Olen Ida-Eesti inimene. Mu tavapärane tegutsemissfäär ulatub Viru rannast Setomaa taha välja, kuid lääne poole jõuan sealjuures põigata märksa harvem. Aga ega seda siis niimoodi jätta või! Pilk sattus üha tihedamini kaardile vahemaid mõõtma ja mõte võimalikke marsruute joonistama ning kui suvine puhkus viimaks kätte jõudis, siis pakkisin viivitamatult seljakoti ja hüppasin rattasadulasse. Ei, ma ei hakanud kohemaid arutult Tartumaalt Läänemaa suunas väntama (see etapp ootab mu elus alles ees), vaid püüdsin maksimaalselt ära kasutada rongiliikluse võimalusi. Selleks pidin sõitma ühe rongiga Tallinna ja sealt teisega lääne suunas Valingule. Valingult pidin raudteetööde tõttu Keilasse rattaga sõitma, ent viimane rongiots viis mu viimaks Turbale, kust raudteed tänapäeval enam edasi ei lähe. Siin tuli kogu usaldus üle anda jalgrattale ja omaenda lihastele. Ees ootasid kolm päeva ja pikad kilomeetrid – nii, nagu ma seda kõike olingi ette kujutanud.
Minu rännul oli mitu eesmärki, mis kõik üksteist toetasid. Tutvuda kauni kodumaa kaugemate paikadega, olla iseendaga, higistada ja pedaale sõtkuda-sõtkuda-sõtkuda... Ja siis veel sõtkuda-sõtkuda-sõtkuda... Ja muuhulgas väisata teele jäävaid muistse põlve tunnismärke. Neist viimastest ma siin kirjutangi.
Põhiosa mu rännust kulges läbi suure muistse Läänemaa, mida võõramaised sulesepad erinevat moodi kutsusid. 13. sajandi kroonikute jaoks oli see ladina keeli Maritima (ehk põhimõtteliselt „Mereäärse”) või ühe tähtsama keskuse Ridala järgi Rotalia (vanasti võis see kohalikus maakeeles kanda nimekuju „Rõdali”). Saksakeelsed variandid olid Rotelewich, Wiek, Wikke, Wicia, Wikkezland ja Wikkelandia, mis kõik on tuletatud sõnast „laht” või „abajas”. Lahtesid ja abajaid on Lääne-Eesti rannikul tõepoolest nii mõnigi, nii et mere poolt tulles on taoline nimi õigustatud.
(Läänemaa suurim laht Matsalu jagab maa kahte ossa)
Seevastu mina, kes ma lähenesin antud maanurgale kirde poolt – sisemaalt – pidin tükk aega ringi kolama, enne kui üldse merd nägin. Sellepärast meeldib mulle mõnes Islandi saagas mainitud nimi „Adalsysla” ehk, kui veel islandipärasemat ortograafiat pruukida, „Aðalsýsla”. Sõna-sõnalt peaks see tähendama „Põhimaad”, põhimõtteliselt siis „Suurt maad” vms. Ja tõsijutt, Läänemaa on paras tükk, ruutkilomeetritelt üks suurimaid Muinas-Eesti maalahmakaid. Kui uskuda Taani Hindamisraamatu Väikest Eestimaa nimistut, kus kõigi maakondade adramaade arv kirjas, siis jäi Läänemaa oma 1900 adramaaga maha nii Virust, Saarest (kummalgi 3000 adramaad) kui ka Järvast (2000 adramaad). Ehkki Sakala ja Ugandi selles nimekirjas puuduvad, on ka nende suurust tagantjärele kuskile 3000 adramaa kanti pakutud. Sel juhul platseeruks Läänemaa kõlvikute poolest Eesti muinasmaakondadest küll alles kuuendale kohale.
Olgu adramaadega lugu, kuidas on, selge on see, et allikaliselt kinnitatud kihelkondi oli Läänemaal rohkem kui teistel – tervelt seitse. Mis nad kõik olla võisid, seda on püüdnud kindlaks teha ajaloolane Enn Tarvel. Läänemaa põhjaosa Matsalu lahest ülespoole võis olla see päris Ridala/Rõdali, lõunapoolne tükk jagunes mitmeks pisemaks jupiks, nagu Hanila, Karuse (Cozzo), Lihula, Soontagana, Kõrve (Corbe). Sisemaine idaosa – Kullamaa ja Märjamaa kant – võis Tarveli meelest kandagi nime Läänemaa. Esmalt võib siin küll tunduda kummaline vastuolu, et Läänemaaks nimetati kunagise Läänemaa idaosa, aga idapoolsete naabrite, lõunaharjakate, jaoks oli just see jagu Läänemaast kõige tuttavam ning noh, neist jäi see tõesti lääne poole. Nii et kõik sõltub perspektiivist.
