Tuesday, August 8, 2023 | | 1 comments

Jatvingid

Juuli keskpaik näitas üsna suvist palet ning selle täielikuks ekspluateerimiseks dislotseerusime lõunamaale. Kured, pääsukesed ja muud virgad lendajad ei lõpeta tavaliselt varem kui Aafrikamaal, aga meie virkade lendajate hulka ei kvalifitseeru ning seetõttu piirdus meie sõit Kirde-Poola, täpsemini Masuuriaga. Tollest imekauni looduse ja kireva ajalooga kandist olen kord juba kirjutanud ning kuna tänavu sealt muististe vallas midagi suuremat kogemuste pagasisse ei lisandunud – ega olnud see ka eraldi eesmärgiks – , siis pöördub praegu fookus hoopis õkva tee peale jäänud piirkonnale Lõuna-Leedus, kus vanasti elasid jatvingid.


Lõunasse sõites algavad baltlaste maad juba Eesti-Läti piiri ületades ning ühes Bauska kreevinitega jäävad ka viimased soomeugri paigad seljataha. Balti rahvad on aga ajalukku jätnud päris piraka jalajälje – näiteks meiega praegu laias laastus samas mõõtkavas olev Leedu oli 14. sajandil tõemeeli Euroopa suurim riik (Leedu suurvürstiriigi tekkimisest võid lugeda paari aasta tagust reisikirja). Balti keeli kõnelevaid rahvarühmi oli Ida-Euroopas arvukalt juba muinasajal, ehkki praegu on juba isegi siis hästi, kui eestlane oskab neist lätlasi ja leedukaid nimetada.


Jatvingid olid praeguste Lõuna-Leedu, Kirde-Poola ja Loode-Valgevene aladel elanud baltlased, kes kõnelesid oma jatvingi keelt. Viimast on nimetatud ka sudoovi keeleks (ühe jatvingide haru järgi) ning elavalt arutatud, kas see võis olla sarnasem jatvingide läänenaabrite preislaste või idanaabrite leedulaste keelega. Ülesande teeb mõistagi väljakutsuvamaks keeleallikate jõuline nappus. Ilmselt hiljemalt 17. sajandil igapäevapruugist kadunud jatvingi keel on jälgi peamiselt maha jätnud kohanimedesse, leedu, poola ja valgevene murretesse ning mõnda üksikusse varauusaegsesse teksti. Põnevale leiule sattus noor Valgevene ajaloohuviline Viačasłaŭ Zinaŭ 1978. aastal, kui ta ühe Biełavieža ürgmetsadesse peitunud küla vanamehelt ostis vanaaegse raamatu katoliku palvetega. See sisaldas käsikirja “Paganlikud murded Narewist”, mis oli osalt kirjutatud poola keeles, osalt mingis vanas “paganlikus” keeles. Ehkki ajaloohuvilise noore mitte nii ajaloohuvilised vanemad viskasid raamatu heast peast ära, oli ta õnneks jõudnud sellest üht-teist välja kirjutada, mille ta hiljem Vilniuse Ülikoolile saatis. Paarisaja säilinud sõna analüüs on näidanud nende sarnasust leedu keelega, ehkki skeptilised hääled on pidanud seda hoopis jidišist mõjutatud leedu murdenäiteks. Aga üldiselt siiski pooldatakse seisukohta, et ümberkirjutusvigadest hoolimata esindavad need sõnad päriselt jatvingi keelt.


Sõnaloend, muide, on samuti Vikipeediast täiesti leitav.


Jatvingi etnose kujunemine leidis aset nii vanal ajal, et sellest mingeid usaldatavaid kirjalikke märke eriti pole. Kreeka ajaloolane Herodotos nimetas juba 5. sajandil eKr sküütide taga elavat neuri rahvast, mis võiks viidata hilisemalt tuntud jatvingide maa lõunaosas voolavale Narewi jõele. 2. sajandil pKr mainis Ptolemaios omal maateaduslikus töös rahvast nimega soudinoi – selles võib ära tunda sudoovi rahvanime. Jatvingi (ehk antud juhul jatvjaagi) etnonüümi ennast kohtab esmakordselt tükk aega hiljem, 944. aastal sõlmitud Kiiova prints Igori ja Bütsantsi keiser Romanos I Lekapenose vahelises lepingus. Aja jooksul kogunes kirjalikesse allikatesse selle balti rahva kohta terve müriaad erinevaid nimevariante, mis ilmselt ongi pannud ajaloolasi küsima, kas jatvingid olid ikka üks etnos või hoopis mitme eri hõimu liit. Iseenesest üks ei välista teist. 1009. aastal võtnud üks jatvingite pealikke Netimeras koos 300 alama ja nende perega vastu ristiusu, aga näib, et midagi kauaaegsemat sellest kristliku kiriku jaoks veel ei sündinud. 13. sajandi ristisõdades said jatvingid hoolimata paiguti päris vihasest vastupanust kõvasti pihta. Osad neist viidi Sambijasse (sellel poolsaare-laadsel maatükil asub praegu Vene okupatsiooni alune Köningsberg) ning nende asuala hakkas kokku kuivama. 1422. aasta Melno rahulepingu käigus jagati jatvingide maa Leedu suurvürstiriigi, Poola kuningriigi ja Saksa Ordu vahel. Eri võimkondade vahele pillutatuna polnud rahva väljavaated kuigi roosilised, ent hoolimata jatvingi keele hääbumisest varauusajal püsis jatvingi identiteet alal veel 19. sajandilgi.

