Ugandi pealinn Otepää

Sel märtsil tähistati ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on Otepää, kirjaliku esmamainimise 900. aastapäeva. Eesti kontekstis on see väga kõva saavutus, millele on raske kellelgi midagi vastu panna, kui Tartu ja Keava välja arvata. 1116. aasta 40 pühaku päeval (9. märtsil) vallutas nimelt Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš oma väega tšuudide Medvezja golova. See viimane tähendab vene keeles Karu pead, mis ongi meile tuntud Otepää.

1116. aasta juhtumistest kirjutab lähemalt Ain Mäesalu siin:

http://teemapark.otepaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=52:otepaeae-esmamainimine-1116-aastal&catid=37:linnamaee-artiklid&Itemid=59

Ka juhul, kui Otepääst poleks neis vanades Vene kroonikates kirjutatud, vääriks ta igati lähemat tutvust. Tänapäeval kutsutakse teda talvepealinnaks ja suusaspordi pealinnaks, aga ennevanasti oli ta Ugandimaa pealinn ja see juba ütleb midagi. Ugandi oli ju üks muistse Eesti ala suurimaid ja tähtsamaid maid, kellele koos Sakalaga langes 13. sajandi alguse heitlustes sõjavankri põhiraskus. Vahest võime koguni rääkida Otepäält valitsetavast Ugandi vürstiriigist, kuigi tegelikult me muidugi ei tea, mil viisil see valitsusaparaat täpsemalt üles oli ehitatud. Ka ei ütle ükski kolletunud ajalooallikas meile ainsatki Ugandist pärit isikunime. Sellepärast tuleb meil leppida anonüümsete ugalastega, kes otsekui varjukujud on ajaloo näitelaval tükke teinud.

Põikasin Otepäält läbi 2. märtsil, mil lund jätkus veel tublisti üle saapasääre. Esmamainimise tähtpäevani oli siis jäänud nädal. Mägi näis otsekui vaikselt suigatavat, kuid valge pinna all võis siiski aimata midagi enamat kui silm või fotoaparaat märkas.

Selleks ajaks kui Vene väed Otepääle jõudsid ja selle esmakordselt vallutasid, oli linnusel olnud seljataga juba umbkaudu tuhande aasta pikkune ajalugu. Sestap hüpakem ajas tagasi eelrooma või rooma rauaaega, mil linnamägi oli veel mägi ilma linnata. Kas ka siis nimetati teda Otepääks, seda me ei tea, aga väliskujult meenutab see kaheosaline künkakuppel praegugi mesikäpa pika koonuga peakolakat. Igatahes tuli kellelegi ükskord mõte, et just sinna üles künkalaele võiks oma elamise püsti lüüa. Noh, et oleks kena vaade ümbrusele ning et teised ka näeksid, kui kange tegelane siin pilve piiril pesitseb. Mõeldud-tehtud! Eluase sai valmis ning sellest ajast on linnamäe tüsedasse kultuurkihti jäänud mõned riibitud ja tekstiilijälgedega pindadega potikillud, samuti üksikud metallesemed.

(Isegi läbi puude on aimata Otepää linnamäe karupead vasakule vaatava pika koonuga)

See Otepää pere polnud tollal kindlasti ainus ega esimene, kes künkatippu kolis; ainuüksi Kagu-Eestist on taolisi mäepealseid asulaid leitud mitmeid. Üldiselt ollakse arvamusel, et neil polnud veel korralikke kaitserajatisi, mistõttu ei saa neid lugeda päris õigeteks linnusteks. Nii ehk teisiti oli tegemist juba ainuüksi looduslikult hästi kaitstud paigaga, sest mäenõlvad on igavesti järsud ja talvel ka äärmiselt libedad.