(Külastatud paigad Adalsyslas. Kaardipõhi Google Mapsist)
Sõitnud mööda kunagist Tallinn-Haapsalu raudteetrassi (millest enamus korjati üles 2004. aastal) läbi Risti ja Palivere, käänasin lõuna poole, kuni jõudsin Ehmjasse. Siin on lähestikku mitu iidvana ja väga salapärast paika. Eelkõige tahtsin jõuda Kuradimäele, mida viimati külastasin palju aastaid tagasi ülikooli ajalooringi sügisreisi käigus. Vahepeal olin mina vanemaks jäänud ja paik rohkem taimedesse kasvanud, aga me mõlemad endiselt alles.
(Ehmja Kuradimägi on küll lihtsalt üks ümbritsevast õhkõrnalt tõusev põndak, aga eriliseks teeb ta iidne suurtest kividest ringmüür. Pildil oleva rändrahnu on kampa toonud küllap nõukogude-aegne rasketehnika)
Kuradimäge on lihtsam kirjeldada kui seletada. Muidu üsna tasasel põllul on veeeeidikene kõrgem koht, kuhu on ringikujuliselt kokku taritud suured ja väga suured kivimürakad. Kiviringi läbimõõt jääb 32 ja 41 meetri vahele. Aegade jooksul on põllult kive sinna juurde veetud, sestap polegi täpselt aru saada, milline see ring võis algselt välja näha. Päris jänni jääme, kui peame hakkama nuputama, milleks ühte sellist kiviringi või -ovaali tarvis läks. Arheoloogia-kirjandus on seda pidanud suhteliselt ebamääraseks ringvalli-tüüpi muistiseks või ka poolelijäänud linnuseks. Proovikaevamistel saadi ringi seest mullast vaid üks ilmselt viikingiaegne potikild, kuid ringvalli kõrvalt avastatud vanema rauaaja asulakoht võib viidata ka kiviringi väärikamale vanusele. Sest üksainumas potikild viitab küll inimkäe mängus olemisele, kuid sugugi mitte otsesõnu ehitusajale.
(Valliga piiratud ovaalses siseõues on ruumi sisuliselt ükskõik mille jaoks)
Sellised madala ringvalliga paigad on eeskätt teada just Lääne-Eestist ning nende eeskujud arvatakse pärinevat Ojamaalt, kus samuti taolisi ehitisi leidub. Kivide kokkuajamist võis ajendada vajadus ringi sees läbi viia mingisuguseid riitusi – ja ehkki arheoloogid seda välja öelda ei taha, siis võin kõhutunde pealt öelda, et vanadele vaenuaegadele kohaselt olid need kindlasti õudsed ja verised. Kõhedavõitu on ju ka Kuradimäe nimi ja sellega seotud lugu, mida rahvas sajandeid hiljem kõnelenud. Nimelt olla vanakurat hakanud kõrgendikule linna ehitama, kuid lähedal külas kirenud kuked panid tema töö seisma. Vihaga saatnud põrguline kolm viimast kivi kukkede suunas lendu. Ning see lugu peab päris tõsi olema, sest Kuradimäest veidi üle kilomeetri kagu pool on maantee-äärses metsas mürakas kivirahn, mis kannab nime Kuradikivi ehk Kukelaulukivi. Nähtavasti on neid siis läheduses veel kaks tükki.
(Sellise jõmaka läkitas Vanatühi tema meelest asjatult kirevate kikaste suunas. Või vähemalt nõnda räägitakse)
Sünge kant, pole midagi öelda. Aga et tumedate toonidega edasi mängida (päev, mil Ehmjat väisasin, juhtus muide olevat erakordselt ilus ja päikseline), räägime lisaks vanapaganatele ka iidsest surnute ilmast. Kuradimäest vaid 500 meetrit lääne-loodes on Varetemäe nimeline kivikalme, mida kaheksakümnendatel aastatel uurinud Läänemaa arheoloogia korüfee Mati Mandel. Ebamäärase kivilademega kalmesse on surnuid ja nende maist vara sängitatud mitmesaja aasta jooksul. Esimesed tegevused leidsid aset juba rahvasterännuajal – siis maeti siia kaks komplekti hobusevaljaid. Hobune oli neil sõjakatel aegadel tähtis loom ka naaberbaltlastel, nii et küllap läks valjastusvahendeid kellelgi ka sõjameeste hauataguses elus tarvis. Umbes samaaegsed on varaseimad maasse kaevatud aukudesse sängitatud põletatud ja põletamata inimluud, kuid neisse haualohkudesse maeti Varetemäel ka muinasaja lõpus 11.–12. sajandil. Inimeste kõrval leidsid kalmes oma viimase puhkepaiga mõnede koerte, veiste, lammaste/kitsede, sigade ja jäneste luud. Nähtavasti täitsid nad kalmistukombestikus peie- või mälestustoidu rolli.
