Sel märtsil tähistati ühes väikses Eesti
linnas, mille nimi on Otepää, kirjaliku esmamainimise 900. aastapäeva. Eesti
kontekstis on see väga kõva saavutus, millele on raske kellelgi midagi vastu
panna, kui Tartu ja Keava välja arvata. 1116. aasta 40 pühaku päeval (9.
märtsil) vallutas nimelt Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš oma väega
tšuudide Medvezja golova. See viimane
tähendab vene keeles Karu pead, mis ongi meile tuntud Otepää.
1116. aasta juhtumistest kirjutab lähemalt Ain
Mäesalu siin:
Ka juhul, kui Otepääst poleks neis vanades Vene
kroonikates kirjutatud, vääriks ta igati lähemat tutvust. Tänapäeval kutsutakse
teda talvepealinnaks ja suusaspordi pealinnaks, aga ennevanasti oli ta Ugandimaa
pealinn ja see juba ütleb midagi. Ugandi oli ju üks muistse Eesti ala suurimaid
ja tähtsamaid maid, kellele koos Sakalaga langes 13. sajandi alguse heitlustes
sõjavankri põhiraskus. Vahest võime koguni rääkida Otepäält valitsetavast
Ugandi vürstiriigist, kuigi tegelikult me muidugi ei tea, mil viisil see
valitsusaparaat täpsemalt üles oli ehitatud. Ka ei ütle ükski kolletunud
ajalooallikas meile ainsatki Ugandist pärit isikunime. Sellepärast tuleb meil
leppida anonüümsete ugalastega, kes otsekui varjukujud on ajaloo näitelaval
tükke teinud.
Põikasin Otepäält läbi 2. märtsil, mil lund jätkus
veel tublisti üle saapasääre. Esmamainimise tähtpäevani oli siis jäänud nädal.
Mägi näis otsekui vaikselt suigatavat, kuid valge pinna all võis siiski aimata
midagi enamat kui silm või fotoaparaat märkas.
Selleks ajaks kui Vene väed Otepääle jõudsid
ja selle esmakordselt vallutasid, oli linnusel olnud seljataga juba umbkaudu
tuhande aasta pikkune ajalugu. Sestap hüpakem ajas tagasi eelrooma või rooma
rauaaega, mil linnamägi oli veel mägi ilma linnata. Kas ka siis nimetati teda
Otepääks, seda me ei tea, aga väliskujult meenutab see kaheosaline künkakuppel
praegugi mesikäpa pika koonuga peakolakat. Igatahes tuli kellelegi ükskord
mõte, et just sinna üles künkalaele võiks oma elamise püsti lüüa. Noh, et oleks
kena vaade ümbrusele ning et teised ka näeksid, kui kange tegelane siin pilve
piiril pesitseb. Mõeldud-tehtud! Eluase sai valmis ning sellest ajast on
linnamäe tüsedasse kultuurkihti jäänud mõned riibitud ja tekstiilijälgedega
pindadega potikillud, samuti üksikud metallesemed.
(Isegi läbi puude on aimata Otepää linnamäe karupead vasakule vaatava pika koonuga)
See Otepää pere polnud tollal kindlasti ainus
ega esimene, kes künkatippu kolis; ainuüksi Kagu-Eestist on taolisi mäepealseid
asulaid leitud mitmeid. Üldiselt ollakse arvamusel, et neil polnud veel
korralikke kaitserajatisi, mistõttu ei saa neid lugeda päris õigeteks
linnusteks. Nii ehk teisiti oli tegemist juba ainuüksi looduslikult hästi
kaitstud paigaga, sest mäenõlvad on igavesti järsud ja talvel ka äärmiselt
libedad.
(Järsk kitsuke rada juhib mäelaele ainult sirge sammuga kõndija. Teised lõpetavad kaugel all võsas, luud puru ja nutt kurgus)
Linnuste pungaaeg puhkes eelviikingiajal ning
õitseaeg viikingiajal. Siis tekkis neid Kagu-Eestis kohe eriliselt palju ning
võib arvata, et küllap kippusid nad ka üksteist nügima. Pole teada, kas vana
eelrooma või rooma rauaajast pärinev asula oli selleks ajaks järjepidevalt alal
püsinud või mitte, aga 7. või 8. sajandi paiku muudeti Otepää korralike
puitkindlustustega linnuseks ning edasistest aastasadadest on mullapind säilitanud
palju erinevat kraami. Tegemist oli üsna suure pindalaga linnusega, kuna hõivatud
oli nii künka kõrgem „pealagi” kui ka madalam „koon”. Lisaks tekkis mäe ümber
küla, kus elas kindlasti rohkem rahvast kui linnuses endas. Ugandi suuruse
maalahmaka pealinnaks olemisest võis Otepää sellal siiski ilmselt vaid
unistada, sest konkurente oli palju. Kuna kohalikud linnustekuningad said
küllap olulise sissetuleku karusnahkadega kauplemisest, see aga omakorda eeldas
soodsat asukohta kaubateede suhtes, siis polnud Otepää kaardid just parimate
killast – kõrgustiku keskel olemine tähendas suurematest veeteedest eemale
jäämist. Aga pealehakkamist ja tarmukust oli Otepää valitsejatel kõigest
hoolimata omajagu ning pikas plaanis tuli see ainult kasuks.
