuguste vanaaegsete ehitistega on tihtipeale nõnda, et see, mida me praegu näeme (isegi kui nad on varemetes), pole teps mitte sama asi, mis mõlkus esimese arhitekti mõtteis. Hooneid on vahepeal korduvalt ümber ehitatud, tehtud aja ning inimeste muutunud nõudmistele vastavamaks. Toolse linnus pole erand. Esialgsele kolmekorruselisele torniga majalinnusele ehitati juba 15. sajandi lõpul juurde teisi osasid ning foogtil tekkis võimalus vägevatest müüridest piiratud siseõues ringi jalutada ja kajakalaulu nautida.

(Kahepalgelist väravat ei tasuks igaks juhuks usaldada. Anti pilt)

(Neli kortsuskulmulist akent jälgivad pahuralt, kes see siin õues ilma foogti loata hulgub ja kallist tööaega raiskab. Tiina pilt)

Liivi sõda on kõikide romantiliste varemetega vaadete fännide sõber, sest just tema andis esimese asise panuse nende tekkeks. Üle terve Liivimaa murenesid linnused dramaatilisteks ahervaredeks. Toolse sai samuti tublisti pihta, kuid oli vähemalt osaliselt kaitsekõlbulik veel rootsi ajalgi. Sõjalise tähtsuse kaotas ta täielikult Põhjasõja aegu ning omas sellest ajast peale peamiselt dekoratiivset ning hiljem ka muinsuslikku väärtust.

(Mõrad kaunistavad varemeid. Tiina pilt)

Kui linnuse ehitajail mõlkus meeles turve piraatide eest, siis hiljem hakkas Toolse kandi rahvas linnust ennast mereröövlite kantsiks pidama. Randröövleid on Soome lahe lõunarannik läbi aegade pilgeni täis olnud, üks võikam kui teine. Ja kui röövimine enam eriti ei toitnud, siis smugeldati Soome salapiiritust. Ikka selleks, et paha peal olemise traditsioone mitte unarusse lasta.

(Rannarahvas on ise ka ajaloos päris paheline olnud, aga patuoinaks tuleb ikka keegi teine teha. Näiteks linnuse haldajad. Virumaa muuseumidele infotahvlite eest tunnustus. Anti pilt)

Vahemärkusena mainin, et Toolse kandis asub ka kaks muinasaegset linnamäge, aga meie kohtume nendega millalgi järgmisel korral.

Kui me olime Toolses juba piisavalt külmetanud ja linnusest erinevate nurkade alt pilte klõpsinud, otsustasime minna Kunda linna keha kinnitama. Leidsime põhipoe üles ja lõunatasime autos. Väljas sadas endiselt. Enne kui plaanipärast matka jätkasime, tegime ka paar ringi mööda linnatänavaid, kuid siis kuulsime taas muinaspaikade kutset. Üks nendest, Kunda Hiiemägi, oli kohe üsna linna ääres, mistõttu külastasimegi järgnevalt seda.

Kunda Hiiemäel [3] olin ise juba korra käinud 2011. aasta suvel sõprade pulmapeo ajal. Tolle käigu ning veel varem ülikooli loenguis kuuldu põhjal teadsin, et selle päris lahmaka vallseljandiku peal asub üks iidvana kivikalme, mis on kruusakaevamisega natuke katki tehtud ning mille allesjäänud osa on arheoloogid kaevanud. Kalmeni jõudmiseks tuli esmalt künkanõlvast mööda kitsast jalgrada üles rühkida ning seejärel vapralt kõrges rohus jalutada. Veendusin, et ühes kummikutes peab kusagil olema auk, mis niiskust sokini laseb. Tiina jalad jäid loodetavasti kuivaks. Künka sakiliseks näritud lõunaservas saimegi kivikalme hea õnne peale kätte.

(Kunda Hiiemägi ja industriaalmaastik. Virumaa argipäev. Tiina pilt)

Kalme avastati alles 2003. aastal ning et seda ähvardas kunagise karjääri tõttu kuristikku varisemine, viidi seal peagi läbi arheoloogilised päästekaevamised. Kalme põhilised piirdekivid jäeti omale kohale, et need sangarlikud huvilised, kes igasuguste abistavate viitade puudumisest hoolimata kohta oma silmaga näha sooviksid, midagi tõepoolest näeksid. Madalate paekiviplaatide rida oli kõrgeneva rohu sees veel täitsa aimatav, selle kõrval olev kivihunnik oli kaevamiste käigus kalmest pärit kividest kokku kuhjatud.