(Järsk kitsuke rada juhib mäelaele ainult sirge sammuga kõndija. Teised lõpetavad kaugel all võsas, luud puru ja nutt kurgus)

Linnuste pungaaeg puhkes eelviikingiajal ning õitseaeg viikingiajal. Siis tekkis neid Kagu-Eestis kohe eriliselt palju ning võib arvata, et küllap kippusid nad ka üksteist nügima. Pole teada, kas vana eelrooma või rooma rauaajast pärinev asula oli selleks ajaks järjepidevalt alal püsinud või mitte, aga 7. või 8. sajandi paiku muudeti Otepää korralike puitkindlustustega linnuseks ning edasistest aastasadadest on mullapind säilitanud palju erinevat kraami. Tegemist oli üsna suure pindalaga linnusega, kuna hõivatud oli nii künka kõrgem „pealagi” kui ka madalam „koon”. Lisaks tekkis mäe ümber küla, kus elas kindlasti rohkem rahvast kui linnuses endas. Ugandi suuruse maalahmaka pealinnaks olemisest võis Otepää sellal siiski ilmselt vaid unistada, sest konkurente oli palju. Kuna kohalikud linnustekuningad said küllap olulise sissetuleku karusnahkadega kauplemisest, see aga omakorda eeldas soodsat asukohta kaubateede suhtes, siis polnud Otepää kaardid just parimate killast – kõrgustiku keskel olemine tähendas suurematest veeteedest eemale jäämist. Aga pealehakkamist ja tarmukust oli Otepää valitsejatel kõigest hoolimata omajagu ning pikas plaanis tuli see ainult kasuks.

(Stend näitab linnuse plaani. Alumine ovaal kujutas "pealage", ülemine ebakorrapärane hulknurk "koonu". Hiljem keskaegsed kivimüürid ümber saanud linnusel olid mõlemad platood juba eelviikingi- ja viikingiajal hoonestatud)

(Vaade linnamäelt Otepää kõrgustikule. Tervel Ugandil küll päris silma peal hoida ei saanud, aga seda, mis toimus otse mäe all külas, teadsid linnuseelanikud küll koguni paremini kui külarahvas ise)

Läks siis nii, et 10. sajandi lõpul ning 11. sajandi algul lendas senine kaubandusvõrgustik vastu taevast, sest araabiamaad, kes siiamaani olid põhjamaiseid karusnahku kalli raha eest kokku ostnud ja hõberaha vastu pakkunud, pidid ammenduvate hõbedakaevanduste tõttu äritegevust koondama. Suurem osa siinseid rikkureid, kes ei mõistnud Lääne-Euroopa turule üle häälestuda (aga mida sa ikka rabeled, kui uued kaubateed jooksevad mujalt ning su kuulsa turukohaga linnus osutub ühtäkki kõige viimaseks pärakolkaks), läksid pankrotti ning neist sai rahvapärimus ja arheoloogide tööpõld.

Selline pankrotilaine tekitab alati paksult segadust ning arvatavasti polnud 11. sajandil lood teisiti. Küllap sündis hääbuva kuulsusega linnuste omanike seas kõvasti tüli ja isegi karvupidi kokkuminekut. Mis täpsemalt juhtus, seda me enam ei tea, vaid näeme kõigest tagajärgi. Tagajärjed ise on sellised, et kui suurem osa viikingiaegsed linnuseid Kagu-Eestis jäeti 11. sajandi paiku maha, siis Otepää nende saatust ei jaganud. Vastupidi, temast tõusis terve piirkonna valitseja, tähtsaim kants siinpool Emajõgesid.

Võib-olla sündiski Ugandimaa õieti alles siis, kui Otepää oma ainuvõimu siin kindlamalt maksma pani. Selleks tuli teinekord näidata karmi kätt. Pärimus teab Otepääst nelja kilomeetri kaugusel oleva Oandi- ehk Uandimäe nimelise linnamäe kohta rääkida üht veidrat lugu. Nimelt olevat Oandimäe (mis olevat Otepäästki vanem) pealik kinni püüdnud Otepää pealiku naise või tütre, lasknud ta hukata ning valmistanud temast maitsva roa, millega võõrustanud küllatulnud Otepää pealikku, kes pakutu pahaaimamatult nahka pistis. Kui see tehtud, andis Oandimäe pealik Otepää omale teada, mida too just söönud oli. Otepää pealik sai mõistagi kole kurjaks, kogus oma mehed kokku ning muutis pikema jututa Oandi linnamäe tavaliseks Oandi mäeks ilma linnata.

