Muinasainelisi kolamisi Järvamaal

Reisikiri kolmes peatükis

 

Päevad muutusid aina lühemaks, krõbekülmad vaheldusid padusopaga ning kõik märgid looduses näitasid, et on saabunud aeg minna teele. Pean novembrit ja detsembrit üheks ilusaimaks ajaks. Ei, mitte ilmtingimata helguse või värvirikkuse tõttu – neid on sel aastaajal niikuinii veidi keeruline leida. Pigem pakub kogu liigsest ilust paljakspühitud maailm oma halluses teatud nullpositsiooni, kõige ausamat vaadet iseenesele. Ei mingeid sulgi ega litreid, millega end ehtida, meigist kõnelemata. Kui sa armastad seda maad tema kõledas argipäevas, siis tuled toime ka helgemate hetkedega kevade ja suve värskes lopsakuses või talve karmpehmes majesteetlikkuses.

 

(Hilissügisese Järva maastiku stiilinäide. Vaade Jalgsema külas)

Halli hilissügist võib Eestis täiel rinnal nautida muidugi kõikjal, aga kui püüda siia lisada ka teatud pikem ajaline mõõde (et proovida tunnetada mitte ainult seda ühte kõledat sügist, vaid korraga mitut tuhandet – äärmusnautlejate värk), siis tuleks teha mingi konkreetsem valik. Mina otsustasin Järvamaa kasuks. Mu enda Viru maamõisast on nendele radadele üsna lühike teekond ning pealegi sai viimati Järva muinasradadel kolamistest kirjutatud tõesti kõigest esimesel hooajal 2014. aastal (siis veel vanasse blogisse – loe näiteks Loppegundest ja Alempoisest). Ja ehkki seda Eestimaa südameks nimetatud maalappi arheoloogiliselt just üleliia uuritud pole, on põnevaid paiku siin mitme nurga peal. Ja kui rohkem otsida, leiaks kindlasti veel tublisti juurde.

 

Hea potentsiaaliga paikadest Järvamaal puudust ei tule, küll aga oli keerulisem leida seda ühte õiget sõiduaega. Lähenev aastalõpp nõudis oma, mistõttu põikasin viimaks Järvamaa muinaspaigusse koguni kolmel korral. Igat ampsu kirjeldan eraldi – sedasi on kõige lihtsam järge ajada.

 

I sõit – Merja

 

Novembri lõpus võetud minipuhkust kasutasin muude asjade seas maal käimiseks. Koristasin-korrastasin mõned tunnid majas ja selle ümber. Palju teha polnudki ning tagasisõidu ja õhtuste linnakohustuste vahele jäi veel tubli tükk valget aega. Võtsin seega kuulda südame kutset avastada uusi radu. Tavapärasest lõunasuunalisest kursist paremale, Järvamaale, põigates läbisin Koeru ning jõudsin atlase abiga teedel käänutades tillukesse Merja külla.

(Esimese sõidu marsruut. Virumaalt Merjale. Kaardipõhi Maa-ameti geoportaalist) 

Talusid polnud siin palju. Isegi kui minevikus oli neid rohkem, on Merja ikka olnud pigem kõrvaline kant, kuhu viivad teed aina kitsamaks ahenevad. Külast lõuna pool laiuvad metsased kõnnumaad, lahutades Koeru kihelkonda Põltsamaa tagamaadest. Minul polnud vaja nii kaugele minna. Kui tee muutus autoga ukerdamiseks juba kahtlaseks, läksin edasi jala, kuni leidsin metsatukas üles otsitava – Merja linnamäe nimelise künka.

 

(Merja linnamägi oli end ehtinud loojuva päikese krooniga)

Järvamaal on muistsete linnustega lood teadupärast veidi õnnetud. Põhjas on suur Jäneda linnus, läänes – õieti muistse Alempoise mail – Vahastu linnamägi. Ja ongi enam-vähem kõik. Pärimuses linnamägedeks kutsutud künkaid on küll rohkem, aga nende puhul on arheoloogid pigem jäänud reserveerituks. Ei andvat ikka päris õige linnuse mõõdu välja. Merja linnamägi on üks taolistest kaheldavatest, kuigi teda on siiski üsna tihti teiste, päris linnuste seltskonda arvatud. Evald Tõnisson kirjutas Merja kohta 1966. aastal sedamoodi: „Merja linnamägi on pealt kumer ja selle ülemine osa on suhteliselt väike; nõlvad on ebaühtlased ning osalt lamedad. Mäel pole ka kultuurkihti. Vana rahvapärimuse järgi peetakse seda linnamäeks, kuid linnamäe lähemaks iseloomustamiseks on raske midagi kindlamat öelda.“ Teise arheoloogi Tanel Moora kirjutatud infotahvli tekst aga lisab: „Tõenäoliselt pole Merja linnamäel elatud. Merjat sobiks pidada enam meie muistsete esivanemate hiiemäeks, kuna siit on leitud inimluid. Kuna Merja küla on kirjalikult mainitud esmakordselt 1474. aastal, võiksid esimesed matused Merja linnamäel pärineda umbes samast ajajärgust.“

 

Mul on vähe midagi lisada. Kui, siis seda, et küngas on justkui kaheastmeline. Lõuna pool on madalavõitu platoo, kohati vaid mõni meeter ümbritsevast maast kõrgem. Põhja pool kerkib üles künka kõrgeim osa, just nagu mõne kiskja looma lagipea. Kes on Otepää linnamäel käinud, võib seda endale hästi ette kujutada. Kõrgema osa peale on püstitatud vaatetorn, millelt avanes silmapaitav vaade loojuvale päevale. Sealsamas kõrval asub betoonalusel pronkstahvel linnuste kaardiga, nagu neid esimesel iseseisvusajal paljudele linnamägedele paigutati. Keskaegsele matusepaigale ei hakka ma samuti vastu vaidlema, aga päris hiiemäeks seda küngast ikka päris tituleerida ei saa. Esiteks on hiis ja kalme reeglina kaks eri asja. Teiseks peaks selleks, et mingit kohta hiieks pidada, olema rahvasuus säilinud kas või õhkõrn teadmine paigast kui hiiest – iga pühapaik pole veel hiis. Merja puhul, nagu juba ennist öeldud, teame vaid linnamäe nimetust.

 

(Künka alumine platoo)

(Kõige kõrgemale nukile on püsti pandud vaatetorn...)

(...millelt avaneb vaade ümbruskonna kõnnumaale)

Niipalju veel, et kunagise soome-ugri rahva merjalastega pole sellel külal tõenäoliselt mingit pistmist. Või mine sa tea…

 

Olin juba aastaid tahtnud Merjasse tulla, aga alati oli kas aega vähe või muud vabandused. Nüüd sai viimaks rahu majja. Alustus oli tehtud, võisin Tartusse tagasi minna. Aga ikka vaid selleks, et peagi taas põhja radadele naasta.

 

II sõit – Järva-Jaani, Jalgsema ja Abaja

 

Järgmine randevuu Järvamaaga leidis aset detsembris, kui esimene suur pakane oli juba nägemist öelnud ning asemele tulnud harjumuspärane hall lopp. Lumi kattis maad aukliku lapitekina – tõsi, Järvas leidus teda tänu põhjapoolsele asendile tunduvalt enam kui Tartus. Aega jagus mul sel korral vaid pooleks päevaks. Et seda targasti tarvitada, sõitsin kohe hommikul maanurka, mida olevat usutavasti muistseil päevil kutsutud Loppegundeks. Sellenimelist provintsi (vist kihelkonda) mainis kaheksasada aastat tagasi kroonik Henrik, kuid selle täpne asukoht ja ulatus on nüüdseks ununenud. Jääb vaid üle oletada. Loppegundet on enamasti paigutatud kuskile hilisemate Ambla ja Järva-Jaani kihelkondade alale. Ambla muinasradadel olin juba aastate eest käinud. Nüüd oli sihikul Järva-Jaani.

