Eelmisel nädalal avaldatud reisikirjas lõpetasin ma oma rännakul nähtu kirjeldamisega kohas, kus valmistusin Läänemaa ehk Adalsysla pinnalt lahkuma, et sõita meretagusele maale. Virtsus uuendasin vahepeal kokkukuivanud joogivarusid, sõin poe juures jäätist, jõin sadamas teed ning siis saabuski laev, mis mu üle Suure väina Muhumaale viis. Randumisel kohtasin Kuivastu sadamas thrash metal bändi Maleva bassisti Margust (maailm on väike, kas teate) ning pärast lühikest vestlust rändasin läbi saare lõunaosa mööda suuremaid ja väiksemaid teeradu Väikse väina tammini. Silma ees avanes pikk kitsas riba – Saaremaa. Tõmbasin veidi hinge ning surusin siis üle tammi.
Plaan oli veel samal õhtul tagasi suurele maale jõuda, nii et väga pikk mu Saaremaa ring olla ei saanud. Õnneks on maa idaosas tähelepanuväärseid paiku piisavalt, sealhulgas ka muistsema iseloomuga nurgakesi. Üks Saaremaa ja Muhu muinasaega (eelkõige selle lõppu) iseloomustavaks ilminguks on massiivse ringvalliga maalinnad, milletaolisi on kahe saare peale kokku oma neli-viis. Ka mandril on mõned sarnased, kuid samuti eelkõige Lääne-Eestis, näiteks Vatla, Varbola ja Lohu. Saarte omadest olen varasemalt tutvustanud Muhu ja Valjala maalinnu (lugege siit ja siit). Nüüd külastasin Pöide maalinna ja selle lähiümbrust.
Saaremaa idaots on olnud võimas kant. Need, kes siin elasid ja toimetasid, pidid küllap olema üsna isemeelsed tegelased. On arvatud, et Pöide ümbrus ja Muhu saar moodustasid 13. sajandi alguseks Horele nimelise kaksikkihelkonna. Horelet on nimetatud ühes 1234. aasta lepingus, hiljem muutus kihelkonna nimi Pöideks (1254. aastal kirja pandud kujul ’Poyda’). Väike väin pidi niisiis olema selle kaksikmaa siseveekogu. Teistest Saaremaa aladest oli Pöide nukk eraldatud järvede, soode ja jõgedega – seega võis siin segamatult omi asju ajada. Vanimad inimese toimetamise jäljed pärinevad Ida-Saaremaal ajaarvamise vahetusest, kuid elu läks eriti põnevaks mitu sajandit hiljem.
Üheks selliseks segamatult oma asja ajamiseks oli kahtlemata linna ehitamine. Esmakordselt torkas see idee kellegi pähe juba eelviikingiajal – 8. sajandil. Kuna see oli aeg, mil linnu ehitati usinasti kõikjale, kuhu vähegi sai, siis tehti mõte kiirelt teoks. Juba selleaegsel maalinnal oli kividest ja liivast kuhjatud vall, mida kroonisid palkidest kaitse-eesmärkidel püstitatud seinad. Õu hoiti vaba jalutamiseks, hobuste hoidmiseks ja muuks selliseks poliitiliseks; selle ääres reas seisvates tarekestes elasid linnuse ninamees oma pere ja kaaskonnaga ning teised väljavalitud. Sel moel valitseti Pöide maalinnast Ida-Saaremaad kuni 10. sajandini.
(Maalinna ehituses kasutati ära veidi kõrgem looduslik kühm, kuid samas tehti suurem töö ringvalli kuhjamises ikka omal jõul ära)
Ümbrusest on eelviikingi- ja viikingiajast leitud teisigi elujälgi. Iruste külasüdamest leitud asulakohta on arheoloog Marika Mägi pidanud maalinna pealiku isiklikuks mõisaks. Sel juhul viibis ta vahel linnuse asemel ka oma eraresidentsis, eriti kui valitsemine suurt vaeva ei nõudnud. Samas kandis on leitud ka mitu kivikalmet. Iruste asulakohta ja kalmeid ma sõidu ajal üles ei tuhninud, küll aga külastasin mõne kilomeetri kaugusel Tornimäe külas olevat asulakohta, mis samuti üsna iseäralik – nimelt on selles nähtud viikingiaegse Pöide peamist sadamakohta. Praegu on meri Tornimäest üle kahe kilomeetri ida pool – maakerge on tuhatkonna aastaga oma töö teinud. Ehkki Saaremaa jäi kõrvale viikingiaja kõige tähtsamatest retketeedest, millest tuntuim on „Austrvegr” („Idatee”), pidid saarlased olema siiski osavad laevnikud ning ümbruskonna randu ja meresoppe hästi tundma. Hilisrauaajal tõusid nad oma kiirete laevadega Läänemere ühtedeks kõige hirmuäratavamateks mereröövliteks.
1870. aastatel ehitati Tornimäele õigeusu kirik. Mis on siis, kui nii võtta, Bütsantsi kauge kaja kunagise Idatee kõrvalharudel.