Rahvajuttude tõepäras ja täpsuses võib muidugi kahelda, eriti kui sündmused, millest nad räägivad, ulatuvad juba kaheksa sajandi taha, aga fakt on see, et kahele suurele lähestikku paiknevale linnusele jäi ruumi ilmselgelt väheks. Kaevamised on näidanud, et Oandimäe linnus on kasutuses olnud vaid suhteliselt lühikest aega 12. sajandil ning põlenud seejärel maha. Otepää oli taas võitnud.

("Koonul" asuv eeslinnuse õu. Kui just sõda ei peetud, siis nokitseti siin metallitöö kallal ja tehti muud käsitööd)

Siinkohal peaks ilmselt tegema lühikese kõrvalpõike kohanimede võlumaailma ning võtma ette küsimuse Ugandi nimest. Kui aus olla, siis on mind alati pannud veidi pead murdma, kust see konkreetne nimekuju pärineb. Henriku kroonikas ja teistes keskaegsetes kirjasõnades on juttu alati Ugaunia’st, mis on säilinud läti keeles, kus Igaunija tähendab tervet Eestit (mis on ka loogiline, sest Ugandi oli vanadele latgalitele kõige lähem Eesti maa). Veel 15.–16. sajandil kandis Suurest Emajõest lõuna pool olev adrakohtunikuringkond nime Uggn. Aga kus on –ndi-lõpulised nimekujud? Näib, et üks peamisi variante ongi seesama Oandi- ehk Uandimäe nimi, mida kunagi võidi kutsuda ‚Ugandimäeks’, millest G-täht aja jooksul suupärasuse huvides ära kadus. Umbes samamoodi, nagu sõnast ‚jõgen’ sai ‚jõe’ (mõtelgem kas või Emajõest põhja poole jäävale Iogentagania maale). Muide, Uandimaaks kutsusid kunagi setod ka Võrumaad.

Võrumaal on ugalane tähendanud vigaselt rääkivat ja kurjapoolset inimest. Setomaalt on lausa teateid, et ugalased olnud odadega sõjamehed või röövlid. Ka kunagise Sakalamaa alalt on kirja pandud rahvalaule, kus viljalõikajaid hoiatatakse ugalaste eest. Nii et tegemist oli naabrite poolt kardetud ja koguni põlatud rahvaga, kelle sõjakusest räägiti veel aastasadu hiljem. Võib-olla püüdsid otepäälased oma võimu kehtestada ka Võrumaa alal, kuid viimase kuuluvus Ugandi alla on tekitanud siiamaani küsimusi, millele allikad eriti vastata ei oska. Ugalaste sõjakäigud võisid jõuda juba tollal ilmselt Irboska või Pihkva võimu alla jäävale Setomaalegi. Ka suhted läänenaabri Sakalaga ei pruukinud sellal olla läbinisti vennalikud. Lätlastest rääkimata – kroonik Henriku sõnul olid nad „enne ristiusu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt”. Küll näib aga, et liivlastega sai Ugandi enne ristisõdasid pigem sõbralikult läbi.

12. sajandil oli Otepääl üksjagu tegemist ka venelastega, kuid püsivamat suhet siin ei kujunenud. 1116. aasta Mstislavi käik ei toonud kaasa Otepää vallutamist. Hoopis Novgorodi vürst ise pidi hakkama koju naastes mõtlema linnakindlustuste tugevdamisele, sest ugalaste vasturetk oli sama hästi kui soolas. Kas see tegelikult aset leidis, sellest Vene kroonikais juttu pole. Küll aga toimus järgmine dokumenteeritud venelaste sõjakäik Ugandi (Ote-)päälinna alla alles 1191./1192. aasta talvel, mil linnus samuti maha põletati. Ent see ei jäänud viimaseks.

Muinasaja lõpus muutusid senisest märksa tähtsamaks maismaateed ning üks selline läks väinaliivlaste juurest läbi Ugandi maade Pihkvasse. Kui Saksa kaupmehed leidsid Liivimaa ning Vene turu, kasutasid nad Pihkvasse minekuks muuhulgas just sedasama teed. Iga kohaliku vürsti või kuninga huvides oli oma maadel tagada kauplejatele turvalisus, sest siis võis loota head mainet ja kaugete maade rikkuste tulemist ka enda õuele. Ugalased – või vähemalt osa neist – otsustasid aga kunagi veidi enne Riia linna asutamist, et tühja sest mainest, peaasi et rikkus tuleks, ning röövisid (väidetavalt liivlaste nõuandel) ühelt saksa kaupmeeste voorilt 900 marga väärtuses varandust. See oli suur saak, mis võrdus üle 180 kg hõbedaga. Riialased käisid hiljem korduvalt ugalaste juures röövimiseasja arutamas, aga nood ei tagastanud võetut ega andnud ka selgeid lubadusi seda kunagi tulevikus teha.

