Arheoloogiline Valga

Eesti keskaegsete linnade loetelust Valgat ei leia. Linnaõigused sai ta alles pärast Liivimaa sõda 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt (kuna tegemist oli Transilvaania ungarlasega, siis oleks vast õigem öelda talle István Báthory). Hoolimata oma „õiguslikust noorusest“ on Valgal ometigi kindel koht ka oluliselt vanemas ajaloos – juba esmamaining 1286. aastal (Walko kujul) üksi näitab soliidsust. Sinna otsa käib teadmine, et 15.–16. sajandil peeti Valgas paljud Liivimaa maa- ja linnapäevad. Need olid sellised kokkutulekud, kus maaisandad, vasallid ja linnade esindajad püüdsid omavahel igasuguseid jooksvaid küsimusi selgeks rääkida. Ehk siis tegemist oli ehk kõige õnnestunuma asjaga, mida keskajal üle-liivimaalise koostöö suunal suudeti tekitada. Valga kõrval korraldati säändseid foorumeid ka 50 kilomeetrit edela pool Volmaris, mis oli juba 1323. aastast nii-öelda päris linn. Ilmselt Valga linnastaatuse puudumine kedagi eriliselt ei häirinud, maa- ja linnapäevade seisukohast olid tema tugevateks külgedeks asukoht Eesti-Läti keskel ja tolle aja kohta hea teedeühendus.

(1. mai on teatavasti paljudes riikides vaba päev, nii ka Eestis. Sel puhul viisin ma oma jalgratta rongiga Eesti ja Läti piirimaid vaatama, mistap ka Valga linn ja tema muinsused jäid otse teele)

 

(Valgale linnaõigused andnud Báthory Tepo on vastutasuks saanud endale eesti, ungari ja poola keelse mälestustahvli)

Ühtlasi näikse Valga olevat juba väga ammu piiriasula. On oletatud, et Pedeli jõgi, aga eelkõige tema parempoolne lisajõgi Konnaoja oli keskajalgi Tartu piiskopkonna ja Liivimaa Ordu valduste eraldajaks – nii nagu praegugi jookseb Eesti-Läti piir Valga sees osaliselt just mööda Konnaoja. Põhiline osa Valgast jäi seega Tartu piiskopi võimu alla ning ehkki me tõepoolest ei saa keskajal päriselt veel linnast rääkida, andis Valga kahtlemata korraliku alevi mõõdu välja. Lõppude lõpuks tuli maapäevade ja linnapäevade saadikud kuhugi ära majutada, järelikult sobivat kinnisvara jagus. Ning eks pidi taoline elutegevus ja asjaajamine jätma ka mingeid tõendeid jalgealusesse maapinda, on ju? Siin oleks päris tüse sõna sekka öelda teadusharudest õilsaimal – arheoloogial.

(Konnaoja erilise glamuuriga silma ei paista, aga just tema on üheks piiritähiseks kahe praeguseks sõbraliku riigi vahel Valgas/Valkas) 

Aga kui lähemalt uurima hakata, siis üleliia millegagi eriti kiidelda polegi. Arheoloogilisi uuringuid on Valga südames siin-seal tehtud küll, aga head keskaega siit seni nagu leitud pole, varasemast ajast kõnelemata. Iseenesest oleks hea loogiline koht alevi/linna sünnijälgede ajamiseks keskväljak või raekoja või mõne vanema kiriku ümbrus. Valgas on selline koht täiesti olemas – Jaani kirik ja selle naaber raekoda moodustavad justkui vanalinna keskme. Praegust kivikirikut ennast hakati ehitama 1787. aastal ning pühitsemisvalmiks sai ta 1816. Pühakoda asus samas kohas juba varemgi, ent puu kui ehitusmaterjal kaldub olema tuleohtlik ja seega ajalik. Kivi on kõvem.

(Valga Jaani kirik on üsna omapärase kujuga. Praegune torn asub mitte hoone ühes otsas, nagu oleks harjumuspärane, vaid külje peal) 

Kirikut ümbritseb vana surnuaed, mis nüüdsel ajal on ära peidetud sillutise ja muu säärase linnaruumikujunduselementliku alla. Kalmistust kaevati 1961. aastal välja 47 ning 2008. aastal 12 luustikku. Maetutel haudades kaasas olnud sõlgede, pannalde, nööpide ja müntide põhjal pärineb suurem jagu neist (kui isegi mitte kõik) 18. sajandist. Erandiks on vaid üks Rootsi 1666. aasta 1/6 öör, mis käibis raharingluses aastakümneid hiljemgi, ning ühest segatud matusest saadud 13.–15. sajandi rõngassõlg. Kui nüüd vahepeal midagi põrutavat pole juurde leitud, peaks see olema seni ka ainus keskaegne ese, mis linnast leitud, ehkki ei maksa veel arvata, et ka tema juures olnud surnu sama vana oleks. Siin-seal Valgas arheoloogilisi sutsakaid teinud Andres Tvauri on oletanud, et keskaegse aleviku kultuurkiht võib paikneda hoopis praegusest linnasüdamest eemal, näiteks kusagil Pedeli jõe põhjakaldal.