(Teise sõidu marsruut. Kaardipõhi Maa-ameti geoportaalist)
 

Järva-Jaani alevi juured istuvad sügaval. See oli keskne küla juba noil päevil, kui preestrid Henrik ja Theoderic väisasid seda 1220. aasta suure ristimistuuri käigus (mis Henrikul oli juba hooaja teine). Anname sõna sulesepale enesele: „Pärast seda läksid nad [s.t. preestrid] ära Järvamaale, ja tulles kõige äärmisesse kihelkonda vastu Virumaad, mida kutsutakse Loppegunde, mis polnud veel ristitud, pühitsesid nad igas suuremas külas püha ristimise müsteeriumi, kuni nad tulid külasse, mida kutsutakse Kettis, ja tegid seal sedasama; sinna ehitasid taanlased hiljem kiriku, nii nagu nad tegid ka paljudes teistes külades, mis olid meie poolt ristitud.“

 

Ja veel teisal, 1223. aasta sõjasündmustega seoses: „Sõjateenistuse vennad jällegi, kogudes sõjaväe, tungisid Eestimaale, lõid järvalasi suure nuhtlusega, sest et nad pidasid alati sõda taanlastega, ja tapsid ja võtsid paljusid neist kinni ja said rohkesti saaki. Ja nende juurde Keytisesse tulid järvalased, tõotades sakslastele ja kõigile kristlastele igavest truudust; seepärast läksid nad kohe nende piiridest ära ja läksid kogu saagiga oma maale tagasi“.

 

Nii et enne, kui Püha Johannese kirik ristis kogu asula (Järva-) Jaaniks, oli selle vana nimi hoopis teine. 13. sajandi allikates esinevad variandid „Kettis“, „Keytis“ ja „Keytingen“, millest on oletatud nime algkuju „Keitinga“ või „Keitika“. Hilisemate aastasadade jooksul lühenes ta Keikaks, ning seda nime kandis alevist lõuna pool asuv külake kuni 1977. aastani, mil ta okupatsioonijõudude kultuurilise vägivalla tulemusel ametlikult Kuksema külaga liideti. Muide, ka Järva-Jaani alevi lõunaosa majad ja teed asuvad kunagistel Keika küla maadel.

 

(Järva-Jaani alev on endale ahmanud osa Keika küla maadest ning istutanud sinna oma majad peale)

(Järva-Jaani kirik. Esimese pühakoja olevat kroonik Henriku järgi ehitanud siia taanlased juba ilmselt 1220. aastatel, kuid praegune kirik on kindlasti uuem)

Siis sellise auväärse looga paika ma jõudsingi ning on isegi kahju, et ma ei tea, kuhu suunas vaadata Keika hilisrauaaegse asulakoha kultuurkihi otsingul. Muinsuskaitsealuste olendite nimekirjas teda igatahes pole. Nii tegingi pildid mitmest paigast, lootuses umbmäärane asupaik mõnele neist kas või libamisi peale saada. Pikemalt Järva-Jaani/Keikasse jääda polnud plaanis, sest tahtsin käia veel ühes lähikonna külas, mis juba muistsetest põlvedest Järvamaa peal olnud. Selleks pidin sõitma veel natuke põhja poole ning Jalalõpest paremale keerama.

(Üks võimalik oletus Keika küla vana asupaiga kohta. Mõned hooned, puudetukad ja lumest vabanenud nurm) 

Ma ei tea, mis värk siinkandis nende Jala-tüveliste kohanimedega on, aga Jalalõpelt viib tee Jalgsemale. Selle põlisusest annavad tunnistust mitmed muistsed mälestusmärgid – asulakoht, lohukivid, kalmed ja pärimuslik Siimumäe nimeline linnamägi. Päris alguses tahtsin ma üles otsida kaks põldudel olevat kivikalmet, aga mineku käigus selgus, et selleks oleksin pidanud sõitma läbi kellegi taluhoovi ja see tundus imelik. Läksin hoopis teisele poole, asulakoha asukohta. Praegusel ajal on seal talusid hõredalt ning olemasolevatestki pooled hüljatud. Kui aga vaadata paika suletud silmadega, võis söötis välja asemel ette kujutada pea tuhatkonna aastat tagust tihedat majade ja abihoonete summa.

 

(Jalgsema muinasküla asus sellel meeliülendaval mättasel söödil)

(Just sellist miljööd pean silmas, kui räägin hilissügise ilust)

Jalgsema on samuti sattunud Henriku kroonikasse, nimelt ühe kohaliku järvaka jutu läbi. Kroonikas nimetatakse teda talupojaks, kes oli teiste vanem ning kes 1220. aastal Reinevere külla Loppegunde rahvast ristima tulnud preestritele kõnelenud sedamoodi: „“Meie oleme,“ ütles, „juba kõik ristitud.“ Ja kui nad küsisid, kelle ristimise läbi nad on ristitud, vastas see: „Kui olime Jalgsema (Iolgesim) külas, kui taanlaste preester seal oma ristimise sakramenti toimetas, ristis ta mõned mehed meie omadest ja andis meile püha vett ja me pöördusime tagasi oma küladesse ja piserdasime selle veega ja ristisime igaüks oma pere, naised ja lapsed ja mida me teile peale selle teeme? Sest kui me oleme kord ristitud, ei võta me teid enam vastu.““

 

Näib, et kõneleja ise polnud pärit Jalgsemalt, vaid oli tulnud sinna Taani preestrite käsul naabruskonnast. Võib-olla oli Jalgsema sellal mingi veidi tähtsam küla, näiteks vakusekeskus, kust oli mugav ümberkaudset rahvast ristimisele kokku kamandada. Aga tänapäeval on ta võrdlemisi kõrvaline kant, kust vaid paar väikest teekest naaberküladesse viivad. Mina pidin otsa ümber keerama, sest auto tahtis tankida ning aegki hakkas vääramatu kindlusega otsa poole tiksuma. Teda oli jäänud veel vaid ühe paigaga tutvumiseks.

 

Kütust võtsin Koerus, sealt sõitsin edasi lääne poole. Kordasin tegelikult mõne nädala tagust marsruuti Merja linnamäele, kuid Vao juures suurelt maanteelt kõrvale keerates ei pidanud enam nii kaugele minema. Enne esimesi järsemaid kurve Abaja külas pidasin auto kinni ning jalutasin põllule. Järva põlisele põllumajandusmaastikule iseloomulikult valitses siin lai põlluväli, mida vaid harva siin-seal ilmestamas tilluke raagus puudetutt. Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardirakendus teadis samas informeerida, et need puudetutid osutavad hoopis vanadele kivikalmetele. Käisin vaatamas mulle lähimat.

