Pöide – maa Horele läänekaldal

Eelmisel nädalal avaldatud reisikirjas lõpetasin ma oma rännakul nähtu kirjeldamisega kohas, kus valmistusin Läänemaa ehk Adalsysla pinnalt lahkuma, et sõita meretagusele maale. Virtsus uuendasin vahepeal kokkukuivanud joogivarusid, sõin poe juures jäätist, jõin sadamas teed ning siis saabuski laev, mis mu üle Suure väina Muhumaale viis. Randumisel kohtasin Kuivastu sadamas thrash metal bändi Maleva bassisti Margust (maailm on väike, kas teate) ning pärast lühikest vestlust rändasin läbi saare lõunaosa mööda suuremaid ja väiksemaid teeradu Väikse väina tammini. Silma ees avanes pikk kitsas riba – Saaremaa. Tõmbasin veidi hinge ning surusin siis üle tammi.

 

Plaan oli veel samal õhtul tagasi suurele maale jõuda, nii et väga pikk mu Saaremaa ring olla ei saanud. Õnneks on maa idaosas tähelepanuväärseid paiku piisavalt, sealhulgas ka muistsema iseloomuga nurgakesi. Üks Saaremaa ja Muhu muinasaega (eelkõige selle lõppu) iseloomustavaks ilminguks on massiivse ringvalliga maalinnad, milletaolisi on kahe saare peale kokku oma neli-viis. Ka mandril on mõned sarnased, kuid samuti eelkõige Lääne-Eestis, näiteks Vatla, Varbola ja Lohu. Saarte omadest olen varasemalt tutvustanud Muhu ja Valjala maalinnu (lugege siit ja siit). Nüüd külastasin Pöide maalinna ja selle lähiümbrust.

 

Saaremaa idaots on olnud võimas kant. Need, kes siin elasid ja toimetasid, pidid küllap olema üsna isemeelsed tegelased. On arvatud, et Pöide ümbrus ja Muhu saar moodustasid 13. sajandi alguseks Horele nimelise kaksikkihelkonna. Horelet on nimetatud ühes 1234. aasta lepingus, hiljem muutus kihelkonna nimi Pöideks (1254. aastal kirja pandud kujul ’Poyda’). Väike väin pidi niisiis olema selle kaksikmaa siseveekogu. Teistest Saaremaa aladest oli Pöide nukk eraldatud järvede, soode ja jõgedega – seega võis siin segamatult omi asju ajada. Vanimad inimese toimetamise jäljed pärinevad Ida-Saaremaal ajaarvamise vahetusest, kuid elu läks eriti põnevaks mitu sajandit hiljem.

 

Üheks selliseks segamatult oma asja ajamiseks oli kahtlemata linna ehitamine. Esmakordselt torkas see idee kellegi pähe juba eelviikingiajal – 8. sajandil. Kuna see oli aeg, mil linnu ehitati usinasti kõikjale, kuhu vähegi sai, siis tehti mõte kiirelt teoks. Juba selleaegsel maalinnal oli kividest ja liivast kuhjatud vall, mida kroonisid palkidest kaitse-eesmärkidel püstitatud seinad. Õu hoiti vaba jalutamiseks, hobuste hoidmiseks ja muuks selliseks poliitiliseks; selle ääres reas seisvates tarekestes elasid linnuse ninamees oma pere ja kaaskonnaga ning teised väljavalitud. Sel moel valitseti Pöide maalinnast Ida-Saaremaad kuni 10. sajandini.

 

(Maalinna ehituses kasutati ära veidi kõrgem looduslik kühm, kuid samas tehti suurem töö ringvalli kuhjamises ikka omal jõul ära)

Ümbrusest on eelviikingi- ja viikingiajast leitud teisigi elujälgi. Iruste külasüdamest leitud asulakohta on arheoloog Marika Mägi pidanud maalinna pealiku isiklikuks mõisaks. Sel juhul viibis ta vahel linnuse asemel ka oma eraresidentsis, eriti kui valitsemine suurt vaeva ei nõudnud. Samas kandis on leitud ka mitu kivikalmet. Iruste asulakohta ja kalmeid ma sõidu ajal üles ei tuhninud, küll aga külastasin mõne kilomeetri kaugusel Tornimäe külas olevat asulakohta, mis samuti üsna iseäralik – nimelt on selles nähtud viikingiaegse Pöide peamist sadamakohta. Praegu on meri Tornimäest üle kahe kilomeetri ida pool – maakerge on tuhatkonna aastaga oma töö teinud. Ehkki Saaremaa jäi kõrvale viikingiaja kõige tähtsamatest retketeedest, millest tuntuim on „Austrvegr” („Idatee”), pidid saarlased olema siiski osavad laevnikud ning ümbruskonna randu ja meresoppe hästi tundma. Hilisrauaajal tõusid nad oma kiirete laevadega Läänemere ühtedeks kõige hirmuäratavamateks mereröövliteks.

 

1870. aastatel ehitati Tornimäele õigeusu kirik. Mis on siis, kui nii võtta, Bütsantsi kauge kaja kunagise Idatee kõrvalharudel.

(Enam kui tuhat aastat tagasi parkisid Tornimäe sadamakohas heinapallide asemel viikingilaevad)

(Tornimäe õigeusu kirik on tehtud otse künkatippu. Kunagine Idatee üks haru suundus otse Bütsantsi, hiljem jõudis Bütsants ise Saaremaale)

Esialgu pidid saarlased oma kõrghetke natuke ootama. Vahepealse ootamise aegu juhtus muidugi igasuguseid asju. Nii näiteks põles maalinn 10. sajandil maha. Ei teagi, kas oli mängus kuri käsi või õnnetu juhus, kuid näib, et enam kui sajandi seisid kaitsevallid kasutult jõude. Mitu põlvkonda sai ilma nendeta hakkama – ja vahest elasid ja valitsesid uued pealikud maad ja vett hoopis teisel pool väina Muhu maalinnast – , kuni 12. ja 13. sajandi vahetuse paiku muutus linnuse omamine ka Pöide kandis taas aktuaalseks. Vanadelt vallidelt puhuti tolm pealt ning kasvatati need sellistesse mõõtmetesse, nagu juhuslik rändur veel praegugi siin imetleda võib. Väliskülgedel küündib valli kõrgus nüüdki üle 10 meetri, kuid algselt pidid need olema veelgi kõrgemad. Liivakehandit hoidsid koos palkrakised, mille peale ehitati omakorda puidust kaitse. Sellise imposantse „Circus Maximuse” siseõue pääses läbi kahe värava, mida julgestasid ilmselt vahitornid.

(Tagasi maalinnas. Siseõu on suur nagu mõni staadion. Siin saanuks vabalt korraldada hobukaarikute võiduajamist või gladiaatorite võitlust - kui muistsed saarlased oleksid taolisi meelelahutusi tundnud. Aga mine sa tea, äkki tundsidki)

(Vall on kõrge nagu merelaine)

(Üks kahest Pöide maalinna väravakohast. Valliotstel kõrgusid tornid, mis küllap olid ka odamehitatud)

Linnusel on kaevatud natuke 1984. aastal (Evald Tõnisson ja Enno Väljal) ning pisut rohkem 1990. aastate alguses (Vello Lõugas). Nende käigus satuti hoovis vähemalt kahele kerisahjuga hoonepõhjale, samuti koguti tarbeesemeid, ärakaotatud ehteid ja relvi. Viimastest oli rohkem viskeodade teramikke, aga maapind andis välja ka ühes suurema odaotsa ja mõõgatera.

 

Sõjariistu läks Pöides kindlasti aeg-ajalt vaja. Nii jõuline kants lihtsalt vajas korralikku, oma aja kohta moodsat kaitset. Kummatigi pole maalinnast sõnagi juttu ristisõdade kroonikates – ei ühtegi nimeliselt kinnitatud piiramist ega lahingut. Pärast Muhu linnuse mitmepäevast piiramist ja vallutamist 1227. aasta pakaselisel talvel läks ristisõdijate ja nende liitlaste ühendvägi sujuvalt Pöide mailt läbi otse Valjala peale. Kuigi teoreetiliselt tuleks kõne alla vallutajate viitsimatus iga Saaremaa linnusega vaeva näha (Muhugagi oli risti ja viletsust rohkem kui marga eest), on välja käidud ka teisi oletusi, miks Pöide ühest korralikust madinast ilma jäi. Näiteks seda, et kui Muhu oli Horele kihelkonna põhiline poliitiline keskus, siis Iruste külas paiknev Pöide maalinn oli rohkem käsitööle ja kaubandusele pühendunud koht, mis läks Muhu langemisega automaatselt võitjate kontole. Nii et isegi kui seal paiknes mingi relvastatud vahtkond, siis kedagi tegelikult enam ei huvitanud.

 

Võib-olla püsis just tänu verevalamise ärajäämisele Pöide maalinn tegevuses 14. sajandini välja. Näib, et kohalik pealik ja tema suguvõsa hoidsid kohalikku võimu enda käes ka ristiusu vastuvõtmise järel, kuigi nad pidid hakkama seda jagama Mõõgavendade Orduga, kes sai ristisõdijate vaheliste kokkulepetega Ida-Saaremaa endale. Kuigi ordu pidi võitluses leedulastega 1236. aasta Saule lahingus vastu võtma ränga kaotuse, jätkas tema õiguslik järglane Saksa Ordu Liivimaa haru tasapisi võimu kindlustamist Saaremaal. Maalinna nägemisulatusse ehitati kivilinnus ja selle kõrvale massiivne kivikirik – viimane, muide, on koos Valjalaga ainus romaani arhitektuuristiili näide Eestis. Sedasi oli vana maalinna ja uue kivilinnuse rahval võimalik pidevalt silma peal hoida, mis naaberlinnuses toimus. Või vähemalt selle ümber, sest seina taga võis segamatult ajada ka salajasemaid asju.

