Päris mitu mu viimase aja väljamaadest pajatavat
muinasreisikirja on sattunud Rooma impeeriumi provintsidesse – Pannoonia,
Gallia Cisalpina, Lusitaania... Meie ajaarvamise esimestel sajanditel kiirgus
Rooma kultuuri sadu ja tuhandeid kilomeetreid oma ametlikest piiridest välja, sealhulgas
Läänemeremaadessegi, nii et side kodukotusega on täiesti olemas. Teisalt on Lõuna-Euroopa
meie jaoks siiski muinasjutuliselt kauge kant, mille tegemistest Eestimaal
elanud inimesed pole kunagi üleliia palju teadnud. Seevastu lähemas naabruses leidub
piisavalt kohti, kus toimuv on ka meile korda läinud. Tänu suvistele
kulgemistele ei kavatsegi ma niipea loobuda heietamast väljamaade muinaspaikadest.
Kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis ilmub neidsinaseid siin ajaraamatus
koguni kolm tükki järjest.
Alustan Eestile väga lähedasest ja kahtlemata aegade jooksul
olulisest linnast Pihkvast. Juba Kalevipoeg käis seal muistse priiuse põlvel
lauakoorma järel; väärt ehitusmaterjali peenestas ta paraku vastu sortside
küürusid pilbasteks, kuni siil talle aru pähe pani. Oli sellega, kuidas oli, Pihkval
oli nimekas roll nii Vana-Vene riigi sünniloo juures kui ka hilisemas Venemaa
ajaloos, aga ühtlasi on ta ka meie, soomeugrilaste, linn, räägime me siis
parajasti kas eestlastest, setodest või vanadest tšuudidest.
Nimepanek
Kogunisti nime on ta saanud meilt. Vene keele- ja
kohanimeteadlased on arvanud, et esimene nimevariant võis olla „Piiskva” või
„Piiskava”, mis nende sõnul tähendanud vanas eesti või liivi keeles vaiguvett
või midagi säärast. „Piisk” on liivi keeles tõesti vaik, aga sealsamas on sel
sõnal vähemalt tänapäevases eesti keeles teinegi tähendus ning kui uskuda, et
sellist nime kandis algselt Velikaja jõe lisajõgi Pskova, siis ütleks ma – küll
muidugi kõva kohanimeuurijana! – , et küllap see tähendas „piisavett”. Millest
omakorda tuletub, et Pskova jõgi pidi ennemuiste olema üks paras nire, ei
enamat. Aga ilmselt lippab mu analüüs mingist punktist alates õkva raba poole,
nii et parem pidagem hoogu ning mainigem algnime seletusvõimalustena teiste
seas ka venekeelseid sõnu „песок” („liiv”), „плесъ” (kahe käänaku vaheline
jõelõik), „плеск” („vee müra” ehk „laksumine”) ning „блеск” („sära”).
Pihkva on tõepoolest sündinud kahe jõe, Velikaja ja Pskova ühinemiskohas, nii
et linna nime päritolu neist veesoontest otsida tundub igatahes loogilisena.
(Pskova ehk Pihkva jõgi on oma eelviimasel lookel küll märksa enamat kui pelk piisk)
(Ja siin Pskova jõgi oma viimasel lookel. Kahe keskaegse kaitsetorni vahelt läbi pugedes ühineb ta oma emajõega)
„Piiskva -> Pihkva” arvamuse pooldajad peavad linna eesti
keeles levinud nimekuju seega kõige vanapärasemaks. Keskajal on Pihkva nime
kirjutatud kujul „Плѣсковъ” („Pleskov”, aga ka juba ilma L-ta variantidena
„Пъсковъ” ja „Пьсковъ” jne) ning sellest ajast pärineb küllap ka tema
lätikeelne vorm „Pliskava”, hiljem „Pleskava”. Sarnaselt kutsusid linna
sakslased – „Plescekowe”, „Plicecowe”, „Plezcowe” jne. Vene keeles lühenes nimi
sajandite jooksul lihtsalt „Псков”-iks.
