Piirissaar ja Peipsimaa vanausulised

Muinasreiside ajaraamatusse leiavad tee paar muljetust, mis küll päris muinasaega ei puutu, kuid kuna tänavune suvi on mind nende teemadega mõneti põhjalikumalt kokku viinud, tunnen, et peaksin neist siiski lähemalt kõnelema. Esimene matk leidis aset 9. juunil, kui külastasime ühe toreda reisiseltskonnaga Peipsi järve ja Lämmijärve piiri valvavat Piirissaart. Ehkki siin on kokku kõigest kolm küla ja Piirissaare vald on praegu (enne haldusreformi) Eestimaa väikseim omavalitsus, on tal kirju kultuuriline taust, mis väärib avastamist. Kõige tuntum rahvarühm siin on kindlasti vanausulised, kes lisaks Piirissaarele asustavad Peipsi läänerannikut Mustveest Beresjeni. Nad polnud aga sugugi esimesed inimesed, kes saarele oma jala tõstsid – Piirissaar on olnud eestlastele kui venelastele koduks ja peatuspaigaks juba aastasadu.

Veel muinasaja lõpus, 11.–12. sajandil, oli see poolsaar, mis kinnitus umbes kuskil Meerapalu kandis suure maa külge. Ent Peipsi järv on armutu. Kuna suurem osa Eestist, sealhulgas Peipsi põhjakallas, on mandrijää surutise alt vabanenuna endiselt pidevalt kerkimas, muutub arvukatest jõgedest Peipsi-Lämmi-Pihkva järvistusse voolanud vee pääs merre järjest keerulisemaks ning vesi koguneb järvistu lõunaossa, uputades enda alla järjest rohkem maismaad. Sedaviisi sai poolsaarest ühel hetkel saar, mille pindala on jätkuvalt kahanemas. Kui veel 18. sajandi lõpus oli Piirissaare pindala umbes 20 ruutkilomeetrit, siis praeguseks on ta kokku kuivanud vähem kui 8 ruutkilomeetri peale. Seega – kord tuleb aeg, mil Piirissaart enam pole...

Aga see aeg ei tule veel täna ega homme. Praegu on saarel elu. Suviti küll rohkem kui talvel, aga eks hooajalisus ole ilmselt kõikide meie saarte reaalsus. Ja mitte ainult tänapäeval. Võib arvata, et Piirissaare esimesed kokkupuuted inimestega leidsid aset ajutiselt peatuvate küttide või kalurite näol, kes saagi kannul liikudes ennast mõneks ajaks siia või sinna sisse seadsid. Nii võis see olla juba kiviajal. Emajõe Suursoo polnud neoliitikumis ehk laias laastus 7000–4000 aastat tagasi veel laiutama hakanud (veetase oli tubli 2–3 meetrit praegusest madalam) ning jõe suudmealal leidus hulgaliselt kuivi kaldapealseid, millel ennast mõnusalt sisse seada ning ümbritsevast loodusest võtta, mis võtta annab. Sellised paigad on näiteks Akali ja Kullamäe asulakohad, kus on arvatavasti elatud lausa aastatuhandeid, kuid kindlasti on mõned sarnased elupaigad ka praeguseks juba vee alla jäänud. Elu siin võis olla kiviaja inimestele õige soodne. Kui kalad kudema tõttasid või rändlinnud järvel peatusid, polnud muud, kui püügiriistad ja muu eluks vajalik – näiteks tulekivikõõvitsad ja kammkeraamika – paati visata ning ennast mõneks ajaks kõige magusama saagipüügikoha peale majutada, et hooaja lõppedes taas koju naasta või järgmisse kohta liikuda.

(Kullamäe kiviaja asulakoht Emajõe paremal kaldal)

(Oh jätke lootus, kalad, kes te siia sisenete! Taolisi vanemat sorti kalatõkkeid on Emajõel siiamaani mitmeid) 

Kuidas noorema kiviaja inimesed Piirissaare poolsaart nimetasid, me enam ei tea, aga vähemalt filoloog ja folklorist Paul Ariste on oletanud, et Peipsi järve nimi võib küll tagasi ulatuda neisse hämaratesse aegadesse, mil rohi oli roheline ja raudesemed tehti kivist. Aga aastad möödusid, lugematud põlvkonnad päid läks halliks, vesi tõusis ning nagu juba mainitud, sai poolsaarest täieõiguslik saar. Usun, et kirglikud kalamehed ei unustanud Piirissaart kunagi ära, kuid et neil puudus pikka aega igasugune vajadus asju kirja panna, siis leidis saare kirjalik esmamainimine aset alles 1370. aasta paiku. Tartu piiskop oli siis parajasti Pihkvaga tülli läinud ning selle väikese sõja kirjeldamisel märkisid vene allikad ka Piirissaart (nende järgi Žalatško ehk Žoltš).

Keskajal oli saar nimelt nii piiskopi, Liivi ordu kui ka Pihkva jaoks päris tähtis kalapüügikoht, nõnda et pea alati kui omavaheliseks naaklemiseks läks, tabas tüli ka Piirissaart. Eks sakslased ja venelased kippusid madistama juba üsna pea pärast vahetut kohtumist, näiteks 1242. aasta varakevadel, mil Tartu piiskopi ja Liivi ordu sõjavägi läks Lämmijärve jääl karvupidi kokku Novgorodi ja Suzdali vägedega. Tänapäeval tunneme seda Jäälahinguna ning see on Vene ajalookirjutuses kõvasti suuremaks puhutud kui asi tegelikult väärt oleks. Lahing võis toimuda arvatavasti just kusagil Piirissaare läheduses, kuna oletatakse, et saare piirkonnas oli vanasti Peipsi järv kõige kitsam ning seega sõjavägede liikumiseks mugavaim. Vastuarvajad peavad lahingupaigaks aga lõunapoolse, Pihkva järve ulatuva Rämeda poolsaare ümbrust.

Edasistel sajanditel on Piirissaare nimi kirjalikes allikates olnud veel Porka, Selsar, Solsar või Klitsaar. Vanemad külad olid Piiri (vene keeli Межа), Saare (Желачек või Желачко) ja Porka. Viimane asus ainsana saare loodekaldal, kuid Peipsi pidevalt tõusev veetase ähvardas küla aina enam ja enam, kuni 1862. aasta torm sundis inimesed Porkast põgenema ning kattis külaaseme veevoogudega. Põgenikud leidsid endale uue elukoha Piiri ja Saare külade vahele, kuhu asustasid Tooni küla. Muide, kui ma väga ei eksi, peaks тони või тоня tähendama vene keeles kalapüügikohta, nii et tegemist võib olla külast vanemagi kohanimega.

(Silt Piiri küla servas viitab, et külal on kaks nimekuju - üks eesti, teine vene keeles)

(Täpselt niipaljukest on näha Porka küla asemest. Tinahall vesi ja taandunud maismaaserv)

1650. aastatel algatas uus, mordva või mari juurtega Vene Õigeusu kiriku patriarh Nikon usuelus terve rida muudatusi, määrates sellega tegelikult ka Peipsimaa edasise ajalookulu. Reformid ei leidnud üleüldist vaimustuspuhangut; vastupidi, märkimisväärne osa Vene rahvast eitas igasuguseid kõrvalekaldeid sajandite jooksul kujunenud usukommetest. Vanadele kommetele truuks jäänud inimesi tabas riiklik tagakiusamine – võõrandati vara, määrati ihunuhtluseid, kodunt väljasaatmisi ja koguni hukkamisi. Puhkesid rahutused, kohati julmad ja verised, ning paljud otsustasid senised kodupaigad hüljata, et leida uus rahulik kant, kus segamatult oma tõekspidamistele truuks jääda.

Sedaviisi leidsid mõned vanausulised – nagu neid kutsuma hakati – 17. sajandi lõpul Rootsi Kuningriigi valdustes varjupaiga. Esimesed neist olevat tulnud Narva kanti Mustjõele. 18. sajandi hakul, kui Eesti ala oli Põhjasõja heitlustes läinud täielikult Vene Impeeriumi kontrolli alla, tuli vanausulist rahvast veelgi juurde, eriti Peipsi järve läänekaldale. Muuhulgas asutati Räpinasse koguni oma klooster, mille küll sõjavägi peagi laiali ajas. Ent vanausulised olid visad ning lõid Peipsi läänekaldale ja kohati kaugemalegi sisemaale aina uusi kodusid. Ehitati ka palvemaju, millele küll riigivõim tihtipeale vastu oli, aga ega sellest eriti ei hoolitud. Kükital avati palvemaja 1740. aastal, talle järgnesid Mustvee, Kallaste, Kasepää, Varnja, Kolkja  ja teised. Ka Tallinnas ja Tartus tekkis väikesed vanausuliste kogukonnad. Piirissaare vanausulistest on esmakordselt teateid aastast 1802, mil siiagi oli juba jõutud ehitada palvemaja. Küllap olid nad siis juba mõnda aega tagasi jõudnud end saarel kenasti sisse seada. Uued asukad õppisid kiiresti elama järvega ühes rütmis – talvel püüti kala, suviti käidi linnades müüre ladumas ja kasvatati aedvilju. Lisaks vene vanausulistele on saarel alati elanud ka omajagu eestlasi. Hoolimata usuerinevustest saadi ilmselt omavahel küllaltki rahulikult läbi.