(Stend näitab linnuse plaani. Alumine ovaal kujutas "pealage", ülemine ebakorrapärane hulknurk "koonu". Hiljem keskaegsed kivimüürid ümber saanud linnusel olid mõlemad platood juba eelviikingi- ja viikingiajal hoonestatud)
(Vaade linnamäelt Otepää kõrgustikule. Tervel Ugandil küll päris silma peal hoida ei saanud, aga seda, mis toimus otse mäe all külas, teadsid linnuseelanikud küll koguni paremini kui külarahvas ise)
Läks siis nii, et 10. sajandi lõpul ning 11.
sajandi algul lendas senine kaubandusvõrgustik vastu taevast, sest araabiamaad,
kes siiamaani olid põhjamaiseid karusnahku kalli raha eest kokku ostnud ja
hõberaha vastu pakkunud, pidid ammenduvate hõbedakaevanduste tõttu äritegevust
koondama. Suurem osa siinseid rikkureid, kes ei mõistnud Lääne-Euroopa turule
üle häälestuda (aga mida sa ikka rabeled, kui uued kaubateed jooksevad mujalt
ning su kuulsa turukohaga linnus osutub ühtäkki kõige viimaseks pärakolkaks), läksid
pankrotti ning neist sai rahvapärimus ja arheoloogide tööpõld.
Selline pankrotilaine tekitab alati paksult
segadust ning arvatavasti polnud 11. sajandil lood teisiti. Küllap sündis
hääbuva kuulsusega linnuste omanike seas kõvasti tüli ja isegi karvupidi
kokkuminekut. Mis täpsemalt juhtus, seda me enam ei tea, vaid näeme kõigest
tagajärgi. Tagajärjed ise on sellised, et kui suurem osa viikingiaegsed
linnuseid Kagu-Eestis jäeti 11. sajandi paiku maha, siis Otepää nende saatust
ei jaganud. Vastupidi, temast tõusis terve piirkonna valitseja, tähtsaim kants
siinpool Emajõgesid.
Võib-olla sündiski Ugandimaa õieti alles siis,
kui Otepää oma ainuvõimu siin kindlamalt maksma pani. Selleks tuli teinekord näidata
karmi kätt. Pärimus teab Otepääst nelja kilomeetri kaugusel oleva Oandi- ehk
Uandimäe nimelise linnamäe kohta rääkida üht veidrat lugu. Nimelt olevat Oandimäe
(mis olevat Otepäästki vanem) pealik kinni püüdnud Otepää pealiku naise või
tütre, lasknud ta hukata ning valmistanud temast maitsva roa, millega
võõrustanud küllatulnud Otepää pealikku, kes pakutu pahaaimamatult nahka
pistis. Kui see tehtud, andis Oandimäe pealik Otepää omale teada, mida too just
söönud oli. Otepää pealik sai mõistagi kole kurjaks, kogus oma mehed kokku ning
muutis pikema jututa Oandi linnamäe tavaliseks Oandi mäeks ilma linnata.
Rahvajuttude tõepäras ja täpsuses võib muidugi
kahelda, eriti kui sündmused, millest nad räägivad, ulatuvad juba kaheksa
sajandi taha, aga fakt on see, et kahele suurele lähestikku paiknevale
linnusele jäi ruumi ilmselgelt väheks. Kaevamised on näidanud, et Oandimäe
linnus on kasutuses olnud vaid suhteliselt lühikest aega 12. sajandil ning
põlenud seejärel maha. Otepää oli taas võitnud.