(Üks kaheksast Abaja küla iidsetel põldudel olevast kivikalmest. Kauguses paistvad puudetutid vihjavad teistele kalmetele)
 

Puude ja põõsaste rägus pole just iseenesest palju vaadata. Mõned poolenisti maapinnast välja turritavad kivimunakad ei reeda kuidagi, et nad on kunagi ammu – tõenäoliselt rooma rauaajal (keskeltläbi umbes 1800 aastat tagasi) – inimeste ja härgadega kokku tassitud, et nende vahele sängitada teise ilma lahkunute luid-liikmeid. Abaja kaheksast kalmest pole mulle teadaolevalt küll ühtegi kaevatud, aga teiste sarnaste paikade kogemusest võib oletada nii põletatud kui ka põletamata luutükke (reeglina põhjalikult läbi segatud), sekka potikilde ja võib-olla mõni nipsasjake. Selliseid kalmeid kanti enamasti ikka kokku keset põlde – mis tähendab, et Abaja väljad võivad olla aastatuhandete vanused.

(Kivid tõendavad - on jah kivikalme)

Selles paigas, nendel väljadel on möödunud lugemata hulk künnikevadeid, külvamisi ja lõikuseid. Higi, vaeva, härgade utsitamist, lootuseid, palvet, tänu ja pettumust. Ja kalmetel matuseid, peiesid, mälestamist ning usutavasti veel rida tõekspidamisi ja kombetalitusi, millest me enam midagi ei tea. See on üks vana maa…

 

III sõit – Karedad ja Nurmsi

 

Kuna plaanitust oli veel tubli tükk jäänud käimata, tuli veel kolmaski kord Järva rajad ette võtta. Tegin seda vaid paar päeva enne jõule ning ootuspärase kurva halluse asemel ootas mind ees tõeline talve võlumaa. Maad kattis taas lumi ning külmapügalad kõikusid -7 ja -11 kraadi vahel. Kui rõivastus on õige, siis pole sellise ilmaga värsket õhku nautida mingi probleem. Mul oli õnneks kõik olemas.

(Kolmanda sõidu marsruut. Tulin Koigi poolt ja lõpuks läksin Tartusse tagasi. Kaardialus, nagu ikka, Maa-ameti geoportaalist)

Järvamaale lähenesin tavapärase Piibe maantee asemel sedapuhku Tallinna maanteed mööda. Keerates Koigist ära paremale, olingi sedamaid kesk muistseid Järva südaalasid. Loppegundest siin enam rääkida ei saanud. See oli hoopis teine kant, ehkki tema kunagine nimi on praeguseks unustatud. Uuemal ajal on see kiriku nimepühaku järgi tuntud Peetri kihelkonnana, kuid ennevanasti oli piirkonna tuntuim küla Kareda ning võib-olla kandiski terve muinaskihelkond tema nime. Karedat mainib Henriku kroonika korduvalt kui „Carethen“, lisades esmakordsel mainimisel 1212. aasta peatükis: „Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki hiljem meie omad sageli laastasid ja põletasid.“ Ristisõdade päevil oli Karedal ikka rüüsteväe baaslaager ja kogunemiskoht (isegi võõramaised sõdijad kasutasid selle kohta vana-eesti militaarterminit „maja“), mis viitab taas mingile kesksemale, teedega hästi ühendatud paigale. Lisaks 1212. aastale tabasid riisumised Karedat 1216 ja 1219 (viimasel korral saarlaste poolt). Korra on küla mainitud veel seoses paavsti legaadi Modena piiskopi Wilhelm/Guglielmo diplomaatilise ja usukuulutusretkega 1225. aasta talvel.

 

Varased kirjalikud ülestähendused viitavad niisiis ühemõtteliselt Kareda kesksele asendile Järvamaa lõunaosas ja sellega võiks meie sissejuhatav ekskurss ka lõppeda, kui poleks ühte veidi segadusseajavat asjaolu. Nimelt eksisteerib Järvamaal üksteise lähedal kaks Karedat – Suur ja Väike. Kumba on kroonikas mõeldud? Koigist tulles jäi mu teele esmalt Väike-Kareda. Vanas külasüdames on leitud asulakoha kultuurkiht ning hoonetest eemal madalal künkal põllu keskel on ka kivikalme. Kõik nii, nagu peab. Kalmelt, muide, avaneb päris kena avar vaade ümbrusele – järjekordne tõend Järvamaa põllumajanduse põlisusele.

 

(Väike-Kareda asulakoha asukoht. Talv on naasnud)

(Väike-Kareda küla kõrval künkaseljakule rajatud kivikalme)

(Kalmelt avanev kultuurmaastik)

Väike-Karedalt edasi Suur-Kareda suunas rännates tegin põgusa peatuse Müüsleri vana magasiaida juures, et oma silmaga ära näha üht väikest kiviristi. Muinsuskaitseameti andmete järgi pärineb rist 17. sajandist, kuid minu poolest võib see olla ka mõne sajandi vanem. Keskajal oli ristide püstitamine teede äärde tavaline asi ning Järvamaal on seda mujalgi tehtud. Teist kiviristi nägin põhja pool, Peetri kiriku aias, ent see oli palju suurem, rõnga ja kirjadega. Kirikulugu algas siinmail juba 13. sajandi esimesel poolel. 1253. aastal nimetati kirikukihelkonda naaberküla Ämbra järgi („Embere“), hiljem sai võidule kiriku kaitsepühaku Peetruse järgi antud nimi. Peetrilt ja Ämbralt oli Suur-Karedale aga juba kiviga visata.

(Tilluke lumemütsiga kivirist Müüsleri külas. Nunnu nagu koopaorav) 

(Peetri kirikaias olev rist on hoopis teise tegumoega. Kiviraidur on temaga kulutanud omajagu töötunde. Küllap ka tellijad oskasid vääriliselt tasuda)

(Rist mälestab Odrese Andrest ja Andrese Marti. Olgu muld neile kerge!)

Suur-Kareda on tõesti päris kena küla oma tänavaäärsete taluõuedega ja tal on tõepoolest ka kivi – nimelt mälestuskivi, mis kordab Henriku imetlust Kareda suuruse ja rahvarikkuse kohta 1212. aastal. Aga nagu Järva-Jaanigagi, on Karedal see häda, et ma ei tea midagi tema kultuurkihist. Kust on leitud potikilde, mis ütleksid, et jah, just selle paiga peal see ilus rahvarohke küla asus? Võib-olla on see isegi kuskilt üles leitud, aga jäetud laiemale publikule avaldamata. Võib-olla. Seni aga närib mind kiuslik küsimus: kas ei saa täielikult välistada, et kroonika Carethen oli tegelikult Väike-Kareda? Priit Lätti on kirjutanud, et Väike-Kareda kandis on rohkem rauaaegseid, Suur-Karedal aga keskaegseid muistiseid. Suur-Kareda kasuks on erinevad uurijad kaldunud suuresti tema veidi parema positsiooni pärast erisuunaliste teede suhtes. Aga noh, ega Väike-Kareda ka just pärapõrgus asu.

(Suur-Kareda küla koos mälestuskiviga (paremal) ja keskel tee otsas terendava Peetri kiriku torniga)

(Henriku kroonikasse kantud sõnad Kareda kohta on raiutud kivissegi)

Suur-Kareda lähistel metsatukas leidub üks kena küngas nimega Villismägi (ka Vilismägi). Rahvasuu on teda pidanud linnamäeks ning sellena on ta ka Muinsuskaitseameti hingekirjas. Arheoloogidelt on aga kõlanud ka skeptilisi hääli, kuna päris linnuseks olemise jaoks jääb künkal üht-teist olulist puudu. Mõtlesin ise üle vaadata, on ta siis rohkem liha või kala, ning näe, viisingi oma mõtte teoks. Künka juurde viiv sirge põlluvahetee oli sel päeval veel täiesti läbitav ning Villismägi kükitas nagu troll puude-põõsaste vahel, nagu oleks ta kogu aja ainult mind oodanudki. Tegelikult muidugi mitte; tal pole juhukülalistest kindlasti sooja ega külma. Aga ära ta mind ka ei ajanud, nii et ronisin üles, imetlesin küngast ja sellelt avanevat vaadet ning klõpsisin iga nurga alt pilte teha.