(Kiriku edelaküljelt on leitud nii 18. sajandi matuseid kui ka tõenäoliselt vanema kiriku juurde kuulunud kellatorni vundament)
 

Uueaegsetest asjadest on Jaani kiriku kõrvalt maapõuest leitud arvatavasti vana kiriku kellatorni vundamendimüüre ja tellistest veerenne, mis aitasid vihmavett Pedeli jõkke juhtida. Varauusaegsed, arheoloog Peeter Piiritsa meelest koguni Põhjasõja-eelsed (ehk 17. sajandist) on Jaani kirikust õkva lääne poole viival Keskväljaku alalt 2018. aastal välja kaevatud kivihoonete nullkorrused. 18. sajandi lõpu linnaplaanidel neid ehitisi enam ei kujutata – ilmselt on nad siis enne hävinud ning keldrid täis aetud. Seal sügaval on nad aga praeguseni üsna heas seisus püsinud.

(Viisakaks keskväljakuks muudetud plats katab 17. sajandisse arvatud majade keldreid)

(Sama keldritega keskplats teisest suunast vaadatuna. Taamal kõrgub piiritagune Luke kiriku barokne torn)

Keskväljaku promenaadi teine ots sihib Läti poolele jäävat Luke kirikut, mis oli omanimelise kihelkonna keskus. Praeguse ilme on barokne Valka Püha Katariina kirik saanud aastatel 1752–1755 (tüviosa sellest pärineb siiski juba 1729. aastast), seega mitukümmend aastat enne Valga peamist pühakoda. Linna Läti-poolsest arheoloogiast tean ma paraku sama hästi kui mitte midagi, sellepärast jäävad muinasainelised kommentaarid antud juhul ära. Aga et Luke kirikut on esmakordselt mainitud koguni 1477. aastal (ehkki ta ei pruukinud küll olla praeguses kohas), siis võib aimata, et keskaega võiks leida mõlemalt poolt tänast riigipiiri.

(Valka Luke kirik lähemalt. Mis võiks siin maa sees peituda?)
 

Nagu näha, varjab Valga oma ajalugu seni veel väga hästi. Muinasajast pole meil seni ainsatki tõendit, keskajast vaid üks sõleke (pluss kirjalikud andmed siin korduvalt toimunud maa- ja linnapäevadest). Maa-alused tunnistähed kõnelevad peamiselt varauusajast ehk 17. ja 18. sajandist, mil Valga asus juba päris kindlasti oma praegusel kohal. Aga kui paigavaimul jätkub heldust, siis võib piiri äärest võrsuda veel keni üllatusi.

Padise

Muinas-Rävala õhtupoolsed maad pandi 13. sajandi alguses Taani Hindamisraamatusse kirja Uomentakæ nime all. Kuna kirjapilt on selgelt taanipärane, siis on Eesti uurijad püüdnud ära mõistatada nime maakeelset originaalkuju ning tõlgendanud seda enamasti kui Vomentaga või Vomentagana. Ega ’Vomen-gi’ teab mis eesti sõna pole, nii et ehk ongi õigus neil, kes kogu nime tänapäevaselt Võhmataguseks kutsuvad. Aga siinses muinasreiside ajaraamatus eelistan siiski kõige levinumat Vomentaga varianti. Nähtavasti oli see vähemalt 13. sajandi hakul kihelkonna staatuses üksus, kuid piirkonna lugu ulatub kahtlemata veel vähemalt mitusada aastat varasemasse aega. Siinses reisikirjas keskendun siiski vaid ühele geograafilisele punktile Vomentagas. Selleks on Padise.

