Święta Góra - muinas-preisi muinasreis

Rahvamuusikaansambel Sirgutiiga on päris äge mööda ilma moosekantidena ringi sõita, mängida inimestele muusikat ning neil reisidel kogu selle muusikuelu kõrval üht-teist muudki kogeda. Mu ansambliliikmed teavad juba hästi, et vahetevahel võin ma siis välja pakkuda jaburuse eri astmetele pretendeerivaid ettepanekuid külastada mõnda enda meelest väga põnevat paika, mis riskib seda tegelikkuses kaugeltki mitte olla. Aga see, et nad siiski minu kutset tihti kuulda võtavad, on suur kompliment ning seetõttu püüan nende usaldust mitte üleliia sageli kuritarvitada.

Tänavu juuli alguses – kohe, kui juubelilaulupeo pidustused olid seljataha jäänud – , pakkisime kaks autot pille, mängijaid ja muud vajalikuna tundunud kola täis ning sõitsime Poola esinema. Ja et käik oleks tõsisem, siis kohe Lõuna-Poola mägedesse, väikesesse Rabka Zdroj linnakesse, kus toimus iga-aastane Rabka kirjandusfestival. Sealses vanas kirikus koos maailmamuusikabändi Pathmaniga antud kontsert oli eriliselt tore ja meeleolukas. Tagasiteel me koju kiirustama ei hakanud, vaid püüdsime saada maast veidi põhjalikumat muljet. Põikasime läbi kunagisest Poola pealinnast Krakówist ja veidi väiksemast Radomist, seejärel aga sõitsime Kirde-Poola sellesse vojevoodkonda, mis veel enne II ilmasõda kuulus Saksamaale – Masuuriasse. Sopilised järved ja künklik maastik teevad sellest kandist ihaldatud suvitus- ja matkapiirkonna. Lisaks soovisin koos Sirgutiiga käia paigas, kus kord seitse aastat tagasi arheoloogilistel kaevamistel osalesin. Mäletasin, et oli looduskaunis kant ilusate külade, haljendavate rohumaade ja sinisillerdava järvega.

(Sirgutii Pühal Mäel Masuuria päikese all) 

Lubage tutvustada – Masuuria vojevoodkonna Giżycko maakonna Staświny küla. Külasüdamest läänes lookleb põhja-lõunasuunaline madujas Wojnowo järv, mille kõrgele orupervele ehitasid muistsed inimesed kord vägeva linnuse. Kohalikud kutsuvad tänapäeval seda Święta Góra, Püha Mägi. Ei tea ma siiski öelda, kas peeti neemikut pühaks juba linnuse aegadel või muutus ta selleks alles hilisematel sajanditel. 2011. ja 2012. aastal (ja vist veidi ka 2013) kaevas linnamäel brittide juhitud rahvusvahelise projekti seltskond, et teada saada, kuidas mõjutasid 13. sajandi ristisõjad Läänemere idakalda keskkonda. 2012. aasta juulis käisin seal sõprade-tuttavate eelmise aasta mälestustest innustatuna kaevamas minagi ning see oli ka põhjus number üks, miks sinna nüüd tagasi tahtsin tulla.

(Staświny Püha Mägi asub järvederikkas Kirde-Poolas, meist just mitte üleliia kaugel)

(Detailsemalt satelliitpildilt näeb ka neid paiku, millest on siin loos rohkem juttu)

Vanasti ei elanud Masuurias poolakad ega sakslased, vaid preislased, läänebalti keeli kõnelenud rahvad, kes jagunesid hilisantiiksete ja keskaegsete kirjatükkide põhjal terveks reaks alarühmadeks/hõimudeks/klannideks. Üheks lõunapoolsemaks neist olid galindid, kes võisid olla ka Święta Góra linnuse autoriteks. Õpetlane Ptolemaios mainis „galindoi”-nimelist rahvast juba 2. sajandil pKr. Nii nagu eestlased-lätlased-liivlased, tõmmati preisi rahvad 13. sajandil tule ja mõõgaga läbiviidava ristimiskampaania sõjakeeristesse. Neile panid nad väga vihaselt vastu, kuid olid sajandi lõpuks sunnitud lõplikult sakslastele alistuma. Galindi keel, millest suurt midagi teada ei ole, hääbus saksa keele pealetungi ees 17. sajandiks.

Lisaks praeguse Poola aladel resideerunud galindidele elas üks galindide rühm teistest baltlastest eraldi veel kuskil Moskva lähistel, kuni nad varauusajal venestusid. Küllap sattusid nad sinna juba millalgi vanal kroonikate-eelsel ajal.

(Pahaaimamatud sirgutiilased lähenevad linnusele. Seljataha jääb maaliline Staświny  küla) 

(Selline kergelt lainetav pastoraalmaastik avaneb rändajale, kes on teel Święta Góra linnamäele. Linnus on muide kahest künkaküürust see vasakpoolne madalam)

(Lähemale jõudes selgub, et põhja poolt piirab linnust just selline pikk otsavall)

* * *

Nüüd sünnib midagi erakordset – esmakordselt selle reisipäeviku ajaloos viljelen taaskasutust. Nimelt otsisin meilikastist välja ühe päris vana, juba 2012. aasta varasügisel Liivi Varuliga kahasse kirjutatud loo Święta Góra väljakaevamistest, mida lootsime avaldada toona alles väga vastse arheoloogia aastakirja Tutulus veebiväljaandes. Paraku juhtus, et seda sellisel kujul üldse ei tulnudki, mistõttu jäi tekst seitsmeks aastaks niisama ripakile. Aga et ta ometigi võimalike huviliste lugemisvarasse jõuaks, avaldan ta kaasautori loal tillukeste kohendustega siin.