Seesinane röövseik saigi ettekäändeks, miks sakslased relvad kätte võtsid ja 1208. aastal Otepää peale läksid. Neid toetasid innukalt äsja ristitud lätlased, sest nähtavasti oli neil Ugandiga mingid omad kanad kitkuda ning nad kasutasid oma uusi liitlasi kohemaid ära. Otepää linnus pandi põlema, ümberkaudne maa rüüstati ning pöörduti kiiresti tagasi. Ugalased ei olnud üldiselt sedasorti rahvas, kes oleks asja niisama jätnud, ning tegid kohe lätlaste maale vasturetke. Ja nõnda sõda lahti läkski. Kohemaid sattus ristisõdijate hambusse ka Sakala ning kui Ugandi ja Sakala vahel võiski varem mingeid lahkarvamusi olla, siis uute vaenlaste vastu otsustati seljad igatahes kokku panna ning ühiselt tegutseda.

Järgmise tosina aasta jooksul juhtus Otepääl väga palju ning sellest kõigest üksikasjalikult pajatada võtaks liialt aega. Nähes, et sakslased on Eestimaa vallutamise ja ristimise tõsiseks südameasjaks võtnud, tulid novgorodlased järjekordse vürst Mstislavi juhtimisel 1210. aasta Otepääle ning piirasid linnust kaheksa päeva. Et piiratavatel hakkas vett ja toitu nappima, andsid nad viimaks alla, lasid mõningaid endi seast ristida ning andsid piirajatele 400 marka. Venelased pöördusid tagasi, lubades hiljem Ugandi õigeusku ristida, kuid plaanideks see mõte jäigi, sest sakslased osutusid hiljem maa vallutamises edukamaks. Samal aastal tulid Otepääle Kristuse sõjateenistuse vennad koos liivlaste ja lätlastega ning vallutasid järjekordselt linnuse. See käik läks neil küll õnneks, aga kõigest natuke aega hiljem tegid eestlased Ümera jõe juures sakslastele ja nende liitlastele tuule alla. 

(Kui otepäälased oleksid juba muinasajal oma linnusesse rajanud veetsisterni, poleks nad piiramiste ajal janu tundnud. Aga tsistern tehti ilmselt alles keskajal. Praeguseks on sellest jäänud auk keset mäge)

Sõda kestis hooga edasi ning palju külasid igalt maalt langes armutu rüüstamise ohvriks. Ugandi ja Sakala osalesid 1215. aasta suuroperatsioonil, mil pitsitati korralikult koivaliivlasi ja Talava lätlasi, samas kui saarlaste laevastik püüdis Riiat hävitada. See plaan siiski läbi ei läinud. Lätlased tegid seepeale Ugandisse terve rea rüüsteretki, kuni ugalased olid sunnitud saatma saadikud Riiga rahu paluma. Kui sakslased mainisid, et see kaupmeeste varanduse teema on endiselt lahenduseta, vastasid saadikud, et lätlased olevat varade riisujad juba maha löönud ning et röövitu tagastamine pole enam kuidagi mõeldav. Nõnda alistus Ugandi sakslastele, mille järel ka sakalased palusid Riias rahu. Kohe saadeti preestrid Ugandit ja Sakalat ristima.

Ladinlaste ristimistöö Ugandis pahandas venelasi, sest olid ju ugalased varem lubanud, et lasevad hoopis neil ennast ristida. Pihkva vürst Vladimir läks sõjaväega seda asja 1216. aastal Otepääle „arutama” ning tegi Ugandi radadel taas palju kurja. Ugalased leidsid, et kui nad on juba sakslastele alistunud, siis peavad viimased neid ka teiste vaenlaste eest kaitsma ja saatsid riialastele abipalve. Üheskoos sakslastega kindlustati Otepää linnust ning et venelastele kätte maksta, mindi Novgorodi maadele rüüstama. Novgorodlased ja pihkvalased ei jätnud asja ka niisama, vaid tulid uuesti Otepää vastu. Sedapuhku olid nad targemad ning kutsusid endale omakorda appi sakalasi, harjulasi ja saarlasi, kellele oli sakslaste kindlustumine Otepääl pinnuks silmas.