(Pöide romaani stiilis kirik on üks Saaremaa vanimaid. On arvatud, et kirikutorn oli algselt hoopis osa linnuse kaitsestruktuuridest)

 

(Silmapiiri puude taga paistab Pöide kiriku torn. Maalinna vallilt võis terava silmaga kiigata, mida rüütlid linnuse ja kiriku juures tegid)

Üks salajane asi õnnestus saarlastel igatahes 14. sajandi keskpaigas valmis sepitseda küll. 1343. aasta jaagupipäeva eelõhtul (24. juulil) tõusid saarlased sakslaste vastu üles ning piirasid Pöide linnuse sisse. Kaheksapäevase piiramise järel sai Pöide foogt Arnold ülestõusnutega kaubale lahkuda turvaliselt linnusest. Siiski ei pidanud piirajate närv vastu ning lepingust kinnipidamise asemel pildusid foogti koos mõne orduvenna ja hulgaliselt teenijatega kividega surnuks. Pöide kivilinnust lõhuti samuti põhjalikult.

 

Ometigi, nagu me teame, ei suutnud saarlased võimu pikalt enda käes hoida ning pidid hiljemalt 1345. aastaks vastumeelselt leppima ordu esitatud tingimustega. Nendeks oli muuhulgas uue kivist linnuse Maasilinna ehitamine ning võimu suurem üleandmine orduvõimudele. Saaremaa kohalik muinaspõhjaline ülikkond, kes oli seniajani omanud võrreldes Mandri-Eestiga märksa suuremaid õigusi, sai kõva põntsu ning ajapikku kas saksastus või sulandus kokku lihtsa talurahvaga.

 

Aga maalinn jäi ning temaga seotud lugusid kõneldi siinkandis kindlasti veel paljude põlvkondade jooksul. Ning räägime meiegi.

Ränd Adalsyslas ehk Läänemaa passioon

 

Olen Ida-Eesti inimene. Mu tavapärane tegutsemissfäär ulatub Viru rannast Setomaa taha välja, kuid lääne poole jõuan sealjuures põigata märksa harvem. Aga ega seda siis niimoodi jätta või! Pilk sattus üha tihedamini kaardile vahemaid mõõtma ja mõte võimalikke marsruute joonistama ning kui suvine puhkus viimaks kätte jõudis, siis pakkisin viivitamatult seljakoti ja hüppasin rattasadulasse. Ei, ma ei hakanud kohemaid arutult Tartumaalt Läänemaa suunas väntama (see etapp ootab mu elus alles ees), vaid püüdsin maksimaalselt ära kasutada rongiliikluse võimalusi. Selleks pidin sõitma ühe rongiga Tallinna ja sealt teisega lääne suunas Valingule. Valingult pidin raudteetööde tõttu Keilasse rattaga sõitma, ent viimane rongiots viis mu viimaks Turbale, kust raudteed tänapäeval enam edasi ei lähe. Siin tuli kogu usaldus üle anda jalgrattale ja omaenda lihastele. Ees ootasid kolm päeva ja pikad kilomeetrid – nii, nagu ma  seda kõike olingi ette kujutanud.

Minu rännul oli mitu eesmärki, mis kõik üksteist toetasid. Tutvuda kauni kodumaa kaugemate paikadega, olla iseendaga, higistada ja pedaale sõtkuda-sõtkuda-sõtkuda... Ja siis veel sõtkuda-sõtkuda-sõtkuda... Ja muuhulgas väisata teele jäävaid muistse põlve tunnismärke. Neist viimastest ma siin kirjutangi.

Põhiosa mu rännust kulges läbi suure muistse Läänemaa, mida võõramaised sulesepad erinevat moodi kutsusid. 13. sajandi kroonikute jaoks oli see ladina keeli Maritima (ehk põhimõtteliselt „Mereäärse”) või ühe tähtsama keskuse Ridala järgi Rotalia (vanasti võis see kohalikus maakeeles kanda nimekuju „Rõdali”). Saksakeelsed variandid olid Rotelewich, Wiek, Wikke, Wicia, Wikkezland ja Wikkelandia, mis kõik on tuletatud sõnast „laht” või „abajas”. Lahtesid ja abajaid on Lääne-Eesti rannikul tõepoolest nii mõnigi, nii et mere poolt tulles on taoline nimi õigustatud.

(Läänemaa suurim laht Matsalu jagab maa kahte ossa)

Seevastu mina, kes ma lähenesin antud maanurgale kirde poolt – sisemaalt – pidin tükk aega ringi kolama, enne kui üldse merd nägin. Sellepärast meeldib mulle mõnes Islandi saagas mainitud nimi „Adalsysla” ehk, kui veel islandipärasemat ortograafiat pruukida, „Aðalsýsla”. Sõna-sõnalt peaks see tähendama „Põhimaad”, põhimõtteliselt siis „Suurt maad” vms. Ja tõsijutt, Läänemaa on paras tükk, ruutkilomeetritelt üks suurimaid Muinas-Eesti maalahmakaid. Kui uskuda Taani Hindamisraamatu Väikest Eestimaa nimistut, kus kõigi maakondade adramaade arv kirjas, siis jäi Läänemaa oma 1900 adramaaga maha nii Virust, Saarest (kummalgi 3000 adramaad) kui ka Järvast (2000 adramaad). Ehkki Sakala ja Ugandi selles nimekirjas puuduvad, on ka nende suurust tagantjärele kuskile 3000 adramaa kanti pakutud. Sel juhul platseeruks Läänemaa kõlvikute poolest Eesti muinasmaakondadest küll alles kuuendale kohale.

 

Olgu adramaadega lugu, kuidas on, selge on see, et allikaliselt kinnitatud kihelkondi oli Läänemaal rohkem kui teistel – tervelt seitse. Mis nad kõik olla võisid, seda on püüdnud kindlaks teha ajaloolane Enn Tarvel. Läänemaa põhjaosa Matsalu lahest ülespoole võis olla see päris Ridala/Rõdali, lõunapoolne tükk jagunes mitmeks pisemaks jupiks, nagu Hanila, Karuse (Cozzo), Lihula, Soontagana, Kõrve (Corbe). Sisemaine idaosa – Kullamaa ja Märjamaa kant – võis Tarveli meelest kandagi nime Läänemaa. Esmalt võib siin küll tunduda kummaline vastuolu, et Läänemaaks nimetati kunagise Läänemaa idaosa, aga idapoolsete naabrite, lõunaharjakate, jaoks oli just see jagu Läänemaast kõige tuttavam ning noh, neist jäi see tõesti lääne poole. Nii et kõik sõltub perspektiivist.

(Külastatud paigad Adalsyslas. Kaardipõhi Google Mapsist)

Sõitnud mööda kunagist Tallinn-Haapsalu raudteetrassi (millest enamus korjati üles 2004. aastal) läbi Risti ja Palivere, käänasin lõuna poole, kuni jõudsin Ehmjasse. Siin on lähestikku mitu iidvana ja väga salapärast paika. Eelkõige tahtsin jõuda Kuradimäele, mida viimati külastasin palju aastaid tagasi ülikooli ajalooringi sügisreisi käigus. Vahepeal olin mina vanemaks jäänud ja paik rohkem taimedesse kasvanud, aga me mõlemad endiselt alles.

(Ehmja Kuradimägi on küll lihtsalt üks ümbritsevast õhkõrnalt tõusev põndak, aga eriliseks teeb ta iidne suurtest kividest ringmüür. Pildil oleva rändrahnu on kampa toonud küllap nõukogude-aegne rasketehnika)

Kuradimäge on lihtsam kirjeldada kui seletada. Muidu üsna tasasel põllul on veeeeidikene kõrgem koht, kuhu on ringikujuliselt kokku taritud suured ja väga suured kivimürakad. Kiviringi läbimõõt jääb 32 ja 41 meetri vahele. Aegade jooksul on põllult kive sinna juurde veetud, sestap polegi täpselt aru saada, milline see ring võis algselt välja näha. Päris jänni jääme, kui peame hakkama nuputama, milleks ühte sellist kiviringi või -ovaali tarvis läks. Arheoloogia-kirjandus on seda pidanud suhteliselt ebamääraseks ringvalli-tüüpi muistiseks või ka poolelijäänud linnuseks. Proovikaevamistel saadi ringi seest mullast vaid üks ilmselt viikingiaegne potikild, kuid ringvalli kõrvalt avastatud vanema rauaaja asulakoht võib viidata ka kiviringi väärikamale vanusele. Sest üksainumas potikild viitab küll inimkäe mängus olemisele, kuid sugugi mitte otsesõnu ehitusajale.

(Lõiguke heina sisse kasvavat kivivalli)

(Valliga piiratud ovaalses siseõues on ruumi sisuliselt ükskõik mille jaoks)

Sellised madala ringvalliga paigad on eeskätt teada just Lääne-Eestist ning nende eeskujud arvatakse pärinevat Ojamaalt, kus samuti taolisi ehitisi leidub. Kivide kokkuajamist võis ajendada vajadus ringi sees läbi viia mingisuguseid riitusi – ja ehkki arheoloogid seda välja öelda ei taha, siis võin kõhutunde pealt öelda, et vanadele vaenuaegadele kohaselt olid need kindlasti õudsed ja verised. Kõhedavõitu on ju ka Kuradimäe nimi ja sellega seotud lugu, mida rahvas sajandeid hiljem kõnelenud. Nimelt olla vanakurat hakanud kõrgendikule linna ehitama, kuid lähedal külas kirenud kuked panid tema töö seisma. Vihaga saatnud põrguline kolm viimast kivi kukkede suunas lendu. Ning see lugu peab päris tõsi olema, sest Kuradimäest veidi üle kilomeetri kagu pool on maantee-äärses metsas mürakas kivirahn, mis kannab nime Kuradikivi ehk Kukelaulukivi. Nähtavasti on neid siis läheduses veel kaks tükki.

 

(Sellise jõmaka läkitas Vanatühi tema meelest asjatult kirevate kikaste suunas. Või vähemalt nõnda räägitakse)

Sünge kant, pole midagi öelda. Aga et tumedate toonidega edasi mängida (päev, mil Ehmjat väisasin, juhtus muide olevat erakordselt ilus ja päikseline), räägime lisaks vanapaganatele ka iidsest surnute ilmast. Kuradimäest vaid 500 meetrit lääne-loodes on Varetemäe nimeline kivikalme, mida kaheksakümnendatel aastatel uurinud Läänemaa arheoloogia korüfee Mati Mandel. Ebamäärase kivilademega kalmesse on surnuid ja nende maist vara sängitatud mitmesaja aasta jooksul. Esimesed tegevused leidsid aset juba rahvasterännuajal – siis maeti siia kaks komplekti hobusevaljaid. Hobune oli neil sõjakatel aegadel tähtis loom ka naaberbaltlastel, nii et küllap läks valjastusvahendeid kellelgi ka sõjameeste hauataguses elus tarvis. Umbes samaaegsed on varaseimad maasse kaevatud aukudesse sängitatud põletatud ja põletamata inimluud, kuid neisse haualohkudesse maeti Varetemäel ka muinasaja lõpus 11.–12. sajandil. Inimeste kõrval leidsid kalmes oma viimase puhkepaiga mõnede koerte, veiste, lammaste/kitsede, sigade ja jäneste luud. Nähtavasti täitsid nad kalmistukombestikus peie- või mälestustoidu rolli.