(Villismägi on end rüütanud metsa ja võsa kamoflaaži, aga raagus ajal paistab ta ikka välja)

Selles kohta, kas tegemist on linnusega või mitte, kujunes mul veidi oma arvamus küll. Toome siinkohal välja nii linnuse kasuks kui kahjuks pajatavad punktid.

 

Pooltargumendid:

a)      Küngas on järskude nõlvadega, pakkudes looduslikku kaitset soovimatu võõra eest.

b)      Rahvapärimus on Villismäge pidanud linnamäeks. Ju sel mingi põhjus olema peab.

 

Vastuargumendid:

a)      Künkale jõudnud, märkasin kohe, kui väike ta pealt on. Heal juhul mahub sinna üks väike saun. Nii et üks pere istuks laval ja teine hingaks samal ajal sauna ees värsket õhku. Mingit statsionaarset mäepealset elanikku on veidi raske ette kujutada. Või siis pidi tegemist olema küll Eesti kõige väiksema mäepealse asulaga.

b)      Mulle teadaolevalt pole mäe pealt midagi arheoloogilist leitud. Nähtavad kaitserajatised puuduvad tal samuti.

 

(Olgem ausad - selline ahtake see Villismäe lagi ongi. Ilus põline kasepuu, muinsuskaitsetulp ja mõned ruutmeetrid vaba pinda)

Kokkuvõtteks ei usu ma Villismäe puhul ei sõjalist rajatist ega isegi seda, kas nii väike künkake sai üldse kedagi rüüsteretkede eest kaitsta-varjata. Ma ise läinuks vaenuvägede eest peitu hoopis mäe taha metsa. Mingi kohaliku võimukeskuse ja/ehk muinasmõisa variant on samuti küsitav – mäe otsas olnuks pealikul või pealikuks pretendeerijal ikka väga kitsas elada. Aga kes teab, äkki elas ta tegelikult hoopis mäe kõrval? Vastust teab vaid tuul.

 

Minu tee aga siin ei lõppenud. Põikasin korraks Paide piirile tanklasse ning sealt taas Tallinn-Tartu maantee liiklusvoolu. Päris koju ma veel minna ei raatsinud, sest kohe Nurmsi külas ootas ees veel üks rooma rauaaegne tarandkalme. Suured põlluväljad on sellelegi kandile kodused. Nende keskel laiub saarena Kirikumägi, mis on mägi küll vaid nime poolest, kuid see-eest on ta väidetavalt Kesk-Eesti suurim tarandkalme. Ning – Järvamaale mitte just väga tüüpiliselt – on seda muistist ka põhjalikult uuritud.

(Nurmsi Kirikumägi pole päriselt mägi, pinnavormilt meenutab see rohkem joogamatti. Sadakond aastat tagasi ei kasvanud siin ühtegi puud)
 

Pärimuse järgi olla siia kord tahetud ehitada kirikut, kuid päeval ehitatud müürid varisesid öösel alati kokku. Seetõttu pidi töö pooleli jääma. 20. aastasajaks oli koolitatud peades sugenenud arusaam, et kivivare võib endas peita veel midagi enamat ning seetõttu korraldati siin mitmeid väljakaevamisi. Enne I maailmasõda tegi seda Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Selts, 1920. aastate hakul Tartu Ülikooli arheoloogid Aarne Michael Tallgren ja Harri Moora ning 1930. aastate keskel arheoloog Artur Vassar. Viimase jaoks sai Nurmsi märgiliseks kohaks, sest II maailmasõja päevil valmis tal doktoritöö pealkirjaga „Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng“.

 

Kaevamistel selgus, et kalme on 51 meetrit pikk ja koosneb ühtekokku kaheteistkümnest üksteise külge ehitatud tarandist. Leidude põhjal järeldub, et kivide kokkukandmine ja tarandite ehitamine algas juba 2. sajandil pKr ning esiotsa maeti sinna surnuid põletamata. 3. sajandil jõudis Järvamaale põletusmatuste tava ning sealt alates kuni 5. sajandini viidi kalmekivide vahele eeskätt ärapõletatud kehade säilmeid (ehk katkisi luutükke, sest midagi muud inimesest tuleriidal järgi ei jää). Inimluudele pakkusid seltsi koduloomade luud – esindatud olid kõik meie traditsioonilised sõralised ja kabjalised, samuti koerad ja haned. Elajad võidi koos surnutega teise ilma saata selleks, et neid sealgi sihtotstarbeliselt kasutada, või söödi nende liha surnute mälestamistel. Söömistest võisid kalmesse jõuda ka savinõude tükid.

(Lumega pole kerge võpsikus mürakaid kalmekivisid üles leida, ometi on nad siin aimatavad)
 

Muidugi pandi neil aegadel kalmetesse ka iluasju. Ehted järgisid suht täpselt lõunapoolseid moevoole – eelkõige Rooma keisririigi omi – ning viimasel ajal kõneldakse, et paljud neist ongi meie maale toodud kaugelt maalt. Nurmsi kalme oli täis igat sorti sõlgesid, kaelavõrusid ja helmeid, ripatseid, spiraaltorukesi, käevõrusid, sõrmuseid ja muud säärast, nende sekka sattus aeg-ajalt ka mõni praktilisem ese, näiteks noatera või pintsett. Vassaril oli, mida doktoritöös analüüsida.

(Külas on infotahvel, kus huviline näeb ära kalme algse kuju ja valiku ilusamatest kaevamisleidudest)

Rahvasterännuaeg tõi ellu suuri muutusi. Suuri taranditega kalmeid enam juurde ei ehitatud ning ka olemasolevatele ei lisatud enam uusi tarandeid. Võib-olla läksid ajad nii keeruliseks, et nii aja- ja energianõudlikele tegevustele enam jaksu ei jagunud. Mõningad hilisema ilmega leiud näitavad ometi, et Nurmsi kalmet päris ära ka ei unustatud. Selleks oli ta lihtsalt liiga suur. Ristiusu tuleku järel liitus tarandikividega jutt kirikuehitamisest, hiljem sai kalmest arheoloogide karjääriredel ning praegugi ilmestab ta muidu üsna laugevõitu vaadet. Tuleb ainult osata Tallinn-tartu maanteelt õigesse suunda vaadata.

 

Minu kolmandale Järva-elamusele olid sellega otsad kokku tõmmatud. Sõitsin tagasi kodulinna, lasin elamustel veidi settida ning panin nad seejärel siia kirja. Tunne on, et sinnakanti võiks veel millalgi mitte väga kauges tulevikus rändama minna. Ainest jaguks.

