Võuküla Kindralihaud

Veidraid asju olen ma selle paiga kohta kuulnud, aga et need pole mu enda läbi elatud, siis pole mul tõele aru andes õigust neist lähemalt pajatada. Lõuna-Eesti ühe suurima jõe Võhandu – siinkandis nimetatud ka Võu, Võhu või Voo jõeks – vasakul liivakivisel pervel on poolkaarse valliga piiratud maajupp, millele vanarahvas andnud nimeks Kindralihaud. Vanarahvas nimelt arvas, et sellesse kohta olla maetud koos suure varandusega Rootsi kindral Kolberg/Goldberg. Ju siis panid nad paika oma igapäevaste tegemiste kõrval tähele, võib-olla isegi mäletasid midagi, mida jutud vanadest aegadest säilitanud.

Eks räägitud siin Räpina kihelkonnas Võukülas teisigi lugusid. Näiteks Kalevipoja raudpeeltest (kangaspuudest), mis vägilasel kangakudumisel kaldapaljandilt jõepõhja kukkunud. Samuti tunti lähikonnas jõe kaldal olevat Sokamäge, kuhu toodud Ukule vilja ja seapäid. Mäel olev ohvrikivi pidada iga kümne aasta tagant käima kolm päeva enne suvist pööripäeva keskööl jões loputamas, et end ohverdajate tuletahmast ja -suitsust puhtaks küürida. Uku oli äikest ja muid taevaseid jõude valitsev tegelane ning mõnel pool on Võhandu jõge peetudki Pikse enese elupaigaks. Kõik see kokku kõlab üsna eepiliselt ning paneb mõtlema, et ju siis tunnetati siinmail pühaduse või muul moel erilisuse kohalolu kontsentreeritumalt kui Eesti statistiline keskmine eeldanuks.

Ühel märtsi lõpu nädalavahetusel käisin Räpinas vana sõbra sünnipäevakontserdil. Tagasiteel otsustasin veidi hingata endasse varakevadist loodust ning külastada teelt mitte väga palju kõrvale jäävat Kindralihauda. Olin siin varemgi käinud, kokku oma kordi kolm, nii et koht polnud päris võõras. Räpinast Tartu poole vurades tuli vaid Leevakult vasakule käänata ja kohe uuesti vasakule ning peagi tabaski silm tee veeres esimesi Võuküla talusid. Jättes auto suurte põllumajandustööstuskompleksi lähedale, loivasin üle kulukollase välja ning sukeldusin metsa. 

Mets polnud väga suur, äraeksimise võimalused olid võrdlemisi piiratud. Nagu puhvertsoon eraldas ta külapõlde Võhandu jõest. Viimase kõrged perved paljastasid mõnes kohas pea 400 miljoni aasta vanused Devoni aja liivakivised settekihid. Jõelgi oli pärast jääaega olnud aega aastatuhandeid, et endale üsna avar kanjonilaadne org uuristada. Praegu tal selle äratäitmiseks vett ei jätku, nii et jõgi käänutab ja väänutab orupõhjas märksa ahtamas sängis kui olud lubaksid, aga kui kord kõik taeva luugid peaksid avanema ja omad veed alla langetama, siis alles näeksime, mida Võu jõgi suudab ja saab. Ja hoidke siis piip ja prillid!

 

(Jõe salaline voog suurte kuuskede taga)

Jõgi paremal käel ja puude taga aimduvad nurmed varemal, kõndisin läbi kaitsva metsarüpe, kuni jõudsin ennemuistse sammaldunud liivavallini. Tõusin sellele ning lasin pilgul rännata üle valliga piiratud 650–700 ruutmeetrile. 

