Muistine Riia

Tallinna tänavat Tartus pole, aga Riia tänav on. Seda mööda tasapisi lõuna poole sõites tuleb 245 kilomeetri pärast vastu Väina jõe kallas, kus kõrguvad Lätimaa pealinna Riia tornid.

Võib järeldada, et vanal ajal, kui vanajumal Tartu tänavatele nimesid pani, oli Riia meil hulga tähtsam kui Tallinn. Nii oligi. Riia oli mitusada aastat jutti Liivimaa kubermangu pealinn, valitsedes kogu lõunapoolset osa tänasest Eestist Sõrve säärest Lohusuuni (ainult Setomaa jäi välja). Keskajal, eriti 13. sajandil, kandis Riia kristliku misjonikantsi tiitlit ja kohust, kust ümberkaudsetele paganarahvastele – liivlastele, latgalitele, eestlastele ja teistele – jumalasõna levitati. Samuti on linn olnud läbi mäletatavate aegade Läänemere idakalda maade tähtsamaid sadamaid ning kaubandusmetropole.  

„Aga mis oli päris alguses?” küsib nüüd teadmishimuline lugeja ja õigesti küsib. Tõepoolest – millest on üldse nii vägev linn, nagu Riia, siia ilma idanenud? Vastamaks kas või osaliselt sellele küsimusele, on paslik teha Riia kauni vanalinna tänavail üks väikene muinastiir ning püüda aimata paiku, kus kogu lugu rohkem kui 800 aastat tagasi alguse sai.

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Riia linna algus oli üsna tagasihoidlik. Kuigi Liivimaa ristisõja ajaloo talletaja preester Henrik kirjutab nõnda: „Ja samal suvel [1201] ehitatakse Riia linn avarale väljale, mille kõrval võis olla laevasadam” (V, 1), ei maksa arvata, et kõik praegused kuus linnaosa 307 ruutkilomeetril oleks ühe hooajaga üles laotud. Kaugel sellest! Isegi võrdlemisi tillukese vanalinna valmimiseks jäänuks ühest suvest ilmselgelt väheks. Pigem võib arvata, et mainitud aastal sai Riia keskaegse Lääne-Euroopa mõttes ametlikult päris linnaks oma linnaõiguse, rae ja muu säärasega (esimesena Baltimaades) ning küllap hakati ka innuga ehitamisega pihta, aga veidigi suurejoonelisemad projektid, nagu kirikud, maahärrade residentsid ja linnamüür, võtsid kindlasti rohkem aega. Toona ei teadnud läänest pärit ristisõdijad ja kaupmehed, kes linna ehitasid, veel kuigi hästi, milliseks nende kätetöö kujunema saab – kristliku kiriku positsioon oli siis enam kui ebakindel – , ent aja jooksul kujunes Riiast aina tugevam ja tähtsam asula nii läänest pärit kõrgkihile ja linnakodanikkonnale kui ka ümberkaudsetele põlisrahvastele.

("Kas sa Riia linna tahad näha?" Tavaliselt järgnes sellele küsimusele kibe kõrvust tõstmine. Parema vaate saamiseks soovitan siiski Riia Peetri kiriku torni)

Henriku eelpool toodud tsitaadi sõnastus võib jätta mulje, justkui hakati linna ehitama tühjale platsile. Tegelikkus oli veidi teine ja ka Liivimaa kroonika ise annab Riia varasema olukorra kohta väikseid vihjeid. Juba 1198. aasta sündmustest pajatades mainib ta, et tulevase linna asukohta kasutati sõjavägede kogunemiskohana (II, 4–5). Samuti kutsus Liivimaa piiskop Albert 1200. aastal arvatavasti just Riia kohale kokku liivlaste vanemad ettekäändel, et tuleb üks äge joomaõhtu, ning pani nad ühte suurde majja kinni, laskmata neid enne välja, kui liivlased andsid talle oma pojad pantvangideks. Sedamoodi tagas Albert liivi ülikute ustavuse. Samuti näitasid liivlased talle kätte planeeritava uue linna asukoha, mida nad Riiaks nimetasid (IV, 4–5). Sellest näeme, et kohanimena oli Riia juba kindlasti enne 1201. aastat olemas. Niiviisi kutsuti eelkõige üht Väinasse suunduvat jõge (kroonikas ka järveks hüütu), mille kaldale rajati sadam.

