Kauge mineviku jäljed on põnevad, olgu siis kodukandis või võõrsil. Oktoobri alguses käisime Tiinaga Saksamaal Berliini avastamas ning otse loomulikult püüdsin ma reisi ettevalmistusfaasis välja tuhnida, milliseid vanema ajaloo monumente võiks linnas leida. Ega nendega nüüd priisata pole – kuigi Berliinis on palju soliidseid muuseume, mis pakuvad tutvumiseks maailma kultuuripärandi šedöövreid, siis linna enese ajalugu algab alles 12./13. sajandi kandis ning neistki aegadest pole tänavapildis mingeid selgemaid vihjeid aimata.
Küll aga ulatub juba enam kui tuhande aasta taha ühe praeguse Berliini linnaosa, Spandau, lugu. Haveli ja Spree jõgede liitumiskohta ehitati 16. sajandil vägev kindlus Spandau Tsitadell, hiljem rajati siiakanti Saksamaa üks tähtsamaid masina- ja relvatehaseid. 1920. aastal liideti Spandau Suur-Berliiniga. Külma Sõja päevil kuulus ta Lääne-Berliini alla ning siin asus muuhulgas II maailmasõja sõjakurjategijate vangla. Tänapäeval on Spandau Berliini kõige väiksema rahvaarvuga linnaosa, kus elab kõigest umbes veerand miljonit inimest.
(Spandau Tsitadell pidada olema üks parimaid renessansiajast säilinud kindlustest. Fotod tegime Tiinaga kahepeale)
(Tsitadell on kui rõõmus rohepunane täheke keset vett)
Algusest ka. I aastatuhandel ei elanud praeguse Saksamaa idaosas üldse germaanlased, vaid mitmed lääneslaavi etnilised rühmad. Spandau kant oli koduks sprevaanidele (nende nimi on seotud Spree jõega) ja hevellidele (kelle nimi omakorda viitab Haveli jõele). Hevellide asuala Havelland Haveli jõe läänekaldal oli arheoloogia andmeil asustatud juba 6.-7. sajandil. Ajaloo jaoks anonüümseks jääv kirjamees Bavaaria Geograaf manib Hehfeldi rahvast 9. sajandil, nende põhilinnus oli Brenna, mis hiljem kasvas Brandenburgi linnaks. Sellest ida pool asus teine oluline kants Spandau. Muide, enne 1878. aastat kirjutati viimase nime Spandow, mis viitab selgelt kunagistele slaavlastele. Sarnaseid -ow lõpulisi kohanimesid on Berliinis teisigi – Pankow, Karow, Rudow ja teised, samuti nagu on slaavipärased -itz lõpuga nimed Steglitz, Britz ja muud.
(Hevellide ja sprevaanide asuala ja Spandau nende vahel. Tänusõnad ja viited kaardi eest lähevad Vikipeediale: https://de.wikipedia.org/wiki/Bezirk_Spandau)
Spandowi nimi jõudis ajalooallikatesse esmakordselt küll alles aastal 1197, kuid selle juured ulatuvad ilmselgelt sajandeid varasemasse aega. Arheoloogid on linnusekohta kaevates leidnud posu vanaaegseid asju, millest mõnda nägime Tsitadelli muuseumis, kust enne muinaslinnuse jälgi nuuskima asudes läbi põikasime. Vanimad neist võivad kuuluda 8. sajandisse. Väljapanekus leidus igapäevaseid tarbeesemeid nagu savipotid, lõngaketruseks vajalikke värtnaketru, kangaraskuseid, metallist, merevaigust ja klaasist ehteid, kaubandussuhetele viitavaid Lääne-Euroopa päritolu hõbemünte, luust nikerdatud esemeid, naelu jne. Omapärane leid oli hirve pealuu, mille puhul on arheoloogid oletanud, et see võis olla riputatud linnuse värava kohale.