("Koonul" asuv eeslinnuse õu. Kui just sõda ei peetud, siis nokitseti siin metallitöö kallal ja tehti muud käsitööd)
Siinkohal peaks ilmselt tegema lühikese
kõrvalpõike kohanimede võlumaailma ning võtma ette küsimuse Ugandi nimest. Kui
aus olla, siis on mind alati pannud veidi pead murdma, kust see konkreetne nimekuju
pärineb. Henriku kroonikas ja teistes keskaegsetes kirjasõnades on juttu alati Ugaunia’st, mis on säilinud läti keeles,
kus Igaunija tähendab tervet Eestit
(mis on ka loogiline, sest Ugandi oli vanadele latgalitele kõige lähem Eesti
maa). Veel 15.–16. sajandil kandis Suurest Emajõest lõuna pool olev
adrakohtunikuringkond nime Uggn. Aga
kus on –ndi-lõpulised nimekujud? Näib, et üks peamisi variante ongi seesama
Oandi- ehk Uandimäe nimi, mida kunagi võidi kutsuda ‚Ugandimäeks’, millest
G-täht aja jooksul suupärasuse huvides ära kadus. Umbes samamoodi, nagu sõnast
‚jõgen’ sai ‚jõe’ (mõtelgem kas või Emajõest põhja poole jäävale Iogentagania maale). Muide, Uandimaaks kutsusid
kunagi setod ka Võrumaad.
Võrumaal on ugalane tähendanud vigaselt rääkivat
ja kurjapoolset inimest. Setomaalt on lausa teateid, et ugalased olnud odadega
sõjamehed või röövlid. Ka kunagise Sakalamaa alalt on kirja pandud rahvalaule,
kus viljalõikajaid hoiatatakse ugalaste eest. Nii et tegemist oli naabrite
poolt kardetud ja koguni põlatud rahvaga, kelle sõjakusest räägiti veel
aastasadu hiljem. Võib-olla püüdsid otepäälased oma võimu kehtestada ka Võrumaa
alal, kuid viimase kuuluvus Ugandi alla on tekitanud siiamaani küsimusi,
millele allikad eriti vastata ei oska. Ugalaste sõjakäigud võisid jõuda juba
tollal ilmselt Irboska või Pihkva võimu alla jäävale Setomaalegi. Ka suhted
läänenaabri Sakalaga ei pruukinud sellal olla läbinisti vennalikud. Lätlastest
rääkimata – kroonik Henriku sõnul olid nad „enne ristiusu vastuvõtmist
alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja
eestlastelt”. Küll näib aga, et liivlastega sai Ugandi enne ristisõdasid pigem
sõbralikult läbi.
12. sajandil oli Otepääl üksjagu tegemist ka
venelastega, kuid püsivamat suhet siin ei kujunenud. 1116. aasta Mstislavi käik
ei toonud kaasa Otepää vallutamist. Hoopis Novgorodi vürst ise pidi hakkama
koju naastes mõtlema linnakindlustuste tugevdamisele, sest ugalaste vasturetk
oli sama hästi kui soolas. Kas see tegelikult aset leidis, sellest Vene kroonikais
juttu pole. Küll aga toimus järgmine dokumenteeritud venelaste sõjakäik Ugandi
(Ote-)päälinna alla alles 1191./1192. aasta talvel, mil linnus samuti maha
põletati. Ent see ei jäänud viimaseks.
Muinasaja lõpus muutusid senisest märksa
tähtsamaks maismaateed ning üks selline läks väinaliivlaste juurest läbi Ugandi
maade Pihkvasse. Kui Saksa kaupmehed leidsid Liivimaa ning Vene turu, kasutasid
nad Pihkvasse minekuks muuhulgas just sedasama teed. Iga kohaliku vürsti või
kuninga huvides oli oma maadel tagada kauplejatele turvalisus, sest siis võis
loota head mainet ja kaugete maade rikkuste tulemist ka enda õuele. Ugalased –
või vähemalt osa neist – otsustasid aga kunagi veidi enne Riia linna asutamist,
et tühja sest mainest, peaasi et rikkus tuleks, ning röövisid (väidetavalt
liivlaste nõuandel) ühelt saksa kaupmeeste voorilt 900 marga väärtuses varandust.
See oli suur saak, mis võrdus üle 180 kg hõbedaga. Riialased käisid hiljem
korduvalt ugalaste juures röövimiseasja arutamas, aga nood ei tagastanud võetut
ega andnud ka selgeid lubadusi seda kunagi tulevikus teha.