Henriku kroonika ja teised kirjalikud ajalooallikad on väga väärtuslikud Riia tekkeloo tundmaõppimiseks, kuid arheoloogia pakub neile olulist täiendust, kuna alles tänu maapõues peituvale võime selgemini mõista, kus miski täpsemalt asus. Õnneks on aastakümnete jooksul osatud piisavalt tähele panna mullas leiduvat, mistõttu on joonistunud umbkaudne pilt Riia noorusaastatest, millest isegi vanad klassikud pole kõike märganud kirjasõnasse raiuda.

Hüppame nüüd oma jutuga kolmandasse aastatuhandesse. 2017. aasta 8. aprillikuu päeval avanes meill hea võimalus teha enda jaoks Riia linn tuttavamaks, eelkõige selle osas, mida silm esmapilgul alati ei märka. Ajendiks Riia külastamisel oli iga-aastane postfolgi festival „Gaviles”, kus astub üles erinevaid väga põnevaid rahvamuusikat väänavaid kollektiive ning mida siinkohal samuti häbitult reklaamin (vaata näiteks FB-lehte https://www.facebook.com/festivalsgaviles/). Enne kontserti oli piisavalt aega, et vanalinnas ringi lipata. Riia asutusloo sünnipaikade leidmisel aitasid meid kaks allikat – Marika Mägi raamatu „Rafala. Idateest ja Tallinna algusest” neljas, Edvards Puciriussiga kahasse kirjutatud peatükk Väina jõe äärsetest muinasaegsetest keskustest ning kohe toomkiriku kõrval asuv Riia Ajaloo- ja Navigatsioonimuuseum, kuhu oma sammud otse bussijaamast seadsin.

(Kohad, millest tekstis ja piltides juttu tuleb. Numbrid tähistavad konkreetseid kohti. Sinine vonklev joon näitab kunagist Riia jõe sängi, roosad latakad on muinasaegsed külaasemed ning kollane latakas Vana mäe umbkaudset asukohta. Kaardipõhi Google Maps).

Riia asukoha valikul olid olulised mitu faktorit, aga esmakohal on vaieldamatult Väina jõgi [1]. Voolab vaikselt, tundmata ta vägi. 1020 km pikkusel jõel jääb Riia kohal merrejõudmiseni veel 15 kilomeetrit. Tema kallastel leidsid head äraolemist juba esimesed mandrijää kannul põhja nihkuvad põhjapõdrakütid, rauaaja lõpusajanditel valitsesid Väina ehk Daugava jõe alamjooksu liivlased (eristamaks neid näiteks Koiva kandi liivlastest, nimetatakse neid väinaliivlasteks), ülesvoolu jäid praeguse Läti alale Koknese ja Jersika vürstiriigikesed, Valgevene alal aga Polotsk. Tegelikult pole Väina sugugi nii malbe ja tüüne, kui Riia linna kaldapromenaadil patseerides paistab; temas on mitmeid rahutuid kärestikke, mis tegid laevaliikluse keeruliseks, sest paadid ja kaubad tuli kas köitega üle kärestike sikutada või lohistada hoopis mööda kallast rahulikuma veeni. Nõukogude ajal Riiast natuke ülesvoolu ehitatud hüdroelektrijaam paisutas vee nii üles, et arvukad kaldapealsed liivi muististed jäid vetevoogude alla. Nende kunagine vägev Daugmale linnamägi on küll veel kuival, kuid vesi närib küngast aina väiksemaks, kuni lõpuks ei jää temast midagi alles. Daugmale linnusest kirjutasin pisut rohkem ühes paari aasta taguses reisikirjas, kui teel Määrimaale temast kaugelt möödusin: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/08/maarimaa.html.

(Väina on ikka päris lai. Arvuta, mitu sinikaelparti mahuks korraga jõe peale ujuma!)

