Saturday, January 27, 2024 | |

Põhja-Läti passioon: Cērtene linnamägi Smiltenes

 

Jumal ise teab, et ma Lätita kuidagi läbi ei saa. Viimasest sõidust sinnamaale oli möödas vast vaevalt paar kuud, kui vastse aasta hakatusel asus mu südames taas kangesti idanema Läti-igatsus. See on ka hea, et Tartust jääb meie riigi lõunapiir peaaegu et käeulatusse – pole muud, kui leia endale rattad alla või mine või jala. Nagu tegi tudetav luuleng luuletav tudeng Kristjan Jaak juba 200 aastat tagasi, aga näed, inimesed seniajani räägivad. Samas, Kristjan Jaak oli ka a) pronksist ja b) ligi kolm meetrine kolge, nii et mis tal see ikka ära ei olnud, sammus üle metsade ja järvede, astus kogemata lapikuks mõne tagasihoidliku sauna või lamba ning luuletas endamisi nendes tosinas või enamas keeles, mis tal väidetavalt veel enne 21-aastaseks saamist vabalt suus keerlesid. Minule selliseid imevõimeid sünniga kaasa ei antud ning Läti ürgsele kutsele pidin vastama kordades argisemal viisil. Ehk siis – ootasin ära vaba pühapäeva, meelitasin naise endaga kaasa ning sõitsime autoga Valga kaudu Lätimaale. Paar päeva varem ainiti kaarti vahtides olin jõudnud äratundmisele, et Smiltene on lähim linn, kuhu ma veel teadaolevalt jalga pole maha pannud, seega keerasime Valkas õkva sinna viivale teele. Järgnes umbes 45 kilomeetrit sõitu läbi metsade ja külade ja üle Koiva ning lõunaks sisenesime tõotatud linna.

(Smiltene miljöö. Anno Domini 2024)

Smiltene on 5000 elanikuga linnake, omanimelise adminn-üksuse novadsi keskpaik. Siin on keskaegse linnuse varemed (kuhu me ei jõudnud), kirikud luterlastele, õigeusklikele ja baptistidele, poed, pitsa- ja kebabikohad. Tubli pool minu Läti-armastusest on kanaliseeritud mõõdutundetusse Kārumsi kohukeste kummardamisse ning pole saladus, et selle jumaliku taevamanna kodumaal on erinevate maitsete valik hulka põnevam kui meil. Maslow’ püramiidi alumiste astmete betoneerimiseks (+ Kārumsi mõõdutundetuks jumaldamiseks) külastasime esmalt kohalikku kauplust, seejärel Sebra pitsaeinelat ning alles siis olime valmis avastama Smiltene paigavaimu veidi ajaloolisema külje alt. Jalutasime üles kesklinna südamesse, kus künkalael seisis kõrge torniga luteri kirik. Lätis ainulaadse ristikujulise põhiplaaniga jumalakoda pärineb praegusel kujul aastast 1859, kuid kihelkond ise on siinkandis eksisteerinud kirjade järgi juba hiljemalt 14. sajandist (olles esialgu küll katoliiklik). Kiriku uksed olid pühapäeva kohta veidi üllatavalt lukus, aga asi võis olla ka meie endi laiskuses, et juba varakult teenistuse ajaks kohale ei jõudnud. Mis seal ikka, pidime välja otsima järgmise turismimagneti.

 

(Kõrgele künkale kasvanud Smiltene kesklinnas on omakorda kasvatatud kõrge torniga luteri kirik)