(Sadamas pakuvad stendid esimese sisekaemuse nii saare loodusesse kui ka inimeste igapäevaellu. Üleval vasakul pildike Saare palvemajast, selle kõrval kuulsad kõrged aedviljapeenrad)

Kõrvaltvaataja jaoks pole vanausu ja reformitud õigeusu erinevused kuigi suured, kuid tasub meeles pidada, et 17. sajandi inimeste mõttemaailm võis tänapäevasest tunduvalt erineda. Pühades tekstides kirjutatu polnud mitte tõlgendamiseks, vaid sõna-sõnalt Jumala poolt antud juhised ja suunised, mida inimestel polnud voli oma äranägemise järgi muuta või painutada. Uuenduste seas oli näiteks senise kahe sõrme asemel kolme sõrmega ristimärgi tegemine, samuti kirjutati Jeesuse nime nüüd Иисус (mitte Исус, nagu vanasti) ning pühakoja õnnistamise, ristimise ja laulatamise korral hakati käima ümber kiriku vastupäeva vanapärase päripäeva asemel.

Vanausulised jäid rangelt endiste tavade juurde kindlaks ning teatud rangus või tõsidus iseloomustab nende olekut tänapäevalgi. Karmid ajad muutsid nad mõneski mõttes sissepoole pööratud eluga rahvaks – võõraid ei võinud usaldada, kuna nad võisid a) olla riigivõimu esindajad ja vanausulisi taga kiusata või b) väärusulised, kelle arusaamad maa ja taeva asjadest olid valed. Muidugi ei elanud vanausulised mingis totaalses isolatsioonis, vaid suhtlesid ja kauplesid naabritega ning käisid ka teistel, kaugematel vanausuliste kogukondadel külas. Siinjuures on paslik ka lisada, et üle maailma pudenenud vanausulised ei moodustanud ideoloogilises mõttes sugugi ühtset monoliiti, vaid nende seas oli terve rida erinevaid harusid ja voolusid, kes ei pruukinud sugugi üksteisega ühist sõbralikku keelt leida. Piirissaare rahvas näiteks kuulub pomoorlaste hulka. Neil pole omi preestreid, kuid erinevalt mõnest teisest voolust (näiteks vanematest fedossejevlastest, keda samuti leidub Peipsi kaldal) tunnistavad nad abielu.

Vene keisririik ei suutnud pikka aega leppida alamatega, kes polnud usu-uuendustega nõus, ning püüdis neile aeg-ajalt kaikaid kodaraisse loopida. Eriti sallimatu oli keiser Nikolai I poliitika. Näiteks esines juhtumeid, kus vanausuliste peredest võeti lapsed jõuga ära ning ristiti nad õigeusku ümber. Aga nagu me tagasivaatavalt tõdeda võime, siis püsivad vanausulised tänapäevani, mida aga Nikolai I kohta päris öelda ei saa.

19. sajandi jooksul kosus Piirissaare elanikkond jõudsalt, ulatudes 1907. aastaks lausa 2000 inimeseni. Kuna see oli ka ilmselt maksimum, mida saar (kus elamiskõlbulik maa moodustab vaid murdosa kogu saare pindalast) kanda suutis, siis suuremaks see enam ei paisunud, vaid hakkas järgnevalt tasapisi kahanema. Eks oma rolli selles mängis ka Eesti iseseisvumine ja seniste suurte Venemaa linnade, eelkõige Pihkva kalaturu kadumine, mis oli tsaariajal saarerahvale päris head leiba lauale toonud.

(Usinad kalapüüdjad vajasid korralikku sadamat, mistõttu kaevati juba tsaariajal esimene kanal läbi saare. Selle kanali ääres on sadam praegugi)

Eesti Vabariik tõi aga Peipsimaa vanausulistele esmakordselt täieliku usuvabaduse. Usuelu paremaks korraldamiseks toimusid aeg-ajalt vanausuliste kongressid, neist paar tükki ka Piirissaarel. Rahvast tuli kaugemalt kokku ka igal aastal 12. juulil, vana kalendri peetripäeval, mis on siiamaani saarel suur püha. Piiri ja Saare külas tegutsesid eraldi kogudused, kellel mõlemal oli oma palvemaja. Teise maailmasõja ajal aga pommitasid Saksa sõjalennukid saarel viibinud Nõukogude armee sõjajõude ning paljud talud põlesid maha. Teiste seas läks tuleroaks ka Piiri palvemaja. Nõukogude ajal ühendati Piiri ja Saare kogudused ja nõnda on see seis tänapäevani.

Nõukogude ajal jätkus ka elanike vähenemine. 1970 suleti saarel kool, misjärel kaks veel sinna jäänud last suundusid edasi õppima Mehikoormasse. Kooli puudumine tähendab saare niigi napile elanikkonnale paraku jätkuvat vananemist ja vähenemist. Ka koolimaja juures olev punastest tellistest pood on määramatuks ajaks suletud, mistõttu jäätist saab nüüd osta ainult sadamast. 

(Käisime ka vana koolimaja vaatamas. Tunnid olid lõppenud juba 46 aastat tagasi)

Piiri küla on kolmest saareasulast suurim ning juhuslikulegi uitajale hakkab kindlasti silma siinne kalmisturohkus. Neid on siin külas koguni kolm. Kaks tükki kuuluvad vanausulistele – üks Piiri rahvale, teine Saare küla rahvale. Kolmas on luterlike eestlaste kalmistu. Lisaks neile on kohe Piiri küla servas, kuid ametlikult Tooni küla alla kuuluv õigeusklike kalmuaed, mille keskel asub väike valgete müüridega kirik. See ehitati siia 1933. aastal, kuna kohalik õigeusu vaimulik soovis vähendada vanausuliste mõju saarel. Oma välimuselt on ta täiesti sarnane Pihkva keskaegsete kirikutega, mida leidub seal linnas ilmselt rohkem kui eluhooneid. Praeguseks on kirik maha jäetud, kuid vähemalt väljastpoolt üsna heas korras.

(Piiri vanausuliste kalmistu värav)

(Saare küla vanausuliste kalmistu, mis asub samuti Piiri külas)

(Peeter-Pauli kirik oleks justkui Pihkva vanalinnast välja astunud)

Viimasel ajal on Piirissaar sattunud ajakirjanduse rambivalgusse mitme tuleõnnetusega, millest üks tabas Saare küla palvemaja. Vaadates ajas tagasi, näeme, et kahjutuli on laastanud saare pühakodasid varemgi. Ei tahaks aga uskuda, et tegemist on üksnes Piirissaarele ainuomase taagaga, sünge needusega, mis vääramatult ikka ja jälle ennast meelde tuletab. Pigem mängivad siin rolli mitu faktorit, millest igaüks eraldigi suurendab ohtu, koos aga seda enam. Esiteks tihe hoonestus – rahvaarvu kasvuga ei tulnud eluruumi kusagilt juurde. Seetõttu on majad ja abihooned paiguti tropis koos, lubades leeginakkusel hõlpsalt katuselt katusele hüpata. Teiseks on paljud majapidamised tänapäeval maha jäetud või püsivate elaniketa, nii et inimesi, kes õnnetuse süttides kiiresti reageeriks, on vähe. Kolmandaks on Piirissaar lähimatest professionaalsetest päästjatest kaugel ning seetõttu eriti haavatav. Tahaks loota, et katk, mis meie maa päästekomandosid praegusel ajal isekalt mullatoidule saadab, vaibub peagi ning ka keskustest kaugem rahvas ei pea enam ööl ja päeval õnnetuse ees hirmu tundma.

* * *

Ühe päevaga jõuab küll Piirissaare asustatud osale tiiru peale teha, kuid selle väikese kogukonna igapäevaelu mõistmiseks jääb sellest ajast väheks. Kuidas elada tihedalt tillukesele saarele kokkupakitult ja samas omaette, vahel võimude ja loodusega piike ragistades ja ennast rangele vagadusele sundides, eemal tänapäevastest hüvedest, mida mõned meist juba inimõigusteks peavad? Kõige paremini saavad sellest aru piirissaarlased ise ja teatud piirini ka teised pisikeste saarte elanikud. See on teistmoodi elu, oli seda vanasti ja on kindlasti ka praegugi. Ning saab olema ka tulevikus, niikaua, kuni Peipsi magedad vood lubavad.