Jah, Võuküla Kindralihaud ei kuulu pindalalt just meie suurimate muististe hulka. Aga mis ta õigupoolest üldse on? Platsi kolmest küljest piirav poolkuu-kujuline poolringvall (idaküljel asendab seda järsk orunõlv) viitab linnusele ning selleks on teda ka traditsiooniliselt peetud. Ent kui vallist ja selle alt on tõepoolest juba tsaariajast alates leitud sütt, mis võiks pärineda inimeste kätetööst, siis siseõu on kahtlaselt tühi. Ses mõttes, et jah, puid ja sammalt leidub sellel sama heldelt kui kõikjal mujalgi, aga arheoloogilise kultuurkihiga on lood nadid. Nii tuleb muinsuskaitsetahvlitel esitatud dateeringust “I aastatuhande II pool” suhtuda ilmsete reservatsioonidega, sest kui puudub aines, mille abil paiga vanust määrata, taanduvad väited pelkadeks oletusteks, ei muuks.

(Võuküla Kindralihaua valli ja jõekaldaga piiratud platsike) 
 

(Omal ajal võis siseõu olla omajagu suurem, ent jõgi on seda aastasadade jooksul ahtamaks varistanud. Järsk ja ohtlik on see perv igatahes praegugi)

(Üks kahest muinsuskaitsesildist, mis väidab, et linnamägi pärineb I aastatuhande II poolest. Nii see kui teine tahvel pakuvad paiga vanust üsna huupi. Tõe teadasaamiseks tuleb aga juttu edasi lugeda)

Paiga vanusele heitis mõneti valgust 2010. aastal arheoloog Heiki Valgu juhendatud kaevamisekspeditsioon, mil vall lääne- ja põhjaosas kahes kohas tranšeedega (ehk kraavikujuliste kaevanditega) läbi lõigati. Ühtegi eset küll ei saadud, aga olukorra päästsid mitmed söeproovid, mis lubasid teha järeldusi paiga kasutusaja kohta. Kõige vanemad olid liivavalli alt leitud hajusad söetükid rooma rauaajast ehk konkreetsemalt aastatest 135–404 pKr. Veel kaks vallialust põlenud puujuppi, millest hoolimata tublist kõdunemist saadi piisavalt laborianalüüsiks vajalikku sütt, pärinesid vahemikust 256–542 pKr, teisisõnu, rooma rauaaja teisest poolest ja/või rahvasterännuajast. Vall on tehtud tõenäoliselt üsna pea pärast eelmainitud puude põlemist, sest üks valli seest leitud – samuti söestunud – tukijupp dateeriti aastaisse 432–639. Ehk siis laias laastus üsna samasse perioodi. 

Rooma rauaaja ja rahvasterännuajaga söeproovid õnneks või kahjuks ei piirdunud. Valliga palistatud siseõuelt leitud kahest maasse kaevatud postiaugust ((pikse)jumal ise teab, mille jaoks) ühest saadud proov pärines 691–980 pKr ehk eelviikingi- ja viikingiajast. Noh, ja siis on veel üks õues olnud lõkkease, mis andis vanuseks 1016–1251 pKr ning kunagi valli välisküljele varisenud söestunud tukk, mis algselt kuulus vist vallile püstitatud puitehitisest ja mis kuulus vahemikku 1014–1215 pKr. Nii et ka muinasaja viimasel etapil, hilisrauaajal, on Võukülas tuld tehtud. Samas ühtegi Rootsi kindralit või muud kõrgemat ohvitseri kaevamiste käigus maa seest välja ei tulnud, lihtsurelikest kõnelemata.

(Lõunas (pildil vaatajale lähemal) on poolringvall 2-2,5 meetri kõrgune, põhja pool alaneb ta tagasihoidliku 1 meetri peale)