Niisiis andis Pskova ehk Pihkva jõgi asulale oma nime, kuid
poleks suutnud kasvatada seda korralikuks linnaks (praegu umbes 210 000
elanikku), kui polnuks Velikaja jõge, mis veed Pihkvamaalt (ja Latgale idaservast)
kokku kogub ja linnast 15 km põhja pool Pihkva järve läkitab. Teda pole
põhjuseta suureks kutsutud; jõgi näitab oma 430 kilomeetriga pikkuse poolest
igale Eesti jõele silmad ette. Nimi „Velikaja” võib olla otsetõlge
läänemeresoome-keelsest nimest „Issa” (nagu näiteks soome keeles tähendab „iso”
suurt). Viimast nime kannab praegugi üks Velikaja lisajõgi, mida vanasti
võidigi pidada Velikaja ülemjooksuks. Selline põhja-lõunasuunaline veetee liitis
muistsetel aegadel Pihkva ja tema ümbruse Kirde-Euroopa transporditeede
võrgustikku, mis ulatus Skandinaaviast Bütsantsini. Ehk nagu sõnastas Vana-Vene
kroonika „Jutustus möödunud aegadest” – „tee varjaagide juurest kreeklasteni”.
Muide, näiteks Liivimaa kroonikud Balthasar Russow ja
Christian Kelch nimetasid Velikajat ka Muda („Modda”, „Muddow”, „Moddo”) jõeks.
Erilise puhtusega see jõgi tõepoolest ei hiilga. Uusajal on sellesse oma
jõulise panuse andnud kahtlemata ka tööstuslik inimtegevus.
(Velikaja on ikka päris arvestatavate kabariitidega veekogu)
* * *
Olen Pihkvasse juhtunud oma elu jooksul korduvalt, kuid tänavu
juuni lõpus käisin seal ERMi delegatsiooni liikmena ennast rahvusvahelistel
hansapäevadel näitamas. Meie päralt oli Oktoobri Prospektil suur valge telk teiste
omasuguste reas. Seal näitasime nelja päeva jooksul ilmarahvale, mida kõike nad
Tartusse tulles meie muuseumis näha saaksid. Ma jätan vahele need seigad, kui
ma kolleegidest päev hiljem tulema hakkasin, kuidas enne Vana-Irboskat buss
katki läks ja ma transpordivahendit pidin vahetama ning jõuan otsemaid selle
kohani, kus ma olin juba õnnelikult Pihkvas ning hansapäevade melus vabadel
hetkedel Pihkva vaaraegadest pajatavaid nurgakesi välja tuhnisin. Neist esimeseks
oli mõistagi linnus.
(Hansapäevade möll juunikuisel Oktoobri tänaval)
(Kes leiab kaardilt punase ovaali, saab teada, kus asub Pihkva linnus. See ja järgnevad kaardid pärinevad Google Mapsist, mida olen omalt poolt värvidega kaunistanud)
Krom
Pihkva linnus ehk Кром (nagu siimail Kremli kohta öeldakse)
on linna visiitkaart ja vaatamisväärsus number üks. Ta on ehitatud väga kavalalt
otse Pihkva ja Velikaja jõgede vahelisele paenukile, mille põhjapoolse noka all
suubub Pihkva jõgi Velikajasse. Nii strateegiline paik ei võinud kauaks
saladuseks jääda. Kiviaegne rahvas, kellele maitses väga kala ning kes olid heade
kalastuskohtade väljanuuskimises tõelised mihklid, pani oma laagri püsti
praeguse linnuseõue põhjaossa millalgi neli või viis tuhat aastat tagasi. Nende
sealviibimise on reetnud näiteks väljakaevamistel leitud tulekivist nooleots ja
kammkeraamiliste pottide tükid (siit moraal – ära loobi prahti maha!). Kiviaja
jälgi on mõlema jõe kallastelt leitud siit-sealt mujaltki.