TÜ arheoloogiatudengid kaevamistel Poolas Święta Góra linnamäel

Anti Lillak, Liivi Varul

2012. aasta augustis toimusid juba teist aastat järjest Inglismaa Readingi Ülikooli juhitud rahvusvahelise projekti „Ristisõdade Ökoloogia“ („Ecology of Crusading“) raames väljakaevamised Kirde-Poolas Święta Góra nimelisel linnamäel. Dr Aleksander Pluskowski eestvedamisel toimuva projekti laiem eesmärk on uurida, kuidas mõjutasid Saksa ristisõjad Läänemere idakaldal siinset looduskasutust ja keskkonda. Kaevamistest võtsid sel aastal osa ka kolm Tartu Ülikooli tudengit – Liivi Varul, Juhan Kari ja Anti Lillak.

Kunagi elasid seal järvederikkas Masuurias baltlaste hulka kuuluvad muinas-preisi hõimud. 13. sajandil pidid nad, sarnaselt meie esivanematele, võitlema ning viimaks alla vanduma saksa sissetungijatele. Piirkond on edaspidigi läbi elanud mitmeid ajaloo keerdkäike. Nii kuulus Masuuria veel enne II maailmasõda Saksamaa valdustesse, misjärel anti lõunaosa Poolale ning põhjaosast sai Venemaa Kaliningradi oblast.

Święta Góra (eesti keeles Püha Mägi) linnamägi ise asub maalilise Niegocini järve [täpsustus: tegelikult Niegocini järvega ühenduses oleva Wojnowo järve] kõrgel kaldal. Eesti muististega võrreldes meenuvad esmalt Rõuge linnamägi ürgoru pervel või ka ordulinnuse varemed Viljandi järve ääres. Linnuse õuele rajatud kolmest kaevandist saadud leiud, eelkõige keraamika, viitavad, et siin on elatud juba alates rahvasterännuajast (umbes 5. sajandist pKr) kuni 12.–13. sajandini. Mitme sajandi pikkust elutegevust tõendasid ka arvukad majapidamislohud ning postiaukudega ääristatud hoonepõhi. Võimalik, et just 13. sajandi vallutuse järel jäeti linnus maha. Linnamäest umbes kilomeeter idas Staświny külas – kus muide asus ka arheoloogide „staap“ – tekkis aga samal ajal sisserändajate asula. Siia tehtud proovikaevandist leiti peamiselt lääne poolt imporditud savinõude kilde ning savikrohviga kaetud seintega majajäänused. [2019. aasta lisandus: nähtavasti pärinesid sisserändajad Saksamaa aladelt.]

(Muinaspreislaste linnused on meie omadega väga sarnased – Święta Góra on kahe oru vaheline neemik, mille otsad on vallidesse kergitatud. Pilt põhjapoolse valli harjalt linnuseõuele. Taamal paistab teine, väiksem vall)

(Staświny südames on keskaegne kultuurkiht. 2012. aastal tehti kooli jalgpalliväljaku äärde väike kaevand, kust leiti Saksamaa mõjudele viitavaid esemeid ja ehitusjäänuseid)  

Saamaks vastuseid küsimusele, mil moel sakslaste sissetung kohalikku elu, eeskätt põllumajandust ja keskkonda, muutis, koguti kaevamistel lisaks muudele leidudele ka kultuurkihti sattunud loomaluid ning võeti pinnaseproove taimejäänuste uurimiseks. Nende põhjalikum analüüs on käsil praegu, pärast välitöid, ning põhjalikumad tulemused alles ootavad avaldamist.

Väljakaevamiste meeskond oli rahvusvaheliselt kirju, kuid kokkuhoidev. Lisaks poolakatele leidus paarikümneliikmelises tiimis inglasi, aga ka tudengeid Ungarist ja Kanadast. Ning loomulikult, nagu juba eelnevalt mainitud, ka Eestist. Tööpäev kestis tavaliselt kaheksast poole neljani, mille järel pakuti suurt poola lõunat/õhtusööki. Umbes kuue ajal hakati tegelema leidude pesemise ning nummerdamisega, mis hoolimata üksluisusele muutus tänu ühisele tegevusele tunduvalt lõbusamaks. Poolas veedetud aeg oli meeldejääv ning 10–20 tunnine reis Eestist Staświny külla tasus enda igati ära. Väljakaevamised Święta Góral jätkuvad ka järgmine aasta, kel huvi osaleda, võib julgesti ühendust võtta projekti juhtidega. [Märkus: 2019. aastaks on uuringud siiski läbi saanud]

(Święta Góra vall ja sellest vasakule jääv vallikraav joonistuvad järvepoolselt küljelt selgelt välja)

(Veel pinnamoevaateid. Täpselt nagu mõni Ida-Eesti Kalevipoja säng!)

(Valli sisse on millalgi 20. sajandi alguspoolel kaevatud salapärased katakombid. Pidades meeles, et Poola on kõvasti kannatanud mõlemas maailmasõjas, võivad needki käigud olla mõeldud sõjapidamiseks)

(Linnusevallil kasvav paju toidab lisaks enda okstele ka meie jaoks veel üsna eksootilist parasiiti puuvõõrikut)