Seesinane röövseik saigi ettekäändeks, miks sakslased
relvad kätte võtsid ja 1208. aastal Otepää peale läksid. Neid toetasid innukalt
äsja ristitud lätlased, sest nähtavasti oli neil Ugandiga mingid omad kanad
kitkuda ning nad kasutasid oma uusi liitlasi kohemaid ära. Otepää linnus pandi
põlema, ümberkaudne maa rüüstati ning pöörduti kiiresti tagasi. Ugalased ei
olnud üldiselt sedasorti rahvas, kes oleks asja niisama jätnud, ning tegid kohe
lätlaste maale vasturetke. Ja nõnda sõda lahti läkski. Kohemaid sattus ristisõdijate
hambusse ka Sakala ning kui Ugandi ja Sakala vahel võiski varem mingeid
lahkarvamusi olla, siis uute vaenlaste vastu otsustati seljad igatahes kokku
panna ning ühiselt tegutseda.
Järgmise tosina aasta jooksul juhtus Otepääl
väga palju ning sellest kõigest üksikasjalikult pajatada võtaks liialt aega. Nähes,
et sakslased on Eestimaa vallutamise ja ristimise tõsiseks südameasjaks võtnud,
tulid novgorodlased järjekordse vürst Mstislavi juhtimisel 1210. aasta Otepääle
ning piirasid linnust kaheksa päeva. Et piiratavatel hakkas vett ja toitu
nappima, andsid nad viimaks alla, lasid mõningaid endi seast ristida ning
andsid piirajatele 400 marka. Venelased pöördusid tagasi, lubades hiljem Ugandi
õigeusku ristida, kuid plaanideks see mõte jäigi, sest sakslased osutusid
hiljem maa vallutamises edukamaks. Samal aastal tulid Otepääle Kristuse
sõjateenistuse vennad koos liivlaste ja lätlastega ning vallutasid järjekordselt
linnuse. See käik läks neil küll õnneks, aga kõigest natuke aega hiljem tegid
eestlased Ümera jõe juures sakslastele ja nende liitlastele tuule alla.
(Kui otepäälased oleksid juba muinasajal oma linnusesse rajanud veetsisterni, poleks nad piiramiste ajal janu tundnud. Aga tsistern tehti ilmselt alles keskajal. Praeguseks on sellest jäänud auk keset mäge)
Sõda kestis hooga edasi ning palju külasid
igalt maalt langes armutu rüüstamise ohvriks. Ugandi ja Sakala osalesid 1215.
aasta suuroperatsioonil, mil pitsitati korralikult koivaliivlasi ja Talava
lätlasi, samas kui saarlaste laevastik püüdis Riiat hävitada. See plaan siiski
läbi ei läinud. Lätlased tegid seepeale Ugandisse terve rea rüüsteretki, kuni
ugalased olid sunnitud saatma saadikud Riiga rahu paluma. Kui sakslased
mainisid, et see kaupmeeste varanduse teema on endiselt lahenduseta, vastasid
saadikud, et lätlased olevat varade riisujad juba maha löönud ning et röövitu
tagastamine pole enam kuidagi mõeldav. Nõnda alistus Ugandi sakslastele, mille
järel ka sakalased palusid Riias rahu. Kohe saadeti preestrid Ugandit ja
Sakalat ristima.
Ladinlaste ristimistöö Ugandis pahandas
venelasi, sest olid ju ugalased varem lubanud, et lasevad hoopis neil ennast
ristida. Pihkva vürst Vladimir läks sõjaväega seda asja 1216. aastal Otepääle „arutama”
ning tegi Ugandi radadel taas palju kurja. Ugalased leidsid, et kui nad on juba
sakslastele alistunud, siis peavad viimased neid ka teiste vaenlaste eest
kaitsma ja saatsid riialastele abipalve. Üheskoos sakslastega kindlustati
Otepää linnust ning et venelastele kätte maksta, mindi Novgorodi maadele
rüüstama. Novgorodlased ja pihkvalased ei jätnud asja ka niisama, vaid tulid
uuesti Otepää vastu. Sedapuhku olid nad targemad ning kutsusid endale omakorda
appi sakalasi, harjulasi ja saarlasi, kellele oli sakslaste kindlustumine
Otepääl pinnuks silmas.
1217. aastal piiras see üsna suur vägi
(venelasi ja saarlasi öeldi olevat kokku pea 20 000) Otepää linnuse sisse
ning järgmised seitseteist päeva olid täis tublit taplemist. Ugandimaa sai
muidugi selle kestel taas tunda korralikku rüüstamist. Sakslased saatsid
Otepääle 3000-mehelise abiväe, kel õnnestus kaotusi kandes linnusesse
kaitsjatele appi tulla. See ei päästnud siiski kuigi palju, sest nagu
piiramistel ikka, tekkis ka nüüd toidupuudus inimeste ja loomade seas ning
hobused olevat suurest näljast lausa üksteise sabad ära söönud. Sestap pidid
linnuses viibijad rahu tegema ning sakslased pidid Otepäält taas lahkuma.