(Kalme kaevatud osa on siiamaani täiesti aimatav)
Päris alguses kalmel kive polnud, neid hakati siia kokku tassima ilmselt alles viikingiajal. Mingeid selgeid kujundeid pole need kivid teadaolevalt moodustanud. Selliseid umbmäärase kivilademega kalmeid nimetatakse kivivarekalmeteks ning nagu edaspidigi näeme, on nad Läänemaal üleüldse üsna tavalised.
Muide, kel tõsisem huvi ka omal käel Läänemaale muistiseid nuusutama minna, sellele on Mati Mandel koos tiimiga teinud erilise netilehe, kus leiduvad kõigi põnevamate paikade tutvustused koos fotode ja kaartidega. Võtsin sealt ideid ja juhiseid minagi, kuigi telefonis ei tahtnud leht väga kasutajasõbralik olla. Aga vaadake ikkagi!
Ehmjast sõtkusin edasi kagu poole, et jõuda õhtuks kindlasti lõuna poole Matsalu lahte ning sealjuures nii läände kui võimalik. Läks vähe või kaua, aga igatahes jäi mu teele iidne Keskvere küla, mille südames on muinasasulakoht ja ümbritsevatel põldudel kokku kolm kalmet. Üks neist on teistest eemal keset põlluvälja ja seda ma ei näinud, aga teised kaks – numbritega I ja III – paiknevad suhteliselt ligipääsetavas paigas. Mitte et ma neistki oleks õiget sotti saanud. Vegetatsioon matab maapinna reljeefi edukalt endasse, lisaks on nõukogude ajal ehitatud kalmete kõrvale siloaugud, nii et muistsed pühapaigad on kaotanud oma kunagise arvatava suurejoonelisuse.
(Kui ausalt öelda, siis Keskveres ei saagi õieti aru, kus need muinaskalmed olema peaksid. Aga kuskil siin nad igatahes on)
Kalmeid on natuke kaevatud 21. sajandi algusaastatel. I kalmest leiti vaid mõned potikillud, mis võisid pärineda vanemast rauaajast. III kalmest saadi terve hunnik esemeid, sealjuures 10. sajandi Bütsantsi münt, ambsõle katke ja poolik mõõk, odaots, kirves, suitsed, käärid, käe- ja kaelavõrude jupid ja muu kraam, suurem osa neist tuleriidal põlenud. Inimluid küll oli, kuid hajutatult ja vähe. Asjad olid sageli maasse kaevatud aukudesse asetatud kogumitena, nende juures leidus vahel ka kive. Kokku pärinesid need pikast ajavahemikust alates 6. sajandist kuni 12. sajandini. Mida need keskmise kuni noorema rauaaja läänlased oma surnutega täpselt tegid, on lõpuni ebaselge, sest tuleriidal põletatud laibast allesjäänud luutükkidest viidi kalmesse nähtavasti ainult teatud osa, muu tarvitati muuks (paganlikud sünged riitused...!). Ehete, tarbeasjade ja relvade matmises oldi samas küll eriliselt usinad.
(Tegelikult on siin pildil koguni kaks kalmet, aga uus aeg jõudis nad pikaks ajaks ära unustada. Kuni nad taas leiti)
Keskverest edasi, üle Kasari jõe silla kuni Kirblasse. Päev hakkas õhtu poole jõudma, aga nii päevavalgust kui lihasrammu veel jagus. Küll aga oli teretulnud täienduseks Kirbla kiriku eest kaevust saadud joogivesi. Sellel ei tohtinud lasta lõppeda, muidu oleks väsitavast, aga muidu vahvast matkast kujunenud tuikava peaga ellujäämisodüsseia. Sain ka korraks õlgu rõhuvast seljakotist puhata ning edasisi suundi vaagida.
Kaugele ei pidanud järgmise koha otsimiseks minemagi. Kirblas on mitu kivikalmet ja asulakohta. Kõrgendik, kuhu matusepaigad on rajatud, kannab uhket Kirbla panga nime. Nagu Ehmja Varetemäel, on Kirblaski kivivarekalmed, kokku kuus. Neist ühte on ka kaevatud. Kuna nad kõik jäid elektrikarjusega eraldatud karjamaale, siis ei hakanud ma sedapuhku neile päris ligi tikkuma, vaid piirdusin kaugemalt pildistamisega.
Uurimise all olnud kalmel paljastus kivikihi all tahmane ala, mis oli tekkinud nähtavasti sealsamas toimunud surnute põletamisest. Seal leidus ka tuld saanud luutükke üsna tihedalt, kuigi neid jätkus mujalegi. Kalmesse toodud esemed oli samuti tulest läbi käinud. Viimaste seas oli tavapäraseid ehteid, aga ka näiteks kaalude katkend ja kaaluviht. Üllatuslikult polnud kalmes ainsatki mehisusest nõretavat sõjariista (ega isegi mehisusest mittenõretavat sõjariista), mis viis uurijad mõttele, et siia oli 11.–12. sajandi jooksul maetud vaid mõni naine. Kalmuliste arvu täiendasid kahe koera põletatud säilmed.