Linna alal toimetati ka pronksiajal ning vanemal rauaajal.
On siiski veel suur küsimärk, kas kaljurünk otsustati juba sellal ära
kindlustada või venitati tõsisemate töödega veel mõnisada aastat – sellest
ajast on linnusel siiamaani teada ainult üks tulekolle. Rohkem on ehitisi ja
olmeprahti teada rahvasterännuajast või eelviikingiajast, nii et võib-olla sündis
Pihkva linnus just neil rahutuil päevil. Alguses olid kindlustused väikesed ja
nunnud, oma praegustesse mõõtmetesse on Krom kasvanud alles hiljem keskaja
jooksul. Muinasaegne linnus hõlmas vaid kaljuneemiku põhjaosa, nii et selle lõunasein
jooksis umbes praeguse Kolmainu peakiriku joonel. Peamiselt palkidest kokkupandud
linnus hakkas vastu võtma kaubalaevu põhjast ja lõunast ning aegamööda mängima
järjest suuremat rolli nii kohalikus elus kui ka päris suures pildis.
(Krom läänest. Püha Kolmainu peakirik asub sellel joonel, kus muiste jooksis linnuse kaitsesein. Muinaslinnuse ala jääb pildil kirikust paremale poole)
Linnuses elavad käsitöölised ja muu rahvas pidi sellele ajale
iseloomulikult arvestama pidevalt tõbede, nälja-aastate, sõdade ja
tulekahjudega. Näib, et üks suurem põleng toimus millalgi 9. sajandil pKr.
Juhus või mitte, aga seesinane sajand oli Ida-Euroopa metsavööndi ajaloos
märgilise tähtsusega. „Jutustus möödunud aegadest” kõneleb, et 859. aastal
tõusid tšuudid, slaavlased, krivitšid ja vessid oma seniste varjaagidest
valitsejate vastu üles, aga et ise asju ajades kiskus alatasa tüliks, siis
kutsusid nad 862. aastal oma maad valitsema ühed teised varjaagid, täpsemalt
russid. Täpsustagem – mitte venelased, vaid rootslased. Võib-olla tulenes nende
nimi Kesk-Rootsi Roslageni maakonnast, võib-olla ka mitte. Igatahes tulnudki kutse
peale kolm venda – Rjurik, Sineus ja Truvor – Garðaríki maale, „linnade riiki”,
nagu skandinaavlased toona Vene alasid hüüdsid. Esimene neist kolis Novgorodi,
teine Valgejärvele ja kolmas Irboskasse. Ehkki pikemaid aastaid oli antud neist
vaid Rjurikule, kes pani alusele tervele esimesele Vene valitsejadünastiale,
samas kui Sineus ja Truvor olla pärimuse põhjal peagi hinge heitnud, sattus
meie oma Setomaa veeres olev Irboska sedamoodi ühtäkki ajaloo rambivalgusesse.
Aga asjad pole siiski päris niisama lihtsad. Nimelt on Vene
arheoloog Sergei Beletski võrrelnud omavahel Irboskast ja Pihkvast leitud skandinaaviapäraseid
muinasesemeid ning leidnud, et Pihkvas on varjaagide jälgi kõvasti rohkem kui
Irboskas. Lisaks on Velikaja kordades meelitavam kaubatee kui Irboskasse viiv
Optjoki jõgi (Irboskat on mul plaanis tutvustada lähitulevikus, nii et tema
jätame praegu tagaplaanile). Sellepärast on Beletski pidanud võimalikuks, et
kroonikas nimetet Irboska all peeti tegelikult silmas Pihkvat.