(Potid-kausid-potsikud Spandowi linnusest)
(Et inimesed ei peaks paljalt ringi käima, tuli kogu aeg lõnga kedrata ja kangast kududa. Ümmargused auguga pallikesed on kedervarte keerlemist soodustavad raskused - värtnakedrad. Keskel ka üks kangaspuude raskusviht. Esiplaanil ehted ja raudnaelad)
(Tükike hõbevarast. Põhiline äri käis läänepoolsete sakslastega, isegi kui mõnikord omavahel karvupidi kokku mindi)
(Hirvepea...)
(...tervitas kõiki, kes linnuseväravast sisse astusid)
Olles teinud esmatutvuse Spandau/Spandowi muinasaegse argielu ja asjade maailmaga, oli meil aeg linnuse kunagine asukoht üles otsida. Eeltöö interneti ja eriti Google Mapsiga lubas loota parimat. Kõigepealt saime pihta Haveli jõele, mis oli hea enne, sest linnuseid on ikka suuremate jõgede äärde püsti löödud. Havel voolab suurde Elbe jõkke, mis omakorda viib veed Põhjamerre, nii et veeteeühendus oli juba vanasti eeskujulik. Linnusekohast mõnisada meetrit allavoolu suubub Havelisse Spree, mis on tegelikult suuremgi jõgi, läbides oma teel Berliini linnasüdame.
(Haveli jõgi on laevaga sõitmiseks just parasjagu lai)
(Umbes selle koha peal võis ehk olla muistne sadamakoht)
Kui Havel piirab linnuseaset idast, siis teiste külgede kaitseks kaevati kraav, nii et linnuseala muutus kõikjalt veega ümbritsetud saareks. Põhja poolt aeti kraav 19. sajandil raudtee ehitusel mulda täis, kuid lääne ja lõuna pool on kraav tänaseni säilinud ning kannab praegustelgi kaartidel ühemõttelist nime Burgwallgraben ehk Linnusevallikraav. Näib, et puust linnus oli ehitatud muidu täiesti tasase maa peale, sest mingit küngast või muidu kõrgemat kohta maastikul pole. Kusagil läheduses on asunud ka kantsiga üheaegne kalmistu. Leidsime probleemideta üles Spandau Burgwalli nimelise tänava, mis õhinat vaid suurendas, aga siis tabas meid tagasilöök, sest mida polnud, oli linnus. Võrreldes mõne aasta taguse Google Mapsi tänavavaatega, mida olin hoolsalt tudeerinud, oli tänavapilt vahepeal oluliselt muutunud. Selles kohas, kus teadsin olevat suurt platsi kaevandiauguga (nagu oli näidanud Street View), olid millegipärast hoopis tavalised majad. Saanud esialgsest peataolekust üle, võtsime tänavavaate uuesti lahti ning võrdlesime kõiki hooneid ükshaaval digipildil kujutatutega. Segadus hakkas lahenema.
(Toponüümika reedab muistsust)
Selgus, et vahepeal polnud spandaulased maganud, vaid linnuseasemel arheoloogilisi päästekaevamisi teinud ning seejärel samale kohale uued majad ehitanud. Need olidki põhjustanud mu uuendusi välistavas ajus valeühendusi ja lühiseid. Ühe uusehitise õuele oli ilupuude istutamiseks või varanduse mahamatmiseks (või jumal teab milleks) kaevatud väikesed augud, millest väljatõstetud muld oli küll tõeliselt must nagu üks õige viikingiaegne kultuurkiht meie maalgi välja näeb. See tõestas - olime jõudnud Spandowi muinaslinnusele. Ühtlasi veendusime ka selles, et mitte ainult Eestis ei pea teinekord kõvasti vaeva nägema, et mõni kunagine tähtis paik üles leida. Vahel on need kohad unarusse vajunud ka muidu hoolitsetud Lääne-Euroopas.
(Sõbrad, saage tuttavaks - Spandowi muinaslinnuse ase. Just selle koha peal, päriselt ka!)