Kalmetest mõnisada meetrit ida pool, lehmalautade kandis, on teada asulakoht. Muinas-kirblalaste elu võis tagasihoidlikumal juhul keskendudagi vaid koduküla ja selle ümber olevate põldude-metsadega ning isegi pärast surma piirdus kadunukese viimane teekond alt külast üles künkale viimisega. Tundub ühest küljest küll veidi nukker, aga mine tea, ehk tundsid nad end kõige mugavamalt just kodukandis, olgu siis elava või surnuna.
(Kalmed jäävad taamal olevate puude kanti, esiplaanil ilutseb muinasaegse küla ase)
Kirblast ei jää Lihula linn enam sugugi kaugele. Kihelkonnasildid hakkasid teel vahelduma kiiremini kui lauljad Black Sabbathis 80ndate keskel. Lihula kihelkond pole vist kunagi olnud kuigi suur, ent see-eest on ta vana nagu Metuusala. Tema nimi esineb Leale kujul juba näiteks ühes 1224. aasta maadejagamisürikus. Lihula pealinn oli mõistagi Lihula. Kõrgele paerängale ehitatud linnus hoidis silma peal nii ümbritsevatel tasandikel kui Matsalu merelahel. Tema välisilme kohta on andmeid väga napilt; keskaegsed kivimüürid katavad rauaaja jäljed täienisti. Väljakaevamistel on sügavamast kihistusest siiski leitud peaaegu meetripaksune paekivimüür, mis oli nähtavasti mõeldud muinaslinnuse kaitseks. Müüri katnud söelademest (kas tulekahju jäljed?) võetud radiosüsinikuproov andis tulemuseks 11.–12. sajandi, nii et enam-vähem sellal võis linnus olla ehitatud. Künkalt on leitud ka üks umbes 6000–7000 aasta vanune tulekiviuurits, aga see on jäänud siiani ainsaks tõendiks kiviaja inimestest Lihulas.
(Lihula linnuse muinasaegset järku tuleb ette kujutada kuskil seal keskaegsete müüride all)
Nii ehk teisiti kujunes Lihulast muinasaja lõpuks üks Läänemaa lõunaosa tähtsamaid kantse, mis 13. sajandi alguse ristisõdades muutus vallutajatele magusaks sihtmärgiks. Juba sõja alguses 1211. aastal nimetas Riia piiskop Albert Lihula Eestimaa piiskopkonna keskuseks, kuigi linnus kuulus siis veel iseseisvatele läänemaalastele. 1219. aastal määrati Alberti vend Hermann Lihula piiskopiks, kuid linnus vallutati alles 1220. aastal, sedagi mitte riialaste, vaid rootslaste poolt.
Viimased eesotsas kuningas Johan Sverkerssoniga soovisid sakslaste ja taanlaste eeskujul endalegi Läänemere idakaldal tükki haarata ning vähemalt alguses läksid nende plaanid ladusalt. Kuningas hõivas Lihula, mille andis hertsog Karli ja piiskop Karli voli alla ning need asusid kuninga lahkumisel viivitamatult läänlasi ristiusku pöörama. Asjad hakkasid kiiva kiskuma ühel hommikul (ühe allika andmeil 8. augustil), mil rootslased leidsid, et on juba esimeses aovalges merelt tulnud saarlastest ümber piiratud. Matsalu lahe kallas ulatus 800 aastat tagasi kindlasti Lihula künkale lähemal kui praegu, nii et saarlastel läks korda oma sõjalaevadega teha rootslastele ebameeldiv üllatus. Henriku kroonika nendib kuivalt tõika, et toimus võitlus, mille käigus panid saarlased linnusele tule otsa. Rootslased oli ründajate ees vähemuses – vaid umbes 500 meest – ning suurem osa neist notiti pikema jututa maha. Teiste seas leidsid oma võõrvallutajale pasliku saatuse nii hertsog kui piiskop. Ainult vähestel rootslastel õnnestus põgeneda Tallinnasse, mis sellal oli taanlaste kontrolli all. Kroonika lisab ka, et taanlased tulid peagi Lihulasse surnud rootslasi matma ja leinama ning et ka Riias peeti palju päevi langenute pärast leina, aga tegelikult polnud ilmselt kellelgi kahju konkurentide kõrvaldamise pärast.
Lihula ei suutnud siiski igavesti ristisõdijatest sõltumatuna püsida ning 1238–1242 ehitasid Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskop siia kahepeale uue linnuse, mille mördiga seotud paekivist müürijuppe praegugi näha võime.