(Ehmja Varetemäe nimelisele kalmele tuli minna üle ja läbi suure põllu)
 

(Kalme kaevatud osa on siiamaani täiesti aimatav)

Päris alguses kalmel kive polnud, neid hakati siia kokku tassima ilmselt alles viikingiajal. Mingeid selgeid kujundeid pole need kivid teadaolevalt moodustanud. Selliseid umbmäärase kivilademega kalmeid nimetatakse kivivarekalmeteks ning nagu edaspidigi näeme, on nad Läänemaal üleüldse üsna tavalised.

(Kaevamistel kogutud kalmekivid ongi jäänud hunnikusse)

Muide, kel tõsisem huvi ka omal käel Läänemaale muistiseid nuusutama minna, sellele on Mati Mandel koos tiimiga teinud erilise netilehe, kus leiduvad kõigi põnevamate paikade tutvustused koos fotode ja kaartidega. Võtsin sealt ideid ja juhiseid minagi, kuigi telefonis ei tahtnud leht väga kasutajasõbralik olla. Aga vaadake ikkagi!

 

Ehmjast sõtkusin edasi kagu poole, et jõuda õhtuks kindlasti lõuna poole Matsalu lahte ning sealjuures nii läände kui võimalik. Läks vähe või kaua, aga igatahes jäi mu teele iidne Keskvere küla, mille südames on muinasasulakoht ja ümbritsevatel põldudel kokku kolm kalmet. Üks neist on teistest eemal keset põlluvälja ja seda ma ei näinud, aga teised kaks – numbritega I ja III – paiknevad suhteliselt ligipääsetavas paigas. Mitte et ma neistki oleks õiget sotti saanud. Vegetatsioon matab maapinna reljeefi edukalt endasse, lisaks on nõukogude ajal ehitatud kalmete kõrvale siloaugud, nii et muistsed pühapaigad on kaotanud oma kunagise arvatava suurejoonelisuse.

(Kui ausalt öelda, siis Keskveres ei saagi õieti aru, kus need muinaskalmed olema peaksid. Aga kuskil siin nad igatahes on)

Kalmeid on natuke kaevatud 21. sajandi algusaastatel. I kalmest leiti vaid mõned potikillud, mis võisid pärineda vanemast rauaajast. III kalmest saadi terve hunnik esemeid, sealjuures 10. sajandi Bütsantsi münt, ambsõle katke ja poolik mõõk, odaots, kirves, suitsed, käärid, käe- ja kaelavõrude jupid ja muu kraam, suurem osa neist tuleriidal põlenud. Inimluid küll oli, kuid hajutatult ja vähe. Asjad olid sageli maasse kaevatud aukudesse asetatud kogumitena, nende juures leidus vahel ka kive. Kokku pärinesid need pikast ajavahemikust alates 6. sajandist kuni 12. sajandini. Mida need keskmise kuni noorema rauaaja läänlased oma surnutega täpselt tegid, on lõpuni ebaselge, sest tuleriidal põletatud laibast allesjäänud luutükkidest viidi kalmesse nähtavasti ainult teatud osa, muu tarvitati muuks (paganlikud sünged riitused...!). Ehete, tarbeasjade ja relvade matmises oldi samas küll eriliselt usinad.

 

(Tegelikult on siin pildil koguni kaks kalmet, aga uus aeg jõudis nad pikaks ajaks ära unustada. Kuni nad taas leiti)

Keskverest edasi, üle Kasari jõe silla kuni Kirblasse. Päev hakkas õhtu poole jõudma, aga nii päevavalgust kui lihasrammu veel jagus. Küll aga oli teretulnud täienduseks Kirbla kiriku eest kaevust saadud joogivesi. Sellel ei tohtinud lasta lõppeda, muidu oleks väsitavast, aga muidu vahvast matkast kujunenud tuikava peaga ellujäämisodüsseia. Sain ka korraks õlgu rõhuvast seljakotist puhata ning edasisi suundi vaagida.

 

Kaugele ei pidanud järgmise koha otsimiseks minemagi. Kirblas on mitu kivikalmet ja asulakohta. Kõrgendik, kuhu matusepaigad on rajatud, kannab uhket Kirbla panga nime. Nagu Ehmja Varetemäel, on Kirblaski kivivarekalmed, kokku kuus. Neist ühte on ka kaevatud. Kuna nad kõik jäid elektrikarjusega eraldatud karjamaale, siis ei hakanud ma sedapuhku neile päris ligi tikkuma, vaid piirdusin kaugemalt pildistamisega.

(Kirbla pank on selline kõrgem koht, mille muinasrahvas teadis sedamaid olevat sobiliku kiviste matusepaikade rajamiseks)
 

Uurimise all olnud kalmel paljastus kivikihi all tahmane ala, mis oli tekkinud nähtavasti sealsamas toimunud surnute põletamisest. Seal leidus ka tuld saanud luutükke üsna tihedalt, kuigi neid jätkus mujalegi. Kalmesse toodud esemed oli samuti tulest läbi käinud. Viimaste seas oli tavapäraseid ehteid, aga ka näiteks kaalude katkend ja kaaluviht. Üllatuslikult polnud kalmes ainsatki mehisusest nõretavat sõjariista (ega isegi mehisusest mittenõretavat sõjariista), mis viis uurijad mõttele, et siia oli 11.–12. sajandi jooksul maetud vaid mõni naine. Kalmuliste arvu täiendasid kahe koera põletatud säilmed.

 

Kalmetest mõnisada meetrit ida pool, lehmalautade kandis, on teada asulakoht. Muinas-kirblalaste elu võis tagasihoidlikumal juhul keskendudagi vaid koduküla ja selle ümber olevate põldude-metsadega ning isegi pärast surma piirdus kadunukese viimane teekond alt külast üles künkale viimisega. Tundub ühest küljest küll veidi nukker, aga mine tea, ehk tundsid nad end kõige mugavamalt just kodukandis, olgu siis elava või surnuna.

(Kalmed jäävad taamal olevate puude kanti, esiplaanil ilutseb muinasaegse küla ase) 

Kirblast ei jää Lihula linn enam sugugi kaugele. Kihelkonnasildid hakkasid teel vahelduma kiiremini kui lauljad Black Sabbathis 80ndate keskel. Lihula kihelkond pole vist kunagi olnud kuigi suur, ent see-eest on ta vana nagu Metuusala. Tema nimi esineb Leale kujul juba näiteks ühes 1224. aasta maadejagamisürikus. Lihula pealinn oli mõistagi Lihula. Kõrgele paerängale ehitatud linnus hoidis silma peal nii ümbritsevatel tasandikel kui Matsalu merelahel. Tema välisilme kohta on andmeid väga napilt; keskaegsed kivimüürid katavad rauaaja jäljed täienisti. Väljakaevamistel on sügavamast kihistusest siiski leitud peaaegu meetripaksune paekivimüür, mis oli nähtavasti mõeldud muinaslinnuse kaitseks. Müüri katnud söelademest (kas tulekahju jäljed?) võetud radiosüsinikuproov andis tulemuseks 11.–12. sajandi, nii et enam-vähem sellal võis linnus olla ehitatud. Künkalt on leitud ka üks umbes 6000–7000 aasta vanune tulekiviuurits, aga see on jäänud siiani ainsaks tõendiks kiviaja inimestest Lihulas.

 

(Lihula linnuse muinasaegset järku tuleb ette kujutada kuskil seal keskaegsete müüride all)

Nii ehk teisiti kujunes Lihulast muinasaja lõpuks üks Läänemaa lõunaosa tähtsamaid kantse, mis 13. sajandi alguse ristisõdades muutus vallutajatele magusaks sihtmärgiks. Juba sõja alguses 1211. aastal nimetas Riia piiskop Albert Lihula Eestimaa piiskopkonna keskuseks, kuigi linnus kuulus siis veel iseseisvatele läänemaalastele. 1219. aastal määrati Alberti vend Hermann Lihula piiskopiks, kuid linnus vallutati alles 1220. aastal, sedagi mitte riialaste, vaid rootslaste poolt.

(Kus asus muinaslinnuse väravakoht? Andmed on selle kohta veel kidakeelsed)
 

Viimased eesotsas kuningas Johan Sverkerssoniga soovisid sakslaste ja taanlaste eeskujul endalegi Läänemere idakaldal tükki haarata ning vähemalt alguses läksid nende plaanid ladusalt. Kuningas hõivas Lihula, mille andis hertsog Karli ja piiskop Karli voli alla ning need asusid kuninga lahkumisel viivitamatult läänlasi ristiusku pöörama. Asjad hakkasid kiiva kiskuma ühel hommikul (ühe allika andmeil 8. augustil), mil rootslased leidsid, et on juba esimeses aovalges merelt tulnud saarlastest ümber piiratud. Matsalu lahe kallas ulatus 800 aastat tagasi kindlasti Lihula künkale lähemal kui praegu, nii et saarlastel läks korda oma sõjalaevadega teha rootslastele ebameeldiv üllatus. Henriku kroonika nendib kuivalt tõika, et toimus võitlus, mille käigus panid saarlased linnusele tule otsa. Rootslased oli ründajate ees vähemuses – vaid umbes 500 meest – ning suurem osa neist notiti pikema jututa maha. Teiste seas leidsid oma võõrvallutajale pasliku saatuse nii hertsog kui piiskop. Ainult vähestel rootslastel õnnestus põgeneda Tallinnasse, mis sellal oli taanlaste kontrolli all. Kroonika lisab ka, et taanlased tulid peagi Lihulasse surnud rootslasi matma ja leinama ning et ka Riias peeti palju päevi langenute pärast leina, aga tegelikult polnud ilmselt kellelgi kahju konkurentide kõrvaldamise pärast.

