Sopianae surnute linn

Ühest Hilis-Rooma varakristlikust nekropolist 

2021. aasta viimasel nädalal, kesk jõulude pimedust, pakkisin seljakoti ning sõitsin kaugele lõunasse. Esmalt kahe rongiga Liivimaa pealinna Lätti ning sealt õhusõidukiga edasi hõimlaste madjarite maale. Ning perekondlikel põhjustel veel ühe rongiga lausa maa lõunaossa, Pécsi-nimelisse linna – ühtekokku umbes 1700 km. Mitu sealveedetud päeva lubasid mul õppida palju Ungari ja sealse rahva tavade kohta.

 

Mul oli õnne omada selle kandi parimat teejuhti, kes vedas mind linnas ringi nii üles mägedesse kui ka alla krüptidesse. Kuna teadupärast on iga paiga sünniaeg kirjas kas mäetippudes või krüptisügavustes – ning just paikade varaajalugu tõmbab mind erilise väega – , olin mõistagi õnnelik. Pécsi eluloo algus küündib juba 6000 aasta taha ehk nooremasse kiviaega. Meie ajaarvamise 2. sajandil kasvas temast Rooma Impeeriumi koosseisus Sopianae linn, mis esmalt arvati Pannoonia provintsi, hiljemalt 4. sajandiks määrati aga Valeria provintsi pealinnaks. Isegi Budapesti esivanem Aquincum, millest muinasreisikirjades olen varem juttu teinud, polnud nii tähtis paik.

(Pécsi kesklinn on mägine. Sopianae kerkis Vana-Rooma riigi viljaka veinipiirkonna keskele, kuid nagu pildilt näha, võib siingi jõuluks lumi maha tulla) 

4. sajandi hakuks levisid paljudes Rooma provintsides uued ideed, millel oli määratud muutma kogu maailma saatust. Kristuse õpetus haaras paljude meeli ning kui esimestel sajanditel kuulusid kristlased Rooma Impeeriumis õiguslikult üsna halli tsooni, sattudes vahetevahel ka repressiooni lõvilõugade vahele, siis 313. aastal andsid keisrid Constantinus ja Licinius Mediolanumis (Milanos) välja edikti, millega määrati kristlus riigis aktsepteeritud usuks ning selle järgijad õiguse uskuda, mida õigeks peavad. Edasi läksid asjad võrdlemisi kiiresti. 67 aastat hiljem, 380. aastal, sai ristiusk Thessaloníki ediktiga Rooma riigiusuks. Teistele usuvooludele, sealhulgas näiteks Pannooniaski levinud ariaanlikule kristlusele, oli see ühtlasi paha uudis – neid hakati päris tõsiselt vaenama. Siiski kulus aega, enne kui ametlikult tunnustatud kristlus nii Ida- kui Lääne-Rooma aladel lõplikult kanda kinnitas. Põhja poolt pidevalt peale pressivad paganate vood tõid mõnes paigas kaasa kiriku taandumise, teinekord aastasadadeks. Nagu hiljem näeme, juhtus sedamoodi ka Ungari aladel.

 

Sopianaest kujunes oluline kristlaste tugipunkt 300. aastatel. On koguni oletatud piiskopi olemasolu, aga täpselt me seda ei tea. Ajad, mil ristiusk polnud veel hiigelsuureks organisatsiooniliseks süsteemiks kasvanud, on iseenesest päris põnevad. Kindlasti olid Kristuse järgijate arusaamad tema õpetusest veel üsna amorfsed. Enamikke piiskoppe hõlmanud Nikaia I kirikukogu peeti küll 325. aastal, kuid selle käigus vastu võetud otsused kristliku õpetuse kujundamises ei jõudnud kaugeltki kohemaid iga usklikuni. Päris keeruline on muidugi püüda ennemuistsete inimeste pähe pugeda, et nende mõttemaailma uurida, aga proovime sellegipoolest. Võimaluse selleks annavad Pécsi maapõues säilinud kalmistud ehk antiikses kõnepruugis nekropolid. Ühte sellisesse ainulaadsesse paika sukeldusime meiegi.