Põhja-Läti omavalitsuste kodulehtede kiituseks pean ütlema, et hoolimata paiguti ettetulevast grammatilisest variatiivsusest pakuvad nad väärt teavet ka eestikeelsele huvilisele. Smiltene külastusinfo lehtedelt olin leidnud vihje kusagil läheduses asuvast muinaslinnusest ja kui elus on peale Kārumsi veel üldse midagi, mis mu silmad särama suudab lüüa, siis on selleks mõni linnamägi või muu padrikusse kasvanud muistis. Linna metsasel lõunapiiril olev linnus kannab Cērtene nime ning kõik märgid viitasid, et selle üles leidmine ei tohiks nõuda erilist vaeva. Ja nii ka oli – koht on ära märgitud Google’i kaardil ja mingist hetkest alates osutavad ka tänavatel pruunid suunaviidad temale. Metsaserva jõudnud, jätsime auto parklasse, kus on ka esimene paika tutvustav infotahvel ja tänapäeva Baltikumi linnustemaastikule iseloomulik muinassõdalase puuslik. Edasi viis linnuse manu paeljas jalgrada läbi äraütlemata kauni talvise männimetsa. Äraeksimist polnud peljata, sest siingi aitasid puust viidad sihti hoida. Peagi olime päral.

(Puust sõdalased on Baltimail kaljukindel märk läheduses peituvatest muinasobjektidest. Infotahvli kaart on ka tublisti abiks)
 
(Esimene kohtumine Cērtene linnamäega)

Cērtene linnamägi (läti keeles Cērtenes pilskalns) asub samanimelise jõekese kõrgel-kõrgel vasakkaldal ning on vähemalt sellest küljest looduslikult korralikult kaitstud. Ülejäänud kolme küljega olid lood vähemalt alguses nutusemad, sest neid ei kaitsnud eriti mitte keegi. Järelikult tuli linnuseehitajatel käised üles käärida ja ise midagi ette võtta. Nende pealehakkamise tulemusi võisime meiegi imetleda – linnamäge ümbritseb vägev kraav ja seda omakorda kraavist väljavisatud mullast ja liivast moodustunud vall. Kaitsekraavi põhja ja linnuse ülaserva kõrguste vahe võib küündida kuni aukartustäratava 12 meetrini, kraav ise on kuni viis meetrit lai. Läti linnusteuurijad, kelle väiteid ilmselt võib uskuda, kirjutavad, et nii suuri pinnasetöid pole siin riigis täheldatud ühegi teise mitte-saksa linnuse juures. Olen enam kui kindel, et higi on Cērtene linnuse kujundamisel valatud küll pangede kaupa.

(Võimalik, et juba muiste läks ametlik tee üles mäele kohast, kuhu nüüdki on mõned puust astmed pandud rändajat aitama. Talvel tuleb need küll esmalt lume alt üles otsida. Ühest küljest ääristab linnust kõrge ja järsk looduslik nõlv)

(Mastaapsete kaevetööde kõrval on inime pisike ja väeti. Seisan kraavipõhjas. Vaataja suhtes paremale jääb linnamägi, vasakule kraavi väljastpoolt palistav lisavall)

Üles mäele rühkides avanes mulle vaade linnuseõuele, mis erinevalt kaitsevallidest ja -kraavidest jätab veidi lõpetamatuse mulje. Päris tasast, hoonete ehitamiseks sobilikku pinda kohtab tagasihoidlikult. Seevastu lainetab siin-seal lohkudest ja mühkudest, mille tasandamist lükati nähtavasti prioriteetide nimekirjas kuhugi tahapoole, kuni see tegemata jäigi. Õue kaugem, see tähendab kirdepoolne külg on küll omakorda turvatud korraliku valliga, nii et kes tormakaist vaenlasist alumisest kraavist läbi ning järsust nõlvastki üles pääses, pidi alla neelama mõruvõitu pilli, leides enda eest lisakindlustused. Aga kas selle ülemise valli (ja oletuslikult sellele püstitatud palkrajatiste) taga ka üldse midagi asjalikku jõuti teha, jääb praegu tõepoolest lahtiseks.