(Tänapäeval paistab Matsalu laht Lihula mäelt kaugel silmapiiril, aga 800 aastat tagasi loksus ta kindlasti palju lähemal)
 

Lihula ei suutnud siiski igavesti ristisõdijatest sõltumatuna püsida ning 1238–1242 ehitasid Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskop siia kahepeale uue linnuse, mille mördiga seotud paekivist müürijuppe praegugi näha võime.

 

Linnusega Lihula muinasaeg ei piirdu. Linna lõunaosas asub ühel tagasihoidlikul rohtukasvanud platsil vana kivikalme. Oleme kivivarekalmete kontseptsiooniga juba üsna tuttavaks saanud, sestap ei vaja Lihula kalme suuremat kirjeldamist. Kive oli küll kõrges heinas raske leida, aga tuleb arvestada, et Mati Mandel kaevas selle 1974. aastal täielikult läbi, nii et ega seal enam suurt midagi vaadata polegi. Vähemalt 20 või 21 maetu luud – kas siis põletatud või põletamata – olid kalmes enam-vähem kõik segamini. Arvukad loomaluud võisid pärineda inimestele teispoolsusesse kaasapandud toidukraamist või olla hilisemate peiesöömade jäänused. Leiti ka panuseid, nagu ehtenõelad, sõrmused, vöö osad, nõude tükid, odaots ja hobusesuitsed. Suurem osa ehetest olid baltipärased. Üks kullatud hõbenaastu katke võib aga Läänemaale olla toodud Skandinaaviast – sealjuures kindlasti mitte 1220. aastal, vaid mitusada aastat varem. Esemetele tuginedes on kalmesse maetud vahemikus 5.–7. sajandil ehk laias laastus rahvasterännuajal. Võib-olla olid läänemaalaste suhted rootslaste esivanematega (kes sellal Skandinaavias iganes elasid, gootid või keegi muu) tol ajal pehmemad kui ristisõja aegu. Aga võib-olla oli see naast toodud Rootsist röövsaagina. Või oli selle kaotanud mõni Rootsist Läänemaale sõitnud rüüstaja. Kes teab.

(Sellisel pealtnäha tagasihoidlikul platsil asuski Lihula rahvasterännuaegne kivikalme. Jumal tänatud, et keegi omal ajal siia maja ei tahtnud ehitada)

(Vähemalt üks kivi on kalmele jäänud ka pärast läbikaevamist)

Tahtsin enne päikeseloojangut kindlasti ka veel end merre kasta. Selleks tuli ühel hetkel keerata ära põhja poole, mis oli meeldiv valik, sest liiklustihe Risti-Virtsu maantee asendus nüüd tunduvalt rahulikuma, aga siiski asfalteeritud teekesega. Matsalu rahvusparki väntamine viis mind mööda karjakoplist, kus peitusid Poanse kivikalmed. Otse loomulikult pidin neid külastama. Jätsin ratta ja seljakoti tee äärde, pugesin elektrikarjuse alt läbi ning otsisin kalmed mõnesaja meetri kauguselt puude-põõsaste vahelt üles. Neidki oli 1970. aastatel põhjalikumalt uuritud ning kivipiirid pärast kaevamisi omale kohale jäetud. Enne kaevamisi oli tundunud, et seljakul on üksainus hästi pikk kalme, kuid labidaid ja kühvleid maasse lüües ilmnes, et neid oli seal kõrvuti kaks.

 

Poanse kalmed on ühed esimestest Eestimaa pinnale ehitatud tarandkalmetest, pärinedes eelrooma rauaajast (laias laastus 500 eKr – 50 pKr või täpsemalt selle teisest poolest). Esimeses kalmes oli üksteise kõrvale ritta tehtud seitse nelinurkset tarandit, temast kuus meetrit eemal asuv teine kalme hõlmas kahte tarandit. Kalmepõhjad kaeti hoolikalt paeplaatidega, millele oli mugav vajadusel asetada surnuid. Nii jõudis oma maise eksistentsi lõpus esimesse kalmesse 46 ning teise 35 inimest. Mõned olid maetud peaga läände, teised itta. Antropoloog Jonathan Kalman leidis hammaste põhjal, et esimese kalme rahvas sõi paremat toitu kui teise maetud. Viimaste luudel kohtas ka mitmeid vägivallale viitavaid haavu. Nii näiteks oli ühele teismelisele tüdrukule mingi terava esemega pähe susatud.

 

(Poanse esimene tarandkalme...)

(... ja kohe naabruses teine tarandkalme)

Poanse surnute juurest leiti kaevamistel rauast käevõrusid, oimuehteid, karjasekeppnõelu, odaots ja üks Eesti vanimaid rauast sirpe. Kalmekivide vahele olid pesa teinud arvukad potikillud; enamasti üsna toore viimistlusega anumatest, ent mõned ka peenematest nöörimustriga nõudest.

 

Eelrooma rauaajast teame tegelikult ikka häbiväärselt vähe ning eestlaste rahvuslikku ajaloonarratiivi pole see ajastu omalt poolt pea mitte midagi pakkunud. Või täpsemalt, me pole ise suutnud sealt midagi piisavalt kõnekat leida. Varased tarandkalmed on selgelt merelise kultuuri tunnismärgid – sisemaalt neid seni leitud pole. Hauapanused osutavad toonastele sidemetele Lääne-Läti ja Lääne-Leeduga, samuti idapoolse Volga-Okaa alaga – muistsete soomeugrilaste arvatava algkoduga või vähemalt midagi sinnapoole. Millised rahvad meie rannikualadel eelrooma rauaajal täpsemalt elasid? Ilmselt oli seal sellal veel üks paras paabel, kus elasid nii germaani, balti kui ka soomeugri päritoluga seltskonnad. Edaspidiste sajandite vältel sulasid nad kokku läänemaalasteks, osaks Eesti rahvast.

 

Ujuma jõudsin üsna hilja õhtul Matsalu lahe lõunaranda Näärikivide juures. Oli hea. Päike valmistus ka peatselt merre vajuma, mis tähendas ühemõtteliselt kutset unele. Telki ja muud magamiskraami olin ma terve pika ja palava päeva seljas kandnud, nii et tuli vaid leida mõnus varjuline paik, kuhu ajutine laager ööseks püsti lüüa ning turvaliselt unenägude maale liuelda. Kaardil hakkas selleks just üks sünnis koht silma – Salevere Salumägi. Liiatigi oli sellelgi muistiseid, millega tutvust sobitada.

(Näärikivid saanud oma nime sellest, et nad ilmunud ühel nääriööl merest)
 

Kuigi juulikuu on valguse jagamises väga armuline, hakkas viimaks siiski hämarduma. Ümbritsevast madalast maast järsult kerkival Salumäel kasvab ilus salumets, mille varjus kükitab mitmekesine seltskond minevikumärke. 2001. aastal avastas Mati Mandel mäel madala, kuid laia kivivalli, mille sündimise juures oli kindlasti olnud inimkäsi mängus. Vall jooksis mäelae ühest servast teiseni, eraldades künka põhjaosa ülejäänud kõrgendikust. Sellal kui künkal metsa ei kasvanud, võis paepaljandi pealne Salumäe linnus paista eriti mere poolt väga võimsana. Nii et kahtlemata hea valik. Aga pärast linnuse eluaega hariti mäel põldu. Pikaajalisest ja kangekaelsest maaviljelusest kujunesid tasapisi põllukivide hunnikud ja peenrad – kõpla või adra ette jäänud kivid visati lähimasse kuhja või künnivagudega rööbiti jooksvatesse kivipeenardesse. Nende äratundmine nõuab eriliselt treenitud silma, eriti kui puuduvad eelteadmised nende olemasolust. Aga kui vanad linnusevall ja põllupeenrad õigupoolest on?

(Salevere Salumäe järsk klindiserv)

(Pikk ja lai, aga sealjuures võrdlemisi madal vall on võsast puhastatud ning praegu üsna selgelt jälgitav)

Salumäge kolmel aastal (2008–2010) kaevanud Helena Kaldre püüdis muuhulgas sellele küsimusele vastust anda. Linnusevalli läbiv kaevand sattus kohemaid tiheda kivilasu peale. Valli alus oli kividest kokku kuhjatud ning selle peale püstitatud tõenäoliselt mingisugune palkidest kaitsesein. Põlenud palgijäänuste söedateeringu põhjal võib linnuse ehitus- ja kasutusajaks lugeda eelrooma rauaaja (nagu Poanse kalmedki). Kui linnus mingil põhjusel maha jäeti, võis küngas võssa kasvada, nii et hilisemad põlluharijad võtsid arvatavasti nõuks puud-põõsad maha raiuda ja ära põletada. Üksikud aletamisest mulda jäänud söetükikesed, mis väljakaevamistel põllupeenarde alt koguti ja laborisse viidi, andsid põllu vanuseks pika vahemiku alates rooma rauaajast või rahvasterännu-ajast kuni uusajani välja. Vahepeal võis muidugi olla ka pikemaid söötis ja metsa kasvanud perioode. Kündjad-külvajad-viljalõikajad olid mäele toonud ka potte, mis kohapeal purunenuna jäid kultuurkihti rikastama, kuid linnuse ajaga seotud potitükke millegipärast ei leitud.

(Kaevand läks risti läbi valli. Nagu selgus, koosneb viimane peaasjalikult kividest)

(Kes tähelapanelikult vaatab, näeb, et metsapiiril on üks väike muhk. See on vana põllukivihunnik, üks paljudest omasugustest Salumäel)

Salevere kandis on lisaks linnusele ja põllujäänustele leitud veel paar asulakohta ja kalmet, mida ma enam ei jõudnud otsida. Kinnitasin hoopis keha, vaatasin, kuidas päike tõepoolest merre sukeldub ning panin telgi kõige tihedamasse tihnikusse püsti. Igaks juhuks iidsest vallist väljapoole. Õhtuhämarus tekitas justkui ettevaatliku tunde, et valli sisse kängitsetud muistsed saladused võivad minusugusele 21. sajandi keigarile liiga kangeid unenäotõmmiseid pakkuda. Aga ei juhtunud midagi; uni andis just vajaliku koguse kosutust, et uue päeva kuumuses vapralt edasi jätkata.