Koorküla Valgjärv

Üks põhitõdesid, milleni iga rändaja varem või hiljem jõuab, on, et kõiki teid ja radu ei jaksa mitte kunagi läbi käia. Kuhu iganes sa ka ei läheks, ristub sinu tee alati mõne suurema või väiksema teega, mis käänab peagi pilgu alt tundmatusse. Ning ehkki osad neist lõpevad tõepoolest õige pea (vähemalt esmapilgul) täiesti suvalises võpsikus või põlluservas, jääb ometi üle ka terve rida neid, mis ka tegelikult kuhugi välja viivad. Ainult et me ei saa kunagi täielikult teada, kuhu.

Leppimine teadmisega, et paljud teed jäävadki igaveseks saladuseks, on üks meie elu suuri õppetunde.

Kaardid ei loe. Kes on veidi põhjalikumalt kokku puutunud nii elava maastiku kui maakaartidega, teab hästi, kuivõrd vähe ütlevad kaardid tegelikult päris maailma kohta. Kaarti võib küll ka kodus kamina ees või arvutist vahtida, aga me ei saa sellest veel eriti targemaks. Nii et lõpuks ei jää ikkagi midagi muud üle, kui järgida järjest tugevamat südame tõmmet ning taas tee ette võtta. Sest niisama juhuslikult sinna sattuda ei pruugi.

Üks selliseid kante, kuhu juhuslikult naljalt ei satu, vaid kuhu tuleb spetsiaalselt minna, on Tõrva linnakesest umbes 13 km lõuna pool olev Valgjärv. See on üldse üks üsna omaette ja vaikne maanurk Mulgimaa idaosas, mille küngaste vahele see kaunis ja paiguti väga sügav (kuni 28 m) veesilm end peitnud on. Mõni kilomeeter lõunas lookleb juba Läti piir. Meid Tiinaga meelitasid 23. novembrikuu päeval järve äärde aga iidsed veealused saladused.

(Isegi hilja novembrikuus on Valgjärv täitsa ilus)

Juba vanarahvas oli tähele pannud, et järve põhjas on midagi. Räägiti jutte vee alla vajunud lossist, mis viis endaga kaasa kogu pulmarahva eesotsas õest-vennast pruutpaariga (sarnane jutt käib ka mulle tuttavama Porkuni järve kohta). On kõneldud ka sellest, kuidas mõistatuslikud järveelanikud olevat kutsunud kalurite paadist kalad vette tagasi. Kuna neid jutte kinnitasid kaude ka veesügavusest paistvad palgijupid, siis on mõned uudishimulikud proovinud üht-teist järvepõhjast välja tuua. Juba 1640. aastal olevat mõisnik von Anrepi kamandusel Valgjärvest asju välja toodud. Kuna kuulud jõudsid Koorküla kandist ka kaugemate õpetatud meeste kõrvu, käisid 19. sajandil Valgjärve saladustega tutvumas sellised prominentsed nimed nagu Hugo Treffner (kes tollal heas vormis tudengina ka palkide vahele sukeldus) ning Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin Grewingk.

20. sajand tõi Valgjärvele uued huvitujad. Alates 1950. aastatest on Valgjärve keskosa madalas, kõigest 1–3 meetri sügavuses vees solberdanud tuukrid ja akvalangistid, sealhulgas on seal võrdlemisi hiljaaegu snorgeldanud Valga maakonnast pärit arheoloog Pikne Kama (Pikne Kama suuline teade autoritele juba sama päeva õhtul). Umbes 700 ruutmeetri suurusel alal järve kitsas keskosas on nende silmad näinud igasugu imeasju, mis vanadest aegadest on järvepõhjas meie päevini säilinud. Palgid, postid, vaiad, süsi, kivid, savipottide tükid. Veealustest linnavaremetest viis järve läänekaldale kaks kõrvutist vaiarida, mis võisid pärineda kunagisest vaiteest. 

(Kõnealune salapärane leiupaik asub puudega maaneemest vasakul. Veepind ei reeda küll kuidagi tema asukohta)

(Järve madala läänekalda juurest on leitud ka paar vana uppunud ühepuupaati)

Palginottidest võetud süsinikuproovid ja muud leiud – eelkõige keraamika – näitasid, et Valgjärves ei asu mitte ühe, vaid koguni kolme eriaegse asula jäänused. Kõige vanem neist oli väga vana. Juba nooremal kiviajal leiti Valgjärv olevat nõnda meeldiv paik, et siia jäädigi elama. Praeguseks vee alla uppunud madalik võis toona olla hoopiski saar või poolsaar, nii et muinaselanikud ei pidanudki oma uues ägedas elupaigas toimetulekuks hakkama endale lõpuseid kasvatama. Selle asemel püüdsid nad ilmselt kala ja vähki, keetsid neid oma suurtes kammkeraamilistes padades, kuhu ka väikesed pahad lapsed oleks vabalt sisse mahtunud, ning tundsid muidu päikesest ja ilmaelust rõõmu. Siis tuli tubli tükk aega, mil päikesest ja ilmaelust tunti rõõmu nähtavasti kuskil mujal, kuid eelrooma rauaajal (5.–2. sajandil eKr) tuldi taas vanasse heasse kohta järve äärde tagasi. Asula kolmas, noorim eluetapp, langes umbes 6.–9. sajandisse pKr ning sellest ajast pärineb suurem jagu järvepõhjas olevatest puunottidest ja potikildudest. Leitud on ka üks omapärane puust konks, mille abil – nagu arvatud – võis olla hea ronida puu otsa metsmesilastelt mett noolima. 

(Peab ikka ka ise oma silmaga ära nägema, mis seal vees siis õigupoolest on. Kuna jääd pole, on vesi järelikult plusskraadides)

(Vaim on valmis kohtuma veealuse võlumaailmaga)

(Jalad juba kohtuvad veealuse võlumaailmaga. Esialgu on veel meeldivalt jahe...)

(Suund järveasulale!)

(Kõigest "loetud" meetrid enne sihtmärgile jõudmist otsustasin siiski missiooni katkestada, kuna vee jaheduse kohta ei saanud enam meeldiv öelda)

(Aga tagantjärele on ikka hea küll targutada. Järgmisel korral käime kindlalt ära)

Eestis oli Valgjärve asula pikka aega teadaolevalt ainus omasugune (alles viimasel ajal on Lõuna-Eesti järvesaartelt hakatud leidma teisigi taolisi asulakohti), kuid Lätis on neid see-eest päris mitu. Viimastest on kindlasti tuntuim Āraiši järveasula 9.–10. sajandist pKr, mis on pärast põhjalikke kaevamisi ka uuesti üles ehitatud, ehkki seal keegi tänapäeval kahjuks püsivalt sees ei ela ning koht on pigem mõeldud turismiatraktsiooniks (aga kaege Āraiši kohta lähemalt siit: https://et.wikipedia.org/wiki/%C4%80rai%C5%A1i_j%C3%A4rvelinnus).

Seda, kas Valgjärve järveasula oli ka kuidagimoodi eriliselt kindlustatud, me praegu veel ei tea, aga eks juba ümbritsev vesi ise pakkus veidi turvet. See oli aeg, mil Sakala oli veel noor ja roheline ning Henriku kroonikas kirjeldatud kurjad sõjad alles kauge ettenägematu tulevik. Samas ei maksa arvata, et muinasaeg oleks olnud mingi igikuldne õnneaeg – pahandused juba kord käivad inimestega kaasas, tee mis teed. Mõned Valgjärve asulast leitud põlenud palgijupid viitavad, et siinset elamist võis millalgi viikingiajal tabada kahjutuli, mis elule Valgjärve keskel sedapuhku joone alla tõmbas. Et aga varemed jäid veepõhja alles, siis elas edasi ka lugu kunagisest uhkusest, mis aegamööda moondus jutuks mõisast ja selle pattu teinud elanikest.

Otsige ta üles, kui saate!

Kääpad - kelle omad?

Juhtus sedasi, et kirjutasin ajalehte ühe loo. Kuna ajalehe nimi on „Setomaa”, siis sai ka jutt ise setokeelne. Paberlehes on tal värviline pilt juures ja puha, ent loetav on see ka netiavarustest: http://www.setomaa.ee/kost-ommaz-setoz-siiaz-saanu (naljakas, et kakkõhelü ’ on netiaadressil digimuutunud z-ks).

Kirjatüki sisuks on setode päritolu kohta käiv diskussioon. Sellest olen ka varem ühe veidi pikema artikli moodi asja kokku kirjutanud, nii et kelle jaoks tundub teema olevat huvitav, aga ametlikust eesti kirjakeelest erinevad keelevariandid kipuvad raskusi valmistama, see võib soetada 2013. aasta Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamatu ning asjast lähemalt lugeda.