Kihnu

Kui eelmine muinasreisikiri kõneles Saaremaast ja Sõrvest, siis saareliste teemadega jätkame ka nüüd. Fookuses on sedapuhku väikene Kihnu saar. Igast küljest paitavad Liivi lahe lained eraldavad teda suurest maast, mille lähim kallas jääb kümnekonna kilomeetri kaugusele. See on siiski täitsa vaatekauguses; isegi teisel rannal kasvavate puude ladvad paistavad kätte ära. Lähikonda jääb ka Kihnu tagamaa ja "koloonia" Manija (ehk Manõja), millest Munalaiu sadamast Kihnu viiv praam Kihnu Virve elegantse poolkaarega mööda podistab. Ühesõnaga, Kihnu pole kaugel ning mitmesugused meresõidukid on võimaldanud saarerahval maailmas ringi kaeda. Seda võimalust on eriti tarvitanud meessugu, kes üleüldise kitsikuse tõttu käisid merel kala ja hülgeid püüdmas, Pärnu ja Riia linnale ehituskive vedamas või ulgumeredel võõraid sadamaid väisamas. Naispool püsis rohkem kodus, haris põllulappe ja andis lastele edasi vanu esivanemate tavasid ja tõekspidamisi. Sel moel on Kihnus tänapäevani elus püsinud nii mõnigi mujal pigem minevikuhõlma taandunud asi – mainigem näiteks kas või punasetriibulist seelikut ehk körti, mida Kihnu naised vähemalt pidudel ikka kanda armastavad.

(Suur osa Kihnust koosneb liivast ja okaspuudest, mistap on maa üksi sadade suude toitmisega teinekord ka jänni jäänud ning lisa on tulnud otsida mere tagant) 

Kihnus on ametlikult neli küla – Linaküla (Ljõnakülä), Rootsiküla (Ruõtsikkülä), Sääre (Siärekülä) ja Lemsi (Lempsi) – , kuid kunagised sumbkülad läksid omal ajal maade kruntimiste käigus sedavõrd laiali, et konkreetseid külasüdameid on paiguti isegi raske ära tunda. Kõige rohkem on vanalaadset külatänavapilti ära tunda ehk Ljõnaküläs.

(Linaküla - kohalikus keeles Ljõnakülä - pakub endiselt tiheasustusvaateid, nagu see oli tavaline üle saja aasta tagasi) 

(Sellel pildil pole juuresoleva tekstiga vähimatki seost, aga ikkagi on ta siin. Saage tuttavaks - Kihnu rannavetes kõhutäidet otsiv ja suvesoojust nautiv nastik)

Tänavu käisin ma Kihnus üleüldse teist korda oma elus. Esinesime Kihnu Muuseumis oma rahvamuusikaansambliga ning pidasime loomelaagrit, aega jäi aga ka saare kirjumirjulise kultuuri- ja ajalooga tutvumiseks. Saare kõige vanema paigaga oli selles mõttes väga lihtne, et selle jaoks tuli sisuliselt minna muuseumist teisele poole teed, Püha Nikolai õigeusu kiriku juurde, millest põhja pool kasvavast metsatukast leiti 1997. aastal noorema pronksiaja asulakoht.

(Kihnu administratiivne keskus ehk Mõisaküla. Punane maja on muuseum, valge kirik. Kiriku kõrval mändide vahel peidab end Kihnu esmaasukate eluaseme ase)

(Muinasasulakohta varjavad puud, põõsad ja alustaimestik)
 

Praegu jääb asulakoht ametlikult Lempsi küla maadele, kuid rahvas on seda saare keskel olevat avalike asutustega (kirik, kool, muuseum, vallamaja) osa kutsunud Mõisakülaks. Arheoloog Aivar Kriiska juhitud väljakaevamistöödel 2003. aastal saadi asulakohast mõned väikesed savinõutükid ja üks tulease, millest välja nopitud söetükid kupatati vanuse määramiseks laborisse. Sealt anti vastuseks umbes 1000–800 eKr, mil Kihnust polnud mereveest välja jõudnud kerkida palju rohkemat kui vaid ebamäärane põhjast lõunasse looklev kitsas riba, millel asulakoha asukohas laiust vaid sajakonna meetri jagu. Ida pool varjas siin randa avalainete eest tilluke saareke, läänes peaaegu suletud laguun, mis üheskoos lõid küllap sobivad võimalused paadiga randumiseks ja mereleminekuks. Ümbritsevast kõrgem seljak, mis on maatõusu käigus praeguseks jõudnud kerkida umbes kuus meetrit üle merepinna, on maastikul endiselt üsna selgelt äratuntav.

(Põhja-lõunasuunaline seljak on kõige paremini nähtav kirikust lõuna pool, tee kõrval)
 

Uuringutel kogutud ainese põhjal jäi mulje, et asulakoht kujutas endast vaid ühteainsat aastaringselt saarel toimetavat talu. Elupaigaga läheb hästi kokku Kihnumaalt kunagi varem leitud varreauguga kivikirves, mis samuti pronksiaegne – ju siis sama perekonna kaotatud.

 

Võib-olla on seda küll raske uskuda, aga suure tõenäosusega ei kandnud esmakihnlaste naised veel triibulisi körte ja mehed tihedalt kootud troisid. Vingeid meretuuli trotsivad rõivad pidid aga neilgi olema. Mida nad siin üleüldse tegid? Mandrimehena jään päris heade seletuste osas jänni, aga variandina võib välja käia hülgeküttimist ja ehk väikest viisi maaharimist (niipalju kui liiv lubas). Ka lammaste pidamine polnud üldsegi võimatu, eriti kuna nii pisikesel saarel polnud karjal õieti võimalik kuhugi ära kaduda ega minema ujuda.

 

Pole andmeid, et esmakihnlased oleksid hilisemate saareasukate otsesed esivanemad. Vahepeale jääb vähemalt paari tuhande aastane auk, millest tõendid seni puuduvad. Esimest korda mainitakse Kihnut kirjasõnas alles 1386. aastal. Kesk- või varauusajast pärineb ka matusepaik Rootsikülast, millest me ratastega eemalt mööda sõitsime (tegin foto üsna huupi paigast, mida uskusin olemasoleva vähese kaardiinfo põhjal olevat just see). Samuti on vana kalmistu Kirde-Kihnus Rock City kämpingu juures männimetsas, kust on leitud mitmeid inimeste luustikke. Matusepaiga keskaegsusest annavad tunnistust ühele maetule ripatsina kaasa pandud 16. sajandi Tallinna killing ning kalme alalt maapinnalt leitud kaurikarbist helmes. Paika on mäletatud Vanakiriku ninana veel hiljemgi, kui uusi matusetalitusi enam ei korraldatud. Samuti on meie päevini säilinud rahvajutt kunagi Põhjasõja aegu koos katkuhaige rahvaga maha põletatud kirikust.

 

Karmid meetmed…

(Ruotsikkülä keskaegne kalmistu võib põhimõtteliselt asuda kusagil siin, aga päris täpset paika ma välja ei nuhkinud)

(Kihnu kuulsaim metskapten Uuetoa Enn ehk Kihnu Jõnn kündis kord ookeane Rock City nimelise laevaga. Tollest sai endale nime Vanakiriku mäe kalmele rajatud kämping. Mändide all puhkavad surnud)

(Päike laskub merre)

Ülemerelaevad Saaremaal

Saaremaa on mereriik, vaata, millisest otsast tahad. Isegi sügaval saare südames on mere lähedus närvilõpmetega tajutav. Selge see, et kui saarerahvas ei võta just vastu ühehäälset otsust kõikehõlmava isolatsiooni kasuks, tuleb välismaailmaga suhtlemiseks leida kohati teisi mooduseid kui minu, vana mandriroti, jaoks harjumuspärane. Infovahetuseks sobivad elektroonilised lahendused alates telegraafist kuni 17G-ni, kuid inimeste endi liikumiseks ja liigutamiseks üle (või läbi) soolase veevälja tuleb appi võtta transpordivahendid. Lennumasinate eluiga on meie planeedil olnud üürike ning allveelaevade regulaarliini pole meil mandri ja Saaremaa vahel veel sisse seatud – ja olgem ausad, madalas Väinameres oleks ennast meeleheitlikult vee alla litsuda üritav allveelaev päris halenaljakas vaatepilt. Seega jäävad üle pealvee- ja mõnel käredamal talvel ka pealjääliikurid.
 