Seda, kuidas nimi ühest kohast teise rändas, on Beletski
püüdnud selgitada päris keerulise skeemiga, milles Pihkva ja Irboska linnuste
saatused on tihedalt põimitud inimeste ja rahvarühmade liikumise, sõja ja
põlengu ja hävingu, uuestisünni ja muu draamaga, mida kadestaks iga
pärastlõunane Ladina-Ameerika kireseriaal. Lisagem pildi sigrimigristamise
nimel veel, et mõne uurija meelest kandis Irboska nime hoopis Võbutõ või mõni
muu Velikaja äärne paik ning saame tulemuseks astronoomilistes mõõtmetes
sasipuntra. Ainsaks kindlaks teadmiseks on, et lõpuks sai Pihkva Pihkvaks ja
Irboska Irboskaks ja kõik teised nendeks, millena neid praegu teame.
(Krom ja Velikaja põhjamaises suveöövalguses)
Nii nagu ajaraamatud mainivad Skandinaavia päritolu võimumehi
Vana-Vene riigi maimikueas, kinnitavad kultuurkihi mullased lehed
skandinaavlaste olemasolu tähtsamate kantside juures. Kõik nad ei saanud olla
muidugi valitsejad. Pihkvas resideerusid esemeleidude põhjal ka sõdalased,
kauplejad ja käsitöölised – tollal võis üks inimene olla põhimõtteliselt ka
kõik kolm korraga, vastavalt vajadusele. Ja kahtlemata elas linnusest lõuna
poole kerkivas külas lähemast ümbrusest pärit rahvast, läänemeresoome keelt
kõnelevad tšuudid (või kuidas iganes neid sellal kutsuti). Linnad on alati
olnud parajad rahvaste paablid ning Pihkva polnud siin mingi erand.
Kõik Kromi muidugi ära ei mahtunud ja nii valgus asula
laiali. Kes kiiremad olid, ehitasid majad otse linnuse kõrvale – üks jõuline
viikingiaegne kultuurkihi laik asub Kolmainu peakirikust lõunas ja nn Dovmonti
linnas (sellest edaspidi veidi lähemalt), ulatudes ühe teatud Uljanovi pseudonüümi
kandva platsini. Elati ka teisel pool Pihkva jõge ning Velikaja vasakkaldal
Olga sillast lõuna pool.
(Kollased lätakad märgivad linnusele lähemaid avaasula piirkondi. Kaart ei pretendeeri absoluutselt mingile täpsusele)
(Linnusest lõuna pool ulatus viikingiaegne hoonestus praeguse Riia prospektini ja sellest kaugemalegi. Linnus jääb fotokaadrist välja vasemale)
Olga ja Võbutõ
Olga nimi ja selle seos Pihkvaga vajab seletust, sestap teeme
põgusa mõttelise põike linnast välja. Võbutõ on iseenesest väike küla Velikaja
ääres Pihkvast mõni kilomeeter ülesvoolu, kuid tal on õnnestunud ennast kindlalt
sokutada Vene pärimuslikku ajalukku. Nimelt olla siinkandis oletatavalt sündinud
ja üles kasvanud Rjuriku poja Igori abikaasa Olga. „Jutustus möödunud aegadest”
mainib, et 903. aastal olla Igor nainud endale Pihkvast Olga – see on ühtlasi ka
Pihkva esmamainimine kirjasõnas. Skandinaavlaste soost naine (tema
viikingipärane nimekuju oli Helga) läks mehele juba mitte Novgorodisse, kuhu
äiapapa Rjurik oli end mitukümmend aastat varem sisse seadnud, vaid tükk maad
lõuna poole Kiievisse. Sellest oli riigi pealinna teinud vahepealne valitseja
Oleg (Helgi), küllap läheduse tõttu muinasjutuliselt rikkale Konstantinoopolile.
(Olga monument Pihkvas. Käekõrval seisev poisinaaskel on kõigi oletuste kohaselt tema pojapoeg Vladimir, tulevane suurvürst ja Venemaa ristiusustaja)
Olegi järel võimule saanud Igor (Ingvar Røriksen) püüdis ennast
alamate seas kehtestada ning kogus üliusinalt andamit. Sel ajal muide oli
Kiievi Russ ühtne riik suuresti veel vaid nime poolest ning kohalikud pealikud
toimetasid üsna omatahtsi. Igori mõte kaks korda ühe kuu jooksul makse maksta
ei meeldinud idaslaavi rühmale drevljaanidele, kes ta kinni võtsid ja eluküünlakese
kustutasid.