Nüüd, kus dateeringutega said asjad selgemaks, tõusid kõikidele teaduse reeglitele kohaselt esile terve müriaad uusi küsimusi ja probleeme. Tuhatkonna aasta jooksul siia-sinna ladestunud söestunud puidujäänused ja sealsamas mitte ühtegi esemeleidu viitavad justkui valliga piiratud ala erilisele otstarbele. Harva leidub inimesi, kes suudaksid sedavõrd puhtalt elada, et neist pea üldse mingit märgatavat kultuurkihti ei tekiks. Järelikult pidi “linnus” – kui me seda üldse nõnda nimetada saame – olema mõeldud millekski muuks. Kui häda käes, sobis selline igast küljest piiratud tsitadell vahest tõesti ka mõne väiksema vaenusalga eest varjumiseks, aga kogu aeg ei saanud see vana aeg ka vaenuaeg olla. Nii ongi Heiki Valk tulnud mõttele, et Võuküla Kindralihaud võis olla mõeldud mingiteks riitusteks. Mida seal peale lõkkepõletamise ja postiaukude kaevamise täpsemalt tehti, on endiselt jäänud müstikaks. Võib-olla mängis oma osa objekti asukoht just õkva Võu kui Pikse või Ukuga seotud jõe perve pääl. Kui jõgi ja Pikne/Uku juba muinasajal omavahel köidetud olid – ja pole häid argumente, et väita kindlalt vastupidist – , siis oli Kindralihaud põhimõtteliselt ju suurepärane koht, kus neid kahte toonaste kommete järgi au ja kuulsuse sees hoida. Liiatigi on Eestis (tõsi, eelkõige just maa lääneosas) mitmeid teisigi ringvalliga või muul viisil piiratud kohti, mille funktsioon näikse kalduvat sinna usundiliste sfääride poole.

Piksejumala kummardamine on tänapäeval jäänud mõneti unarusse ning kuigi ma suvalise mittekohalikuna ei söanda sel teemal liigjulgeid väiteid pilduma hakata, näib ometi, et üleüldiselt mööduvad Võuküla Kindralihaua päevad ja ööd rahulikus metsavaikuses. Võib-olla ongi niimoodi hea. Ajad on niigi rahutud ning kui ühe muinaspaiga suurim mure on teda tasapisi purev ja pudistav Võhandu jõelooge, siis pole see kõiki asjaolusid arvesse võttes sugugi kõige hullem. Las ta seal olla. Võib-olla kunagi leitakse jälle põhjust, soovi ja vajadust, et tema juurde tulla, kuulata pimeda metsa sosinaid ja püha jõe hääletut sõnumit. Koht, kuhu tulla, on selleks endiselt olemas.

Edela-Saaremaa muistsed agraarmaastikud

 

Käisin märtsi keskpaigas Saaremaal. Kui viimasel korral – mullu sügisel – oli ajendiks puhkuse tähistamiseks planeeritud soolo-rattamatk (selle Saaremaa etapist loe siit), siis nüüd olin saarel autoga ning koos heade sõprade-mõttekaaslastega. Meie põhiline huvi ja tähelepanu oli sihitud küll Sõrvemaa inimeste ja paikadega tutvumisele, aga kuna öömaja leidsime endile naabrusest Kihelkonna kihelkonnast, siis piilusin ma juba aegsasti Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihile, et teada saada, mida head võiks ümbruskond ehk veel põhiprogrammi kõrvalt pakkuda. Paar asja hakkasidki kohe silma.

 Oli varajane pühapäeva hommik. Hall valgus oli juba üle maa laotunud, aga tares veel kõik magasid. Mina kui seltskonna vanim liige kaotasin une enne kaheksat ära (olen kindel, et kui vanemaks saan, nihkub ärkamisaeg sujuvalt kuhugi nelja kanti) ning leidsin, et aeg on küps üheks kergeks jalutuskäiguks looduses. Hiilisin õue ja asusin mööda maanteed kõmpima. Siht oli teada – kaart näitas, et Riksu külast ihaldatud paika Taritus jõudmiseks tuleb läbida oma paar kilomeetrit.