Vee- ja jääpealsete sõiduriistade ajalugu ulatub meite kandis aastatuhandete hägusse. Põhimõtteliselt saab igat piisavalt suurt veepinnal hulpivat puutükki kasutada veesõidukiks, sellest etapist aga on paadi- ja laevaehituskunst jõudnud edasi areneda määratu maa. Mitte et ma ise oskaksin siin kõiki olulisi nüansse välja tuua – laevanduse vallas jääb mu oskuste laeks kummipaadi täispumpamine. Ometi tajun, et Saaremaa panus Läänemere laevandusajaloo, eriti selle maa või vee sisse jäänud tõendite talletamises, võib olla täitsa korralik. Veealuse muinaspärandiga on lood kaudsed, kuna mul puuduvad lõpused ning mehaanilisigi abimehi pole ma kunagi pruukima õppinud. Seega jäävad üle kuivamaapaigad. Õnneks on ka nendega Saaremaal piisavalt head lood. Just parasjagu ühe muinasreisikirja jagu.

 
Tänavu oli mul võimalust Saaremaad külastada kordi kaks ning mõlemal korral esmakordselt oma silmaga ära näha Eesti arheoloogiateaduse jaoks olulisi mälestisi. Esiteks juuni hakul, mil Eesti Muuseumide Aastaauhindade tseremoonia kõrval leidsin aega teha Kuressaare lähistel jalgrattaga üks tilluke 50-kilomeetrine tiir. Teine käik toimus koos kaaslasega oktoobri lõpus jahtuvate tuulte aegu ning siis sukeldusime korraks ääremaade sügavate metsade keskele. Sellest, mida nendel retkedel nägin, räägingi kohe lähemalt.

(Taanduv meri Tehumardi rannas. Maakerge võidab Saaremaale pidevalt maad juurde, aga mandriga ühinemiseni läheb veel väga palju aega)

 
* * *
 

Pikem peatükk. Eelviikingiaeg: Salme

 
Salmest on viimase kümnekonna aastaga kujunenud Eesti viikingiaja austajate vaimne Meka, kuhu suurem jagu muinasfanaatikuid on vähemasti mõtetes korduvalt rännanud. Füüsiliselt tõenäoliselt mitte nii paljud. Minugi jaoks oli alles 2021. aasta esimene, mil sinna kindla tagamõttega veeresin, ehkki suurte avastuste ajastu Salme koolimaja juures algas juba 2008. aastal ning järgnevalt on sensatsioonilisi leide juurdegi tulnud.
 
Te juba niikuinii teate, millest ma räägin.
 
Kui ma jalgrattaga mööda kergliiklusteed Kuressaare suunast Salmele jõudsin, kukkus õige koht sisuliselt ise sülle. Juba tee ääres kuulutas pruun infotahvel „Salme muinaslaevade Leiukoht“ (sic!). Ning sealsamas kadakate kõrval tervitaski mind pikakaelaline, veidi taunokangroliku olekuga betoonpingike (autoriks siiski arhitekt Mikk Mutso). See oli pandud paiga lähistele, kust 13 aastat varem oli valgustuskaabli kraavi kaevamisel satutud vanale laevale. Töömehed poleks ehk laeva jäänuseid äragi tundnud, aga kaasaandena olid laevas ka inimluud ning nende märkamine on üldiselt juba lihtsam. Edasi läks usinaks arheoloogiliseks päästekaevamiseks, mille käigus joonistus välja algselt umbes 11,5 meetri pikkune ja paari meetri laiuse laevakese kontuurid koos seitsme mehe surnukeha, loomaluude ja kaasapandud kraamiga. Arheoloogide kühvlid ja pintslid polnud jõudnud veel jahtuda, kui ehitajad leidsid kooli staadioni elektrikaabli kraavitamisel veel teisegi laeva. See oli juba suurem – 17,5 meetrit pikk ja 3,4 meetrit lai. Enamgi veel, parraste vahel vedelesid 34 mehe luustikud. Kolme hooaja jooksul kaevati seegi laev koos teispoolsete reisijatega täielikult välja. Praegu on suurema laeva asukoht Salme koolimaja nurgal markeeritud kivilaotisega.

(Siit need laevad leitigi. Google Maps kaardile joonistasin oma käega ka sinise joone, mis märgib umbes kunagist Saaremaa ja Sõrve vahelist väina)

(Sildi õigekirja üle võib küllap diskuteerida tunde, aga õige paiga ülesleidmisel on temast ikka kasu ka)

(Salme laevadest esimene on saanud enda auks kadakate sekka betoonist monumendi/istepingi)

(Suurema laeva kontuur lõikab kooliõue viivast teest läbi nagu nuga võist)

Laevade puitosadest oli vähe järel, nende kuju ning ehituslike nüansside kohta pakuvad eelkõige teadmisi raudneetide read. Suuremal laeval oli püstine kiil, mis on omane purjelaevadele, kuigi masti enese asukoht oli uue aja ehitustööde käigus segi keeratud. Mõlemad laevad olid pisut liiga madalad tormisema Läänemerega rinda pistmiseks ning eeldasid sõitmiseks ainult ilusat ilma. Väiksemal laeval võis olla kuus aerupaari, suuremal 12–13.
 
Rikkalikud panused lubavad laevad dateerida 8. sajandisse, täpsemalt seitsmesajandate aastate alguspoolde. Seda aega loetakse meil eelviikingiajaks, mistõttu võiks eeldada, et viikingitega meil Salme maetute puhul tegemist olla küll ei saa. Aga võta näpust, taolised eeldused võivad teinekord väga võssa juhtida. Seetõttu tuleb tõenditele värske pilguga uuesti otsa vaadata ja küsida neilt, mis siis Salmel toona õigupoolest juhtus.
 
Maetute hammaste keemilised isotoopuuringud vihjasid, et nad pärinesid Kesk-Rootsist Upplandist, Ojamaalt ja vähemalt paar meest võib-olla isegi Saaremaalt (kuigi lõpuni kindel selles olla ei saa). Kaasa pandud sõjariistad – mõõgad, võitlusnoad, odad, nooled, kilbid – , tarbeesemed, ehted ja isegi lauamängu nupud-täringud on samuti üsna skandinaavialiku palgega. Seepärast me vist väga ei eksi, kui oletame, et küllap nad olid oma teekonda üle mere alustanud lääne poolt. Kamp oli tulles ilmselt oluliselt suurem kui need leitud 7+34 meest ning laevugi rohkem kui kaks. Lisaks parimas eas mehepoegadele olid reisile kaasa võetud koerad ja jahikullid. Kas meresõitjate tee viis neid vastu seiklustele idas või olid nad parajasti tagasiteel koju, jääb ilmselt lõpuni vastamata. Igal juhul olid nad valinud tee läbi Saaremaad ja toona omaette Sõrve saart eraldanud ahta väina, millest praegu annab aimu vaid madal jõeke. Ja kõige kitsamas kohas ootas neid ees valus madin.
 