Vürstinna Olga võttis juhtunut kaunis isiklikult, aga
esialgu tegi ta hea näo pähe ning lubas koguni panna leivad abikaasa hukkaja
prints Maliga ühte kappi. Edasistest sündmustest oli drevljaanidel paljut kõrva
taha panna. Näiteks tarkusi „Kui vürstinna Olga soovib, et teid kantaks Kiievi
vürstikotta paatides, siis ärge nõustuge!” ja „Kui vürstinna Olga soovib
drevljaanide saatkonnale sauna kütta, siis öelge, et just käisite saunas!” Kes
soovib täpsemalt teada nende ja mitmete teiste samalaadsete nõuannete
kujunemise tagamaid, võib Olga hirmutegudest lähemalt lugeda näiteks
siit.
Kättemaksuhimust hoolimata on Olga pälvinud Vene ajaloos
väga austusväärse koha, kuna juba auväärses eas võtnud ta Konstantinoopolis vastu
kristluse ja saanud ristinimeks Helena. Seetõttu on ta hiljem kuulutatud
pühakuks, ehkki enda ja Igori poega Svjatoslavi (Sveinaldi) tal kristlikule
teele juhtida ei õnnestunud. Alles lapselaps Vladimir (Valdamarr) võttis 988.
aastal terve Russi riigi nimel ristiusu vastu.
Olga/Helga pärinemine Võbutõst on küll hüpoteetiline –
mäletate, ajaraamatuis on ta ju öeldud Pihkvast pärinevaks – , ent Velikaja
alamjooksul, sealhulgas just eriti Võbutõ kandis on terve rida Olgaga seotud
kohanimesid. Aastaid tagasi arheoloogide seltskonnaga paika külastades
tutvusime seal rauaaegsete kivikalmete ja kääbastega, mille lähistele oli
keskajal ehitatud väike nunnu kivikirik. Nii et Olga ajal oli see paik juba
kahtlemata olemas.
(Restoran Helga osutus kasulikuks paigaks, kust leida kaart Pihkva ja Võbutõ kandi Olgaga seotud kohtadega. Ajalooteaduse huvides jagan seda väärtuslikku algallikat teilegi)
Pihkva kasvab ja saab
iseseisvaks
Kirikuid on täis ehitatud ka Pihkva keskmine linn. Velikaja
vasakkaldale Miroži oja suudme juurde rajati 11. sajandi alguses Mirožski
klooster, millest võis alguse saada kogu Pihkvamaa tõsisem ristiusustamine. On
peetud võimalikuks, et sarnaselt Eesti kogemusele toimus Pihkvagi ristimine jõumeetodil.
Kirjasõna on sel teemal kidakeelne, ent mainib ometi, et suurvürst Jaroslav
Vladimiripoeg vangistas 1030. aastatel oma venna Pihkva vürsti Sudislavi.
Nähtavasti püüdis ta Kiievi Russi haaret ka siinses maanurgas tugevdada.
(Mirožski klooster on nagu täitsa linnus omaette)
II aastatuhande esimesed kaks sajandit olid linnale üleüldse
väga tormiline aeg. 11.–12. sajandi vahetuse paiku tehti Kromile korralik
laiendus ja remont, mille käigus asendati puittara paekivist müüridega ning õue
keskosa kaeti puitsillutisega. 1130. aastatel valmis esimene kivist variant Kolmainu
peakirikust. Krom kasvas oluliselt veel 1266. aastal, mil Leedu soost Pihkva
vürst Daumantas / Dovmont lasi selle lõunaotsa ehitada veel ühe õue juurde (nn
Dovmonti linn). Enne teda aga leidis linna ajaloos aset üks Eesti
ajaloohuvilisele äratundmist pakkuv seik.