(Punane mumm Maa-ameti kaardil näitab Taritu küla asukohta saare edelaosas, üsna kunagise Sõrve saare naabruses)

Saaremaal on siin-seal säilinud jälgi muistsetest põldudest ning Taritu on üks taolisi paikadest. Varem olin pronksi- ja vanema rauaaja põllujäänuseid käinud vaatamas Rävalas Rebalas ja Virumaal Uuskülas. Saaremaa omad on teadusringkondades vähemtuntud ja -uuritud ning laiem avalikkus ei tea neist ilmselt üldse midagi, aga oma lugu peab ju ometi neilgi kõnelda olema. Taritu põllu lugu olin ma igatahes valmis kuulama ning selleks sukeldusin ma õiges kohas söakalt metsasügavusse. Siin kuskil puude, sambla ja lehekõdu all pidi see põld kaardi järgi olema…

Algus polnud tõotav. Puude ja sarapuupuhmaste vahel ei hakanud esiti midagi muistsele maaharimisele viitavat silma ning seejärel läks asi ainult nutusemaks, kui mets asendus tiheda raagus võserikuga. Ainult mingite mulle tundmatute sõraliste käigurajad aitasid mind sellest vitsaistandusest veidi inimlikumal moel läbi tungida. Aegamööda tihnik siiski hõrenes ning maastiku vaatlemise tingimused leebusid.

(Esmapilk ahvatleb mõttele, et sellise niiskevõitu metsa kogemiseks ei pea küll kodunt kaugele minema, aga kogemus mainitseb mitte liiga kärmelt ennatlikke järeldusi tegema)
 

(Taga targemaks läheb: lihtsam võib olla leida heina nõelakuhjast kui midagi asjalikku säärasest vitsavõsast)

Kuidas võsa ja metsa all ära tunda kunagist põllumaad? Igati loogilise talupojamõistuse kohaselt on põld reeglina ilma suuremate puudeta lage plats ning puude puudumist kompenseerib inimtahtel kasvama määratud tera-, kaun-, juur- või köögivili. Kui need on põllult koristatud ja järgmisel aastal midagi muud asemele ei külvata, võtab metsik loodus ruumi tasahilju, kuid kindla käega tagasi, lastes seal omalt poolt kasvada kõike, mis sinna kasvama pääseb ja kasvama jääb. Kunagi inimeste valatud higi ja vaeva on aja möödudes maastikul aina keerulisem aimata. Ent päris olematuks need jäljed ka ei kao. Maapinna all võivad säilida aluspinda kraabitud adrakriimustused. Kultuurtaimi kasvatanud mullapõue keemiline koostis võib olla muutunud. Lähedusse jäävate soosilmade või sulglohkude põhjamudas magavad igiund vana aja taimede õitseeast sündinud õietolmuterakesed ja alepõletustel lendunud söekübemed. Ning eelkõige mereranna-lähedastel loopealsetel võivad päris muistsetest põlvedest olla endiselt alles kokkukantud põllukivide hunnikud ja peenrad.

Ning oli see siis ime, hea õnn või asjade loomulik areng, aga igatahes kivikangruid, mille saare parkunud töökäed olid pikkade aastate jooksul kivikoristuste käigus kokku kuhjanud, hakkasin sealt sarapuude vahelt tõepoolest ühel hetkel märkama. Mingi tundmatu metsaelajas oli mõnda hunnikut innuga kraapinud, nii et must muld koos kohati inimpea suuruste kivimunakatega tuisanud. Nähtavasti oli olendi karvases loomapeas ja korisevas loomakõhus kedranud tõsikindel vajadus hambaaluse järele ning siis ei hoolinud ta paiga muinasväärtusest kuigivõrd. Püüdsin pilku teritada, et tabada tuhnimises võimalikke inimesele viitavaid tunnuseid, aga sedamoodi küll vist ikka ei tundunud. Kas elaja vilgas tegevus ka vilja oli kandnud, seda ma enam öelda ei osanud – jälgede tegija ise oli sündmuspaigalt nelja tuule suunas kadunud. Ainult paar sookurge redutasid eemal omasoodu, aeg-ajalt külmavärinaid tekitavaid, otseteed teisest ilmast pärit sõnumeid kuulutades.