Linnusega Lihula muinasaeg ei piirdu. Linna lõunaosas asub ühel tagasihoidlikul rohtukasvanud platsil vana kivikalme. Oleme kivivarekalmete kontseptsiooniga juba üsna tuttavaks saanud, sestap ei vaja Lihula kalme suuremat kirjeldamist. Kive oli küll kõrges heinas raske leida, aga tuleb arvestada, et Mati Mandel kaevas selle 1974. aastal täielikult läbi, nii et ega seal enam suurt midagi vaadata polegi. Vähemalt 20 või 21 maetu luud – kas siis põletatud või põletamata – olid kalmes enam-vähem kõik segamini. Arvukad loomaluud võisid pärineda inimestele teispoolsusesse kaasapandud toidukraamist või olla hilisemate peiesöömade jäänused. Leiti ka panuseid, nagu ehtenõelad, sõrmused, vöö osad, nõude tükid, odaots ja hobusesuitsed. Suurem osa ehetest olid baltipärased. Üks kullatud hõbenaastu katke võib aga Läänemaale olla toodud Skandinaaviast – sealjuures kindlasti mitte 1220. aastal, vaid mitusada aastat varem. Esemetele tuginedes on kalmesse maetud vahemikus 5.–7. sajandil ehk laias laastus rahvasterännuajal. Võib-olla olid läänemaalaste suhted rootslaste esivanematega (kes sellal Skandinaavias iganes elasid, gootid või keegi muu) tol ajal pehmemad kui ristisõja aegu. Aga võib-olla oli see naast toodud Rootsist röövsaagina. Või oli selle kaotanud mõni Rootsist Läänemaale sõitnud rüüstaja. Kes teab.
Tahtsin enne päikeseloojangut kindlasti ka veel end merre kasta. Selleks tuli ühel hetkel keerata ära põhja poole, mis oli meeldiv valik, sest liiklustihe Risti-Virtsu maantee asendus nüüd tunduvalt rahulikuma, aga siiski asfalteeritud teekesega. Matsalu rahvusparki väntamine viis mind mööda karjakoplist, kus peitusid Poanse kivikalmed. Otse loomulikult pidin neid külastama. Jätsin ratta ja seljakoti tee äärde, pugesin elektrikarjuse alt läbi ning otsisin kalmed mõnesaja meetri kauguselt puude-põõsaste vahelt üles. Neidki oli 1970. aastatel põhjalikumalt uuritud ning kivipiirid pärast kaevamisi omale kohale jäetud. Enne kaevamisi oli tundunud, et seljakul on üksainus hästi pikk kalme, kuid labidaid ja kühvleid maasse lüües ilmnes, et neid oli seal kõrvuti kaks.
Poanse kalmed on ühed esimestest Eestimaa pinnale ehitatud tarandkalmetest, pärinedes eelrooma rauaajast (laias laastus 500 eKr – 50 pKr või täpsemalt selle teisest poolest). Esimeses kalmes oli üksteise kõrvale ritta tehtud seitse nelinurkset tarandit, temast kuus meetrit eemal asuv teine kalme hõlmas kahte tarandit. Kalmepõhjad kaeti hoolikalt paeplaatidega, millele oli mugav vajadusel asetada surnuid. Nii jõudis oma maise eksistentsi lõpus esimesse kalmesse 46 ning teise 35 inimest. Mõned olid maetud peaga läände, teised itta. Antropoloog Jonathan Kalman leidis hammaste põhjal, et esimese kalme rahvas sõi paremat toitu kui teise maetud. Viimaste luudel kohtas ka mitmeid vägivallale viitavaid haavu. Nii näiteks oli ühele teismelisele tüdrukule mingi terava esemega pähe susatud.
Poanse surnute juurest leiti kaevamistel rauast käevõrusid, oimuehteid, karjasekeppnõelu, odaots ja üks Eesti vanimaid rauast sirpe. Kalmekivide vahele olid pesa teinud arvukad potikillud; enamasti üsna toore viimistlusega anumatest, ent mõned ka peenematest nöörimustriga nõudest.
Eelrooma rauaajast teame tegelikult ikka häbiväärselt vähe ning eestlaste rahvuslikku ajaloonarratiivi pole see ajastu omalt poolt pea mitte midagi pakkunud. Või täpsemalt, me pole ise suutnud sealt midagi piisavalt kõnekat leida. Varased tarandkalmed on selgelt merelise kultuuri tunnismärgid – sisemaalt neid seni leitud pole. Hauapanused osutavad toonastele sidemetele Lääne-Läti ja Lääne-Leeduga, samuti idapoolse Volga-Okaa alaga – muistsete soomeugrilaste arvatava algkoduga või vähemalt midagi sinnapoole. Millised rahvad meie rannikualadel eelrooma rauaajal täpsemalt elasid? Ilmselt oli seal sellal veel üks paras paabel, kus elasid nii germaani, balti kui ka soomeugri päritoluga seltskonnad. Edaspidiste sajandite vältel sulasid nad kokku läänemaalasteks, osaks Eesti rahvast.