Daugmale hiilgepäevade aegu 10. sajandist 12. sajandi keskpaigani pole meil Riiast veel väga palju rääkida. Alles 12. sajandi teisest poolest viitavad arheoloogilised leiud selgemalt inimtegevusele kohas, kus Väina jõkke suubus paremalt poolt väike käänuline lisajõgi. See Riia- ehk Rīdzene-nimeline jõeke [2] oli oma suudmekohas ometi piisavalt lai, et mahutada ka merelaevu, sellepärast kutsuti teda siin hoopistükkis järveks. Nagu Henriku kroonikast juba teame, oli sadam tulevase linna asutamiseks määrava tähtsusega.

Muide, Riia jõge enam pole. Nii nagu Härjapea jõgi on Tallinnas surutud põranda alla, täideti kokkukuivav Riia jõgi 18.–19. sajandi jooksul pinnasega ning ehitati hooneid täis. Kui ei teaks, siis ei oskaks jõe kunagist asukohta enam üldse tähele panna. Vähemalt üks selge jälg on jõest maastikul ometi säilinud. Kalēju tänav, mis Liivi väljaku juures (sellest edaspidi lähemalt) muutub Meistaru tänavaks, teeb vanalinnas korraliku kaare, millel muidu poleks üldse mõtet, ent teades, et kunagi jooksis tänav mööda Riia jõe paremkallast, laheneb müsteerium sedamaid. Niiviisi hoiab keskaegne tänav endiselt meeles kunagisi maastikuolusid. 

(Kitsas Kalēju tänav järgib täpselt kunagise Riia jõe kaldakurve. Jõease paikneb parempoolsete majade kohal)
 

Väina jõe ja Riia jõekääru vahele jääb niisiis maaneemik, kuhu linn omal ajal kerkiski. Neemikut eraldasid „maa” poolt kõrged liivluited ja küngas, millele on antud erinevaid nimesid – Vana mägi, Liivamägi, Kube mägi [3]. Henriku sõnul elanud Vanal mäel mõnda aega Kuramaalt Venta jõe kallastelt naabrite poolt lahkuma sunnitud võndlaste rahvakild, enne kui kuralased nad ka siit minema kihutasid. Viimaks leidsid võndlased Põhja-Läti alalt Võnnu ehk Cēsise all endale rahulikuma paiga. 17. sajandil otsustati Riia Vana mägi militaarkaalutlustel ära viia (künkalt olnuks vaenlasel hõlbus Riia linnamüüridele paha teha) ning järgmise aastasaja lõpuks oli plats tasane, nagu poleks selle koha peal kunagi mingit mäge olnudki.

(Raske on pildistada mäge, mida enam ei ole. Tulgu kujutlusvõime meile siin appi! Oletame, et puude taga pole tegelikult mitte hooned, vaid lai küngas - Vana mägi. Foto on tehtud Vanšu tiltsi ehk Vantsilla pealt)

Kaevamistel on Riia vanalinna alalt leitud koguni kaks muinasaja lõpu külaaset. Üks neist jäi peaasjalikult Väina kaldale, üsna Riia jõe suudme lähedale [4]. Teine paiknes mõnisada meetrit eemal Riia jõe paremkaldal [5]. Praegu asub selles kohas Alberti plats, Liivimaa kolmanda, eelkäijaist edukama misjoni ja vallutusega silma paistnud piiskopi mälestuseks nimetatud väike väljak. Arheoloogid on siin viie meetri paksusesse kultuurkihti tungides leidnud kivikollete ja laudpõrandatega puithoonete jäänuseid, nende vahelt aga laudsillutistega teid ja vitsakubudest ehitatud heitvee äravoolusüsteeme. Muist neist pärineb kindlasti ka keskajast. Niiske pinnas on puidu vastu lahke olnud ning teda hästi säilitanud. Maasse jäänud esemetest põnevaim on vahest üks puust habemiku mehe kuju, mis võib portreteerida mitte tavalist surelikku, vaid hoopis mõnda vanaaegset jumalust või muud taolist tegelast. Kes soovib temaga lähemalt tutvust teha, seadku sammud Riia Ajaloo- ja Navigatsioonimuuseumisse. Puust nikerdatud inimkujulisi kujusid on Riiast leitud teisigi, nii et ju neil muinasriiglastel ikka mingi teema nendega oli. Põnev igatahes.