(Vana karjäär on praeguseks juba jõudnud kamarduda, aga selle servad on endiselt järsud ja ohtlikud. Anti pilt)

(Tiina talletamas kalmekivide rida. Anti pilt)

(Anti talletamas kalmekivide rida. Tiina pilt)

(Kamp kalmukive. Anti pilt)

Siis me seda veel ei teadnud, aga hiljem lugesin juurde, et meie nähtud kalme polnud teps mitte ainus Hiiemäel olnud muinasmatusepaik. Andmeid on veel vähemalt kahe kalme kohta, millest üks on täielikult hävinud. Kuid praeguseks jäljetult kadunud kivikalmeid võis tegelikult künkal omal ajal olla rohkemgi. Need kivikalmed on igavesti vanad, rajatud millalgi I aastatuhande teisel poolel eKr ehk maakeeli eelrooma rauaajal. Rauast asjad olid kodus sellal vaid vähestel edumeelsetel, mõned eriti vanakooli juurikad hoidsid kindlasti veel truilt kinni kivist ja pronksist kirvestest, nugadest ja vikatitest. Hiiemäe kalmed olid kahtlemata uuendusmeelsed – kivikirste meenutavad tarandikud, mis paiknesid üksteise küljes ning millest igaüks sisaldas üks või mitu surnukeha, tulid moodi just nimelt eelrooma rauaajal. Sedagi mitte sugugi kõikjal, vaid eelkõige Põhja- ja Lääne-Eesti rannikul. Arheoloogid kutsuvad selliseid kivikalmistuid varasteks tarandkalmeteks, eristamaks neid hiljem rooma rauaajal laiemalt levinud nii-öelda tüüpilistest tarandkalmetest, mis olid üldjoontes palju korrapärasema ülesehitusega. Varaste tarandkalmete juures näitasid ehitajad üles hulga suuremat loomevabadust, mis avaldub tarandite väliselt üsna suvalises paigutuses üksteise külge.

(Keegi on kalmukividest teinud tuleaseme. Kahtlustame mingisugust salajast riitust. Tiina pilt)

Kunda kaevatud kalmest leiti kolmeteistkümne luustiku jäänused pluss neli kehata pead. Võta nüüd kinni, miks just nii, aga eks muinasinimeste mõte ongi nii mõneski asjas meie omast erinevat rada käinud, nii et kindlasti oli surnute peade erikohtlemine omal ajal täielikult loomulik ja loogiline. Panuseid peale loomaluude ja mõne üksiku potikillu üldiselt polnud. Ühel teistest veidi hiljem kalmesse sängitatud surnul leiti pea juurest väike raudnuga.

Seda ei tea enam keegi, kas küngas sai Hiiemäe nime juba kalmete ehitamise aegu (või veel varem) või alles tükk aega hiljem, igatahes lähiminevikus on teda selle nime all tuntud ja austatud. Nii nagu mägi oli tähtis ennevanaaja inimestele, on ta praegugi oluline maa- ja taarausulistele, kes, kui ajakirjandusarhiive uskuda, kümmekond aastat tagasi mäe puutumatuse nimel päris korralikult võitlesid, kuna künkale oli plaanis rajada tuulepark. Ühe väikese uudisnupu selle kohta leidsin siit: http://virumaateataja.postimees.ee/2306795/kunda-hiiemagi-joudis-riigikohtusse. Nende tahtmine sai ka täidetud – elektrituulikuid ei tulnud.

Vantsisime tagasi autosse ning sõit jätkus. Ilm kippus järjest nohusemaks muutuma. Meil aga oli kavas kohtuda veel mõne iidse kivikalmega. Ega valget aega tohtinud siis niisama raisku lasta, onju!

(Kundast Viru-Nigula poole. Kojamees teeb ufot. Tiina pilt)

Kunda ja Viru-Nigula vahelise Iila ja Kanguristi külade ümbruses leidub täitsa mitu kivikalmet [4], millest üht kaevas arheoloog Marta Schmiedehelm 1935. aastal. Tollesse rooma rauaaja matmiskohta on surnuid sängitatud ka päris muinasaja lõpusajanditel. Meie otsisime küll üht teist matusekohta, ent paraku jäigi selgusetuks, kas me selle üldse üles leidsime. Maa-ameti kaardirakendusel kultuurimälestisena kantud paigas vohas tihe vööni ulatuv sõnajalarinne, mille sees tundusid küll mõned suuremad kivid olevat, aga ei midagi selgemat.