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis on teadlasi juba enam kui sada aastat hoidnud elevil küsimus, kuidas on seto kultuur kujunenud just nimelt selliseks, nagu ta on. Ühed peavad setosid muinasaegse põhjaga põlisrahvaks, teised aga rõhutavad Põhjasõja ajal ja järel Liivimaalt Petseri ümbrusse pagenud talupoegade rolli. Suuremaid või vähemaid arvajaid on kokku olnud küll kümneid ning mõned neist on suvatsenud koguni oma arvamise toeks argumente esitada, mis on neist väga viisakas, sest ilma argumentideta arvamised jäävad kahjuks üsna kuivetuks.

(Sedapuhku illustreerin juttu 30. aprilli käigu fotodega Setomaalt ja Vastseliina kihelkonnast. Näiteks siin, olge lahked, on Piusa jõgi, mis neid kahte maad üksteisest eraldab)

Üks otsapidi setode päritolu teemat riivav, kuid iseenesest märksa laiem (ja provokatiivsem!) küsimus käib liivast kuhjatud kääbaste kohta, mis on Kagu- ja Ida-Eesti palumetsades paiguti päris tavalised. Enam kui sada aastat on vana aja uurijad püüdnud ära arvata, kes küll olid need inimesed, kes selliseid asju lõid. Küllap oleks kõige ausam ja lihtsam vastus, et tavalised eelviikingi- ja viikingiaja inimesed, kes sealkandis elasid, aga uurijatele pole sellest selgitusest piisanud. Ja nagu pahatihti juhtub, astub mängu poliitika.

(Ümarkääbas Obinitsa kääbaskalmistul Sakalova palos. Ümar sellepärast, et kui pealtpoolt vaadata, siis on täitsa ümara kujuga)

(Näe, veel üks Obinitsa ümarkääbas! Ühes sellised kuhjas võis olla päris mitme inimese põletatud säilmed) 

Kääpad pole omased ainuüksi Eesti kaguosale. Neid leidub ka veidi Läti idaservas, kuid eriti iseloomulikud on nad Loode-Venemaale, eriti Pihkva kandile. Vene ajalooteadus pole aga kuidagi saanud üle ega ümber tõsiasjast, et slaavlased pole siin karges metsavööndis elanud sugugi aegade algusest. Mis nurga alt ka mineviku tunnismärke ei piidleks, ikka on soomeugrilased olnud ees. Sõrve säärest läänes kuni Uuralitaguste tundmatusteni idas on iidsetel aegadel elanud soomeugri keeli ja murdeid kõnelevad rahvarühmad, kellest on tänapäevaks jäänud suuremad või väiksemad saared – meie teiste seas – , samas kui hiiglaslikel aladel Kirde-Euroopas on soomeugri keelepruugid sulanud nagu kevadine lumi. Nende asemel on tulnud vene keel.

Ent kust tuli vene keel praegusele Venemaale ning kuidas on ta saanud miljonite inimeste emakeeleks?

Nüüd jõuamegi tagasi nendesinaste kääbaste juurde. Eriti nõukogude ajal pidasid paljud Vene arheoloogid tõenäoliseks, et kääbaste tekkimise taga Loode-Vene aladele (ning Eesti ja Läti idaossa) on kuskilt Kesk-Euroopast 6. sajandi paiku pKr põhja poole rännanud slaavlased, nimeliselt krivitšid ja sloveenid. Siit leidnud nad eest palju vaba maad, vanu kohalikke soomeugrilasi olevat üleüldse elanud väga hõredalt ning need vähesedki assimileerunud suuremalt jaolt kärmelt uustulnukatesse. Krivitšid, kelle põhiline asustusala jäänud Pihkvamaale, olevatki matnud oma surnud piklikesse ja ümaratesse kääbastesse. Sisserändeteooria üheks apologeediks ja kõneisikuks kujunes arheoloog Valentin Sedov, kes muuhulgas pühendus päris palju ka Irboska vana linnamäe kaevamisele. Eks muidugi tekkis talle kui autoriteetsele tegelasele ka palju toetajaid.

(Pikk-kääbas Obinitsas. Näeb välja nagu mingi suure samblase metslooma küür)

(Obinitsa surnuaial on säilinud paar nn žalnikkalmet - maa peal on kiviring, maa all on matus. See on kääbastest mõnevõrra noorem, pärinedes oletamisi vahemikust 12.-14. sajand)

Aga siiski polnud see teooria mõningatest puudustest prii ning varem või hiljem pidi keegi seda märkama. Näiteks selgus, et kuigi kääbas kui selline – pinnasest kokkuvisatud kalmukünkake – polnud maailma ega isegi Euroopa ajaloos 6. sajandiks pKr midagi uut, oli siiski väga keeruline leida Kirde-Euroopa kääbastele otseseid esivanemaid. Vägisi jäi mulje, justkui oleksid slaavi hõimud kõigepealt rännaku põhja ära teinud ja alles seejärel leiutanud endale kääpad koos kõigi nendega seostuvate kommetega. Lisaks tekkis üsna õigustatud küsimus, et mis oli see vedru, mis tõukas neid inimesi nii suure hulgaga oma senised kodupaigad hülgama ning uusi maid otsima. Taolisi elumuutusi ei võeta ette just päris niisama. Kas tekkis vanal kodumaal ühtäkki beebibuum, mis rahvast sedavõrd kasvatas, et kõigile enam ruumi ei jagunud ning seetõttu pidid paljud uut õnne minema otsima?

Viimasel ajal on küll üha rohkem tähelepanu pöörama kurikuulsale 536. aastale, mil arvatavasti kuskil Ameerikas toimunud vulkaanipursetest atmosfääri sattunud tuhk takistas päikesekiirguse jõudmist maale, mis omakorda viis ränkade viljaikaldusteni kõikjal maailmas. Aga ehkki nälg ja taud võisid küll rahvast liikuma sundida (aga kas just põhja poole, on ikka päris kaheldav), ei tekitanud need mitte rahvaarvu kasvu, vaid järsku langust. Isegi kui pärast halbu aastaid hakkasid inimesed usinalt järeltulijaid sünnitama – nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub –, läks kõigepealt ikkagi omajagu aega, et varasem rahvaarv taastuks, ning alles seejärel võis see kasvada kriisieelsest suuremaks. Ent siiski – kasv nõuab eeldusi. Näiteks kvalitatiivseid muutusi elatusaladel, mida me esimese aastatuhande keskpaigast paraku eriti ei näe.

Kääbaste põhjalikumate kaevamistega selgus ka, et mõnikord varjasid nad endi all veel vanemaid põletusmatuseid. Järelikult olid matusepaigad tunduvalt varasemad kui oletatav slaavi kolonisatsioon ja see omakorda viitas, et ka kääpad ise võisid kuuluda tegelikult vanadele soomeugrilastele (kes noil aegadel endid ilmselt küll soomeugrilastena ei teadvustanud, aga see on juba teine jutt). 

(Lisaks Obinitsale paterdasin ringi ka Võrumaa pool Lindora palus, mis on samuti kääpaid täis. Massiivse ümarkääpa stiilinäide)

(Ilm oli igatahes päikest täis ja männitüvede ladvad joonistasid kääpa peale triibulisi varje)

Leitud on ka mitmeid ühisjooni kääbaste ja neist vanemate kalmete, näiteks tarandkalmete matmiskommetes. Näiteks on Eestis mõned sellised muinaskalmistud, kus rooma rauaaegsed kivikalmed on kõrvuti hilisemate, samuti kive sisaldavate kääbastega. Lisaks on arvutused muinasaegse rahvaarvu kohta kinnitanud pigem seisukohta, et kääbaste ilmumisega pole kaasnenud olulist rahvastiku kasvu. Seetõttu on jutud varasest slaavi massikolonisatsioonist enam kui kaheldavad.

Kuna millalgi pidid slaavlased Loode-Venesse siiski sattuma – elavad nad ju seal tänapäevalgi – , siis on muinas- ja teised teadlased küsinud enestelt, uurimisaineselt ja kes teab, võib-olla koguni taevatähtedelt: kuidas ja millal slaavlased siia põhja siis ikkagi sattusid? 

(11.-13. sajandi kääpad olid juba tagasihoidlikumate kabariitidega ning katsid enamasti vaid üht surnukeha, keda enam enne matmist põlema ei pandud. Siin on üks selline kääbas Lindora naaberkülas Tabinas)

Juba 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul käidi välja teooria, mille peamine toetaja Eestis oli arheoloog Priit Ligi ja mis kõlab kokkuvõtlikult nõnda, et viikingiajal hakkasid „teel varjaagide juurest kreeklaste juurde” ehk „Idateel” ehk Loode-Vene ala suurte veeteede ääres ridamisi puhkema kaubanduslikud ja poliitilised keskused. Kõik suuremad keskused on ikka enam või vähem paljurahvuselised ning seega kõlas ka neis vanades linnakestes kindlasti nii kohalikke soomeugri kui ka kaugemalt tulnud skandinaavlaste ja slaavlaste juttu. Neist viimased olid arvatavasti suuresti pärit lääneslaavi, s.o. Poola ja Saksamaa idaosa aladelt, sest nagu kuulsad Skandinaavia viikingid, hakkas ka Läänemere lõunaranna slaavi rahvas neil päevil agaraks ringirändajaks, kauplejaks ja õnnekütiks. Kui selline kirju taustaga seltskond sai ühes kohas kokku ja tahtis kuidagi omavahel suhelda, tuli kuidagi leida ühine keel.