Siinkohal teen kõrvalepõike Kuressaare linnuses olevasse Saaremaa Muuseumisse, kus on Salme avastustest loodud tore näitus „Viikingid enne viikingeid“. Klaasi taha on pandud vaatamiseks originaalesemed, samuti saab igasuguseid asju katsuda oma käega ning ekraanilt vaadata animatsiooni, mis dramaatilises võtmes kirjeldab sündmuste ühte võimalikku käiku. Soovitan, käige ja tutvuge, kuni saate. Või kui kahtlete, siis kuulake esmalt maad näituse kodulehel.

(Näituse tiiser - suurema laeva rekonstruktsioonmudel Saaremaa Muuseumis)

 
Häbitu reklaami järel naaskem mõttes Salme karmidele kallastele. Meile tuttavaks saanud rännuseltskond kohtas seal teisi, teps mitte sõbralikult meelestatud sõjamehi. Kas kohtumine osutus vähemalt ühele osapoolele ootamatuks? Võimalik. Kahe saare vaheline väin (ehk salm/salme) oli toona kõige kitsam just hilisema Salme asula kohal, ideaalne varitsemise ja üllatusrünnaku jaoks. Nooleotsad surnute luudes ja laevade külgedes kõnelevad noolerahest, millega rünnatavaid kostitati. Ründajatest ei tea me õigupoolest suurt midagi, kuna endast on nad maha jätnud vaid lahinguhaavad langenute luudel. Tõenäoliselt olid nad ka arvulises ülekaalus. Nende päritolu ja tapluse motiivide osas võib oletusi leiutada rohkem kui parvlaev Estonia põhjamineku osas. Vastasteks võisid olla kohalikud saarlased ja sõrulased, kellele ei meeldinud võõraste tüüpide hulkumised nende territoriaalvetes. See võis olla ka mõni rivaalitsev Rootsist või mujalt pärit viikingilkäijate salk. Või siis klassikalist vastaspoolt polnudki ning tüli võrsus ühe ja sama retke osaliste vahel. Kuigi see on natuke vähetõenäoline, sest salajast varitsust olnuks sedamoodi mõneti keeruline korraldada (mõeldav eelkõige siis, kui üks osa seltskonnast juba ees varitsuskohta putkas ja siis seal vargsi teisi passis).

(Salme mereväin on maakerke tõttu taandunud tähtsusetuks jõekeseks. Antud koha peal on ta veel isegi üsna lai - viikingilaev mahuks manööverdama) 

(Jõgi aheneb vahetult enne merd eriti kitsaks. Tema sängi vallutanud pillirood muudab siin kanuugagi sõidu keeruliseks, suurematest alustest rääkimata)

Njah, meil pole aimugi Saaremaa ja selle naabermaade poliitilisest olukorrast 8. sajandil ega tea me ka, kes kellega sõpruses ja liidus oli, kes kellega sõjajalal või kes kelle reetis. Ainus, mida öelda võime, on, et verevalamises langes ühel poolel vähemalt 41 meest, kelle surnukehad sängitati laevadega sinnasamasse mereranda.
 
Valatud verest punaseks värvunud liival oli kaotanud poolel võimalus oma langenud kokku korjata ning korraldada neile olusid arvestades võimalikult kombekohane ärasaatmine. Kaks laeva tõmmati rannale, surnud asetati neisse – kes lamama, kes poolistukile – , varustati kõige vajalikuga ning kaeti seejärel kilpide, liiva ja tõenäoliselt ka purjekangaga. Nõnda võis alata langenud sõdalaste väärikas sõit Valhallasse.
 
Lahingu tulemuse seisukohast võis olla otsustavaks ühe konkreetse mehe langemine. Ta oli 25–35-aastane ning kaasasündinud eripära tõttu lühikese ja jäiga kaelaga (esimene kaelalüli oli koljuga kokku kasvanud), mis põhjustas talle pidevalt valusid ja liikmete kangust. Tapluses mõõgahoopidele lõplikult alla vandunud, sängitati ta suuremasse laeva koos mõõgaga (mille uhkel nupul oli rõngakujuline ehisdetail), põhjapõdrasarvest kammiga ning suhu pandud kuninganupuga (sellele oli märkeks raudnagel sisse löödud), mis pärines toona populaarsest lauamängust nimega hnefatafl. On oletatud, et tegemist oli kogu reisiseltskonna juhiga, ehk suisa mõne toonase kuningaga, kelle tapmine määraski madina lõpptulemuse.

(Kohtumine näitusel - rõngakujulise ehisjullaga nupp ja kaitseraud mõõgast, mis kuulus nähtavasti lahingu kaotanud poole pealikule)

Kõrgemast soost kaotusi oli nähtavasti veel. Ühele teisele leitud mehele oli kõrvale asetatud kullaga graveeritud pidemeosadega mõõk, terve pundar lauamängunuppe ja kaks koera. DNA-analüüside põhjal oli see mees üks neljast vennast, kes sel rannal oma elu jätma pidid. Nagu perekonnal neljakordsest murest vähe oleks olnud, oli nende saatusega liitunud veel üks lähisugulane. Nii et võime ette kujutada, kuidas ellujäänute kodusadamasse randumine tõi kaasa koormatäie leina mitmesse kotta. Ilmselt mitte päris see saak, mida oodati…
 
Salme personaalküsimuse lõpetuseks pöördugem korraks taas probleemi juurde, kuidas suhestuvad need iseenesest ülimalt harukordsed leiud viikingite ajaga. Õige viikingiajani oleks veel pidanud kuluma õige mitu aastakümmet. Maailmaajaloos juurdunud harjumuse kohaselt alustatakse viikingiajast rääkimist aastast 793 seoses põhjalaste rüüsterünnakuga Lindisfarne’i kloostrile Inglismaal. Teisalt on muidugi juba tükimat aega teatud, et päris niisama eimillestki need retked ei alanud ning et Idatee suund oli skandinaavlastele tuttav juba tükimat aega. Näiteks Vana-Laadoga kaubasõlm rajati 750. aastate kandis ning meilgi liikus eriti Ranniku-Eestis ülemeremaades valmistatud ehteid eelviikingiajaks kutsutud perioodil 550/600–800. Võtame seega teadmiseks, et olgu Lindisfarne’iga, kuidas tahes, aga Läänemere akvatooriumis hakkas sisuline viikingiaeg pihta juba mõnikümmend või isegi sada-kakssada aastat varem. Salme lahingupaik ja matused on lihtsalt täiendav kild märksa suuremasse pilti.
 
Leidku siin korraks mainimist ka meile Skandinaavia saagadest tuttav lugu kuningas Ingvar Halljuuksest, kes millalgi 7. sajandi kandis ühel oma arvukatest retkedest eestlastega Kivi-nimelises kohas taplema sattus, selle käigus oma lõpu leidis ning Adalsyslasse maeti. Selle kohanimega tunti üleüldiselt vana Läänemaad, kuid ühes allikas on mainitud matusepaigaks Eysyslat ehk Saaremaad. Seda, kas saaga kõneles just Salmel langenud pealikust, pole kahjuks võimalik kindlalt öelda, sest Läänemere idarandadel on läbi aegade viikingeid teisigi hukka saanud. Idateel käimine polnud alati päris piknik roheluses...
 