(Päevaloojang Salumeäl. Päris taga läigib mereviirg)

* * *

 

Hommikused ärkamised ja protseduurid tehtud, seisis mul plaanis esimeseks päevakorrapunktiks lähedases Massu külas olev ringvall-linnus (midagi Ehmja Kuradimäe laadset). Saluvere ja Kõmsi vaheline kruusatee oli remondis ning palju suurt ehitustehnikat sõitis teel edasi-tagasi. See oli ebameeldiv, sest masinad ajasid üles astronoomilistes kogustes tolmu, millest oleks kokku saanud ühe suuremat sorti galaktilise udukogu. Teerulle ja kallureid kirudes sõitsin ma Massu teeotsast nii elegantselt mööda, et kui viga taipasin, oli targem juba ülejärgmise päevakorrapunkti juurde asuda. Selleks olid Kõmsi kivikalmed.

 

Asudes üsna Virtsu maantee ääres, on nad üsna kergesti leitavad ja ligipääsetavad. Lähem on üheainsa pea ruudukujulise tarandiga kalme, mis on pärast arheoloog Vello Lõugase kaevamistöid 1970. aastatel rekonstrueeritud sellisena, nagu ta päris algusaegadel välja võis näha. Ehk teisisõnu äge. Kui kalmet eelrooma rauaaja lõpus ehitama asuti, laoti vundament raudkividest ning selle peale paeplaatidest müürid. Matusepaika sängitati peaasjalikult põletamata surnukehad, kuid mõned laibad on eelnevalt ka tuleriidal ära põletatud. Panuseid oli nii suure kivikalme kohta üllatavalt kesiselt – karjasekeppnõelad, pronksist käevõrud, sõrmused, noad, potikillud ning välismaalt toodud mõõga tükk ja ilunaast. Kuna surnute arvu pole luude põhjal seni kindlaks tehtud, siis ei saa me öelda, kas kalmesse toodud esemetest piisas keskmiselt kõigile kalmulistele küllaldaselt või pidid nad teispoolsuses vähesega toime tulema.

(Kõmsi I kalme esindab tüüpi, mida arheoloogias nimetatakse üksiktarandkalmeks. See on peaaegu ruudukujuline ja seest täidetud väiksemate kividega)
 

Küll aga ei tulnud muistsed kõmsilased toime üheainsa kivikalmega. Väike vaevumärgatav jalgrada juhatab Kõmsi II kalme juurde. See on hoopis teise ehitusmoega. Mituteistkümmend tarandit on ehitatud üksteise kõrvale, nii et on tekkinud piklik kivinelinurkade rida (mõnikord asudes ka mitmes reas). Varasemad matused on üldiselt põletamata, hiljem eelistati matmisriitustes ka kindlasti tuleriit mängu tuua. Erinevalt I kalmest on Kõmsi II kalme päris rikkalikult esemetega varustatud – oimuehted, ehtenõelad, kaela- ja käevõrud, sõrmused, ripatsid, spiraalid, pintsetid, nii tavalised noad kui ka pikad võitlusväitsed, mõõkade tükid, kirved ja muud säärast. Põnev on see, et nagu Poanse leiud, on ka Kõmsilt saadud nii mõnigi Volga-Okaa piirkonnas valmistatud ese. Soomeugri jälg näikse siin veel päris soe olevat. Kõmsi II kalme ehitamisega alustati päris eelrooma rauaaja alguses – ehk tükk aega enne I kalmet – ning see oli matusepaigana kasutuses (aeg-ajalt uusi tarandeid lisades) kuni ajaarvamise vahetuseni välja. Eelrooma rauaaja lõpus olid niisiis mõlemad kivikalmed tarvitusel, kuid vahest eri perekondade poolt. II kalme värskeimad hauad pärinesid koguni veel rootsi ajast ehk 17. sajandist.

 

(Kõmsi II tarandkalme  pärineb samuti eelrooma rauaajast. Siin on olnud üle kümne tarandi, kuid servmised neist on lõhutud ja seetõttu me täpset arvu enam ei tea)

(Taranditega on see lugu, et igaüks neist on mingil põhjusel eri suurusega)

Kõmsil asub veel üks, III kalme, mis oli kasutuses nooremal rauaajal, samuti on leitud siitki eriaegseid põllujäänuseid. Neid kohti mu rännak sedapuhku ei puutunud.

 

Kõmsi nähtud, ei tahtnud ma Massust kuidagi loobuda ning sõitsin teist (ja võib öelda, et paremat) teed ikkagi sinna kohale. Kohalik ringvall-linnus kannab nime Massu Linnuste rank. Praegusel ajal asub ta elektrikarjusega piiratud hobuste koplis. Riskides meeletult mõne verejanulise mõrtsukkabjalise jalalöögi ette sattumisega, pugesin südant rindu võttes ometi koplisse sisse, sest et linnus vajas hädasti vaatamist. Tihedate põõsaste seas oli ringvalli leidmine keeruline, eriti kuna see esindas just seda Salevere laadset maadligi hoidvat madalat valli (kõrgus kuni 1,2 meetrit). Aga kätte ma ta sain.

(Massu Linnuste rank on piiratud elektrikarjustega, aga kes on julge, pääseb ikka vaatama)
 

1973. aastal kaevas Massul Vello Lõugas, kes leidis paest laotud valli rusude alt veidi potikilde. Ta dateeris need I aastatuhande algusesse pKr. Üleüldse piiras vall kuskil 50–60 meetrise läbimõõduga ala, kuhu pääses läbi kahe väravakoha. Muus osas on Massust teada ülivähe. Küsimärgiks on jäänud koguni see, milleks teda ikkagi kasutati – kas pelgalt sõjalise rajatisena või ka ehk teatud paganlike rituaalide läbiviimiseks. Või midagi kolmandat, neljandat?

(Järjekordne põõsastesse peitunud ringvall. Tükike sellest õnnestus siiski ka enam-vähem äratuntaval kujul fotole püüda) 

Mõrtsukkabjaliste varitsusrünnaku hirmus ei püüdnud ma kogu ala läbi konnata, vaid ronisin kärmelt elektritraatide alt tagasi vabadusse. Oligi jäänud veel ainult üks Adalsysla muinaspaik. Massust mõni kilomeeter edelas olev Kaseküla kubiseb eriaegsetest muinaspaikadest. Juba ainuüksi kivikalmeid on siin vähemalt 16, neist 15 kivikirstkalmet, üks tarandkalme ning takkaotsa veel 11.–12. sajandi põletusmatustega kalmeväli. Külatuumikust mõnisada meetrit eemal oleval Pärnamäe nimelisel kingul kaevas Mati Mandel ühe kivikirstkalme 1973. aastal läbi. Erinevalt nelinurksetest tarandkalmetest ümbritseb kivikirstkalmet kividest laotud ring, mille keskel on tavaliselt suurtest maakividest kirst või surnukamber. Kaseküla kivikirstu maeti millalgi nooremal pronksiajal (täpsemalt I aastatuhande alguspoolel eKr) üks umbes 50-aastaselt surnud mees ja – kas just samaaegselt – kolm vastsündinud last. Kirstu ja ringmüüri vahel leiti väikeste kivide lademest veel 16 vastsündinu ja ühe 3–4-aastase lapse säilmed. Sedamoodi võib kalmet täie tõsidusega nimetada laste nekropoliks.

 

(Kaseküla kaevatud kivikirstkalme - keskel "kirst" ja ümberringi ringmüür)

(Kivikirst on just täpselt inimese suurusega, aga müürid on tal lausa igaveseks kestma mõeldud)

Kivikirstust leitud pronksist habemenuga ilmselt lastele ei kuulunud, pigem võib omanikuks pidada vanemat meesterahvast. Võib-olla peeti teda suguvõsa vanemaks, kelle väärikas sängitamine igaveseks ajaks kestma mõeldud mausoleumi (mida üks kivikalme mõnes mõttes ju on) pidi põlistama selle perekonna valdusi Kasekülas. Laste enamus on siia maetud ilmselt hilisemate sajandite jooksul. Kalmest saadi veel rauast karjasekeppnõela katkend ning üksjagu keraamikakilde.

 

Pronksiaegsed inimesed polnud Kasekülas ometigi esimesed. Kalme alt leiti juba 1970. aastatel terve kiviaeg. Aivar Kriiska tegi sellega 1997. aastal veel põhjalikumalt tutvust ning leidis paksu leiurohke kultuurkihi, millele andsid iseloomu arvukad kivikillud, kõõvitsad, uuritsad, kvartsist nuga, kiltkivist nooleots, hammasripatsid ja luust ahinguots. Hiliste kammkeraamiliste pottide tükid lubasid asulakoha hinnata umbes kolmandasse aastatuhandesse eKr. Nii kultuurkihi kui selles säilinud kala- ja loomaluude põhjal on oletatud, et Kaseküla Pärnamäel võis olla koguni aastaringse asustusega küla. Kiviajal, kui peamise kõhutäie tõid jaht, kalapüüd ja korilus, liikusid paljud kogukonnad mitme laagri- ja peatuspaiga vahel ringi, nii et ühe püsiküla leidmine on kiviaja uurimise seisukohast päris hea töösaavutus. Meri oli neli-viis tuhat aastat tagasi tunduvalt lähemal kui praegu ning kasekülalased püüdsid sealt lesta, ahvenat, turska, angerjat, haugi, siiga, koha ja teisi kalu. Samuti olid nad vilunud hülgekütid.

 

(Kohe kalme kõrval on lähemalt uuritud siinset kiviaega. Põõsaste vilus kükitavad veel mõned kivikalmed)

Jõin ära viimase pudelisse jäänud vee ning lahkusin Kasekülast. Võtsin ette Virtsu, sest kavatsesin sel palaval päeval väisata ka veel Muhut ja Saaremaad. Sinna ma ka jõudsin, kuid lähemalt kõneleksin sellest käigust juba oma järgmises reisikirjas.