(Juhin tähelepanu aias olevatele tumemustadele mullahunnikutele. Kultuurkiht ei valeta)
Saksamaa Kuningriik hakkas lääneslaavlaste maadele keelt nilpsama 10. sajandi alguses. Kuningas Heinrich I vallutas Brenna (Brandenburgi) 928. või 929. aastal ning liitis piirkonna oma riigiga. Tema järeltulija Otto I moodustas Brandenburgi piiskopkonna, et alistatud slaavlased ristiusku pöörata. Hevellid ja sprevaanid ei häbenenud vallutajate vastu relvi kasutada ning 983. aastal puhkenud suur ülestõus hõlmas kogu Elbe ümbruse slaavlastega asustatud piirkonda, sulgedes sakslastele idapoolse vallutussuuna pea kahesajaks aastaks. Hevellid ja sprevaanid võisid tüli üles puhuda ka teiste lääneslaavi rahvastega, aga selles pole iseenesest midagi kummalist, kuna ka muinaseestlased ei pidanud vahel paljuks omavahel karvupidi kokku minna. Naabrite värk, ole sa siis keelesugulane või mitte…
Alles 12. sajandi keskel tegid sakslased slaavlaste vallutamisel uue katse, mis sedapuhku osutus mõneti edukamaks. Vendi ristisõda 1147. aastal tõi Haveli kandi taas sakslaste kontrolli alla. Vägev Spandowi linnus jäeti 12. sajandi jooksul maha. Uus, sama nimega asula, tänase Spandau otsene eelkäija, tekkis mõnisada meetrit allavoolu. Kui viimane hevelli soost Brandenburgi vürst Pribislav 1150. aastal suri, sai Brandenburgi markkrahviks Albrecht (Adalbert), hüüdnimega Karu, kes lasi Spandowisse ehitada uue linnuse.
(Spandau Tsitadellis tutvusime Albrecht Karu kiviversiooniga)
Mitmed lääneslaavi rahvad saksastusid järgnevate sajandite jooksul täielikult. Nõnda juhtus ka hevellide ja sprevaanidega. Teistest said poolakad ja kašuubid (lääneslaavi rahvarühm tänapäeva Poolas) ning lõuna pool tšehhid ja slovakid. Saksamaa idapiiril, Berliinist ja Spandaust kagus, on säilinud sorbi rahvakild, kelle keelt kõneleb tänapäeval umbes 50 000 inimest. Vanemal ajal on neid nimetatud ka vendideks või luužitsiteks. Muide, vendi etnonüümist tuleneb ka eestikeelne sõna “venelane”, mis näitab, et meie maa rahvas puutus esimesena kokku just lääneslaavlastega ning alles hiljem hakati nõnda kutsuma meie naabriteks saanud idaslaavlasi.
Küll aga ulatub juba enam kui tuhande aasta taha ühe praeguse Berliini linnaosa, Spandau, lugu. Haveli ja Spree jõgede liitumiskohta ehitati 16. sajandil vägev kindlus Spandau Tsitadell, hiljem rajati siiakanti Saksamaa üks tähtsamaid masina- ja relvatehaseid. 1920. aastal liideti Spandau Suur-Berliiniga. Külma Sõja päevil kuulus ta Lääne-Berliini alla ning siin asus muuhulgas II maailmasõja sõjakurjategijate vangla. Tänapäeval on Spandau Berliini kõige väiksema rahvaarvuga linnaosa, kus elab kõigest umbes veerand miljonit inimest.
(Spandau Tsitadell pidada olema üks parimaid renessansiajast säilinud kindlustest. Fotod tegime Tiinaga kahepeale)
(Tsitadell on kui rõõmus rohepunane täheke keset vett)
Algusest ka. I aastatuhandel ei elanud praeguse Saksamaa idaosas üldse germaanlased, vaid mitmed lääneslaavi etnilised rühmad. Spandau kant oli koduks sprevaanidele (nende nimi on seotud Spree jõega) ja hevellidele (kelle nimi omakorda viitab Haveli jõele). Hevellide asuala Havelland Haveli jõe läänekaldal oli arheoloogia andmeil asustatud juba 6.-7. sajandil. Ajaloo jaoks anonüümseks jääv kirjamees Bavaaria Geograaf manib Hehfeldi rahvast 9. sajandil, nende põhilinnus oli Brenna, mis hiljem kasvas Brandenburgi linnaks. Sellest ida pool asus teine oluline kants Spandau. Muide, enne 1878. aastat kirjutati viimase nime Spandow, mis viitab selgelt kunagistele slaavlastele. Sarnaseid -ow lõpulisi kohanimesid on Berliinis teisigi – Pankow, Karow, Rudow ja teised, samuti nagu on slaavipärased -itz lõpuga nimed Steglitz, Britz ja muud.