Järgnevate aastate jooksul püsisid ugalased siiski
üldiselt sakslaste liitlastena ning nad osalesid ristisõdijate korraldatud
rüüstekäikudel Virumaal, Harjumaal ja Novgorodi valdustes. Sealjuures käisid
ugalased ja sakalased 1221./1222. aasta talvel omal käel Vadjamaal ja Ingeris
saaki kahmamas. Alles 1222. aastal saarlaste algatatud üle-eestiline ülestõus
lõi sakslased uuesti Ugandist välja. Ugalased palusid Vene vägesid endale appi ning
viimased tõid omad väed mitmesse linnusesse, sealhulgas Otepääle. Ent sellele
ettevõtmisele polnud lõppeks siiski määratud õnnestuda ning sakslased võtsid
üsna kiiresti oma positsioonid tagasi. 1224. aastal toimunud Tartu linnuse
vallutamine tegi lõplikult kõigile selgeks, et Ugandi on langenud sakslaste
kätte.
Otepää linnuse ajalugu sellega siiski ei
lõppenud. Lihula piiskop Hermann seadis 1224. aastal Otepääl sisse oma
residentsi, ehkki sama aasta lõpus otsustas ta ümber Tartu kasuks. 1235. aastal
nimetati Lihula piiskopkond ümber Tartu piiskopkonnaks, mis vastas märksa
paremini reaalsetele oludele. Otepää linnus jäi aga endiselt piiskopi hoole
alla ning 1225. aastal alustas ta siin maakividest ja tellistest müüride
ladumisega. Müüriladumistehnika põhjal on kusjuures oletatud, et ehitusmeistrid
võisid pärineda kuskilt Brandenburgi kandist. Ära kindlustati nii kõrgem
pealinnus kui ka madalamal astmel olev eeslinnus. Pealinnusel leidub praegugi keskaegsete
hoonete ja kindlustuste osaliselt konserveeritud müürijuppe. Keskaegseid asju
on linnuselt arheoloogilistel kaevamistel leitud rohkesti, sealhulgas arvukalt relvade
osi. Üks prominentsemaid leide on lühike pronksist toru, nn Otepää püss, mis
võib pärineda 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest ning olla seega üks
Euroopa vanimaid tulirelvasid. Hiljaaegu leiti talle Keila kandist küll umbes
samaaegne konkurent. Linnuse läheduses, teisel pool orgu võrsus muinasaegsest
külast korralik alev, mis keskajal küll linna staatusesse ei jõudnud.
(Piiskopilinnuse müürijupid on kaetud katusega, et ilmastik habrast tellist ära ei sööks)
(Püha Miikaeli kabelist on säilinud kohati päris kõrged seinad)
Umbes sellal – 14. sajandi lõpus või 15.
sajandi alguses – jäeti Otepää linnus viimaks maha. Tänapäevane Otepää linn on 19.
sajandil kasvanud Nuustaku asulast, millele 1919. aastal anti alevi staatus.
1922 nimetati see koha kuulsusrikast minevikku arvestades ümber Otepääks ning 1936.
aastal sai ta ametlikult linnaks. Karu pead meenutav mägi on aga kogu selle aja
siin linna servas omal kohal püsinud.
1 comments:
Kirjandust veel:
Kalvi Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn, 1993.
Taavi Pae. Miks Ugala on Viljandis? - Keel ja Kirjandus, 2008, 11. http://keeljakirjandus.eki.ee/879-884.pdf
Mari-Ann Remmel. Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. - Mäetagused, 2002, 21. http://www.folklore.ee/tagused/nr21/remmel.pdf
Evald Tõnisson. Eesti maalinnad. Muinasaja teadus, 20. Tallinn-Tartu, 2008.
Heiki Valk. The fate of Final Iron Age strongholds of Estonia. - Strongholds and Power Centres east of the Baltic Sea in the 11th-13th Centuries. Linnused ja võimukeskused 11.-13. sajandil. Muinasaja teadus, 24. Tartu, 2014.
Kahtlemata ka Henriku Liivimaa Kroonika on Otepää sündmustega tutvumisel lahutamatu abimees.
Post a Comment