Küllap prooviti nii üht- kui teistpidi ning leidus piisavalt neidki, kes õppisid mitu keelt selgeks. Aja jooksul hakkas Idatee keskustes igapäevases suhtluses peale jääma slaavi keel. Miks just see, pole mulle veel täiesti selgeks saanud, aga noh, las ta siis olla. Kaasnähtusena kippus teistel sealsetel inimestel oma emakeel vaikselt ära ununema, eriti noorematel, kes juba maast madalast uues keelekeskkonnas ringi hängisid. Nõndaviisi kulus kõigest mõni inimpõlv, et kohalik keelekeskkond neis varalinnades täielikult muutuks.

Kuna kõik, mis keskustes sündis, oli ümbruskonna jaoks äge ja huvitav, siis sai ka slaavi keel prestiižiasjaks, mis vääris järgitegemist. Sedasi levis uus keel linnast maale, esmalt lähematesse küladesse, tasahilju aga ka järjest kaugemale. Soomeugrikeelsed vanakooli inimesed kolisid viimaks kääpasse, nende lapsed olid kakskeelsed, kes omakorda oma järeltulijatele õpetasid ainult uut, slaavi keelt. Viimaks oli kogu maalahmakas, mida me Loode-Venemaaks nimetame, keelevahetuse läbi teinud ning ainult kaugemates kolgastes, mis keskustest kõrvale jäid, võis vana keel alal püsida. Selline kant on näiteks Vadjamaa, mille keelevahetusprotsess vanadelt vadja ja isuri keeltelt vene keelele on alles nüüd peaaegu lõpuni jõudnud ja isegi praegu kõigest peaaegu.

Kuidas asjad Setomaa alal käisid, me eriti ei tea. Arheoloogia on keelekasutuse osas niikuinii äärmiselt kidakeelne ja ajaloolised kirjalikud allikad on põhimõtteliselt olematud. Juba I aastatuhande lõpus hakkas Vana-Vene riigi üheks oluliseks keskuseks saama Pihkva ja selle kõrval Irboska, mis asuvad praeguse Setomaa idapiiril. Järelikult võis ka neis paigus keelevahetus juba võrdlemisi varakult pihta hakata. Pihkva on tänapäeval päris vene linn, seevastu Irboska lähistel võib veel tänapäevani leida riismeid veel lähiminevikus jõulisest seto asustusest. Arvatavasti on seto keelealale toonud värsket verd 17. ja 18. sajandil Lõuna-Eestist rahutute aegade eest pagenud talupojad, kes oma keelepruuki ida poole laiendasid. Nii et keelepiirid võivad aja jooksul olla loogelnud siia ja tänna päris palju.

Kääbastest läks see viimane jutt küll veidi kaugele, ent mitte liialt. Kääpad ise tukuvad siiani paludes, ninad samblas ja mustikavartes, ning ei kipu oma ehitajatest ega maetutest jutustama. Võib ju olla, et nende jaoks pole see sugugi kõige tähtsam küsimus. Nemad on mõeldud ajatuteks rahupaikadeks, piirikupitsateks mitme maailma vahele, surnute kaitsevallideks.

Ugandi pealinn Otepää

Sel märtsil tähistati ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on Otepää, kirjaliku esmamainimise 900. aastapäeva. Eesti kontekstis on see väga kõva saavutus, millele on raske kellelgi midagi vastu panna, kui Tartu ja Keava välja arvata. 1116. aasta 40 pühaku päeval (9. märtsil) vallutas nimelt Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš oma väega tšuudide Medvezja golova. See viimane tähendab vene keeles Karu pead, mis ongi meile tuntud Otepää.

1116. aasta juhtumistest kirjutab lähemalt Ain Mäesalu siin:

http://teemapark.otepaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=52:otepaeae-esmamainimine-1116-aastal&catid=37:linnamaee-artiklid&Itemid=59

Ka juhul, kui Otepääst poleks neis vanades Vene kroonikates kirjutatud, vääriks ta igati lähemat tutvust. Tänapäeval kutsutakse teda talvepealinnaks ja suusaspordi pealinnaks, aga ennevanasti oli ta Ugandimaa pealinn ja see juba ütleb midagi. Ugandi oli ju üks muistse Eesti ala suurimaid ja tähtsamaid maid, kellele koos Sakalaga langes 13. sajandi alguse heitlustes sõjavankri põhiraskus. Vahest võime koguni rääkida Otepäält valitsetavast Ugandi vürstiriigist, kuigi tegelikult me muidugi ei tea, mil viisil see valitsusaparaat täpsemalt üles oli ehitatud. Ka ei ütle ükski kolletunud ajalooallikas meile ainsatki Ugandist pärit isikunime. Sellepärast tuleb meil leppida anonüümsete ugalastega, kes otsekui varjukujud on ajaloo näitelaval tükke teinud.

Põikasin Otepäält läbi 2. märtsil, mil lund jätkus veel tublisti üle saapasääre. Esmamainimise tähtpäevani oli siis jäänud nädal. Mägi näis otsekui vaikselt suigatavat, kuid valge pinna all võis siiski aimata midagi enamat kui silm või fotoaparaat märkas.

Selleks ajaks kui Vene väed Otepääle jõudsid ja selle esmakordselt vallutasid, oli linnusel olnud seljataga juba umbkaudu tuhande aasta pikkune ajalugu. Sestap hüpakem ajas tagasi eelrooma või rooma rauaaega, mil linnamägi oli veel mägi ilma linnata. Kas ka siis nimetati teda Otepääks, seda me ei tea, aga väliskujult meenutab see kaheosaline künkakuppel praegugi mesikäpa pika koonuga peakolakat. Igatahes tuli kellelegi ükskord mõte, et just sinna üles künkalaele võiks oma elamise püsti lüüa. Noh, et oleks kena vaade ümbrusele ning et teised ka näeksid, kui kange tegelane siin pilve piiril pesitseb. Mõeldud-tehtud! Eluase sai valmis ning sellest ajast on linnamäe tüsedasse kultuurkihti jäänud mõned riibitud ja tekstiilijälgedega pindadega potikillud, samuti üksikud metallesemed.

(Isegi läbi puude on aimata Otepää linnamäe karupead vasakule vaatava pika koonuga)

See Otepää pere polnud tollal kindlasti ainus ega esimene, kes künkatippu kolis; ainuüksi Kagu-Eestist on taolisi mäepealseid asulaid leitud mitmeid. Üldiselt ollakse arvamusel, et neil polnud veel korralikke kaitserajatisi, mistõttu ei saa neid lugeda päris õigeteks linnusteks. Nii ehk teisiti oli tegemist juba ainuüksi looduslikult hästi kaitstud paigaga, sest mäenõlvad on igavesti järsud ja talvel ka äärmiselt libedad.

(Järsk kitsuke rada juhib mäelaele ainult sirge sammuga kõndija. Teised lõpetavad kaugel all võsas, luud puru ja nutt kurgus)

Linnuste pungaaeg puhkes eelviikingiajal ning õitseaeg viikingiajal. Siis tekkis neid Kagu-Eestis kohe eriliselt palju ning võib arvata, et küllap kippusid nad ka üksteist nügima. Pole teada, kas vana eelrooma või rooma rauaajast pärinev asula oli selleks ajaks järjepidevalt alal püsinud või mitte, aga 7. või 8. sajandi paiku muudeti Otepää korralike puitkindlustustega linnuseks ning edasistest aastasadadest on mullapind säilitanud palju erinevat kraami. Tegemist oli üsna suure pindalaga linnusega, kuna hõivatud oli nii künka kõrgem „pealagi” kui ka madalam „koon”. Lisaks tekkis mäe ümber küla, kus elas kindlasti rohkem rahvast kui linnuses endas. Ugandi suuruse maalahmaka pealinnaks olemisest võis Otepää sellal siiski ilmselt vaid unistada, sest konkurente oli palju. Kuna kohalikud linnustekuningad said küllap olulise sissetuleku karusnahkadega kauplemisest, see aga omakorda eeldas soodsat asukohta kaubateede suhtes, siis polnud Otepää kaardid just parimate killast – kõrgustiku keskel olemine tähendas suurematest veeteedest eemale jäämist. Aga pealehakkamist ja tarmukust oli Otepää valitsejatel kõigest hoolimata omajagu ning pikas plaanis tuli see ainult kasuks.