(Maastiku järk-järgulisel avanemisel tutvustasid end ka esimesed mõnemeetrise läbimõõduga põllukivihunnikud)

(Mõnda kivikuhja oli kellegi jõuline lihas tuuseldanud nii et maa must ja kivid laiali. Aga kes vägev on nii?)

(Lisaks hunnikutele on kive hilisemal ajal organiseeritud ka madalateks piirdeaedadeks)

(Hallide lindude igavikulised hüüded hallil ajaloolisel maastikul on midagi, mida tuleb ise kogeda. Muinsuskaitsetahvli väide kivikalmete rühmast võib olla kunstiline liialdus, kuid kaadrisse sattunud vägev kivikuhi on kindlasti midagi enamat kui tavapärane kivikoristuse kaassaadus. Loe edasi, siis saad teada!)

Põllukivihunnikud polnud ainus, mida ma seal niiskes võsas kohata lootsin. Maa-ameti kaart oli vihjanud ka muinaspõllu tagumist serva valvavale kivikalmele. Vihjatav asus täpselt omal kohal; tavalistest põllukiviraunadest nii läbimõõdult kui kõrguselt tunduvalt mahukam kuhelik. Ümmarguse põhiplaani põhjal võis teda oletada kivikirstkalmeks, ehkki peale tühjakõhulise metsaelaja polnud seda vist keegi – kah õnneks – veel päriselt läbi kaevanud. Ei teinud seda minagi. Las ta seal valvata, see iidsete aegade pühapaik!

(Võsa vahel asub põllukivihunnikutest kordades suurem kivikalme)

(Ka kalmekivide vahel on tuustitud, õnneks mitte väga sügavalt)
 

Kivikalme(te) ja põldude kombo pole Ranniku-Eestis ebatavaline ning on igati põhjust uskuda, et nad mõlemad kuulusid muistse inimese kodusfääri ühel ja samal ajal. Mõned uurijad (nt Valter Lang) on rõhutanud võimalust, et kivikalmed ehitatigi haritavatele maadele või nende vahetusse lähedusse just sellepärast, et tulevased põlved saaksid kõigile tõendada oma suguvõsa põlist omandiõigust higi ja vaevaga üles haritud maale – üks tubli mausoleum (mis see kalme muud oligi) esivanemate ja teiste suguvõsa liikmete säilmetega oli selleks veenvaim tõend. Ühtlasi sai kodu kõrval puhkavatele kalmulistele olulistel hetkedel külla minna ühise rituaalse pidusöögi pidamiseks või elutoimetustele edenemise palumiseks. Kogu hõim viibis põhimõtteliselt ühes ja samas paigas koos.

(Veel üks Maa-ametist kopeeritud kaart, sedapuhku reljeefvarjutus. Arvukad vinnid Saaremaa pinnal pole muud kui põllukivihunnikud. Kivikalme on plaani paremas osas olev teistest suurem ringikujuline moodustis)
 

Kivikirstkalmeid ehitati meie maal väga pika aja jooksul vahemikus 1200–400 eKr, ehkki vanadesse kalmetesse võidi surnuid vahetevahel matta veel tükk aega hiljemgi. Skandinaavialiku disainiga – sealtkandist arvatakse nende ehitamise kommet pärinevat – matuserajatise keskpaigas on üks, vahel ka mitu kividest kambrikest, nn kirstu. Osad surnud sängitati kirstudesse, osad aga ülejäänud kalmetsõõri alale kivide alla. Leidub ka mõningaid kirstudeta matusepaiku; sel juhul kutsutakse neid kangurkalmeteks. Kumb siis see Taritu oma täpsemalt on, pole lihtsalt peale vaadates võimalik öelda.

