Rosma linnamägi ja teised

Jõulu ja aastavahetuse vahele jäävad mõned hingetõmmet pakkuvad päevad. Eks igaüks teab, kuidas neid enda jaoks kõige õigemini tarvitada (ja kas on üldse võimalust ise otsustada). Minu puhul töötab akude laadimiseks metsaminek. Argikeskkonnast väljumine aitab mõtteid korrastada ja uusi plaane setitada. Sellepärast rändan ma sageli päris üksi, valin endale ise teid ja radu, ei kõhkle teinekord ebamugavustesse tungida – sest teadupärast algavad mugavuse hülgamisest kõik ägedad asjad. Teinekord aga võtan kampa hea reisikaaslase või mitu, kellega koos kõiki neid ägedaid asju kogeda.

Seekordset aastalõpu väljasõidu seltsilist koera olen juba tutvustanud oma Alutaguse ja -esise meenutustes. Tal on matkamiseks sobilikud pikad jalad; lisaks leidsin, et ta võiks oma varjuloleva võhma mõne hea kilomeetri peal rakendada. Meie igapäevased jalutuskäigud kipuvad muidu piirduma vaid maja ümber lonkimisega, mis sääraste füüsiliste võimetega peni jaoks on selge alaekspluateerimine. Nii hüppasime ühel hommikul rongile ning sõitsime Põlvasse, et tutvuda Kagu-Eesti muinasaja peatükiga, mis kõneleb Rosma linnamäest ja selle lähiümbrusest.

Põlvast läbi jalutamine võttis umbes tunni, selle jooksul hakkas viivuks koguni lund sadama, kuid purgaaks veel ei keeranud (seda kogesime alles õhtupoolikul). Rosma oli hästi rahulik ja vaikne, isegi umbusklikke aiataguseid koduvalvureid kohtasime vähe. Linnamäge oli lihtne üles leida, sest tee on päris normaalselt viidastatud ja, noh, eks ole seal ka varem käidud.

Vahetult enne mäkketõusu võttis meid vastu vana muinsuskaitsetahvel, mille järgi asub mäenõlval I aastatuhande asulakoht. Veidi kallaku peal ja liiatigi mäe põhjanõlval (millal siin elajad küll päevavalgust nägid?) ta ju asub, aga samas miks ka mitte. Näib, et vähemalt joogi- ja majapidamisvesi oli mäealustel elanikel siitsamast võtta, nagu paistab praeguseks kraavisängi suunatud veesoonest. Siitsamast tõusis rada üles linnusele – vanal ajal küllap lage, kuid uuel ajal palumetsaga kaetud.

(Vahetult enne linnamäele ronimist tuleb läbi jalutada muinasasulakohast) 

Paljudel muinaslinnustel looklebki tee üles väravani päripäeva kurviga ning sellel on oma militaartehniline põhjus. Kuna muistsetel aegadel oli suurem osa inimesi paremakäelised, siis hoidsid sõdalased relva enamasti paremas ja keha kaitsvat kilpi vasakus käes. Päripäeva kurviga sissepääsutee puhul jääb potentsiaalselt pahade mõtetega vennike linnuse poole oma kaitsmata küljega ning linnusesviibijad võivad valli pealt ennetada tema mõtete teokstegemist. Halvasoovija neutraliseerimiseks kõlbasid küllap kõik lahendused – kivid, tuli, keev vesi ja tõrv, terava otsaga esemed jms.

(Linnusele tõusev rada on päris järsk. Väravateni jõudes vaenlane juba veidi lõõtsutas, see aga andis kaitsjatele eelise)

(Linnamäe põhjavärav. Kas selle juures ka millalgi päriselt taplust peeti?)

Turvalisuse tugevdamiseks oli Rosma mäelae serv millalgi piiratud ühtlase ringvalliga, millesse ehitati kaks väravat. Sisenesime linnusesse põhjapoolsest väravast. Mäletasin varasemast ajast kogu mäge katvat mõnusat samblast metsa, sellepärast oli mu üllatus suur, kui vastu vaatas üsna segane kombinatsioon lageraiest ja tuulemurrust. Tähendab, suurem jagu mäe laest ja nõlvadest oli puudest puhtaks raiutud ning kasvama olid jäetud vaid väike tukk künka põhjaosas, aga hiljutised sügisesed tormid olid sedamoodi pääsenud kasvamajäetud mändidele segamatult ligi ning neid koos juurtega hulgaliselt ümber lükanud. Selge see, et linnuse muinaskultuurkihtki kannatas oluliselt. Ega metsaraiujad ka just mäge paitanud –  harvester või kuidas iganes seda narri vanarauda kutsutakse, oli pressinud end läbi linnuse lõunavärava nii toorelt, et muinasvallide küljed pudisesid. Kuigi ma tean, et selliste tegudeni viib inimestes pesitsevad madalad tungid, millel nimeks (kasu-) ahnus ja ignorantsus, on vahepeal ikkagi natuke kurb.