(Alberti plats, üks Riia tekkekoldeid)

(Auväärt piiskoppi Albertit peetakse siin ikka meeles)

Alberti platsi kandis võis olla ka üks vanimaid sadamakohtasid [6]. Merelt tulev laev, oli siis tegemist Saksa kaubakoge või saarlaste piratica’ga, sõitis Väinat mööda üles ning keeras siis vasakule Riia jõe (alias järve) suudmesse, kus olid ehitatud randumiseks vajalikud paadisillad. On teada, et seda sadamakohta tarvitati kohati veel Põhjasõja ajalgi.

(Kalēju tänava ots Alberti väljakult, kus ennevanasti võis asuda jõesadam, linna olulisi ühenduspunkte muu maailmaga)

Väina-äärse küla kohta on rohkem teadmisi kogutud Peldu ja Ūdensvada tänavate nurga peal kaevates. Alberti platsilt leitud külast ta just kolossaalselt ei erine – ikka needsamad laudpõrandate ja kividest küttekolletega ristpalktared. Ühe hoone seinapalgi otsale oli asetatud kaks männikoorest võrgukäba. Taas lähevad mõtted üleloomulikele radadele, antud juhul siis mingile ehitusohvrile (noh, selleks et maja ikka hästi püsti seisaks ja sooja hoiaks ja et katus vihma peaks jne). Nende võrgukäbadega on veel see tore asi, et sageli on neile peale kraabitud omanikumärk, et kalurid juhuslikult valesid võrke välja ei hakkaks sikutama. Siinjuures meenub mulle, et Eesti vanimaid peremärke teatakse alles 17. sajandist, kuigi ka mõned eelkõige linnadest leitud keskaegsed asjad – puust nõud, tünnikaaned jms – on varustatud valmistaja või omaniku tunnusmärgiga. See on igal juhul teema, mis väärib eraldi süvenemist.

(Peldu ja Ūdensvada tänavate ristumiskohal on arheoloogid kühvlid munakivisillutise alla löönud ning leidnud jälgi Väina-äärsest külast. Jõgi ise paistab taamal)

(Kui saaks vaid jalutada maa alla ja näha ise jälgi muinaskülast, mis asus just siin, Väina paremal kaldal! Liiklusmärk küll jutskui lubab seda, kuid juhib muinsushuvilised lihtsalt autotee alt läbi, pakkumata vähimatki võimalust tutvuda kultuurkihis leiduvate imedega ) 

Kas Henriku kroonikas mainitud suur maja, kuhu liivi vanemad peo ettekäändel meelitati, asus Väina- või Riia-äärses külas või hoopis kolmandas kohas, sellele pole arheoloogia ega ükski sõsarteadus suutnud seni täit selgust tuua. Peame teadmatuses kuidagimoodi edasi elada...

Nüüd, kus oleme tutvunud Muinas-Riia elurajoonidega, on paslik aeg uurida selle surnurajoone. Sest keegi meist pole ju igavene; kord saame me kõik tagasi mullaks. Riia vanimad nekropolid on leitud peamiselt keskaegsete kirikute juurest. Teatavasti on vanalinnas kolm teistest kõrgema torniga kirikut, mis juba vanadel aegadel linna silueti ränduritele ja seilajatele tuntuks tegid. Need on Jakobi kirik, Toomkirik ning Peetri kirik. Toomkirik [7], tartlastegi jaoks koduse tellisgootika esindaja, on neist kõige tähtsam. 1211. aastal piiskop Alberti juhatusel ehitatud pühakoja välismüüride juures on kaevatud päris usinalt ning tähelepanelikule pilgule ei jää praegusest tänavatasemest sügavamad kaevandid sugugi märkamata. Pole üllatav, et kirikut ümbritsev maapind on matuseid täis, kuid sealjuures võivad vähemalt mõned neist olla vanemad kui kirik ise. Päris kindlalt seda muidugi ei tea. Surnutele hauda kaasa pandud esemetest on leitud sõlgesid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid, hobusekujulisi ripatseid, merevaigust helmeid, kaelarist ning isegi kirveid. Laias laastus võib need ajandada 12.–13. sajandisse.