Ujuma jõudsin üsna hilja õhtul Matsalu lahe lõunaranda Näärikivide juures. Oli hea. Päike valmistus ka peatselt merre vajuma, mis tähendas ühemõtteliselt kutset unele. Telki ja muud magamiskraami olin ma terve pika ja palava päeva seljas kandnud, nii et tuli vaid leida mõnus varjuline paik, kuhu ajutine laager ööseks püsti lüüa ning turvaliselt unenägude maale liuelda. Kaardil hakkas selleks just üks sünnis koht silma – Salevere Salumägi. Liiatigi oli sellelgi muistiseid, millega tutvust sobitada.
Kuigi juulikuu on valguse jagamises väga armuline, hakkas viimaks siiski hämarduma. Ümbritsevast madalast maast järsult kerkival Salumäel kasvab ilus salumets, mille varjus kükitab mitmekesine seltskond minevikumärke. 2001. aastal avastas Mati Mandel mäel madala, kuid laia kivivalli, mille sündimise juures oli kindlasti olnud inimkäsi mängus. Vall jooksis mäelae ühest servast teiseni, eraldades künka põhjaosa ülejäänud kõrgendikust. Sellal kui künkal metsa ei kasvanud, võis paepaljandi pealne Salumäe linnus paista eriti mere poolt väga võimsana. Nii et kahtlemata hea valik. Aga pärast linnuse eluaega hariti mäel põldu. Pikaajalisest ja kangekaelsest maaviljelusest kujunesid tasapisi põllukivide hunnikud ja peenrad – kõpla või adra ette jäänud kivid visati lähimasse kuhja või künnivagudega rööbiti jooksvatesse kivipeenardesse. Nende äratundmine nõuab eriliselt treenitud silma, eriti kui puuduvad eelteadmised nende olemasolust. Aga kui vanad linnusevall ja põllupeenrad õigupoolest on?
Salumäge kolmel aastal (2008–2010) kaevanud Helena Kaldre püüdis muuhulgas sellele küsimusele vastust anda. Linnusevalli läbiv kaevand sattus kohemaid tiheda kivilasu peale. Valli alus oli kividest kokku kuhjatud ning selle peale püstitatud tõenäoliselt mingisugune palkidest kaitsesein. Põlenud palgijäänuste söedateeringu põhjal võib linnuse ehitus- ja kasutusajaks lugeda eelrooma rauaaja (nagu Poanse kalmedki). Kui linnus mingil põhjusel maha jäeti, võis küngas võssa kasvada, nii et hilisemad põlluharijad võtsid arvatavasti nõuks puud-põõsad maha raiuda ja ära põletada. Üksikud aletamisest mulda jäänud söetükikesed, mis väljakaevamistel põllupeenarde alt koguti ja laborisse viidi, andsid põllu vanuseks pika vahemiku alates rooma rauaajast või rahvasterännu-ajast kuni uusajani välja. Vahepeal võis muidugi olla ka pikemaid söötis ja metsa kasvanud perioode. Kündjad-külvajad-viljalõikajad olid mäele toonud ka potte, mis kohapeal purunenuna jäid kultuurkihti rikastama, kuid linnuse ajaga seotud potitükke millegipärast ei leitud.
Salevere kandis on lisaks linnusele ja põllujäänustele leitud veel paar asulakohta ja kalmet, mida ma enam ei jõudnud otsida. Kinnitasin hoopis keha, vaatasin, kuidas päike tõepoolest merre sukeldub ning panin telgi kõige tihedamasse tihnikusse püsti. Igaks juhuks iidsest vallist väljapoole. Õhtuhämarus tekitas justkui ettevaatliku tunde, et valli sisse kängitsetud muistsed saladused võivad minusugusele 21. sajandi keigarile liiga kangeid unenäotõmmiseid pakkuda. Aga ei juhtunud midagi; uni andis just vajaliku koguse kosutust, et uue päeva kuumuses vapralt edasi jätkata.
* * *
Hommikused ärkamised ja protseduurid tehtud, seisis mul plaanis esimeseks päevakorrapunktiks lähedases Massu külas olev ringvall-linnus (midagi Ehmja Kuradimäe laadset). Saluvere ja Kõmsi vaheline kruusatee oli remondis ning palju suurt ehitustehnikat sõitis teel edasi-tagasi. See oli ebameeldiv, sest masinad ajasid üles astronoomilistes kogustes tolmu, millest oleks kokku saanud ühe suuremat sorti galaktilise udukogu. Teerulle ja kallureid kirudes sõitsin ma Massu teeotsast nii elegantselt mööda, et kui viga taipasin, oli targem juba ülejärgmise päevakorrapunkti juurde asuda. Selleks olid Kõmsi kivikalmed.