(Hevellide ja sprevaanide asuala ja Spandau nende vahel. Tänusõnad ja viited kaardi eest lähevad Vikipeediale: https://de.wikipedia.org/wiki/Bezirk_Spandau)
Spandowi nimi jõudis ajalooallikatesse esmakordselt küll alles aastal 1197, kuid selle juured ulatuvad ilmselgelt sajandeid varasemasse aega. Arheoloogid on linnusekohta kaevates leidnud posu vanaaegseid asju, millest mõnda nägime Tsitadelli muuseumis, kust enne muinaslinnuse jälgi nuuskima asudes läbi põikasime. Vanimad neist võivad kuuluda 8. sajandisse. Väljapanekus leidus igapäevaseid tarbeesemeid nagu savipotid, lõngaketruseks vajalikke värtnaketru, kangaraskuseid, metallist, merevaigust ja klaasist ehteid, kaubandussuhetele viitavaid Lääne-Euroopa päritolu hõbemünte, luust nikerdatud esemeid, naelu jne. Omapärane leid oli hirve pealuu, mille puhul on arheoloogid oletanud, et see võis olla riputatud linnuse värava kohale.
(Potid-kausid-potsikud Spandowi linnusest)
(Et inimesed ei peaks paljalt ringi käima, tuli kogu aeg lõnga kedrata ja kangast kududa. Ümmargused auguga pallikesed on kedervarte keerlemist soodustavad raskused - värtnakedrad. Keskel ka üks kangaspuude raskusviht. Esiplaanil ehted ja raudnaelad)
(Tükike hõbevarast. Põhiline äri käis läänepoolsete sakslastega, isegi kui mõnikord omavahel karvupidi kokku mindi)
(Hirvepea...)
(...tervitas kõiki, kes linnuseväravast sisse astusid)
Olles teinud esmatutvuse Spandau/Spandowi muinasaegse argielu ja asjade maailmaga, oli meil aeg linnuse kunagine asukoht üles otsida. Eeltöö interneti ja eriti Google Mapsiga lubas loota parimat. Kõigepealt saime pihta Haveli jõele, mis oli hea enne, sest linnuseid on ikka suuremate jõgede äärde püsti löödud. Havel voolab suurde Elbe jõkke, mis omakorda viib veed Põhjamerre, nii et veeteeühendus oli juba vanasti eeskujulik. Linnusekohast mõnisada meetrit allavoolu suubub Havelisse Spree, mis on tegelikult suuremgi jõgi, läbides oma teel Berliini linnasüdame.
(Haveli jõgi on laevaga sõitmiseks just parasjagu lai)
(Umbes selle koha peal võis ehk olla muistne sadamakoht)
Kui Havel piirab linnuseaset idast, siis teiste külgede kaitseks kaevati kraav, nii et linnuseala muutus kõikjalt veega ümbritsetud saareks. Põhja poolt aeti kraav 19. sajandil raudtee ehitusel mulda täis, kuid lääne ja lõuna pool on kraav tänaseni säilinud ning kannab praegustelgi kaartidel ühemõttelist nime Burgwallgraben ehk Linnusevallikraav. Näib, et puust linnus oli ehitatud muidu täiesti tasase maa peale, sest mingit küngast või muidu kõrgemat kohta maastikul pole. Kusagil läheduses on asunud ka kantsiga üheaegne kalmistu. Leidsime probleemideta üles Spandau Burgwalli nimelise tänava, mis õhinat vaid suurendas, aga siis tabas meid tagasilöök, sest mida polnud, oli linnus. Võrreldes mõne aasta taguse Google Mapsi tänavavaatega, mida olin hoolsalt tudeerinud, oli tänavapilt vahepeal oluliselt muutunud. Selles kohas, kus teadsin olevat suurt platsi kaevandiauguga (nagu oli näidanud Street View), olid millegipärast hoopis tavalised majad. Saanud esialgsest peataolekust üle, võtsime tänavavaate uuesti lahti ning võrdlesime kõiki hooneid ükshaaval digipildil kujutatutega. Segadus hakkas lahenema.