(Riia peamised keskaegsed maamärgid - vasakul punase katuse ja valgete müüridega linnus, siis rohelise torniga Jakobi kirik, keskel massiivne Toomkirik ja paremal Peetri kirik)

(Toomkirik, Vana-Liivimaa kiriklik süda)

 

(Toomkiriku kõrval on pärast arheoloogilisi kaevamisi jäetud augus hea võimalus tajuda, kui palju on viimase 800 aasta jooksul maapind siin inimsagimise tulemusel tõusnud. Siit need matused - aga mitte ainult! - leitud ongi)

Matuste kõrval paljastusid Riia Toomkiriku seinte kõrvalt ja alt veel ühed märksa mõistatuslikumad leiud, mida esiotsa kalmistuga seostada ei oskakski. Mitmed tuleasemed, postiaugud ja lohud, millest näiteks ühte oli asetatud nähtavasti ohvriks hobuse pealuu. Ei kõla just kuigi kristlikult, eks? Mingi puupostidega – neid leidus nii üksikult kui ridadena – plats, kus tossavad lõkked ja tuuakse hobuohvreid (ja kõigele lisaks maetakse inimesi – eeldusel, et osad matused on postiaukude ja tuleasemetega samaaegsed), toob tänapäeva arheoloogi kujutlusse kohe pildi mingist rituaalide läbiviimise paigast. Kas siia võis teatud aegadel kokku koguneda rahvast lähemalt ja kaugemalt, et läbi viia toona olulisi tavasid ja kombeid ning võib-olla vahel omavahel nõu pidada? Seda kõike on tõepoolest oletatud. Siis pole ka toomkiriku asukoht päris huupi valitud, vaid see on ehitatud nimme varasema pühapaiga peale. Kaks Väina ja Riia jõgede äärset küla, millega ennist tutvusime, jäid sellest kummalisest postide ja lõketega platsist veidi eemale ida poole, nende ja oletusliku pühapaiga vahele jäi pisut niiskem vöönd. Postiaukudes olevad palgijäänused on dateeritud 11. sajandi lõppu ja 12. sajandisse, olles tõestatult ühed vanimad muinasjäljed Riias.

Taoline silmapaistev pühapaik tõstnuks kindlasti Riia tähtsust ümberkaudsete piirkondade silmis juba muinasaja lõpul. Kuid vaatame asja korraks ka teise nurga alt. Mis siis, kui väljakaevatud postijäänused ja tuleasemed polegi midagi hirmus eriskummalist? Ega neid muidugi päris iga muistse külaaseme juurest leitud pole, aga ega siis ka kogu asula territooriumit reeglina läbi ei kaevata. Sellepärast me õieti ei teagi, kas Riia Toomkiriku juurest leitu on ikkagi midagi erakordset või leidus igas külas sarnane kultuskoht (kasutan siin sõna „kultuskoht” peaasjalikult vaid iseenda närviajamiseks, sest mulle see väljend tegelikult üldse ei meeldi).

Vana matusepaik on teada veel Peetri kiriku ukseesiselt platsilt [8]. 13. sajandile viitavad tinaehted (muide, tina säilib maapõues üldiselt kohutavalt halvasti), klaasist käevõru ja vööosad. Ent puudub garantii, et tegemist on ilmtingimata juba enne sakslasi rajatud kalmistuga. Kirjanduses on juttu ka veel matusepaigast otse Riia Raekoja platsil [9], aga midagi lähemat ei oska ma selle kohta praegu kosta.