(Katsun leida kivikalmet, aga leian vaid sõnajalgasid. Tiina pilt)

(Kuigi kalme osas me selgusele ei jõudnudki, leidsime sealtsamast siiski ühe lohukive, milletaolisi on Mahu kihelkond lausa kamaluga täis külvatud. Anti foto)

Päev hakkas õhtale jõudma ja meie läksime otsima muinasaegset linnamäge Koila külas [5]. Sellega oli muidugi samuti palju jamamist, sest hoolimata kaardi olemasolust tundus maastik pidevalt vempu viskavat – linnamägi ei tahtnud kuidagi ennast paista lasta. Jalutasime väikese, kuid järsu uhtoru pervel vonklevat jalgrada mööda edasi-tagasi (ilma erilise eduta), kuni taipasime viimaks teisele poole orgu ronida. Noh, ega me ka seal just eriti targemaks ei saanud. Sattusime mingi elamise tagaaeda ning kuna polnud soovi hakata pererahvale seletama, kes me oleme ja kust me tuleme, siis ei jäänud me seal pikemalt ringi vahtima, vaid tulime tuldud teed tagasi auto juurde. Alles hiljem kodus kõiki materjale üle vaadates selgus, et a) jah, see oligi kellegi tagaaed, ning b) jah, see oli ikkagi Koila linnamägi ka.

(Kujutage ette, teisel pool orgu asub Koila linnamägi. Aga oleks ta siis meile seda öelnud... Anti pilt)

Juba mõni aasta pärast II maailmasõda uuris Marta Schmiedehelm linnamäge, kaevates linnuseõue idaosas ning põhjapoolsel kaitsevallil. Sarnaselt paljudele Mahu piirkonna muinsustele on Koila linnuski ehitatud juba eelrooma rauaajal – sellest ajast pärines valli alt leitud ristpalkmaja või õigemini see, mis tast alles jäänud. Hiljem, keskmisel rauaajal ja/või viikingiajal on linnust tugevdatud ning kunagise majaaseme kohale laotud kividest vall. Lähikonnas on veel muinasküla kultuurkiht, samuti mitmeid kivikalmeid ja lohukive, nii et tegemist on taas ühe kunagise seltsielu epitsentriga. Keskajal kolis linnamäe otsavalli sisse surnute maailm – siia rajati külakalmistu. Ning ka meie järgmine sihtpunkt pärines taas keskajast.

Viru-Nigula Maarja kabel [6] on väidetavalt Eesti üks esimesi kivist maakabeleid. Iga kabeli ehitamine on muidugi Jumalale meelepärane tegu, kuid selle motiivid-ajendid on mitmesugused. Näiteks on kabeleid tehtud tõotuse peale või siis mõne ehmatava sündmuse meenutamiseks. Viru-Nigula kabeli puhul näiteks on arvatud, et see võib olla ehitatud 1268. aastal toimunud Liivi ordu ja Vene sõjaväe vahelise lahingu mälestamiseks. Kõigest lühikese jalutuskäigu kaugusele jääv Pühale Nikolausele pühendatud kihelkonnakirik on muide ehitatud umbes samal ajal. Neitsi Maarja kabel sai küllap aja jooksul ümberkaudsele maarahvale südamelähedaseks paigaks, kuhu kindlatel kirikupühadel tuldi Neitsi Maarjat paluma, ande tooma ja sugulaste-tuttavatega kohtuma. Eesti rahvakalender tunneb lausa nelja maarjapäeva – paastumaarjapäev (25. märts), heinamaarjapäev (2. juuli), rukkimaarjapäev (15. august) ning ussimaarjapäev (8. september). Milline neist Viru-Nigulas kõige tähtsam oli? Rahvapärimus viitab eelkõige heinamaarjapäevale, mil kabeli juurde kogunes kõvasti rahvast, sealhulgas lausa teiselt poolt Narva jõge. Samas ka teised maarjapäevad võisid olla olulised. Katoliiklik kirikukalender armastab sagedasi ühiseid pühapidamisi ning maakabeleid kerkis väga paljudesse küladesse. Erinevalt Viru-Nigula omast olid nad ilmselt reeglina väikesed palkhooned.

(Keskaegsest gootiromantikast pole kunagi võimalik küllastuda. Siin teile Viru-Nigula Maarja kabeli varemed. Tiina pilt)

(Kabeli sisevaade. Sümmeetria on põhiline. Anti pilt)

16. sajandil raputas kogu Euroopat reformatsioon ning ka vana Mahu ei jäänud sellest puutumata. Luterluse omaks võtnud kõrgkiht ei pööranud enam maakabelite (olgu nad suured või väikesed) korrashoiule tähelepanu. Talurahvas käis aga ikka endist viisi kabeli juures omi pühi asju ajamas. Kui Rootsi kuningas Liivimaal korralikumalt kanda oli jõudnud kinnitada, läksid asjad päris hulluks. Luterlikud vaimulikud süüdistasid kabeli juures käijaid pimedas ebausus ning, soovides rahvakogunemistega mingil moel tagasi tõmmata, lasid kabelimüürid osaliselt maha lammutada. Eks aegamööda jäigi vanadest kommetest kinnipidajaid järjest vähemaks. Õnneks jäi kabelist endast ikka üht-teist püsti ka, näiteks otsasein, mis siiamaani rändaja pilku meelitab. Kiitus ka neile, kes kabeli ja selle ümbruse viisakalt korras hoiavad, sest ausalt öeldes ei jõuakski iga viimase kui muinsusväärtuse jaoks lõputult võsas ragistada. Vaheldus on vahel päris hea asi.