1212. aasta hiliskevadel väisas Pihkvat
Kalevipoeg
laudade ostmiseks Sakala pealik Lembitu oma sõjaväega, kuna tema kõrvusse
oli jõudnud kuuldused Novgorodi väe seiklustest Põhja-Eestis Varbola all (loe
eelmist reisikirja).
Küllap oli novgorodlastele appi läinud ka sellal veel neile allunud Pihkva
paremaid poegi – nii järeldasid ilmselt ka sakalased – sestap võis eeldada, et
linn, vaeseke, on üsna kaitseta jäänud. Lembitu polnud nähtavasti kõhkleva
loomuga juht. Nõnda kirjutas kroonik Henrik, et sakalased läksid „vahepeal ise
Venemaale ja tungides Pihkva linna sisse, hakkasid rahvast tapma, kui aga
venelased kära ja kisa tegid, tulid nad saagiga ja mõningate vangidega kiiresti
põgenedes tagasi Ugandisse, ja tagasipöördunud venelased leidsid oma linna
rüüstatuna eest”.
Novgorodi ja Pihkva leetopissid kinnitavad linna rüüstamist,
kuid omistavad selle au teenimatult leedukatele. Kirjatargad oleksid pidanud
ilmselgelt tähelepanelikumad olema.
Paganate kimbutustest hoolimata õnnestus Pihkval edasi
kasvada. 1309. aastaks jõuti nii kaugele, et ümbritseda linn esmakordselt
kivist müüriga. 14.–16. sajandil laiendati kaitstud ala veel vähemalt kolm
korda. Nüüd ei pääsenud Lembitu enam niisama kesklinna märatsema. Ainult Eestile
kõige lähem Velikaja vasakkalda linnaosa jäeti kindlustamata, aga noh, Sakala
vanemad oli juba niikuinii mõnda aega surnud, nii et vahet polnud.
(Tükike keskaegsest linnamüürist. Muide, müüri ja maja vahelist uulitsat mööda edasi minnes ootab ees ägeda õhustikuga baar Tir)
Linna laienemine toimus käsikäes poliitilise sõltumatusega. Kiievi
Russi ühtsus hakkas kõikuma juba suurvürst Jaroslavi järel 11. sajandi keskel
ning aastal 1136 otsustas Novgorod (kes sellal valitses ka Pihkva üle) elu
iseseisvalt korraldada. Sadakond aastat hiljem oli järg Pihkva käes – linlased
võtsid 1228. aastal nõuks enam mitte toetada Novgorodit sõjas Saksa
ristirüütlitega, vaid eelistasid viimastega sõbralikumaid suhteid arendada.
Nõnda muutus Pihkva vürstiriik pea kolmesajaks aastaks iseseisvaks riigiks,
kuni 1510. aastal neelati Moskva poolt.
Muistsed pühapaigad
Keskaegne kinnisvarabuum pühkis maa pealt armutult minema
nii mõnegi muistse põlve tunnismärgi. Isegi – või peaks ütlema „eriti” –
pühapaigad ei pääsenud muutuste tuultest. Olles 11. sajandi jooksul kristluse
omaks võtnud, polnud vanadel usutalituste kohtadel ja rahulatel enam pihkvalaste
silmis õiget kohta ning nad tehti maatasa. Alles hiljem on arheoloogilised
kaevamised leidnud pooljuhuslikult viikingiaegsed kalmed taas üles.