(Stend näitab linnuse plaani. Alumine ovaal kujutas "pealage", ülemine ebakorrapärane hulknurk "koonu". Hiljem keskaegsed kivimüürid ümber saanud linnusel olid mõlemad platood juba eelviikingi- ja viikingiajal hoonestatud)

(Vaade linnamäelt Otepää kõrgustikule. Tervel Ugandil küll päris silma peal hoida ei saanud, aga seda, mis toimus otse mäe all külas, teadsid linnuseelanikud küll koguni paremini kui külarahvas ise)

Läks siis nii, et 10. sajandi lõpul ning 11. sajandi algul lendas senine kaubandusvõrgustik vastu taevast, sest araabiamaad, kes siiamaani olid põhjamaiseid karusnahku kalli raha eest kokku ostnud ja hõberaha vastu pakkunud, pidid ammenduvate hõbedakaevanduste tõttu äritegevust koondama. Suurem osa siinseid rikkureid, kes ei mõistnud Lääne-Euroopa turule üle häälestuda (aga mida sa ikka rabeled, kui uued kaubateed jooksevad mujalt ning su kuulsa turukohaga linnus osutub ühtäkki kõige viimaseks pärakolkaks), läksid pankrotti ning neist sai rahvapärimus ja arheoloogide tööpõld.

Selline pankrotilaine tekitab alati paksult segadust ning arvatavasti polnud 11. sajandil lood teisiti. Küllap sündis hääbuva kuulsusega linnuste omanike seas kõvasti tüli ja isegi karvupidi kokkuminekut. Mis täpsemalt juhtus, seda me enam ei tea, vaid näeme kõigest tagajärgi. Tagajärjed ise on sellised, et kui suurem osa viikingiaegsed linnuseid Kagu-Eestis jäeti 11. sajandi paiku maha, siis Otepää nende saatust ei jaganud. Vastupidi, temast tõusis terve piirkonna valitseja, tähtsaim kants siinpool Emajõgesid.

Võib-olla sündiski Ugandimaa õieti alles siis, kui Otepää oma ainuvõimu siin kindlamalt maksma pani. Selleks tuli teinekord näidata karmi kätt. Pärimus teab Otepääst nelja kilomeetri kaugusel oleva Oandi- ehk Uandimäe nimelise linnamäe kohta rääkida üht veidrat lugu. Nimelt olevat Oandimäe (mis olevat Otepäästki vanem) pealik kinni püüdnud Otepää pealiku naise või tütre, lasknud ta hukata ning valmistanud temast maitsva roa, millega võõrustanud küllatulnud Otepää pealikku, kes pakutu pahaaimamatult nahka pistis. Kui see tehtud, andis Oandimäe pealik Otepää omale teada, mida too just söönud oli. Otepää pealik sai mõistagi kole kurjaks, kogus oma mehed kokku ning muutis pikema jututa Oandi linnamäe tavaliseks Oandi mäeks ilma linnata.

Rahvajuttude tõepäras ja täpsuses võib muidugi kahelda, eriti kui sündmused, millest nad räägivad, ulatuvad juba kaheksa sajandi taha, aga fakt on see, et kahele suurele lähestikku paiknevale linnusele jäi ruumi ilmselgelt väheks. Kaevamised on näidanud, et Oandimäe linnus on kasutuses olnud vaid suhteliselt lühikest aega 12. sajandil ning põlenud seejärel maha. Otepää oli taas võitnud.

("Koonul" asuv eeslinnuse õu. Kui just sõda ei peetud, siis nokitseti siin metallitöö kallal ja tehti muud käsitööd)

Siinkohal peaks ilmselt tegema lühikese kõrvalpõike kohanimede võlumaailma ning võtma ette küsimuse Ugandi nimest. Kui aus olla, siis on mind alati pannud veidi pead murdma, kust see konkreetne nimekuju pärineb. Henriku kroonikas ja teistes keskaegsetes kirjasõnades on juttu alati Ugaunia’st, mis on säilinud läti keeles, kus Igaunija tähendab tervet Eestit (mis on ka loogiline, sest Ugandi oli vanadele latgalitele kõige lähem Eesti maa). Veel 15.–16. sajandil kandis Suurest Emajõest lõuna pool olev adrakohtunikuringkond nime Uggn. Aga kus on –ndi-lõpulised nimekujud? Näib, et üks peamisi variante ongi seesama Oandi- ehk Uandimäe nimi, mida kunagi võidi kutsuda ‚Ugandimäeks’, millest G-täht aja jooksul suupärasuse huvides ära kadus. Umbes samamoodi, nagu sõnast ‚jõgen’ sai ‚jõe’ (mõtelgem kas või Emajõest põhja poole jäävale Iogentagania maale). Muide, Uandimaaks kutsusid kunagi setod ka Võrumaad.

Võrumaal on ugalane tähendanud vigaselt rääkivat ja kurjapoolset inimest. Setomaalt on lausa teateid, et ugalased olnud odadega sõjamehed või röövlid. Ka kunagise Sakalamaa alalt on kirja pandud rahvalaule, kus viljalõikajaid hoiatatakse ugalaste eest. Nii et tegemist oli naabrite poolt kardetud ja koguni põlatud rahvaga, kelle sõjakusest räägiti veel aastasadu hiljem. Võib-olla püüdsid otepäälased oma võimu kehtestada ka Võrumaa alal, kuid viimase kuuluvus Ugandi alla on tekitanud siiamaani küsimusi, millele allikad eriti vastata ei oska. Ugalaste sõjakäigud võisid jõuda juba tollal ilmselt Irboska või Pihkva võimu alla jäävale Setomaalegi. Ka suhted läänenaabri Sakalaga ei pruukinud sellal olla läbinisti vennalikud. Lätlastest rääkimata – kroonik Henriku sõnul olid nad „enne ristiusu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt”. Küll näib aga, et liivlastega sai Ugandi enne ristisõdasid pigem sõbralikult läbi.

12. sajandil oli Otepääl üksjagu tegemist ka venelastega, kuid püsivamat suhet siin ei kujunenud. 1116. aasta Mstislavi käik ei toonud kaasa Otepää vallutamist. Hoopis Novgorodi vürst ise pidi hakkama koju naastes mõtlema linnakindlustuste tugevdamisele, sest ugalaste vasturetk oli sama hästi kui soolas. Kas see tegelikult aset leidis, sellest Vene kroonikais juttu pole. Küll aga toimus järgmine dokumenteeritud venelaste sõjakäik Ugandi (Ote-)päälinna alla alles 1191./1192. aasta talvel, mil linnus samuti maha põletati. Ent see ei jäänud viimaseks.

Muinasaja lõpus muutusid senisest märksa tähtsamaks maismaateed ning üks selline läks väinaliivlaste juurest läbi Ugandi maade Pihkvasse. Kui Saksa kaupmehed leidsid Liivimaa ning Vene turu, kasutasid nad Pihkvasse minekuks muuhulgas just sedasama teed. Iga kohaliku vürsti või kuninga huvides oli oma maadel tagada kauplejatele turvalisus, sest siis võis loota head mainet ja kaugete maade rikkuste tulemist ka enda õuele. Ugalased – või vähemalt osa neist – otsustasid aga kunagi veidi enne Riia linna asutamist, et tühja sest mainest, peaasi et rikkus tuleks, ning röövisid (väidetavalt liivlaste nõuandel) ühelt saksa kaupmeeste voorilt 900 marga väärtuses varandust. See oli suur saak, mis võrdus üle 180 kg hõbedaga. Riialased käisid hiljem korduvalt ugalaste juures röövimiseasja arutamas, aga nood ei tagastanud võetut ega andnud ka selgeid lubadusi seda kunagi tulevikus teha.

Seesinane röövseik saigi ettekäändeks, miks sakslased relvad kätte võtsid ja 1208. aastal Otepää peale läksid. Neid toetasid innukalt äsja ristitud lätlased, sest nähtavasti oli neil Ugandiga mingid omad kanad kitkuda ning nad kasutasid oma uusi liitlasi kohemaid ära. Otepää linnus pandi põlema, ümberkaudne maa rüüstati ning pöörduti kiiresti tagasi. Ugalased ei olnud üldiselt sedasorti rahvas, kes oleks asja niisama jätnud, ning tegid kohe lätlaste maale vasturetke. Ja nõnda sõda lahti läkski. Kohemaid sattus ristisõdijate hambusse ka Sakala ning kui Ugandi ja Sakala vahel võiski varem mingeid lahkarvamusi olla, siis uute vaenlaste vastu otsustati seljad igatahes kokku panna ning ühiselt tegutseda.