 Peaaegu kilomeeter loode pool asub ka teine kivikalme, mis nüüd tagaselja kodus Maa-ameti reljeefkaardi hallivarjundeid uurides näib olevat enam-vähem samasuguse kujuga, aga tol korral ma seda maastikult välja otsima ei hakanud. Ukerdasin hoopis metsast välja maanteele ning rühkisin tagasi öömajja, kus mu kaaslased üksteise järel aegamööda unevallast vabanema olid hakanud. Varsti lahkusime Saaremaa läänerannikult, et ette võtta aeganõudev kodutee ida poole. Õhtupimeduses jõudsime viimaks igatsetud Tartusse tagasi ning järgmisel hommikul alustasime juba tavapärast uut arginädalat. Taritu põllud ja kalmed jäid omale kohale nii, nagu nad kogu aeg olid olnud.

Põhja-Läti passioon: Cērtene linnamägi Smiltenes

 

Jumal ise teab, et ma Lätita kuidagi läbi ei saa. Viimasest sõidust sinnamaale oli möödas vast vaevalt paar kuud, kui vastse aasta hakatusel asus mu südames taas kangesti idanema Läti-igatsus. See on ka hea, et Tartust jääb meie riigi lõunapiir peaaegu et käeulatusse – pole muud, kui leia endale rattad alla või mine või jala. Nagu tegi tudetav luuleng luuletav tudeng Kristjan Jaak juba 200 aastat tagasi, aga näed, inimesed seniajani räägivad. Samas, Kristjan Jaak oli ka a) pronksist ja b) ligi kolm meetrine kolge, nii et mis tal see ikka ära ei olnud, sammus üle metsade ja järvede, astus kogemata lapikuks mõne tagasihoidliku sauna või lamba ning luuletas endamisi nendes tosinas või enamas keeles, mis tal väidetavalt veel enne 21-aastaseks saamist vabalt suus keerlesid. Minule selliseid imevõimeid sünniga kaasa ei antud ning Läti ürgsele kutsele pidin vastama kordades argisemal viisil. Ehk siis – ootasin ära vaba pühapäeva, meelitasin naise endaga kaasa ning sõitsime autoga Valga kaudu Lätimaale. Paar päeva varem ainiti kaarti vahtides olin jõudnud äratundmisele, et Smiltene on lähim linn, kuhu ma veel teadaolevalt jalga pole maha pannud, seega keerasime Valkas õkva sinna viivale teele. Järgnes umbes 45 kilomeetrit sõitu läbi metsade ja külade ja üle Koiva ning lõunaks sisenesime tõotatud linna.

(Smiltene miljöö. Anno Domini 2024)

Smiltene on 5000 elanikuga linnake, omanimelise adminn-üksuse novadsi keskpaik. Siin on keskaegse linnuse varemed (kuhu me ei jõudnud), kirikud luterlastele, õigeusklikele ja baptistidele, poed, pitsa- ja kebabikohad. Tubli pool minu Läti-armastusest on kanaliseeritud mõõdutundetusse Kārumsi kohukeste kummardamisse ning pole saladus, et selle jumaliku taevamanna kodumaal on erinevate maitsete valik hulka põnevam kui meil. Maslow’ püramiidi alumiste astmete betoneerimiseks (+ Kārumsi mõõdutundetuks jumaldamiseks) külastasime esmalt kohalikku kauplust, seejärel Sebra pitsaeinelat ning alles siis olime valmis avastama Smiltene paigavaimu veidi ajaloolisema külje alt. Jalutasime üles kesklinna südamesse, kus künkalael seisis kõrge torniga luteri kirik. Lätis ainulaadse ristikujulise põhiplaaniga jumalakoda pärineb praegusel kujul aastast 1859, kuid kihelkond ise on siinkandis eksisteerinud kirjade järgi juba hiljemalt 14. sajandist (olles esialgu küll katoliiklik). Kiriku uksed olid pühapäeva kohta veidi üllatavalt lukus, aga asi võis olla ka meie endi laiskuses, et juba varakult teenistuse ajaks kohale ei jõudnud. Mis seal ikka, pidime välja otsima järgmise turismimagneti.