 

Muuseumiks vormitud objekti ametlik nimi on Cella Septichora Külastuskeskus. Eksponeeritud hauarajatised on kõik jäänud praegusest linnapinnast allapoole, sajandite meetrite paksuste ladestuste sisse, ning ainult lugematud usinad arheoloogikäekesed on nad suutnud kaasaegsetele pilkudele paljastada. Esimesed olulised avastused tehti kusjuures juba 18. sajandil. Ehkki meile nähtav on vaid väike osa kõigest sellest, mis Sopianaest maapõues endiselt säilinud, on antud nekropol teadaolevalt maailma suurim varakristlik matusekompleks ning sellepärast võetud UNESCO maailmapärandi objektide nimistusse. Kompleksis leidub üks suur kivihoone seitsme hauapaigaga (tema kannabki nime Cella Septichora ehk 'Seitse Kambrit') ning terve rida väiksemaid perekondlikke hauakambreid. Boonusena pakub külastuskeskus luude ja arheoloogiliste leidude vitriine ning muud sellist ajaloomuuseumidele iseloomulikku.

(Cella Septichora meetripaksused müürid võinuksid häda korral kaitset pakkuda isegi hunnide rünnaku eest. Siiski olid nad mõeldud hoopis kadunukestele hauarahu tagamiseks) 

Sisse astudes tervitasidki meid esimesena Cella Septichora monumentaalsed paekivimüürid. Treenimata silmale tundus see kõik üsna kiriku moodi, aga seitse seinast väljasopistuvat poolkaarjat pesa polnud mõeldud mitte altarite, vaid matuste jaoks. Väljakaevamistel neist ühestki inimsäilmeid ei leitud ning oletati, et küllap jäeti hoone maha veel enne lõplikku valmimist. Küll aga on igas vanuses inimeste luustikke pisikestes hauakambrites. Viimased olid valdavalt kahekorruselised – maa all krüpt ning maa peal memoria ehk mausoleum, kus peeti ilmselt surnute mälestuspalveid. Kambrite seinad ja laevõlvid olid peenelt kaunistatud piiblilugudest inspireeritud või lihtsalt ilusate maalingutega. Näiteks ühe ruumi otsaseinal kujutatud kahes mehes võib ära tunda Tartu kaitsepühakud Peetruse ja Pauluse. Teisel kangastuvad vaatajale Eedeni aia võlud, kolmandal jällegi Taanieli katsumused lõukoerte augus. Mõne fragmentidena säilinud maalingu puhul jääb samas täielikuks müsteeriumiks, kuidas sellest on suudetud mingit konkreetset stseeni välja lugeda, aga ju siis olid ikonograafilised põhitõed juba toona nii selgelt välja kujunenud, et piisab vaid pisikesest detailidest, et neist kogu pilt välja lugeda.

(Üks seitsmest Cella Septichora hauapesast)

(Väikeste hauakambrite laevõlvide hea vastupidavus teeb vanadele müürseppadele igatahes tublisti au)

(Otsaseinal aimduvad pühamehed Peetrus ja Paulus, kes osutavad aknaaugu kohal olevale kristogrammile ehk Jeesus Kristuse nime monogrammile)

(Sama ruumi võlvlagi pakub täiemahulist antiikse kunsti elamust. Kogu kompositsioon -  inimeste portreed ja spiraalne taimornament - on hästi säilinud)

 