Järgmise tosina aasta jooksul juhtus Otepääl väga palju ning sellest kõigest üksikasjalikult pajatada võtaks liialt aega. Nähes, et sakslased on Eestimaa vallutamise ja ristimise tõsiseks südameasjaks võtnud, tulid novgorodlased järjekordse vürst Mstislavi juhtimisel 1210. aasta Otepääle ning piirasid linnust kaheksa päeva. Et piiratavatel hakkas vett ja toitu nappima, andsid nad viimaks alla, lasid mõningaid endi seast ristida ning andsid piirajatele 400 marka. Venelased pöördusid tagasi, lubades hiljem Ugandi õigeusku ristida, kuid plaanideks see mõte jäigi, sest sakslased osutusid hiljem maa vallutamises edukamaks. Samal aastal tulid Otepääle Kristuse sõjateenistuse vennad koos liivlaste ja lätlastega ning vallutasid järjekordselt linnuse. See käik läks neil küll õnneks, aga kõigest natuke aega hiljem tegid eestlased Ümera jõe juures sakslastele ja nende liitlastele tuule alla. 

(Kui otepäälased oleksid juba muinasajal oma linnusesse rajanud veetsisterni, poleks nad piiramiste ajal janu tundnud. Aga tsistern tehti ilmselt alles keskajal. Praeguseks on sellest jäänud auk keset mäge)

Sõda kestis hooga edasi ning palju külasid igalt maalt langes armutu rüüstamise ohvriks. Ugandi ja Sakala osalesid 1215. aasta suuroperatsioonil, mil pitsitati korralikult koivaliivlasi ja Talava lätlasi, samas kui saarlaste laevastik püüdis Riiat hävitada. See plaan siiski läbi ei läinud. Lätlased tegid seepeale Ugandisse terve rea rüüsteretki, kuni ugalased olid sunnitud saatma saadikud Riiga rahu paluma. Kui sakslased mainisid, et see kaupmeeste varanduse teema on endiselt lahenduseta, vastasid saadikud, et lätlased olevat varade riisujad juba maha löönud ning et röövitu tagastamine pole enam kuidagi mõeldav. Nõnda alistus Ugandi sakslastele, mille järel ka sakalased palusid Riias rahu. Kohe saadeti preestrid Ugandit ja Sakalat ristima.

Ladinlaste ristimistöö Ugandis pahandas venelasi, sest olid ju ugalased varem lubanud, et lasevad hoopis neil ennast ristida. Pihkva vürst Vladimir läks sõjaväega seda asja 1216. aastal Otepääle „arutama” ning tegi Ugandi radadel taas palju kurja. Ugalased leidsid, et kui nad on juba sakslastele alistunud, siis peavad viimased neid ka teiste vaenlaste eest kaitsma ja saatsid riialastele abipalve. Üheskoos sakslastega kindlustati Otepää linnust ning et venelastele kätte maksta, mindi Novgorodi maadele rüüstama. Novgorodlased ja pihkvalased ei jätnud asja ka niisama, vaid tulid uuesti Otepää vastu. Sedapuhku olid nad targemad ning kutsusid endale omakorda appi sakalasi, harjulasi ja saarlasi, kellele oli sakslaste kindlustumine Otepääl pinnuks silmas.

1217. aastal piiras see üsna suur vägi (venelasi ja saarlasi öeldi olevat kokku pea 20 000) Otepää linnuse sisse ning järgmised seitseteist päeva olid täis tublit taplemist. Ugandimaa sai muidugi selle kestel taas tunda korralikku rüüstamist. Sakslased saatsid Otepääle 3000-mehelise abiväe, kel õnnestus kaotusi kandes linnusesse kaitsjatele appi tulla. See ei päästnud siiski kuigi palju, sest nagu piiramistel ikka, tekkis ka nüüd toidupuudus inimeste ja loomade seas ning hobused olevat suurest näljast lausa üksteise sabad ära söönud. Sestap pidid linnuses viibijad rahu tegema ning sakslased pidid Otepäält taas lahkuma.

Järgnevate aastate jooksul püsisid ugalased siiski üldiselt sakslaste liitlastena ning nad osalesid ristisõdijate korraldatud rüüstekäikudel Virumaal, Harjumaal ja Novgorodi valdustes. Sealjuures käisid ugalased ja sakalased 1221./1222. aasta talvel omal käel Vadjamaal ja Ingeris saaki kahmamas. Alles 1222. aastal saarlaste algatatud üle-eestiline ülestõus lõi sakslased uuesti Ugandist välja. Ugalased palusid Vene vägesid endale appi ning viimased tõid omad väed mitmesse linnusesse, sealhulgas Otepääle. Ent sellele ettevõtmisele polnud lõppeks siiski määratud õnnestuda ning sakslased võtsid üsna kiiresti oma positsioonid tagasi. 1224. aastal toimunud Tartu linnuse vallutamine tegi lõplikult kõigile selgeks, et Ugandi on langenud sakslaste kätte.

(Päikeseloojang Ugandis)

Otepää linnuse ajalugu sellega siiski ei lõppenud. Lihula piiskop Hermann seadis 1224. aastal Otepääl sisse oma residentsi, ehkki sama aasta lõpus otsustas ta ümber Tartu kasuks. 1235. aastal nimetati Lihula piiskopkond ümber Tartu piiskopkonnaks, mis vastas märksa paremini reaalsetele oludele. Otepää linnus jäi aga endiselt piiskopi hoole alla ning 1225. aastal alustas ta siin maakividest ja tellistest müüride ladumisega. Müüriladumistehnika põhjal on kusjuures oletatud, et ehitusmeistrid võisid pärineda kuskilt Brandenburgi kandist. Ära kindlustati nii kõrgem pealinnus kui ka madalamal astmel olev eeslinnus. Pealinnusel leidub praegugi keskaegsete hoonete ja kindlustuste osaliselt konserveeritud müürijuppe. Keskaegseid asju on linnuselt arheoloogilistel kaevamistel leitud rohkesti, sealhulgas arvukalt relvade osi. Üks prominentsemaid leide on lühike pronksist toru, nn Otepää püss, mis võib pärineda 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest ning olla seega üks Euroopa vanimaid tulirelvasid. Hiljaaegu leiti talle Keila kandist küll umbes samaaegne konkurent. Linnuse läheduses, teisel pool orgu võrsus muinasaegsest külast korralik alev, mis keskajal küll linna staatusesse ei jõudnud.

(Piiskopilinnuse müürijupid on kaetud katusega, et ilmastik habrast tellist ära ei sööks)

(Püha Miikaeli kabelist on säilinud kohati päris kõrged seinad)

Umbes sellal – 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses – jäeti Otepää linnus viimaks maha. Tänapäevane Otepää linn on 19. sajandil kasvanud Nuustaku asulast, millele 1919. aastal anti alevi staatus. 1922 nimetati see koha kuulsusrikast minevikku arvestades ümber Otepääks ning 1936. aastal sai ta ametlikult linnaks. Karu pead meenutav mägi on aga kogu selle aja siin linna servas omal kohal püsinud.

Valjala

„Ja Valjala on tugevam linn saarlaste muude linnade seas,” kirjutas preester Henrik oma ajaraamatusse pärast seda, kui ristisõdijate suur sõjavägi oli seal 1227. aastal käinud, lisades veel, et Valjala (ehk temal Waldia) asub kesk Saaremaad. Tõepoolest, Valjala maalinna vallid ei jäta ka tänapäeval mingit kahtlust, et tegemist oli tõesti kunagise väga kõva kantsiga.

Käisime ansambel Sirgutii rahvaga Valjala maalinnal külas tänavu 13. veebruaril, mil olime naasmas Kuressaarest, kus olime eelmisel õhtul pilli mänginud. Kuivastusse praami peale oli tublisti aega varutud, mille kulutasime tee peale jäävate monumentaalsete vaatamisväärsustega tutvumiseks. Suurem osa neist olid keskaegsed – Kuressaare linnus ning Valjala, Pöide ja Muhu kirikud – , millel ma praegu lähemalt ei peatuks, ehkki ka nemad on Saaremaa ajaloo olulised maamärgid. Võib-olla mõni teine homme. Aga Valjala maalinna kohta tahaks üht-teist meenutada küll.

Maalinnani jõudmiseks tuleb sõita umbes kilomeetri jagu kirikust kagu poole viivat teed mööda ning seejärel keerata paremale metsatukka, sest suunaviit käsib nii. Siin ajasid hargnevad teed meid esiti natuke segadusse, aga vasakpoolne autoga läbitav rada osutus siiski õigeks. Puude tagant hakkas terendama suurejooneline linnuseküngas. 

(Esimene vaatepilt Valjala maalinnast. 789 aastat tagasi siia saabunud ristirüütlid nägid veel lisaks tänaseni säilinud kivivallile ka puust tarasid ja torne)

Ovaalse ringvalliga Valjala linnus kuulub ühte seltskonda Saaremaa teiste suurte maalinnadega Kaarmas, Pöides ja Muhus. Sõna „maalinn” on rahvapärane nimetus, mis on arheoloogiateaduses omaks võetud, tähistamaks just selliseid üsna tasase maa peale ehitatud suurte ringvallidega linnuseid. Ka mandril, eelkõige Lääne-Eestis, leidub mõni ringvall-linnus, näiteks Karuse ehk Vatla maalinn ning kindlasti ka Eesti muinaslinnuseehituskunsti tippsaavutus Varbola. Saaremaal leidub neid siiski kõige rohkem.