(Leedu muinsuskaitsemälestise märk. Kui seda näete, siis teadke, et olete õnnega koos - kuskil siinsamas peab olema midagi vana ja hindamatut)


* * *


Meie rännu teise päeva hommikul Kaunases lähitulevikku plaanides leidsin, et Lõuna-Leedus asuvas Marijampolė linnas võib üsna kerge vaevaga üles leida ühe muistse linnamäe. Kes on läbi Leedu Poola sõitnud, teab, et Marijampolė jääb nii ehk teisiti sisuliselt tee peale (kuigi pikamaarändurid saavad sellest mööda ilma linna sisse sõitmata). Mõeldud, tehtud! Pärast mõningaid ekslemisi eramajade rägastikus saime linnamäelt sabast kinni. Leedu keeli on selle nimi Kumelionių piliakalnis (‘piliakalnis’ tähendab sõna-sõnalt linnamäge) ning paikneb ta otse Šešupe jõe kõrgel pervel. Jõgi on selles kohas suureks ja laiaks paisutatud, mis muidu pakub silmale palju ilu, kuid sellele on linnus tõsist lõivu maksnud, kuna päris tubli tükk temast on ajapikku vette varisenud. Praegu on linnuseõu 38 meetrit lai ja pelgalt 6,5 meetri pikkune. 1968. ja 2008. aastal tehti allesjäänud linnusel ja selle kõrval olnud asulakohal – sest ka selline asi on siin täiesti olemas – kaevamisi, tänu millele võime neist ja neil elanud rahvast mõneti rohkem kõnelda.


(Šešupe on Marijampol
ė all päris laiaks aetud, aga oma kasvavas apluses on ta ka tubli tüki siinsest jatvingite linnusest endasse neelanud)

Esmalt tervitas meid asulakoht, mille 30–50 cm paksune kultuurkiht laiub umbes 200 × 150 meetri suurusel maa-alal. 50 arheoloogiliselt läbikaevatud ruutmeetrit on andnud päevavalgele tublisti käsitsi ja kedral vormitud savinõude kilde, loomaluid, aga ka tõendeid rauasulatamisest ja metallivalust. Küla oli rajatud millalgi 3. sajandi pKr paiku ning kestis ta 11. sajandini välja. Niisiis võib teda kõrvutada isegi mõne samalaadse linnusasulaga Lõuna-Eestis (Rõuge, Alt-Laari jt), mis on samuti eksisteerinud alates rooma rauaajast kuni viikingiaja lõpuni. Isegi metallikäsitöö tegemine näib neid funktsiooni mõttes üksteisele lähendavat.


(Muinasasulakohta katab kahar lehtpuusalu)

(Infostend informeerib: näete, siit on leitud igasuguseid iidseid asju, aga kui tahate rohkem näha, minge muuseumisse)

Et kellelgi segamini ei läheks, et linnus pole teps mitte samaväärne külaga, vaid palju tähtsam asutus, oli linnuseneemik külast eraldatud kolme meetri kõrguse vallimüraka ja selle ees kahe meetri sügavuse kraaviga. Kuna valvurid olid linnamäelt kadunud juba ammu aega tagasi, ei valmistanud meile erilist häda ronida valli otsa ja heita heina kasvanud allesjäänud kantsijupikesele uuriv pilk. 48 ruutmeetrine kaevand oli selgitanud, et linnuski oli ehitatud millalgi I aastatuhande hakul pKr ning lõplikult hüljatud 10./11. sajandi kandis. Jällegi päris iseloomulik paljudele Eesti linnustele, mille ilusaimad päevad jäid samuti valdavalt eelviikingi- ja viikingiaega.


(Kumelionių linnamägi oma hiilguses. Üksik puuke ei suuda varjata kõrget valli)


(Valliharjalt avanev vaade linnuseõuele. Erosiooni tõttu polegi teda kuigi palju alles jäänud. Säilinud jupil kuulutab metsik rohelus oma võitu)


(Ja selline paistab avaasula linnavallilt. Juulikuu päike pole suutnud veel haljust kõrbeks põletada)

Niisiis kokkuvõtteks julgeme öelda, et vähemalt siin Šešupe jõe kaldal elasid jatvingid esimesel aastatuhandel üsna sarnaselt linnusasulate muinaseestlastega – tootsid maagist rauda, sulatasid pronksi, küllap kasvatasid ka kariloomi, püüdsid jõest kala ning kui mahti said, austasid omi jumalaid. 11. sajand tõi Põhja-Euroopasse muutuste tuuli, kümned ja kümned linnus-asulad heideti unustusse rüppe ning inimesed pidi mõtlema uusi viise, kuidas oma elu elada. Jatvingid, nagu edasistest allikatest näeme, tulid vähemalt nende konkreetsete muutustega toime ning toimetasid oma maal veel mitu tubli sajandit. Nende vereliinid elavad edasi tänapäevastes leedukates, poolakates ja valgevenelastes.