Kuna tänavu möödus Jüriöö ülestõusu algusest suhteliselt ümmargused 680 aastat, osalesin ma oma ameti iseärasuste tõttu aprilli alguses Padise kloostris ülestõusule pühendatud harivas rollimängus ehk ajarännakus. Ajarännak on selline keskmisest aktiivsemat vaimu- ja kehaliikumist nõudev õppemeetod, mille eesmärgiks on ise proovida läbi elada teatud ajaloolist sündmust. See on õigupoolest väga sarnane larpidele ja taaskehastamistega – vähemalt ses mõttes, et käib rollimäng, mille käigus püütakse saavutada teatud ajastutruudust. Erinev on vahest ainult see, et ajarännakud on märksa rangema stsenaariumiga ning väga vabaks ja ohjeldamatuks tegevused üldjuhul ei lähe. Igatahes meie Padisel toimuv ajarännak, millest võttis osa oma paarkümmend kooli- ja muuseumipedagoogi üle Eesti, keskendus hetkele, mil ülestõusnud harjukad olid ülestõusuga edukalt pihta hakanud, sakslastele paha üllatust valmistanud, tapnud möllu käigus Padise kloostris 28 munka (vähemalt väidavad nii mõned 14. sajandi kroonikud, näiteks Wartberge Hermann) ning mõtlevad parajasti, mida oleks mõistlik järgmisena teha.

Ajarännak läks edukalt, ülestõusnud valisid endi seast kuningad ja sõjasulased, kes heade soovide ja veel paremate volitustega Paide poole teele saadeti (tapale, nagu me tagantjärele teame). Ent kui pärast mängu olid rõngassärgid seljast kistud ning näod roosaks pestud, käisin ma kolleegidele välja mõtte enne kodusõitu veel natuke männikus ringi jalutada, leidmaks üles kord Kloostri ehk vana nimega Siimika jõe paremkaldale rajatud muinaslinnuse ase. Kõik just nõnda sündiski – jalutasime männikus ja leidsime muinaslinnuse üles.

(Puude vahelt hakkas paistma midagi kõrgemat, milles võis juba aimata linnamäe otsavalli. See'p ta muidugi oligi)

Praegu Vanalinnamäe nime kandva kantsi rajamisel on kavalalt ära kasutatud jõe looke sisse jäävat järsupervelist maaneemikut. Ainuke jõest kaitsmata jääv külg asub idas ning sellepärast korraldati sinna liivast otsavall ja vallikraav, jättes vaid kaguotsa ilmselt värava jaoks lahtisemaks. Madalam vallike on igaks juhuks tehtud ka linnuse edelaserva, jõekalda kohale. Niiviisi tekkis üle 3000 ruutmeetri suurune igast küljest piiratud maa-ala. Te küsite: „Milleks?“ Eks ikka selleks, et ennast ülejäänud maailmast eraldada. Vajadus võis sündida eri põhjusil. Näiteks vastupandamatust kihust end eliitseks ja teistest olulisemaks pidada või soovist pääseda välistest tüütustest (need kaks nähtust võisid loomulikult omavahel ka tihedalt seotud olla).

(Heal jõel on ikka mitu nime, näiteks Siimika, Kloostri, Padise... Tema järsud kõrged kaldad kaitsesid linnust kurja välismaailma eest)

Linnusel mitmes kohas 1963. ja 1964. aastal kaevanud arheoloog Osvald Saadre leidis vallikehandi sisemusest mitmeid söeviirge, mis ilmselt pärinesid mahapõlenud kaitseehitistest. Söe radiosüsinikumeetodil dateerimine andis selle vanuseks laias laastus 11.–14. sajandi. Lisaks tulid linnuse loodenurgast maa seest välja 7.–10. sajandist pärit tukid, nii et kokku annab see kantsile päris pika kasutusaja. Iseasi, kas just järjepidevalt. Hoolimata mõnest ehitusjäänusest (näiteks kividest küttekolded) ning vähestest käsitsivormitud savinõutükkidest (muudest leidudest on saadud vaid tuleraud, nooleots ja pronksist ehtenõela katke) on kultuurkihi nõrkuse põhjal arvatud, et linnus polnud kunagi kuigi pikalt asustatud, vaid võis olla mõeldud kas Siimika jõe suus asunud sadamakoha julgestamiseks või pelgalt sõja korral varjumiseks. Nagu muinaskantsidel ikka, oli suur osa linnamäe lahmakast siseõuest ilmselt üleüldse üsna tühi ja lage plats.

(Vall lebab nagu uinuv lohemadu metsakamara all ning peale vaadates ei teakski, et tema sisemus peidab endas muistsetest põlengutest säilinud tukke)

(Aeg kaob, vallid jäävad. Selline näeb see praegu välja Vanalinnamäe siseõue poolt vaadatuna)

Siimika jõe suue olevat tuhatkond aastat tagasi olnud praegusest rohkem kui kilomeetri jagu lõuna pool, nii et Paldiski lahte sõitvad viikingilaevad pääsesid linnusele palju lähemale kui praegu võimalik. Vanalinnamäele jõudmiseks tuli sellest hoolimata läbida veel vähemalt viis kilomeetrit jõge. Päris mereranda noil aegadel linnuseid üldse ei püstitatudki; ilmselt olnuks nad võõrastele relvastatud meresõitjatele liiga suureks kiusatuseks. Siimika jõgi polnud Vomentagana ainuvõimalik uks merele ja laia maailma – aardeleidude põhjal on sadam tõenäoliselt olnud ka näiteks Klooga lahes.