1217. aastal piiras see üsna suur vägi (venelasi ja saarlasi öeldi olevat kokku pea 20 000) Otepää linnuse sisse ning järgmised seitseteist päeva olid täis tublit taplemist. Ugandimaa sai muidugi selle kestel taas tunda korralikku rüüstamist. Sakslased saatsid Otepääle 3000-mehelise abiväe, kel õnnestus kaotusi kandes linnusesse kaitsjatele appi tulla. See ei päästnud siiski kuigi palju, sest nagu piiramistel ikka, tekkis ka nüüd toidupuudus inimeste ja loomade seas ning hobused olevat suurest näljast lausa üksteise sabad ära söönud. Sestap pidid linnuses viibijad rahu tegema ning sakslased pidid Otepäält taas lahkuma.

Järgnevate aastate jooksul püsisid ugalased siiski üldiselt sakslaste liitlastena ning nad osalesid ristisõdijate korraldatud rüüstekäikudel Virumaal, Harjumaal ja Novgorodi valdustes. Sealjuures käisid ugalased ja sakalased 1221./1222. aasta talvel omal käel Vadjamaal ja Ingeris saaki kahmamas. Alles 1222. aastal saarlaste algatatud üle-eestiline ülestõus lõi sakslased uuesti Ugandist välja. Ugalased palusid Vene vägesid endale appi ning viimased tõid omad väed mitmesse linnusesse, sealhulgas Otepääle. Ent sellele ettevõtmisele polnud lõppeks siiski määratud õnnestuda ning sakslased võtsid üsna kiiresti oma positsioonid tagasi. 1224. aastal toimunud Tartu linnuse vallutamine tegi lõplikult kõigile selgeks, et Ugandi on langenud sakslaste kätte.

(Päikeseloojang Ugandis)

Otepää linnuse ajalugu sellega siiski ei lõppenud. Lihula piiskop Hermann seadis 1224. aastal Otepääl sisse oma residentsi, ehkki sama aasta lõpus otsustas ta ümber Tartu kasuks. 1235. aastal nimetati Lihula piiskopkond ümber Tartu piiskopkonnaks, mis vastas märksa paremini reaalsetele oludele. Otepää linnus jäi aga endiselt piiskopi hoole alla ning 1225. aastal alustas ta siin maakividest ja tellistest müüride ladumisega. Müüriladumistehnika põhjal on kusjuures oletatud, et ehitusmeistrid võisid pärineda kuskilt Brandenburgi kandist. Ära kindlustati nii kõrgem pealinnus kui ka madalamal astmel olev eeslinnus. Pealinnusel leidub praegugi keskaegsete hoonete ja kindlustuste osaliselt konserveeritud müürijuppe. Keskaegseid asju on linnuselt arheoloogilistel kaevamistel leitud rohkesti, sealhulgas arvukalt relvade osi. Üks prominentsemaid leide on lühike pronksist toru, nn Otepää püss, mis võib pärineda 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest ning olla seega üks Euroopa vanimaid tulirelvasid. Hiljaaegu leiti talle Keila kandist küll umbes samaaegne konkurent. Linnuse läheduses, teisel pool orgu võrsus muinasaegsest külast korralik alev, mis keskajal küll linna staatusesse ei jõudnud.

(Piiskopilinnuse müürijupid on kaetud katusega, et ilmastik habrast tellist ära ei sööks)

(Püha Miikaeli kabelist on säilinud kohati päris kõrged seinad)

Umbes sellal – 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses – jäeti Otepää linnus viimaks maha. Tänapäevane Otepää linn on 19. sajandil kasvanud Nuustaku asulast, millele 1919. aastal anti alevi staatus. 1922 nimetati see koha kuulsusrikast minevikku arvestades ümber Otepääks ning 1936. aastal sai ta ametlikult linnaks. Karu pead meenutav mägi on aga kogu selle aja siin linna servas omal kohal püsinud.