* * *
 
Kas selle oopusega me siinkohal lõpetame? Oh ei! Ainult et aeg on minna mõttes 8. sajandist pKr umbkaudu 8. sajandisse eKr – Baltimaade ülemerelaevanduse esimesse kuldaega. Või kui täpne olla, siis pronksiaega. Just sellal, nooremal pronksiajal, olid Läänemere kaldad omavahel ühendatud laevaliinidega, mis otsekui õrnad niidid traageldasid eri piirkonnad ühte laiemasse suhtlusruumi. Mitte et teaksime, millised nii vanad merealused ise õieti välja nägid – võime vaid oletada, et küllap eeldasid nad samuti vaikset ilma ja tugevaid kätepaare aerudele – , kuid esemed, kalmetüübid ja muu säärane arheoloogiasse puutuv ei jäta kõhklust meresõitude toimumise faktis kui sellises.
 
Üks pronksiaegne navigatsioonitee kulges täpselt sama joont mööda, kus pea 1500 aastat hiljem langesid meile juba tuntud reisusellid varitsuse ohvriks – Saaremaa (alias Kuressaare) ja Sõrve vahelises väinas. Selle tõendiks on Salme põhjapoolse naaberküla Tehumardi karjamaalt juba enne I maailmasõda leitud vanametalli kogum, milles olid tükid pronksist mõõkadest, odaotsast, kaelavõrust, sõlest, habemenoast ja muudest pisematest pudinatest. Saaremaale toodi nad 8. või 7. sajandil eKr üle mere Ojamaalt ning pidid tõenäoliselt minema ümbersulatusse, kuid mingi vahejuhtum sundis pronksivedajaid väärt kraami Salme väina lähedal maa sisse peitma. Võib-olla olid taas lähenemas pahasoovijad, kel südames patune himu võõras vara endale krabada.
 
Need salakavalad veed ja rannad... 

 

(Karjamaa Salme ja Tehumardi vahel, kustkandist enam kui sada aastat tagasi leiti noorema pronksiaja peitleid)

Lühem peatükk. Noorem pronksiaeg: Lülle

 
Saaremaal kees pronksiajal päris vilgas elu. Kaali meteoriit oli selleks ajaks juba keset saart maha prantsatanud ning aegamisi kamarduvale peakraatrile lõid saarlased püsti pronksisulatamise töökoda. Sama tööga olid hõivatud saare kagurannas Asva ja Ridala kindlustatud asulad. Toormaterjali, vanu pronksesemeid ja nende tükke, toodi Skandinaavia poolsaarelt, siin sulatati nad ümber uuteks asjadeks. 
 
Materiaalsete väärtuste kõrval liikusid üle vee ka inimesed. Ühed tulid, ajasid omad asjad ära ning naasid seejärel koju. Teised tulid, ajasid omad asjad ära ning otsustasid pikemaks jääda. Rajasid siia näiteks uue kodu ja elasid selles oma elupäevade lõpuni. Ning lasid end matta oma sünnimaa kommete kohaselt.
 
Ühte sellist kauge maa rahva matusepaika käisime otsimas oktoobris Sõrve kõrgel lõunaosal Lülle küla tagamaadel. Küla tuumikus tuli üles leida väike konarlik tee, mis juba esimestel meetritel osutus autoga läbitamatuks, mistap jalastusime ning matkasime läbi kauni sügisese Sõrvemaa looduse. Õnneks on Muinsuskaitseamet kaitsealused mälestised väga täpselt Maa-ameti kaardile kandnud ning otsitava leidmise isegi tihedas metsas lihtsaks teinud. Sestap jõudsime sekeldusteta Lülle laevkalmete manu.

(Abivahend neile, kes soovivad omal käel Lülle kivikalmed üles leida. Kaart taas Google Mapsist, ise lisasin punase mummu)

1967. aastal kaevas Lüllel arheoloog Vello Lõugas. Metsa all on kivikalmeid tegelikult rohkemgi, ent huvi ja kühvli alla sattusid just kaks kõrvuti asuvat ovaalse kujuga kalmet. Üks oli 7,5 meetrit pikk, teine umbes kuus. Ehkki mõlemast oli aegade vältel servakive pihta pandud, tundis professionaalne silm sellegipoolest ära laevkalmed, millesarnaseid teatakse eelkõige pronksiaja lõpu ja eelrooma rauaaja alguse Ojamaalt ja mujalt Skandinaaviast. Eestis esineb paadi või laeva kujuga kivikalmeid üleüldiselt harvalt, peale Lülle veel vaid üks Harjumaal Väol, ning ega neid Lätis ja Soomeski palju rohkem ole.
 
Kaevamise käigus selgusid üksikasjad. Pikema kalme „pardakivid” olid enamuses kadunud, kuid selle põhikuju aitasid määratleda väiksemad täidiseks kokku kantud kivid. Nii „paadi” ahtri- kui vööriosas paiknes ruudukujuline püstistest kiviplaatidest kirst, mille sisse olid sängitatud põlenud luutükid – ühed vanimad põletusmatused Eesti alal. Kalme vanus määrati ahtripoolsest kirstust luude juurest leitud pronksist nooleotsa ja pintsettide, mingi pronksist esemejulla ja savist tassikujulise nõu järgi, mis olid iseloomulikud nii umbes 900.–800. aastale eKr.

(Laevakujulise kalme täidiskivid on nii toredalt ära sammaldunud, et hakkavad kuldpruuni metsaaluse kõdu taustal selgelt silma)
 
Naaberkalme paadi pardad olid paremini alles, uhke täävikivi kõrgub praegugi veel üle teiste. Paadi keskel oli samuti kividest kirst, kuid selle sisemus rüüstatud. Kirstu kõrvalt leiti ometi nii põlenud inimluid kui ka riibitud pinnaga potikilde, jahvekivi ja väike varreauguta kivikirvetoorik (mis on meil väljas ERMi püsinäitusel, tulge saage tuttavaks!), mis näevad välja esimese kalme esemetega umbes samaaegsed.

(Teisel kalmel on säilinud suuremad "pardakivid". Mõlemad kalmed ongi sellise keskmise paadi mõõtu)

("Paadi" nina tähistav kõrgem kivi näeb välja nagu miniatuurne Iru ämm)
 
Raske uskuda, et pronksiajal, mil mehed olid pronksist ja naised pronksist ja esikohtade võitjad said samuti ainult pronksmedaleid, oleks paate ja laevu päriselt kivist ehitatud. Aga nii üllatav kui see ka pole, ega neid ka pronksist valatud. Laevad tehti ilmselt ikka puust ja võib-olla kasutati nende konstruktsioonides ka loomanahkasid, nagu on vahel arvatud. Et ka surnud sümboolselt igavestesse paatidesse pandi, näitab ilmselt meresõiduvahendite olulisust elavate maailmas. Laevkalmetesse matjad ise pärinesid küllap teiselt poolt merd, kuid Sõrves elades võtsid nad kindlasti üle üht-teist kohalikust elulaadist.
 
* * *
 
Ekskurss vanasti Saaremaa vee-, maa- ja õhuruumi sattunud meresõidukitest on sellega tehtud. Kindlasti on neid Rootsist tulnud teistelgi aegadel, aga näideteks piisab ehk juba neist –  kahest surnute kandjast, mis valmistatud kahest erinevast materjalist, pärinevad kahest erinevast ajastust ja asunud kunagi kahel erineval saarel. Ning nüüd, jah nüüd on tõepoolest aeg sellele oopusele punkt panna.