 

Adalsysla muinasaeg on rikas ja pikkade traditsioonidega. Kiviaegsetest paikadest jäid mu teele Lihula ja Kaseküla; neist viimases on ka pronksiaegne kalme. Eriti võimsalt on Matsalu lõunarannikul esindatud eelrooma rauaaeg Poanse, Salevere, Kõmsi, Massu ja teistegi muististe näol. Näib, et see maanurk oli tollal päris tihedalt asustatud. Rooma rauaajast on jälgi oluliselt vähem, kuid ilmselt polnud maa ka päris täiesti tühjaks jäänud. Rahvasterännuaeg tuleb jälle rohkem nähtavale, näiteks Lihula ja Ehmja kalmete näol, ning nooremal rauaajal on maetud nii Ehmja, Keskvere kui ka Kirblas kalmetesse. Võimukeskusena tõusis sellal esile Lihula linnus, mis püsis tähtsana edasi isegi keskajal, kuigi täiemõõduliseks linnaks kasvamist pidi ta ootama 20. sajandini.

Pulli – esimene esimeste seas. Võib-olla

Kiviajale pühendatud reisikirjad on jõudnud neljanda looni ning sel korral pistame nina kõige-kõige algusesse, inimajaloo sünnihetke Eestimaal ja eestlaste minapildi tuuma. Miks leppidagi vähemaga, eks? Tänavust tavatult sooja ja kuiva jaanipäeva (mis juhtus, kliima?!) kasutas meie leibkond Pärnu külastamiseks ning tagasi kodu poole sõites põikasime läbi Sindi kõrvalt Pullilt. Seda nime kuuldes paisub iga eestimaalase rind uhkusest ning silma poeb heldimuspisar: „Me oleme siin olnud juba enam kui 11 000 aastat!“ Üks inimene nii kaua elada ei saa, Eesti rekord on siiani veel kõigest 112 aastat. Kõige iidsemad sugupuud on meil võimalik välja joonistada 17./18. sajandi vahetusse, mõni üksik, kel tilgake sinist verd soontes vulisemas, võib tõendada ka mõne sajandi võrra varasemaid juuri. Ent ükski perekonnamälu ei ulatu kiviaega – isegi mitte selle lõppu umbes 3800 aastat tagasi. Saati siis varamesoliitikumi, mil esimesed inimesed Eesti üles leidsid ja sellest oma kodu tegid. Sellegipoolest peame neid enda jaoks tähtsaks. Lõppude lõpuks ei loe niivõrd see, kust nad tulid, mis keelt nad kõnelesid ja kas nad ikka päriselt on meist kellegi otsesed esivanemad või kõigest vanavana[…..]vanavanaonu- ja tädi tütrepojad ja -pojatütred – kõige peamine on, et nemad olid esimesed eestimaalased.

Eestiks nad oma kodu vaevalt et nimetasid ja oma laagripaika Pulliks ilmselt samuti mitte. Maa oli saanud vaid umbes 1000–1500 aastat igijäävabalt hingata (geoloogilises mõttes oli see vaid viiv) ning aegamööda rikastunud taime-, looma- ja seeneriigiga. Kliima oli veel jahedavõitu, aga tundra koos sellele omaste põhjapõtrade, stepipiisonite ja ulukhobustega oli juba liikunud põhja poole ning kase- ja männimetsad olid hõivanud temast jäänud ruumi. Pärnu jõgi suubus Pulli kandis merre, mida tagantjärele nimetatakse sellal elanud molluski Portlandia (Yoldia) arctica järgi Joldiamereks, aga mis põhimõtteliselt oli ikka meile tuttav Läänemeri.

(Siin Pärnu jõe kõrge paremkalda peal ta ongi, see Pulli)

(...ja kaardi peal ka. Meri on vana ajaga võrreldes taandunud kaugemale edelasse ning jõgi peab sinna jõudmiseks rohkem pingutama. Kaardipõhi Google Mapsist, punane mumm minult)

Pullil oma elupaiga sisse seadnud inimesed ei pruukinud tegelikkuses olla üldse esimesed, kes oma jala Eestimaa pinnale tõstsid, aga võimalikel varasematel paleoliitilistel põhjapõdraküttidel on seniajani läinud korda oma jäljed peidus hoida. Näiteks Lätis on neist küll tõendeid leitud. Pullilased tulid ilmselt samuti kuskilt Läti suunalt, võib-olla piki mereranda. Nende päritolu kohta annavad väikse vihje mõned terariistad, milleks tarvitatud tumehall tulekivi esineb looduslikult näiteks Lõuna-Leedus ja Põhja-Valgevenes. Ehk tulid inimesed isegi kuskilt sealtsamast, tulekivi nahkpaunades kaasa kõlisemas. Samuti olid neil kaasas koerad, kelle ülesannete spektrisse võisid kuuluda küttimine, koormakandmine ja -vedamine, näljaajal ärasöödud saamine ja vabal ajal lihtsalt nunnukas olemine.

Pidulikud kõned ja tähistamised jäid Eestisse jõudes ilmselt ära ning nende asemel asuti kohe argielu elama. Kütiti loomi, püüti jõest koha ja latikat, kohandati elupaika endale sobivamaks. Pidevalt inspekteeriti ümberkaudsetel jahimaadel, aga lühiajalised laagri- ja ööbimispaigad ei pruugi eriliselt äratuntavaid märke üldse maha jätta – eriti kui sinna parajasti midagi ära ei kaotatud ega visatud. Pulli ise näikse olevat kesksem asula, kus on elatud-toimetatud veidi pikema aja vältel, kuigi kaldapealset uhavad regulaarsed suurveed ei lubanud siingi aastaringselt elada.

Kui asulakoht teaduse jaoks 1967. aastal avastati (siin mängis oma rolli jõe kõrgel nõlval alustatud liivakaevandamine), võttis arheoloog Lembit Jaanits mitme suve vältel ette põhjalikud uuringud, mille käigus kaevati läbi üle 1100 ruutmeetrit. Pullilased olid jõudnud tekitada 5–15-sentimeetrise kultuurkihi koos Eesti esimesi arhitektuurimonumentidega – tuleasemete ja nähtavasti elamukonstruktsioonidest pärinevate vaiade otstega – , enne kui üleujutused sundisid neid sõna otseses mõttes paremaid jahimaid otsima.

(Osa asulakoha platsist. Leidsin minagi ühe tuleaseme, aga vaist väitis, et see on kaasaegsest jaanitulest)

Vee ääres sündisid seejärel suured muutused. Laias laastus umbes samal ajal kui Pullis toimetati – s.o 11 000 aastat tagasi – , kaotas Joldiameri ühenduse Atlandi ookeaniga ning muutus ajapikku magedaks Antsülusjärveks. Sellele on nimi antud samuti veekogule iseloomuliku tillukese molluski jõe-nappteo (Ancylus fluviatilis) järgi. Antsülusjärve veetase võttis kohemaid kasvutuurid sisse. Pulli elupaik uppus vee ja mitme meetri paksuste järvesetete alla.

(Valguse ja varjude piiril aimatava kõrgema koha on sünnitanud Antsülusjärv, mis oma liivasetted pullilaste kultuurkihile kuhjas)

Pärnu jõe alamjooks on üleüldse keskmise ja noorema kiviaja poolest jõukas piirkond. Pulli lähistel on näiteks kolm Sindi-Lodja nime kandvat asulakohta ning Pärnu ja Reiu jõgede kallastelt saadud hulgaliselt juhuleide, millest ükski pole küll seni Pullit vanusega üle trumbanud. Jätkuvalt kõditab ta meie eneseuhkust. Mis siis, et võrdluseks näiteks Uganda inimajalugu on kuskil 100 000 aasta pikkune, meie 11 000 siin on ikkagi 11 000!

Vähemalt seni, kuni mõnda veel vanemat paika pole välja tulnud...

(Kuigi Ugandale ilmselt järgi ei jõua...)

Suur-Võrtsjärve avastajad

Muinasreisikirjade ajaraamatu 2020. aasta kiviaegsed lood on jõudnud kolmanda peatükini. Varasemalt nägime, kui hea oli juba vanasti elada Suure-Emajõe rahulikel kallastel ja Haanjamaa kühmlikel pervedel, nüüd aga tutvume, kuidas tundus elu ühe tõeliselt suure järve kallastel. Võrtsjärv on oma 270 km²-ga tänapäevalgi päris suurejooneline veekogu, aga oma kümme või üksteist tuhat aastat tagasi laius ta enam kui kaks korda suuremal alal, eelkõige põhjaosas, kus praegu asuvad Suure-Emajõe ülemjooks ja Alam-Pedja soomassiivid. Mandrijää taandumisel tekkinud Kolga-Jaani voorestik kujutas sellal piklike saarekeste arhipelaagi, mille ümber sillerdas madal mage järvevesi. Mesoliitilised eestimaalased kodustasid need saared ja kõikvõimalikud muud Võrtsu-ääred kaldad esimesel võimalusel ära. Neist jäänud paiku ja jälgi käisin ma avastamas ühel sooloretkel. Lisaks väisasin Võrtsjärve läänekallast terake varasemal automatkal, mille käigus sai samuti üks noorema kiviaja staarmuistis isiklikult tuttavamaks. Jutu loogilisema voolavuse huvides tutvustan esmalt jalgsimatkal, seejärel automatkal nähtut.

(Õhtuvärvid Võrtsjärve kohal)

Viimase paarikümne aasta uurimistööde jooksul on Võrtsjärve vahetust ja kaugemast ümbrusest leitud nii rohkelt kiviaega, et kõigi paikade läbikäimine oleks nõudnud tublit intensiivset nädalat. Selge see, et sellist aega nagu eriti pole – sestap valisingi välja need kõige sagedamini kirjasõnas läbi lipsavad kohad, mis on kujundanud (ja vajadusel ümber kujundanud) oluliselt meie arusaamu kodumaa varaajaloost.

(Matkadel väisatud Võrtsjärve äärsed kiviaegsed paigad. Kaardipõhi Google Mapsist) 

Juuni alguses tundsin üha kasvavat tõmmet võtta telk selga ja sukelduda mõneks ööks metsikusse rohelusse. Muud asjatoimetused nõudsid aga üksjagu oma ning ainsaks vabamaks õhtuks oli ilm keeranud ette oma vesisema palge. Kes mind lähemalt teavad, on tuttavad ka minu kohati üsna eredates värvides väljalööva põikpäisusega – igatahes hindasin olusid matka jaoks piisavalt normaalseteks, hüppasin Viljandi bussile ning Võrtsjärve ääres Leiel jalastusin. Kaugusest kostus kiviaja kume kutse. Pidin sellele ilmtingimata järgnema.