 

(Kõrgele künkale kasvanud Smiltene kesklinnas on omakorda kasvatatud kõrge torniga luteri kirik)

Põhja-Läti omavalitsuste kodulehtede kiituseks pean ütlema, et hoolimata paiguti ettetulevast grammatilisest variatiivsusest pakuvad nad väärt teavet ka eestikeelsele huvilisele. Smiltene külastusinfo lehtedelt olin leidnud vihje kusagil läheduses asuvast muinaslinnusest ja kui elus on peale Kārumsi veel üldse midagi, mis mu silmad särama suudab lüüa, siis on selleks mõni linnamägi või muu padrikusse kasvanud muistis. Linna metsasel lõunapiiril olev linnus kannab Cērtene nime ning kõik märgid viitasid, et selle üles leidmine ei tohiks nõuda erilist vaeva. Ja nii ka oli – koht on ära märgitud Google’i kaardil ja mingist hetkest alates osutavad ka tänavatel pruunid suunaviidad temale. Metsaserva jõudnud, jätsime auto parklasse, kus on ka esimene paika tutvustav infotahvel ja tänapäeva Baltikumi linnustemaastikule iseloomulik muinassõdalase puuslik. Edasi viis linnuse manu paeljas jalgrada läbi äraütlemata kauni talvise männimetsa. Äraeksimist polnud peljata, sest siingi aitasid puust viidad sihti hoida. Peagi olime päral.

(Puust sõdalased on Baltimail kaljukindel märk läheduses peituvatest muinasobjektidest. Infotahvli kaart on ka tublisti abiks)
 

(Esimene kohtumine Cērtene linnamäega)

Cērtene linnamägi (läti keeles Cērtenes pilskalns) asub samanimelise jõekese kõrgel-kõrgel vasakkaldal ning on vähemalt sellest küljest looduslikult korralikult kaitstud. Ülejäänud kolme küljega olid lood vähemalt alguses nutusemad, sest neid ei kaitsnud eriti mitte keegi. Järelikult tuli linnuseehitajatel käised üles käärida ja ise midagi ette võtta. Nende pealehakkamise tulemusi võisime meiegi imetleda – linnamäge ümbritseb vägev kraav ja seda omakorda kraavist väljavisatud mullast ja liivast moodustunud vall. Kaitsekraavi põhja ja linnuse ülaserva kõrguste vahe võib küündida kuni aukartustäratava 12 meetrini, kraav ise on kuni viis meetrit lai. Läti linnusteuurijad, kelle väiteid ilmselt võib uskuda, kirjutavad, et nii suuri pinnasetöid pole siin riigis täheldatud ühegi teise mitte-saksa linnuse juures. Olen enam kui kindel, et higi on Cērtene linnuse kujundamisel valatud küll pangede kaupa.

(Võimalik, et juba muiste läks ametlik tee üles mäele kohast, kuhu nüüdki on mõned puust astmed pandud rändajat aitama. Talvel tuleb need küll esmalt lume alt üles otsida. Ühest küljest ääristab linnust kõrge ja järsk looduslik nõlv)

(Mastaapsete kaevetööde kõrval on inime pisike ja väeti. Seisan kraavipõhjas. Vaataja suhtes paremale jääb linnamägi, vasakule kraavi väljastpoolt palistav lisavall)

Üles mäele rühkides avanes mulle vaade linnuseõuele, mis erinevalt kaitsevallidest ja -kraavidest jätab veidi lõpetamatuse mulje. Päris tasast, hoonete ehitamiseks sobilikku pinda kohtab tagasihoidlikult. Seevastu lainetab siin-seal lohkudest ja mühkudest, mille tasandamist lükati nähtavasti prioriteetide nimekirjas kuhugi tahapoole, kuni see tegemata jäigi. Õue kaugem, see tähendab kirdepoolne külg on küll omakorda turvatud korraliku valliga, nii et kes tormakaist vaenlasist alumisest kraavist läbi ning järsust nõlvastki üles pääses, pidi alla neelama mõruvõitu pilli, leides enda eest lisakindlustused. Aga kas selle ülemise valli (ja oletuslikult sellele püstitatud palkrajatiste) taga ka üldse midagi asjalikku jõuti teha, jääb praegu tõepoolest lahtiseks.