(Üles mäelaele tõustes võib väike pingike olla päris kasulik, et korraks jalga ja kopsu puhata. Ringi vaadates aga märkab tähelepanelik silm, et linnuseõu on kuidagi ebaühtlane ja lainetav)

(Järgmine sats puuslikke seisab linnuseõue kirdepoolse valli peal, justkui valvates, et sealtpoolt keegi mäepealseid ehmatama ei pääseks)
 
(All orus aimdub puude vahel Cērtene oja. Aga ta on tõepoolest väga kaugel all)

Ehkki linnusehoovil on täheldatud kuni poole meetri paksust heledavõitu kultuurkihti, pole seni siit leitud ainsamatki potikildu, muust mainimisväärsest kõnelemata. Seegi võib osutada tõigale, et linnuse ehitustöödega jõuti küll osades etappides päris kaugele, aga üleüldiselt polnud pikka kulgemist talle antud. Dateeritavate leidude puudusest hoolimata oletan, et Cērtene linnus võib olla ehitatud millalgi päris rauaaja lõpus, mil see kant kuulus lätlaste Tālava maakonda, või koguni pärast Saksa vallutust 13. sajandi algul – taolisi kolossaalseid mullatöid varem siinpool Läänemerd suurt ette ei võetud. Küll aga on meil kogunenud omajagu andmeid kohalikele rahvastele kuulunud kantsidest, mis kestsid edasi ka pärast ristisõdu või mis võisidki olla rajatud või oluliselt uuendatud alles 13. või 14. sajandil. Eestikeelselt Vikipeedia lehelt Smiltene piiskopilinnuse kohta leidsin, et 1224. aastal olla mainitud castrum Smiltiselle nimelist kohta (väite algallikast “Baltisches historisches Ortslexicon” (1985) polnud mul võimalik asja üle kaeda). Teame, et toonase suure võimu- ja maadejagamise tulemusel hakkas Smiltene kant edaspidiste keskaegsete sajandite vältel kuuluma otse Riia peapiiskopile. Et lähedusse jäid Liivimaa Ordu valdused ning peapiiskopi ja ordu omavahelised suhted läksid puhuti päris palavaks, siis ehitati ilmselt 1350. aastatel vanast linnamäest paar kilomeetrit põhja poole kivist kastell piiskopi valduste kaitseks. Nagu pea kõiki Vana-Liivimaa kantse, rappisid 16. sajandi II poole –18. sajandi alguse sõjad ka Smiltene linnust ning pärast Põhjasõda ehitati vanade lagunenud müüride lähistele juba modernsemad mõisahooned.

(Teine vaade alla, edela või lääne poole. Muu metsa seest eristuvad alumine vallikraav ja selletagune vall)


* * *

 

Kui nüüd keegi võtab Cērtene linnamäe külastamise ka ise tõsiselt plaani, kuid soovib naabruskonnas veel midagi põnevat kogeda, siis püüdku kinni mõni meteoriidikraatrile osutav suunaviit ning sukeldugu söakalt eramajade ja suvilate rägastikku. Kraatrist mööda pole võimalik sõita; sisse aga küll. Passib teine seal, palistatuna smiltenelaste majakestest ja aiakestest. 85-meetrine läbimõõt ja 11-meetrine sügavus on kahtlemata muljetavaldavad. Kraatrile süvitsi lähenenud geoloogid tuvastasid küll, et selle põhjas on kihid tugevasti läbi klopitud, ent seda võis omal ajal teha ka veteks sulav mandrijää, mitte ilmtingimata kosmilised jõud. Aga noh, tore on vaadata ikka.

(Meteoriidikraatriks nimetatud mõneti ebaselge tekkelooga tsõõrik keset Lõuna-Smiltene äärelinna. Telefonikaamera ulatusest jäi väheks, et kogu kupatus ühele pildile mahutada)

1 comments:

Anti said...

Peamise tarkuse Cērtene linnusest omandasin Läti linnamägedele pühendatud võrgulehelt
https://www.latvijas-pilskalni.lv/certenes-pilskalns/
(Seal on kulla hinnaga lugemist veel palju-palju)

Smiltene piiskopilinnus Vikipeedias:
https://et.wikipedia.org/wiki/Smiltene_piiskopilinnus

Post a Comment