Jah, ükskõik, mis Vanalinnamäe täpne otstarve ka olla võis, viikingiajal ja hilisrauaajal olid sellised kindlustatud kohad meie maastikul üsnagi tavapärased. Aga kuidas on lood hilisema ajaga? Üks Padise söedateering andis vahemikuks 12. sajandi lõpust kuni 15. sajandi keskpaigani, mis suures osas jääb juba täiesti keskaja raamidesse. Selle ajastu läbivateks tunnusjoonteks on ristiusu juurdumine ametlikuks usuks ning lääneeuroopaliku linnakultuuri tulek. Kõlab justkui progress ja mida iganes, ent tuleb meeles pidada, et need asjad hakkasid juhtuma “tänu“ verisele 13. sajandi alguse sõjale. Taplused lõikasid läbi päris palju senistest ühiskondlikest suhetest, mistõttu vajusid paljud senised linnused ja nende valitsejad minevikku. Mõned siiski ka jäid – näiteks Tartust ja Viljandist kasvasid uut moodi linnad, Harjumaal jäi tõenäoliselt tükiks ajaks püsima vägev Varbola ja nii mõneltki teiseltki linnamäelt võetud radiosüsinikuproovid viitavad nende kestmisele ka veel pärast ristisõda. Padise linnus näib olevat üks nendest.

13. sajandil sündis Padisel vahepeal veel igasuguseid asju. Vanast linnusest pelk kilomeeter ülesvoolu omandas maid kaugelt lõunamaalt Väina jõe suudmest pärit Dünamünde (läti keeli Daugavgrīva) tsistertslaste klooster, kes pani sinna püsti kabeli. Sellega ambitsioonid ei piirdunud. 14. sajandi algul hakati Padisele ehitama juba võimast kloostrikompleksi, paekivist ja puha. Tsistertslaste ordul oli tavaks rajada kloostreid suurtest keskustest kaugele, et paremini jumalale pühenduda, ning Padise tundus sellal olevat palju metsikum kui näiteks Tallinn. Lisaks leidus siin põldu ja voolavat vett, mille abil vesiveskeid ja kalakasvatustiike tööle panna. Mungad kolisid kloostrisse elama juba siis, kui ehitustööd olid alles pooleli. 1343. aasta kevadeks võis neid siin olla tõesti juba mitukümmend, nii et Jüriöö ülestõusul 28 (teistel andmetel 18) munga tapmine kõlab üsna usutavana. Kui paljudele kloostriasukatele hing sisse jäi, pole teada, ent pärast pikemapoolset põdemist jätkus hoonete ehitus 1370. aastatel, kuni 1448 võidi kloostri põhihooned pidulikult ära pühitseda.

(Tsistertslased oskasid kasutada mörti ja sellepärast näeb nende ehituskunst tavaliselt välja päris esinduslik)

Liivimaa sõja tormid elas tõeliseks kindluseks muutunud kloostrikompleks enam-vähem üle, varemetesse jäi ta alles 1766. aasta tulekahju järel, misjärel näppasid kohalikud mõisnikud sellest kive naabrusesse uue mõisaansambli tegemisel. Tsistertslastel ei läinud niigi hästi, nemad olid Padiselt sunnitud lahkuma juba Liivimaa sõja algul 1559. aastal. Ent tulgem korra veel tagasi vana muinaslinnuse juurde, millel ju mäletatavasti samuti keskajaga mingi pistmine. On nimelt oletatud, et jüriöölased võisid pärast esialgset, üllatusmomenti ära kasutavat möllu otsustada end vastaspoole vastusammude eest kindlustada. Ehk pööratigi tähelepanu vahepeal lagunenud Vanalinnamäele ning raiuti vallile uued palkseinad püsti? Kuna me teame üht-teist ülestõusu nadivõitu tagajärgedest, siis võib ka arvata, et ega see linnuse taaselustaminegi just kuigi pikaajaliseks projektiks osutunud. Üksteise järel tulid otsustavad sündmused – esiti mässu mahasurumine, seejärel Põhja-Eesti müümine Taani krooni alt Saksa Ordule ja nende otsa ka laastav must surm.

(Tagaplaanil särab Padise mõisa peahoone nii süüdimatult, nagu tal poleks üldse häbi sellest, et tema ehitusel on keskaegse kloostri müüre ohvriks toodud. Õnneks on kloostrit hiljem korralikult kõpitsetud, nii et selle väljanägemine pole enam kõige hullem)

Keskaeg oli pime, elu oli sünge ja julm.