(Üles mäelaele tõustes võib väike pingike olla päris kasulik, et korraks jalga ja kopsu puhata. Ringi vaadates aga märkab tähelepanelik silm, et linnuseõu on kuidagi ebaühtlane ja lainetav)

(Järgmine sats puuslikke seisab linnuseõue kirdepoolse valli peal, justkui valvates, et sealtpoolt keegi mäepealseid ehmatama ei pääseks)
 

(All orus aimdub puude vahel Cērtene oja. Aga ta on tõepoolest väga kaugel all)

Ehkki linnusehoovil on täheldatud kuni poole meetri paksust heledavõitu kultuurkihti, pole seni siit leitud ainsamatki potikildu, muust mainimisväärsest kõnelemata. Seegi võib osutada tõigale, et linnuse ehitustöödega jõuti küll osades etappides päris kaugele, aga üleüldiselt polnud pikka kulgemist talle antud. Dateeritavate leidude puudusest hoolimata oletan, et Cērtene linnus võib olla ehitatud millalgi päris rauaaja lõpus, mil see kant kuulus lätlaste Tālava maakonda, või koguni pärast Saksa vallutust 13. sajandi algul – taolisi kolossaalseid mullatöid varem siinpool Läänemerd suurt ette ei võetud. Küll aga on meil kogunenud omajagu andmeid kohalikele rahvastele kuulunud kantsidest, mis kestsid edasi ka pärast ristisõdu või mis võisidki olla rajatud või oluliselt uuendatud alles 13. või 14. sajandil. Eestikeelselt Vikipeedia lehelt Smiltene piiskopilinnuse kohta leidsin, et 1224. aastal olla mainitud castrum Smiltiselle nimelist kohta (väite algallikast “Baltisches historisches Ortslexicon” (1985) polnud mul võimalik asja üle kaeda). Teame, et toonase suure võimu- ja maadejagamise tulemusel hakkas Smiltene kant edaspidiste keskaegsete sajandite vältel kuuluma otse Riia peapiiskopile. Et lähedusse jäid Liivimaa Ordu valdused ning peapiiskopi ja ordu omavahelised suhted läksid puhuti päris palavaks, siis ehitati ilmselt 1350. aastatel vanast linnamäest paar kilomeetrit põhja poole kivist kastell piiskopi valduste kaitseks. Nagu pea kõiki Vana-Liivimaa kantse, rappisid 16. sajandi II poole –18. sajandi alguse sõjad ka Smiltene linnust ning pärast Põhjasõda ehitati vanade lagunenud müüride lähistele juba modernsemad mõisahooned.

(Teine vaade alla, edela või lääne poole. Muu metsa seest eristuvad alumine vallikraav ja selletagune vall)

* * *

 

Kui nüüd keegi võtab Cērtene linnamäe külastamise ka ise tõsiselt plaani, kuid soovib naabruskonnas veel midagi põnevat kogeda, siis püüdku kinni mõni meteoriidikraatrile osutav suunaviit ning sukeldugu söakalt eramajade ja suvilate rägastikku. Kraatrist mööda pole võimalik sõita; sisse aga küll. Passib teine seal, palistatuna smiltenelaste majakestest ja aiakestest. 85-meetrine läbimõõt ja 11-meetrine sügavus on kahtlemata muljetavaldavad. Kraatrile süvitsi lähenenud geoloogid tuvastasid küll, et selle põhjas on kihid tugevasti läbi klopitud, ent seda võis omal ajal teha ka veteks sulav mandrijää, mitte ilmtingimata kosmilised jõud. Aga noh, tore on vaadata ikka.

(Meteoriidikraatriks nimetatud mõneti ebaselge tekkelooga tsõõrik keset Lõuna-Smiltene äärelinna. Telefonikaamera ulatusest jäi väheks, et kogu kupatus ühele pildile mahutada)