(Kaardile on lisandunud rohelised plekid, mis kujutavad neid viikingiaegseid kalmistuid, kuhu mul oli au oma jalg tõsta. Ülemine on nn Nekropol, alumine Romanovaja Gorka kalmistu. Tänapäeva Pihkva alal on muinaskalmistuid tegelikult teada teisigi, nendega ma aga lähemalt ei tutvunud)
Üks suuremaid neist, tuntud ka kui Pihkva nekropol, asub
päris Kromi lähedal. Alguses oli see korralik kääbaskalmistu, kuid nähtavasti
tasandati viimasedki kühmud juba väga ammu aega tagasi. Umbes kaheksakümnest
leitud 10.–11. sajandi matusest olid enamus põletusmatused, millest osad olid
sängitatud kääpasse saviurnis. Mõned põletamata surnukehad olid hauda pandud
pakk-kirstus, puust kambrikeses või lihtsalt niisama. Haudade vahel tuvastati üks
11 meetri läbimõõduga ringikujuline plats, mille keskel ja ümber leidus mitu
auku puupostide jaoks. Objekti uurinud arheoloog Inga Labutina on pakkunud, et
tegemist on mingisuguse pühamuga, mille keskel kõrgus puust tahutud iidolikuju.
Väga kahju, et me ei tea, keda see kujutas – kas tšuudide Muinas-Pekot või
slaavlaste Pikse-Perunit või skandinaavlaste Odinit. Igatahes juba 11. sajandil
ütlesid pihkvalased platsist ja kalmistust lahti (kas sunnitult?) ning
hoonestasid ala triiki täis.
(Kui päike paistab ja taevas sinetab, ei anna see aiatagune plats just väga veenva nekropoli mõõtu välja, aga oodake vaid sügistuuli ja tormipilvi, küll siis viikinglik gootihorror end taas ilmutab)
Kohaliku teejuhi abiga leidsin üles teisegi muistse
kalmistu. Keskmisest linnast lõunas, Poloništše linnaosas on Romanovaja Gorka
nimeline künkake. Kultuurkiht tõendab, et seal käis asi nekropolile
vastupidises järjekorras - esmalt 10.–11. sajandi paiku oli see kellegi elupaik
ning 11.–12. aastasajal rajati asemele kääbaste ja žalnikutega kalmistu. Mõni nii-öelda
puukamberhaud pärines ka 10. sajandist, kuhu puhkama pandud omaaegse eliidi
uinunud esindajad. Võib-olla eelistasid nad viibida linnakärast eemal ning
daatšades ise oma elamist korraldada. Juba üle-eelmise sajandi lõpus Romanovaja
Gorka kandist leitud hõbeehete aare tõestab, et neil eliidi esindajail pidi
igatahes varandust nii palju käes olema, et nad ei osanud sellega peale
mahamatmise midagi mõistlikku teha.
(Romanovaja Gorka künkake on kasutuses majadetaguse poolmetsiku haljasalana, kus elavad muinsusväärtuslike plekkgaraažide paar. Sama koht oli viikingiaja lõpus eliitrajoon/kalmistu)
* * *
Lõpetuseks tuleb anda aru, miks ma hoolimata
suurtest lubadustest ikkagi nii vähe kohalikest soomeugrilastest rääkisin. Asi
on selles, et ehkki tšuudi soost rahvast elas rauaajal ja keskajal Pihkvas ja
selle ümber kindlasti omajagu, on kirjalikud allikad nende kohta sama hästi kui
olematud. Isegi Petserimaa setodest on varaseimad kindlamad kirjapandud andmed
alles 18.–19. sajandi vahetusest, kuigi see ei tähenda sugugi, et neid varem
poleks seal olnud. Arheoloogia tuvastab küll esemeid ja näiteks jälgi
matusekommetest, mis on levinud mujalgi eeldatava soomeugri rahvastiku seas,
aga ei suuda eriti Pihkva paljurahvuselise linlaskonna puhul siiski näpuga
näidata, kas antud ese kuulus nüüd ilmtingimata soomeugrilasele või oli see
vahepeal jõudnud mitu korda omanikku vahetada. Siiski julgen öelda, et Velikaja
oli väga soodus veetee, pakkumaks sõiduvõimalusi Pihkvasse tšuudidele Peipsi-Pihkva
järve nii hommiku- kui õhtupoolselt kaldalt. Ja vähemalt Pihkva turul on meie
rahvas ikka pidevalt käinud.