Kaevamisi on Valjalas tehtud korduvalt, esmalt juba tsaariajal, aga ka 1960. aastate algupoolel. Siit leitud asjadest on kõige edevam üks hõbekaunistustega mõõga käepide. Võib-olla oli selle maha pillanud mõni hajameelne saare ülik. Linnusesse on maha jäänud ka nooleotsi, sealjuures ammunoolte omi, potikilde, sõlgi ja teisi ehteid, võtmeid ja igasugust muud kraami, mida oli võimalik ära kaotada. Välja on veel kaevatud mitmeid kerisahjude varemeid ja üle viie meetri sügavune kaevušaht, kust on leitud puust labidas ja kasetohuvakk. Leidude põhjal on Valjala maalinna algusajaks loetud 11. sajandit, ent kõige rohkem on jälgi 12. sajandist ning 13. sajandi algusest. Kuigi praegu asub Valjala üsna sisemaal, oli nooremal rauaajal mererand tubli tükk maad lähemal ning maalinn võis olla seotud mõne konkreetse sadamakohaga. Kuna meri on saarlastele alati tähtis olnud, seda ka elatise hankimise seisukohast – olgu siis tegemist kalapüügi, kauplemise või mererööviga – , siis küllap just suuresti tänu temale Valjala kasvas ja rikastuski.

(Infostend tutvustab ilusaid linnusast leitud asju ning jutustab siin sündinud juhtumistest)

(Sälk vallis näitab, et keegi on siin vististi kunagi väljakaevamisi korraldanud. Ning unustanud seejärel augu kinni ajada)

13. sajandi alguses jõudsid ristisõjad viimaks täie tõsidusega Eesti maadele. Saaremaa võis esialgu mere taga veel üsna muretult vilet lasta. Mõned siiajuhtunud sõjakäigud ei muutnud sisuliselt suurt midagi ning kuigi saarlased lõid taplustes hoolega kaasa, toimus peamine möll ja trall nende jaoks ikkagi kusagil võõrsil.

Kuni kätte jõudis 1227. aasta talv...

Jaanuar oli pakaseline ning merele tekkis tugev jää (mida ei saa sugugi 2016. aasta talve kohta öelda). Ristisõdijad, kes olid valmistunud sõjaks Saaremaa vastu, kasutasid seda kiirelt ära. Olles kogunud Henriku krooniku sõnul 20 000 meest kõigi liitlaste ja alistatud rahvaste seast, hakkas suur sõjavägi mööda peegellibedat jääd Muhu poole ukerdama.

Muhulased osutasid ründajaile väga raevukat vastupanu ning alles kuuendal päeval pärast piiramise algust suutsid ristisõdijad linnuse tõrksuse murda. Muhu piiramisest olen veidi lähemaltki kirjutanud: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/10/saaremaa.html

Ristisõdijad, kuigi nähtavasti tublisti räsitud, tundsid Muhu vallutamisest täit võidurõõmu ning kibelesid kohe suurele saarele. Mitmest võimalikust variandist valiti sihtmärgiks Valjala. Pole võimatu, et Valjala maalinn oligi toona Saaremaal teistest kuidagi tähtsam ning selle äravallutamisega lootsid sakslased saare vastupanu selgroo pooleks raksata.

Uudised Muhu kibedast saatusest jõudsid Valjalasse ilmselt juba enne vallutajaid. Ringmüüri varju kogunes palju rahvast, pääsemaks röövimiste ja hävitamiste koledustest. Olukord oli pinev, õhus hõljus lisaks külmakraadidele ka hirmu ja peagivalatava vere raudjat hõngu. Eriti kasvas pinge siis, kui ristisõdijate vägi linnuse ümber piiras ning kiviheitemasinad ja palkidest piiramistorni lahingvalmis seadis. Samal ajal kasutasid abiväes olnud liivlased, lätlased ja mandrieestlased koos mõnede sakslastega ooteaega ära ning rüüstasid ümberkaudseid külasid. Henriku kroonikast ei selgu päris ühesõnaliselt, kas Valjala linnuse all ka veidi tapluseks läks, aga suuremat sõda siit ei sündinud – valjalased pelgasid jagada muhulaste saatust ning palusid seetõttu rahu.

(Õue suuruseks öeldakse olevat 3600 ruutmeetrit. Maalinna pidi ikka päris palju inimesi sisse ära mahtuma)

Ristisõdijad võtsid rahuettepaneku meeleldi vastu – milleks ikka sõjariistu nüristada ja (omade) elusid raisata, kui võidu saab kätte ka niisama! Nad nõudsid endale maalinna pealike poegi pantvangideks, mis oli muide keskajal tavaline praktika kindlustamaks, et sõlmitud lepingutest ikka kinni peetaks. Seejärel läks lahti suur ristimine. Keset linnust olev allikas, nähtavasti seesama kaev, millest oli enne juttu, pühitseti ning kaasasolnud preestrid asusid õhinaga ristima kõiki kohalviibinuid, alustades tähtsamatest ninadest kuni väiksemate tegelasteni. Võimalik, et ka Henrik ise oli seal kohal, kuna ta kirjeldab neid sündmusi väga elavalt. Saarlaste jumal Tharaphita olevat välja aetud ja kokku kulunud Valjala rahva ristimiseks lausa kolm päeva. Pole küll öeldud, mida samal ajal tegi see suur kokkutulnud sõjavägi, aga kardan, et adrenaliinijanus sõdalased võisid proovida endale siin-seal lähikonnas aktiivset tegevust leida, jätkates pahandustega.

(Kaevulohk on kive täis. Ilmselt just siin see ristimise epitsenter paikneski. Oh seda möllu, mis neil päevil Valjalas aset leidis!)

Kolmandal päeval tulid Valjalasse teiste Saaremaa linnuste ja kihelkondade saadikud ning palusid samuti rahu ja ristimist. Sakslased olid sellega päri ning nõudsid omalt poolt, et saarlased vabastaks millalgi varem, võib-olla eelmise aasta röövkäigul vangistatud rootslased. Seda ka tehti. Siinkohal pani Henrik oma seiklusjutule ilusa punkti. Tharaphita oli välja heidetud ja vaarao uputatud, vangid vabastatud ning au ja kiitus jumalal tähtede peal. Lõpp hea, kõik hea.

Tegelikult muidugi polnud see veel mingi lõpp. Möllu jätkus Eestis veel pikalt, eriti just Saaremaal, mis oli alistunud tegelikult väga pehmetel tingimustel ning näitas veel mitmekümne aasta jooksul oma uutele isandatele aeg-ajalt hambaid. Näiteks aastatel 1236 ja 1261, aga ka veel 1343. Kuigi sel 1227. aasta talvel jäi Valjala hävingust puutumata, on väljakaevamised näidanud, et millalgi on maalinn siiski tugevalt põlenud. Kirjalikud allikad vaikivad, sest Henrik oli ajalookirjutamise mõttes jalad seinale löönud ning teisi ka ilmselt väga ei huvitanud. Ja nii jäävadki lõpliku vastuseta küsimused: Mis juhtus? Kes tegi? Miks tuleohutuseeskirju ei jälgitud? Kas see on lõpp?

Valjala linn jäi varemeisse ning praegugi võime tast näha vaid kamardumata kivivalle. Samas elasid kohalikud võimuesindajad siinkandis edasi. Miks muidu ehitati juba 13. sajandi esimesel poolel maalinnast linnulennult vaid umbes kilomeeter eemale korralik kivikirik. Muide, olen lugenud ka arvamust, et mingi kirik võis Valjalas olla juba enne ristisõdijate vallutusretke, kuid sellisel juhul pidi see väike pisiasi küll viimastele kahe silma vahele jääma. Kuigi täiesti välistada ei saa sedagi – Riia kirikupeade jaoks ei pruukinud olla sugugi tähtis, kas Valjalas oli kirikuhoone juba olemas või mitte. Nende jaoks oli oluline, et just nemad ristiksid saarlased ning ühes sellega allutaks nad kiriklikus mõttes enda võimu alla. Keskajal oli Saaremaa jaotatud Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivi ordu vahel. 

(Valjala kirik on üks Saaremaa vanimaid. Algsele hoonele lisati ühte nurka hiljem kõrge kellatorn)

Nojah, läks nagu läks. Meiegi ei jäänud sel korral pikemaks ajaks Saaremaale, vaid sõitsime mandrile viiva praami peale. Kümned, kui mitte sajad huvitavad Saare muinasmälestised jäid ootama järgmist korda. Loodan, et see kord ei lase ennast kaua oodata.