(Enam kui tuhat aastat tagasi parkisid Tornimäe sadamakohas heinapallide asemel viikingilaevad)
Esialgu pidid saarlased oma kõrghetke natuke ootama. Vahepealse ootamise aegu juhtus muidugi igasuguseid asju. Nii näiteks põles maalinn 10. sajandil maha. Ei teagi, kas oli mängus kuri käsi või õnnetu juhus, kuid näib, et enam kui sajandi seisid kaitsevallid kasutult jõude. Mitu põlvkonda sai ilma nendeta hakkama – ja vahest elasid ja valitsesid uued pealikud maad ja vett hoopis teisel pool väina Muhu maalinnast – , kuni 12. ja 13. sajandi vahetuse paiku muutus linnuse omamine ka Pöide kandis taas aktuaalseks. Vanadelt vallidelt puhuti tolm pealt ning kasvatati need sellistesse mõõtmetesse, nagu juhuslik rändur veel praegugi siin imetleda võib. Väliskülgedel küündib valli kõrgus nüüdki üle 10 meetri, kuid algselt pidid need olema veelgi kõrgemad. Liivakehandit hoidsid koos palkrakised, mille peale ehitati omakorda puidust kaitse. Sellise imposantse „Circus Maximuse” siseõue pääses läbi kahe värava, mida julgestasid ilmselt vahitornid.
(Tagasi maalinnas. Siseõu on suur nagu mõni staadion. Siin saanuks vabalt korraldada hobukaarikute võiduajamist või gladiaatorite võitlust - kui muistsed saarlased oleksid taolisi meelelahutusi tundnud. Aga mine sa tea, äkki tundsidki)
(Vall on kõrge nagu merelaine)
Linnusel on kaevatud natuke 1984. aastal (Evald Tõnisson ja Enno Väljal) ning pisut rohkem 1990. aastate alguses (Vello Lõugas). Nende käigus satuti hoovis vähemalt kahele kerisahjuga hoonepõhjale, samuti koguti tarbeesemeid, ärakaotatud ehteid ja relvi. Viimastest oli rohkem viskeodade teramikke, aga maapind andis välja ka ühes suurema odaotsa ja mõõgatera.
Sõjariistu läks Pöides kindlasti aeg-ajalt vaja. Nii jõuline kants lihtsalt vajas korralikku, oma aja kohta moodsat kaitset. Kummatigi pole maalinnast sõnagi juttu ristisõdade kroonikates – ei ühtegi nimeliselt kinnitatud piiramist ega lahingut. Pärast Muhu linnuse mitmepäevast piiramist ja vallutamist 1227. aasta pakaselisel talvel läks ristisõdijate ja nende liitlaste ühendvägi sujuvalt Pöide mailt läbi otse Valjala peale. Kuigi teoreetiliselt tuleks kõne alla vallutajate viitsimatus iga Saaremaa linnusega vaeva näha (Muhugagi oli risti ja viletsust rohkem kui marga eest), on välja käidud ka teisi oletusi, miks Pöide ühest korralikust madinast ilma jäi. Näiteks seda, et kui Muhu oli Horele kihelkonna põhiline poliitiline keskus, siis Iruste külas paiknev Pöide maalinn oli rohkem käsitööle ja kaubandusele pühendunud koht, mis läks Muhu langemisega automaatselt võitjate kontole. Nii et isegi kui seal paiknes mingi relvastatud vahtkond, siis kedagi tegelikult enam ei huvitanud.
Võib-olla püsis just tänu verevalamise ärajäämisele Pöide maalinn tegevuses 14. sajandini välja. Näib, et kohalik pealik ja tema suguvõsa hoidsid kohalikku võimu enda käes ka ristiusu vastuvõtmise järel, kuigi nad pidid hakkama seda jagama Mõõgavendade Orduga, kes sai ristisõdijate vaheliste kokkulepetega Ida-Saaremaa endale. Kuigi ordu pidi võitluses leedulastega 1236. aasta Saule lahingus vastu võtma ränga kaotuse, jätkas tema õiguslik järglane Saksa Ordu Liivimaa haru tasapisi võimu kindlustamist Saaremaal. Maalinna nägemisulatusse ehitati kivilinnus ja selle kõrvale massiivne kivikirik – viimane, muide, on koos Valjalaga ainus romaani arhitektuuristiili näide Eestis. Sedasi oli vana maalinna ja uue kivilinnuse rahval võimalik pidevalt silma peal hoida, mis naaberlinnuses toimus. Või vähemalt selle ümber, sest seina taga võis segamatult ajada ka salajasemaid asju.
(Silmapiiri puude taga paistab Pöide kiriku torn. Maalinna vallilt võis terava silmaga kiigata, mida rüütlid linnuse ja kiriku juures tegid)
Üks salajane asi õnnestus saarlastel igatahes 14. sajandi keskpaigas valmis sepitseda küll. 1343. aasta jaagupipäeva eelõhtul (24. juulil) tõusid saarlased sakslaste vastu üles ning piirasid Pöide linnuse sisse. Kaheksapäevase piiramise järel sai Pöide foogt Arnold ülestõusnutega kaubale lahkuda turvaliselt linnusest. Siiski ei pidanud piirajate närv vastu ning lepingust kinnipidamise asemel pildusid foogti koos mõne orduvenna ja hulgaliselt teenijatega kividega surnuks. Pöide kivilinnust lõhuti samuti põhjalikult.
Ometigi, nagu me teame, ei suutnud saarlased võimu pikalt enda käes hoida ning pidid hiljemalt 1345. aastaks vastumeelselt leppima ordu esitatud tingimustega. Nendeks oli muuhulgas uue kivist linnuse Maasilinna ehitamine ning võimu suurem üleandmine orduvõimudele. Saaremaa kohalik muinaspõhjaline ülikkond, kes oli seniajani omanud võrreldes Mandri-Eestiga märksa suuremaid õigusi, sai kõva põntsu ning ajapikku kas saksastus või sulandus kokku lihtsa talurahvaga.
Aga maalinn jäi ning temaga seotud lugusid kõneldi siinkandis kindlasti veel paljude põlvkondade jooksul. Ning räägime meiegi.