(Rosma linnus on päris lahmakas, seetõttu jätab ka lageraie kuidagi eriliselt määratu ja troostitu mulje)

(Lageraie serva kasvama jäetud pedajad olid tormituultele kerge saak, samuti hapra samblakorra ja juurte all siin-seal säilinud kultuurkiht)

(Linnuse lõunavärav polnud ehitatud metsaveomasinate mõõtmeid arvestades, aga masinatel ju oma aru peas pole)

Aga selleks, et ignorantsus meid kõiki oma okastraatse haardega lämmatada ei suudaks, peaksime veidi püüdma vaadata ajas tagasi, mõistmaks, millist rolli on Rosma siinkandi ajaloos üldse mänginud. Pea ainsaks allikaks on 2007. aastal Heiki Valgu juhatatud väljakaevamised, mis esmakordselt heitsid valgust linnuse vanuse kohta. Mõned kaevamistel leitud kangakoejäljendiga savinõutükid (ehk tekstiilkeraamika) ja söestunud piirdeaia jäänused vihjavad, et mägi kindlustati juba millalgi eelrooma- või rooma rauaajal. Eesti linnuste seas on Rosma oma 4000 ruutmeetriga üks avaramate seas. Paar tuhat aastat tagasi tähendas nii suure ala kaitsetaraga piiramine väga suurt tööd (ikkagi oma 350 meetrit), aga ega muinasinimesi ka alahinnata ei tohi – võib-olla tulid nad selle väljakutsega toime mängleva kergusega.

Mäel on (võimalik, et pärast pikemat pausi) toimetatud ka eelviikingi- ja viikingiajal ja hilisrauaajal. Hoonejäänuseid kultuurkihist seni leitud pole ning suurem osa õuest oli ilmselt niikuinii lage, kuid valli lähedalt leitud tulease ja mõned hilisemad potikillud pajatavad samuti siinsest igapäevaelust. Ehk asendati just millalgi päris rauaaja lõpus puittara liivast ringvalliga. Üllatuslikult andis vallilt pudenenud kaitserajatiste söestunud jäänuste analüüs tulemuseks 13.–14. sajandi, mis kaevamisaegsete teadmiste valguses tundus liiga hiline, et olla täielikult usutav. Aga kuna Rosma pole meie maal siiski päris ainus keskaja vihjetega muinaslinnus, siis ei saa päriselt välistada võimalust, et siin Põlva kandis võis vana linnus ja sellega koos ka vana pealikusuguvõsa hoida oma võimu isegi pärast ristisõda. Vähemalt mõnda aega. Samas võib ka olla, et viimased kindlustustööd viidi Rosma linnusel kiirkorras läbi just sõja päevil ning kuna linnus jätab tervikuna veidi lõpetamata üldmulje, siis võidi see hüljata vahetult pärast sõja lõppu ja uute maaisandate võimulesaamist. Need küsimused jäävad õhku rippuma.

(Siit näeb linnuseõue ümbritsenud ringvalli eriti selgelt. Mõnes kohas vaid meetri kõrgune, väravate juures üle kolme meetri) 

(Linnamägi lõuna poolt vaadatuna. Tegelikult ikka päris suur, kas pole?)

Linnamäelt laskusime veel korraks alla Peri oja äärde, mis võis muistseil aegadel kanda ka kohaliku veeteekese rolli, ühendades linnuserahvast Orajõe ja Ahja kaudu laiema veeteede võrgustikuga. Tagasi tulles tahtsin veel ära näha paar kääbast, mis asuvad kõigest mõnisada meetrit linnusest põhja pool Rosma külahoonete juures. Neid ümmarguse põhiplaaniga kääpaid pole küll kaevatud, kuid väljanägemiselt esindavad nad tüüpilist eelviikingiajal Kagu-Eestis levinud kalmevormi, kuhu peamiselt sängitati surnute põletatud luud koos väheste esemetega. Kunagi võis kääpaid Rosmas rohkemgi olla. Nende kahe säilinud kääpakünka ülesotsimiseks tuli meil koeraga pugeda ebameeldivalt tihedasse tihnikusse, aga tänu oma vaprusele leidsime iidsed matmispaigad üles. Selle tõestuseks olgu siin paar fotot.

(Linnuse all voolav Peri oja võiks eriti kevadvete ajal mõnda madala põhjaga paati kanda küll)

(Võserikus peitis end kääbas...)

(... ja teinegi. Neisse on sängitatud ilmselt mõnede linnuses või selle all elanud inimeste maised säilmed)

Tagasiteel Põlva raudteejaama möödusime 1460.–1470. aastatel ehitatud Põlva Maarja kirikust. Selle fassaadi müüritud kiviristid näevad samuti väga keskaegsed välja. Tõenäoliselt pole aga tegemist sugugi esimese pühakojaga, ehkki varasema ajaloo osas on allikad väga ebamäärased. Olgu Põlva esimese kiriku ehitusaastaga, kuidas on, igatahes tundub usutav, et selle ehituspaiga valikul mängis oma rolli läheduses asunud Rosma linnamägi kui endisaegne võimukeskus. Selliseid muinaslinnuse ja keskaegse kiriku lähedasi paare leidub Eestis teisigi – Rõuges, Otepääl, Suure-Jaanis ja mujal. 

(Põlva kirik kui järjepidevuse tunnismärk Rosma-Põlva kandi ajaloolisest tähendusest)