Asudes üsna Virtsu maantee ääres, on nad üsna kergesti leitavad ja ligipääsetavad. Lähem on üheainsa pea ruudukujulise tarandiga kalme, mis on pärast arheoloog Vello Lõugase kaevamistöid 1970. aastatel rekonstrueeritud sellisena, nagu ta päris algusaegadel välja võis näha. Ehk teisisõnu äge. Kui kalmet eelrooma rauaaja lõpus ehitama asuti, laoti vundament raudkividest ning selle peale paeplaatidest müürid. Matusepaika sängitati peaasjalikult põletamata surnukehad, kuid mõned laibad on eelnevalt ka tuleriidal ära põletatud. Panuseid oli nii suure kivikalme kohta üllatavalt kesiselt – karjasekeppnõelad, pronksist käevõrud, sõrmused, noad, potikillud ning välismaalt toodud mõõga tükk ja ilunaast. Kuna surnute arvu pole luude põhjal seni kindlaks tehtud, siis ei saa me öelda, kas kalmesse toodud esemetest piisas keskmiselt kõigile kalmulistele küllaldaselt või pidid nad teispoolsuses vähesega toime tulema.
Küll aga ei tulnud muistsed kõmsilased toime üheainsa kivikalmega. Väike vaevumärgatav jalgrada juhatab Kõmsi II kalme juurde. See on hoopis teise ehitusmoega. Mituteistkümmend tarandit on ehitatud üksteise kõrvale, nii et on tekkinud piklik kivinelinurkade rida (mõnikord asudes ka mitmes reas). Varasemad matused on üldiselt põletamata, hiljem eelistati matmisriitustes ka kindlasti tuleriit mängu tuua. Erinevalt I kalmest on Kõmsi II kalme päris rikkalikult esemetega varustatud – oimuehted, ehtenõelad, kaela- ja käevõrud, sõrmused, ripatsid, spiraalid, pintsetid, nii tavalised noad kui ka pikad võitlusväitsed, mõõkade tükid, kirved ja muud säärast. Põnev on see, et nagu Poanse leiud, on ka Kõmsilt saadud nii mõnigi Volga-Okaa piirkonnas valmistatud ese. Soomeugri jälg näikse siin veel päris soe olevat. Kõmsi II kalme ehitamisega alustati päris eelrooma rauaaja alguses – ehk tükk aega enne I kalmet – ning see oli matusepaigana kasutuses (aeg-ajalt uusi tarandeid lisades) kuni ajaarvamise vahetuseni välja. Eelrooma rauaaja lõpus olid niisiis mõlemad kivikalmed tarvitusel, kuid vahest eri perekondade poolt. II kalme värskeimad hauad pärinesid koguni veel rootsi ajast ehk 17. sajandist.
(Taranditega on see lugu, et igaüks neist on mingil põhjusel eri suurusega)
Kõmsil asub veel üks, III kalme, mis oli kasutuses nooremal rauaajal, samuti on leitud siitki eriaegseid põllujäänuseid. Neid kohti mu rännak sedapuhku ei puutunud.
Kõmsi nähtud, ei tahtnud ma Massust kuidagi loobuda ning sõitsin teist (ja võib öelda, et paremat) teed ikkagi sinna kohale. Kohalik ringvall-linnus kannab nime Massu Linnuste rank. Praegusel ajal asub ta elektrikarjusega piiratud hobuste koplis. Riskides meeletult mõne verejanulise mõrtsukkabjalise jalalöögi ette sattumisega, pugesin südant rindu võttes ometi koplisse sisse, sest et linnus vajas hädasti vaatamist. Tihedate põõsaste seas oli ringvalli leidmine keeruline, eriti kuna see esindas just seda Salevere laadset maadligi hoidvat madalat valli (kõrgus kuni 1,2 meetrit). Aga kätte ma ta sain.
1973. aastal kaevas Massul Vello Lõugas, kes leidis paest laotud valli rusude alt veidi potikilde. Ta dateeris need I aastatuhande algusesse pKr. Üleüldse piiras vall kuskil 50–60 meetrise läbimõõduga ala, kuhu pääses läbi kahe väravakoha. Muus osas on Massust teada ülivähe. Küsimärgiks on jäänud koguni see, milleks teda ikkagi kasutati – kas pelgalt sõjalise rajatisena või ka ehk teatud paganlike rituaalide läbiviimiseks. Või midagi kolmandat, neljandat?