Tagantjärele tarkusena oleksin vihmaoludes pigem pidanud valima päris-tee, mis oli küll pikem, kuid see-eest tunduvalt kuivem kui metsavahelised põdrarajad. Kõrge alustaimestik (eriti just raiesmikul, mis oli vaarikavõsa ja muud säänest kõrini täis kasvanud) tegi saapad ja püksid peagi ligumärjaks ning moraalile see just ülevalt ei mõjunud. Aga ega nutta polnud ka mõtet, sest tunne oli niigi niiske ka ilma pisarateta. Pressisin edasi, kuni jõudsin esimesse plaanitud punkti.

(Teekond läbi niiske ja märja. Vähemalt oli otsetee) 

Moksi asulakoht [1] on Eesti muinasuurijatele olnud teada alates 1930. aastast, mil kiviajale pühendunud arheoloog Richard Indreko Moksi talu maal ümbritsevast veidi kõrgema voorekese lael selle leidis. Juhuleide ja koguni haudu oli Võrtsust põhja poolt varemgi leitud, kuid päris elupaik pakkus ajastusse sisseelamiseks erakordset võimalust. Indreko kasutas seda hästi ära. Kaevamistel satuti kividest tuleasemele, mida kattis paks söe ja tuha kiht, ning kolde lähedusest paar puust vaiaotsa. Viimastest järeldas Indreko, et küllap need pärinevad kiviaegsest püstkojast, mille keskel tulekolle paiknes. Ümberringi vedelevad tulekivist terariistad ja killud lubasid asula dateerida keskmisesse kiviaega ehk mesoliitikumi ning Eesti vanima hoone jäänused olidki justkui käes.

(Moksi asulakoht keset madalat voorelage)

Aga asjalood pole ometi nii lihtsad kui toona tundusid. Postijäänuste samaaegsus tuleasemega on tugeva kahtluse alla pandud (radiosüsiniku abil dateerimine leiutati alles pärast Teist maailmasõda, nii et Indreko seda kasutada ei saanud). Lisaks on ainult kahe säilinud vaia põhjal raske rääkida konstruktsiooni põhiplaanist – teoreetiliselt võib see olla ümmargune, nelinurkne, amööbjas või seitsmeteistkümne tipuga tähe kujuline (võite nimekirja oma fantaasia piirides jätkata). Soome arheoloog Sakari Pälsi oli küll juba 1915. aastal leidnud Karjala kitsuselt kiviaegse püstkojalaadse hoone säilmed, kuid tänapäeval kaheldakse isegi selles – tegemist võis olla vaid osa suuremast ehitisest. Ettekujutus kiviaja püstkodadest on siiski nii tugevalt juurdunud, et seda välja rohida pole sugugi lihtne töö. Ja ega siis lõpuni kindel saa olla; muude arhitektuuriliste lahenduste kõrval võis vähemalt keegi mingiks otstarbeks püsti lüüa mõnegi püstkoja. Lihtsalt tõendid (veel) puuduvad.

(Mesoliitikumi peal kasvab kena kõivutukake) 

Uurimisloos oli sellal üldse veel aeg, mil mesoliitikumi puhul eristati lisaks Kunda kultuurile Kesk-Eestis Võisiku kultuuri, millele peeti iseloomulikuks kohaliku tulekivi rohket pruukimist. Kõik Võrtsjärve madaliku voorekeste asulakohad esindasid selle süsteemi järgi Võisiku kultuuri. Võisiku kultuurile omistatud leiud ja muistised loetakse tänapäeval Kunda kultuuri kuuluvaks. Muidugi olid kõikjal tavalised teatud piirkondlikud eripärad eluviisides ja materjalide kasutuses. Näiteks Kesk-Eestit on tõepoolest õnnistatud kohaliku tulekivi ressursiga, mida kiviaja rahvas mõistis enda hüvanguks ära kasutada.

Kunagine Võrtsjärve kaldajoon oli isegi minu jaoks äratuntav. Lapiku voorekese servad oli kunagi siin loksuv vesi üsna selgepiiriliseks saareks vorminud. Madalamal olnuks maapind endiselt niiske, kui poleks laia kraavi, mis suurema osa veest Võrtsu poole viis. Tahtsin minna otse edasi Meleski suunas, aga kraav oli ülehüppamiseks liiga lai ning ebamäärase sügavuse tõttu loobusin ka veest läbikahlamise mõttest. Seega tuli langetada valik veidi pikema tee kasuks, mis tegelikult ka ennast õigustas. Kraavi äärest ehmatasin jooksu kaks pahaaimamatut metskitse. Soku ärevad tontlikud karjed kõlasid veel tükk aega metsasügavusest.

(Järsk astang koplis näitab kätte, kus tõusis kord saareke Suur-Võrtsjärvest)

Kunagiselt Moksi saarelt jõudsin mööda metsateed siiski üsna kiiresti Meleskisse ning sealt paar kilomeetrit põhja poole Siimusaarele. Mesoliitilisele esmaasunikule oli paadiga ühelt saarelt teisele mõlatamine hõlpsam kui minul seljakoti ja kahe märja koivaga loivamine. Kindlasti oskas ta igal uuel saarel ainsa hetkega ära fikseerida vähemalt kaks või kolm sobivat kalapüügikohta, ühe hea pardivaritsuspositsiooni ja kuulda sajakonna sammu kauguselt ilmeksimatult ära heli, mida tekitab pilliroos liikumatult konutav kobras.

Siimusaar [2] on Moksiga sarnane voor ning samuti üsna tuntud kiviaja elukoht. Selle teadusliku avastamise lugu on taas seotud Richard Indrekoga, kes vaid aasta pärast Moksit siin maandus. 1960. aastatel müttasid Siimusaarel põhjalikult arheoloogid Lembit Jaanits ja Henn Moora. Laialt maa-alalt on leitud mesoliitikumi tõendavaid esemeid, mistõttu võib ette kujutleda, et Siimusaart (mis nime ta toona iganes kandis) haldas sama kogukond, mis Moksitki. Kaevamistel saadud loomaluud esindavad täiesti tüüpilist kiviaja jahiulukite paraadi – põder, kobras, karu, metssiga, saarmas ja teised, samuti kaladest näiteks latikas ja haug.

(Siimusaare vaade. Kiviaeg, vanem rauaaeg, tänapäev)

(Üks silt on hea, kaks veel parem. Vähemalt on enam kui kindel, et olen jõudnud otse kiviajale) 

Samas leidub Siimusaarel ka veidi päris kiviaja lõpust pärinevat nöörkeraamikat. Nöörkeraamikud on meile juba varasematest reisikirjadest tuttavad tegelased, kes toimetasid ka Suure-Emajõe kallastel ja mõne Haanja kõrgustiku järve ääres. Suur-Võrtsjärv oli selleks ajaks Siimusaarelt taandunud ning mõnusate kalapüügipaikade asemel võis paik uusi inimesi ligi meelitada põlluharimiseks sobiliku maaga.

Siimusaarel on elatud veel millalgi eelrooma või ka rooma rauaajal. Sellest perioodist on asula kultuurkihti maha jäänud tekstiilivajutisega ja riibitud potikilde, samuti üks tulease. Samaaegne võib olla Siimusaarele kokku kantud kivikalme, mille rahvapärane nimi on „Vana eestlaste tuletorni ase”. Kuigi Võrtsjärv jääb vaid linnulennult vaid nelja kilomeetri kaugusele, siis tuletorni päris-päriselt seal siiski vist polnud. Kalme tundub nende kivide puhul palju usutavam.

(Kivihunnik nimega "Vana eestlaste tuletorni ase", tegelikult küll ilmselt vanema rauaaja kalme)

Lähinaabrusse jääb veel üks kuulus asulakoht nimega Kivisaare [3], kuhu Siimusaarelt viib väike metsatee. Kunagi on siin asunud talu ning praegugi on see kena lagendik keset niiskevõitu metsa. Otse loomulikult on Kivisaaregi mesoliitikumi esimeses otsas olnud Võrtsjärve saareke ning sellisena ka küttide-kalurite-korilaste poolt hõivatud. Võib vist julgelt väita, et tegemist on omakandi muististest kõige kuulsamaga – kõigepealt avastati Kivisaarelt hoopis kiviaegne kalmistu ja alles seejärel asulakoht. Voore lõunaosas satuti kivikirvestele, talvadele ja tulekiviesemetele, aga ka esimestele luustikele juba 19. sajandi lõpus. 1910. aastast alates on Kivisaarel kaevanud vaata et iga kiviajaga rinda pistnud Eesti arheoloog, kõige viimati Aivar Kriiska 2002–2004. Kokku on kaevamistel leitud üle 20 skeleti ja lisaks pilla-palla luid enam kui kümnelt inimeselt.

(Veel üks kunagine järvesaar tänapäevase nimega Kivisaare)

Tükk aega oli matuste täpne vanus lahtine, nõnda on neid paigutatud eri uurijate poolt väga laia perioodi alates mesoliitikumist kuni pronksiajani. Dateerimise muutis keeruliseks asjaolu, et kivisaarlased polnud oma maetute hauapanustega varustamisele just üleliia rõhunud (või vähemalt sellistele panustele, mis ka ajahammast kannataksid). 2004. aasta laborianalüüs näitas, et üks luustik pärines tõenäoliselt vahemikust 4360–4230 eKr ehk teisisõnu neoliitikumi algusest. Inimluid leidub läbisegi ka asula kultuurkihis, mis tähendab, et kiviaegne inimene kas ei pannud surnuluid enda ümber tähele või ei lasknud end nende kohalolust häirida või siis vastupidi, tema jaoks oli just nimelt eriti oluline, et need ümberringi vedeleksid.

(Kaevamisjälgi oli Kivisaarel näha küll. Poolviltu vajunud posti küljes rippus kunagi nähtavasti muinsuskaitsetahvel).