 (Peetri kiriku ümbrus on tegelikult vana kalmistu. Inimesed ja autod Riia esimeste elanike haudadel)  

(Raekoja plats oma kuulsa Mustpeade Majaga. Sillutis peidab siingi surnukehi, vana aja inimeste maiseid säilmeid) 

Ühe teema jätsin ma nimme päris viimaseks. 12.–13. sajandi Läti oli toonaste suleseppade kirjutatu põhjal rahva poolest kirev kant, märksa mitmekesisem kui meie maa. Latgalid, semgalid, seelid, liivlased, kurelased, võndlased... Erinevaid etnilisi rühmi oli usutavasti rohkemgi kui me nimetada oskame. Kes neist võisid Riia külasid, kalmistuid, pühapaika, sadamat ja muud juurdekuuluvat enda omaks pidada?

Väina alamjooksu valitsesid väinaliivlased. Just liivlased olid kokku tulnud Riiga, kus nad siis suurde majja luku taha pandi ning pantvangide andmisega piiskopile ustavaks sunniti. Ka olid just liivlased need, kes linna ehitamiseks koha kätte näitasid. Jäme ots oli Riias seega kindlalt liivlaste käes.

Peamiselt arheoloogilistele esemetele toetudes on mitmed Läti mineviku-uurijad püüdnud välja tuua ka kuralaste ja semgalide osa Muinas-Riia elanikkonnas. Kuna ei kuralased ega semgalid ela Väina suudmest kuigi kaugel, siis tundub piisavalt usutav, et läänest ja lõunast (vastavalt kuralaste ja semgalide põlisaladelt) võis inimesi asuda Riiga. Iseasi, kas just siis, kui siin olid veel vaid kaks külakest, aga linna rajamisest alates kindlasti. Veelgi lihtsamalt liikusid mainitud piirkondadest tänu kaubasuhetele asjad, needsamad asjad, mille põhjal arheoloogid on varmalt teinud järeldusi (võiks öelda, et pahatihti ennatlikult) omanike etnilise kuuluvuse kohta.

Linnad on juba päris algaegadest alates olnud paljurahvuselised katlad. Äkki ei eksi me tõest palju kõrvale, kui räägime Riiast kui väinaliivlaste alal ja kontrolli all olevast kohast, kuhu üsna pea, eriti 13. sajandi algul, hakkas kogunema rahvast mujaltki – Kuramaalt ja Zemgalest, ent muidugi ka Põhja-Saksamaalt, kust Liivimaale seilas ristisõdijaid, kaupmehi, käsitöölisi, vaimulikke ja teised, kes ühel või teisel põhjusel soovisid siduda oma elu ja saatuse selle Neitsi Maarjale pühendatud maaga. Riia kasvas suureks.

Tänapäeval on veidi palju eeldada, et Riias kolades võiks tänavatel veel liivi keelt kuulda. Kuigi linn on kaasaegse liivi kultuuri üks keskpunkte, on keelemõistjate arv võrreldes läti, vene ja mitmete teiste keeltega ikkagi tilk meres ja liivatera kõrbes. Tõsi, meil õnnestus kuulda ka natuke liivi keelt, aga see sündis mitte päris juhuslikult.

Siiski pole liivlaste pärand Riias sootuks ära unustatud ja maha salatud. Vanalinnas mööda Kalēju tänavat kõmpides avaneb peagi tore väike Liivi väljak [10]. Haljastuse ja välikohvikute sekka on koha leidnud ka üks omapärane inimnäoline kivimürakas. Tegemist on 19. sajandil Väina äärest leitud kivipea koopiaga. Oletamisi 5 –6. sajandist pärinevat originaalpead hoiti pikalt toomkiriku muuseumis, kuni – arvatavasti kiriku mitte just kõige heldema suhtumise tõttu igasugustesse paganluseaja iidolitesse – maeti see toomkiriku aeda maha. Alles 2000. aastal leiti kivipea taas üles ning ta elab nüüd turvaliselt Riia Ajaloomuuseumis (lisainfot pea kohta leidsin http://riga.im/tour/stone-head/). Kuna suurem osa jumalusi ja teisi üleloomulikke olendeid on loodud inimese näo järgi, siis vaatab meile siin Liivi väljakulgi vastu muistse Väina-äärse elaniku portree või vähemalt kunstiline tõlgendus sellest. Kas see inimene/jumalus oli ka liivlane? Hoolimata korduvast pärimisest hoidis pea oma suu vähemalt sellel teemal kindlalt lukus.