(Toponüümika reedab muistsust)
Selgus, et vahepeal polnud spandaulased maganud, vaid linnuseasemel arheoloogilisi päästekaevamisi teinud ning seejärel samale kohale uued majad ehitanud. Need olidki põhjustanud mu uuendusi välistavas ajus valeühendusi ja lühiseid. Ühe uusehitise õuele oli ilupuude istutamiseks või varanduse mahamatmiseks (või jumal teab milleks) kaevatud väikesed augud, millest väljatõstetud muld oli küll tõeliselt must nagu üks õige viikingiaegne kultuurkiht meie maalgi välja näeb. See tõestas - olime jõudnud Spandowi muinaslinnusele. Ühtlasi veendusime ka selles, et mitte ainult Eestis ei pea teinekord kõvasti vaeva nägema, et mõni kunagine tähtis paik üles leida. Vahel on need kohad unarusse vajunud ka muidu hoolitsetud Lääne-Euroopas.
(Sõbrad, saage tuttavaks - Spandowi muinaslinnuse ase. Just selle koha peal, päriselt ka!)
(Juhin tähelepanu aias olevatele tumemustadele mullahunnikutele. Kultuurkiht ei valeta)
Saksamaa Kuningriik hakkas lääneslaavlaste maadele keelt nilpsama 10. sajandi alguses. Kuningas Heinrich I vallutas Brenna (Brandenburgi) 928. või 929. aastal ning liitis piirkonna oma riigiga. Tema järeltulija Otto I moodustas Brandenburgi piiskopkonna, et alistatud slaavlased ristiusku pöörata. Hevellid ja sprevaanid ei häbenenud vallutajate vastu relvi kasutada ning 983. aastal puhkenud suur ülestõus hõlmas kogu Elbe ümbruse slaavlastega asustatud piirkonda, sulgedes sakslastele idapoolse vallutussuuna pea kahesajaks aastaks. Hevellid ja sprevaanid võisid tüli üles puhuda ka teiste lääneslaavi rahvastega, aga selles pole iseenesest midagi kummalist, kuna ka muinaseestlased ei pidanud vahel paljuks omavahel karvupidi kokku minna. Naabrite värk, ole sa siis keelesugulane või mitte…
Alles 12. sajandi keskel tegid sakslased slaavlaste vallutamisel uue katse, mis sedapuhku osutus mõneti edukamaks. Vendi ristisõda 1147. aastal tõi Haveli kandi taas sakslaste kontrolli alla. Vägev Spandowi linnus jäeti 12. sajandi jooksul maha. Uus, sama nimega asula, tänase Spandau otsene eelkäija, tekkis mõnisada meetrit allavoolu. Kui viimane hevelli soost Brandenburgi vürst Pribislav 1150. aastal suri, sai Brandenburgi markkrahviks Albrecht (Adalbert), hüüdnimega Karu, kes lasi Spandowisse ehitada uue linnuse.
(Spandau Tsitadellis tutvusime Albrecht Karu kiviversiooniga)
Mitmed lääneslaavi rahvad saksastusid järgnevate sajandite jooksul täielikult. Nõnda juhtus ka hevellide ja sprevaanidega. Teistest said poolakad ja kašuubid (lääneslaavi rahvarühm tänapäeva Poolas) ning lõuna pool tšehhid ja slovakid. Saksamaa idapiiril, Berliinist ja Spandaust kagus, on säilinud sorbi rahvakild, kelle keelt kõneleb tänapäeval umbes 50 000 inimest. Vanemal ajal on neid nimetatud ka vendideks või luužitsiteks. Muide, vendi etnonüümist tuleneb ka eestikeelne sõna “venelane”, mis näitab, et meie maa rahvas puutus esimesena kokku just lääneslaavlastega ning alles hiljem hakati nõnda kutsuma meie naabriteks saanud idaslaavlasi.