Kivisaarel on ühtviisi esindatud nii keskmine kui ka noorem kiviaeg. Samuti on olemas põhimõtteliselt kõik vanemad keraamikaliigid – narva tüüpi keraamika (mida tänapäeval seostatakse pigem keskmise kiviaja lõpuga), kammkeraamika ja nöörkeraamika. Küllap on Kivisaarele jõudnud erinevatel aegadel eri päritoluga seltskonnad, kes paiga heaks kiitsid. Selliseid korduvalt kasutatud elukohti leidub Eestis isegi suhteliselt palju. Mis aga Kivisaare eriliseks teeb, on tema esindatus vanemas pronksiajas – meie esiajaloo kõige tumedamas augus. Oli mujal kuidas oli, vähemalt teame seda, et just nimelt keegi Kivisaarelt pärit inimene omandas Eesti ala ühe kõige esimese pronksist sirbi. Mis ta selleks tegema pidi ja miks hinnaline terariist kõigest hoolimata viimaks maha vedelema jäi, neile küsimustele mul enam vastuseid pole. Küll on arheoloogid arvanud, et sirp valmistati kusagil Ukrainas. Seega pidi ta maha rändama pika tee ja arvatavasti vahetama korduvalt omanikke, enne kui Võrtsu kandis paikseks jäi. Ma ei tea, kui palju on praeguseks vanema pronksiaja sirpe Eesti alalt leitud, aga Kivisaare oma on endiselt üks meie maa varasemaid metallesemeid, mis pärit  umbes 14.–15. sajandit eKr. Teisisõnu on sirp peaaegu 3500 aastat vana.

Kivisaare oli mu rännuõhtu viimane peatuspunkt. Väikese intensiivsusega, ent lakkamatu langev vihm hoidis enesetunde nivoo püsivalt kergel ebamugavusel. Panin telgi ühe põõsa taha püsti nii kiiresti kui sain. Toas vabanesid jalad märgadest saabastest-sokkidest, ning magamiskott hoidis kõleduse minust meeldivas kauguses. Ka telk oli endiselt ülesannete kõrgusel ega lubanud terve öö kestnud vihmal mind märjaks teha. Õhtul tegi vaid kitsesokk metsas kurja häält ning korra ärkasin öösel üles veidra hirmuhoo tõttu, mis otsekui kõuepilv jalgadest peani üle rullus. Aga et kõik oli endist viisi rahulik, uinusin kohe. Tea nüüd, kas see võis olla kiviaegsete maetute sõnum, et nende haudadel telkimine on halb mõte...?

Nõrk, kuid sellele vaatamata ebameeldiv vihm jätkas võimutsemist ka hommikul. Kell viis sundis äratuskell tegutsema, kella kuueks oli elamine kokku pakitud ning võisin Kivisaarega hüvasti jätta. Jalutasin taas üle Siimusaare ja läbi Meleski Leiele, kus buss mu tagasi Tartusse tõi. Kuivad vahetusriided aitasid enesetunde kaasaegse emantsipeerunud inimese tasemele tõsta. Aga mis seal salata, ka matkaraskustel on elus oma koht, eriti iseloomu dresseerimisel.

* * *

Viimasena räägin meeleldi praegugi õkva Võrtsjärve läänekaldal paiknevast Valma asulakohast/kalmistust [4], kus ühel maikuisel õhtul käisin. Õiget kohta pole kuigi lihtne üles leida. Ajalooliselt kannab see külaosa, mille alal muistis asub, Saba nime ning ükski viit sinna ei juhata. Tagatipuks tuleb kiviajale läheneda kas läbi taluõue või metsiku metsa. Siiski tõestab muinsuskaitsetahvel – ei, isegi kaks tahvlit – , et seikleja on ohtusid trotsides jõudnud tõepoolest soovitud maale. Praegu kasvab Saba maanukil korralik mets, kuid kunagi varem oli see põlluks küntud. Ja veel varem, nooremal kiviajal, elas seal üks väike tubli seltskond.

(Võrtsjärve kaldaid palistav roostik võis omal ajal pakkuda pilliroo näol head odavat ehitusmaterjali)

(Kujutage ette, et selle metsa ja võsa asemel oleks meeldiv liivane järverand ja sellel mõni hütt, mille ümber käib asjalik toimetamine) 

Valma asulat kaevas 1950. aastatel Lembit Jaanits. Kiviaegne asula koosnes arvatavasti vaid mõnest hoonest. Võrtsjärve läänekallas on erinevalt põhja- ja kirdekaldast olnud pikka aega ühe koha peal paigal ning loksub tänapäeval sealsamas kus kiviajalgi. Kaevamistel leiti põhiliselt tüüpilise ja hilise kammkeraamika ning nöörkeraamika tükke (kokku umbes 17 000 potikildu), mis kõik esindavad neoliitikumi. Samuti saadi natuke hilisrauaaegseid potikilde – järvevaatega asukoht vastas eri ajastute nõudmistele. Kultuurkiht avaldas veel kümmekond tuleaset, rohkelt tulekivist esemeid ja kilde, kivitalbu, luust kalapüügiriistu ja nipet-näpet teisi luuesemeid, merevaigust ripatseid ja muid tükke ning kalade ja jahiloomade luid. Põder ja kobras olid muidugi iga kiviaja ulukitükeldus- ja konsumeerimispaiga igihaljad hitid, aga sealsamas näiteks tarvas või kogunisti hüljes äratavad küll tähelepanu. Tarvast saan veel aru, see määratu sõnn võis järve kallastel küll ringi konnata. Aga hüljes... Kuigi Võrtsjärv on suur, pole see kaugeltki meri ega isegi mitte Saimaa järv Soomes, mis tõesti võib uhkust tunda oma kohaliku viigerhülge alamliigi üle. Võrtsjärves pole hüljes teadaolevalt kunagi elanud ning pigem peame uskuma valmalaste kasulikesse tutvustesse mereäärsete hülgepüüdjatega, kellelt eksootilisi luid ja ehk teisigi väärt saadusi hangiti.

(Valma Saba neemik peidab oma muistseid saladusi päris osavalt)

Valma väärtus kiviaja uurijate jaoks seisneb ka otse asulakohast leitud matustes. Kokku on neid kolm, üks lapsematus asula ühes servas ja kahe täiskasvanu paarismatus teises servas. Elupaikadesse matmine ja mitme inimese sängitamine ühte hauda oli neil aegadel üsna tavaline. Paarismatuse koosseisu kuulusid naine ja mees, esimesel pea idas, teisel läänes. Kaasa oli neile pandud paar-kolm tulekivist terariista, samuti luust ja merevaigust loomakujukesed. Sedalaadi leiud meelitavad alati justkui iseenesest tegema järeldusi muistse usundi kohta. Naise pea peal asunud merevaigust figuur kujutas metssiga või kobrast (interpreteeringud sõltuvad interpreteerijast), mehe koljul asus kaks luust loomakest, kellest üks oli üsna usutavalt modelleeritud ujuv kobras. Kuna kujud asusid pea peal, võisid nad algselt olla kinnitatud peakatte külge. Vahest pidid need metssead ja koprad aitama kasvatada õnne pärisloomade tabamisel. Või peeti neid loomi oma ennemuistseteks esivanemateks, keda eriliselt austati – isegi siis, kui nad pintslisse pisteti.

Näib, et üks valmalaste lemmikelajas oli karu. Ühe mesikäpa kihv, purihammas ja mõned jäsemeluud olid maetud eraldi lohku justnagu hauda. Säilmete kohal paiknes tulease. Päris paljude rahvaste mütoloogias on karu üleloomuliku päritoluga olend, kellega tuli viisakalt läbi saada. Ehk seetõttu matsidki valmalased kütitud päntajalast vähemalt osa austusavaldustega maha. Nagu kuuluks ta nende sekka.

Inimese ja karu sarnasusest räägib seegi tõik, et ühe Valmast leitud tillukese savikujukese osas pole siiani konsensust, kas tegemist on inimese või istuva karumõmmiga. Kunst on kunstis kunsti näha, nagu öeldakse...

Kaksikhauast leitud mehe kolju on andnud ainest ettekujutusteks kiviaja inimeste väljanägemisest. Vene arheoloog-antropoloog-skulptor Mihhail Gerassimov, kes oli spetsialiseerunud ajalooliste inimeste näojoonte modelleerimisele nende kolju põhjal, lõi ka omapoolse nägemuse Valma mehest (vaadake seda siit). Tema visiooni mõjutas tollal laialt levinud seisukoht, et tüüpilist kammkeraamikat valmistasid ida poolt Läänemeremaadesse rännanud rahvas – ja seetõttu tehti Valma mehelegi veidi mongoliidsed silmad. Sellist protolaponoidseks rassiks nimetatud välimust peeti varajastele soomeugrilastele omaseks. Tegelikult kolju kuju ise ei anna küll mingit aimu sellest, kas sel mehel ikka oli mongoliidne silmakurd või mitte. Samas, kammkeraamikute idast tulek on ka praeguste geeniuurimuste valguses usutav (kuni järgmiste uurimisteni...). Väga kaugelt idast nad ilmselt siiski ei tulnud, pigem kuskilt Ida-Euroopa ehk Loode-Vene metsaaladelt, kus loodusolud olid sarnased. Kammkeraamikud on andnud tänapäeva eestlastele oma peotäie geene, kuid kui nõukogude ajal kinnistus teadmine neist kui esimestest meie kandi soomeugrilastest, siis tänapäeval pole kammkeraamika valmistajate keele osas lood enam nii selged ning soomeugrilased arvatakse siia tulnud alles pronksiajal.

* * *

Võrtsjärv on ilus suur järv. Siin elab palju kalu ja teisi vee-elukaid, tema vetel sõidavad paadid ja purjekad, toimetavad kalurid, järveuurijad ja niisama puhkajad. Enam-vähem sarnane on see pilt olnud tuhandeid aastaid, ainult selle vahega, et järve uuriti vanasti eelkõige sobivate kalapüügi- ja jahipaikade otsimiseks ning suvitamine elustiili osana oli veel leiutamata. Vahe oli ka järve mõõtmetes – põhjas ja kirdes ulatus ta kümneid kilomeetreid praegusest kaugemale. Nii mõnigi Kolga-Jaani voorestiku kühmuke oli noil aegadel tore järvesaar, mis pakkus kiviaegsetele inimestele häid elutingimusi. Sestap peatuti seal meelsasti. Aga elati sealgi, kus järvekallas pole vahepeal eriliselt muutunud, näiteks Valma Saba neemikul ja paljudes-paljudes teistes lähedastes paikades, kuhu ma ise sedapuhku ei jõudnud.