(Uks oktoobriõhtusse. Anti pilt)

Õhtu viimaseks külastuspaigaks, kirsiks tordil, jäi kunagine Mahu administratiivkeskus. Ei, ma ei räägi siin külanõukogust ega isegi pärisorjusjärgsest vallamajast, vaid hoopis Pada linnamäest [7]. Otse Tallinn–Narva maantee lõunaküljel, Padaoru kõrgel idakaldal, kroonib ta kogu Mahu muinaskihelkonda. Umbes 11 000 ruutmeetri suurust avarat õue ümbritsev korralik ringvall teeb kaks või kolm katkestust kunagistes väravakohtades, millest ühe on usinad arheoloogid pärast väljakaevamisi osaliselt taastanud. Viimase juures võib ka selgelt näha, et väravani jõudmiseks pidi oodatud või ootamatu külaline esmalt läbima müüridega ümbritsetud käigu, mille peamine mõte oli igaks juhuks külalises sõjakust (või õigemini sõjalist võimekust) vähemaks võtta. Õuelt leitud rohkem kui 30 kamardunud kivihunnikut võivad viidatavanadele  ahjuasemetele. Linnuses võis mõnel ajal elada koguni mitusada inimest.

(Mahu pealinn Pada. Anti pilt)

(Tee Patta on küll natuke rohtunud, aga väravakäik on taas klantsima löödud. Niipalju kui hall paekivi lubab. Anti foto)

Tegelikult on Pada linnamäel ka naaber või isegi lähisugulane. See on Pada II linnamägi, eelmisest linnusest vaid mõnisada meetrit edela pool asuv muinaskants. Meie sinna praegu küll enam ei jõudnud, kuid olen Pada II linnusel kümmekond aastat tagasi korra käinud. Ringvalli asemel on sel pinnasest kuhjatud kaitserajatised vaid ühes küljes, kus Padaoru nõlvad teda looduslikult ei turva.

Pada linnuste ajalugu peab kindlasti vaatama üheskoos. Kõige vanemad inimjäljed pärinevad II linnuse alal eelrooma rauaajast, linnus ise pandi püsti aga millalgi 6. või 7. sajandil pKr ning samal ajal kasvas selle kõrvale korralik küla, ulatudes I linnuse alale välja. Viikingiaja lõpus otsustati millegipärast, et vana linnus (number II, endiselt) ei kõlba enam ning ehitati uuem, suurem ja ägedam linnus (nr I), kus käis küllap vilgas elu ja Mahu valitsemine kuni 13. sajandini, mil muinasaegne elu vahetus järk-järgult keskaegse vastu ning ka see linnus hüljati.

Ilmselt on needsamad inimesed, kes Padas 12. ja 13. sajandil elasid ja toimetasid, praegu puhkamas Padaoru läänekaldal asuval kalmistul. Kaevamiste käigus on mõned neist igatahes üles leitud.

Oli juba päris hämar, kui muinasmatkale selleks päevaks joone alla tõmbasime ning läbi paksude pimedate metsade lõuna poole koju sõitsime. Ühe päeva kohta oli muljeid ladestunud peaaegu 10 000 aasta kohta.

* * *

Mida öelda kokkuvõtteks selle Virumaa rannikupiirkonna kohta? Mahu on huvitav ja rikas, määratult pika muinasaja sügavaid jälgi pilgeni täis. Me ainult uisutasime pisut tema ajaloo pealispinnal, suutmata ühe päeva jooksul sukelduda tema põnevasse salamaailma, mille avastamiseks on vaja aega ja süvenemist. Kel aga võimalust, käige kindlasti, isegi kui aega on vähe. Isegi põgus pealispinnal uisutamine annab palju.

Kirjandus

Eesti Kohanimeraamat. Tallinn, 2016.

Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982.

Tõnno Jonuks, Marge Konsa. Kunda hiiemägi – kalmeväli ja pühakoht. Eesti Loodus, 2005, 3.

Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002.

Marika Mägi-Lõugas. Iila matus. Arheoloogilised kaevamised paberil. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused, 1995, 44 (4).

Kristjan Sander. Kunda Lammasmägi. Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2013.

Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu – Tallinn, 2008.

Meie väljasõidu kaasabil valmis kirjatöö:

Anti Lillak, Tiina Erik. Matkad mineviku radadel. Tutulus, Eesti arheoloogia aastakiri, 2016.