(Järjekordne põõsastesse peitunud ringvall. Tükike sellest õnnestus siiski ka enam-vähem äratuntaval kujul fotole püüda)
Mõrtsukkabjaliste varitsusrünnaku hirmus ei püüdnud ma kogu ala läbi konnata, vaid ronisin kärmelt elektritraatide alt tagasi vabadusse. Oligi jäänud veel ainult üks Adalsysla muinaspaik. Massust mõni kilomeeter edelas olev Kaseküla kubiseb eriaegsetest muinaspaikadest. Juba ainuüksi kivikalmeid on siin vähemalt 16, neist 15 kivikirstkalmet, üks tarandkalme ning takkaotsa veel 11.–12. sajandi põletusmatustega kalmeväli. Külatuumikust mõnisada meetrit eemal oleval Pärnamäe nimelisel kingul kaevas Mati Mandel ühe kivikirstkalme 1973. aastal läbi. Erinevalt nelinurksetest tarandkalmetest ümbritseb kivikirstkalmet kividest laotud ring, mille keskel on tavaliselt suurtest maakividest kirst või surnukamber. Kaseküla kivikirstu maeti millalgi nooremal pronksiajal (täpsemalt I aastatuhande alguspoolel eKr) üks umbes 50-aastaselt surnud mees ja – kas just samaaegselt – kolm vastsündinud last. Kirstu ja ringmüüri vahel leiti väikeste kivide lademest veel 16 vastsündinu ja ühe 3–4-aastase lapse säilmed. Sedamoodi võib kalmet täie tõsidusega nimetada laste nekropoliks.
(Kaseküla kaevatud kivikirstkalme - keskel "kirst" ja ümberringi ringmüür)
(Kivikirst on just täpselt inimese suurusega, aga müürid on tal lausa igaveseks kestma mõeldud)
Kivikirstust leitud pronksist habemenuga ilmselt lastele ei kuulunud, pigem võib omanikuks pidada vanemat meesterahvast. Võib-olla peeti teda suguvõsa vanemaks, kelle väärikas sängitamine igaveseks ajaks kestma mõeldud mausoleumi (mida üks kivikalme mõnes mõttes ju on) pidi põlistama selle perekonna valdusi Kasekülas. Laste enamus on siia maetud ilmselt hilisemate sajandite jooksul. Kalmest saadi veel rauast karjasekeppnõela katkend ning üksjagu keraamikakilde.
Pronksiaegsed inimesed polnud Kasekülas ometigi esimesed. Kalme alt leiti juba 1970. aastatel terve kiviaeg. Aivar Kriiska tegi sellega 1997. aastal veel põhjalikumalt tutvust ning leidis paksu leiurohke kultuurkihi, millele andsid iseloomu arvukad kivikillud, kõõvitsad, uuritsad, kvartsist nuga, kiltkivist nooleots, hammasripatsid ja luust ahinguots. Hiliste kammkeraamiliste pottide tükid lubasid asulakoha hinnata umbes kolmandasse aastatuhandesse eKr. Nii kultuurkihi kui selles säilinud kala- ja loomaluude põhjal on oletatud, et Kaseküla Pärnamäel võis olla koguni aastaringse asustusega küla. Kiviajal, kui peamise kõhutäie tõid jaht, kalapüüd ja korilus, liikusid paljud kogukonnad mitme laagri- ja peatuspaiga vahel ringi, nii et ühe püsiküla leidmine on kiviaja uurimise seisukohast päris hea töösaavutus. Meri oli neli-viis tuhat aastat tagasi tunduvalt lähemal kui praegu ning kasekülalased püüdsid sealt lesta, ahvenat, turska, angerjat, haugi, siiga, koha ja teisi kalu. Samuti olid nad vilunud hülgekütid.
(Kohe kalme kõrval on lähemalt uuritud siinset kiviaega. Põõsaste vilus kükitavad veel mõned kivikalmed)
Jõin ära viimase pudelisse jäänud vee ning lahkusin Kasekülast. Võtsin ette Virtsu, sest kavatsesin sel palaval päeval väisata ka veel Muhut ja Saaremaad. Sinna ma ka jõudsin, kuid lähemalt kõneleksin sellest käigust juba oma järgmises reisikirjas.
Adalsysla muinasaeg on rikas ja pikkade traditsioonidega. Kiviaegsetest paikadest jäid mu teele Lihula ja Kaseküla; neist viimases on ka pronksiaegne kalme. Eriti võimsalt on Matsalu lõunarannikul esindatud eelrooma rauaaeg Poanse, Salevere, Kõmsi, Massu ja teistegi muististe näol. Näib, et see maanurk oli tollal päris tihedalt asustatud. Rooma rauaajast on jälgi oluliselt vähem, kuid ilmselt polnud maa ka päris täiesti tühjaks jäänud. Rahvasterännuaeg tuleb jälle rohkem nähtavale, näiteks Lihula ja Ehmja kalmete näol, ning nooremal rauaajal on maetud nii Ehmja, Keskvere kui ka Kirblas kalmetesse. Võimukeskusena tõusis sellal esile Lihula linnus, mis püsis tähtsana edasi isegi keskajal, kuigi täiemõõduliseks linnaks kasvamist pidi ta ootama 20. sajandini.