Surnud sängitati maa-aluses krüptis harilikult tellistest laotud haudadesse (nii nagu Tartu Toomkirikus toimiti tuhatkond aastat hiljem kõige auväärsemate isikutega). Tellishauad võidi katta kena kiviplaatidest viilkatusega. Palju haruldasemad olid rasked kivist tahutud sarkofaagid, nagu ka – üllatus küll – lihtsad maasse kaevatud hauad. Surnutele esemete kaasapanemine oli 4. sajandi Kristuse järgijate seas veel küllalt tavaline. Vitriinides eksponeeritud hauakraami seas paistis mitmeid Eesti muinasasukalegi tuttavaid asju, näiteks käevõrusid, vööpandlaid ja ambsõlgesid (isegi kui nende teostus võis detailides erineda meilt leitud esemetest). Leidus ka eksootikat. Mind hämmastasid eriti need õrnad, kuid täiesti terved klaasnõud, mida aastasadade raske käsi polnud hauaõõnsuse sünges rahus suutnud puruks litsuda. Aastasaja lõpuks panuste tava Sopianaes taandus; küllap ei klappinud see enam muutunud arusaamadega kristlikust surmajärgsest olemisest.

(Sopianae nekropolise haudade stiilinäide. Surnute valda sissepiilumist takistasid piirded ja klaasid, aga mustav sügavik ei jäta kahtlust, et eks ta elavate jaoks üks kõhe paik ole)

(Kirst-majakese rekonstruktsioon koos ühe maetud naise maiste säilmetega)

(Nii sarkofaag ise kui selle kaas vihjavad, et nende valmistamine ning kohaletoimetamine vajasid tõsist füüsilist ettevalmistust. Võib-olla oli see üks põhjus, miks need üleliia populaarsed polnud)

(Väljakaevatud asjad on uhked. Pronksist vööpandlad, ambsõled ja käevõrud näevad välja, nagu nad oleksid just äsja tehtud (või nad ongi originaalide koopiad?). Savianumate kõrval seisavad kadekakstegevalt heas seisus klaasnõud)

(See klaasnõu oli leidmise hetkeks küll  tõenäoliselt purunenud, kuid tükkidest on suudetud tema kunagine hiilgus täielikult taastada ) 

Mis Sopianaest ja tema surnute linnast edasi sai?

 

Ees ootasid mitte just kõige lahkemad ajad. Põhjast pealetungivad rahvad panid Lääne-Rooma riigi kärisema ning mürgli tegemises osutusid 5. sajandil eriti võimekaks hunnid. Kui maal oli elu ka sõdade ajal ikka mingil moel enam-vähem võimalik, siis linnu tabas neil aastatel korralik häving. Üksikasju ma ei tunne, aga internetist lugesin, et Sopianae tegi läbi tõsise taandarengu kivilinnast puukülaks, kuhu jäi elama vaid murdosa kunagisest rahvastikust. Antiiksed müürid mattusid tasahilju Mecseki mägedest allavalguvate setete alla ega olnud kedagi, kes võtnuks vaevaks seda takistada. Rooma-aegsete eluviisidega harjunud inimeste massilise väljarände tõttu kuivas kohalik kristlaskondki kokku. Ehkki kristlasi leidus Pannoonias kõigest hoolimata alati ka hiljem, oli maa mitmesaja aasta jooksul järjepanu hunnide, idagootide, gepiidide, avaaride ja karolingide võimu all, kellest kristlased olid vaid gepiidid ja karolingid (sealhulgas gepiidid ariaanlased), väga põgusalt ka avaarid. 9.–10. sajandi pöördel võtsid võimu üle idast tulnud madjarid. Nende ametlikult ristiusku pöördumise tähtsündmuseks oli 1000./1001. aastal Istváni (Stefani ehk Tepo) kuningaks kroonimine ning sellele järgnenud katoliku kirikuorganisatsiooni juurutamine. Sellest ajast saadik on ristiusk Ungaris püsivalt kanda maas hoidnud, säilides ka Ottomanide võimu ajal aastatel 1541–1699.

(Pécsi Peeter-Pauli katedraal seisab Sopianae surnute linnast vaid mõnisada meetrit eemal. Ehitatud algselt juba 11. sajandil, on ta oma praeguse ilme saanud alles 19. sajandi lõpus)